Tants ja kõik mis seda puudutab (2)

Võistlustants
Referaat
Koostas: Taago Köster
12. A klass

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
Tantsude ajalugu 3
TANTSULINE KÕND 3
Kõnd ettepoole 4
Kõnd tagurpidi 5
TÕUS JA LASKUMINE 5
KEHAKALLUTUSED 6
SAMMU SUUND JA TANTSIJA ASEND RUUMI SUHTES 6
STANDARDTANTSUD 7
Seltskonnatantsud Eestis 7
Seltskonnatantsud tänapäeval 8
Aeglane valss 8
Fokstrott 9
Valss 11
Tango 11
Aeglane fokstrott 13
LADINA-AMEERIKA TANTSUD 15
Tša-tša 15
Samba 15
Salsa 17
Tango 17
Rumba 19
VÕISTLUSTANTS 19
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 21

SISSEJUHATUS

Tants on kunstiliik, milles tundeid, elamusi ja suhtumist väljendatakse liigutuste ja poosidega; ka selle kunstiliigi teos. Tantsu saatmiseks mõeldud muusika on  tantsumuusika .

Tantsude ajalugu

Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel ujutas Lääne-Euroopa üle uute seltskonnatantsude laviin – sõjakoledustest vabanemine oli kaasa toonud kergendustunde ja lõbujanu. Huvi seltskonnatantsu vastu kasvas järsult. Esimesi arglikke samme astus ka võistlustants. Samal ajal valitses tantsupõrandail ja tantsude õpetamises teatud mõttes kaos. Kasutusel oli suur hulk tantse ja eri samme, paljud neist lootusetult sobimatud seltskonnatantsu jaoks. Et ühtesid ja samu tantse ning isegi samme õpetas iga õpetaja omamoodi, tõusis päevakorrale vajadus ühtlustada seltskonnatantsu õpetamine.
1924. aastal alustas Inglise Tantsuõpetajate Ühingu ( täielik nimetus: The Ballroom Branchof the Imperial Society of Teachers of Dancing ) juures tööd viiest tolle aja juhtivamast tantsuõpetajast koosnev grupp, kelle ees seisis ülesanne töötada välja sobiv seltskonnatantsude õpetamise programm. Nende tegevus pani aluse hiljem laia rahvusvahelise tunnustuse leidnud inglise tantsustiilile, mis oli neli aastakümmet ainuvalitsejaks nii seltskonna- kui ka võistlustantsus. Vana jalgade positsiooni asemel, mille juures pöiad olid tugevasti pööratud väljapoole, võeti kasutusele paralleelpositsioon. Kehakallutused, vastandliikumine, tõusud, laskumised ja muud tehnilised võtted, mida vilunud tantsijad juba varem tunde järgi olid kasutanud, defineeriti ja neid hakati teadlikult õpetama. Selle kõige juures lähtuti põhimõttest: seltskonnatants olgu lihtne ja rajanegu loomulikul liikumisel. Küllap selles peitubki standardtantsude – aeglase valsi , tango, aeglase fokstroti ja fokstroti igihaljuse põhjus.

TANTSULINE KÕND

Kaasaegsete standardtantsude aluseks on kõnd. Tantsuline kõnd erineb tavalisest kõigepealt selle poolest, et jalalihased on energilisemalt tööle rakendatud. Keha raskus ei tohi ühelegi kõndimise momendil ainult jalaluudele toetuda, suur osa koormusest peab lihaste kanda jääma, seda tuleb otsekui rullida edasi üle tugijala kanna, talla, päka ja varvaste ( tagurpidi kõndimisel vastupidises järjekorras ). Nii saavutatakse keha raskuse katkematu liikumine ühelt jalalt teisele. Hoogsama sammu saamiseks tuleb tugijala päkalt edasi vedrutada, millele järgneb sammu pehmendamisems väike laskumine sammu sooritanud jala põlvest raskuse ülekandmisel sellele jalale .

Kõnd ettepoole

Seista nii, nagu on öeldud tantsuvõtte kirjelduses . Parema tasakaalu saavutamiseks võib käed tantsuvõtet matkides üles tõsta. Seejärel kanda keha raskus vasakule jalale ja vibutada parem jalg sujuvalt ette nii, et kõigepealt riivab põrandat päkk, siis kand . Sel hetkel, kui parem jalg alustab liikumist, tuleb vasakut jalga veidi lõdvestada ja kanda keha raskus ette vasaku jala päkale. Kui parem jalg möödub vasakust, peab vasaku jala kand tõusma põrandalt. Momendil, mil saavutatakse sammu maksimaalne pikkus, on põrandaga kokkupuutes parema jala kand ja vasaku jala päkk. Seejärel vajuda võrdlemisi ruttu parema jala tallale. Koos keha liikumisega ette libistada vasak jalg päkal parema jala juurest läbi ja seejärel vibutada vaska jalg ette nii, nagu on kirjeldatud parema jala liikumist. Kõndi võib muidugi alustada ka vasaku jalaga.
Sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil peab keha raskus olema hetkeks võrdselt jaotatud eesmise jala kanna ja tagumise jala päka vahel. Eesmise jala tallale laskumisega kantakse ka keha raskus kiiresti ette. Tuleb meeles pidada, et kõndimiselliigub jalg alati kehast kiiremini.
Kogu kõnni vältel peavad põlved olema kergelt lõdvestatud. Ainult sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil on jalad korraks põlvest sirutatud, kuid mitte jäigalt.
Sammu astumist vibutuseks nimetamisega on tahetud öelda, et jalg peab nagu iseenesest liikumishoo toimel pendeldama põlvest ettepoole – jala asetamine kohale muudaks liikumise katkendlikuks -, seejuures ei tohi aga jalgu pilduda, lõpptulemuseks olgu pidev hoogne ja elastne liikumine.

Kõnd tagurpidi

Kõnd tagurpidi on mõnevõrra ebamugavam kui kõnd ettepoole, kuigi üldpõhimõtted on mõlemal juhul enam-vähem samad.
Seista jälle nii, nagu nõuab tantsuvõte. Kanda keha raskus paremale jalale ja sirutada vasak jalg sujuvalt tagasi nii, et sammu alguses riivab põrandat päkk, seejärel varbad . Kui vasak jalg möödub paremast jalast, peab parema jala päkk tõusma põrandalt. Keha raskus hoida seejuures kindlalt paremal jala. Momendil, mil saavutatakse sammu maksimaalne pikkus, on põrandaga kontaktis vasaku jala varbad ja parema jala kand. Jätkates liikumist tagasi, tõmmata paremat jalga kannal vasaku jala suunas ja laskuda aeglaselt vasaku jala tallale. Kui parem jalg jõuab vasaku jala juurde, jätkata jala libistamist päkal. Seejärel astuda parema jalaga samm tagasi. Kõndi võib muidugi alustada ka parema jalaga.
Sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil peab keha raskus olema hetkeks võrdselt jaotatud eespoolse jala kanna ja tagapoolse jala päka vahel. Kogu kõnni vältel olgu põlved kergelt lõdvestatud. Ainult maksimaalse sammupikkuse saavutamise hetkel on jalad põlvest hetkeks sirutatud, kuid mitte jäigalt sirged.
Tagurpidi kõndimisel tuleb tähele panna järgmisi momente. Keha raskuse ülekandmine peab toimuma üle eespoolse jala kanna. Sammu sooritanud jala kannale vajutagu sujuvalt, koos liikuva jala libistamisega tugijala suunas. Mitte laskuda eesmise jala põlvest sammu alguses ja tagapoolse jala põlvest keha raskuse ülekandmisel. Jalga lõdvestatagu veidi põlvest alles siis, kui liikuv jalg kohtub tugijalaga. Liialt varajane laskumine sammu astunud jala põlvest juhtub tavaliselt sellest, et tantsija liigub liiga ruttu tugijalalt ära, n.ö. kukub kukub õlgadele tagasi. Tagurpidikõnni õppimisel on kasulik hoida esialgu keha raskust eespool .
Kontroll liikumise üle jääb alati mehe hooleks.

TÕUS JA LASKUMINE

Stiilne aeglane valss, fokstrott, aeglane fokstrott ja valss eii ole mõeldavad ilma tõusude ja laskumisteta. Tõusu algus ja laskumine on peaaegu alati seotud sammu lõpuga, seepärast on vaja kõigepealt teada, et ettepoole-, tahapoole- ja külgsammu lõpuks loetakse momenti , mil liikuv jalg kohtub tugijalaga. Jalgade sulgemisel on sammu lõpuks hetk, kui liikuv jalg on jõudnud tugijala juurde ja algab keha raskuse ülekandmine.
Laskumine toimub alati ühe sammu vältel vajumisega päkalt tallale ja tugijala kõverdamisega põlvest või ainult tugijala kõverdamisega. Viimast moodust kasutatakse siis, kui eelnenud tõus seisnes ainult keha ja jalgade sirutamises (ilma tõusuta päkkadele). Enne samme, mille lõpul algab või sooritatakse tõus, tulebalati tugijalga põlvest kõverdades laskuda, siis saavutatakse tõusuks vajalik hoog . Vilunud tantsijad ei suru end kunagi ainuüksi jalalihaste abil päkkadele, vaid lennutavad end liikumishooga üles, millega saavutatakse tõusu tunnetus hoopis kehas.

KEHAKALLUTUSED

Kehakallutusi tehakse peamiselt tasakaalu säilitamiseks pöörete ajal. Nii nagu tõus päkkadele, on ka kallutus seotud liikumishooga. Kehakallutused peavad alati toimuma väliskülje sirutamise abil. Seejuures ei tohi kallutusepoolset sisekülge sisse murda või kallutuse ulatust käega suurendada, keha peab kaarduma. Kallutuse määr oleneb liikumishoost ja hoo poolt resulteeritud liikumissuunast. Kallutus järgneb peaaegu alati sissejuhatavale sammule, millega kaasneb vastandliikumine ja algab pöördumine. Kui see samm astutakse parema jalaga ette või tagasi, järgneb kallutus paremale, kui aga vasaku jalaga ette või tagasi, siis vasakule. Kallutus säilitatakse tavaliselt kahe järgmise sammu vältel ja lõpetatakse koos laskumisega.
Kehakallutustega, samuti tõusudega, laskumistega ei tohi liialdada. Ülepakutud tants on alati inetum kui tants hoopis ilma nende tehniliste võteteta.

SAMMU SUUND JA TANTSIJA ASEND RUUMI SUHTES

Tants on alati seotud ruumiga, ka vabas looduses ümbritsevad tantsukohta kujutletavad seinad, mis piiravad liikumisvõimalust. Seega on ruum üks tegureid, mida tuleb tantsimisel igal juhul arvestada. Aegade jooksul on tantsupõranda jaoks kujunenud välja oma „liiklusmäärustik“, mis näeb ette, et alati tantsitakse ümber tantsupõranda keskpunkti vastupäeva. Seda liikumist nimetatakse tantsusuunaks.

STANDARDTANTSUD

Standardtantsud on põhjustanud palju vaidlusi. Väidetakse, et seltskonnatantsude standardiseerimine pidurdavat nende arengut ja sundivat oma kaanonitega peale taseme ja normid, mis ei ühti alati kohalike arusaamadega. Siinkohal tasuks meenutada, et kogu käitumisõpetus ja niisugused võistlustantsuga otseses suguluses olevad spordialad nagu iluuisutamine , sport - ja iluvõimlemine on samuti standardiseeritud . Standard ainult registreerib olemasolevat taset, kuidagimoodi välistamata arengut ja loominguvõimalusi. Kõige paremini tõestab seda standardtantsude endi areng: aastakümnete vältel on paljude rahvaste tantsijad ja tantsuõpetajad lisanud mõneteistkümnele esialgu standardiseeritud põhisammule arvukalt uusi figuure ning arendanud praktiliselt loendamatu hulga variatsioone. Isegi veteran valss, mida on alati tuntud kui ainult pööretest ja üleminekusammudest koosnevat tantsu, ei ole tulnud läbi sajandite muutumatuna. Ta on alati olnud kaasaegne, sest on läbi teinud kõik aja dikteeritud muudatused.
Tantsimine ei ole enam kitsalt meelelahutuslik tegevus. Üha enam leiavad sportlikud tantsud rahvusvahelises ulatuses rakendamist mototeraapias. Ka Eestis on seltskonna- ja võistlustantsu kui iseseisva kunstilis-sportliku distsipliini populaarsus tublisti kasvanud. Korraldatakse tantsuvõistlusi nii noortele kui ka vanadele. Eesti üks tuntumaid tantsimisega seotud telesaateid on „Tantsud tähtedega“, kus koos professionaalsete tantsijatega astuvad üles kuulsad inimesed – poliitikud , lauljad, näitlejad, kulturistid, toimetajad , ärimehed, modellid , koolitajad, sportlased jt.
Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett , kadrill, polonees , masurka jt. Mitmed neist olid välja arenenud rahvatantsudest.

Seltskonnatantsud Eestis

Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two- step ), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska ( коробушка ), subota ( суббота ), kuhaanuska ( куханушка ), vengerka jt. Paljud neist olid nn moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks.
1920. - 1930. aastatel läksid Euroopas ja Ameerikas moodi fokstrott ( foxtrot ), tango, tšarleston ( charleston ), boston ja simmi ( shimmy ).

Seltskonnatantsud tänapäeval

Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi algusel Inglismaal ja, mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott, rumba, viini valss, tango, samba, tša-tša. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi . Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele (nende alla kuuluvad aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja quickstep) ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa, mambo , rock'n'roll, diskotants jt.

Aeglane valss

Esimene paaristants – viini valss – on üle sajandi olnud inspiratsiooniallikaks uute valsiliikumisel põhinevate seltskonnatantsude loomisel. Võimatu on alahinnata valsi mõju ka klassikalisele ja rahvatantsule. Seltskonnatantsudest on valsi järeltulijana kahtlemata menukaim aeglane valss. Tema sünniajaks loetakse aastaid 1924 – 1926, mil ta levis Inglismaalt Eutoopa mandrile ja sai tolle aja populaarseimaks moetantsuks. Aeglase valsi muusika taktimõõt on ¾. Taktis on kolm lööki, neist esimene rõhuline. Tempo 30 – 33 takti minutis . Sobivaim tempo on 31 takti minutis.
Et muusikas on esimene taktiosa esile tõstetud, tuleb ka tantsus iga takti esimest sammu veidi rõhtutada, millega saavutatakse liikumise hoog ja loomulikum tõus esimesel taktiosal.
Põhifiguurideks on:

Põhisamm üleminekuks vasakulepöördele (Closed Change from Natural to Reverse )

Põhisamm üleminekuks paremalepöördele (Closed Change from Reverse to Natural)

Pööre paremale (Natural Turn )

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Värtenpööre paremale (Natural Spin Turn)

Viivitusega pööre paremale (Hesitation Change)

Kortee (Reverse Corté)

Värtenpööre vasakule (Double Reverse Spin)

Visk (Whisk)

Vahetussamm promenaadi positsioonist (Chasse from P. P.)
Standardvariatsioonideks on:

Lahtine telemark ( Open Telemark)

Ristviivitussamm ( Cross Hesitation)

„Tiib“ ( Wing )

Lahtine hoogpööre (Open Impetus Turn)

Värtenpööre möödaastumisega ( Outside Spin)

Liuglemine viivitusega ( Drag Hesitation)

Üleminekusamm möödaastumisega (Outside Change)I

Lock step pöördumisega (Turning Lock)

„Punumine“ promenaadi positsioonist (Weave from P. P.)

Fokstrott

Džässmuusika sissetund Lääne-Euroopa tantsumuusikasse eelneva sajandi esimesel veerandil tõi üle Atlandi ookeani endaga kaasa terve laviini uusi seltskonnatantse. Nimetagem neist siinkohal shimmy't, cakewalk'i, black bottom 'it, jazzdance'i ja fokstrotti. Nende kõikide eluiga oli võrdlemisi lühike, nad kadusid niisama ootamatult, kui olid ilmunud. Erandi moodustas ainult 1914. aastal Põhja- Ameerikast tulnud fokstrott, mis levis peale I maailmasõda Euroopasse. Aastatel 1925 – 1926 tabas Lääne-Euroopat uus tantsuhullustus. Seekord oli kõmutekitajaks tšaarlston, mille liigutuste kokkusulamine fokstrotiga andis omakorda uue seltskonnatantsu quickstep'i. Viimase loomise au omistavad paljud seltskonnatantsu ajaloo uurijad inglise tantsuõpetajale Frank Fordile. Alates quickstep'i sünnist muutus fokstrott järk-järgult aeglasemaks, kuni tast kujunes välja tänapäeva aeglane fokstrott. Sellisest omapärasest tekkeloost tingituna nimetatakse paljudes riikides meil fokstrotina tuntud tantsu quickstep'iks, aeglast fokstrotti ehk slow -fox'i aga fokstrotiks. Kiiret fokstrotti nimetatakse siis quickstep'iks ja aeglast slow-fox'iks.
Fokstroti muusika taktimõõt on 2/2 või 4/4. Taktis on neli lööki, neist esimene ja kolmas rõhulised. Et tänapäeval tantsitakse pidudel ka aeglase fokstroti muusika saatel lihtsalt fokstrotti, sobib seltskonnatantsuks praktiliselt iga fokstrotipulsiga pala, mille tempo on 28 – 52 takti minutis. Siinjuures on mugavaim tempo 36 – 46 takti minutis. Fokstroti kui võistlustantsu tempo on 50 takti minutis.
Põhifiguurideks on:

Veerandpöörded (Quarter Turns)

Telgpöördega pööre paremale (Natural Pivot Turn)

Pööre paremale (Natural Turn)

Viivitusega pööre paremale ( Natural Turn with Hesitation)

Värtenpööre paremale (Natural Spin Turn)

Külgvahetussamm (Progressive Chasse)

Lock step ettepoole ( Forward Lock Step)

Lock step tagurpidi (Backward Lock Step)

Ristvahetussamm (Cross Chasse)

Telgpööre vasakule (Reverse Pivot)

Värtenpööre vasakule (Double Reverse Spin)

Suunamuutmissamm (Change of Direction)

Vahetussammuga pööre vasakule (Chasse Reverse Turn)

Vahetussammuga pöördumisega vasakule (Tipple Chasse to Right)

Joostav lõpp (Running Finish)
Standardvariatsioonideks on:

Joostav pööre vasakule ( Quick Open Reverse)

Risttelgpööre (Cross Swivel)

Kortee hõljumisega (Hover Corté)

„ Kalasaba “ (Fish Tail )

Joostav pööre paremale (Running Right Turn)

Külgvahetussamm paremale (Progressive Chasse to the Right)

Nelik jooks ( Four Quick Run)

Valss

Arenenud 18. sajandi II poolel Saksamaal ja Austrias nn. saksa tantsust ( Deutscher Tanz ) ja ländlerist. Valss vallutas Euroopa 19. sajandi alguses koos romantismiga. Tõenäoliselt tekkis ta saksa-austria rahvatantsust lendlerist, mida tantsitakse Tiroolis veel tänapäevalgi. Valsi nimetus on tulnud saksakeelsest sõnast „walzen“, mis esialgu tähendas „keerlema, rullima“. Seltskonnatantsu tõi valss täieliku murrangu: ta ei nõudnud pikaajalist õppimist ja tantsiv paar ei olnud enam seotud tantsu kompositsiooni ning teiste tantsijatega. Valsiga algas seltskonnatantsude ajaloos uus, paaristantsu ajajärk.
Valsi muusika taktimõõt on ¾. Taktis on kolm lööki, neist esimene on rõhuline. Tempo 56 – 60 takti minutis. Kõik valsi sammud vältavad ühe löögi.
Põhifiguurideks on:

Pööre paremale (Natural Turn)

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Üleminek vasakulepöördele (Forward Change from Natural Turn to Reverse Turn)

Üleminek paremalepöördele (Forward Change from Reverse Turn to Natural Turn)

Fleckerl paremale (Natural Fleckerl)

Fleckerl vasakule (Reverse Fleckerl)

Check (Check from Reverse Fleckerl to Natural Fleckerl)

Tango

Tango on 19. sajandi lõpus sündinud Argentina (mõnedel andmetel Uruguay ) päritolu tants. Selle nimi tähendab aafrikalaste keeles "kohtumise koht" või "omapärane koht". Teine variant - pärineb ladina sõnast "tango", mis tähendab "puutun". Tango sündis kiiresti kasvavate ja etniliselt kirevate suurlinnade Buenos Airese ja Montevideo alamklasside seas, sidudes Euroopa muusika- ja tantsutraditsiooni ( habaneera ) Lõuna-Ameerika päritolu milonga ja Aafrika rütmidega (candombe).
Algul tantsiti tangot mistahes sobiva muusika järgi, hiljem hakati looma spetsiaalseid palasid. Tangomuusikat esitas tüüpiliselt orkester , kuhu kuulus viiul, klaver , kitarr, flööt ja akordion . Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Ástor Piazzollat.
Tantsu nimetusele on antud erinevaid seletusi: Hispaanias on eksisteerinud sellenimeline flamenkostiil; Hispaania kolonistid kutsusid tangoks mustanahaliste orjade koosviibimisi ja pidustusi. Tango on iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants; legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet.
20. sajandi algul jõudis tango Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ja sai eriti suurlinnade nooblites ja vabameelsetes ringkondades ülipopulaarseks. Sünnimaal Argentiinas oli tango populaarsuse teine kõrgaeg Juan Peróni valitsusajal.
Tänapäevaks on välja arenenud mitu erinevat tangostiili: Argentiina stiil paljude eri variatsioonidega, Soome tango, samuti võistlustantsus tuntud Ameerika ja rahvusvaheline stiil. Kuigi tango on Ladina-Ameerika päritolu, liigitatakse teda võistlustantsus standardtantsude hulka.
Euroopas ja Põhja-Ameerikas seltskonna- ja võistlustantsuna tantsitava tango saatemuusikaks on tavaliselt 2/4 või 4/8 taktimõõdus pala, tempoga umbes 120 lööki minutis.
Sammud on järsud ja teravad , põhisammu rütmiskeem aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane, aeglane samm tähendab tegelikult pigem kiiret sammu ja sellele järgnevat pausi. Astutakse üle kanna, esmalt liiguvad jalad, siis järgneb keharaskus . Argentiina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Sammud on sujuvamad, astutakse üle päka, jalgade töö on keerukam , rütm varieeruvam, tantsuvõte lõdvem. Kinnises tantsuvõttes on kontaktis ülakeha, mitte puusad . Euroopa ja Põhja-Ameerika variatsioonile iseloomulikke järske peapöördeid Argentiina tangos ei tunta. Soomes sai tango nii tantsu kui muusikastiilina ülimenukaks 1950. aastatel, muusika puhul on peaegu alati tegu minoorsete paladega. Kinnises tantsuvõttes on ülakeha tihedas kontaktis, põlved kergelt kõverdatud, sammud on pikad ja sujuvad, põhisammuks kiire samm-juurde.
Põhifiguurideks on:

Külgkiirendussamm (Progressive Side Step)

Promenaad (Closed Promenade)

Lahtine promenaad (Open Promenade)

Kiiksamm pöördega (Rock Turn)

Kinnise lõpuga pööre vasakule (Open Reverse Turn with Closed Finish)

Lahtise lõpuga pööre vasakule (Open Reverse Turn with Open Finish)

Külgkiirendussammuga pööre vasakule (Progressive Side Step Reverse Turn)

Kortee ( Back Corté)

Kiiksamm vasaku jalaga (Rock Back on Left Foot )

Kiiksamm parema jalaga (Rock Back on Right Foot)

Tvistpööre paremale (Natural Twist Turn)

Promenaadpööre paremale (Natural Promenade Turn)

Lüli (Progressive Link )
Standardvariatsioonideks on:

Lülipromenaad (Promenade Link)

Neliksamm (Four-Step)

Tagurpidipromenaad (Fallaway Promenade)

Svivl möödaastumisega (Outside Swivel)

Külgkiirendussamm astakuga (Brush Tap)

Aeglane fokstrott

Aeglase fokstroti figuurid koosnevad peamiselt eri vältusega kõnnisammudest, mis muudavad tantsu pealtnäha lihtsaks ja kergesti õpitavaks. Ometi peetakse just aeglast fokstrotti vilunud tantsijate tantsuks, mis näilisele lihtsusele vaatamata nõuab suurepärast kehavalitsemise oskust, rütmitaju ja liigutuste elastsust . Kuna aeglase fokstroti tantsimiseks on vaja palju rohkem ruumi, kui täiskiilutud tantsupõrandad tavaliselt võimaldavad, on ta tähtsus seltskonnatantsuna viimasel ajal vähenenud ja aeglase fokstroti figuuride asemel tantsitakse fokstroti omi aeglasemas tempos. Võistlustantsuna on aeglane fokstrott endiselt tantsija oskuste ja võimete kriteeriumiks.
Aeglase fokstroti muusika taktimõõt on 4/4. Taktis on neli lööki, neist esimene ja kolmas on rõhulised. Muusika tempo on 28 – 34 takti minutis. Sobivaimaks tempoks on 30 takti minutis.
Põhisammudeks on:

Kolmiksamm (Three-Step)

Sulgsamm (Feather Step)

Pööre paremale (Natural Turn)

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Suunamuutmissamm (Change of Direction)

Hoogpööre (Impetus Turn)

„Laine“ vasakule (Reverse Wave )

„Punumine“ (Weave)
Standardvariatsioonideks on:

Hõljesulgsamm (Hover Feather)

Hõljetelemark (Hover Telemark)

Telemark paremale (Natural Telemark)

Tvistpööre paremale (Natural Twist Turn)

„Punumine“ paremale (Natural Weave)

Top Spin (Top Spin)

Telemark (Telemark)

Lahtine telemark sulglõpuga (Open Telemark with a Feather Finish)

Lahtine telemark, lahtine pööre paremale ja svivl möödaastumisega (Open Telemark, Natural Turn to Outside Swivel)

LADINA-AMEERIKA TANTSUD

Võistlustantsus loetakse Ladina-Ameerika tantsude hulka viis tantsu: samba, tša-tša, rumba, paso doble ja džaiv. Vähem tuntud Ladina-Ameerika tantsude hulka kuuluvad näiteks boogaloo, boolero , bossa nova, carimbó, charanga, conga, cumbia, forró, maxixe, pachanga, rueda de casino jpt.

Tša-tša

Kuuba muusika ja tants on kogu maailma tantsukultuurile tohutut mõju avaldanud. Kaua aega on tša-tša-tšaa olniud kõige populaarsem Ladina-Ameerika tants, kuigi praeguseks on salsa tõenäoliselt selle tiitli endale võitnud. Tša-tša-tšaal nagu salsalgi on Kuuba juured, kuid seda tantsu on palju mõjutanud ka Ameerika muusika. Nagu kõikide tantsude puhul, on oluline muusikale reageerimine. Tša-tša-tšaas peab hoolega kuulama kolmiklööki, mis esineb peaaegu iga muusikatakti lõpus. See on üsna kiire heli, mis kõlab justkui „di-di-dah“. Kui kuuled rütmi „di-di-dah“, pead sobitama sellesse kolm sammu. Need on tša-tša-tšaa aluseks.
Selles tantsus ei ole mehe ja daami kehad pidevas kontaktis, nad kasutavad lahtist tantsuvõtet. Kõik tša-tša-tšaa figuurid ei liigu mööda ruumi ringi. Neid võib alustada, nägu mis tahes suunas. Siiski peaks mees alustades proovima seista näägu lähima seina suunas ja daam mehega vastamisi. Põhiline jalgade töö seisneb selles, et esmalt astud sammu päkale ja siis laskud tallale.

Samba

Võib öelda, et kõik algas üle 500 aasta tagasi, mil hispaanlane Vincente Yanez Pinzonist sai esimene eurooplane , kes maabus Brasiilias. Neli kuud hiljem nõudis Pedro Alvarez Cabral riigi Portuagalile, rajades Salvador de Bahias esimese koloonia. Rahvuslikud tantsud on sageli kui riigi ajaloo pisikujutised nign ühelgi teisel juhul pole see nii ilmne kui Brasiilias ja selle rahvuslikus tantsus sambas. Sambas on eri tantsud eriti lähedalt seotud ning jagavad sarnas ajaloolist tausta . Pärast Brasiilia anastamist kolisid sinna paljud portugallased ning tõid endaga kaasa oma kodumaa muusika ja tantsud. Lõuna-Ameerika riikide koloniseerimise tagajärjel sai alguse orjade sissevedu Aafrikast. Selle tule,musel sai Brasiiliast riik, kus on segunenud kolm kultuuri. Kohalikel Brasiilia indiaanlastel on oma iidne religioon , mis meenutab voodood, ning oma religioossed tantsuseremooniad ja muusika. Sissetungijad kohtlesid pärismaalasi väga halvasti, mistõttu nende kultuur ei ole tänapäevaseid tantsuvorme eriti palju mõjutanud.
Kõiksugu kultuuride segunemisel tekkisidki Portugali traditsiooniline tants ja muusika. Peamiselt on Brasiilia muusikat ja tantsu mõjutanud orjade sissevool. Mustanahalised tõid endaga kaasa oma traditsioonilise muusika ja tantsud. Toodi kaasa keerukad suguharutantsud ja rütmipillid. Viimased olid suurelt osalt algelised, kuid väga efektiivsed, koosnedes mitmesugustest trummidest, pandeirodest (tamburiinid), chocallodest (seest tühjad, kõvade seemnetega täidetud torud, mis raputades annavad väga erilise heli), livrodest (sigarikarbid, mida taoti trummipulgataolise pulgaga) jpt. Suguharutantsudest toodi kaasa batuque ja semba jpt. Aja jooksul need segunesid Portugali ja kohalike indiaanlaste tantsudega, moodustades tantsu, mida nüüd nimetatakse sambaks.
Brasiilia kultuuri südameks on Mardi Crasi karnevali meeliülendav vaatemäng Rio de Janeiros. See toimub igal vastlapäeval, pärast mida algab paastuaeg. Karnevali nimi tähendab hüvastijättu lihaga ja seda tähistatakse pillerkaariga, et muuta end tugevamaks järgneval 40 troostitul päeval. Vastlapäeval läheb Rio de Janeirost läbi suurejooneline paraad – kõik tantsivad rõõmsalt, kannavad fantastilisi kostüüme ning üüratuid ja värvikad peakatteid.
Enamik tantsijaid eelistab lahtist tantsuvõtet, kuid mõni leiab, et suletud võte sobib paremini. Sambamuusika on 2/4 taktimõõdus ja võib olla keeruline nagu kõik ladina tantsud, kuid algajatel pole vajam uretseda rütmide keerukuse pärast. Kõik kirjeldatud figuurid on üles ehitatud, tuginedes kahele aeglasele põhisammule muusikatakti kohta.

Salsa

Praegune salsa on tõenäoliselt Kuuba tantsudest kõige populaarsem. Muusikaliselt on see keeruline segu ajaloolistest Kuuba tantsudest nagu son, danson, guajira, guaracha, mambo ja tša-tša-tšaa, pluss veel Kolumbia cumbia ja Puerto Rico bomba.
Sellele rütmikokteilile on Ameerika muusika hoogu ning vitaalsust lisanud džässi ja roki mõjud. Tulemuseks on joovastav segu täis elu ja rõõmsameelsust. Hispaania sõna salsa tähendab kastet , aga muusikud peavad silmas pigem vürtsi. Salsa jõudis esmakordselt areenile 1960ndatel USAs, selle vallutustööd kinnitas 1988.aastal ilmunud film „Salsa“.
See on tants, kus keha töö on vähemalt sama tähtis kui sammud, kui mitte rohkemgi. Ladina-Ameerika tantsud, eriti Kariibi päritolu tantsud on keerulised. Need on saanud mõjutusi pärismaalastelt, Hispaania kolonisaatoritelt ja Aafrika orjadelt, keda sisse veeti. Aafrika orjadelt pärinevad keerulised trummi- ja rütipillimustrid ning sirge kehahoid, mis oli oluline igaühele, kes pidi pea peal nõusid kandma. Selles tulenevalt hoitakse Kariibi päritoluga tantse tantside õlgu ja pead liikumatult nii kaua kui võimaoik.
Selle tantsu puhul onkasutatakse lahtist tantsuvõtet. Puusade liikumine on paljude Ladina-Ameerika, Kuuba ja Kariibi päritolu tantsude juures tavaline. Sujuv puusatöö pakub nendes tantsudes palju lõbu ja ka korralikku trenni .
Alusta, jalad veidi teineteisest eemal ja põlved vabad. Vii raskus täielikult vasakule jalale, ajades põlved sirgeks . Lase keharaskusel kanduda vasakule puusale, lükates seda külgsuunas. Nüüd kanna raskus üle paremale jalale. Aja parem põlv sirgeks ning lase keharaskusel kanduda paremale puusale, lükates seda külgsuunas. Selline raskuskanne üle tugijala laseb puusadel külgsuunas liikuda . Puusatöö on tarvis enamiku sammude juures, kus toimub raskuskanne jalalt jalale. Kui kahe löögi kohta tuleb üks samm, toimub puusalüke teise löölgi ajal.

Tango

Tango on äärmiselt omapärase karakteriga täiesti omaette tants. Selle päritolu kohta on mitu seletust. Üks akadeemik on isegi väitnud, et selle juured ulatuvad Antiik- Kreekasse .
Üldiselt usutakse, et tango on alguse saanud Argentiinast, täpsemalt Buenos Airesest. 20. sajandi algul tantsisid prostituudid seda üksinda. Hiljem arenes see paaristantsuks, kus liigutused edasijõudnute tasemel on väga keerulised: partnerite jalad põimuvad, hoitakse lähedast kehakontakti. Tango alusaastatel võis mehi sageli näha Argetina kõrvaltänavatel keerulisi figuure harjutamas, et daamidele muljet avaldada.
Nagu kõik tantsud, on ka tango aastate jooksul mitmeti teisenenud. Muusika põhirütm on muutunud habanerast milongaks. 1930ndate keskel tõi Saksa tantsija Freddie Camp tantsu põhjaliku pöörde ,lähenedes rütmile jõulisemalt. Tema uuendus on saanud tuntuks staccato nime all. Viimastel aastatel on sellega mõnevõrra liialdatud, kuid see ei mõjuta neid, kes õpivad tantsu algtasemel.
Tantsu iseloom on ainulaadne. See ei vooga nagu enamik kehakontaktis tantse, kus iga samm sulandub järgmisega ja keha liigub sujuvalt. Tangos astutakse iga samm nagu kõndides. Tangol on kolm tähtsamat iseloomujoont. Esiteks on tantsuvõte lähedasem: mees võtab partneri ümbert parema käe ja käsivarrega rohkem kinni. Teiseks tõstetakse jalad pigem põrandalt lahti kui astutakse positsiooni, mitte ei libistata mööda põrandat. Ja kolmandaks järgneb tango kõnnimustrile kerge kaar vasakule nii, et kui mees astub vasaku jalaga ette ,astub ta samas kehaga pisut risti. Kui tantsijad mõtlevad ükskõik millise kaslase liikumisele, kui too jahisaagile ligi hiilib, aitab see saavutada tangsu õiget iseloomu.
Mitmeti on tango lihtne tants, kuid selleks, et saavutada õiget tunnetust, on muusika väga oluline. Tähtis on muusikat hoolega kuulata, nii meloodiat kui rütmi. Muusika on 2/4 taktimõõdus, ehedam tunne tekib, kui see on minooris.
Paar seisab väga lähestikku, daami parem puus mehe keskkohas. Mees tõmbab partneri parema käe ja käsivarrega endale väga ligidale, vasak käsi on peale lähemal kui teistes seltskonnatantsudes. Daam paneb vasaku käe kaugemale ümber mehe parema õlavarre.

Rumba

Öeldakse, et rumba on Kuuba tants, kuid see on sisuliselt vale, sest ei ole olemas ühte Kuuba tantsu, vaid neid on palju. Nime „rumba“ on aastaid kasutatud üldnimena, mis täheistab kõik Kuuba tantse.
Nagu Kariibi muusika ja tantsude puhul tavaline, on rumbat peamiselt mõjutanud Aafrika orjad , kes toodi Kuubasse kolm ja pool sajandit tagasi pärast seda kui Kuuba Hispaaniaga liideti. Orjad tõid kaasa oma rahvusliku muusika ja tantsud, hispaanlased aga Hispaania ja Euroopa tantsud. Kontratntsud ja valss olid kaks peamist Euroopa tantsu, mis Kuuba tantsusaalidesse tee leidsid .
Kuubasse jõudsid koos sisserändajatega ka nende muusikalised instrumendid . Hispaaniast tulid kitarr ja kastanjetid , Aafrikast erinevad trummid, sealhulgas bongod koos kahe erinevalt häälestatud trummiga, marakaa ja klaved. Viimasega määratakse ja hoitakse rütmi.
Tants, kus muusikal on sedavõrd keerukad rütmilised kujundid , ei ole ka sammude lugemine täiesti sirgjooneline. Põhifiguuride samm ettepoole algab muusikatakti teise veerandnoodi ajal.
Rumba, tša-tša-tšaa ja salsa on mõneski sarnased ja peaaegu kõiki figuure selles tantsude trios võib kergete parandustega üle kanda ühest rütmist teise.
Rumbas astutakse kõik sammud esmalt päkal, siis kandub raskus üle kogu jalale ja samas lähb tugijalg sirgu, kutsudes esile puusade liikumise külgsuunas. Rumba põhifiguurides kasutatakse lahtist tantsuvõtet.

VÕISTLUSTANTS

Võistlustants on spordiala , kus võisteldakse kümne peotantsu tantsimises. Võistlustants kuulutati spordialaks alles 1997. aastal. Amatööride rahvusvahelisi võistlusi korraldab Rahvusvaheline Tantsuspordi Föderatsioon ja elukutseliste tantsijate võistlusi Ülemaailmne Tantsu ja Tantsuspordi Nõukogu. Tantsud jagunevad võrdselt kaheks – Ladina-Ameerika tantsud ja standardtantsud. Võistlustel jaotatakse tantsjad erinevatesse kategooriatesse vanuse ja taseme järgi.

Vanuse klassid :
Lapsed 1 (7 - 9 aastat)
Lapsed 2 (10 - 11 aastat)
Juunior 1(12 - 13)
Juunior 2 (14 - 15)
Noored (16 - 18)
Täiskasvanud (18 - 35)
Seeniorid (35-...)

Taseme klassid (ei ole otseses seoses vanusega):
Algajad (2 - 4 tantsu)
E-klass (6 tantsu)
D-klass (8 tantsu)
C-klass (10 tantsu)
Vabaklass(B-S) (10 tantsu)

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

http://et.wikipedia.org/wiki/Võistlustants
http://et.wikipedia.org/wiki/Ladina-Ameerika_tants
http://en.wikipedia.org/wiki/Latin_dance
http://en.wikipedia.org/wiki/Ballroom_dance
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_dance
http://www.hot.ee/tantsunet/st.ht m
„Standardtantsud“ Ants Tael , Eesti Raamat 1972