U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1.-2. pt kokkuvõte (0)

5 VÄGA HEA

Uudo Pragi "Sissejuhatus inimgeograafiasse"
KOKKUVÕTE
Kolm põhiteemat: inimgeograafia olemus, ajalugu ja kontseptsioonid . Need on tihedalt seotud.

I osa INIMGEOGRAAFIA OLEMUS, KOOSSEIS JA RAKENDUSED Inimgeograafia nimetused

Inimgeograafia = ühiskonnageograafia (human geography).
Eesti k kasutatakse ka majandusgeograafia , kultuurigeograafia, antropogeograafia, kuid need on tegelikult vaid inimgeograafia komponendid, mille tähendust ei saa võrdsustada. Ei soovita kasutada sõna "sotsiaalgeograafia".
Loodus-ja inimgeograafia seosed ja erinevused
Üldlevinud on arusaam, et geograafias eristatakse loodus- ja inimgeograafiat, kuid tegelikult ei ole paljude vaidluste käigus suudetud kokkuleppele jõuda, kas need kaks on eraldiseisvad. Peetakse sõsarteadusteks ja mõnes valdkonnas vajalik nendevaheline koostöö.
Seosed:

Ühine ajalugu (ühised teadmised, mõisted, terminid, arusaama ja käsitlusviisid). Eristama hakati alles 19. saj lõpus kui geograafia kaht haru. Kahe eraldi teadusena hakati käsitlema alles 20. saj keskel.
Kooligeograafia(s õpetatakse läbisegi)
Loodus ja inimeste elu on tugevas seoses
Ruumilised teadmised - mõlemat geograafiat huvitavad objektide paiknemise ja vastastikuse asendiga seotud küsimused
Tihe koostöö kaartide koostamisel ja kasutamisel

Erinevused:

Loodusgeograafia tegeleb loodusnähtustega, inimgeograafia inimtegevusega (erinevus on mitte kirjelduste vaid seletuste tasandil)
Seletus erinev. Loodusnähtused seletuvad võrdlernisi väheste põhjustega ja seletused on palju kategoorilisemad. Inimgeograafia peab seletades arvestama palju rohkemate asjaoludega, seletus sisaldab alati mitmeid reservatsioone, "kui"-sid ning "aga"-sid ja on tõenäosuslik, kehtib (hulga) eranditega.
Erinevus põhihuvis. Loodusgeograafia põhihuvi on erinevate loodusnähtuste vastastikmõju nende ruumilise koospaiknemise alusel, inimgeograafia põhihuvi on tihe kindla nähtuse

korraldus ruumis.

Erinev ruumikäsitlus, erinev suhtumine kaartidesse
Loodusgeograafia on objektiteadus, inimgeograafia aga teemateadus

Inimgeograafia koosseis ja tähtsamad teemad
Teadused jagunevad fundamentaal- ja rakendusteadustesks. Fundamentaalteaduse ülesanne on hankida uusi teadmisi, rakendusteadustel uurida nende teadmiste praktilise kasutamise võimalusi ja ületada seejuures tekkivaid raskusi. Teaduste praktiline jätk elus on raknedus. Fundamentaalteadustel on mõte ainult siis, kui neil on rakendusi.
Fundamentaalse inimgeograafia liigendus sisu alusel - peamised teadusharud:

loodusvarade geograafia,

rahvastiku-ja asulastiku geograafia,

majandus-,

poliit-,

kultuuri-,

nn seltskondliku suhtlemise geograafia.
Lisaks on oma koht ka meditsiinigeograafial (- haiguste geograafilise leviku ja inimeste tervisliku seisundi geograafiliste iseärasuste uurimine ) jt-l.
Inimgeograafia seisab ühelt poolt loodusgeograafia ja teiselt poolt mitmesuguste ühiskonnateaduste vahel, olles kõigest hoolimata ka omaette teadus. Ta pole kuigi terviklik, ent ometi ühtne, koospüsiv teadus.
Fundamentaalse inimgeograafia liigendus abstraktsuse määra alusel. Abstraktsuse määra alusel jaguneb inimgeograafia teoreetiliseks e metageograafiaks (kõige abstraktsem), siistemaatilisteks (geog tuum, nt asulate geograafia) ja regionaalseteks (nt Eesti inimgeograafia, USA majandusgeog) inimgeograafiateks.
Inimgeograafia rakendused ja rakendusteadused
Geograafilise teabe levitamine - vanim rakendus, et inimesed saaksid geograafide teadmisi kasutada nt tööle sõitmiseks, puhkamiseks jne. Antakse välja kaarte, statistika kogumikke jne.

Kartograafia
Geoinfosüsteemid (GIS)
Kaugseire
Õpetamine
Rahvastiku- ja majandusstatistika
Geograafiline ekspertiis ja prognoos. Inimesed teevad oma otsused, võttes arvesse nende võimalikke tagajargi, aga samuti arenguid, mis neist sõltumatult otsuse ellurakendamise ajal aset leiavad. Otsustamiseks on seega tarvis neid tagajargi ja arenguid ette naha.

Ekspertiis - konkreetse projekti tagajärgede ettenägemine.
Prognoos - tulevikus võimalike arengute ette nägemine ja otsustamine, milline käitumine, millised kavad ja projektid (või nendest loobumine) võiksid olla otstarbekad.

Paigutusõpetus - uue rajatava käitise asukoha valik.
Regionalistikaga tegelevad asutused, kelle juurde on sageli asutatud töörühmad või kes peavad üleval teadusasutusi vastavate küsimuste läbitöötamiseks ja regionalistikaalaste rakendusteaduste arendamiseks .
- Regionaalpoliitika on keskvalitsuste planeerimis-ja korraldustegevus, mille eesmargiks on riigi majanduse ja rahvastiku sobivaim ruumiline korraldus regioonide kaupa, regioonide arengu kooskolastamine ja nende koostbb kindlustamine kogu riigi parerna arengu nimel.
- Regionaalarendus (regionaalplaneerimine) on kohalike omavalitsuste tegevus, omavalitsusele alluva ühiskonna, eriti selle majandustegevuse arendamiskavade koostamine, kinnitamine ja nende taitmise kontroll.
- Regionaalprojekteerimine tegeleb regioonisisese ruumilise korralduse taiustamisega, eriti aga otstarbeka maakasutuse kujundami,sega regiooni piires.
- haldusreformide problemaatika - Inimgeograafia panus on oluline just haldustüksuste piiride muutmise osas, muudes küsimustes ei räägi kaasa.
Keskkonnakaitses on põhilisteks partneriteks loodusgeograafia, tehnoloogia , majandus-ja õigusteadus, inimgeograafia koostöösse lülitudes aga kaotab probleem keskkonnakaitselise iseloomu (neid probleeme ei tajuta keskkonnakaitselistena).

II osa INIMGEOGRAAFILISTE IDEEDE AJALUGU
Teema liigendus

Paradigma - eeskujuna kasitletav arusaam, kuidas seda teadust tegema peaks. Geograafia ajalugu jaotatakse kolme paradigmaatilisse perioodi.

Maadeavastuslik paradigma ( antiikaeg kuni uusaeg [19. saj algus])

Klassifitseerimise/regiooniparadigma (19. saj kuni 20. saj algus)

Süsteemlähenemise või ruumikorralduse paradigma(d) (alates 1960-datest)
VARASEM PERIOOD
Geograafia maadeavastuste paradigma aegadel
Ptolemaiose kartograafiline meetod. Seadis esimesena maa mudelile koordinaatvõrgu geograafilistest laiustest ja pikkustest. Võimadas registreeridaja kaardile kanda uut infot. Kaardid kordinaatvõrgustik oli täidetud hõredalt sisuga. Nähtavale tulid nn valged laigud, mida oli veel vaja avastada . Geograafist sai maadeavastaja .
Strabo panus. Kuna kogu infot ei saa kaardile kanda, tuleb kirjutada tekste . Oli vaja leida kompromiss , mida vaja kirjeldada ja mida mitte ning kuidas valida regioone. Eeskujuks oli pikka aega Strabo "Geographia". See oli 18-köiteline ja kogus kokku kõik omaaegsed geograafilised teadmised. Ta kirjeldas kõike, mida teadis või teada sai. Regioonidena kasutas ta Rooma riigi provintse ja barbarrahvaste võimualuseid territooriume, ei vaevanud pead ise mingi süsteemi loomisega . Regioon oli puhtalt poliitiline piiritlus .
Maadeavastuse paradigma. Geograaf pidi:

Valgete laikude kustutamiseks maailmakaardilt avastama ja läbi uurirna, mis nimelt asub neile laikudele vastavates koordinaatvõrgu punktides;
Kandma saadud teabe (avastatud maad, mered , jaed, jarved, rahvad jne.) kaardile nii täpselt ja täielikult, kui ta oskab;
Koondama kogu hangitud teabe (nii kaardile kantu kui ka sinna mittemahtuva) tekstkirjeldusse, ehitades selle üles praktiliste, valmiskujul olemasolevate regioonide kaupa.
Täiendama ja täpsustama olemasolevaid kaarte ja tekste.

15. saj lõpp nn suurte maadeavastuste aeg - avastati terveid uusi ookeaneid ja mandreid , täpsustusid kaardid ja kirjeldused. Paranesid kartograafilise kujutamise meetodid, võeti kasutusele mõõteriistu.
18. saj algul viidi läbi palju inimgeog uuringuid (rahva-, põllumaj- ja käsitööloendused), mida kaartidel ei kujutatud vaid mis ladestusid tekstidesse. Jagati regioonide järgi, millest tähtsaim oli riik. Neid andmeid hakati nimetama statistikaks ehk riigikirjeldusteks.
Vanima paradigma kriis 1) 1920.-ks aastaks oli maa avastatud - vaja leida uusi ülesandeid. 2) Liiga palju oli kirjeldusi, need olid halvasti organiseeritud - teavet oli vaja hakata valima .
Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804), kuid suurema eduta.
Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks.
Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil
Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja prantslasel Vidal de la Blache'il.
Ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber: erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju nende ruumilise läheduse alusel (kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis). See oli filtriks teemade valikul . Tekkis geog kirjelduse tüüpkava.
A. von Humboldt (1769- 1859 ). Oli maadeuurija . Loodusgeaograaf - arvas , et kuigi geograafiad on ühtsed, inimgeograafia ainult täiendab ja lõpetab loodusgeograafiat. Oma reisdelt tõi tagasi ualatuslikult materjali, mille põhjal kirjutas 30-käitelise " Reise Uue Maailma võrdpäevsusaladele" jpm. Koges ise raskusi süstematiseerimisel. Oskas raskused peaaegu ületada. Kogemuste põhjal kirjutas 5-köitelise peateose "Kosmos".
Geograafilise kirjelduse tuumaks on ruumilise läheduse alusel esinev vastastikune mõju nähtuste vahel, nähtusi endid on vaja kirjeldada niivõrd, kuivõrd see on vajalik vastastikmõju selgemaks väljatoomiseks. Kuna kirjelduse aluseks on lähestikku paiknemine , on kirjeldus paratamatult regionaalne. Regiooni mõistele suurt tähelep ei pööranud.
K. Rittel ( 1779 -1859). Oli "kabinetigeograaf" ja professor. Inimgeograaf - arvas, et geograafiad on kaks võrdset poolt erineva rõhuasetusega ja et loodusolud mõjutavad inimtegevust. Peateos " Maateadus ". Ka tema põhimõte on vastastikmõju ruumilise läheduse alusel. Vastastikku mõjuvate nähtuste keskpunktis inimene ja tema teod. Pööras tähelepanu regiooni mõistele, kuid ei jõudnud selle arendamisel Strabost eriti edasi.
Arvas, et Jumal on inimese ja looduse vastastikmõju taga ja pani inimesed teatud regioonidesse kindla eesmärgiga (teleoloogiline arusaam).
F. Ratzel ( 1844 -1907). Peateos "Antropogeograafia" (tähtsus: tema järgi nim siiani inimgeograafiat antropogeograafiaks) ja "Poliitgeograaia". Asendas teleoloogililise arusaama keskkonna-determinismi konseptsiooniga - inimtegevus on ära määratud elupaiga loodusega. Pooldas pragmaatilist (mitte äärmuslikku) keskk .determ.-i, mille järgi vaid osa inimese tegevusi on looduskeskkonna poolt ära määratud ja just seda osa ja neid seoseid uurib inimgeograafia.
19. saj lõpus polnud veel selge, millised inimtegevused sõltuvad loodustingimustest ja kuuluvad geograafia uurimisobjektide hulka. Ratzel uuris seda küsimust ja lõi poliitgeograafia - uuris riikide vahelisi suhteid ja välispoliitikat. Sisepoliitikat loodusolud tema arvates ei mõjutanud.
Klassikaline periood (19. saj lõpp ja 20. saj algusaastad)
Geograafist sai elukutse , ülesandeks õppetöö ja uurimustöö kõrvalt ka paradigama lõpuniviimine. Ülikoolide juurde loodi püsivad geograafiainstituudid.
Oluline saavutus: regiooni mõiste - saksa maastiku- uurijad võtsin kasutusele sõna "landschaft" e millegi poolest kokku kuuluvate alade rühm.
Nende vaateid esinad kõige paremini Otto Schltiter (1872-1952), kelle järgi maa on erinevate ruumiüksuste e maastike mosaiik ; geograafia ülesanne on maastikud üles leida ja piiritleda; algseid ürgmaastike, mida uurib loodusgeaograafia, on inimene ümberkujundanud kultuurmaastikeks, mida uurib inimgeog.
Vidal de la Blache (1845-1918) oli samuti üks esimesi geograafiaprofessoreid Prantsusmaal.
Ka Vidal de la Blache nagi geograafia ülesannet regioonide eristamises, piiritlemises ja kirjeldamises. Regiooni nimetas ta "pays", mis pr k tähendab peaaegu tapselt sama, nagu eesti keeles "maa". Vidal hindas regioonide eristamisel ja piiritlemisel klassifitseerimise formaalseid meetodeid , kuid ei pidanud neid kuigi praktilisteks.
Elulaad - Geograafi ulesanne regiooni kirjeldamisel ongi avada sealsete inimeste elulaad, nii hästi kui ta seda oskab. Eristab tildgeograafilisi regioone üksteisest.
Possibilism asendas keskkonnadeterminismi
Carl Sauer . Vidaliga sarnaselt, ent siiski mõnevõrra kitsamalt mõistis inimgeograafiat. Rajas California Ülikoolis Berkeleys omaenda koolkonna, mille viljeldud teadust hakati nimetama kultuurigeograafiaks. Sauerile tuntuse toonud too oli "Maastiku moifoloogia" (The morphology of landscape", 1925).
Pooldas Vidali possibilismi.
Elulaadi asemel kasutas mõistest kultuur, mille tähendus umbes sama. Käsitles regioone kui kultuurmaatikke. Keskmes oli inimene. Loodusmaastik oli vaid plats, kuhu inimene sai ehitada. Vajalik oli kultuurmaastikke uurides vaadata ajalukku, sest selliste maastike kujunemine on pikaajaline portsess ja lühiajalised nähtused (mood, subkultuurid) jälgi ei jäta.
Richard Hartshorne (1899-1992). Tema 1939. aastal i1munud "Geograafia olemus" ("The nature of geography") on (euroopa1iku) regiooniparadigma parim süstematiseeritud esitus. Hartshorne rõhutas üle geograafilise regiooni kordumatust, sellest järelduvalt aga allumatust üldistele seaduspäradele, ja pidas sel alusel geograafiat rohkem kunstiks kui teaduseks. Hartshorne ja ta töö olid Ameerika ülikoolides vaga mõjukad. Selleparast, kui geograafia areng tõstis päevakorda regiooniparadigma kriitika, koondus see väga tugevasti Hartshorne'i paradigmavariandile ja omandas selleparast mõned erijooned , mida muidu vahest poleks tekkinudki.
Regiooniparadigma põhiväited

Geograafia ülesanne on Maa kirjeldus. Maa on aga regioonide mosaiik. Seega on geograafia iilesanne Maa kõigi regioonide kirjeldamine.

Regiooni kirjeldatakse kui vastastikm6jus olevate loodusnahtuste ja inimtegevuste p6imikut. See vaide toimib: a) " filtrina " -geograafilised on ja kirjeldusse tuleb haarata ainult vastastikm6jus olevad nahtused ja tegevused;
b) kirjelduse iilesehitamise p6him6ttena, selle kava alusena -faktid tuleb esitada samades seostes, nagu nad selles p6imikus tegelikult esinevad, ja nii, et vastastikm6ju kirjelduses v6imalikult selgesti esile tuleks.
3. Geograafilist regiooni m6isteti kui ruumilist klassi:
a) ta sisuks , universaaltunnuse vaartuseks, on teatav konkreetne vastastikm6jude p6imik
b) see regiooni sisu, niisiis ka regioon ise, on omaparane ja see omapara tuleb kirjelduses selgesti avada;
c) regioon on sisemiselt tihtlane, regioonisisesed erinevused, on vahemtahtsad ja neid ei tule r6hutada,
d) regioonil kui klassil on kindel maht, ta kujutab endast teatavat kindlat ruumiosa . Selle ruumiosa defineerimiseks tuleb tapselt ara naidata teda iimbritsevad piirid;
e) regioon kuulub taksonoomiasse, teda saab vahemtahtsate sisemiste erinevuste alusel jagada alamregioonideks, aga samuti teatavate sarnasuste alusel teiste regioonidega iihendada koos nendega iilernregiooniks.
f) regioonide eristamisel ja piiritlemisel lahtutakse klassifitseerimise metodoloogiast ja kasutatakse fonnaalseid klassifitseerimismeetodeid. Regionaliseerimise tulemus kuulub kritiseerimisele ja parandamisele. Et kriitika oleks asjalik , tuleb teadustoos tingimata põhjendada, miks on eristatud just need regioonid niisugustes piirides.
4. Tõelist huvi pakuvad vaid üldgeograafilised regioonid.
5. Looduse ja inimeste vahekorda mõisteti kaheti. Varasem, ritterlik-ratzellikus voolus aga teatud jäänukina kauaks püsima jäänud arusaam oli keskkonnadeterrninism: inimeste tegevus ja käitumine, sõltub täiesti nende asukoha loodusest. Hilisem ja siis peaaegu üldtunnustatud arusaam oli possibilism: inimeste tegevus sõltub eeskatt neist endist , nende ajaloost ja kultuurist, kuid peab teatud määral, peamiselt tegevuspiirangutena arvestama ka regiooni loodusolusid.

Mandri-Euroopa geograafia peavoolud pärast Vidali
Juhtivale kohale oli tõusnud prantsuse geograafia. Tolle perioodi suurim saavutus on ilmselt seeria "Geographie universelle" (1927-1949).. Seeria toimetaja ning ideeline juht, aga samuti mitmete oluliste osade (Kesk-Euroopa, Prantsusmaa loodusgeograafia) autorgi oli Emmanuelle de Martonne.
Saksa regiooonikirjelduste pärliks on vist Hermann Lautensachi ( 1886 -1971) "Korea" (1944), mis säilitab teatava teadusliku väärtuse tänini, hoolimata suure osa teabe aegumisest.
Peale 1960. aastat saksa ja prantsuse geograafia kuulsus tuhmus. Allakaigu peamine põhjus näib olevat asjaolu, et ei saksa ega prantsuse koolkond (Beaujeu-Garnier valja arvatud) ei läinud kaasa paradigmavahetusega ja nokitseb edasi vanade end ammendanud teemade kallal.
Muud voolud
Geopoliitika. riikide kogu valispoliitikat hakati liiga laialt ja liialt otseselt tuletama nende riikide looduskeskkonna isearasustest. Kuulsaimad geopoliitikud olid britt Mackinder ja sakslane Haushofer . Geopoliitika praktilise teadusena on segu t6elistest, iilepingutatud ja taiesti otsitud seostest loodusolude ja poliitilise tegevuse vahel.
Halford Mackinder (1861-1947) peamised tööd on 1904 . aastal ilmunud "Ajaloo geograafilised alused" ja "Demokraatlikud ideaalid ning tegelikkus" 1919. Mackinder väitis, et riikide poliitikat m6jutab vaga tugevasti nende asend mandrite ja ookeanide suhtes. Tema arusaama kohaselt kujunevad mandri sees, nn. Südamaal (Heartland) tingimata despootlikud ja agressiivsed suurriigid , saartel ja ookeanide rannamaadel, Servamaal (Rimland) aga demokraatliku ühiskonnakorraga ja majanduslikult 6itsvad rahuarmastavad riigid, millest paljud on v6rdlemisi vaikesed. Servamaa riigid on loomulikult sunnitud endakaitseks iihinema liitudesse, et vastu seista Südamaa agressioonile.
Võistleva geopoliitilise kontseptsiooni pakkus valja sakslane Carl Haushofer (1869-1946), kelle tuntuimaks teoseks on 1924. aastal ilmunud "Väikse ookeani geopoliitika" ("Geopolitik des Pazifischen Ozeans"). Haushofer oli holist, ta vaatles riiki nagu tervikut , mille osad on vastastikku kohanenud üksteisega, niisiis inimesed ja institutsioonid riigi territooriumi ja selle loodusoludega. Et loodus on igal pool erinev, peavad erinema ka riigid ja rahvad. Nende vahel saab olla ainult võitlus eluruumi parast . Algsest eluruumist väga erinevaid alasid ei tohiks vallutada, sest nendega ei kohaneta. Riikidevahelise võitluse soovitav 1õpptulemus oli Haushoferi nägemuses Maa jagamine kolmeks või neljaks segmendiks. Natsid kasutasid tema teooriat.
Alfred Hettner (1859-1941). 1928. aastal programmilise pealkirjaga teos "Geograafia, ta ajalugu, ta olemus ja ta meetodid". Koroloogiline käsitlusviis. Hettner ei tunnista, et ühes koroses paiknemise alusel satuvad loodusähtused ja inimtegevused kohustuslikult vastastikmõjju. Teiste sõnadega, eitab Humboldt-Ritteri "filtrit" geograafilisuse kriteeriumina.
'' Filtri '' täpsustajad. Meeltega tajutav geograafia. See vool võttis omaks maastiku- uurijate seisukohad, et geograafia ülesandeks on maastike eristamine, piiritlemine ja kirjeldamine, kuid leidis, erinevalt Hettnerist, et maastiku-uurijate poolt üle võetud Humboldt-Ritteri " filter " on liiga lai ega määrat!e geograafia ainevaldkonda piisava rangusega.
Pakuti valja mitmeid "filtri" kitsendamise võtteid. Kõige populaarsemaks kujunes mõte, mille kohaselt geograafia pidi loobuma abstraktsete nähtuste käsitlemisest ja keskenduma sellele, mis regioonis oli inimese meeltega tajutav - silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav , või siis vähemalt haistetav või kombatav. Regioongi pidi võibolla piirduma alaga, mida kuskilt künkalt või tornist on näha. Eriti selgesti väljendas seda mõtet Ewald Banse (1883-1953) oma 1924. aastal ilmunud taos "Geograafia hing".
Banse ideed arendas edasi soome-eesti geograaf Johann Gabriel Granö oma ainsas laia rahvusvahelist kalapinda leidnud toos "Puhas geograafia" (" Reine Ceographie") (1929), milles on välja töötatud vägagi üksikasjaline ja range töökava regiooni määratlemiseks ja kirjeldamiseks, lahtudes mõ1emal juhul nimelt meeltega tajutavuse kriteeriumist . Meeltega tajutavuse kriteeriumi suurimaks veaks on see, et ta kõrvaldab geograafiast protsesside kui abstraktsete nähtuste uurimise.
Paradigmast sõltumatud geograafid . Prantsusmaal esines kahe maailmasõja vaheajal vool, mis nimetas ennast "geographie de circolation" ja uuris migratsioone, kaubavahetust, liiklust, seega pohim6tteliselt regioonidevahelisi nahtusi, mida kuidagi ei saa ara mahutada tihe regiooni kirjeldusse.
Paradigmast - mida tema ajal veel polnudki - sõltumatult tegutses ameeriklane Samuel Perkins Marsh (1801-1882). Oieti oli ta üks viimaseid maadeuurijaid ja rändas palju mööda USA läänealasid. Oma rändudel nähtu pani teda tugevasti kahtlema tollal moodiminevas keskkonnadeterminismis ja sellele vastukaaluks kirjutas ta oma 1864. aastal ilmunud teose "Inimene ja loodus ehk inimtegevuse läbi muudetud loodusgeograafia". Selles sisaldub ka ta kuulus loosung "Tegelikult tegi inimene looduse" ("In fact , man made the earth"). Muidugi ei tule seda loosungit võtta sõna-sonalt, vaid ainult loova tahelepanujuhtimisena sellele, kuivõrd oluliselt inimene loodust ümber kujundab ja kui segamatult ta seejuures toimida saab. Ühe järeldusena sellest nõudis Marsh looduse kaitsmist liiga aktiivse ja ohtliku inimtegevuse ees. Ta osales maaravalt maailma esimese rahvuspargi rajamisel Yellowstonsis. Kõige selle parast peetakse Marshi kaasaegse looduskaitse rajajaks. Tegelikult on Marsh ka jätkusuutliku arengu kontseptsiooni varaseim esitaja
Charles B. Fawcetti. Tähtsaim töö "Inglismaa provintsid " ("The provinces of England", 1919). Kasutas funktsionaalregioone. Nad on küll vastastikmõjude põimikud, kuid mitte kordumatud ega mitte sisemiselt ühtlased. Vastupidi, nad koosnevad erinevatest, üksteist täiendavatest osadest, sellepärast on nad terviklikud, on sisemiselt korraldatud süsteemid. Ka ei ole tegemist kirjeldusega kui lõppeesmargiga, Fawcett vajab regioonide iseloomustamist, et neid teadlikult ümber korraldada, nende arengut planeerida, kavandada.
Kommertsgeograafia. Nii Briti impeeriumis kui USA-s leidus palju vastavastatud, veel läbiuurimata territooriume ja nii äailis maadeavastuste paradigrna ning sellele iseloomulik statistilise teabe kuhjamine seal kauem. Kommertsgeograafia oligi alguses vaid jäänuk maadeavastuste perioodi aegsest statistikast ja kuhjas kokku teavet, kust millist kaupa ja millistel tingimustel hankida saab. Erilist tähelepanu pöörati sealjuures briti või ameerika töösturile vajaliku tooraine hankimisvõimalustele kolooniatest. Nii lähenes kommertsgeograafia pikapeale üldtunnustatud paradigmale, pannes siiski peamist rõhku maailmaturul nõutavatele loodusvaradele ja nende kasutamisvõimalustele ja eirates muid teemasid . Saavutused kommertsgeograafias osutusid hiljem heaks aluseks, millele rajada loodusvarade geograafia.
Üks tuntumaid kommertsgeograafe on ameeriklane Joseph Russell Smith ( 1874 -1963). Ta "Põhja-Ameerika" (" North America", 1925) on võrdlemisi lahedane tüüpilisele regioonikirjeldusele ( ehkki regioon on vaga suur), "Inimesedja ressursid " ("Men and resources", 1943) aga globaalne, puhtalt kommertsgeograafiline käsitlus, ent teave on selles ikkagi korrastatud regiooniparadigma kogemustele toetudes.
Kommertsgeograafide hulgas seisab väljapaistval kohal maakasutuse geograafia rajaja Dudley Stamp. Maa, krundid, mida saab kasutada selle või teise inimtegevuse otstarbel, on igas riigis üks tähtsamaid loodusvarasid. 1931 -1935 organiseeris ta Briti maakasutuse uuringud. Nende eesmargid ja meetodid esitas ta 1933. ilmunud taos "Briti saared. Geograafiline ja majanduslik uuring".
Ruumiökonoomikute vool. Tegeles majanduse ruumilise korralduse küsimustega. Vanimaks ruumökonoomikuks on Johann Heinrich von Thünen (1783-1850). Ta oli harrastusteadlane, tegelikult vaid teaduslike huvidega mõisnik, kelle majapidamine püstitas mõned probleemid, mida ta katsus lahendada. Oma juurdlemiste tulemused esitas ta teoses "Isoleeritud riik" ("Der isolierte Staat", 1828). See sisaldab vigu ja ebatäpsusi, mida harrastusteadlase puhul oodata oligi, selle eest mõnitas teda nt Karl Marx . Thünenilt leiame esimese kirjanduses fikseeritud idee teistmoodi regioonist, mis pole kordumatu ega sisemiselt ühtlane, vaid ebaühtlane, millel on seaduspärane sisemine ruumiline korraldus ja mida seovad tervikuks ärisidemed. Thünenil õnnestus ka ühel erijuhul, nimelt põllumajandusregiooni näitel, üldjoontes ära seletada, kuidas ja miks selline regioon ja ta ruumiline korraldus kujuneb.
E. G. Ravenstein (18341913). Oma 1880-ndate aastate artiklites püüdis ta luua migratsiooni matemaatilist mudelit, mis viis ta iildisema kUsimuseni, kuidas igasugune vastastikm6ju sumbub mõjupartnerite vahemaa kasvades. Fiüüsikas on selle küsimuse lahenduseks teatavasti gravitatsioonimudel ja Couloni seadus. Ravenstein tõstatas ka vastastikmõju sumbumisega seotud küsimuse ruumi jaotumisest üksikute keskuste mõjupiirkondadeks.
Alfred Weber (1868-1958) uuris ettevõtete paiknemise tegureid eesmargiga anda soovitusi ettevõtjatele, kuhu nad oma käitised peaksid rajama. Niisiis on ta paigutusõpetuse looja, mille ta esitas oma raskestitõlgitava nimega peateoses "Tööstuste paigutamisest", mis ilmus 1909. aastal.
Walter Christaller (1893-1969) jõudis enne surma ära näha oma teenete üldise tunnustuse , kuid temalgi tuli seda kaua oodata. 1933. aastal ilmus temalt raamat "Lõuna-Saksamaa keskuskohad". Peateemaks sisemise struktuuriga, keskuskohaks ja tagamaaks jagunevad terviklikud regioonid, põhjendatakse nende kujunemist ja geograafilise ruumi jaotumist nende vahel. Christaller on ilmselt lähtunud varasemate saksa ruumökonoomikute ja mõnede inglise geograafide oletustest ja vihjetest, kuid need välja arendanud majandusteaduslikult ja matemaatiliselt võrdlemisi hästi põhjendatud ruumikorralduse teooriaks, nn. keskuskohtade teooriaks.
August Losch (1906-1945) tegeles enamvähem samade küsimustega ja esitas 1938. aastal i1munud teoses "Majanduse ruumiline korraldus" konkureeriva teooria. Christalleri ja Loschi teooriad langevad põhijoontes kokku.
Regionalistika valjakujunemine. Praegusaegse geograafia tähtsaim rakendusvaldkond - regionalistika - tekkis USA-s ja kaugel väljaspool geograafiat, nimelt mitme valjapaistva arhitekti algatusel aastatel kohe parast Esimest maailmasõda. 1923. aastal asutati Ameerika Regionaalplaneerimse Assotsiatsiooni (RPAA - Regional Planning Association of America). Selle ühingu ülesandeks sai propageerida linnaehituskavade koostamist, välja töötada selleks vajalikke meetodeid, taotleda linnade arengu allutamist nendele kavadele. Algusest peale oli selge, et ühisele kavaIe tuleb allutada ka linna lähem ümbrus; linn koos oma regiooniga, sellest siis regionaalplaneerimise nimetus. Ei võetud USAs esialgu kasutusele kuid peale Londini põlengujärgset ülesehitamist sai populaarseks igal pool.
Regiooniparadigma kriis
1950. aasta paiku hakkas ilmnema, et regiooni-või klassifitseerimisparadigma on sattunud kriisi. Kõigepealt osutus see liiga kitsaks. Pikapeale hakkasid järjest suuremaid raskusi tekitama ka regiooniparadigma aluseks võetud väidetes leiduvad ebatäpsused ja küündimatused.
Üldgeograafilise regiooni illusoorsus. Regioonipiire oli raske põhjendada, nende piiride põhjendamise üle vaieldi pidevalt. Osa geograafe väitis, et regioonil polegi selgeid ja üheseid piire , et regiooni tulebki võtta ja kirjeldada ebamäärases ruumilises ulatuses. Lahendusena pakuti välja üldgeograafilise regioooni olemasolu välistamist ja keskendumist üldloodugeograafilisele ja üldinimgeograafilisele regioonile, mis lõi aga geograafia kahe haru vahele mõra, sellega purunes ka regiooniparadigma üks põhimõtteid.
Kokkuvõte
Paradigmakriisi i1mingud. Kriisi konkreetsed, praktilise tähtsusega ilmingud:
- geograafia rakenduste vähesus ja autoriteedi langus avalikkuse silmis, loodus-ja inimgeograafia võõrdumine teineteisest ja geograafia edasise killunemise oht,
- regionaal-ja süstemaatiliste geograafide halb läbisaamine omavahel,
- vähesed suhted naaberteadustega, geograafia eneseisolatsioon,
- ajaloolise temaatika vohamine kaasaegse arvel,
- eriti just inimgeograafia lünklikkus ja arengu aeglustumine,
- uurimisteemade nappus,
- noorte huvi langus geograafia vastu ja noore põ1vkonna pealekasvu takerdumine.
KVANTITATIIVNE REVOLUTSIOON
Üldine ülevaade inimgeograafia arengutest ja vooludest 20. saj teisel poolel
XX sajandi teisel poolel inimgeograafia iseseisvus 1õplikult ja ta areng kiirenes, samuti nagu inimgeograafilise tegelikkuse enda areng, mida ta uurib. Selles arengus võib eristada kaks etappi :

nn. kvantitatiivse revolutsiooni aeg, mil inimgeograafia asendas oma varasema regiooniparadigma uue, esialgu küll veel ebaküpse ruumikorralduse paradigmaga ja jagunes seejuures kaheks peavooluks;

nn. lahknemisperiood, mil peavoolud küll mõnevõrra täiustusid, kuid jäid elu arengust maha, ja langesid tõsise filosoofilise kriitika alla ja nende kõrvale tõusis veel kaks voolu, mis üldiselt kasutavad küll ka ruumikorralduse paradigrnat, kuid hoopis teises kontekstis.
Paradigmavahetus oli muidugi geograafia enese asi, kuid selle kulgu m6jutasid kahtlemata ka sel perioodil toimunud muutused teaduses üldse. Nendest tuleb eriti rõhutada süsteemlahenemise metodoloogia valjakujunemist ja edasist arengut.
Tollal ei olnud sõna "paradigma" veel levinud, paradigmavahetusest veel rääkida ei saanud, küll aga mõisteti, et geograafias peab toimuma tõsine pööre, isegi revolutsioon. Arvutite ja matematiseerimise suurmoe mõjul arvati aga, et see tuleb matematiseerimise e kvantitatiivne revolutsioon.
Eriti oluliselt muutus inimgeograafia, loodusgeograafiale oli paradigma vahetuse mõju märksa väiksem. Sellepärast läksid ka kaks geograafia haru sel perioodil lõplikult lahku.
Inimgeograafia arenguperioodi peale 1973. aastat võib nimetada ka filosoofiliste vaidluste perioodiks, kuna uue ajastu algust tajusid kõigepealt filosoofilid ja ka geograafias said uued filosoofilised teooriad palju tähelepanu, hakatati ise filosofeerima . Selle taga seisid erinevad arusaamad inimgeograafiast ja selle eesmärkidest. Inimgeograafia teadusena sattus alates 1970-ndatest aastatest , õnnestunud paradigmavahetusest hoolimata, jarjest enam kriisi.
Kvantitatiivse revolutsiooni algus
Schaefer. Tema raamatu "Erandlikkus geograajias" ilmumine 1953. aastal on paradigmavahetuse algus.

Ründas regiooniparadigma seisukohti, mis Richard Hartshorne oli kokku võtnud ja mis USA-s olid muutunud üldtunnustatuteks.
Polnud nõus, et geograafia on eriline teadus, mis tegeleb kordumatute nähtustega ja on selleparast (teiste) teadustega koostöövõimetu.
Selgitas, et regioonide omapära ega kordumatuse rõhutamine ei tohi olla geograafia peamine hool vaid geograafia peab keskenduma korduvate nähtuste uurimisele, et sel viisil avastada ja kontrollida seaduspärasid.
Regiooni kordumatust Schaefer ei eitanud, kuid ei pidanud seda millekski esmaseks, tema jaoks oli see vaid pldkehtivate seaduspärade kordumatu kombinatsiooni tagajärg regioonis.

Schaeferi lõpetas geograafia endaisolatsiooni ja võimaldasid parandada süstemaatiliste ja regionaalgeograafiate vahekorda.
Schaeferi rünnaku vorm ja sõnastus liiga äge ja sisaldas isegi isiklikke solvanguid Hartshome'i aadressil ja sp ei saanud ta piisavalt tähelepanu.
Ackerman (1911-1973). Hakkas mõtlema Schaeferi näidatud suunas. 1958 teos "Geograafia kui fundamentaalne uurimisvaldkond", kus kaitses Schaeferi väiteid ja tõi nende sisu selgemalt ja täpsemalt valja. Ackerman juhtis ka geograafide tähelepanu sel ajal kujunevale ja kiiresti pooldajaid võitvale süsteemse lähenemise metodoloogiale.
Ackennani tööd hakati täiel määral mõistma ja hindama alles mõned aastad hiljem.
Rahulolematus regiooniparadigmaga ärgitas otsima uusi suundi, uusi viise ja meetodeid geograafiaga tegelemiseks .
Zipfi reegel. Saksa piiritolu USA statist pani tähele tähele. et riigi linnade elanike arvud on kuidagi omavahel seotud ja neid kõiki võib ligikaudselt arvutada võrdlemisi lihtsa matemaatilise valemi, nn. Zipfi reegli abil: linna elanike arv võrdub selle riigi suurima linna elanike arv jagatud linna jarjekorranumber elanike arvu alusel, naiteks suuruselt kolmanda linna elanike arv peab olema kolmandik suurima linna elanike arvust, suuruselt klimnendal aga vaid klimnendik sellest.
Martin Beckmann . Püüdis siduda Zipfi reglit Christalleri teooriaga (ei õnnestunud). Sündis Beckmanni mudel: töö käigus tuletas ta matemaatilise valemi, mis sidus keskuskoha järgu, sellele järgule tüüpilise elanike arvu ja sellise suurusega keskuskohtade arvu suuremas piirkonnas. See mudel sai palju tähelepanu, kun aitas geigraafiat matematiseerida. Sellisel kujul osutus mudel hiljem ebatäpseks.
Sotsiaalfüüsikud.
Peale II ms hakkasid sõbrad astronoom John O. Stewart ja geograaf William Warntz tegelema linnaplaneerimiseg. Selleks oli vaja linnadevahelise sõitude suuna ja mahu kohta vaja mingit reeglit.
Migratsiooni gravitatsioonivalem - saranane Newtoni gravitatsioonivlemiga; võimaldas arvutada erinavaid liikumise suundi ja mahte.
Paistis , et gravitatsioonivalem kirjeldab lihtsas ja selges matemaatilises vormis kaht nähtust lahutava ruumi mõju nende nähtuste vahelisele suhtlemisele. See mõju, mida natuke rutakalt hakati kutsuma vahemaa summutavaks toimeks muutus aga kiiresti üheks uutmoodi geograafia põhiteemaks.
Chicago faktorökoloogia koolkond - Chicago ülikooli sotsioloogid 1920-tel.
1. Kasutusele võetud arvutite abiga tegid faktoranalüüsi. 2. Avastasid , et linnasotsioloogilistele nähtustele on omane kindel ruumiline korraldus.
Torsten Hagerstrand (1916-?). Panustas geograafia uuendamisesse. Hagerstrandi dissertatsioonis oli uus juba see, et see käsitles ruumilist (s.t. ruumis või läbi ruumi toimuvat) protsessi, protsessidega vana geograafia eriti ei tegelenud . Töötas välja meetodi levikuprotsesside uurimiseks.
William Bunge "Teoreetiline geograafia"
W. Bunge. Üks suurimaid paradigmavahetuse läbiviijaid. Tema doktoritöö ei leidnud esialgu vanema põlvkonna geograafide seas mõistmist, kuid levis noorte seas ja lõpuks siiski trükiti.
Bunge peamised väited. Nägi Maad ka suhtelmiskeskkonnana. Vahemaa summutav toime - ruumi toime suhtlemise takistamisel. Kui suhtlemine on geograafiliste nähtuste jaoks väga oluline, võivad
need nähtused parema suhtlemise saavutamiseks oma asupaika vahetada või seda isegi eelnevalt valida. So ruumiline korraldumine.
Bunge teened. Bunge andis geograafidele uue arusaama geograafilisest ruumist kui suhtlemiskeskkonnast, uue põhiteema - ruumilise korralduse. Geograafia vabanes senisest piiratusest regiooniga. Vabaneti ka senise paradigma nõudest, et geograafia peab tingimata tegelema korraga mitme erineva nähtusega nende vastastikmõjus.
Bunge karuteened. 1. Andis geograafile vale suuna, pidades oluliseks inimgeograafia ulatuslikku matematiseerimist (milleks ei olda veel valmis ja vaja liialt üldistada). 2. Üldistes geograafiat liialt. 3. Eraldas geograafia jälle teistest teadustest, väites, et geograafia peab uurima ainult suhteid ruumis, so ruumiline separatism , 4. ei pidanud regionaalgeograafiat uuendamisvääriliseks.
Bunge jarglased ja ruumanaliiiisi voolu valjakujunemine
Järgijad, kes võtsid üle Bungle mõtteviisi, arendasid ja selgitasid ta mõtteid, töötasid nende valgusel läbi senised algatused teha geograafiat uutmoodi, võtsid oma saavutused kokku suurteks monograafiateks ja panid niiviisi aluse ruumanalüüsiks nimetatud voolule uues geograafias.
Isard ja regionaalteaduse vool
Walter Isard. Mängis suurt rolli majandusgeograafia ümberkujunemisel. Peateos "Regionaalanaliiiisi meetodid: sissejuhatus regiooniteadusse" 1960.
Regiooniteadus. Isard pani aluse regiooniteadusele, mille ülesandeks oli majandusregioonide ja neid kujundavate majandusprotsesside uurimine.
Uus arusaamine regioonist. Regiooniteadus pidi kasutama uut arusaamist regioonist, mille lsard vä1ja arendas. Tema järgi on regioon suhetepõimik, mis katab teatavat ruumiosa ja sõltub selle ruumiosa omadustest. Seda tüüpi regiooni hakati hiljem nimetama funktsionaalregiooniks. Seda kasutati ähmaselt juba Fawcetti ja Christalleri töödes, kuid alles Isardil omandas funktsionaalregiooni mõiste nõutava selguse ja täpsuse.
Seni mõisteti regiooni eeskätt kui tükki Maa ruumist. Funktsionaalregioon on aga eeskätt (majanduslike) suhete põimik ja alles seejärel ruum, mida see põimik katab. Ei pea olema kordumatu.
Regiooniteaduse meetodid: rahvuslikuks voi regionaalseks arvepidamiseks.
Isardi vastuvõtmine. Inimgeograafid küll lugesid Isardi teost ja õppisid sellest palju, kuid ei võtnud vastu põhilist: et regiooniteadus üldmajandusgeograafiana on uue majandusgeograafia tuumik.
Willian Alonso. Pani tähele, et eksisteerib sõltuvus maakasutuse iseloomu ja linnakeskuse kauguse vahel:
Maakasutuse iseloom = f (kaugus linna keskuseni)
Tähtsus:
- koos umbermõtestatud Thüneni väidetega kujutas ta endast majandusregiooni sisemise ruumilise korralduse teooriat, täpsemini küll selle teooria toorvarianti;
- ta oli esimene konkreetne juhtum, kus ruumiline korraldus suudeti seostada vahemaa summutava toimega, kasutades seejuures pealegi matemaatilisi meetodeid;
- tal oli ilmne rakenduslik väärtus linnade kavandamisel.
Ruumikorralduse paradigma esialgne valjakujunemine ja Inimgeograafia uue paradigma pohijooned.
Kujunes välja inimgeograafia uus paradigma. Sellel on kolm põhimõistet:
-geograafiline ruum kui asupaik ja suhtlemiskeskkond,
-ruumiline korraldumine ja korraldus,
-funktsionaalregioon (ruumanalüüsi vool kasutab seda mõistet harva).
(lisa lk 51-53)
INIMGEOGRAAFIA ARENGUD PÄRAST KVANTITATIIVSET REVOLUTSIOONI
MITU VOOLU VÕl MITU TEADUST
Peamised voolud uusima aja inimgeograafias
Inimgeograafia viimasel 30 aastal hargnenud mitmeks erinevaks vooluks.
(lk 64)
Marksistliku inimgeograafia teke. Harvey panus sellesse. Marksismi jargi on teadus parteiline, alati selle või teise ühiskonnaklassi teenistuses. Lihtne oli jõuda arusaamisele, et peavoolu inimgeograafia, paradigmast sõltumata, oli kogu aeg kaitsnud ülemkihtide võimu. Selle vastu tuli nüüd rajada hoopis teistmoodi inimgeograafia, mille ideoloogiaks pidi saama alamklasside toetamine nende klassivõitluses ja mille filosoofiliseks aluseks sai olla vaid marksism . Ehkki ka marksistlik inimgeograafia uurib ühiskonna ruumilist korraldust, pöörab ta tähelepanu eriti sellele, kuidas ja kes seda kujundavad ning ümber kujundavad. Marksistliku inimgeograafia ülesandeks on paljastada ülemkihtide pettuse, nagu oleks nende huvides toimuv ruumiline korraldus üldkasulik või vähemalt teaduslikult paratamatu, aga mis kõige tahtsam, otsida teid ruumilise korralduse revolutsiooniliseks timberkorraldamiseks proletariaadi huvides.
Elliott Hurst. Harveyst veelgi radikaalsem. Elliott Hursti meelest on ainus oma nime vääriv ühiskonnateadus ajalooline materialism , teised vaid rakendavad ajaloolise materialismi tulemusi, et konstrueerida ideoloogia selle või teise ühiskonnavaldkonna kohta. Niisugune ideoloogia on ka marksistlik inimgeograafia, olgu või ajaloolis -ruumilise materialismi vormis, ja geograafid teeksid hästi, kui nad loobuksid pretensioonist teaduslikkusele. Siiski on marksistlikel inimgeograafidel eelnevalt täita üks oluline ülesanne - paljastada mittemarksistliku inimgeograafia valelikkus ja lömitamine kapitalistide ees.
Kriitiline vool 90-ndatel aastatel. Gearold O Tuathail. Peale kommunismi kokkuvarisemist kaotas marksism oma populaarsuse. 1996. ilmus Tuthaili "Kriitiline geopoliitika. Globaalse ruumi esitlemise poliitika". Selles töös dekonstrueerib O Tuathail tuntud geopoliitikute, eelkõige Mackinderi ja Haushoferi väiteid, kuid ei piirdu sellega, vaid jätkab kogu poliitgeograafia dekonstrueerirnisega. Ta näitab, et poliitgeograafia ei sisalda teaduslikku tõde, vaid on ainult ühiskondlikult konstrueeritud tõereziim teatud poliitiliste sihtide saavutamiseks.
Eesti inimgeograafia arengust
Alustajad. Esimeseks geograafiaprofessoriks Tartu Ülikoolis oli soomlane Johann Gabriel Granö (1882-1956), kes töötas Eestis 1920-1923.
Esimene inimgeograaf Eestis oli ungarlane Mihaly Haltenberger (1888- 1972). Õieti oli küll temagi üldgeograaf, kuid erinevalt Granöst peamiselt inimgeograafiliste huvidega. Ka Haltenbergeri viibimine Tartus jäi lühiajaliseks (1924-1926), ometi jõudis ta algatada paar olulist uurimissuunda. Kõige kaalukam oli vahest ta töö Eesti poliitgeograafilise asendi kohta, mis on suhteliselt puutumata tollal moodi minevast geopoliitikast. Ta pani aluse ka Eesti linnade uurimisele, rõhutades selleski linna asendi erijooni.
Edgar Kant ( 1902 -1978). Arendas suuresti edasi Granö ning Haltenbergeri ideid. Temast sai seni ainus rahvusvahelisse teadusse ulatunud eesti inimgeograaf. Kanti doktoritöö Tartu linnast meenutab oma liigituste ohtrusega ning linnamaastike eristamisega saksa maastiku-uurijate programmi ja Granö tööd, selge rõhuga inimgeograafial aga jätkab Haltenbergeri linnade-uurimise liini. Selgesti on Haltenbergeri uuringute jätkuks Eesti asendi kohta käivad tööd, kus Kant kaitseb ilmselt geopoliitilist ja ideologiseeritud Baltoskandia kontseptsiooni. Ometi on neiski töödes objektiivse teadusliku rnaterjali osakaal märksa suurem kui geopoliitika klassikutel Mackinderil ja Haushoferil. Kanti peamiseks tooks on aga 1934. aastal ilmunud "Eesti rahvastik ning eluruum ". See oli esimene põhjapanev töö eesti rahvastikugeograafias üldse.
Eesti inimgeograafia nõukogude perioodil. 1944. aastal lahkusid praktiliselt koik Tartu ülikooli geograafid Eestist. Eesti geograafiateadus suri kodumaal välja. Mõne aasta möödudes hakkas see, uuesti tekkima, nüüd vene nõukogude teaduse osana. Eesti inimgeograafia taastekkes on suurimaid teeneid Salme Nõmmiku ( 1910 -1988) pikaajalisel õppe-ja organisatoorsel tool.
Kanti algatatud ja Nõmmiku poolt edasiarendatud hierarhilise asustusstisteemi teooria täpsustamisel ja rikastamisel konkreetse sisuga tegi palju ara Ann Marksoo (s. 1930).
3.osa INIMGEOGRAAFIA PEAMISED KONTSEPTSIOONID
Arusaamad inimiihiskonna ja looduse vahekorrast

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 52 allalaadimist

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #1

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #2

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #3

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #4

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #5

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #6

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #7

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #8

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #9

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #10

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #11

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #12

U-Pragi õpiku-Inimgeograafia alused-1 -2-pt kokkuvõte #13

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

52 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Eydis Õppematerjali autor

U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1. ja 2. peatüki kokkuvõte. Kolmandat peatükki pole selles kokkuvõttes!Üritasin välja tuua kõik mõisted, seosed, reeglid, isikud, mis vähegi olulised tundusid.

Inimgeograafia Loodusgeograafia Kaugseire Kartograafia Geoinfosüsteemid

Sarnased õppematerjalid

docx

Inimgeograafia raamatu esimese osa kokkuvõte

Inimgeograafia raamatu esimese osa kokkuvõte Loodusgeo ja inimgeo on omavahel tugevas seoses. Mõlemad teadused on ruumilised teadused. Kui teadusi kirjeldatakse pole erinevus oluline, kui aga seletatakse on erinevus suur, sest ühte nähtus juhivad loodusseadused, teist aga ühiskonnareeglid. Erinevus põhihuvides: Inimgeograafia põhihuvi on ühe kindla nähtuse korraldus ruumis. Loodusgeograafia põhihuvi on erinevate loodusnähtuste vastastikmõju nende ruumilise koospaiknemise alusel. Inimgeograafia on teemateadus

Inimgeograafia

docx

Inimgeograafia ja loodusgeograafia

Inimgeograafia ja loodusgeograafia sarnasused: mõlemal on ühine ajalugu, loodus ja inimesed on seotud, mõlemad on ruumilised teadused. Inimgeograafia tegeleb aga inimtegevuse, ühiskonnaseadustega; põhihuvi on ühe kindla nähtuse korraldus ruumis loodusgeo hoopis loodusnähtuste ja loodusseadustega, põhihuvi on erinevate loodusnähtuste vastastikmõju ruumilise koospaiknemise alusel Tänapäeval jaguneb inimgeograafia : Loodusvarade geograafia: kuidas ja milleks looduvara kasutada Rahvastiku ja asulastiku geo: rahvastiku paiknemine, koosseis, tiheduse erinevus Majandusgeo: globaliseerumine, majanduse ruumiline korraldus Poliitgeo: rahvusvahelised ja riigisisesed suhted Kultuurgeo: ruumiline teadus; kus milline kultuur, nende erinevused, nende vaheline suhtlemine Seltskondliku suhtlemise geo: kus paikneb kuritegevus, klubilised harrastused jms

Geograafia

docx

Inimgeograafia ja loodusgeograafia

Geograafia

odt

Geograafia eksamiks

Peamised teadusharud · loodusvarade geograafia- ära kasutatavad loodusnähused · rahvasiku ja asulastiku geograafia- rahvastiku geograafia paiknemine, rännete geograafia · majandusgeograafia- ruumiline majandusteadus. Inimeste majandusliku tegevuse paiknemine · poliitgeograafia- poliitilise tegevuse ruumiline korraldus. · Kultuurigeograafia- ruumiline kultuuriteadus · seltskondliku suhtlemise geograafia- kuritegevus, klubiline tegevus jne. Fundamentaalse inimgeograafia liigenudis abstraktsuse määra alusel. · teoreetiline e metageograafia · süstemaatiline · regionaal inimgeograafia William Bumnge *Teoeetiline geograafia- ruumikorralduse paradigma läbimurre *teoreetiline geograafia- geograafia teaduste alusmüür *ruum ka suhtlemiskeskkond *vahemaa summutav toime-vahepealse ruumi takistav toime- *nähtuste ruumiline korraldumine Bunge teened: *uus arusam geograafilisest ruumist *uus põhiteema *ruumiline korraldus

Geograafia

docx

Inimgeograafia eksamiks

REGIONAALPARADIGMA · geograafia rakenduste vähesus ja autoriteedi langus avalikkuse silmis · regionaal-ja süstemaatiliste geograafide halb läbisaamine omavahel · inimgeograafia Iünklikkus ja arengu aeglustumine · uurimisteemade nappus · vähesed suhted naaberteadustega RUUMIKORRALDUSE PARADIGMA · Vahemaa suhtlemist summutav toime on nõrgenenud · Teooriad vananevad

Inimgeograafia

doc

Mis on geograafia?

Ülikoolis ja ka koolis õpetatakse neid siiamaani koos peamiselt ajaloolistel põhjustel ja seepärast, et mõlema teadusharu nimetuses sisaldub sõna "geograafia". Sarnaseks teeb nad mõlemale omane ruumimõiste olulisus ning loomulikult ühendab neid ühine ajalugu. Nii inim- kui ka loodusgeograafile on väga oluliseks töövahendiks kaardid. Kaarte kasutatakse teaduses ja argielus laialdaselt, kuid kusagil mujal pole kaart nii oluline kui geograafias. Geograafi töö lõpp-produktiks ongi tihtipeale kaart. Raske on pidada geograafiliseks tööd, milles ei sisaldu ühtegi kaarti. Loodusgeograafiat ja inimgeograafiat seob ka see, et loodust ei saa vastandada inimesele. Inimene on samuti osa loodusest. Täiesti selge on see, et loodus ja inimene mõjutavad teineteist tugevalt. Erinevused ei oleks nii teravad, kui me geograafias lepiksime ainult nähtuste kirjeldamisega. Probleem tekib siis, kui me üritame selgitada teatud nähtuste

Geograafia

docx

Inim- ja loodusgeograafia sarnasused ja erinevused

Ülikoolis ja ka koolis õpetatakse neid siiamaani koos peamiselt ajaloolistel põhjustel ja seepärast, et mõlema teadusharu nimetuses sisaldub sõna "geograafia". Sarnaseks teeb nad mõlemale omane ruumimõiste olulisus ning loomulikult ühendab neid ühine ajalugu. Nii inim- kui ka loodusgeograafile on väga oluliseks töövahendiks kaardid. Kaarte kasutatakse teaduses ja argielus laialdaselt, kuid kusagil mujal pole kaart nii oluline kui geograafias. Geograafi töö lõppsaaduseks ongi tihti kaart. Raske on pidada geograafiliseks tööd, milles ei sisaldu ühtegi kaarti. Loodusgeograafiat ja inimgeograafiat seob ka see, et loodust ei saa vastandada inimesele. Inimene on samuti osa loodusest. Täiesti selge on see, et loodus ja inimene mõjutavad teineteist tugevalt. Erinevused ei oleks nii teravad, kui me geograafias lepiksime ainult nähtuste kirjeldamisega. Probleem tekib siis, kui me üritame selgitada teatud nähtuste paiknemist

Geograafia

doc

Kontroll ja Vabadus

Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond REFERAAT AINES INIMGEOGRAAFIA ALUSED KONTROLL JA VABADUS Mark Goodwin'i põhjal Juhendaja: prof. Rein Ahas Tartu 2011 Sisukord Sisukord....................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus................................................................................................................................ 3 1. Kontroll ja vabadus inimgeograafias........

Inimgeograafia

Rohkem sarnaseid