Inimgeograafia raamatu esimese osa kokkuvõte (0)

Inimgeograafia raamatu esimese osa kokkuvõte
Loodusgeo ja inimgeo on omavahel tugevas seoses. Mõlemad teadused on ruumilised teadused. Kui teadusi kirjeldatakse pole erinevus oluline, kui aga seletatakse on erinevus suur, sest ühte nähtus juhivad loodusseadused , teist aga ühiskonnareeglid.
Erinevus põhihuvides:
Inimgeograafia põhihuvi on ühe kindla nähtuse korraldus ruumis.
Loodusgeograafia põhihuvi on erinevate loodusnähtuste vastastikmõju nende ruumilise koospaiknemise alusel.
Inimgeograafia on teemateadus. Tegeleb inimtegevusega.
Loodusgeograafia on objektiteadus. Tegeleb loodusnähtusega.
Inimgeol oma uurimisvaldkonda pole, on hoopis oma teema – ruumikorraldus.
INIMGEOGRAAFIA KOOSSEIS JA TÄHTSAMAD TEEMAD
Fundamentaalteadus otsib uusi teadmisi
Rakendusteadus uurib nende teadmiste praktilise kasutamise võimalusi ja ületada tekkivaid raskuski. Rakendusteadusest areneb välja rakendus .
Fundametaalse inimgeo puhul on olulisemas kaks liigendust:

• sisu alusel(küsimuste alusel, millega mingi koostisosa tegeleb) ja
  
• abstraktsuse määra alusel(Kui laua küsimusteringi uuritakse ja kui üldiselt kehtivaid tulemusi taotellakse).
  

Sisu alusel: peamised teadusharud. Sisu alusel jaguneb inimgeogr kuueks peamiseks haruks. Kõigepealt nimetaksime loodusgeograafiaga kahasse arendatavat loodusvarade geograafiat. Edasi tuleks inimgeograafia peamise objekti -inimeste endi uurimine rahvastiku-ja asulastiku geograafia raames, siis aga inimeste peamiste tegevuste uurimine majandus-, poliit -, kultuuri-ja nn. seltskondliku suhtlemise geograafias .
Loodusvarade geograafia – inimgeo võtab loodusgeo poolt uuritu teadmiseks ja küsib edasi kuidas ja milleks oleks loodusvarasid otstarbekas kasutada ning kuidas neid kasutatakse, mida peaks ette võetama et neid protsesse soodustada? Kuidas suurendada kasutadaoleva loodusvara hulka või parandada selle omadusi? On olemas ka küisimusi, mille kallal töötades tuleb arvestada mitmete erinevate loodusvaradega. Eelkõige on sellisteks loodusvarakasutuste vastastikused mõjud, küsimused, kuidas ühe loodusvara kasutamine mõjutab teise loodusvara seisukorda (maavarakarjääride rekultiveerimine metsadeks või põllumaaks, tööstusliku keskkonnasaaste mõju metsakasvule, metsaraie mõju veevaradele jpms.).
Loodusvarade geograafia allharude eraldamisel tuleb arvestada, et loodus-ja inimgeograafia liigitavad loodusvarasid erinevalt. Inimgeo lähtub loodusvarade liigitamisel nende kasutamisalast ja saab tulemuseks nt maa ja veekogud kui tegutsemisruumi; agrokliima koos muldadega põllumajanduse tarbeks jne. Siia alla kuulub ka meditsiinigeograafia. Lisaks üldteemad(arusaamad ühiskonna ja looduse vahekorrast ja nende täpsustamine ja täiendamine, jätkusuutliku looduskasutuse tagamise majanduslikud, institutsioonilised ja poliitilised küsimused)
Rahvastiku ja asulastiku geograafia – Rahvastiku geograafiline paiknemine ja tiheduseerinevused paigast paika, rahvastiku erinev koosseis eri kohtades ja kõige selle põhjused on küsimused, mille vastu rahvastiku-ja asulastiku geograafia kõigepealt huvi tunneb. Kuid märksa olulisem on uurida rahvastikku kui muutuvat nähtust, rahvastikuprotsesse. erinev koosseis ja selle põhjused on huvipakkuvad. Miks inimesed rändavad, seda uurivad sotsioloogid ja majandusteadlased, inimgeod uurivad kuhu nad rändavad.
Asula geograafia – asula sisemise struktuuri uurimine.
Asulategeograafia – paljude erinevate asulate vastastikuse vahekordade uurimine.
Näeme, et asulastikugeograafia esineb kogu teadusharu üldistava ja
kokkuvõtva osana .
Majandusgeograafia- ruumiline majandusteadus, maj. geo aineks on inimeste maj. tegevuse paiknemine ja ruumiline korraldus.
-millised on erinevused eri piirkondade majanduselus, miks need
tekivad ja kuidas neid hinnata?
-milline on majanduslike suhete võrgu paiknemine ruumis, miks ühed
piirkonnad suhtlevad rohkem teiste ja vähem kolmandatega, kuidas
ja miks sellised suhtevõrgud kujunevad?
Oma esitatud küsimustele otsib majandusgeograafia harilikult vastuseid kolmest suunast -loodusolude erinevusest (mis seob teda loodusgeograafiaga), inimeste ja nende kultuuri ja poliitilise tegevuse erinevustest (mis seob majandusgeograafiat teiste inimgeograafia distsipliinidega) ja geograafilisest asendist

• Üldine maj geo – majandus kui terviksüsteem ja uurib selle talitlemise ning tulemuslikkuse erinevusi paigast paika. Nt miks mõned pk on rikkad, mõned vaesed?
  
• Üksik maj geo – keskendub kitsamalt nt tööstuse geograafiale, äri geo, finantsgeo, turismigeo jne.
  

Maj huvialad : globaliseerumisprotsessid, majanduse ruumilise korralduse vormis, institutsioonide, ühiskonnakorralduse ja kultuuri mõj maj-le.
Poliit-ruumiline politoloogia - e poliitilise tegevuse ruumilise korralduse uurimine. Uuritakse ruumi mõju poiitiliselel tegevusele võtes arvesse looduse iseärasusi. Jaguneb:

• Rahvusvah suhete poliit.geo – huvitub riikidest, nende territooriumist ja piiridest, vastastikuse asendi mõjust nende suhetele.
  
• Riigisiseste suhete pol.geo – kujunes viimase 30 a jooksul, uurib miks teatud piirkonnas toetatakse ühtesid erakondi jne.
  

Kultuurigeo-Ruumiline kultuuriteadus . Huvitavad piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus.
Nn seltskondliku suhtlemise geograafia – kõik mis põhimõtteliselt jääb kultuurigeost üle. Kuritegevus , klubilised harrastused , lõbustusasutused jne. Noor geograafia alajaotus , paljud teadlased arvavad et seda polegi olemas.
Feministlik geo – omaette valdkond , uurib naiste eriseisundit ühiskonnas, eriti geogr ruumi kasutusel(väiksem liikumisvabadus naistel jne).
Inimgeo seisab loodusgeo ja ühiskonnateaduste vahel.
Abstraktsuse määra alusel jaguneb inimgeograafia teoreetiliseks
e. metageograafiaks, siistemaatilisteks ja regionaalseteks inimgeograafiateks.
Teaduse tuumiku moodustavad süstemaatilised inimgeograafiad. Need käsitlevad teatud inimtegevuse valdkonna ruumilist korraldust ja kasutavad seda uurides näiteid mistahes maailma piirkonnast , kui need ainult sobivad.
Regionaalse inim geo ülesandeks on vastavat piirkonda käsitlevate faktide hankimine , teadmiseksvõtmine ja korrastamine.
Regionaalsed ja süstemaatilised geograafiad on koostöös: süstemaatilised tellivad , nõuavad, õpetavad ja regionaalsed varustavad faktiliste teadmistega.
Teoreetiline geo - selle ül on kõige üldisemate arusaamade väljatöötamine ja igasuguste inim geo nähtuste ruumilise korralduse kohta käivate seaduspärasuste otsing. Teoreetilise geograafia väärtus on selles, et tema kaudu võib ühes süstemaatilises geograafias saavutatud tulemusi üle kanda teise. Teoreetiline geograafia on veel noor ja mitte kuigi arenenud. Pole isegi täpselt teada, kas eksisteerib loodus-ja inimgeograafiale ühine teoreetiline geograafia või ainuIt teoreetiline inimgeograafia.
INIMGEOGRAAFIA RAKENDAMINE
on geograafilise (nii loodus-kui inimgeograafilise) teabe levitamine geograafia vanim ja kõige suurema mahuga rakendusala . Kirjutatakse ja avaldatakse teaduslikke, aine-ja pildiraamatuid ning õpikuid, koostatakse ja trükitakse statistikakogumikke, aga samuti mitmesuguseid kaarte ning plaane , viimasel ajal korrastatakse, säilitatakse ja levitatakse geograafilist teavet ka arvutite abiga.
Vanim seda liiki on kartograafia, kuid seda tõrjub välja GIS projekteerimine ja kasutamine.
Viimase aja saavutuseks on kaugseire – aero ja kosmosefotod.
Geo didaktika – koolides teabe edasiandmine.
Rahvastiku- ja maj statistika – kõik rakendused on passiivsed. teave küll viiakse inimeseni, kellel seda võiks vaja olla, kuid kas ja kuidas see inimene teavet ka tegelikult kasutab, milliseid otsusi ta selle alusel teeb, pole enam rakendaja asi.
Igasuguseks otsustamiseks on tarvis näha tagajärgi ja arenguid ette . Mõnikord on see päris raske ja eeldab teaduslike teadmiste ja oskuste kasutamist. Siis ongi tegemist rakendustega, mida nimetatakse ekspertiis ja prognoos.
Geograafiline ekspertiis ja prognoos on esialgu veeI tagasihoidlikud rakendused ja vastavad rakendusteadused (mis tegeleksid sellega,
kuidas nimelt teha haid ekspertiise ja prognoose) pole veel välja arenenud.
Paigutusõpetus- Väga keeruline ja kaalukas on paigutusotsuse tegemine, s.o. uue rajatava käitise asukoha valik. Seda laadi otsuseid teevad muidugi ettevõtjad või nende palgatud tippametnikud. Spetsialistiks on reeglina majandusgeograaf. Paigutusnõustamine ongi oks inimgeograafia aktiivseid rakendusi ja selle eduks on vajalik eriline rakendusteadus paigutusõpetus.
Regionalistikaga tegelevad otseselt riigi-ja kohaliku omavalitsuse asutused, kelle juurde on sageli asutatud töörühmad või kes peavad üleval teadusasutusi vastavate küsimuste labitöötamiseks ja regionalistikaalaste rakendusteaduste arendamiseks.
Regionalistika v6ib jagada neljaks valdkonnaks:

• Regionaalpoliitika on keskvalitsuste planeerimis-ja korraldustegevus, mille eesmärgiks on riigi majanduse ja rahvastiku sobivaim ruumiline korraldus regioonide kaupa, regioonide arengu kooskõlastamine ja nende koostöö kindlustamine kogu riigi parema arengu nime!.
  
• Regionaalarendus on kohalike omavalitsuste tegevus, majandustegevuse arendamiskavade koostamine, kinnitamine ja nende täitmise kontroll..
  
• Regionaalprojekteerimine tegeleb regioonisisese ruumilise korralduse täiustamisega, eriti aga otstarbeka maakasutuse kujundamisega regiooni piires. Regionaalprojekteerimisega tegelevad tavaliselt omaette asutused v6i firmad
  
• Inirngeograafia ja keskkonnakaitse . Keskkonnakaitse aluseks on loodusvarade geograafia. Inimgeograafilisest vaatevinklist nõuab see loodusvarade mõistlikku (ka looduse seisukohalt m6istlikku!) kasutamist uuriva teadusena , siis ei tajuta neid probleeme enam keskkonnakaitselistena, vaid majanduslike v6i poliitilistena, m6nikord koguni regionalistika-alastena. Keskkonnakaitselise probleemi lahendus jaab alati poolikuks, kuid ta lõpetamist, mille juures ka inimgeograaf saab anda oma panuse, ei tajuta enam keskkonnakaitselise tööna.
  

AJALUGU
Filosoof T.S.Kuhn väitis, et igas teaduses kehtib tavaliselt üldiselt omaksvõetud paradigma , eeskujuna käsitletav arusaam, kuidas seda teadust tegema peaks -milliseid teemasid käsitleda, milliseid küsimusi esitada, millist teavet koguda, kuidas seda töödelda ja mis eesmärgil, mida seejuures vaikimisi eeldada, kuidas aru saada poolikutest ja ebatäpsetest definitsioonidest jne.
3 suurt perioodi:

• -antiikse geograafia periood maadeavastuste paradigma alusel kuni
  

XIX sajandi keskpaigani;

• moodsa ühtse geograafia aeg regiooniparadigma alusel XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani;
  
• loodusgeograafiast eraldunud inimgeograafia aeg ruumikorralduse jt. paradigmade alusel 1960-ndatest aastatest praeguseni.
  

Ptolemaiose meetod –pani aluse maadeuurimisele, uuris maad, jättis palju tühje kohti, hiljem tuli need täita, see inspireeris teisi maadeavastajaid .
Strabo – kirjeldas kõike mida nägi. Ta ei selekteerinud midagi välja, kirjeldas detailselt ümbrust.
Vanima paradigma kriis Maadeavastuste paradigma erakordne edukus, geograafia kiire areng selle alusel, viiski paradigma kriisini. Võis ette näha, et mõne aja pärast pole enam tundmatuid piirkondi.
Kriis saabus 1920aastatel kui polnud enam tundmatuid piirkondi lisaks oli liiga palju infot. Info üleküllus.
Bernhard Varenius – esimene, kes püüdis geograafilist teavet struktureerida
XIX sajandi suured geograafid rajasidki moodsa geograafiateaduse ja töötasid suures osas valja selle enesem6istmise, mida me nüüdsel ajal nimetame regiooniparadigmaks. See oli ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber - erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju üksteisele nende ruumilise laheduse alusel, sel alusel, et kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis. See peateema oli ühtlasi filter , mis toimetas geograafilise teabe valikut -mida sellega siduda ei õnnestunud, see jäi väljapoole geograafiat. Ja samuti oli see peateema ka teabekorrastuspõhimõte, geograafilise teose kava. Tema abiga valitud teave tuli korrastada nii, et mainitud vastastikmõju võimalikuit selgesti ja taielikult avada, lugejani viia.
REGIOONIPARADIGMA LOOJAD XIX SAJANDIL
Alexander von Humboldt – sai kuulsaks maadeavastajana. Humboldt seadis geograafilise kirjelduse aluseks tiheskoos paiknevate loodusnahtuste vastastikmõju põhimõtte. See põhimõte toimis nii " filtrina ", eraldades geograafilise mittegeograafilisest, kui kirjelduse esialgse kavana. Geograafilises toos tuleb kirjeldada vaid neid nähtusi, mis ühes ja samas kohas või vahemalt üksteise läheduses paiknedes avaldavad üksteisele tugevat mõju. Kui lähestikkupaiknemine sellist vastastikust mõju esile ei kutsu, pole vastavad nähtused geograafilised ja neid ei tarvitse kirjelduses arvestada. Geograafilise kirjelduse tuumaks on just ruumilise laheduse alusel esinev vastastikune mõju nähtuste vahel, nähtusi endid on vaja kirjeldada niivõrd, kuivõrd see on vajalik vastastikmõju selgemaks väljatoomiseks. Ja vastastikuste mõjude iseloom ning suunad maaravad ka käsitluse kava.
Carl Ritter - Vastastikmõju ruumilise läheduse alusel on ka Ritteril geograafia hing, "filter", mis määrab nähtuste geograafilisuse, ja geograafilise kirjelduse kavandamise alus. Vastastikku mõjuvate nähtuste keskpunkti seab Ritter inimgeograafina küll inimeste elu ja tegevuse. Seda põhinähtust aga vaatleb Ritter tema vastastikuses mõjus loodusoludega, mis tagab inimgeograafia ühtsuse loodusgeograafiaga. Ühtse geograafia teemaks on Ritteril loodus kui inimese kodu, inimese eluruum. Teave aga, mis ei mahu p6hiteema alla, ei ole geograafiline. Ritteri "filter" on niisiis sarna kui Humboldtil ja loodusgeograafia ning inimgeograafia ei erine mitte sisult , vaid ainult r6huasetuselt. Erinevalt Humboldtist ehitas Ritter oma kirjeldused üles regioonide kaupa ja selleparast peetakse teda moodsa regionaalgeograafia alusepanijaks.
Friedrich Ratzel - asendas Ratzel Ritteri teleoloogilise arusaamise looduse ja inimtegevuse vahekorrast keskkonnadeterminismi kontseptsiooniga, mida oli juba varem viljeldud ajaloos ja politoloogias. Selle kontseptsiooni järgi on inimtegevus ära määratud elupaiga loodusoludega, sõltub neist otsustaval määral. Ja nii tuleb geograafia tihtse moodsa teadusena väga hasti toime ilma Jumalata, mis XIX sajandi materialistlikule teadusele oli väga tähtis.
Keskkonnadeterminism kontseptsioonina nõuab aga kahe küsimuse täpsustamist.

• Esiteks -kui laialt determineerib, määrab keskkond inimeste tegevusi, kas kõiki või ainult osa neid?
  
• Teiseks, kui sügavalt, kui tõsiselt ta neid determineerib, kas ta jätab inimesele veel mingi vabaduse ja aktiivsuse või lausa orjastab inimese, sunnib teda oma tegevustes igati kohanema kodupaiga looduskeskkonnaga?
  

KLASSIKALINE PERIOOD
Regiooni mõiste loomine - Saksa maastiku- uurijad
Otto Schlüter – saksa maastiku- uurijate mõtete väljendaja:

• Maa on iiksteisest erinevate, omaparaste ja sisemiselt ühtlaste ruumiüksuste e. maastike mosaiik ;
  
• - maastikud pole antud. Geograafia tilesanne on maastikud tiles leida, piiritleda ja kirjeldada. Ülesleidmisel ja piiritlemisel tuleb arvestada, et maastikud on erinevate loodusnähtuste ja inimtegevuste vastastikuse m6ju areenid ja seda vastastikust m6ju ning p6imumist tulebki kirjeldamisel avada -nagu see geograafias oli juba üldtunnustatud;
  
• -algselt eksisteerivad ürgmaastikud (Urlandschaften), mida inimtegevus ümber kujundab kultuurmaastikeks (Kulturlandschaften). Esimesi uurib loodusgeograafia, nende ümberkujundamist aga inimgeograafia.
  

Klassikalise perioodi olulisimaks saavutuseks oli spetsiifiliselt geograafilise regioonim6iste loomine. Eriti palju tegelesid selle kiisimusega saksa geograafid.
Paul Vidal de la Blache (1845-1918) oli samuti üks esimesi geograafiaprofessoreid Prantsusmaal ja üldse kõige esimene geograafist professor Pariisi ülikoolis.
Kokkuvõttes näitas Vidal de la Blache kätte praktilise meetodi, kuidas täita saksa maastiku-uurijate poolt geograafia tuumaks seatud ülesannet -spetsiifiliselt geograafiliste regioonide eristamist, piiritlemist ja kirjeldamist. Samuti vabastas ta geograafia keskkonnadeterminismist ja seadis selle asemele mitukümmend aastat vastu pidanud arusaama inimtegevuse ja loodusolude vahekorrast -possibilismi. N6nda on ta geograafia regiooniparadigma 16puleviija. N6nda on ta geograafia regiooniparadigma 16puleviija.
Ka Vidal de la Blache nägi geograafia ülesannet regioonide eristamises, piiritlemises ja kirjeldamises. Vidalgi hindas regioonide eristamisel ja piiritlemisel klassifitseerimise formaalseid meetodeid , kuid ei pidanud neid kuigi praktilisteks. Ta arvas , et toetudes oma kogemustele , taibule ja sisseelamisv6imele ei pea geograaf läbi tegema kogu eespooltoodud tabelis näidatud tüütut ja aeglast protseduuri lihtregioonidest üle koondregioonide ja teiste vaheastmete, vaid v6ib seda märkimisvaarselt ltihendada, paljudes kohtades "nurka lõigata" ja v6rdlemisi kiiresti j6uda enim huvi pakkuvate üldgeograafiliste regioonideni. Vidal de la Blache ei soovitanud geograafil siiski mitte ainuIt loota taibule ja kogemustele, vaid näitas ära ka selle universaaltunnuse olemuse, mis eristab üldgeograafilisi regioone üksteisest. Niisugune tunnus on Vidal de la Blache'i arvates elulaad ( genre de vie). Geograafi ülesanne regiooni kirjeldamisel ongi avada sealsete inimeste elulaad, nii hästi kui ta seda oskab. Puudujäägid ja vead k6rvaldatakse, nagu ikka,
teadusliku kriitika käigus. Vidal de la Blache aga p6hjendas inimtegevuste käsitlemist geograafias, olenegu need tegevused loodusest v6i mitte, nende m6juga elulaadile kitsamas mõttes. Niisiis ei vajanud ta enam keskkonnadeterminismi ja asendaski selle uue arusaamaga looduse ning inimtegevuse vahekorrast, mida hiljem hakati nimetama possibilismiks.
Vidaliga sarnaselt, ent siiski m6nev6rra kitsamalt m6istis inimgeograafiat USA geograaf Carl Sauer .Seevastu huvitus Sauer vägagi ajaloolis-geograafilisest materjalist -on ju kultuurmaastiku kujunemine tema järgi ise ajaloolise haardega protsess, pealegi v6ib vanades kultuurmaastikes leida jälgi kauge mineviku kultuuriprotsessidest ja sellepärast oli Saueri kultuurigeograafias tarvis kaugele ajalukku tagasi vaadata.
Richard Hartshorne'i (1899-1992). Tema 1939. aastal ilmunud "Geograafia olemus" ("The nature of geography") on ( euroopaliku ) regiooniparadigma parim süstematiseeritud esitus. Muuseas r6hutas Hartshorne üle geograafilise regiooni kordumatust, sellest järelduvalt aga allumatust iildistele seaduspäradele, ja pidas sel alusel geograafiat rohkem kunstiks kui teaduseks.
RGIOONIPARADIGMA PÕHIVÄITED

Geograafia iilesanne on Maa kirjeldus. Maa on aga regioonide mosaiik. Seega on geograafia ülesanne Maa k6igi regioonide kirjeldamine. Enne kirjeldamist tuleb regioonid muidugi üles leida ja piiritleda. Muide, geograafilise kirjelduse p6hiüksuse nimetusena ei lainud käibele ei Vidal de la Blache'i "pays" ega ka saksa "Landschaft", vaid ikkagi strabolik "regioon".

Regiooni kirjeldatakse kui vastastikm6jus olevate loodusnähtuste ja inimtegevuste p6imikut. See väide toimib: a) "filtrina" -geograafilised on ja kirjeldusse tuleb haarata ainult vastastikm6jus olevad nähtused ja tegevused;
b) kirjelduse ülesehitamise p6him6ttena, selle kava alusena -faktid tuleb esitada samades seostes, nagu nad selles p6imikus tegelikult esinevad, ja nii, et vastastikm6ju kirjelduses v6imalikult selgesti esile tuleks.
3. Geograafilist regiooni m6isteti kui ruumilist klassi:
a) ta sisuks , universaaltunnuse väärtuseks, on teatav konkreetne vas
tastikm6jude p6imik (olgu see p6imik siis keskendatud kliima-tek
toonika , eluruumi, kultuuri v6i elulaadi ümber);
b) see regiooni sisu, niisiis ka regioon ise, on omaparane, v6ibolla
isegi kordumatu, ja see omapära tuleb kirjelduses selgesti avada;
c) regioon on sisemiselt ühtlane, regioonisisesed erinevused, kui neid esinebki, on vähemtähtsad ja neid ei tule r6hutada, vahemalt mitte sellel taksonoomiaastmel;
d) regioonil kui klassil on kindel maht, ta kujutab endast teatavat kindlat ruumiosa . Selle ruumiosa defineerimiseks tuleb täpselt ära näidata teda ümbritsevad piirid;
e) regioon kuulub taksonoomiasse, teda saab vahemtähtsate sisemiste erinevuste alusel jagada alamregioonideks, aga samuti teatavate sarnasuste alusel teiste regioonidega ühendada koos nendega ülernregiooniks. See annab geograafile v6imaluse tootada mitmes m66tkavas, mitmesugusel üksikasjalisuse v6i üldistatuse tasemel. Ta v6ib väga üksikasjalikult kirjeldada pisikesi alarnregioone, mis isegi kokku katavad vaid väikese osa Maast, kuid v6ib ka üldjoontes kirjeldada sume pindalaga ülemregioone v6i isegi kogu Maad k6rgeimat jargu ülemregioonina;
f) regioonide eristamisel ja piiritlemisel lahtutakse klassifitseerimise metodoloogiast ja kasutatakse fonnaalseid klassifitseerimismeetodeid, kuid et need olid tollal v6rdlemisi vähe välja arendatud, tuleb toetuda maksimaalselt geograafi kogemusele, taibule ja tervele m6istusele. Regionaliseerimise tulemus kuulub kritiseerimisele ja parandamisele. Et kriitika oleks asjalik , tuleb teadustoos tingimata p6hjendada, miks on eristatud just need regioonid niisugustes piirides.
4. T6elist huvi pakuvad vaid üldgeograafilised regioonid. Osageograafilised regioonid, naiteks kliima-v6i tööstusregioonid ei sisalda kogu vastastikm6jude p6imikut ja pole selleparast geograafia objektiks .
5. Looduse ja inimeste vahekorda m6isteti kaheti. Varasem, ritterlikratzellikus voolus aga teatud jäänukina kauaks püsima jäänud arusaam oli keskkonnadeterrninism -inimeste tegevus ja käitumine, vahemalt oma geograafile huvipakkuvas osas, s6ltub taiesti nende asukoha loodusest. Hilisem ja siis peaaegu üldtunnustatud arusaam oli possibilism -inimeste tegevus s6ltub eeskätt neist endist , nende ajaloost ja kultuurist, kuid peab teatud määral, peamiselt tegevuspiirangutena arvestama ka regiooni loodusolusid.
MANDRI geogr peavoolid peale Vidali
Jean Brunhes – vidali propageerija
Juhtivale kohale tõusis prantsuse geograafia(Emmanuelle de Martonne)
MUUD VOOLUD
Geopoliitika- halford mackinder – esimene geograadiaprof Inglismaal. Tema arusaama kohaselt kujunevad mandri sees, nn. Südamaal (Heartland) tingimata despootlikud ja agressiivsed suurriigid , saartel ja ookeanide rannamaadel, Servamaal (Rimland) aga demokraatliku ühiskonnakorraga ja majanduslikult 6itsvad rahuarmastavad riigid, millest paljud on v6rdlemisi väikesed. Servamaa riigid on loomulikult sunnitud endakaitseks ühinema liitudesse, et vastu seista Südamaa agressioonile.
Hettner ei tunnista et koroses paiknemise alusel loodusnähtused ja inimtegevused satuksid kohustuslikult vastastikmõjju.
Paradigmast sõltumatud geograafid:
ameeriklane Samuel Perkins Marsh (1801-1882). Õieti oli ta üks viimaseid maadeuurijaid ja rändas palju mooda USA läänealasid. Oma rändudel nähtu pani teda tugevasti kahtlema tollal moodiminevas . Tema raamatuson ka ta kuulus loosung "Tegelikult tegi inimene looduse" . Tähelepanu juhitakse sellele, kuivõrd oluliselt inimene loodust ümber kujundab ja kui segamatult ta seejuures toimida saab. Ühe järeldusena sellest n6udis Marsh looduse kaitsmist liiga aktiivse ja ohtliku inimtegevuse ees.Ta oli kaYellowstone’i rahvuspargi üksloojatest.
Charles B. Fawcett - uutmoodi m6istetud nn. funktsionaalregioonid. Nad on küll vastastikm6jude põimikud, kuid mitte kordumatud ega mitte sisemiselt ühtlased. Vastupidi, nad koosnevad erinevatest, üksteist täiendavatest osadest, sellepärast on nad terviklikud, on sisemiselt korraldatud süsteemid. Ka ei ole tegemist kirjeldusega kui l6ppeesmärgiga, Fawcett vajab regioonide iseloomustamist, et neid teadlikult ümber korraldada, nende arengut planeerida , kavandada.
Oks briti-ameerika geograafia omaparasid oli vaga tugev kommertsgeograafia. Nii Briti impeeriumis kui USA-s leidus palju vastavastatud, veel läbiuurimata territooriume ja nii säilis maadeavastuste paradigma ning sellele iseloomulik statistilise teabe kuhjamine seal kauem. Kommertsgeograafia oligi alguses vaid jäänuk maadeavastuste perioodi aegsest statistikast ja kuhjas kokku teavet, kust millist kaupa ja millistel tingimustel hankida saab. Erilist tähelepanu pöörati sealjuures briti v6i ameerika töösturile vajaliku tooraine hankimisvõimalustele kolooniatest, kommertsgeograafiat nimetatigi vahel koloniaalgeograafiaks. Ajapikku huvituti siiski ka tooraine v6i teiste kaupade tootmisv6imalustest selle päritolumaal ja nende kirjeldamiseks sobis päris hästi Euroopa mandrilt laenatud regioonide kirjeldamise paradigma. Nii lahenes kommertsgeograafia pikapeale üldtunnustatud paradigmale, pannes siiski peamist rõhku maailmaturul nõutavatele loodusvaradele ja nende kasutamisvõimalustele ja eirates muid teemasid.
J.R. Smith – üks kuulsamaid kommertsgeograafe.
Stamp – Maakasutusuuringute alustaja
Ometi kujunes just Saksamaal teaduslik vool, mis kokkuvõttes tegi ära väga suure töö, mille tähtsus ja tähendus avanes alles siis, kui inimgeograafial jõudis kätte aeg paradigmat vahetada. See oli ruumökonoomikute vool, mis tegeles majanduse ruumilise korralduse küsimustega.J.H von Thünen – vanim ruumökonoomik
E.G. Ravenstein – püüdis luua migratsiooni matemaatilist mudelit
A. Weber – uuris ettevõtete paiknemise tegureid eesmärgiga anda soovitusi ettevõtjatele.
W. Christaller – põhjendab regioonide väljakujunemist ja geogr ruumi jaotumist nende vahel.
A. Lösch – sama mis christaller, kuid temalt pärineb termin ruumiline korraldus.
Regionalistika väljakujunemine.
Praegusaegse geograafia tahtsaim rakendusvaldkond -regionalistika tekkis USA-s ja kaugel valjaspool geograafiat, nimelt mitme väljapaistva arhitekti aIgatusel aastatel kohe parast Esimest maailmas6da. USA linnade kontrollimatu kasv tekitas monotoonsust ja inetust, mis arhitekte loomulikult kurvastas, aga ka konflikte naabrite vahel, kelle maakasutused üksteist segasid. V6is loota, et need puudused on k6rvaldatavad, kui linna areng allutada ühtsele kavaIe, mille on koostanud parimad arhitektid . Nii asutasidki mõttekaaslased ( Eliel Saarinen, Lewis Mumford, Ebenezer Howard, Henry Wright jt.) 1923. aastal Ameerika Regionaalplaneerimise Assotsiatsiooni (RPAA -Regional Planning Association ofAmerica). Selle ühingu ülesandeks sai propageerida linnaehituskavade koostamist, valja tootada selleks vajalikke meetodeid, taotleda linnade arengu allutamist nendele kavadele. Algusest peale oli selge, et ühisele kavaIe tuleb allutada ka linna Iähem ümbrus -linn koos oma regiooniga, sellest siis regionaalplaneerimise nimetus.
Regiooniparadigma kriis
Kokkuvote. Paradigmakriisi ilmingud.. Kokkuv6ttes aga kordame veel kord üle kriisi konkreetsed, praktilise tahtsusega ilmingud:

• -geograafia rakenduste vähesus ja autoriteedi langus avalikkuse silmis ,
  
• -loodus-ja inimgeograafia v66rdumine teineteisest ja geograafia edasise killunemise oht,
  
• -regionaal-ja süstemaatiliste geograafide halb läbisaamine omavahel,
  
• -vähesed suhted naaberteadustega, geograafia eneseisolatsioon,
  
• -ajaloolise temaatika vohamine kaasaegse arvel,
  
• -eriti just inimgeograafia Iünklikkus ja arengu aeglustumine,
  
• -uurimisteemade nappus,
  
• -noorte huvi langus geograafia vastu ja noore p6lvkonna pealekasvu
  

takerdumine.
KVANTITATIIVNE REVOLUTSIOON
XX sajandi teisel poolel inimgeograafia iseseisvus lõplikult ja ta areng kiirenes, samuti nagu inimgeograafilise tegelikkuse enda areng, mida ta uurib. Selles arengus v6ib eristada kaks etappi :

• nn. kvantitatiivse revolutsiooni aeg, mil inimgeograafia asendas oma varasema regiooniparadigma uue, esialgu killl veel ebaküpse ruumikorralduse paradigmaga ja jagunes seejuures kaheks peavooluks;
  
• -nn. lahknemisperiood, mil peavoolud küll mõnevõrra täiustusid, kuid jäid elu arengust maha, aga langesid samuti t6sise filosoofilise kriitika alia ja nende k6rvale t6usis veeI kaks voolu, mis üldiselt kasutavad küll ka ruumikorralduse paradigrnat, kuid hoopis teises kontekstis.
  

Nähtuste ja nende suhete ümberkujunemine, asukoha valik ja muutmine geograafilise ruumi kui suhtlemiskeskkonna m6ju all on nähtuste ruumiline korraldumine ja selliste protsesside tagajarg -nähtuste ruumiline korraldus.( bunge )
Schaefer. - Paradigmavahetuse alguseks v6ib lugeda Fred Schaeferi raamatu "Erandlikkus geograajias" (Exceptionalism in geography) ilmumist 1953. aastal. Autor ründas selles regiooniparadigma seisukohti, mis Richard Hartshorne oli kokku v6tnud ja mis USA-s olid muutunud üldtunnustatuteks. Schaefer polnud nõus, et geograafia on eriline teadus (v6i isegi mitteteadus), mis tegeleb kordumatute nähtustega ja on selleparast (teiste) teadustega koostööv6imetu. Ta selgitas, et regioonide omapära ega kordumatuse r6hutamine ei tohi olla geograafia peamine hool . Vastupidi, geograafia, nagu iga teinegi teadus, peab keskenduma korduvate nähtuste uurimisele, et sel viisil avastada ja kontrollida seaduspärasid.
BUNGE „Teoreetiline geograafia“
Suur läbimurre ruumikorralduse paradigma rajamisel. Igasugused geograafilised nähtused on omavahel neis v6i teistes vahekordades, mis v6ivad tekitada nende vahel suhteid, suhtlemist. Kuid need suhted toimivad paratamatult läbi nähtusi lahutava ruumi, selle ruumi ulatus ja iseloom m6jutavad tekkivaid suhteid üsna oluliselt. Esialgu pöörati suuremat tähelepanu vahepealse ruumi suhtlemist takistavale toimele, mille jaoks kujunes ja muutus kiiresti populaarseks uus terrnin -vahemaa summutav toime . Nähtuste ja nende suhete ümberkujunemine, asukoha valik ja muutmine geograafilise ruumi kui suhtlemiskeskkonna m6ju all on nähtuste
ruumiline korraldumine ja selliste protsesside tagajarg -nähtuste ruumiline korraldus.
Bunge teene – ruumiline korraldus, geograafia vabanes piiratusest regiooniga, geogr ei pidanud olema enam mite erineva nähtusega nende vastastikmõjus. Süsteemse lähenemise metodoloogia ,
Bunge karuteene – geo matematiseerimine, inimgeo üldsitamine, suhteid ja suhtlemist ei saa seletada ainult ruumi iseärasustega.
järgijad arendasid ja selgitasid Bunge m6tteid, töötasid nende valgusel läbi senised algatused teha geograafiat uutmoodi, v6tsid oma saavutused kokku suurteks monograafiateks ja panid niiviisi aluse ruumanalüüsiks nimetatud voolule uues geograafias.
Regiooniteadus.
W. Isard pani aluse uuele teadusele -regiooniteadusele (regional science), mille ülesandeks oli majandusregioonide ja neid kujundavate majandusprotsesside uurimine. See kergitas muidugi küsimuse regiooniteaduse ja senise majandusgeograafia vahekorrast.
uus arusaamine regioonist. Regiooniteadus pidi kasutama uut arusaamist regioonist, mille lsard välja arendas . Tema järgi on regioon suhetep6imik, mis katab teatavat ruumiosa ja s6ltub selle ruumiosa omadustest. Seda tüüpi regiooni hakati hiljem nimetama funktsionaalregiooniks. Ähmaselt kujutati seda ette juba ammu enne Isardit, näiteks Fawcetti ja Christalleri toodes, kuid alles Isardil omandas funktsionaalregiooni m6iste n6utava selguse ja täpsuse. T6si, Isard käsitles ainult
majanduslikke funktsionaalregioone.
Regiooniteaduse meetodid.
Isard töötas valja ka regiooniteaduse meetodid.
P6hilisena nagi ta Wassili Leontjeffi rajatud input-output analüüsi meetodit, mis praeguseks on arenenud rahvuslikuks või regionaalseks arvepidamiseks. Kui meetodit rakendada tervele riigile, siis on see rahvuslik arvepidamine; rahvusliku arvepidamise korraldamine on tiinapaeval iga endast lugupidava riigi statistikateenistuse uks tahtsamaid iilesandeid. lsard soovitas meetodit aga regionaalse arvepidamise vormis, rakendatult regioonide uurimiseks. See on küll m6nev6rra raskem ja praegu veel mitte praktilise statistika, vaid ikkagi majandusteaduste, eelk6ige regiooniteaduse ülesanne.
William Alonso . Isardi üks teenekamaid 6pilasi oli majandusteadlane William Alonso, kellelt ilmus 1960. aastal artikkel "Linna kinnisvaraturu teooria.
Alonso, olles kaasatud linnade kavandamisse, regionaalprojekteerimisse, tegeles linnade kinnisvaraturuga ja seda m6jutava maakasutusega linnas. Ta pani Uihele, et eksisteerib s5ltuvus maakasutuse iseloomu ja linnakeskuse kauguse vahel:
Maakasutuse iseloom =f(kaugus linna keskuseni).