Referaat Unehäired (17)

Unehäired

Me veedame kolmandiku elust unes. Vähemalt nii peaks see olema. Uni on bioloogiline imperatiiv. Uuemad uurimused tõestavad, et vähesel magamisel võivad olla tõsised tagajärjed. Meie keha on peenelt tasakaalustatud süsteem, mille tõrgeteta funktsioneerimine sõltub sellest, kas saame piisavalt magada või ei. Unedefitsiit võib vähendada dieedi mõju, kiirendada vananemist ja viia immuunsüsteemi tasakaalust välja. Juhtivad spetsialistid väidavad, et kui mitmel ööl magada järjest kasvõi üks tund tavalisest vähem, võib tekkida kurnatus, mis on märksa levinum kui unetus ja muud unehäired. Teoreetiliselt vajab tavaline inimene 8 tundi ööund. Uurijad väidavad, et üksnes 10% inimestest vajab vähem kui kaheksatunnist und.
Unepuudus nõrgestab immuunsüsteeme, stressi talumisvõime väheneb ning kehatemperatuur väheneb. Et kindlaks teha, kuidas unetus ainevahetusele môjub, uurisid teadlased 11 noort meest. Esimesel kolmel ööl tohtisid katsealused magada 8 tundi, seejärel 6 päeva järjest 4 tundi ja lôpuks nädal aega järjest 12 tundi. Kôige rohkem avaldas tähelepanu 4tunnine magamise periood. Selle aja jooksul, kui veres tôusis glükoosi konsentratsioon, langes türotropiini sisaldus. Need muutused on iseloomulikud normaalsele vananemisprotsessile. Arenenud riikides viimase 25 aasta jooksul tehtud uuringute põhjal esineb unetuse sümptomeid kolmel kuni 19,4 protsendil elanikkonnast.
Paljud inimesed kannatavad unehäirete all. Kui selline periood pikemat aega kestab, tuleks ennekôike pôhjus kindlaks teha. Pikaajalisi unehäireid tuleks vôtta tôsiselt ja selleks ka ravi leida. Une vajadus on erinev. Teadlased on kindlaks teinud, et keskmine une vajadus enamikes riikides on vähenenud 9 tunnilt 7 ja pooleni. Teadlased Chicago Ülikooli meditsiinikeskusest on tôestanud, et vähene magamine ei jäta jälgi ainult ajule, vaid môjutab kogu organismi.
Siis, kui inimene uinumiseks rohkem kui pool tundi vajab, on tegemist unetusega. Kui ta öö jooksul vähemalt kaks korda üles ärkab ja pikemaks ajaks ärkvele jääb, kuigi peaks esialgu 6 tundi ühtejutti rahulikult magama. Kui ta alles südaöö paiku vaevaliselt magama jääb, hommikul kell neli ärkab ja enam uinuda ei suuda.
Kõige tavalisem une korratus on unetus, raskused magamajäämisega või jääda magama terveks ööks. Umbes 20% inimestest kannatavad mõnda aega oma elus unetuse all. Lühikesed episoodid unetusest on tavaliselt põhjustatud murest ja stressist aga unetus tihti süveneb kui kannataja sellega tegeleb. Paljud inimesed muutuvad rahutuks peale mitmeid halvasti magatud öid.
Liigitus:
Unehäire ehk somnipaatia on inimese või looma unerütmi häire. Unehäireid jagatakse põhjuse järgi orgaaniliseks ning mitteorgaaniliseks. Sisu põhjal jagatakse unehäired kolmeks:

Düssomniad

Düssomniad on peamiselt psühhogeensed häired, mille korral on häiritud une kestus, kvaliteet ja aeg.

• Insomnia ehk unetus
  
• Hüpersomnia
  
• Une-ärkveloleku rütmi häire
  
• Hilinenud unefaasi sündroom
  
• Varajase une sündroom
  

Parasomniad

Parasomniate alla kuuluvad häired, mille korral ilmnevad une ajal anormaalsed episoodilised nähtused:

• Somnambulism ehk unesrändamine ehk kuutõbi
  
• Uneapnoe
  
• Uneärevus
  
• Unepaanika
  

Muud unehäired

• Narkolepsia ja katapleksia
  
• Kleine 'i-Levini sündroom
  
• Ajavahestress
  

Insomnia ehk unetus
Insomnia ehk unetus on unehäire, mille korral esineb suutmatus raskusteta magama jääda, katkendlik uni ja liigvarajane ärkamine. Insomniat võib lugeda üheks sagedaseimaks tervisehäireks. Risk on suurem sageli või pidevalt uinuteid kasutavatel inimestel, vanemaealistel naistel, teatud haigusi põdevate patsientide hulgas ja depressiivsusele kalduvate või põdevate inimeste seas. Insomnia ilmneb tüüpiliselt tugeva püsiva stressi perioodil ning tundub olevat sagedasem naistel, vanemaealistel, psühholoogiliselt nõrgestatud isikutel ja sotsiaal-majanduslikult ebasoodsates tingimustes elavatel isikutel. Kui insomniat kogetakse korduvalt, võib see põhjustada hirmu unetuse ja selle tagajärgede ees. Moodustub suletud ring, mis võib läbi põimuda inimese muude probleemidega.
Uneaja saabumisel tunnevad insomniaga isikud pinget ja ärevust, on mures või masendunud, peas pöörlevad mitmesugused häirivad mõtted. Sageli halva unega seotud häirivatest mõtetest, isiklikest probleemidest, oma tervisest ja vahel isegi surmakartusest. Hommikul tunnevad nad end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väsinuna ja päevasele ajale on iseloomulik alanenud meeleolu, üleliigne muretsemine, pingetunne, ärrituvus ülemäärane tegelemine oma probleemidega.
REM-une korduv katkemine on harva esinev primaarne insomnia, mille tekkepõhjused ei ole täpselt teada.  See häire seostub ebameeldivate unenägudega ning tingitud vältimisreaktsiooni tekkega, mille tulemusena kesknärvisüsteem reageerib uneperioodi (REM-une) algusele ärkamisega. Ebameeldivad unenäod võivad olla tingitud psühholoogilistest probleemidest.
Atüüpiline polüsomnograafiline leid on seisund, mille korral uni on sagedaste lühiajaliste katkestustega, unestruktuur märkimisväärsete kõrvalekalletega ning ei taga piisavat taastumist. Enamasti kirjeldavad inimesed und kui pindmist ja halba ning esineb väljamagamatuse tunne. Une üldine kestus muutusteta, ei ole kaebusi uinumisraskuste, öiste ülesärkamiste ja liigvarajase ärkamise üle ei ole.
Hüpersomnia ehk liigunisus
Hüpersomnia on ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega või pikenenud virgumisperioodiga seisund (ei tule arvesse ebapiisava une korral). Sagedasemad hüpersomnia põhjused on orgaaniline ajukahjustus ja psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressiooniepisood, korduv depressioon ja kohanemishäire (ülemäärase stressi tõttu suureneb kompensatoorselt unevajadus ). Kui seisund ei vasta ühegi muu psüühikahäire kriteeriumile (kuigi üksikud sümptomid/tunnused on sageli olemas), siis on diagnoosiks mitteorgaaniline hüpersomnia. Kindlaks diagnoosiks on vaja järgmisi tingimusi: 1. inimesel on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood;
2. unehäire esineb iga päev vähemalt 1 kuu või lühema kestusega perioodidena ja põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid;
3. narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine;
4. igasuguse muu neuroloogilise või haigusliku seisundi puudumine, mille sümptomiks somnolentsus võiks olla.
Une-ärkveloleku rütmi häire
Une-ärkveloleku rütmihäiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkvelolekutsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkvelolekutsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia.
Une-ärkveloleku rütmihäire võib olla 1) psühhogeenne, 2) orgaaniline (konstitutsionaalne eripära); 3) mõlema faktori koostoime.
Desorganiseeritud unega ja muutliku une- ning ärkamisajaga isikutel võib sageli täheldada muid psüühikahäireid, nagu isiksushäired ja meeleoluhäired.
Faasinihke põhjuseks soovitud une-ärkvelolekurütmis  võib olla:
1) bioloogilise kella sisemine väärtalitlus: hilinenud une sündroom, varajase une sündroom ja ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel.
2) bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega).
Igal üksikjuhul sõltub see kliinilisest otsusest, kas pidada primaarseks psühhogeenset või orgaanilist faktorit ning vastavalt sellele diagnoosida: 1) mitteorgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret 2) orgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret.
Orgaanilised une-ärkveloleku rütmihäired: 1) “jet lag“ sündroom – „jet lag“ on seotud siirdumisega ühest ajavööndist teise, mille tulemuseks on vastuolu väljakujunenud bioloogilise ööpäevarütmi ja uue väliselt peale surutud rütmi vahel 2) muutuva ajagraafikuga töö -Muutuva ajagraafikuga töö, mis hõlmab ka uneaega, võib olulisel määral kahjustada füsioloogilisi protsesse, mis osalevad une-ärkveloleku tsükli regulatsioonis. Tulemuseks võivad olla insomnia tüüpi unehäired 3) hilinenud une sündroom – kaasasündinud eripära, kus inimene uinub 2-4 tundi hiljem tavapärasest uneajast 4) varajase une sündroom – saabub 2-4 tundi varem tavalisest uneajast
5) ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm - Uni saabub iga päeva pärast näiteks 1 tund hiljem.
Somnambulism ehk unesrändamine ehk kuutõbi
Somnambulism ehk unesrändamine ehk kuutõbi on unehäire, mille ajal magaja (unesrändaja) on suuteline nägema ja kõndima (mõnikord ka rääkima). Hiljem ei mäleta unesrändaja juhtunut . Somnambulism esineb sagedamini lastel, vanemaks saades see tavaliselt kaob.
Magaja tõuseb järsku asemelt, kõnnib magades mõned minutid mööda tuba ringi ja leiab ise jälle tee voodisse. Ärgates uneskõndija toimunut tavaliselt ei mäleta. Ehkki täiskasvanutest kuutõbised pidavat juhtunut seostama unenäo või mingi sündmusega.
Arvatakse, et uneskõndija ei suuda magades oma keha liikumist välja lülitada - st. ta ei kontrolli seda. Uneskõndijat pole vaja äratada, vaid ta rahulikult voodisse tagasi juhatada .
Nimetus kuutõbine tuleb rahvausust, et magajale peale paistev täiskuu paneb teda veidralt tegutsema. Enamik kuutõbiseid ei liigu väga sageli ja tavaliselt see ei tekita tõsist muret. Aga mõni kuutõbine liigub ringi peaaegu igal ööl ja on oht, et ta saab viga, kui satub näiteks kööki, kus on teravaid esemeid, või läheb välja.
Uneapnoe
Uneapnoe on hingamisteede kokkulangemisest tingitud üle 10 sekundi kestev hingamisseisak une ajal. Haiguslikuks loetakse, kui esineb üle 5 uneapnoe episoodi tunnis.
Uneapnoe tekitab tõsist töövõime langust. Põhiliseks algseks tekkepõhjuseks on norskamine, mille järgselt tekib pehme suulae vibratsioonitrauma ja närvikahjustus. Pehme suulagi muutub lõdvemaks ning une ajal langevad hingamisteed kokku, põhjustades uneapnoe.
Soodustavateks teguriteks on veel tüsedus, alkohol  ja anatoomilised kaela ja nina iseärasused.
Kaebusteks on rahutu uni, hommikune peavalu ja päevane unisus. Võib esineda hingamisteede põletikke. Diagnoosimise aluseks on kliiniline leid, lisaks kasutatakse polüsomnograafiat. Esmane ravi on eluviisi muutmine, lisaks kasutatakse une ajal  CPAP maski, mille kaudu antakse positiivne vasturõhk, mis hoiab mehhaaniliselt hingamisteed lahti.
Kirurgilise ravi eesmärgiks on hingamisteede avardamine neelu ja nina projektsioonis. Enamusel uneapnoe-haigetest ülemäärane päevane unisus on seotud rahutu ja katkendliku unega (seega tegelikult sekundaarne insomnia) ning peale selle võib enamasti esineda: 1) öiseid hingamispeetusi, 2) tüüpiline intermiteeruv norskamine, 3) ülekaalulisus, 4) hüpertoonia, 5) impotents, 6) kognitiivne kahjustus, 7) rahutu magamine, 8) ülemäärane motoorne aktiivsus ja profuusne higistamine , 9) hommikused peavalud ja koordinatsioonihäired, 10) uneapnoe võib viia isiksuse muutustele, võimalik on dementsus ja tõsised, 11) somaatilised komplikatsioonid.
Uneärevus
Uneärevus on unehäire liik, mille korral inimesel esinevad korduvalt ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod. Need on tavaliselt kuidagi ohtliku või alandava sisuga ning põhjustavad inimese ärkamist, mille järel mäletatakse unenägu üldiselt väga detailselt. Sageli võib sama või sarnane unenägu korduda. Tavaliselt ärgatakse une teisel poolel, kuigi ärgata võib kogu öö jooksul. Ärgatakse kiiresti, ei esine segasust või desorienteeritust. Tüüpilised on ärevuse vegetatiivsed nähud - südamekloppimine, hingamissageduse tõus, higistamine, värisemine, jms. Erinevalt näiteks unepaanikast ei esine uneärevuse korral häälitsemist või ülemäärast motoorset aktiivsust.
Unepaanika
Unepaanika, ladinakeelse nimega Pavor nocturnus, tähistab äkilist ehmatusega voodist üles ärkamist ning sageli kaasneb sellega vali nutt ja kisa. Tavaliselt esineb unepaanikat öö esimesel poolel, nn sügava une faasis.
Kõige sagedamini tabab unepaanika lapsi vanuses kolm kuni kuus aastat. Erinevalt halbadest unenägudest lapsed enamasti öist paanikahoogu ei mäleta. Paljud teadlased seostavad laste unepaanikat veel mitte täielikult välja arenenud närvisüsteemiga, teised aga peavad seda rohkem unehäireks nagu näiteks unes rääkimistki.
Esimest korda võib unepaanikas laps ka vanema paanikasse viia, sest laps ei reageeri ühelegi rahustamiskatsele, pigem tõrjub ta vanemat eemale. Lapsel võivad silmad kinni olla, hambad plagiseda, samuti võib ta üle terve keha väriseda. Unepaanikaga kaasneb ka kiire hingamine , südame pekslemine või higistamishood. Paljud lapsed unepaanika ajal üldse üles ei ärkagi, teised jäävad pärast ataki möödumist jälle unne.
Narkolepsia ja katapleksia
Narkolepsia on neuroloogiline unetõbi. Narkolepsia on unehäire, mis kutsub päevaajal esile unehooge(kuni paar tundi), inimene ei suuda ärkvel püsida hoolimata sellest, kui palju ta on öösel maganud. Narkolepsia võib osutuda väga ohtlikuks, sest inimene võib uinuda ohtlikus olukorras, näiteks autoroolis.
Katapleksia teadmatus kestab narkolepsiast vähem.
Kleine'i-Levini sündroom
Kleine'i-Levini sündroom on harva esinev häire, mis põhjustab periooditi korduvat ülemäärast unisust ja und (kuni 20 tundi päevas). Sümptomid, mis võivad kesta päevast kuni nädalateni on liigsöömine, kerge ärritumisvõime, meeltesegadus, energiapuudumine ja ülitundlikkus mürale. Mõned patsiendid võivad samuti kogeda hallutsinatsioone ja tavatult vaoshoidmatut seksivajadust. Kuna haigus käib periooditi on tavaliselt inimesed perioodide vahel normaalsed ja sümptomid puuduvad. Perioodide minimaalne vahe on paar nädalat. Häire esineb meestel neli korda sagedamini kui naistel. Esineb kõigerohkem noorukitel.
Peredes kipub tavaliselt ikka nii olema, et vanaema-vanaisa on jõudnud hommikuti juba pooled päevatoimetused ära teha, enne kui nooremad alles silmad lahti saavad. “Tões ja õiguseski” kurtis Andres, et noorena pidi une arvel tööd tegema. Vanast peast , kui oleks olnud aega magada, polnud enam und.
Tõepoolest, mida vanemaks inimene saab, seda vähem und ta vajab. “Kui noorem inimene magab 7–8 tundi, siis 55.–60. eluaastal saabub aeg, kus saab hakkama viie tunniga,” ütleb Merelahe perearstikeskuse perearst Mare Johanson.
Verivärske teooria selgitab asja järgmiselt. Vanema inimese organism toodab paljusid hormoone aina vähenevas tempos kogu ööpäeva jooksul, kuid heaoluhormooni melatoniini ja veel mõne hormooni moodustumine pidurdub ainult ööseks. Hommikuti käivitub koos esimeste valguskiirtega melatoniini, kilpnäärme- ja neerupealisehormooni tootmine täie hooga , mis ajabki vanad tund–poolteist enne nooremat rahvast üles.
Samas kannatab 10–15 protsenti vanemaealistest krooniliste unehäirete käes. Unehäirete põhjuseks on sageli kroonilised valud , jalakrambid, luu- või liigesevalud, vähkkasvajad. Südamehaiged võivad ärgata hirmu pärast, mida tekitab õhupuudus. Astmahaigete und segavad öised südameastma atakid. Neid annab vahel vältida, kui panna pea alla kõrgem padi , mis tagab parema vereringe .
Ajutisi unehäireid toovad kaasa ka külmetushaigused, gripid ja paragripid, sest palaviku ajal sonimine ei lase välja puhata . Ka ei pruugi hea uni taastuda tükk aega pärast seda, kui palavik on kadunud ja päeval on enesetunne juba päris hea. Selline unetus läheb tavaliselt mööda nädalaga.
Kasutatud kirjandus:
http://www.ninds.nih.gov/disorders/kleine_levin/kleine_levin.ht m
http://www.hot.ee/allen/dreams.ht m
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/51unehaired.ht m
http://www.zone.ee/abx/?scifi=abx/mystika/unen2od#3110
http://et.wikipedia.org/wiki/Uneh%C3%A4ire
http://www.elukiri.ee/index.php?main=263
10