Tervislik toitumine (2)

Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool
Toitlustusteenindus
TT21
Markus-Eerik Mändmets
TERVISLIK TOITUMINE
Referaat toiduainete ja toitumisõpetuse alusetes ja toitumisõpetuses
Õpetaja: Küllike Varik

Sisukord

Sisukord 2
SisSEJUHATUS 3
TERVISLIK TOITUMINE 4
Mis see on? 4
Toitumise põhialused 5
Toitumisharjumuste kujunemine 8
Dieedid ja kultuurilised erinevused 10
Haigused ning eritoitumine 11
Kokkuvõte 14
LISAD 15
16
Kasutatud allikad 17

SisSEJUHATUS

Kis tervist kaitseb, see kaua maitseb (Eesti vanasõna)
Tervislikust toitumisest rääkides peaks kõigepealt defineerima, mis on tervis. Tervisel on mitmeid erinevaid tõlgendusi ning selgitusi. WHO on pannud oma põhikirjas tervisele sellise definitsiooni: „Tervis on täielik füüsilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu seisund ning mitte ainult haiguste või puuete puudumine.“ (WHO põhikiri) Ehk lihtsalt öeldes, inimene on terve, kui tema enesetunne on hea. Järelikult, peaks tervislik toitumine olema asi, mis viib terviseni. Selline mõtlemine on, aga ühekülgne, kuna toitumine ei ole ainukene asi, mis määrab inimese tervisliku seisundi. Võib leida palju omavahel seotud asju, mis määravad, kas inimene tunneb ennast hästi. Kõigi inimest puhul on erinev, mis neid tegelikult hästi tundma paneb, aga toitumisel on väga suur roll, kas inimene on terve või mitte. Kogu toit mis me elu jooksul sööme käib läbi meie organismi ning jätab oma jälgi, seetõttu mõjutab see meid palju. Kuidas me oma keha hoiame ning selle eest hoolitseme määrab ära selle kuidas me ennast tulevikus tunneme . Minu kaheksakümne aastane vanaisa ütleb, et hoia oma keha, sest sellega pead sa kogu oma elu elama ning ma leian, et tal on õigus.

TERVISLIK TOITUMINE

Mis see on?

Teades nüüd mis on tervis, peaks selgeks tegema, mis täpselt on toitumine ning mis on tervislik toitumine. Et mõista, mis on toitumine peaks teadma, mis on toit. Mõiste "toit" tähendab töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Mõistega "toit" hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste "toit" alla ei kuulu: sööt; elusloomad, välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turuleviimiseks inimtoiduna; taimed enne saagikoristust; ravimid ; kosmeetikatooted; tubakas ja tubakatooted; narkootilised ja psühhotroopsed ained; jääkproduktid ja saasteained (EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 178/2002). Toitumine on järelikult kõige selle, mida loetakse toiduks, tarbimine.
Järgmine asi, mis inimesi segadusse ajab on kaks mõsitet, tervislik ja tervistav, eristamine. Kui nii võtta, peaks tervistav toitumine olema asi, mis teeb tervise paremaks, millest järeldub, et tervislik toitumine on neutraalne , ei tee ta tervist paremaks, ega ka hullemaks. Aga miks peaks siis toituma tervislikumalt, kui saaks juba tervistavalt? Kas see on üldse võimalik?
On teada, et inimese organism kulub ja kannatab juba niisama. Teadlased on välja uurinud, et isegi, kui inimene elaks täpselt nii nagu peaks, tekviad inimese organismis ikkagi vead. Seda sellel tõttu, et pidevalt rakke „kopeerides“ tekivad vead ning need mõjutavad meie organismi palju. Alati küll ei ole vead halvad, kuid siiski rakkudes tekkinud mutatsioonid ei ole meile normaalsed ning mõjutavad meie ainevahetust ( Britannica ).
Lisaks on inimese ainevahetus peale vanuse mõjutatud muudest geneetilistest aspektidest, millest tulevad igasugused allergiad ning toitained , mida organism ei omasta , inimese aktiivususest ning ei saa kõrvale jätta ka mõtlemise olulisust. On juba teada tuntud fakt, et inimene suudab ennast haigeks mõelda ning sellele ei pea isegi kuidagi kaasa aitama.

Toitumise põhialused

Rääkides baasist, siis see on see mida õpetatakse toitumisõpetuses. Inimene on oma hammaste ja soolestiku järgi segatoiduline loom. See tähendab, et inimese toidust peaks olema kuskil 20-30% loomse ning 70-80% taimse päritoluga (loengu konspekt).
Kõige olulisem, milleks me toitu vajame on energia. Seda on vaja inimese organismi funktsioneerimiseks. Inimese kehas toimub nn. „leegita põlemine“, millega vabaneb energia toidust. Toimuvat protsessi me nimetame seedimiseks ning see on tegelikult väga keerukas. Energiat vaja ka selleks samaks seedimiseks. Lisaks on toidus toiduaineid, mida on vaja meie keha ehituseks, parandamiseks ja kasvamiseks.
Üldine inimese seedimise protsess on lihtne. Seedimine algab suust , kus toit purustatakse väikesteks tükkideks või ühtlaseks massiks ning suus olevatest süljenäärmetest eritatav amülaas hakkab lagundama süsivesikuid. Edasi liigub toit makku, kus jätkub seedimine. Süsivesikud lõhutakse väiksemateks molekulideks, disahariidideks. Suured polüpeptiidid lagundatakse dipeptiidideks. Algab ka rasva lammutamine , kuna meie keha omapära tõttu siseneb kaksteistsõrmiksoolest ka rasva lõhustavat fermenti, lipaasi . Edasi liigubki kogu mass kakstestsõrmisoolde edasi, kus üldiselt toimub viimane oluline toitainete lõhustamise protsess. Nimelt lagundatakse kõik toitained väikseimaiks osadeks, mis võimalik, sahariidid monosahariidideks, polüpeptiidid monopeptiidideks ning rasvad vastavalt glütseriiniks, di- ja monoglütseriidiks ning rasvhapeteks. Kaksteistsõrmiksoolde suubub ka sapp, mis on vajalik ainult rasva seedimiseks. Kogu seeditu liigub edasi peensoolde ja jämesoolde, kus toimub toitainete lõplik imendumine organismi. Mingi osa imendub juba varasema protsessi käigus, aga peamine toimub ikkagi soolestikus. Lisaks toitainetele imenduvad ka vesi ja igasugused vitamiinid ning mineraalained (loengu konspekt).
Inimese seedeprotsessi tundmine on oluline, et aru saada, erinevate organismide erinevusest, millises seisundis on meie organid ja elundid . Muutused tekivad kas vananemisest, geneetilisest koodist, keskonnast või õnnetustest, kus keha peab oma ainevahetust ümberkorraldama millegi arvelt. Kui mingis osas protsessis tekib häireid. on tagajärjeks haigus, sest mingi toitaine puudus häirib kehas toimuvaid reaktsioone. Selleks, et süsteeme töökorras hoida, on vaja laitmatut seedimist, tugevat südant koos vereringega ja hästi funktsionnerivaid biokeemilisi ensüümsüsteeme. Neid hoiab korras õige toitumine, nii et kõik on omavahel seotud ja kui midagi läheb kuskil valesti, on kohe kogu organism mõjutatud (Briffa, J, 1999).
Selleks, et teada, kui palju inimene vajab põhitoitaineid, on vaja teada saada, kui suur on inimese päevane enerigavajadus. Harris -Benedict on aastal 1919 välja arvutatud energia kulu, mida on vaja põhi ainevahetuseks. Valem on selline: Mehed - 66.5 + (13.75 x kg) + (5.003 x cm) – (6.775 x vanus aastates) = kcal ööpäevas; Naised - 655.1 + (9.563 x kg) + (1.850 x cm) – (4.676 x vanus aastates) = kcal ööpäevas. Valem annab energiahulga, mida on inimesel vaja selleks, et lihtsalt ellu jääda, ilma, et ta tegeleks millegiga, mis vajaks füüsilist pingutust vms. Saamaks inimese kehalisele aktiivususele vastav energiavajadus , tuleb saadu korrutada vastavate kordajatega. Väga vähese kehalise aktiivsuse puhul, kus on istuv töö ning vähene või puuduv kehaline aktiivsus, on koefitsendks 1,4-1,5. Vähese kehalise koormuse puhul, kus on samuti istuv töö, aga kaasneb vähene või mõninagne kehaline aktiivsus, on kordajaks 1,6-1,7. Töö puhul, kus on liikumine ja istumine tasakaalus on see 1,8-1,9. Juhul, kui on tegemist väga aktiivse inimesega, sportlase või raske füüsilise tööga, võib kordajaks olla isegi 2,0-2,2 (Toitumissoovitused).
Energia vajadusest arvutatakse edasi, kui palju on vaja erinevaid toitaineid nagu süsivesikud, valgud ja rasvad. Uurimuste järgi peetakse sobivaks vahekorraks 55-60% (suhkur 10%), rasvad 25-30% ning valgud 10-15%. Lõpuks on vaja kogu energiavajadus jaotada päeva peale ära ning soovitavaks päevaseks energia jaotuseks loetakse: 30% hommikusöök, 45-50% lõunasöök ning 20-25% õhtusöök. Tähtis on arvutamise juures teada ka toitainete energeetilisi väärtusi. Energeetilised väärtused 1 grammi toitaine kohta: süsivesikud – 4,1 kcal; rasvad – 9,3 kcal; valgud – 7,1 kcal. Peale energeeriliste väärtuste on kõigil toitainetel oma lisaväärtused, millega peab samuti arvestama, mille tõttu ongi vajadused protsentuaalsetes vahemikes antud ( Toitlustuse alused).
Välja töötatud toidu püramiid, mis näitab, millised toidud peaksid olema meie toidulaual ülekaalus, mida vähem jne. Püramiidi järgi peaksime tarvitama teraviljatooteid 6-11; köögivilju 3-5; puuvilju 3-4; piimatooteid 2-3; liha, kala ja muna 2-3 portsionit päevas ning suhkruid ning rasvu mõõdukalt. Vaadates erinevaid allikaid , on igalpool veidi erinevad portsionite arvud, mis annab alust arvata, et väga täpselt seda ei teatagi, pigem sõltub kõik konkreetsest inimesest. Mina lähtusin hetkel lisatud püramiidist (Joonis 1)
Kui veel täpsemaks minna, on toitumise juures oluline, kui kiiresti kõik toitained omastatakse. Eriti oluline on teadmine sportlastele. Välja on mõeldud glükeemiline indeks. Enamus toidust peaks olema madala glükeemilise indeksiga , tähendab, et toitained imenduksid aja jooksul ning täidaksid sellega meie pideva energiavajaduse. Peale suurt füüsilist pingutust ning juhul kui veresuhkur on väga madal, on olulised kõrge glükeemilise indeksiga toiduained, et inimene saaks omastada energia sealt võimalikult kiiresti. Vajalik on veresuhkru normaalsel kõrgusel hoidmiseks päevas vähemalt kolm korda süüa ja õigeid toitaineid (Briffa, J, 1999). Harvardis on isegi meie tavalisest toidupüramiidist erinev püramiid välja mõeldud, kus köögi- ja puuviljad on võrdväärselt olulised teraviljatoodetega (Joonis 2) (Harvard). Ei saa väita, et see on vale, aga kellel siis tegelikult õigus on? Ei hakka siin arutlema , aga minu enda arvamus on, et inimene peab oma keha ja organismi ise tundma ning vastavalt otsustama, mis on õige ja mis vale.
Organismile väga olulised vitamiinid ja mineraalained. Vitamiine on väga, väga palju ning kõiki toidust omastada on väga raske või isegi võimatu, aga lohutuseks võib kohe öelda, et palju vitamiine suudab meie organism ise toota, näiteks vitamiin D, tekib meie nahas päikesevalguse toimel. Vitamiine, mida meie organism ise ei suuda toota, ongi meil vaja omastada toidust. Mõne inimese organismil on probleeme vitamiinide tootmisega ja siis on vaja neid purgist juurde võtta. Vitamiinidel on väga oluline roll meie organismi töös, nad hoiavad meil nägemise, närvid, südame jne. terve ning kohati on neil isegi tervendav effekt . On tehtud näiteks uuringuid , et vitamiin B17 aitab vähi vastu (Amygdalin). Tähtsamatest vitamiinidest võiks ära mainida B1, B2, Niatsiin, B6, Foolhape , B12, C, E. Ka mineraalaineid on palju ning need on samuti väga olulised meie organismile, kuna hoiavad meie luud korras, toetavad immuunsüsteemi jne (Fiile). Väga tähtsad mineraalained meie organismile on magneesium, kaalium , raud, kaltsium . Kuigi meil on vaja ka palju muid mineraalaineid, on need kõige olulisemad. (Tervisesportlase toitumine)
Kõik eelneva võib kokku võtta 4 põhimõttega. Esimeseks on tasakaalustatus , mis tähendab, et saaksime õiges suhtes toitaineid oma igapäevasest toitumisest kätte. Peaks jälgima, kui palju on meie toidus süsivesikuid, valke ja rasvu. Teiseks põhimõtteks on mõõdukus, mis tähendab, et üle pingutada ühegi asjaga ei tasu, see teeb rohkem kahju, kui kasu. Kuigi vitamiinid on väga olulised ning me peaksime oma päevase vajaduse kätte saama, ei tasu liigselt neid tarbida, kuna mõned vitamiinid võivad suures koguses olla toksilised. Jälgima peaks ka, et ei ületaks oluliselt oma igapäevast energia vajadust, kuna sellega koormab inimeme liigselt oma organismi ning tagajärjeks on ülekaalulisus. Kolmas põhimõte on eelnevale natuke vastupidine , nimelt ei tasuks ka liiga vähe toitaineid tarbida, sest kui inimene ei saa vajalikke aineid oma toidust kätte, tekivad samuti probleemid organismis. Inimene võib oma päevase energia vajaduse küll kätte saada, aga ei saa sellest muid vajalikke aineid. Näiteks kui mitte süüa piisavalt valku, pole organismil millegiga ennast parandada ega ehitada. Viimane põhimõte ütleb, et toitumine peab olema mitmekesine . Ei ole olemas toiduainet, kus oleks sees kõik eluks vajalikud ained või teiselt poolt pole olemas toiduainet, milles mitte midagi kasulikku pole.. Isegi kui sa sööd päeva jooksul erinevat toitu, peaks inimese menüü erinema ka päeviti, kuna see samuti aitab kaasa, et organism saaks kätte ained, mida ta just igapäev ei vaja, aga siiski on olulised (Toitlustuse alused).

Toitumisharjumuste kujunemine

Kui inimene sünnib, on tema esimeseks toiduks üldjuhul ema rinnapiim . Sel ajal sõltub meie toitumine vägagi emast, see mida ema sööb, mõjutab beebi omastatud toitaineid. Juba esimestest elupäevadest alates on inimese toiduvajadus erinev. Mõned beebid magavad öösel rohkem ning söövad päeval selle võrra enam, aga mõned jälle ärkavad ka öösiti üles, et süüa. Väikestel on ka kasvuspurdi aegu, mil nad söövad tavalisest rohkem, seda seetõttu, et kasvav organism vajab rohkem toitaineid. Beebiaeg on väga oluline, kuna kujunevad lõplikult välja meie seedimine, organid ja organism üleüldse. Mida vanemaks laps saab, seda vähem kordi päevas ta sööb. Vanemale lapsele mahub korraga rohkem sööki makku ning tema seedimine on effektiivsem ( Raukas , R; Uibo , O; Raal . A, 2006).
Kasvades suuremaks, lisandub meie toidulauale ka muu toit. See on aeg, mis mõjutab meie toitumisharjumusi kõige enam. On väga oluline, milline on pere ja just lapsevanemate toitumine, sest lisatoit on valitud vanemate poolt ning lapsed ei saa selles vanuses veel oluliselt toidu valikut mõjutada. Lapsed matkivad paljus oma vanemaid ja tulemuseks on toitumisharjumuste ja lauakommete kujunemine. Tähtsad on söögiajad, et need oleksid kindlatel kellaaegadel ning lapsed saaksid sellega ära harjuda. Last ei tohiks sööma sundida , ega ka premeerida, kui ta kõik ära sööb. Selle kohta võin isegi oma perekonnast näite tuua. Ühele vennale rääkisid vanavanemad kogu aeg, et ta on sõnn ning temast kasvab suur ja tugev poiss, sellepärast ta peab palju sööma ning kiitsid, kui ta seda tegi. Väiksem vend aga oli märb sööma ning tema kallal nokiti, et ta ei söö üldse. Praeguseks on mõlemad teismelised ja 15-aastane on veidi ülekaaluline ning kolmeteistkümnene on alakaaluline. Ma ei saa küll väita, et see on põhjus, aga kindlasti on mänginud määravat rolli nende toitumusharjumuste kujunemisel. Tuleb meeles pidada, et ükski väikelaps ei näljuta ennast meelega ja kui on probleeme söömisega, võib see tulla mõnest terviseprobleemist ja sel juhul peaks arstiga ühendust võtma ( Ibid ).
Mudilastel peaks olema päevas 3 põhitoidukorda ning 2-3 korral võiks mingit vahepala anda. Selleks sobib midagi kergest seeditavat, aga mitte väga kaloririkast, näiteks jogurt või puuvili . Ära ei tohi unustada, et mudilane on täiskasvanust mitu korda väiksem ning on normaalne, et ta ka sööb vähem. Lapse toiduportsjon peaks vastama tema isule, aga ka kaalule ning pigem olema väiksem, aga mitmekesisem. Väga oluline on last kuulata ning lasta tal ise valida kui palju ta just parajasti peaks sööma. See on väga oluline, sest millegipärast on paljud täiskasvanud kaotanud oskuse oma organismi kuulata. Uurimuste järgi lapseeas omaks võetud maitseid eelistatakse ka täiskasvanuna. Uuringuid on tehtud selle kohta, et ema toitumine raseduse ajal mõjutab lapse maitse eelistusi edaspidi. Mudilasele on väga oluline õpetada lauakombeid ning seda just läbi oma eeskuju. Nii tekkib ka harjumus enne sööki käsi pesta ning pärast sööki suud pühkida ja tänada. (Ibid)
Teisel eluaastal peaks laps saama umbes poole oma energiast rasvast. Neljandaks eluaastaks, kuskil 40%. Eelnevast lähtudes võiks lapse menüüs kuni viienda eluaastani olla täispiim (3,5%), kuid välja tasuks jätta rasvarikkad friikartulid, kartulikrõpsud ja muud kiirtoidud. Selles vanuses on olulised oomega rasvhapped , mis vastavalt uuringutele parandavad ajutegevust ja tähelepanuvõimet ning vähendavad allergianähte ja käitumishäireid. Igal söögikorral võiks olla lapse menüüs puder , kartul, makaronitooted või leib, et ta saaks piisavalt süsivesikuid. Last peaks harjutama sööma rohkesti puu- ja köögivilju. Kui laps väga ei soovi köögivilju süüa, võib pakkud talle rohkem puuvilju. Laste vitamiinitarbe peaks katma umbes pool klaasi värsket, soovitatavalt viljalihaga mahla päevas. Joomine on üldse väga oluline, nii väikelapse, kui ka täiskasvanu puhul. Laps peaks tarbima päeva jooksul umbes liitri vedelikku, millest poole võiks moodustada piim, siis veidi mahla ning ülejäänu vesi. Oluline on lapsele, et ta saaks oma päevase rauavajaduse kätte, selleks peaks päeva jooksul laps sööma ka liha. Sobib kana , väherasvased looma-, sea- ja lambaliha tooted. Rauda on võimalik saada ka kaunviljadest, tumedalehelistest köögiviljadest, kui ka kuivatatud puviljadest. Kuigi maksas on palju vitamiine, mineraale , eriti aga rauda, peaks piirduma väikese hulgaga korra nädalas, kuna maksas olev liigne A-vitamiin võib osutuda toksiliseks. Liha asemel võib anda lapsele muna, kuigi esimesel eluaastal vaid munakollast ja hiljem kogu muna. Imiku toidus ei tohiks olla üldse soola, sest oma igapäevase soolavajaduse saab toidust kätte ilma sinna eraldi soola lisamata. Maiustusi ei tohiks lapsele üldiselt pakkuda, kuna need rikuvad söögiisu ning tekitavad hambakaariest (Ibid).
Kõige suurem muutus toitumises on teismeliseks saamisel, aga sel ajal peaks olema noore menüü sarnane juba täiskasvanule ning ainuke asi mis muutuma peaks oleks toidu kogus ning soovitatavalt ka toidu kordade arv.
Toitumise jälgimine naistel raseduse ja imetamise ajal, on oluline nii tulevase lapse, kui ema seisukohast . Kõik toitained jõuavad lapseni ema organismi kaudu. Kui ema toitub valesti ning ei tarbi piisavalt vajalikke toitained, ei saa ka imik oma vajadusi rahuldatud. Oluline on naisel raseduse ja imetamise ajal süüa mitmekesiselt, et suuremal koormusel töötav organism saaks toidust kätte kõik vitamiinid, mineraalid, valgud, süsivesikud jne. Menüüs peaks olema palju tera-, köögi- ja puuvilju, samuti tuleks vältida rohke rasvasisaldusega toiduaineid ning rohke magusa söömist. Probleemide vältimiseks vererõhuga on oluline süüa vähesoolaseid toite (Raukas, R; Uibo, O; Raal. A, 2006).
Vanemas eas langeb inimese energiavajaduse hulk, sest organismi töö aeglustub, kuid ka organite töö häirumise tõttu. Tähelepanu tuleb pöörata, et toit sisaldaks kõiki vajalikke toitaineid, kuna sellega väldib palju vanas eas tekkivaid tervisehädasid.

Dieedid ja kultuurilised erinevused

Tänapäeval on dieedi pidamine väga populaarneja seostatakse kohe kaalu langetamisega. Kui võtta inglise keelne sõna „ diet “, tähendab see oma toitumise jälgimist. Dieeti peetakse erinevatel põhjustel, kuigi nagu juba mainitud tänapäeval kasutatakse seda sõna kaalust alla võtmisel. Oma toitumist peavad aga tegelikult kõik jälgima ning otseselt dieeti peavad pidama inimesed, kellel on allergiaid; kellel on mingi toitumisega seonduv haigus jne. Ning sportlased.
Kaalu langetamise dieete võib leida igaltpoolt, aga ei ole välja töötatud ainult ühte kindlalt töötavat. Miks? Seda ei ole, ega saagi olema, kuna inimeste organismid ning vajadused on erinevad. Üheks suurimaks probleemiks on tänapäeval inimeste ettekujutus , et ainult söömise abil on võimalik oma kehakaalu muuta. Tegelikult see ei ole nii ja kõik inimeses on omavahel seotud. Dieeti pidav inimene peab olema ka füüsiliselt aktiivne ning oma mõtlemise korda saama ja alati positiivsuse säilitama. Ei hakka siin kirjutama milliseid dieete on olemas, kuna iga inimene, kes on huvitatud, leiab selle kohta materjali, kuigi kõige parem variant oleks, kui inimene töötaks ise oma dieedi välja.
Tänapäeval on välja töötatud toidulisandeid, mis sisaldavad ainult mingit kindlat toitainet. Näiteks tarbivad atleedid valke toidulisanditena, et kätte saada vajalik päevane valgukogus, mis on vajalik nende lihaste ehitamiseks ning korrashoiuks. On välja mõeldud pulbreid, mis asendavad toidukordi. Ma ei läheks sellesse väga sügavuti, kuna asjast on palju erinevaid arvamusi . Minu arvamus on, et loomulikku toitu ei saa tegelikult asendada ja toidulisandid on keemia või töödeldud toit.
Kui 1900 aastal oli ühe 40-aastase keskmise mehe päevane energiakulu 3200 kcal, siis täna on see 2200 -2300 kcal piires. Põhjus tuleneb tänapäeva inimeste eluviisidest, kus on väga palju kontoritööd ning vähe kehalist liikumist meie kasutuses olevate „tehnikaimede“ tõttu. Ameerika Spordimeditsiini Kolledz soovitab iga päev 30 min mõõduka intensiivsusega kehalist koormust (Ameerika Spordimeditsiini Kolledz). Tänapäeval paljud ei tee sedagi . Inimese väheliikuv eluviis mõjub kõigile elunditele, kudedele jms. Tulemuseks on üldine tervise nõrgenemine, mis omakorda mõjutab meie toitumist. Suurimaks probleemiks tänapäeval on südamehaigused just vähese liikumise tõttu. Liikumisel on organismi hapniku vajadus suurem, süda peab rohkem lööma, et hapnik kiiremini ringi käiks. Süda, vereringe ja hingamine sobival koormusel tugevneb ning probleeme nendega on vähem. Füüsiline koormus aitab kaasa nii dieedile, kui parandab üldist töövõimet ja enesetunnet (Jalak, R, 2006)
Inimesed eri riikides söövad erinevaid asju, põhjusel, et kliima ning maastik riigiti erinevad, samuti ka kultuur ja religioon . Kliima ja maastik mõjutab toitumisharjumusi sellega, et inimesed tarbivad ja söövad asju, mis nende lähedal kasvavad. Need harjumused on välja kujunenud mitmete sajanditega. Kuigi tänapäeval muudab inimene on toidulaua mitmekesisemaks eksootiliste ja võõrapäraste toitudega, on põhitoiduained siiski samad, sest mitmed põlvkonnad on nii toitunud ning inimeste organismid on sellega harjunud . Seda saab geneetiliselt põhjendada, kasutades evolutsiooni teooriat, kuidas tekib kohastumus jne. Kultuurid ja religioonid keelavad ja käsevad, mida võib, saab, peab ja tohib süüa. Mõnes kultuuris süüakse teatud asju ainult teatud aegadel ning tihti on määatud kuidas toitu valmistatakse. See on samuti läbi mitmete põlvkondade juurdunud inimestesse. Osades religioonides on toite, mis on keelatud või tabu. Näiteks judaismis on siga räpane loom ning siga ei sööda, hinduismis on lehm püha loom ning teda ei tapeta selle tõttu. Võin näite tuua ühe indialasega, kellega ma tutvusin oma reisil. Ta ei saanud süüa loomaliha . Küsimus ei olnud usus ja tõekspidamistes, vaid ajalooliselt indias ei sööda loomaliha ja tema organism ei ole kohastunud seda seedima. ning tal tekkis allergiline reaktsioon .

Haigused ning eritoitumine

Vale toitumise tavaline tagajärg on haigus. Et mõista tervisliku toitumise olulisust peab teadma, mis on vale toitumise tagajärjed ning mis seda täpselt põhjustab. Inimese organism on väga tugev ning vaim vastupidav ja selleks, et tekiks toitumisest terviseprobleeme peab järjepidev olema oma valesti toitumisega ning mitte oma organismi kuulama. Osad haigused on tegelikult pärilikud ja nendega peab väga hoolikas olema. Tähtis on jälgida toitumist, sest õige toitumisega saab sageli pärilikustegurite mõju vähendada miinimumini.
Üks haigusi, mida paljud inimesed põevad on diabeet e suhkrutõbi. Väidetavalt on see läänemaailmas surma põhjustest kolmandal kohal. Diabeedi puhul on suhkru ainevahetus häiritud ja vere suhkrusisaldus normaalsest kõrgem. Haiguse puhul aitab insuliini ravi, kui see on kaugele arenenud, aga nagu inimese organism harjub kõigega harjub ta ka insuliiniga selle pikaaajlisel kasutamisel ning tekib residentsus. Tavaliselt, kui õigel ajal avastatud saab 2. tüübi diabeedi kontrolli alla toitumispiirangute või kergemate ravimitega. Diabeedi puhul on väga oluline toituda regulaarselt ning menüüs peaks olema madala glükeemilise indeksiga toidud (Briffa, J, 1999).
Diabeedile vastupidine haigus on hüpoglükeemia, kui vere suhkrusisaldus on normist madalam. Inimesed kannatavad seletamatu väsimuse all, kuna organismis on energia puudus. Inimene võib kannatada hüpoglükeemia all ka siis, kui tema keha rasva- ja glükogeenivarud on piisavad , aga on häiritud nende ühendite muundumine suhkruks. Tekib see siis, kui söögikord on vahele jäänud või kui suur hulk energiat on ära kulutatud piisavalt asemele saamata. Tagajärgi on võimalik vältida süües regulaarselt ning energiarikkaid toite (Ibid).
Suureks probleemiks on ka kõrge kolesterooli tase veres, mis tekib, kui süüa liiga suure rasvasisaldusega toite. Tulemusena ladestub liigne rasv veresoonte seinal ning takistab vere liikumist. Veresoonte ummistumine tekitab suuri probleeme inimese organismis ning seisund võib muutuda eluohtlikuks, tekitades infarkti . Aitab oma toitumise kontrollimine. Jälgima peab, et sööks lahjat liha; eelisttud on linnuliha punasele lihale; süüa rohkem kala; mitte liialdada munade , juustu, täispiima jms; piirata šokolaadi, kookide ja küpsiste söömist; vältida toidu praadimist ning kasutada toiduvalmistamisel taimeõli (Ibid).
Inimesi piinab ka selline häda nagu kõrge vererõhk mida esineb rohkem vanematel inimestel. Üheks kõrge vererõhu põhjuseks on liigne soola tarbminine. Kõrgele vererõhule aitab kaasa kõrge kolesterooli tase veres ning stimulantide kasutamine, nagu kohvi ja ravimid. Kõrgest vererõhust aitab jagu saada toidu mitte soolamine enne ja pärast toiduvalmistamist ning ka valmistoitudest hoidumine, kuhu on parema säilimise tagamiseks sool juba lisatud. Samuti on oluline säilitada madal kolesterooli tase veres (Ibid).
Kergemateks, aga tihti tihedateks probleemideks on seedevaevused. Need tekivad kui süüa liiga hilja , süüa korraga ja palju, tegeleda söög ajal muude asjadega näiteks lugeda lehte või vaadata televiisorit ning süües kiirustades ja püstijalu toitu sisse ahmides. Hoidumiseks peaks mäluma toitu hoolikalt, sööma tihti ja vähe korraga ning jälgima, et toit näeks välja isuäratav (Ibid).
Probleemiks on ka haavadid ning kõrvetised. Põhjusteks on toidu mitte piisav mälumine, mao ülihappesus, mis võib olla tingitud stressist ning liiga suurte toidukoguste söömine. Põhjuseks võib sellel ka olla hiaatuse hernia ehk söögitorulahi song , mille tõttu satub happeline maosisu tagasi söögitorru. Haavandid võivad tekkida ka juhul, kui on häiritud limaskest maos või kaksteistsõrmiksooles. Haavandite puhul peaks hoiduma suhru, alkoholi, kohvi ja tee tarvitamisest, kuna need suurendavad haavaditõve tekkimise riski või aeglustavad haavandi paranemist. Kiudained aitavad ennetada haavandite taasteket. Samuti tuleks hoiduda stressist, kuna see on soodustav tegur (Ibid).
Erinevaid haigusi, mis on tingitud toitumisest on veel palju, aga need on olulisemad.
On inimesi, kes on valinud vabatahtlikult või muudel põhjustel eritoitumise dieedi. Tähendab näiteks seda, et inimene on loobunud ühest osast toidupüramiidist. Sellised toitumised on vegetariaanil – ei söö muna, kala, liha, ega piimatooteid; laktovegetariaan, sama mis eelmine , aga sööb piimatooteid; ovovegetariaan – sama mis esimene, aga ei söö lisaks mune jne (loengu konspekt). Selliseid valikuid mõjutavad samuti kultuur ja religioon, näiteks enamus budiste on ainult taimetoitlased , kuna nad ei soovi kellegile kannatusi tekitada.
On inimesi, kes ei talu laktoosi. Need inimesed ei saa tarbida toitu, mis sisaldab laktoosi. Probleem seisneb selles, et inimese organismis ei ole ensüümi, mis lagundaks laktoosi galaktoosiks ja glükoosiks. (loengu konspekt)
On inimesi, kes ei talu gluteeni. Need inimesed ei saa tarbida sellieid toiduaineid nagu nisu, rukkis, oder ning mõnel juhul kaer. Sellest tulnevalt peavad inimesed jälgima oma menüüd, et seal ei oleks neid toiduaineid (Ibid).
Üheks toitumise eriliigiks on toitumine allergiate puhul. Erinevad toiduained tekitavad erinevaid allergiaid ning väljenuvad vastavalt inimesele. Inimestel võib tekkida kas kerge allergiline reaktsiooni toiduaine suhtes või raske. Viimase puhul tuleb kutsuda arst või inimene peab manustama vastavat ravimit.

Kokkuvõte

Tervislik toitumine on meid kõiki mõjutav ning kuna toitumine on üks kõige olulisemaid asju, et eluspüsida, siis peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama. Toitumisest on tehtud omaette teadus, kuigi tegelikult peaksid inimesed ise oma organismi piisavalt hästi tundma, et teada, mida ja kui palju tal vaja oleks süüa. Seni, kuni inimene seda ei oska, peab ta juba kirja pandud üldisi seadusi jälgima. Tervislik toitumine on väga lai mõiste, mistõttu on sellel palju erinevaid tõlgendusi, millest ma mõne tõin ka siin välja. Kui inimesed oskaksid oma toitumist kontrollida, olla piisavalt füüsiliselt aktiivsed ning hoida oma vaimu tervena, ei tohiks ühelgi inimesel olla toitumisest tingitud suuri probleeme tervisega .
Olgu kuhi kulda vai mägi hõbedat, kui tervist ei ole, ei massa kõik midagi (Eesti vanasõna)

LISAD

Joonis 1
Joonis 2

Kasutatud allikad

WHO Põhikiri. http://ee.euro.who.int/WHO_Pohikiri_mitteametlik_tolge.pdf (18.10.09)
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 178/2002. http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:32002R0178:ET:HTML (18.10.09)
Britannica. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/9171/aging/63918/Aging-at-the-molecular-and-cellular-levels (18.10.09)
Toitumissoovitused. http://www.eestitoit.ee/wp-content/uploads/2008/02/toitumissoovituste-s.pdf (18.10.09)
Toitlustuse alused. http://koolielu.edu.ee/ehte/toitlustus/?5._Energiavajadus%2C_allergiad_ja_toitumine:Toitained%26nbsp%3B_ja_toidu_energeetiline_v%E4%E4rtus (18.10.09)
Harvard. http://www.hsph.harvard.edu/nutritionsource/what-should-you-eat/pyramid/ (18.10.09)
Amygdalin. http://en.wikipedia.org/wiki/Amygdalin (18.10.09)
Fiile. http://www.fiile.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=78&Itemid=9 (18.10.09)
Tervisesportlase toitumine. http://www.trimm.ee/site/index.php?module=article&id=60 (18.10.09)
Ameerika spordimeditsiini kolledz. http://www.acsm.org/AM/Template.cfm?Section=Home_Page&TEMPLATE=/CM/HTMLDisplay.cfm&CONTENTID=7764 (18.10.09)
Toiduainete ja toitumisõpetuse alused ja toitumisõpetuse loengu konspekt.
Briffa, J. (1999). Toit – tervise varaait. Tallinn, Sinisukk
Jalak, R. (2006). Tervise treening . Tallinn, Jalak, R.
Raukas, R; Uibo, O; Raal. A. (2006). Tervislik toit lapseootel naisele, imikule ja väikelapsele. Tallinn, Valgus
17