Standardtantsud (4)

Kose Gümnaasium
Referaat
Standard - tantsud
Koostaja : Tiiu -Maarja Kink
12 A
Kose 2009
Tantsude ajalugu
Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel ujutas Lääne-Euroopa üle uute seltskonnatantsude laviin – sõjakoledustest vabanemine oli kaasa toonud kergendustunde ja lõbujanu. Huvi seltskonnatantsu vastu kasvas järsult. Esimesi arglikke samme astus ka võistlustants. Samal ajal valitses tantsupõrandail ja tantsude õpetamises teatud mõttes kaos. Kasutusel oli suur hulk tantse ja eri samme, paljud neist lootusetult sobimatud seltskonnatantsu jaoks. Et ühtesid ja samu tantse ning isegi samme õpetas iga õpetaja omamoodi, tõusis päevakorrale vajadus ühtlustada seltskonnatantsu õpetamine.
1924. aastal alustas Inglise Tantsuõpetajate Ühingu ( täielik nimetus: The Ballroom Branchof the Imperial Society of Teachers of Dancing ) juures tööd viiest tolle aja juhtivamast tantsuõpetajast koosnev grupp, kelle ees seisis ülesanne töötada välja sobiv seltskonnatantsude õpetamise programm. Nende tegevus pani aluse hiljem laia rahvusvahelise tunnustuse leidnud inglise tantsustiilile, mis oli neli aastakümmet ainuvalitsejaks nii seltskonna- kui ka võistlustantsus. Vana jalgade positsiooni asemel, mille juures pöiad olid tugevasti pööratud väljapoole, võeti kasutusele paralleelpositsioon. Kehakallutused, vastandliikumine, tõusud, laskumised ja muud tehnilised võtted, mida vilunud tantsijad juba varem tunde järgi olid kasutanud, defineeriti ja neid hakati teadlikult õpetama. Selle kõige juures lähtuti põhimõttest: seltskonnatants olgu lihtne ja rajanegu loomulikul liikumisel. Küllap selles peitubki standardtantsude – aeglase valsi , tango , aeglase fokstroti ja fokstroti igihaljuse põhjus.
Standardtantsud on põhjustanud palju vaidlusi. Väidetakse, et seltskonnatantsude standardiseerimine pidurdavat nende arengut ja sundivat oma kaanonitega peale taseme ja normid, mis ei ühti alati kohalike arusaamadega. Siinkohal tasuks meenutada, et kogu käitumisõpetus ja niisugused võistlustantsuga otseses suguluses olevad spordialad nagu iluuisutamine , sport- ja iluvõimlemine on samuti standardiseeritud . Standard ainult registreerib olemasolevat taset, kuidagimoodi välistamata arengut ja loominguvõimalusi. Kõige paremini tõestab seda standardtantsude endi areng: aastakümnete vältel on paljude rahvaste tantsijad ja tantsuõpetajad lisanud mõneteistkümnele esialgu standardiseeritud põhisammule arvukalt uusi figuure ning arendanud praktiliselt loendamatu hulga variatsioone. Isegi veteran valss , mida on alati tuntud kui ainult pööretest ja üleminekusammudest koosnevat tantsu, ei ole tulnud läbi sajandite muutumatuna. Ta on alati olnud kaasaegne, sest on läbi teinud kõik aja dikteeritud muudatused.
Tantsimine ei ole enam kitsalt meelelahutuslik tegevus. Üha enam leiavad sportlikud tantsud rahvusvahelises ulatuses rakendamist mototeraapias. Ka Eestis on seltskonna- ja võistlustantsu kui iseseisva kunstilis-sportliku distsipliini populaarsus tublisti kasvanud. Korraldatakse tantsuvõistlusi nii noortele kui ka vanadele. Eesti üks tuntumaid tantsimisega seotud telesaateid on „Tantsud tähtedega“, kus koos professionaalsete tantsijatega astuvad üles kuulsad inimesed – poliitikud , lauljad, näitlejad, kulturistid, toimetajad , ärimehed, modellid , koolitajad, sportlased jt.
Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett , kadrill , polonees , masurka jt. Mitmed neist olid välja arenenud rahvatantsudest.
Seltskonnatantsud Eestis. Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two- step ), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska ( коробушка ), subota ( суббота ), kuhaanuska ( куханушка ), vengerka jt. Paljud neist olid nn moetantsud, mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks.
1920. - 1930. aastatel läksid Euroopas ja Ameerikas moodi fokstrott ( foxtrot ), tango, tšarleston ( charleston ), boston ja simmi ( shimmy ).
Seltskonnatantsud tänapäeval. Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi algusel Inglismaal ja, mida Nõukogude perioodil hakati nimetama peotantsuks. Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aeglane valss, fokstrott, rumba, viini valss, tango, samba, tša-tša. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele kindlatele standardtantsudele ( nende alla kuuluvad aeglane valss, tango, viini valss, aeglane fokstrott ja quickstep ) ja Ladina-Ameerika tantsudele tuntakse seltskonnatantsudena ka muid nagu salsa , mambo , rock'n'roll, diskotants jt.
PÕHIALUSED JA ÜLDMÕISTED
Tantsuvõte fokstrotile, aeglasele valsile, aeglasele fokstrotile ja valsile
Üldpildi tantsupaarist annab kõigepealt tantsuvõte. On see korrektne , ei kaota ka puudulik tantsuoskus meeldivat üldmuljet paarist. Tantsuvõttel pole ainult visuaalne väärtus, temast sõltuvad suuresti tasakaal, partneri juhtimine, enesetunne tantsimisel ja tantsustiili tunnetamine . Loomulikult peab tantsuvõte sobima antud tantsuga. Tantsuvõte võib mingil määral varieeruda, sõltuvalt partnerite kasvust ja füüsilistest iseärasustest, kuid järgmisi nõudeid tuleks kõigil tantsijail arvesse võtta.
Seista vastamisi daam mehest veidi paremal ( mehe poolt vaadatuna ). Keha olgu loomulikult sirge, põlved kergelt lõdvestatud, pöiad rööbiti ja koos, keha raskus võrdselt mõlemal jalal, sealjuures mitte kandadel või päkkadel. Pea tuleb hoida püsti ja pöörata pisut vasakule. Partnerite kehad peavad olema kontaktis vahelihase piirkonnas. Õlavööd olgu rööbiti, s. t. õlgadevahelised kaugused peavad olema võrdsed.
Mehe vasak ja daami parem käsi ühendatagu täpselt partnerite vahekohas umbes daami silmade kõrgusel. Õlavars suundugu seljaga enam-vähem ühel joonel õlaliigesest veidi allapoole. Ühendatud käed peavad olema randmest sirged , kusjuures labakäsi olgu tantsijast kaugemal kui küünarliiges.
Mehe parem labakäsi peab hoidma daami vasaku abaluu alt. Parem õlavars olgu võimalikult samas asendis kui vasak. Kätt ei tohi panna liiga kaugele daami seljale , siis liigub parem õlg ülearu madalale ette. Daami vasak käelaba toetugu kergelt mehe paremale õlavarrele, sõrmed koos. Kontrollida, et mõlema käe küünarnukid oleksid ühekõrgusel. Kui tantsupõrandal on vähe ruumi, võib käed langetada allapoole, kuid mitte nii madalale, et õlavars oleks surutud vastu keha. Vältima peab õlgade tõstmist. Lihased ei tohi olla ka liialt pingul ega ka liialt lõdvestatud.
Tantsuline kõnd
Kaasaegsete standardtantsude aluseks on kõnd. Tantsuline kõnd erineb tavalisest kõigepealt selle poolest, et jalalihased on energilisemalt tööle rakendatud. Keha raskus ei tohi ühelegi kõndimise momendil ainult jalaluudele toetuda, suur osa koormusest peab lihaste kanda jääma, seda tuleb otsekui rullida edasi üle tugijala kanna, talla, päka ja varvaste ( tagurpidi kõndimisel vastupidises järjekorras ). Nii saavutatakse keha raskuse katkematu liikumine ühelt jalalt teisele. Hoogsama sammu saamiseks tuleb tugijala päkalt edasi vedrutada, millele järgneb sammu pehmendamisems väike laskumine sammu sooritanud jala põlvest raskuse ülekandmisel sellele jalale .
Kõnd ettepoole
Seista nii, nagu on öeldud tantsuvõtte kirjelduses . Parema tasakaalu saavutamiseks võib käed tantsuvõtet matkides üles tõsta. Seejärel kanda keha raskus vasakule jalale ja vibutada parem jalg sujuvalt ette nii, et kõigepealt riivab põrandat päkk, siis kand . Sel hetkel, kui parem jalg alustab liikumist, tuleb vasakut jalga veidi lõdvestada ja kanda keha raskus ette vasaku jala päkale. Kui parem jalg möödub vasakust, peab vasaku jala kand tõusma põrandalt. Momendil, mil saavutatakse sammu maksimaalne pikkus, on põrandaga kokkupuutes parema jala kand ja vasaku jala päkk. Seejärel vajuda võrdlemisi ruttu parema jala tallale. Koos keha liikumisega ette libistada vasak jalg päkal parema jala juurest läbi ja seejärel vibutada vaska jalg ette nii, nagu on kirjeldatud parema jala liikumist. Kõndi võib muidugi alustada ka vasaku jalaga.
Sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil peab keha raskus olema hetkeks võrdselt jaotatud eesmise jala kanna ja tagumise jala päka vahel. Eesmise jala tallale laskumisega kantakse ka keha raskus kiiresti ette. Tuleb meeles pidada, et kõndimiselliigub jalg alati kehast kiiremini.
Kogu kõnni vältel peavad põlved olema kergelt lõdvestatud. Ainult sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil on jalad korraks põlvest sirutatud, kuid mitte jäigalt.
Sammu astumist vibutuseks nimetamisega on tahetud öelda, et jalg peab nagu iseenesest liikumishoo toimel pendeldama põlvest ettepoole – jala asetamine kohale muudaks liikumise katkendlikuks -, seejuures ei tohi aga jalgu pilduda, lõpptulemuseks olgu pidev hoogne ja elastne liikumine.
Kõnd tagurpidi
Kõnd tagurpidi on mõnevõrra ebamugavam kui kõnd ettepoole, kuigi üldpõhimõtted on mõlemal juhul enam-vähem samad.
Seista jälle nii, nagu nõuab tantsuvõte. Kanda keha raskus paremale jalale ja sirutada vasak jalg sujuvalt tagasi nii, et sammu alguses riivab põrandat päkk, seejärel varbad . Kui vasak jalg möödub paremast jalast, peab parema jala päkk tõusma põrandalt. Keha raskus hoida seejuures kindlalt paremal jala. Momendil, mil saavutatakse sammu maksimaalne pikkus, on põrandaga kontaktis vasaku jala varbad ja parema jala kand. Jätkates liikumist tagasi, tõmmata paremat jalga kannal vasaku jala suunas ja laskuda aeglaselt vasaku jala tallale. Kui parem jalg jõuab vasaku jala juurde, jätkata jala libistamist päkal. Seejärel astuda parema jalaga samm tagasi. Kõndi võib muidugi alustada ka parema jalaga.
Sammu maksimaalse pikkuse saavutamise momendil peab keha raskus olema hetkeks võrdselt jaotatud eespoolse jala kanna ja tagapoolse jala päka vahel. Kogu kõnni vältel olgu põlved kergelt lõdvestatud. Ainult maksimaalse sammupikkuse saavutamise hetkel on jalad põlvest hetkeks sirutatud, kuid mitte jäigalt sirged.
Tagurpidi kõndimisel tuleb tähele panna järgmisi momente. Keha raskuse ülekandmine peab toimuma üle eespoolse jala kanna. Sammu sooritanud jala kannale vajutagu sujuvalt, koos liikuva jala libistamisega tugijala suunas. Mitte laskuda eesmise jala põlvest sammu alguses ja tagapoolse jala põlvest keha raskuse ülekandmisel. Jalga lõdvestatagu veidi põlvest alles siis, kui liikuv jalg kohtub tugijalaga. Liialt varajane laskumine sammu astunud jala põlvest juhtub tavaliselt sellest, et tantsija liigub liiga ruttu tugijalalt ära, n.ö. kukub kukub õlgadele tagasi. Tagurpidikõnni õppimisel on kasulik hoida esialgu keha raskust eespool .
Kontroll liikumise üle jääb alati mehe hooleks.
Vastandliikumine ja vastandliikumise asend
Vastandliikumisega – selleks nimetatud vastaskülje pööramist liikuva jala suunas – alustatakse kõiki pöördeid. Selleks on ainult neli võimalust:

Astuda parema jalaga samm ette, pöörates samal ajal vasaku külje ettepoole.

Astuda vasaku jalaga samm ette, pöörates samal ajal parema külje ettepoole.

Astuda parema jalaga samm tagasi, pöörates samal ajal vasaku külje tahapoole.

Astuda vasaku jalaga samm tahapoole, pöörates samal ajal parema külje tahapoole.
Siin tuleb järgida, et keha pöörduks ja jalg liiguks üheaegselt, ja nii, et keha pööramine ei muudaks jala liikumissuunda. Vastandliikumisel on tantsimisel ajal suur tähtsus. Ta muudab pöörete tegemise lihtsamaks ja seeläbi tantsija liigutused loomulikumaks. Ka hõlbustab vastandliikumine partneri juhtimist.
Vastandliikumisel on veel teine vorm, mida nimetatakse vastandliikumise asendiks. Viimane tekib siis, kui keha pööramata astuda samm ette veidi risti või tagasi võidi risti ( seega samuti neli võimalust ). Jalgade ja keha asend on nii vastandliikumise kui ka vastandliikumise asendi korral enam-vähem ühesugune, ainult esimesel juhul on tegemist keha liikumisega jalgade suhtes, kuna teisel juhul liigub jalg keha suhtes.
Vastandliikumise asendit läheb vaja alati, kui üks partnereist sooritab möödaastet. Paljude sammude juures esinevad vastandliikumine ja vastandliikumise asend korraga. Vastandliikumise asendis sammud on iseloomulikud peaaegu kõigile tango figuuridele.
Jalgade töö
Iga sammu puhul on tähtis ka see, milline labajala osa on sammu eri faasides põrandaga kontaktis. Sellest sõltub jalalihaste koormus ja liigustuste loomulikkus.
Jalgade töö tutvustamise meetod on järgmine:

Samm ette, mis on astutud üle kanna ja mille lõpul ei alga ega toimu tõusu päkale, on tähistatud „kand“.

Samm ette, mis on astutud üle kanna ja mille lõpul algab või toimub tõus päkale, on tähistatud „kand-päkk“.

Samm päkale, mille lõpul ei laskuta tallale, on tähistatud “päkk“. Paljude tantsusammude viimase sammu jalatöö on tähistatud samuti „päkk“, sest laskumine tallale järgneb alles liikuva jala kohtumisel tugijalaga.

Samm päkale, mille lõpul laskutakse tallale, on tähistatud „päkk-kand“.

Jala töö telgpöörete ajal on märgistatud „kand-päkk-kand“ või „päkk-kand-päkk“. See tähendab, et samm astutakse vastavalt üle kanna või päka tallale. Pööre toimub päkal või kannal nii, et tald puudutab põrandat.
Lisaks tuleb veel meeles pidada, et kui külgsammule järgneb jalgade sulgemine ( ühe jala asetamine teise juurde ), tuleb jalga libistada tugijalani päkal.
Ülalkirjeldatu kehtib aeglase valsi, valsi, aeglase fokstroti ja fokstroti puhul.
Tõus ja laskumine
Stiilne aeglane valss, fokstrott, aeglane fokstrott ja valss eii ole mõeldavad ilma tõusude ja laskumisteta. Tõusu algus ja laskumine on peaaegu alati seotud sammu lõpuga, seepärast on vaja kõigepealt teada, et ettepoole-, tahapoole- ja külgsammu lõpuks loetakse momenti, mil liikuv jalg kohtub tugijalaga. Jalgade sulgemisel on sammu lõpuks hetk, kui liikuv jalg on jõudnud tugijala juurde ja algab keha raskuse ülekandmine.
Laskumine toimub alati ühe sammu vältel vajumisega päkalt tallale ja tugijala kõverdamisega põlvest või ainult tugijala kõverdamisega. Viimast moodust kasutatakse siis, kui eelnenud tõus seisnes ainult keha ja jalgade sirutamises ( ilma tõusuta päkkadele ). Enne samme, mille lõpul algab või sooritatakse tõus, tulebalati tugijalga põlvest kõverdades laskuda, siis saavutatakse tõusuks vajalik hoog . Vilunud tantsijad ei suru end kunagi ainuüksi jalalihaste abil päkkadele, vaid lennutavad end liikumishooga üles, millega saavutatakse tõusu tunnetus hoopis kehas.
Kehakallutused
Kehakallutusi tehakse peamiselt tasakaalu säilitamiseks pöörete ajal. Nii nagu tõus päkkadele, on ka kallutus seotud liikumishooga. Kehakallutused peavad alati toimuma väliskülje sirutamise abil. Seejuures ei tohi kallutusepoolset sisekülge sisse murda või kallutuse ulatust käega suurendada, keha peab kaarduma. Kallutuse määr oleneb liikumishoost ja hoo poolt resulteeritud liikumissuunast. Kallutus järgneb peaaegu alati sissejuhatavale sammule, millega kaasneb vastandliikumine ja algab pöördumine. Kui see samm astutakse parema jalaga ette või tagasi, järgneb kallutus paremale, kui aga vasaku jalaga ette või tagasi, siis vasakule. Kallutus säilitatakse tavaliselt kahe järgmise sammu vältel ja lõpetatakse koos laskumisega.
Kehakallutustega, samuti tõusudega, laskumistega ei tohi liialdada. Ülepakutud tants on alati inetum kui tants hoopis ilma nende tehniliste võteteta.
Sammu suund ja tantsija asend ruumi suhtes
Tants on alati seotud ruumiga, ka vabas looduses ümbritsevad tantsukohta kujutletavad seinad, mis piiravad liikumisvõimalust. Seega on ruum üks tegureid, mida tuleb tantsimisel igal juhul arvestada. Aegade jooksul on tantsupõranda jaoks kujunenud välja oma „liiklusmäärustik“, mis näeb ette, et alati tantsitakse ümber tantsupõranda keskpunkti vastupäeva. Seda liikumist nimetatakse tantsusuunaks.
AEGLANE VALSS
Esimene paaristants – viini valss – on üle sajandi olnud inspiratsiooniallikaks uute valsiliikumisel põhinevate seltskonnatantsude loomisel. Võimatu on alahinnata valsi mõju ka klassikalisele ja rahvatantsule. Seltskonnatantsudest on valsi järeltulijana kahtlemata menukaim aeglane valss. Tema sünniajaks loetakse aastaid 1924 – 1926, mil ta levis Inglismaalt Eutoopa mandrile ja sai tolle aja populaarseimaks moetantsuks. Aeglase valsi muusika taktimõõt on ¾. Taktis on kolm lööki, neist esimene rõhuline. Tempo 30 – 33 takti minutis . Sobivaim tempo on 31 takti minutis.
Et muusikas on esimene taktiosa esile tõstetud, tuleb ka tantsus iga takti esimest sammu veidi rõhtutada, millega saavutatakse liikumise hoog ja loomulikum tõus esimesel taktiosal.
Põhifiguurideks on:

Põhisamm üleminekuks vasakulepöördele (Closed Change from Natural to Reverse )

Põhisamm üleminekuks paremalepöördele (Closed Change from Reverse to Natural)

Pööre paremale (Natural Turn )

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Värtenpööre paremale (Natural Spin Turn)

Viivitusega pööre paremale (Hesitation Change)

Kortee (Reverse Corté)

Värtenpööre vasakule (Double Reverse Spin)

Visk (Whisk)

Vahetussamm promenaadi positsioonist (Chasse from P. P.)
Standardvariatsioonideks on:

Lahtine telemark ( Open Telemark)

Ristviivitussamm ( Cross Hesitation)

„Tiib“ ( Wing )

Lahtine hoogpööre (Open Impetus Turn)

Värtenpööre möödaastumisega ( Outside Spin)

Liuglemine viivitusega ( Drag Hesitation)

Üleminekusamm möödaastumisega (Outside Change)I

Lock step pöördumisega (Turning Lock)

„ Punumine “ promenaadi positsioonist (Weave from P. P.)
FOKSTROTT
Džässmuusika sissetund Lääne-Euroopa tantsumuusikasse eelneva sajandi esimesel veerandil tõi üle Atlandi ookeani endaga kaasa terve laviini uusi seltskonnatantse. Nimetagem neist siinkohal shimmy't, cakewalk'i, black bottom'it, jazzdance'i ja fokstrotti. Nende kõikide eluiga oli võrdlemisi lühike, nad kadusid niisama ootamatult, kui olid ilmunud. Erandi moodustas ainult 1914. aastal Põhja- Ameerikast tulnud fokstrott, mis levis peale I maailmasõda Euroopasse. Aastatel 1925 – 1926 tabas Lääne-Euroopat uus tantsuhullustus. Seekord oli kõmutekitajaks tšaarlston, mille liigutuste kokkusulamine fokstrotiga andis omakorda uue seltskonnatantsu quickstep'i. Viimase loomise au omistavad paljud seltskonnatantsu ajaloo uurijad inglise tantsuõpetajale Frank Fordile. Alates quickstep'i sünnist muutus fokstrott järk-järgult aeglasemaks, kuni tast kujunes välja tänapäeva aeglane fokstrott. Sellisest omapärasest tekkeloost tingituna nimetatakse paljudes riikides meil fokstrotina tuntud tantsu quickstep'iks, aeglast fokstrotti ehk slow -fox'i aga fokstrotiks. Kiiret fokstrotti nimetatakse siis quickstep'iks ja aeglast slow-fox'iks.
Fokstroti muusika taktimõõt on 2/2 või 4/4. Taktis on neli lööki, neist esimene ja kolmas rõhulised. Et tänapäeval tantsitakse pidudel ka aeglase fokstroti muusika saatel lihtsalt fokstrotti, sobib seltskonnatantsuks praktiliselt iga fokstrotipulsiga pala, mille tempo on 28 – 52 takti minutis. Siinjuures on mugavaim tempo 36 – 46 takti minutis. Fokstroti kui võistlustantsu tempo on 50 takti minutis.
Põhifiguurideks on:

Veerandpöörded (Quarter Turns)

Telgpöördega pööre paremale (Natural Pivot Turn)

Pööre paremale (Natural Turn)

Viivitusega pööre paremale ( Natural Turn with Hesitation)

Värtenpööre paremale (Natural Spin Turn)

Külgvahetussamm (Progressive Chasse)

Lock step ettepoole ( Forward Lock Step)

Lock step tagurpidi (Backward Lock Step)

Ristvahetussamm (Cross Chasse)

Telgpööre vasakule (Reverse Pivot)

Värtenpööre vasakule (Double Reverse Spin)

Suunamuutmissamm (Change of Direction)

Vahetussammuga pööre vasakule (Chasse Reverse Turn)

Vahetussammuga pöördumisega vasakule (Tipple Chasse to Right)

Joostav lõpp (Running Finish)
Standardvariatsioonideks on:

Joostav pööre vasakule ( Quick Open Reverse)

Risttelgpööre (Cross Swivel)

Kortee hõljumisega (Hover Corté)

„ Kalasaba “ (Fish Tail )

Joostav pööre paremale (Running Right Turn)

Külgvahetussamm paremale (Progressive Chasse to the Right)

Nelik jooks ( Four Quick Run)
VALSS
Arenenud 18. sajandi II poolel Saksamaal ja Austrias nn. saksa tantsust ( Deutscher Tanz ) ja ländlerist. Valss vallutas Euroopa 19. sajandi alguses koos romantismiga. Tõenäoliselt tekkis ta saksa-austria rahvatantsust lendlerist, mida tantsitakse Tiroolis veel tänapäevalgi. Valsi nimetus on tulnud saksakeelsest sõnast „walzen“, mis esialgu tähendas „keerlema, rullima“. Seltskonnatantsu tõi valss täieliku murrangu: ta ei nõudnud pikaajalist õppimist ja tantsiv paar ei olnud enam seotud tantsu kompositsiooni ning teiste tantsijatega. Valsiga algas seltskonnatantsude ajaloos uus, paaristantsu ajajärk.
Valsi muusika taktimõõt on ¾. Taktis on kolm lööki, neist esimene on rõhuline. Tempo 56 – 60 takti minutis. Kõik valsi sammud vältavad ühe löögi.
Põhifiguurideks on:

Pööre paremale (Natural Turn)

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Üleminek vasakulepöördele (Forward Change from Natural Turn to Reverse Turn)

Üleminek paremalepöördele (Forward Change from Reverse Turn to Natural Turn)

Fleckerl paremale (Natural Fleckerl)

Fleckerl vasakule (Reverse Fleckerl)

Check (Check from Reverse Fleckerl to Natural Fleckerl)
TANGO
Tango on 19. sajandi lõpus sündinud Argentina (mõnedel andmetel Uruguay ) päritolu tants. Selle nimi tähendab aafrikalaste keeles "kohtumise koht" või "omapärane koht". Teine variant - pärineb ladina sõnast "tango", mis tähendab "puutun". Tango sündis kiiresti kasvavate ja etniliselt kirevate suurlinnade Buenos Airese ja Montevideo alamklasside seas, sidudes Euroopa muusika- ja tantsutraditsiooni ( habaneera ) Lõuna-Ameerika päritolu milonga ja Aafrika rütmidega (candombe).
Algul tantsiti tangot mistahes sobiva muusika järgi, hiljem hakati looma spetsiaalseid palasid. Tangomuusikat esitas tüüpiliselt orkester , kuhu kuulus viiul , klaver , kitarr , flööt ja akordion . Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Ástor Piazzollat.
Tantsu nimetusele on antud erinevaid seletusi: Hispaanias on eksisteerinud sellenimeline flamenkostiil; Hispaania kolonistid kutsusid tangoks mustanahaliste orjade koosviibimisi ja pidustusi. Tango on iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants; legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet.
20. sajandi algul jõudis tango Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ja sai eriti suurlinnade nooblites ja vabameelsetes ringkondades ülipopulaarseks. Sünnimaal Argentiinas oli tango populaarsuse teine kõrgaeg Juan Peróni valitsusajal.
Tänapäevaks on välja arenenud mitu erinevat tangostiili: Argentiina stiil paljude eri variatsioonidega, Soome tango, samuti võistlustantsus tuntud Ameerika ja rahvusvaheline stiil. Kuigi tango on Ladina-Ameerika päritolu, liigitatakse teda võistlustantsus standardtantsude hulka.
Euroopas ja Põhja-Ameerikas seltskonna- ja võistlustantsuna tantsitava tango saatemuusikaks on tavaliselt 2/4 või 4/8 taktimõõdus pala, tempoga umbes 120 lööki minutis.
Sammud on järsud ja teravad, põhisammu rütmiskeem aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane, aeglane samm tähendab tegelikult pigem kiiret sammu ja sellele järgnevat pausi. Astutakse üle kanna, esmalt liiguvad jalad, siis järgneb keharaskus . Argentiina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Sammud on sujuvamad, astutakse üle päka, jalgade töö on keerukam , rütm varieeruvam, tantsuvõte lõdvem. Kinnises tantsuvõttes on kontaktis ülakeha, mitte puusad . Euroopa ja Põhja-Ameerika variatsioonile iseloomulikke järske peapöördeid Argentiina tangos ei tunta. Soomes sai tango nii tantsu kui muusikastiilina ülimenukaks 1950. aastatel, muusika puhul on peaegu alati tegu minoorsete paladega. Kinnises tantsuvõttes on ülakeha tihedas kontaktis, põlved kergelt kõverdatud, sammud on pikad ja sujuvad, põhisammuks kiire samm-juurde.
Põhifiguurideks on:

Külgkiirendussamm (Progressive Side Step)

Promenaad (Closed Promenade)

Lahtine promenaad (Open Promenade)

Kiiksamm pöördega (Rock Turn)

Kinnise lõpuga pööre vasakule (Open Reverse Turn with Closed Finish)

Lahtise lõpuga pööre vasakule (Open Reverse Turn with Open Finish)

Külgkiirendussammuga pööre vasakule (Progressive Side Step Reverse Turn)

Kortee ( Back Corté)

Kiiksamm vasaku jalaga (Rock Back on Left Foot )

Kiiksamm parema jalaga (Rock Back on Right Foot)

Tvistpööre paremale (Natural Twist Turn)

Promenaadpööre paremale (Natural Promenade Turn)

Lüli (Progressive Link )
Standardvariatsioonideks on:

Lülipromenaad (Promenade Link)

Neliksamm (Four-Step)

Tagurpidipromenaad (Fallaway Promenade)

Svivl möödaastumisega (Outside Swivel)

Külgkiirendussamm astakuga (Brush Tap)
AEGLANE FOKSTROTT
Aeglase fokstroti figuurid koosnevad peamiselt eri vältusega kõnnisammudest, mis muudavad tantsu pealtnäha lihtsaks ja kergesti õpitavaks. Ometi peetakse just aeglast fokstrotti vilunud tantsijate tantsuks, mis näilisele lihtsusele vaatamata nõuab suurepärast kehavalitsemise oskust, rütmitaju ja liigutuste elastsust . Kuna aeglase fokstroti tantsimiseks on vaja palju rohkem ruumi, kui täiskiilutud tantsupõrandad tavaliselt võimaldavad, on ta tähtsus seltskonnatantsuna viimasel ajal vähenenud ja aeglase fokstroti figuuride asemel tantsitakse fokstroti omi aeglasemas tempos. Võistlustantsuna on aeglane fokstrott endiselt tantsija oskuste ja võimete kriteeriumiks.
Aeglase fokstroti muusika taktimõõt on 4/4. Taktis on neli lööki, neist esimene ja kolmas on rõhulised. Muusika tempo on 28 – 34 takti minutis. Sobivaimaks tempoks on 30 takti minutis.
Põhisammudeks on:

Kolmiksamm (Three-Step)

Sulgsamm (Feather Step)

Pööre paremale (Natural Turn)

Pööre vasakule (Reverse Turn)

Suunamuutmissamm (Change of Direction)

Hoogpööre (Impetus Turn)

„Laine“ vasakule (Reverse Wave )

„Punumine“ (Weave)
Standardvariatsioonideks on:

Hõljesulgsamm (Hover Feather)

Hõljetelemark (Hover Telemark)

Telemark paremale (Natural Telemark)

Tvistpööre paremale (Natural Twist Turn)

„Punumine“ paremale (Natural Weave)

Top Spin (Top Spin)

Telemark (Telemark)

Lahtine telemark sulglõpuga (Open Telemark with a Feather Finish)

Lahtine telemark, lahtine pööre paremale ja svivl möödaastumisega (Open Telemark, Natural Turn to Outside Swivel)

„Punumine“ promenaadi positsioonis (Weave from P. P.)
SALSA – Ladina-Ameerika tants
Salsa on Kariibi päritolu tants, mis on 4/4 taktimõõdus. Salsa tants kuulub Ladina-Ameerika tantsude hulka. Liikumine tantsupõrandal toimub võrdlemisi väikses ulatuses, põhisammudega liigutakse ette ja taha skeemi järgi üks-kaks-kolm- stopp , viis-kuus-seitse-stopp. Salsat tantsitakse nii paaris kui soolotantsuna. Salsa populaarsuse tõttu on temast Ameerikas kujunenud palju erinevaid stiile: Kuuba , Colombia, Los Angelese , New Yorki stiil, rueda de casino, salsa suelta ja mitmed teised. 20. sajandi lõpust alates on salsa kogunud populaarsust ka Euroopas.
Praegune salsa on tõenäoliselt Kuuba tantsudest kõige populaarsem . Sellele rütmikokteilile on Ameerika muusika hoogu ning vitaalsust lisanud džässi ja roki mõjud. Tulemuseks on joovastav segu täis elu ja rõõmsameelsust. Hispaania sõna salsa tähendab kastet , aga muusikud peavad silmas pigem vürtsi. Salsa jõudis esmakordselt areenile 1960ndatel USAs, selle vallutustööd kinnitas 1988.aastal ilmunud film „Salsa“.See on tants, kus keha töö on vähemalt sama tähtis kui sammud, kui mitte rohkemgi. Salsa puhul kasutatakse lahtist tantsuvõtet. Puusade liikumine on paljude Ladina-Ameerika, Kuuba ja Kariibi päritolu tantsude juures tavaline. Salsat peetakse ka üheks raskeimaks tantsuks tema liikumise tõttu, millel on palju erinevate rahvaste mõjutusi.
Riietus. Nii daami kui ka mehe riietuses dikteerivad koht ja tantsustiil. See, mida kannad, peab olema mugav ja tantsustiili silmas pidades sobiv. Riided ei tohiks olla liiga kitsad , eriti daamide jalgade ümber. Paljudes tantsudes on tähtis, et saaks jalgu ning puusi vabalt ja takistamatult liigutada. Loomulikult on väga olulised ka kingad . Need peavad olema kerged ja elastse tallaga, võimalusel nahktallaga. Head tantsijad kasutavad spetsiaalseid kroomnahast või sarnasest materjalist mittelibisevaid taldu. Ometi ei tohiks kingade tald takistada jala liikumist taktis, mil jalga põrandal libistad.
MINU ARVAMUS
Referaati standardtantsude kohta ja natukene ka salsa ( Ladina-Ameerika tantsu ) kohta ei ole üldse kerge teha, kuna materjali, mida saad kasutada on vähe. Imestan, et Internetis on nii vähe materjali standardtantsude kohta. Iseenesest oli seda küll huvitav teha ning mida rohkem sellesse süveneda, seda paremini mõistan, et iga tants nõuab tantsijalt palju erinevaid omadusi, mida tavainimesel ei ole. Näiteks ei suuda igaüks kõiki samme järjest meelde jätta ning on ka selliseid, kelle kehakuju ei võimalda erisuguseid samme, liigutusi korralikult ning ilusasti sooritada. Arvan, et tantsima peab neid tantse, mis oleksid kõigile võimetekohased. Muidugi on peaks igaüks oskama tantsida valssi, isegi siis kui ta arvab , et ta seda kunagi tantsima ei hakka.
Selleks, et kõike neid tantse mõista, peaks neid ise ka tantsima või vähemalt nägema kuidas neid tantsitakse, sest ainult palja teksti järgi ei saa öelda palju tantsude iseloomu ja olemuse, väljanägemise kohta. Ka erinevate tantsumuusikate kuulamine võib viia lähemale tantsule endale.
Nagu näha, on tänapäeva noored seltskonnatantsudes üsnagi kobad, ka kõige tavalisemas valsis. Paljudes koolides ei õpetata õpilasi valssi tantsima ja sellest on väga kahju, sest kui palju on neid, kes käivad kuskil tantsutrennis või kelle vanemad õpetavad oma võsukesele klassikalisi tantse. Neid on vähe. Oleks ju tore kui pidupäeval saaksid kõik koos tantsida ka rahuliku muusika järgi, mitte ainult diskomuusika järgi diskot.
KASUTATUD KIRJANDUS

ENE 3 Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, Tallinn, Kirjastus „Valgus“, 1988

EE 8 Eesti Entsüklopeedia, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995

EE 9 Eesti Entsüklopeedia, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996

EE 10 Eesti Entsüklopeediakirjatus, Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjatus, 1998

Standardtantsud, A.Tael, Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn, 1972

http://et.wikipedia.org/wiki/Standardtantsud

http://et.wikipedia.org/wiki/Seltskonnatants