Inimgeograafia eksamiks (1)

PARADIGMA
VEAD/PUUDUSED (5)
MAADEAVASTUSTE PARADIGMA

• Liiga palju kirjeldusi
  
• Kirjeldusi ei osatud enam kaardile kanda
  
• Kaardid muutusid ebaülevaatlikuks
  
• Suurem osa kohtadest sai kiiresti avastatud ning hakati uurima ebavajalikke asju
  

REGIONAALPARADIGMA

• geograafia rakenduste vähesus ja autoriteedi langus avalikkuse silmis
  
• regionaal-ja süstemaatiliste geograafide halb läbisaamine omavahel
  
• inimgeograafia Iünklikkus ja arengu aeglustumine
  
• uurimisteemade nappus
  
• vähesed suhted naaberteadustega
  

RUUMIKORRALDUSE PARADIGMA

• Vahemaa suhtlemist summutav toime on nõrgenenud
  
• Teooriad vananevad
  
• Uusi teooriad pole välja töödeldud
  
• Regiooni mõistet pole edasi arendatud
  
• Regionalistika vastu nõudluse vähenemine
  

Humanistlik geograafia ja selle meetodid (5)
Humanistid alustasid väitest, et looduse ja inimtegevuste uurimisel on oluline vahe. Loodus allub seaduspäradele pimesi ja automaatselt, inimene aga tõrgub allumast, kui see pole talle kasulik või prestiizikas. Eesmärk peab olema ruumilise käitumise mõistmine

• Osaluseksperiment ehk etnograafiline meetod
  
• Intervjuumeetod
  
• Ankeet-küsitluse meetod
  

Marksistlik geograafia – pole olemas üldkehtivat tõde, tõde on alati parteiline , selle või teiste inimrühma huvide väljendus. Inimgeograafia teadused on ideoloogiad, oluline on see kelle huve niisugune vale teenib.
Panus inimgeograafiasse – avasid mitmeid uusi uurimisvaldkondi poliitgeograafias.
Eesti inimgeograafias:
Johann Gabriel Granö – esimene geograafia prof Tartu Ülikoolis. Eesti maastikuline liigestus oli kogu maailmas üks esimesi ja paremini õnnestunud katseid üldgeograafiliste regioonide piiritlemiseks.
Edgar Kant – „Eesti rahvastik ja eluruum“ – esimene põhjapanev töö eesti rahvastikugeograafias üldse.
Ann Marksoo , Salme Nõmmik – ENSL, arendasid Eestis edasi inimgeograafiat.
Üks paradigma geograaf (elulugu, põhiteosed, väited)
Maadeavastuste paradigma
Ptolemaiose (90-160 p. Kr.) teeneks on kartograafilise meetodi väljatöötamine. Tema seadis esimesena geograafilisele ruumile, Maa pinnale mudelina vastavusse abstraktse ruumi -koordinaatvõrgu geograafilistest laiustest ja pikkustest. Kaart ongi konkreetse geograafilise sisuga täidetud koordinaatvõrk. Põhimotteliselt hõlmab ta kogu Maa, kuid Ptolemaiose ajal oli sisuga täidetud (ja sedagi võrdlemisi ebatäpselt ning hõredalt) vaid väike osa temast, ülejaanu aga kujutas endast nn. valgeid laike. Valgete laikude nähtavaletoomine oligi Ptolemaiose kartograafilise meetodi tohutu saavutus, see esitas geograafidele väljakutse, seadis ülesandeks need laigud konkreetse sisuga täita, avastada nende kohal asuvad tundmatud maad ja mered , ühtlasi võimaldas Ptolemaiose saavutus ka registreerida ja korrastada igasugust geograafilist teavet, nii seda, mis lisandus juba tuntud maade kohta, kui seda, mida hankisid maadeavastajad tundmatute maade kohta. See tuli vaid kaardile kanda, sobivasse koordinaatvõrgu kohta sobivate tingmärkidega.
Regionaalparadigma
Alexander von Humboldt ( 1769 - 1859 ) sai kuulsaks maadeuurijana.
1799-1804 sooritas ta uurimisreisi Lõuna-Ameerikasse ja tõi sealt kaasa niivõrd küllusliku materjali, et selle esitamiseks kulus 30 köidet " Reise Uue Maailma võrdpäevsusaladele" Selle teose kirjutamiseks kulus Humboldtil peaaegu 30 aastat (1805-1834).
Vahepeal , 1829. jõudis ta teha veeI lühikese reisi Uurali ja Altaisse, mille tulemuseks oli samuti suur hulk raamatuks kirjutatud teavet. Niisiis tunnetas Humboldt omal nahal raskusi, millega geograafid kokku puutusid oma liigirikkaliku materjali esitamisel -ja suutis need raskused enamvähem ületada. Tema reisiraamatud ei olnud igavad faktiloendid.
Oma mõtestamiskogemust kasutas Humboldt seejärel kogu teadaoleva geograafilise informatsiooni kogumiseks oma 5-köitelisse peateosesse " Kosmos " , mis ilmus 1845- 1862 .
Humboldt seadis geograafilise kirjelduse aluseks üheskoos paiknevate loodusnähtuste vastastikmõju põhimõtte. See p6him6te toimis nii " filtrina ", eraldades geograafilise mittegeograafilisest, kui kirjelduse esialgse kavana. Geograafilises töös tuleb kirjeldada vaid neid nähtusi, mis ühes ja samas kohas või vähemalt üksteise läheduses paiknedes avaldavad üksteisele tugevat mõju.
Geograafilise kirjelduse tuumaks on just ruumilise laheduse alusel esinev vastastikune mõju nähtuste vahel, nähtusi endid on vaja kirjeldada niivõrd, kuivõrd see on vajalik vastastikmõju selgemaks väljatoomiseks. Ja vastastikuste mõjude iseloom ning suunad määravad ka käsitluse kava.
Ruumikorralduse paradigma
Suureks labimurdeks ruumikorralduse paradigma rajamisel osutus William Bunge 1958. aastal valminud doktoridissertatsioon "Teoreetiline geograafia" (Theoretical geography).
Bunge peamised väited:

• Bunge mõistis geograafilist ruumi teisiti, rikkamalt kui seni. Tema jaoks polnud Maa ruum mitte ainult asukoht, ruum, millessse geograafilised nähtused tahes-tahtmata peavad ära mahtuma, vaid ka suhtlemiskeskkond.
  
• Igasugused geograafilised nähtused on omavahel neis või teistes vahekordades, mis võivad tekitada nende vahel suhteid, suhtlernist. Kuid need suhted toimivad paratamatult läbi nähtusi lahutava ruumi, selle ruurni ulatus ja iseloom mõjutavad tekkivaid suhteid üsna oluliselt.
  

Esialgu pöörati suuremat tahelepanu vahepealse ruumi suhtlemist takistavale toimele, mille jaoks kujunes ja muutus kiiresti populaarseks uus terrnin -vahemaa summutav toime.
Referaatide teemade olulisus:

Control - freedom

• Antud artikli põhjal tuleb välja, et tõeliselt vaba on lihtne olla vaid alternatiivsetes ruumides, näiteks nagu kodutud. Nemad on üks vähestest ühiskonnagruppidest, kes on oma otsustes vaba
  
• Antud dilemmale lahenduse leidmisega on tegelenud paljud teadlased. Saksa filosoof ja majandusteadlane Karl Marx võttis probleemi kokku järgnevalt: „Inimesed kujundavad ise enda ajaloo, kuid mitte enda valitud tingimustel.“
  
• Keskkonnadeterminism ütleb, et inimtegevust mõjutab füüsiline keskkond, milles tegevus aset leiab. Seega välistab antud teooria peaaegu täielikult inimese vaba tahte ja otsustusõiguse.
  

Relevant - Esoteric

• Küllaltki levinud on arvamus, et geograafia ei ole nii pädev või relevantne kui võiks olla - mõjub ebaolulisena, ei valmista tudengeid ette reaalseks tööks - pööramata piisavalt tähelepanu küsimusele, mis üldse teeb ühe teadustöö relevantseks.
  
• Inimgeograafiline teadustöö on relevantne kui see pühendub kolmele aspektile: asjakohasusele – käsitletakse midagi antud hetkes ja kohas olulist, kohustumisele – uurimistöö peab seda antud hetkes ja kohas olulist teenima , nt. keskkondlik õigus, rahu ülendamine ning kohaldamisele – uurimistöö peaks olema rakendatav mõne sotsiaalse või poliitilise probleem lahendamisele.
  
• Kuigi uurimistöö võib mingil hetkel tunduda mitterelevantne, võib see selleks osutuda aastakümnete mööduses. Kõik sõltub ajast, kohast, spetsiifilisest probleemidest ja publikust. Seega on uurimistöö relevantsus suurelt osalt igaühe individuaalne otsus.
  

Image - reality

• Hüperreaalsus - koopiad on tähtsamad ning realistlikumad kui originaalid. Näiteks oleme me näinud palju pilte metsloomadest , mis on tehtud nii kõrgtasemelise tehnikaga, et neid loomi päris elus kohates võime sattuda pettumuse osaliseks .
  
• Fotogeeniline geograafia. See geograafia peaks kaasama pilte voldikutes ja postkaartidel. Need rõhutavad parimaid asukohapunkte: ilm on päikeseline, piltilusad vaated ja kaunid rannad ning neid illustreeritakse ja vormitakse vastavalt turistide soovile.
  
• Ka geograafide loodud kujutised ei ole vabastatud ülalpool toodud näidetest.
  

Exclusion

• Tõrjutuse uurimine ja sotsiaalne väljaarvamine on taaselustanud sotsiaalse geograafia.
  
• Oma töös keskenduvad sotsiaalgeograafid peamiselt ruumilistele tõrjutustele ja nende uurimisele. Uurimises keskendutakse erinevatele ühiskonnakihtidele.
  
• Tekkinud diskursus sotsiaalsest väljaarvamisest Suurbritannia ja USA poliitilistes ringkondades on samuti viinud geograafid selleni, et nad uurivad erinevaid materjale sellest, kuidas ebavõrdus mõlema ühiskonna vaesemates kihtides kujuneb.
  

Culture- Nature

• Ühiskonna arusaama loodusest vormib/mõjutab väga tugevalt tema kultuuriline taust. Iga ajajärgu looduse „ideaale“ kajastavad tolleaegne kunst , kirjandus, reklaam jne.
  
• Inimgeograafias on lõpuks ometi tekkimas arusaam, et keskkonnanähtused ja nende tagajärjed inimühiskonnale on omavahel keerulisemalt läbipõimunud kui varasem looduse ja kultuuri binaarne jaotus võimaldas uurida.
  

Society and space

• Sissetuleku ebavõrdsus väljendub ka ruumilises korralduses. Näiteks saavad jõukamad inimesed lubada endale kallimat eluaset.
  
• inimeste eluaseme asukoha järgi võib lihtsustada sotsiaalse maailma keerulisust
  

Mehelikkus ja naiselikkus

• Naisi ja mehi ei tohiks käsitleda kui objekte ja subjekte
  
• Geograafid olid eiranud suuri sotsiaalelu valdkondi, neid, mida peeti naiselikeks.
  
• Feministlike liikumiste tulemusena tekkis ka maskulinismlik ideoloogiline vool, mis sarnaselt naiste rolli ümberhindamisele propageeris ka meeste rolli ümberhindamist.
  

Local - Global

• Inimgeograafias on väga oluline keskenduda lisaks lokaalsetele protsessidele ka globaalsetele, kuna esiteks aitavad need meile võimaluse võrrelda ja ühendada oma elu ja tuttavaid kohti tundmatutega
  
• Geograafi ülesandeks selle teema seisukohast pole uurida erinevaid piirkondi eraldiseisvate üksustena, vaid pigem uurida võrgustikke, mis selle koha eripärad kujundavad.
  
• Lokaalse-globaalse sõltuvussuhted: mosaiik , süsteem ja võrgustik (ühendab mõisted globaalsus ja lokaalsus, liites need glokaalsuses – mistahes üksuse võimet mõelda globaalselt ent tegutseda lokaalselt)
  

Self- Other

• Enda ja teiste sidumise teema tõstatab inimgeograafias mitmeid probleeme.
  
• Inimesed on liiga enesekesksed , pööravad tähelepanu vaid kindlatele vaatenurkadele ning
  
• jätavad enda jaoks mitteolulised vaated välja.
  

Science – Art

• Inimgeograafiat võib pidada üheks kunsti vormiks kuna järjest tihenev seos humanitaaraladega - analüüsitakse novelle , romaane, maale, reisikirjeldusi.
  
• Aktiivne on koostöö ka inimgeograafia ja kujutava ning lavakunsti vahel.