Ilma nendeta puudub võsukesel arusaam, mis teda ees ootab. See võib teda vihastada, teha õnnetuks, mudilane võib arvata, et temast ei hoolita või teda ei märgata. Kasvatamatu laps on tihti segaduses, ebakindel ning kergesti ärrituv. Kui olukord nõuab lapse korralekutsumist, siis peab õpetaja karistatava juurde minema, tema ette kummarduma, hoidma silmsidet, mitte ähvardama ning samal ajal kasutades madalat, kindlat, autoriteetset hääletooni ja ütlema mudilasele, mis ta valesti tegi (http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/distsipliin-tagab-mudilasele-turvatunde.d? id=43155943). Siinjuures on oluline meeles pidada, et karistatakse tegu, mitte inimest ennast. Pidev korralekutsumine ja karistamine ei ole hea. Lapsele tuleb anda aega, ruumi ja rahu. Sõnakuulelikkuse saavutamine on keeruline seda tuleb teha väheste sõnadega ja ainult siis, kui see on vältimatu (Lastehoidja käsiraamat. Perekasvatuse kvaliteet, Tallinn 2007, lk. 99).
Vanemad peavad oma lapsi kaitsma, kuid on selge erinevus reaalse kaitsmise ja ülekaitsmise vahel. Lapsi peaks julgustama, mitte puude tõttu tagasi hoidma. Samuti peaksid lapsed olema teadlikud oma puudest ja selle iseärasustest. Sageli küsivad kaaslased lasteaias erinevaid küsimusi, millele puudega laps ei pruugi osata vastata. Füüsiline puue on enamustele nähtav, kuid vaimsed iseärasused vajavad sageli selgitamist. Seega võiks võtta aega ja mudilasele selgitada kuidas midagi on ja vajadusel vastata lapse küsimustele. Tihti lapsed kujundavad oma arvamusi vanemate arvamuste ja hoiakute põhjal kui nood õpetavad oma lastele erivajaduste kohta. Eelkooliealised lapsed omandavad vajalikud kognitiivsed oskused, et märgata erinevusi aga vanemad on need, kes õpetavad, millised erinevused on olulised. Vanemad räägivad, kuidas erinevad erivajadused tekivad, millised on erivajaduste inimeste omapärad ning käitumismustrid. Kahjuks tihtipeale
Päevas peab olema kolm põhitoidukorda ning 2-3 korral võiks lapsele anda vahepala. Vahepalaks sobib kergesti seeditav, mitte liialt kaloririkas ega magus toit, näiteks puu- ja juurvili, viljalihaga mahl, piimakokteil marjadega või topsike jogurtit. Väikese lapse toidutarve on loogiliselt võttes väiksem kui täiskasvanul. Lapse toidukogus peab vastama tema isule, samuti ka kaalule, olles pisut väiksem, kuid see eest mitmekesine. Mudilasele võib anda umbes veerandi või kolmandiku täiskasvanu toiduportsjonist. Oluline on, et väikelapse toidusedel oleks mitmekesine ja toitainetesisalduselt tasakaalustatud. Toidu mitmekesisus on eriti tähtis tagasihoidliku isuga laste puhul.(Raukas, Uibo, Raal:2006: 107) 1.2 Tasakaalustatud toitumine ja mida teha, kui laps süüa ei taha? Igas elueas on oluline tutvustada tasakaalustatud toitumist, kuid on tõestusi, et eriti oluline on seda teha noores eas, kuna:
olema väiksem, aga mitmekesisem. Väga oluline on last kuulata ning lasta tal ise valida kui palju ta just parajasti peaks sööma. See on väga oluline, sest millegipärast on paljud täiskasvanud kaotanud oskuse oma organismi kuulata. Uurimuste järgi lapseeas omaks võetud maitseid eelistatakse ka täiskasvanuna. Uuringuid on tehtud selle kohta, et ema toitumine raseduse ajal mõjutab lapse maitse eelistusi edaspidi. Mudilasele on väga oluline õpetada lauakombeid ning seda just läbi oma eeskuju. Nii tekkib ka harjumus enne sööki käsi pesta ning pärast sööki suud pühkida ja tänada. (Ibid) Teisel eluaastal peaks laps saama umbes poole oma energiast rasvast. Neljandaks eluaastaks, kuskil 40%. Eelnevast lähtudes võiks lapse menüüs kuni viienda eluaastani olla täispiim (3,5%), kuid välja tasuks jätta rasvarikkad friikartulid, kartulikrõpsud ja muud kiirtoidud.
Kehatemperatuuri on kõige kergem mõõta pärakust (eriti imikul), kaenla alt, suust või kõrvaaugust. Haige mudilane võib tunda vastumeelsust kraadimise suhtes. Kraadimine pärakust annab kõige kiiremini tulemuse. Suust mõõtmine selleks mitte ettenähtud termomeetriga võib olla ohtlik, sest laps võib hammustades kraadiklaasi lõhkuda.Pole vahet, kas kraadimiseks kasutada digitaalset või tavalist elavhõbetermomeetrit. Piiksatusega tulemust teadvustav digitaalne võib olla mudilasele põnevam. Sellise termomeetriga saab tulemuse kiiremini. Seega veidi rahutu väikelapse või imikuga kodu võiks eelistada digitaalset kraadiklaasi. Laps peaks palaviku kontrollimiseks olema veidi aega rahulikult. Suurema lapsega tuleks vaadata raamatut või videot, sest elav sehkendamine tõstab kehatemperatuuri. Suust palaviku mõõtmisel ei tohiks laps eelnevalt juua soojendatud või külma jooki, sest tulemus võib muutuda valeks.
annaabi.ee 
