Perekonna ajalugu (0)

PEREKONNA AJALUGU
VANAAEG
Perekonna arengu algetapiks peetakse mehe ja naise ajutise kooselu sagenemist suures rühmas, 
kus  partnerid  vaheldusid ja lapsigi kasvatati ühiselt, püüdes neid koos toita ja kaitsta. Eluks 
vajalikku – oskust toitu leida, rituaalset liikumist, muusikat, müüte – õpetati lastele eelkõige 
mängu   ja   eeskuju   najal.   Järk-järgult   kujunesid   mõnede   meeste   ja   naiste   vahel   välja 
pikemaajalised   paarisuhted.  Tärkas  arusaamine,  et   seksuaalelu    ja  lapse  sünni vahel   on seos. 
Ajalooraamatuist tuttav üleminek matriarhaalselt* ehk emajärgselt eluviisilt patriarhaalsele* ehk 
isajärgsele  kulges  aeglaselt. Mees oli huvitatud isiklike laste olemasolust, et  omandit  järglastele 
pärandada, aga kindlasti polnud see ainuke siduv tegur. Mehe ja naise rolli on eri maades ning 
eri  aegadel  mõistetud erinevalt. Rohkem on olnud maid ja aegu, kus naisel on puudunud peaaegu 
täielikult  kõik  õigused tegutsemiseks  väljaspool kodu. Koduses elus  oli naine  tavaliselt  küll 
korraldaja   ja   vastutaja,   aga   pidi   samas   täielikult   mehele    alluma .   Suhteliselt   palju   on   teada 
omaaegse  juudi  ehk    heebrea    ühiskonna   elukorraldusest,   mida   kajastab   ka    Piibel .   Heebrea 
tsivilisatsioon   toetus perekonnale  kui algüksusele,  perekonda ja  perekonnaelu   nähti   jumaliku  
teena isikliku rahu ja õnne poole pürgimisel. Perekond oli  patriarhaalne , aga naisi austati siiski 
rohkem kui enamikus teistes kultuurides. Seksuaalelu oli korrastatud, kuuludes kindlalt abiellu, 
sellega liialdamist ei peetud õigeks. Samas oli tekkinud mõiste „abielulised kohustused”, mis 
olid  rangelt  reglementeeritud – nende täitmine takistas mehel ja naisel teineteisest võõrdumist. 
Üksi   elavaid   inimesi   oli   väga   vähe,   abielu   sõlmiti   napilt   suguküpsuse   saavutanute   vahel 
(tüdrukud alla 15-aastaselt, poisid 15-aastaselt), ka leskede uuesti abiellumist peeti õigeks.
Vanas  Testamendis  ilmneb selge  rõõm inimese kehast ja seksuaalelust, eriti selgelt  väljendab 
seda   „Ülemlaul”   –   keha  pole   midagi   halba   ja   patust,   vaid   ihaldatavja   imetletav.   Armastust 
ülistatakse, kuid seda  seostatakse  abieluga. Armastuseni jõudmine vajab küpsust: Ma vannutan 
teid,  Jeruusalemma tütred, ... ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!  
(Ülemlaul 3:5) Nii õpetab ka Koguja (Kg 9:9): Naudi elu naisega, keda sa  armastad , kõigil oma 
tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all. Olulisel kohal olid perekonnas lapsed, rõhutati 
vanemate kohustust neid õpetada ja kasvatada, samas aga sisendati lastele sõna kuulelikkust ja 
austust  vanemate suhtes (Sina pead austama oma isa ja ema; 5. Moosese raamat 5:16). Juudi 
ühiskonna   rangelt   reglementeeritud   perekonnaeluga   võrreldes   pakub  antiikmaailm 
perekonnaelust   hoopis    kirjut    pilti.    Filosoofid     pidasid    perekonda   oluliseks   ja   arutlesid   riigi 
võimaluste   üle   reguleerida   abielu,   perekonna,   sündimuse   ja   laste    kasvatamisega    seonduvat. 
Samas   ulatusid   nende   hoiakud   täieliku   seksuaalse   vabaduse   pooldamisest   tsölibaadi*   ehk 
seksuaalelu täieliku vältimise soovitamiseni.
Seega leiame juba antiikajast seisukoha, mis peaaegu tänapäevani vastu on pidanud:  mehe roll 
on  instrumentaalne * ehk ta peab tegutsema toitjana, hankijana, distsiplineerijana ja perekonna 
üldise juhina.  Naise rolli  nähti siis ja nähakse sageli praegugi enam  emotsionaalsena. Selgelt 
ilmneb  antiikajal  moraali topeltstandard, mis valitseb järgnevailgi sajandeil: mehe seksuaalelu on 
vaba, naise suhtes kehtivad kindlad reeglid, millest üleastumine on rangelt  karistatav . 
Rooma  perekonnas oli  hierarhia  tipus domineerivpatriits, kes valitses täielikult oma  familiat* 
ehk suurt peret – naist, lapsi, orje. Tema otsustas kõik ja ta otsuste üle polnud kellelegi kaevata. 
Naist hinnati ja austati eelkõige  emana . Antiik Kreekas sai naine olla kas  abielunaine , ori või siis 
hetäär*   ehk   vabade   elukommetega   haritud   naine.   Abielunaine   sai   kasvatust   ja   õpetust   vaid 
selleks, et hoida majapidamine korras, ori mitte sedagi. Hetäärid said koolitust, et tagada mehele 
nii füüsiliselt kui ka vaimselt rahuldust pakkuvat kaaslust.  Roomas oli naine kogu elu mehe – 
lapsepõlves isa, hiljem abikaasa – ülemvõimu all. Tal ei olnud poliitilisi õigusi ja ka oma elu üle 
ei saanud ta otsustada. Kodu piires oli aga abielunaine – matroon,  mater  familiae* ehk pereema – 
auväärne isik. Kuni ta mehe sõna kuulas ja kombekalt käitus, tuli teda majapidamise valitsejana 
arvestada   ja   austada.   Eriti   lugupidavalt   suhtuti   emadesse.   Müütides   kirjeldatakse   Rooma 
1
kangelase ema alati laitmatu, patriootiliselt meelestatud, kõrgestisündinud matroonina. Rooma 
patriitsi kasutuses olid seevastu orjatarid ja lõbumajad, keelatud ei olnud ka  homoseksuaalsus * 
ehk    omasooiharus .   Abielurikkumiseks   peeti   ainult   suhet   vaba,   see   tähendab   mitte   orjatarist 
abielunaisega,   kõiki   muid   suhteid   peeti   loomulikuks.   Laps   oli   Roomas   oma   vanemate   vara, 
vanemad võisid vabalt otsustada, mis temaga teha. Vabadel roomlastel oli tavaliselt kolm last, 
laste arvu osati piirata raseduse vältimise ja abortidega, aga kasutati ka vastsündinute hülgamist. 
Vaesed hülgasid oma lapsi või müüsid orjaks, aga ka rikkad loobusid lastest, eriti tüdrukutest. 
Väljaspool linna olid  paigad , kuhu vastsündinud võis jätta – sealt võis neid siis võtta, kes soovis. 
Kui vanemad siiski otsustasid lapse endale jätta, siis jätkus talle tavaliselt  armastust ja hoolt, 
ehkki  amm*  ehk  imikueas  lapse hoidja-imetaja  ning pedagoog tegelesid  lastega  rohkem kui 
vanemad.  Paralleelselt  meestele  lubatud  ja  soovitatud   seksuaalse   vabadusega , võib-olla  isegi 
vastusena   sellele,   arenes   aga  antiikajal  mõtteviis,  mis    hindas     askeesi *  ehk  lihasuretust, 
halvustades kõike  kehaga  seotut.  Pythagoras  (580–500 eKr) väitis, et hing on keha vanglas ja et 
kehas elavad  himud,  mida  saab alla suruda ainult  range tabude arvestamise  ja seksuaalelust 
keeldumisega.   Platoni   (428   või   427–348   või   347   eKr)   jaoks   tähendas   armastus   ideede 
armastamist, kehaline armastus oli tema arva tes väheväärtuslik. Hilisemas ajaloos leidub nii 
seksuaalse vabaduse ja ohjeldamatuse kui ka askeesi ehk nn lihahimust loobumise pooldamist, 
varjatumalt, vahel äärmusteni viiduna. Paljudes kultuurides püsis ka topeltstandard: mehe puhul 
on ohjeldamatut seksuaalsust peetud loomulikuks, jõu ja vitaalsuse* ehk elujõulisuse näitajaks; 
naise seksuaalsust on püütud nii füüsilisi kui ka psüühilisi vahendeid kasutades alla suruda või 
on   selle   olemasolu   eitatud.   Oluline   oli  pidada   naine   kodus   ning   tagada,   et   ta   oma  mehe 
järeltulijaid ilmale tooks ja kasvataks.
KESKAEG
I sajandi keskel tekkis Palestiinas  kristlus . See oli aeg, mil Rooma impeeriumis levis üha enam 
prostitutsioon* ehk seksuaalse rahulduse pakkumine tasu eest,  populaarsed  olid tsirkus, arvukad 
vaatemängud,   teatrietendused   ja   lõbustused.   Samas   ei    toonud    aga   lõbustustele   pühendumine 
siiski ka  loodetud  rahuldust. Vastukaaluks vabadustele seksuaalelus hakati järk-järgult üha enam 
rõhutama karskuse ja tsölibaadi ehk abielutuse väärtust. Piiblis ei ülistata tsölibaati. Väidetakse, 
et mitte kristlus ei toonud kaasa askeesi, vaid juba antiikajal vastureaktsioonina lõbujanulisele 
elule väljakujunenud  askees   sulas  ühte kristlusega ja hakkas koos sellega levima. Vara  kristlased  
toetasid alandlikkust, halastust, üks teise aitamist, askeetlikke eluviise. Varakristlased rõhutasid 
lõbule pühendumise kahjulikkust ja hinge puhastamise tähtsust. Väi  deti , et seksuaalsuhe on 
saatana  leiutis,   pattu  langenud   Aadama   väljamõeldis.  Eriti kriitiline  oli  kirikuisa   Augustinus 
(354–430), kes ise ristiusu vastuvõtmise järel loobus suhetest naissooga,  valides  tsölibaadi. Ta 
kaebas, et pole midagi muud maailmas, mis mehe meele kõrgustest  niimoodi  alla tooks kui naise 
hellitused ja kehade ühinemine. Tõsi küll, ta pidas õigeks, et kord juba sõlmitud abielu kestaks 
ühe abikaasa surmani, ja  tunnistas  laste saamise  abielust  tulenevaks õnnistuseks. Ühiskonnas 
peeti lugu munklusega seostuvast askeetlikust elu- ja mõttelaadist. Ihadele järeleandmisesse ja 
enese hellitamisesse suhtuti kui  inimlikku  nõrkusesse, mida tuli hüvitada nn lihasuretusega – 
selleks kasutati näiteks palverännakuid, paastu, kareda köie mähkimist riiete alla paljale ihule ja 
ajutist   keeldumist   seksuaalelust.   Esimesel   aastatuhandel   peeti   Lääne-   Euroopas   sageli   sõdu. 
Riigid ja riigikesed lagunesid ja (taas)ühinesid. Au sees olime helik võitlusvõime, jõud ja  julgus . 
Naise  saatuse  määras sageli suguvõsa, kasutades teda nii liitlaste poolehoiu kindlustamiseks kui 
ka lepingute tegemisel vaenlastega – naine naideti mehega, kellest suguvõsale kõige enam kasu 
loodeti. Varakeskaegset ühiskonda on nimetatud teismeliste ühiskonnaks. Sündimus oli suur, aga 
45% lastest suri,  kusjuures  nende vanemad olid napilt täisealised. Inimese keskmine eluiga oli 
vaevu  30 aastat. Kui laste kõrge  suremus  kõrvale jätta, elasid mehed keskmiselt 45 aastat, naised 
10 aastat vähem, kuna sagedased sünnitused ja arstiabi puudumine sünnitustel lõpetasid nende 
2
elutee    varemgi   kui   lahingud   meeste   oma.    Niisiis    oli   tegemist   noorte    maailmaga ,   kus   pool 
rahvastikust oli alla 25 aasta vana, praeguses mõistes vanu inimesi oli vähe.  Noortest  koosnev 
ühiskond   väärtustas   jõudu   ja   tervist.   Laste   suur   suremus   muutis   lapse   ja   last   ootava   naise 
väärtuslikuks, fertiilses eas ja raseda naise  tapmine  tõi kaasa tolle aja kohta tohutud  trahvid . 
Ajalooallikates ja -raamatutes  kirjutatakse  sagedamini  ülikute tegemistest,  lahingutest, võimu 
võitlusest, saa tus test ja uskumustest. Ent ülikute maadel elasid ja tegutsesid talupojad, kes tegid 
kehvades oludes rasket tööd ja kelle töö andis toidu lauale nii talupojale endale kui kõrgematele 
kihtidele. Talupoegade laste suremus oli eriti suur, lahingutes hävitati sageli nende eluasemed ja 
laastati põllud.
Eesti talupoja elu polnud keskajal ilmselt kergem kui mujal Euroopas. Maa soodsa geograafilise 
asendi tõttu himustasid seda sõjaliselt tugevad riigid, kes pidasid praeguse Eesti pinnal korduvalt 
lahinguid. Alla surutud põlisrahva võimalused oma peret kaitsta või selle ellujäämist tagada olid 
minimaalsed.  Rahvaluule  annab siiski  aimu  ka peresuhetest. Vähe leiab laule ja lugusid mehe ja 
naise vahelisest armastusest. Kui seda mainitakse, siis sagedamini vihjamisi. 
Hoopis dramaatilisemad on eesti lüürilis- eepilised  rahvalaulud . Ehkki tõlgendustega tuleb olla 
ettevaatlik, tundub, et neist kumab läbi sama sugude ebavõrdsust, mis teada mujalt Euroopast. 
Lauludes  kajastub  naise alistatus mehele. „ Tooma  laulus” tahab mees naisest lahti saada ja käsib 
minna mäelta mahla tooma, kuhu on ise  kase  alla haua kaevanud ja  okstega  katnud. Naine saab 
teda ootavast saatusest teada ja käib vanemailt küsimas, mis ta tegema peaks. Mõlemad vastavad 
Mine,  mine,   miniake,   /   mine   mehe   meelta   mööda,   /käi   kaasa   käsku   mööda!  Rahvalaulus 
„Mehetapja Mai”  tapab  naine oma mehe. Laulu  sisuks  on Maie põgenemine, kus ta palub abi 
kaselt, haavalt, kuuselt, lepalt, kaevult ja  merelt . Keegi pole nõus teda  aitama , ja nii  Mai läks 
angerjaks  mereje.   Lauludes   väljendub   ka   poja   kui   väärtusliku   tööjõu   eelistamine   tütrele. 
Tarvastu rahva laulus „Tütar vette” läheb ema vastsündinud tütart uputama, sest  esa käsk viia 
vesile,   /    veli    laske   laine’esse,   kuna   tütrest   polnud   maja   pidamises   kasu    loota .   Keskaegne 
suhtumine seksuaalsusesse oli  kahene . Ametlik  kristlik  moraal  hindas askeesi ja mõistis hukka 
nii  seksuaalsuse  kui himud.  Suguelu  õigustas ainult vajadus sugu jätkata. Seksuaalsust piirati 
rangete keeldudega astuda  vahekorda  paastude ja pühade ajal. Askeesi kõrval eksisteeris aga nn 
karnevalikultuur*, mis lubas seoses mõnede pühadega alasti keha näitamist ja tunnete avalikku 
väljendamist. Igapäevaelus võis tajuda nende kahe vastandliku kultuuri segu: elati tihedasti koos 
väikestes ruumides, privaatsuseks polnud võimalust, keha funktsioone ei varjatud tegelikkuses 
ega   vestlustes.   Lapsed   viibisid   peaaegu   pidevalt   koos   täiskasvanutega   ja  jälgisid   kõike,   mis 
nende vahel toimus, olid juures sünni- ja surmahetkedel, kuulates ka, mida seejuures räägiti – kas 
täiskasvanute omavahelist   juttu  või juuresviibinuile jagatavaid selgitusi. Meeste ja naiste elu 
kulges osaliselt lahutatult: paljudes maades olid rikkamates peredes naiste- ja meestetoad, kus 
tehti vastavalt meeste ja naiste tööd ning räägiti meeste- ja naistejuttu.  Omaette  magamistuba 
polnud enamasti ka ülikuil, suures abieluvoodis võis pere  isand   magada  oma naisega, aga võtta 
voodisse   ka   lapsi,   haigeid   jt.   Samas   toas   magas   talvel   tavaliselt   veel   hulgaliselt   alamaid 
kodakondseid, kes seinaäärsel  pingil , kes lausa põrandal. Valitses arvamus, et naise  seksuaalsus  
on suurem kui mehel, et naine ei suuda vastu seista kiusatusele ja et mees peab seetõttu naist 
hoolega valvama. Mehe seksuaalsust ei eitatud, aga seda ei pandud pahaks, see arvati kuuluvat 
mehe kui võitleja ja kaitsja loomusesse. Keskajal peeti loomulikuks, et noored näitasid välja 
seksuaalseid huve ning soove – valitses üldine arvamus, et noorus on iga, kus inimene ei suuda 
seksuaalsust   veel   maha   suruda.   Oluliseks   küsimuseks   oli   Piiblis   nimetatud   loomuvastane 
suguelu,   ehkki   seda   seletati   erinevalt.   Mõningate   seksuaalkäitumise   liikide   puhul   nähti   ette 
karistusi (näiteks  paast, andekspalumine).  Nõudmised  olid seda rangemad  ja karistused seda 
suuremad, mida vanem ning mida kõrgemal kiriklikus või muus  hierarhias  eksinu oli. Noorte 
puhul olid karistused kõige  leebemad . Lapsed kuulusid argiellu, neid vajati mitte ainult tulevaste 
töötegijatena, vaid rakendati tööle kohe, kui nad selleks võimelised olid. Käsitöölise ja talupoja 
peres   ei   olnud   lapsel   tänapäevases   mõistes   lapsepõlve,   puudus   arusaamine,   et   lapsele   oleks 
vajalik mingi mängule ning õppimisele pühendatud aeg. Nii pandi laps (tüdruk) nooremat õnnast 
3
hoidma   niipea,   kui   ta   kõndima   õppis   –   laste   tavapärase   väikese   vanuse   vahe   tõttu   oli   siis 
järgmisele   lapsele   hälliliigutajat   vaja.   Naistetöid   tegema,   näiteks    ketrama -kuduma,   hakkasid 
tüdrukud   juba   enne   viiendat    eluaastat    –   Eestis   nagu   mujalgi.   Poisid   saadeti   meestetuppa   ja 
välitöödele   abiks   niipea,   kui   nad   ema   otsese   hooleta   hakkama   said.   Palju   ei   erinenud 
eelkirjeldatust   ka   kõrgkihi   lapse   elu.   Ebaturvalises   maailmas   pidi   võimalikult   vara   suutma 
iseseisvalt   toime   tulla   –   keskmine   eluiga   oli   lühike   ja   suur   osa   lapsi   jäi   varakult   orvuks. 
Teismeline    pidi   sageli   täisinimese   eest   väljas  olema,   see   aga   tähendas,   et   eluks   vajalik   tuli 
võimalikult kähku selgeks saada. Sellest sõltus sageli lapse enda ja ta suguvõsa ellujäämine ning 
toimetulek. Haridust anti eelkõige kloostrites ja kloostrikoolides, aga rüütlile peeti vajalikumaks 
võitluskunste   kui   lugemist-kirjutamist.   Rüütlidaami   kohustusliku   hariduse   hulka   kuulusid 
käsitöö, usuõpetus ning ladina  keel, hea oli, kui ta oskas ka  laulda   ja tantsida, luuletada  ja 
muusikariistadel mängida. Nii tüdrukutele kui ka poistele  õpetati tagasihoidlikkust ja kõlblust. 
Tüdrukute sõnakuulelikuks  kasvatamist  peeti olulisemaks kui poiste vaoshoidmist. Sageli arvati, 
et  karm kasvatus ja sagedased füüsilised karistused  kodus on  lapse arenguks siiski veel liiga 
leebe viis. Nii peeti õigeks anda laps kasvatada sugulastele või hõimlastele, vahel ka peresse, 
millega   vanemad   olid   juba   lapse   sündides   kaupa   teinud.   Väike   tüdruk   võidi   juba   beebieas 
tulevase ämma  hoolde jätta, et see temast endale meelepärase  minia  kasvataks. Suur osa nii 
tüdrukuid   kui    poisse    saadeti   juba   enne   10.   eluaastat   võõrasse   peresse   kasvatada.   Tüdrukud 
kasvasid naiste hulgas naistetöid ja tarkusi õppides. Poiste elu oli  karmim  – nemad pidid meeste 
käe all välioludes, tallis ja hoovis võitluskunsti omandama. Kui isaga midagi juhtus, pidi poeg 
vastutuse   perekonna   eest   enda   peale   võtma,   ja   selleks   valmistuti   varasest   lapseeast   alates. 
Arvamus    meessoo    võimeist   oli   nii   kõrge,   et   pärast   isa   surma   asus   sageli    majapidamist    ja 
pereliikmeid (kaasa arvatud oma ema ja õdesid)  juhtima  alaealine poeg, mitte ema.
UUSAEG
XVI– XVII  sajandil  kasvas inimese  tahe  teostada end töös ja jõuda edasi ametis.  Selle ajastu 
inimese   kohta   on   kasutatud  nimetust  homo   economicus  ehk   majandusinimene.  Aega   hakati 
tähtsustama rohkem kui varem. Arvatakse, et just sellest perioodist pärineb kõnekäänd enne töö, 
pärast lõbu.  Martin  Lutheri  (1483–1546) ja teiste  usureformaatorite tegevus muutis tugevasti 
eelmistel sajanditel kujunenud tõekspidamisi ja veendumusi. Kodu ja perekonna roll ühiskonnas 
ning kasvatuses tõusis,  senisest  rohkem hakati tähtsustama perekonna loomise rituaalset külge – 
laulatust ja pulmatseremooniat.  Luther nõudis vaimulike tsölibaadi kaotamist  ja soovitas neil 
abielluda ,  lootes, et selline  kristlik perekond saab teistele  eeskujuks.  Abielus  hakati  nägema 
jumala kingitust, taevaliku armastuse kooli ja pelgupaika kõlvatuse eest. Lutheri mõttekaaslane 
Johann    Calvin    (1509–1564)   avaldas   veel  positiivsemaid   mõtteid   abielu   kohta,   väites,  et 
seksuaalsuhe   on   väärtuslik   ja   püha,  kuna   on   jumala   poolt   antud,   ja   peab   seega  olema 
abikaasadele naudinguks.  Abielu tähtsuse tõusuga hakati üha  enam väärtustama ka perekonda, 
vallalisust peeti vääraks. Perekonnamoraal tugevnes ja protestantlikes maades kujunes naisetüüp, 
keda iseloomustas nn kolm K’d (sks  Kinder - Kirche -Küche* – lapsed- kirik -köök). Sellisesse ellu 
ei kuulunud seksuaalsed  ihad , naises hakati järjest enam nägema seksuaalset* ehk sootut olendit. 
Oluliselt   muutus   kasvatus   ja   suhtumine  lapsesse.   Kui   keskajal   oli   lapse   elu   kulgenud  koos 
täiskasvanutega   –   ta   nägi   ja    kuulis   kõike,   mis   elus   toimus,   ja   omandas   nii  ühiskonna 
tõekspidamised   –,   siis   uusajal  hakati   kõrgkihtides   lapsi    eraldama    täiskasvanute  elusfäärist 
lastetuppa. Ent lastetoaski  püüti lapses arendada mitmeid  voorusi ,  nagu usklikkust, autunnet, 
enesekontrolli  ja töökust. Vanemaid hoiatati endiselt liigse leebuse eest –  distsipliin  kodus pidi 
4
olema karm. Rõhutati isegi, et laps ei peaks kunagi saama süüa, juua ega magada küllastumiseni. 
Järgnevad sajandid tõid kaasa arusaama  lapsest kui kasvatatavast, keda tuleb hoida  ja kaitsta 
mitte ainult ohtude, vaid ka liigse info ja tavaelu probleemide eest. Seegi suhtumine levis algul 
kõrgemates ühiskonnakihtides,  kelle võimuses oli eraldada laps  argielust lastetuppa ammede, 
hoidjate ja koduõpetajate  valve  ning  hoole  alla. Järkjärgult jäi laps seega ka tööst kõrvale – töö 
tegemine ja ülalpidamise  teenimine  jäeti  lihtrahva hooleks, see ülikutele ei sobinud.  Eestiski 
alustasid lapse argielust  eraldatud  kasvatust esialgu sakslastest mõisnikud,  kelle  lapsed koos 
guvernandi*   ehk  koduõpetajannaga   lastetuppa   eraldati,   et  nad   lihtrahvalt   halbu   kombeid   ja 
kahjulikke teadmisi ei omandaks. Eestlasest amme siiski ära ei põlatud.Eesti laps kasvas  endist  
viisi laiendatud perekonnas, kus teda hoidsid-kasvatasid vanemad ning vanavanemad oma tööde 
tegemiste kõrvalt. Nii oli see mujalgi, et vaesemate linnakodanike ja talurahva lapsi uus suund 
kasvatuses esialgu ei puudutanud. Nemad osalesid tööelus pisikesest peale ja kogusid tarkust 
kõigest,   mis   nende   ümber   toimus.XVI–XVII   sajandil   hakkas   inimene   järk-järgult   oma   keha 
häbenema.  Piinlikuks  peeti paljastada oma keha; eriti keha  alumine pool ja kõik, mis sellega 
seotud, hakkas üha enam tunduma vulgaarsena.  Kadus  varasem  komme  magada alasti, kombluse 
huvides hakati kasutama ööriideid.  Alastiolekut ei peetud lubatuks  isegi üksi olles.  Pesemist, 
kümblemist,   igasuguseid   veeprotseduure  ei   peetud   vajalikumaks   kui   keskajal,  mil   need   olid 
harvad  ja juhuslikud. XVI sajandil suleti Euroopas mitmel pool avalikud  saunad , väites, et  saun  
kahjustab  kõlblust.   Samas   kardeti,   et   saun,   mis   pakkus  pigem   meelelahutust   kui 
pesemisvõimalust,   levitab    nakkusi   (eriti   suguhaigusi).  XVI– XVIII    sajandit   ongi   nimetatud 
inimliku pesematuse  perioodiks . Arvati, et pesemine, eriti laste pesemine, on tervisele kahjulik: 
ainult   nägu, käsi  ja  jalgu    pesti   veega,   muidu   piirduti   enese  ülehõõrumisega  niiske  rätikuga. 
Saunad säilisid vaid Põhjamaades, sealhulgas Eestis – piirkondades, kus oli piisavalt vett ja puid 
sauna kütmiseks.  Järk-järgult hakati  jälgima ka kõnepruuki ja kontrollima oma väljendusviisi. 
Tekkis   arusaam,   et   on   sõnu   ja   väljendeid,  mida   kasutada   ei   sobi.   Näib,   et   seegi  oli   pigem 
kõrgema   seltskonna   salongiviisakus,  mida   oli   kergem   saavutada,   kui   lapsed  range   kasvataja 
järelevalve all oma lapsepõlve veetsid. Kuivõrd see tollaset eesti talurahvast puudutas, on raske 
öelda. Rahvapedagoogikast  teame siiski, et laste kõnet  jälgiti, sobilikuks ei peetud vandumist, 
lobisemist, itsitamist ja teiste matkimist. Seda näib kinnitavat ka valik eesti vanasõnu.Õige sõna 
õigel ajal om kallip kui  kuld  Lobiseja suu saab lopsi, seisja suu saab saia. Paha kuulata olgu 
paksud kõrvad.  Pea suu kinni, seisab selg terve. Paha keel tõstab tüli. Välimist mööda võetakse  
inimest   vastu,  kõnet   mööda    saadetakse    ära.TRADITSIOONILISE   PEREKONNA 
VÄLJAKUJUNEMINE XIX sajandil muutus Euroopas perekonna struktuur. Seni tavaline kolme 
sugupõlve, mitmeid sugulasi ja töötegijaid haarav  suurpere  asendus üha sagedamini vanematest 
ja lastest  koosneva  üksusega.  Perekonna tähtsust ja ülesandeid hakati  nägema teistmoodi kui 
seni, üha enam hakati  väärtustama kodukesksust ja intiimsust,  üha rohkem hakati tähelepanu 
pöörama  järeltulijate   kasvatamisele.  Suurenes   riigi   huvi   perekonna   vastu,  perekonnas   hakati 
nägema   põhijõudu  ühiskonna   kõlbelisuse   kasvatajana.   Tuntud  Prantsuse   sotsioloog   Émile 
Durkheim  (1858–1917)   on   näiteks   väitnud,  et   perekonna   ülesanne   on   ühiskonna   stabiilsuse 
säilitamine heade ja kasulike inimeste tootmise abil; et ühiskond toetab abielu kui institutsiooni, 
mis   tagab   monogaamia   ja   sunnib   mehe   elama   ühe   naisega.  Paljud   praegugi   kehtivad 
ettekujutused sellest, milline on ideaalne perekond, kujunesid just sel ajajärgul. Perekonda hakati 
suhtuma  kui riikliku ja rahvusliku elu olulisesse  komponenti, seega tõusis esile abielu,  kodu, 
emaduse ja kasvatuse tähtsus. Rõhutades perekonna kõlbelist* funktsiooni, hakati naise koduses 
5
tegevuses nägema jõudu, mis kujundab ühiskonna moraali ja isamaa saatust. Muutus mitte ainult 
nägemus perekonnast, vaid teisenes ka perekonna olemus ja eluviis. Perekonna loomist seostati 
üha   enam   emotsionaalse   kokkusobivusega,  abiellumist   armastuseta   hakati    pidama    ebaõigeks 
ning   sobimatuks.   Uuelaadse   (kodanliku)  perekonna   alustoeks  peeti   mehe   ja   naise   loomuse, 
naiselikkuse  ja   mehelikkuse   vastandlikkust.   Meeste-naiste   erinevusi   uuriti,   kommenteeriti   ja 
idealiseeriti  enam kui  kunagi varem.  Nii kujunes perekond, mida  me  täna päeval   nimetame  
traditsiooniliseks.   Noor,   vallaline   naine   võis   käia   tööl,   aga    abiellumine    tähendas   üldiselt 
töökohast   loobumist   ning   pühendumist   kodule,   mehele   ja   lastele.   Sellist   peret   on   kirjandus 
rohkem kui saja aasta jooksul kujutanud tüüpilises kodu miljöös – nii lasteraamatute kui ka 
romaanide tegelased elavad kodudes, kus valitseb selge rollijaotus. Ema on pühendunud lastele 
ja perele, tegutseb väsimatult varahommikust hilisõhtuni, on hea, õrn, mõistev ja armastav, ei 
kurda ega hädalda, ei tunne igavust ega igatse koduvälist elu. Toetudes  isale  ning  pakkudes  isale 
omapoolset toetust, suudab ema oma  vaiksel  viisil majapidamistööd laitmatult ära teha ja lastele 
sobivas  koguses nii hellust ja mõistmist kui ka reegleid ja piiranguid pakkuda. Isa  vahendab  
perekonnale välismaailma norme, nõudmisi ja uudiseid. Ta võib olla küll karm (tal on raske oma 
armastust ja hellust välja näidata), aga ta on õiglane ja töökas ning jäägitult oma peret  toetav  ja 
armastav. Sellel süžeel on muidugi mitmeid variatsioone.  Lasteraamatus  asendab ema mõnikord 
tädi, kes on küll  kohusetundlik  ja majapidamisele pühendunud, aga mitte nii  hell  – ja lugeja elab 
kaasa mingil põhjusel emata jäänud lapsele. Suur osa nii noortele kui vanadele XIX sajandil 
kirjutatud raamatuid räägib noorte armastusest ja takistustest, mida nad peavad ületama, enne kui 
igatsetud   eesmärgi   –   abiellumiseni   –   jõuavad.   Mis   pärast    pulmi    toimub,   huvitas   tollast 
kirjanikkondahoopis vähem. Ometi hakkab just perest ja abielust rääkivaisse raamatuisse tubli 
ema ja  abielunaise  kõrvale  tasapisi   tekkima  õnnetu, tüdinud naine. Naine, kes mehest ja kodust 
küllastununa   tahaks   midagi   uut,   midagi   muud,   midagi   teistsugust.   Sageli   jääb   mulje,   et 
probleemi lahendus võib olla uus ja parem mees, aga aeg-ajalt aimub ka  igat  sus väljuda Kinder-
Kirche-Küche   piirist    ja   teostada   ennast   isiksusena   hoopis   väljaspool   kodu.   Meenutage 
kirjandusest kas või selliseid tegelaskujusid nagu Madam  Bovary , Nora ja Anna Karenina. Eestis 
kaotati XIX sajandil alles pärisja  teoorjus , tekkis võimalus maid ja talusid päriseks osta. Oli 
tegemist kiire arengu perioodiga. Talu vajas  peremeest  ja perenaist, kelle töökusest, teadmistest 
ja  oskusest  sõltus kogu pere konna käekäik – seega oli abikaasa valik  otsustav  samm, kusjuures 
hakati rõhutama, et naine oma isiksuse ja tööga on olulisem kui kaasa vara, mis ta kaasa saab 
tuua.   Just   XIX   sajandil   hakati   avaldama   kõikvõimalikke   õpe   tusi   põllumajanduse, 
loomakasvatuse ja  aianduse  kohta, aga samas pakuti ka teadmisi kodumajan dusest, tervishoiust 
ja lastekasvatusest. Eesti talurahva ja käsitööliste elu lähenes seega järk-järgult elule muudes 
protestantlikes riikides.
6