Kontroll ja Vabadus (1)

Tartu Ülikool
Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Ökoloogia ja Maateaduste instituut
Geograafia osakond
Referaat aines inimgeograafia alused
KONTROLL JA VABADUS
Mark Goodwin’i põhjal
Juhendaja : prof. Rein Ahas
Tartu 2011

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Kontroll ja vabadus inimgeograafias 4
2. Kontrolli ja vabaduse erinevad tahud 7
2.1 Asukoha vabadused 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Kontrolli ja vabaduse dilemma on sotsiaalteadlasi kaua vaevanud. On üritatud mõista, kas indiviidil on üldse valikuvabadust, või mõjutavad kõiki vabade otsustena tunduvaid tegevusi siiski ühiskonnanormid ja sotsiaalne struktuur.
Antud dilemmale lahenduse leidmisega on tegelenud paljud teadlased. Saksa filosoof ja majandusteadlane Karl Marx võttis probleemi kokku järgnevalt: „Inimesed kujundavad ise enda ajaloo, kuid mitte enda valitud tingimustel.“
Sama lugu on ka geograafiaga. Inimesed kujundavad selle olles mõjutatud mitmetest tingimustest. Ei ole lihtne mõista, kui suure osa eest vastutavad inimesed ning kui suurt rolli mängib ühiskond.
Praktikas on valikuvabadust ning kontrolli üksteisest väga keeruline eristada. Heaks näiteks on õhtu sõpradega linnas. Otsustame ju ise, kas minna kinno või ööklubisse, mis filmi vaadata, mis klubi külastada, millal koju minna ja millist transporti kasutada. Tundub loogiline. Kuid kas me tõesti teeme need otsused ise? Meid mõjutavad nende otsuste tegemisel mitmed tingimused. Raha, kinos jooksvad filmid, lahti olevad ööklubid, transpordi liikumine. Nagu alati on tegelikult asjaolud palju keerukamad kui esialgu tunduda võib.
Tuleb välja, et me järgime reegleid ja norme, mille meie oma teod on loonud. Tihti arvatakse, et need reeglid ja normid, sotsiaalsed struktuurid , on barjäärid ja kontroll-elemendid vabade ostuste teel, kuid tegelikkuses tuleks suhtuda neisse kui tegevusi mõjutavatesse aspektidesse, mis tagavad meile lõpptulemuse.
Antud referaadis üritame mõista kui palju on inimesel endal valikuvabadust ja kui palju mõjutab teda ühiskonna struktuur. Kas üldse vabadus kui selline eksisteerib, või on tegemist vaid abstraktse mõistega?

1. Kontroll ja vabadus inimgeograafias

Kontrolli ja vabaduse küsimus on olnud pikka aega geograafide põhimureks. Inimgeograafia kui eraldi teaduse puudumisel otsiti seaduspärasusi muudest kohtadest kui üks inimgeograaf seda teeks . Rõhku pandi kliima ja keskkonna struktuurile ning selle mõjudest inimtegevusele. Antud teooriat tuntakse nime keskkonnadeterminism all. Keskkonnadeterminism ütleb, et inimtegevust mõjutab füüsiline keskkond, milles tegevus aset leiab. Seega välistab antud teooria peaaegu täielikult inimese vaba tahte ja otsustusõiguse.
Keskkonnadeterminismi teooria oli kaua populaarne , kuid 1960. aastatel hakati inimgeograafiale teaduslikult lähenema. Inimkäitumisele hakati otsima universaalseid põhjendusi ja seaduseid. Inimese vaba valiku võimalikkus tuli taas päevakorda ning inimesed lakkasid olemast vaid punktid kaardil.
Eeldati, et kõik inimesed lähtuvad oma käitumises ühesugustest üldistest seadustest. Seda üldist seaduspärastust hakatigi otsima. Tulemusteks olid Christalleri paigutushierarhia mudel, Alonso maakasutusmudel ja Weberi tööstushoonete paigutumise mudel. Seega üritasid tolle ajastu inimgeograafid selgitada, mingist seaduspärasusest lähtuvalt, ruumijaotust inimeste vahel.
Lisaks eelpool mainitud mudelitele tekkis ka nn. gravitatsioonimudel. See mudel kogus suurt populaarsust. Inimgeograafid kasutasid gravitatsioonimudelit kahe või enama keskuse liikuvusmustrite seletamiseks. Mudeli järgi saame hinnanguliselt määrata kahe regiooni ruumilise suhtluse hulga matemaatiliselt.
Mudelit kasutati kõikvõimalike liikumiste seletamiseks, olgu need siis migratsioon , liiklus, telefonivestlused või kaupade liikumised. Nagu selgub , ei suuda antud meetod kuidagi seletada, mis parasjagu motiveerib konkreetset indiviidi migreeruma, telefoniga vestlema , liiklema või kaupu ostma.
Selle teooriaga on indiviidilt jällegi võetud vabadus otsustada oma käitumise üle. Populatsiooni üldistatakse mingisuguse üldise tõenäosusmustri abil, mis omakorda on jämedalt tuletatud Newtoni 1687 . aastal kirjapandud universaalsest gravitatsiooniseadusest.
Seega seadust, mis pandi algselt kirja, et seletada kaugete taevakehade liikumise käitumist universumis kasutati terve hulga sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste tegevusalade jaoks, viidates vaid populatsioonile ja vahekaugusele. Nende kahe teguri omavahelise suhtega üritati valitseda või siis kontrollida rahvastiku liikumise mooduseid ja viise.
Inimvabadustele keskenduvad arvamused kujunesid välja 1970ndatel kriitika ja vastureaktsioonina ruumiteaduse deterministlike ilmingute rõhutamisele. Neid arvamusi nimetatakse humanistlikeks teooriateks. Humanistliku geograafia seisukoht oli, et ruumiteaduse alusel inimkäitumise raudkindlate tõdede otsimine jätab inimloomuse tähendust määravad ning edasiviivad väärtused: loovuse ja omadused, arvestamata. Raudkindlate tõdede otsimise asemel toetasid need kriitikud lähenemist, mis uurinuks aspekte , mis on kõige silmatorkavamalt "inimlikud" - tähendused, väärtused, eesmärgid ja kavatsused. Taoline lähenemine on annab inimteadvusele, inimteadlikkusele, inimfaktorile ja loovusele keskse ja aktiivse rolli. Inimfaktorile ja vabadusele rõhu asetamine on taoliste uurimismeetodite võtmeteguriks.
Humanistilikke võtteid on uurimistöö läbiviimisel informatsiooni kogumiseks rakendatud Ley töödes (1974, 1977). Tema töö eesmärgiks oli tavaliselt märkamata jäänud tähenduslikkuste abil Philadelphia jõukude tegutsemisviisidele seletusi leida. Ta märkis, et tähenduslikkuse kujunemisel on eriliselt tähtis asukoht, kuid siiski ei saa rääkida vaid asukohast, objektile tähelepanu pööramata. Rõhku peab panema ka kavatsustele ning kujundlikkusele. Seega, vastandudes gravitatsioonimudelile väitis ta, et metropol on pigem meelteseisund ning sel on igale indiviidile ning tema tegutsemisviisile erinev mõju – järelikult ei saa loovale otsustusvõimele mehhaanilist laadi gravitatsiooniväli ennetavat mõju avaldada.
Ley juhtis tähelepanu sellele, kuidas ka kõige igapäevasem linnakeskkonna element võib esindada kohalikke sotsiaalseid väärtusi. Näiteks tõi ta graffiti kasutatakse territooriumi märgistamiseks ja markeerimiseks. Territooriumite ristumiskohtadel võisteldakse seinapinna üle ning seal kohtab ka enim agressiivseid ilminguid. Sisenedes järjest enam jõugu siseterritooriumile muutub ka ruumi ning pinna tähendus ning kujundid hakkavad muutuma. Piirkondades, kus jõukude hinnangul on oht neile minimaalne muutub agressioon ebavajalikuks, väheneb seinale joonistatud graffitiroppuste hulk kuni nende täieliku puudumiseni. Ta leidis, et graffiti ei ole vaid sodimine, see eisindab ühiskonnagrupi ühiseid vaateid ja väärtusi.
Ley: „Igal indiviidil on oma ajalugu ja geograafia, mis suunab teda elu jooksul, nii saab alguse vasturääkivus loovuse ja determinismi vahel, võib ka öelda, et algab vasturääkivus kontrolli ja vabaduse vahel.

2. Kontrolli ja vabaduse erinevad tahud

Kõige uuemad teooriad on hakanud uurima vasturääkivust kontrolli ja vabaduse vahel. Need on näidanud, et on olemas jada väga keerulisi geograafiaid, kus piiri kontrolli ja vabaduse vahel on raske määratleda. See on osalt sellepärast, et ühes ruumis võib paikenda nii piiramine kui ka lubamine ja osalt sellepärast, et geograafid pidevalt arendavad uusi otsimisvõimalusi, mis toovad välja aina enam sotsiaalse aktiivsuse nüansse ehk tahke.
Kontrolli ja vabaduse eri tahke on näha hästi inimgeograaf Parr’i töös. Tema uuris koos oma meeskonnaga 2004. aastal Šoti mägismaal elavaid vaimsete häiretega inimesi. Nimelt tahtis ta teada kuidas kohalikud elanikud suhtuvad vaimsete häiretega inimestesse. Kas neid tõugatakse ühiskonnast eemale või pigem üritatakse aidata?
Jõuti järeldusele, et Šoti mägismaal eksisteerivad nii tolerantsus kui ka sallimatus. Nad eksisteerivad samades kohtades ja isegi samas keskkonnas ning on mõlemad olemas ka ühes inimeses.
Tavad ja harjumused panevad meid tihti suhtuma vaimsete probleemidega inimestesse teistmoodi, seda mõistavad ka puuetega inimesed. See häbimärgistamine on vaidlematult lihtsam maapiirkonnas, kuna vaimsete probleemide peitmine on raskendatud. Parr räägib, et maakohtade läbipaistvuse tõttu on seal väga raske elada privaatset eraelu.
Selgus, et kohad, kus tekib tõrjumine ja, mis tekitavad tunde kontrolli puudumisest, võivad samamoodi olla ka tolerantsed. Ehk Parri intervjueeritavad rääkisid ka oma sõprade ja naabrite hoolivast küljest.
Seega sotsiaalne ja füüsiline keskkond, milles need inimesed elavad, saab omada nii kaasatuse kui ka tõrjutuse protsesse. See tähendab, et ei ole ühte kindlat tava, mida saab kaardistada, selle asemel on mitu ja kattuvat praktikat, mis mõjutavad erinevaid inimesi erineval moel- või isegi samu inimesi erinevat moodi ja erineval ajal. Seega me peame rääkima mitmest ruumist, mille kaudu kogetakse kontrolli ja vabadus.

2.1 Asukoha vabadused

Uurides gruppide ja indiviidide kujunemist või kujundamist keskkonnas võime öelda, et suur mõju asjadele on ka inimese enda arvamusel. Ehk viis, mida ja kuidas me vaatame, mõjutab erinevaid vabaduse ja kontrolli teooriaid .
Selle väite illusteerimiseks saab vaadelda kontrastseid uuringuid ühe nähtuse puhul- antud juhul, inimeste kogemusi kodutusest. Antud teema on geograafe juba tükk aega vaevanud, eriti arvestades, et kodutute arv on tõusuteel.
Üks antud teemat uurivatest teadlastest on Jennifer Wolch. Tema ja kolleegid on kaardistanud, kuidas on kodutud hõivanud linnakeskkonda. Need tööd on näidanud, et kodutud kogunevad ümber institutsioonilise ja teenustesõlmede ümber. Teine uurija, Cloke, toob välja, et sellise käitumise aluseks on toimetuleku strateegiad. Nimelt on kodutuks olemisega harjumiseks vajalik nii psühholoogiline, emotsionaalne ja ka materiaalne tugi.
See definitsioon kipub dissiplineerima ja kontollima kodutuid. Tundub nagu nad oleksid sunnitud ringlema mööda linna varupaiku, hosteleid, haiglaid, taastusravikeskusi, kinnipidamisasutusi ja tänavaid mööda.
Kontrastiks , teised autorid on vaadelnud sama gruppi erinevast vaatenurgast. Ruddick rõhutab noore kodutu toimetuleku taktikat. Ta rõhutab nende püsivust, oskust olukorraga kohaneda ja kohtade otsimise võimet.
Selgub, et osadele kodututele on varjupaigad vaid viimaseks võimaluseks. Nad võrdustavad neid kohti isegi avatud vanglatega. Selle asemel, et neid kohti kasutada, rändavad nad mööda linna ringi ja eelistavad ööbimiseks papp -kaste.
Selgub, et ühte protsessi saab vaadata mitme nurga alt, nii vabaduse kui ka kontrolli. Saab järeldada, et kodutud rõhutavad pigem täieliku vabaduse printsiipi . Nad ei sõltu oma otsustes ei kellestki muust kui vaid endast. See teeb nende uurimise geograafidele raskeks.

Kokkuvõte

Selgub, et meie ühiskonnaruumis on raske olla täeliselt vaba. Mõjutavaid aspekte on lihtsalt nii palju. Oma rolli vabaduse puudumises mängib ka inimgeograafia lühike ajalugu. Nimelt kuni XX sajandi keskpaigani ei olnud olemas inimgeograafiat kui eraldi teadust. Kõike üritati seletada läbi looduse ja vastasmõjude. Inimese kui eraldi uurimisobjekti tulekuga teadusesse muutus palju. Kuid möödunud on veel liiga vähe aega, et teha põhjapanevaid järeldusi erinevate sotsiaalsete mudelite, kaasa arvatud kontoll ja vabadus, üle. Teadlased vajavad aega, et jõuda täpsemate järeldusteni.
Antud artikli põhjal tuleb välja, et tõeliselt vaba on lihtne olla vaid alternatiivsetes ruumides, näiteks nagu kodutud. Nemad on üks vähestest ühiskonnagruppidest, kes on oma otsustes vaba. Selliste alternatiivsete ja vabade ruumide olemasolu näitab, et geograafid ei peaks selliseid alternatiivseid ruume vaid kaardistama ja kirjeldama, vaid nad peaksid aitama edendada ja laiendada neid võimalusi, mida antud ruumid endas kätkevad.
Läbi nende alternatiivsete ruumide uurimise saame hakata laiendma progressiivse vabaduse võimalusi. Me peaksime rakendama geograafilisi teadmisi, et aidata ostida uusi institustioone ja sotsiaalseid korramudeleid, et võrdsustada iga indiviidi väljavaateid eluks, kes tahes ja kus iganes ta on.

Kasutatud kirjandus

• Goodwin, M. Control and freedom
  

10