Võistlustantsu ajalugu Eestis alates esimesest maailmasõjast (1)

Võistlustantsu ajalugu Eestis alates esimesest maailmasõjast.

Võistlustants ehk tantsusport on spordiala, kus võisteldakse nn peotantsude tantsimises. Kümme tantsitavat tantsu jagunevad Ladina-Ameerika ja standardtantsudeks. Standardtantsud on aeglane valss , tango , Viini valss, aeglane fokstrott ja quikstep. Ladina-Ameerika tantsud on samba, tšatša, rumba , Paso doble ja džaiv.
Amatööride rahvusvahelisi võistlusi korraldab Rahvusvaheline Tantsuspordi Föderatsioon (IDSF), elukutseliste tantsijate võistlusi Ülemaailmne Tantsu ja Tantsuspordi Nõukogu (WD&DSC). Aastal 1997 tunnustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee võistlustantsu spordialana ning ISDFi rahvusvahelise spordialaliiduna.
Võistlustansu võistlusetel jaotatakse tantsijad erinevatesse kategooriatesse, vanuse ja taseme klassi järgi.
Vanuse klassid : Lapsed1(7-9) Lapsed2(10-11) Juunior1(12-13) Juunior2(14.-15) Noored (16-18) Tänapäeval on mõnedel võistlustel lisandunud ka Noored2 klass, ehk 18-21 aastased tantsijad Täiskasvanud(18-35) Seeniorid (35-...)
Taseme klassid:(ei ole otseses seoses vanustega) Algajad (2-4 tantsu) E-klass (6 tantsu) D-klass (8 tantsu) C-klass (10 tantsu) Vabaklass(B-S) (10 tantsu)
LADINA-AMEERIKA TANTSUD:
SAMBA:
Samba on Aafrika juurtega Brasiilia tantsu- ja muusikastiil, mis kujunes välja 20. sajandi algul Rio de Janeiros. Samba tants on elav ja rütmikas, 2/4 taktimõõdus, kuid igas taktis tehakse kolm sammu. Esimese taktiosa liikumist venitatakse kergelt teise arvel. Lugedes rütmi "üks-ja-kaks", kõverdatakse jalad ühe ja kahe peal põlvest, "ja" peal jalad sirutuvad, andes kokku iseloomuliku vetruva üles-alla liikumise. Sambale on omane ka väga liikuv puusavöö. Samba pärineb maxixest (nn Brasiilia tango), sammud pärinevad ka afro-brasiilia candomblé rituaalidest ja capoeira angolast. Samba nime all sai uus tants tuntuks alates 1914. aastast, jõudis Euroopasse 1923-24 kuid tantsusaalides laiema levikuna jõudis alles pärast Teist maailmasõda. Seltskonna-sambast hoopis erinev on Brasiilia karnevalidel tantsitav samba, millest on kujunenud palju eri stiile, nt samba no pé, samba de gafieira, samba pagode, samba axé. Samba de gafieira on kõige keerulisema koreograafiaga ning seda õpetatakse ka arvukates sambakoolides. Võistlustantsus on samba Ladina-Ameerika tantsude seas avatantsuks, tempo on u 50-52 takti minutis .
CHA-CHA:
Ehk cha-cha-cha on 1940. aastate lõpus Kuubal sündinud 4/4 taktimõõdus Ladina-Ameerika tants. Cha-cha-cha kirjeldati algselt kui "rumbat ühe lisalöögiga" ja "mambot guiro rütmiga". On arvatud, et cha-cha-cha sulatas kokku elemente kahest varasemast Kuuba tantsust - danzonist ja montunost, kuid teise versiooni järgi on cha-cha-cha edasiarendus kolmesest mambost, kus ühel taktil tehakse viis sammu. Cha-cha-cha loojaks on peetud Enrique Jorrini ja Euroopasse toojaks Briti tantsuõpetajat Pierre Margoliet. Tantsu nimi pärineb tõenäoliselt Haitilt, kus see tähistas kellataolist pilli. Teiste seletuste järgi tuleb cha-cha-cha nimi tempokast Kuuba tantsust guarachast või cha-cha-cha sammudele iseloomuliku chassé tantsimisel tekkiva heli või Kuuba rahvapärase rütmipilli guiro raputuse onomatopoeetilisest kirjeldusest. Cha-cha-cha tempo on 28-30 takti (u 120 lööki) minutis. Tantsides on keharaskus ees, sammud astutakse varbale, ülakeha on väheliikuv, kuid sammudega kaasneb intensiivne puusade liikumine, põlved sirutuvad löökide vahel. Neljandast esimese löögini tehakse chassé, mille viimane samm on veidi pikem, rõhutades esimest lööki. Võistlustel tantsitakse cha-cha-cha Ladina-Ameerika tantsude seas teisena .
RUMBA:
Rumba on Kuubast pärit tants, mis muutus populaarseks juba eelmise sajandi alguses. Aja jooksul on rumba arenenud neegritantsust ja omandanud pisut iseloomu fokstrotiltki olles nii heaks näiteks Afro-Kuuba muusikast. Ameerikas ja Euroopas võitis see tants inimeste südamed 1930ndatel aastatel. Siinkirjutaja arvates iseloomustab rumbat kõige rohkem väljend "armastuse tants". Rumbas peitub väga palju tundeid ja hästi tantsivad seda tantsu just need, kes oskavad rumba erootilis -romantilist feeling ´ut edasi anda. Rumbat tantsides peaksid partnerid välja nägema kui armunud, see on armunute tants. Küllaltki rahulik ja aeglane, samas nii palju keha keeles edasiandev - selline ei ole ükski teine tants. Võistlustel tantsitakse kuuba rumbat, seltskonnatantsijad harrastavad aga tihti ruutrumba tantsimist. Need kaks on küll sammude skeemilt erinevad ja muusikassegi tantsitakse neid erinevalt, kuid põhiline alatoon - anda edasi tundeid - jääb ikka samaks. Rumba tempo võistlustel on 27 takti minutis, kuid seegi tempo on aja jooksul langenud võimaldades edasi anda veelgi rohkem tundeid. Rumbat tantsitakse järjestuses kolmandana.
PASO DOBLE:
Paso doble on võistlustants, mis kujutab tegelikult härjavõitlust. Kui igal tantsul on oma tunded ja lugu, mida ta edasi andma peab, siis paso doble puhul on see story vägagi kindla alguse ja lõpuga. Esimesena peaks ehk mainima, et mehe roll on olla toreadoor ning naine ei ole mitte härg, vaid punane rätik toreadoori käes. Tants jaguneb neljaks osaks. Esimene osa kirjeldab toreadoori saabumist areenile, tema tutvustamist publikule. Teises osas saabub härg ning algab võitlus. Paso doble muusikale on iseloomulikud highlight´id ehk kõrgpunktid ehk paugud, mis asuvad muusikas alati ühe ja sama koha peal ning jagavad tantsu osadeks . Esimese highlight´i ajal peaks paso doble story järgi toimuma esimene härja kokkupuude punase rätikuga. Seejärel jätkub võitlus, mis lõppeb teise highlight´iga kui härg jutu järgi surnult maha kukub . Tantsu viimane osa iseloomustab toreadoori võidutsemist ning tants lõppeb kolmanda highlightiga. Paso doble tants kestab 2 minutit ning highlight´ide ajal võtavad tantsijad tavaliselt sisse mõne huvitava poosi. Võistlustel tantsitakse alati originaalse paso doble muusika järgi, sest see kirjeldab kõige paremini õiget õhkkonda. Samas on see õhkkond jällegi üks asi, mille üle palju vaieldakse, sest kui paso doble peaks kuulu järgi pärinema Hispaaniast, siis tegelikult sellest tantsu Hispaanias ei tunta. Paso dobles on küll sugemeid hispaania rahvatantsust ja flamenkost, kuid samas kirjeldab ta härjavõitlust ning arvatakse, et see tants on ehk veel enamgi kui teised võistlustantsud aegade jooksul muundunud millekski täitesti omanäoliseks ehk lihtsalt võistlustantsuks. On neidki , kes arvavad , et paso doble ei sobi oma olemuselt võistlustantsude sekka, kuid praegu ta seal siiski on. Samas käivad tipptantsijad paso doble olemust otsimas härjavõitluse areenilt ning hispaania rahvatantsijate seast, kuigi paso doble on siiski arvatavalt vaid segu mitmest erinevast asjast . Võistlustel tantsitakse seda sõjakat marsimuusikale sarnanevat tantsu neljandana enne jive ´i, tempoks 60-62 takti minutis.
DŽAIV:
Dzaiv (inglise k Jive) on Ameerika päritolu tempokas tants, mida liigitatakse Ladina-Ameerika tantsude hulka ning tantsitakse võistlustantsus viimasena. Tempo on 42-44 takti minutis. Dzaiv pärineb Ameerika Ühendriikide kaguosa mustanahaliste seast. On oletatud, et nemad jäljendasid seminoli indiaanlaste sõjatantsu liigutusi, tõenäolisemalt on aga tantsu juured Aafrikas. Tantsu nimi võib tuleneda wolofikeelsest sõnast jev, mis tähendab 'halvustama'. Ameerika Lõuna mustade slängis tähendas jive luiskamist, liialdamist, silmatorkava välimusega eset, marihuaanat ja seksuaalvahekorda. 1880. aastatel levis lõunaosariikide mustade seas tants nimega cake walk (koogikõnd - nimetus pärines tavast , et kook oli tantsuvõistlustel auhinnaks). Saatvaks muusikaks oli ragtime . Selline muusika ja tants said populaarseks ka New Yorgis ja Chicagos. 20. sajandi algul kui valgete ühiskonna käitumisnormid muutusid vabamaks , võtsid valged üle mõned energilisemad tantsud, mida seni olid tantsinud vaid mustanahalised - yankee tangle, texas rag, fanny bump, funky butt, squat jt. Paljud tantsud olid loomanimelised, algselt ilmselt pantomiimilise iseloomuga : turkey trot , horse trot, eagle rock, crab step , buzzard lope , fish walk, camel walk, lame duck , bunny hop, kangaroo hop, grizzly bear , bunny hug. Kõiki neid tantse tantsiti 4/4 taktimõõdus sünkopeeritud rütmiga ragtime'i järgi. 1910 . aastast alates hakati neid tantse tantsima järjest suvalises järjekorras; rõhuasetus läks sammudelt rütmile. Samal aastal sai menukiks Irving Berlini "Alexander's Ragtime Band ". 1920. aastatel arenes ragtime swingiks; tantsudest said populaarseks fokstrot ja charleston, 1926 ka Detroidist pärinev black bottom . Samal aastal avati New Yorgis Harlemis Savoy tantsusaal, kus mängis Fletcher Hendersoni jazzansambel. Tantsijad hakkasid kombineerima fokstrotti, charlestoni ja black bottomit ning erinevaid "loomasamme" ja kohandama seda segu jazzmuusikale. Sündis tants nimega lindy hop, mis hiljem sai tuntuks ka jitterbugi nime all. Järk-järgult kujunes jitterbugist välja dzaiv, mille põhisamm on kiire sünkopeeritud chasse (kõrvale-juurde-kõrvale) vasakule ja paremale, millele järgneb aeglasem samm taha ja keharaskuse tagasitoomine. Sammud tehakse päkkadel, keharaskus on toodud ette, puus liigub pool lööki pärast sammu. Chassed tehes on eespool olev jalg kõrgel päkal ning tagapoolne jalg tallal, mis loob "kaalutuse" illusiooni .
STANDARDTANTSUD:
AEGLANE VALSS:
Tantsude saamisloo kohta annavad erinevad allikad pisut erinevat infot, ka tantsitakse paljusid tantse erinevates piirkondades erinevalt - näiteks Ameerikas hoopis teistmoodi kui Euroopas. Samas on muidugi ka suhteliselt vaieldamatuid fakte, nagu näiteks see, et valsi muusika on ¾ taktimõõdus. Ikka üks, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm ja nii muudkui edasi. Valss peaks olema pärit olema Saksamaalt, juba 1700-ndate lõpus oli see tants populaarne Saksamaal ja Austrias . Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul palju muutunud ja Inglismaalgi veel kohandatud - praegu loetakse põhiliseks stantardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Alguses oli valss aeglane tants, kuid XIX sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad välja kiirema tempoga valsi, mida tänapäeval teamegi viini valsi nime all. Kõige ilusamad viini valsid ongi pärit juba Straussi aegadest , nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul".Ka viini valssi on aja jooksul kohandatud ja on ju eestlastelgi oma labajalavalss , mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Osade tantsude nimedega on keeruline lugu, kuid valss on üks neist tantsudest, mille nimi on eesti keeles enam-vähem sama nagu inglise või saksa keeles. Kui saksa keeles on sõna "walz", siis inglased on sellest tuletanud "waltz", eesti keeles niisiis lihtsalt valss. Tantsuvõistlustel tantsitakse kahte valssi - aeglast ja viini valssi. Aeglane valss, mida kutsutakse ka inglise valsiks, on poole aeglasem kui viini valss, tempoks on 30 takti minutis. Viini valsi tempo on 60 takti minutis. Aeglast valssi õpetatakse Eestis tavaliselt juba esimeste tantsude seas, sest kuna tempo on aeglane, on neid samme lihtne õppida. Mõned tantsuõpetajad peavad seda tantsu ka standardtantsude aluseks, mõned arvavad, et aluseks on siiski aeglane fokstrott, mida Eestis standardtantsudest alles viimasena õpetatakse. Viini valssi õpivad ka juba algajad tantsijad, kuid kuna see on kiire tants ning nõuab paari head koospüsimist, on seda vahel raske omandada. Võitlustel on tantsudel oma järjekord, mis võib samuti erinevates maades erinev olla. Eestis tantsitaksegi kõigepealt aeglast valssi, viini valss on standardtantsude järjestuses kolmas.
TANGO:
Algselt Argentiinast pärit tango erineb oma temperamendi poolest kõigist teistest standardtantsudest ning arvatakse, et ta sarnaneb kõige enam ladinaameerika tantsudega. Tangoga seostuvad ajaloost noavõitlused ning seksuaalne ergutus , tantsu saatis tavaliselt kitarr , viiul ja flööt. Tango on tugeva rütmiga, energiline tants. Argentiinas arvatakse, et tangot ei saagi tantsida väljaspool tema õiget kultuurilist tausta , sest siis kaotab tants oma tegeliku loomuse. Paraku on tänapäevane võistlustants igati üks suur segu paljudest kultuuridest, mõtetest ja moevooludest. Nii on ka võistlustel esitatav tango saanud oma näo Euroopas, mis erineb paljuski tangost, mida armastatakse tantsida näiteks Ameerikas. Samas on teada, et tantsijad, kes tahavad ühe või teise tantsu tõelist olemust mõista, käivad ära nende tantsude algupärasel kodumaal ning seega tuuakse ka praegusesse võistlustantsu tagasi seda, millest tantsud oma alguse on saanud ja see on iseenesest hea. Eestis võisteldakse tangos alates D- klassist , see on võistluste kavas teine tants peale aeglast valssi, tempoks 33 takti minutis. Siinkirjutaja arvab , et tango on tants, mis inimesele kas ei meeldi või siis meeldib väga, vahepealne variant on võimatu.
VIINI VALSS:
Valss on arenenud 18. sajandi teisel poolel Saksamaal ja Austrias nn saksa tantsust (Deutscher Tanz) ja ländlerist. Alguses oli valss aeglane tants, kuid 19. sajandi esimesel poolel arendasid Viini heliloojad (Joseph Lanner, Johann Strauss) välja kiirema tempoga tsüklilise viini valsi, mis võitis erilise populaarsuse ja levis 19. sajandi jooksul kõikjale Euroopasse. Kõige ilusamad viini valsid ongi pärit juba Straussi aegadest, nagu näiteks "Ilusal sinisel Doonaul". Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul palju muutunud ja Inglismaalgi veel kohandatud - praegu loetakse põhiliseks standardtantsude kodumaaks ikkagi Inglismaad. Eestlastelgi on oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Stiliseeritult on valssi rohkesti viljeldud kammer- sümfoonilises ja lavamuusikas. Valsi uuemad teisendid on inglise valss ja boston.
FOXTROT:
Fokstrott ehk inglisepäraselt foxtrot on pärit eelmise sajandi alguse Ameerikast. Otseses tõlkes tähendab sõna "foxtrot" rebase sörki, kuid kas just rebase jooksu järgi ka tants oma nime sai, pole kindel. Väidetakse, et nimi võis tulla hoopis ühe kuulsa ameerika muusiku, Harry Foxi järgi. Eestis nimetatakse fokstrotti ka aeglaseks fokstrotiks ning see on võistluste seisukohast viimane õpitav standardtants , mida hakatakse tantsima alates C-klassist. Samas nii mitmeteski maades peetakse fokstrotti standardtantsude aluseks ning seda õpetatakse ka ühena esimestest tantsudest. Arvatakse, et enamus võistlustantse ongi välja kasvanud fokstrotist, ka sving ja rock, millest omakorda arenes jive. Niisiis ei olegi ladinaameerika- ja standardtantsud teineteisest nii kaugel kui vahel arvata võiks. Inglismaal peetakse fokstrotti kõige populaarsemaks võistlustantsuks.
QUICKSTEP:
Quickstep on fokstroti kiirem variant. Loomulikult on aja jooksul need kaks tantsu arenenud kumbki oma rada ja praeguseks nad ehk nii sarnased polegi. Fokstrott tundub aeglane ja majesteetlik tundetants olevat, samas kui quickstep näib nii kiire ja muretu, teinekord kerglanegi. Tõlke järgi kiiret sammu tähendav quickstep on Eestis aeglase valsi kõrval järgmine tants, mida tavaliselt õpitakse. Seda tantsu kerge tantsida üsna mitmete rütmide järgi, sellepärast on quickstep ka populaarne seltskonnatants . Võistlustantsijate tantsitud quickstep on aga vahel nii lendlev, nagu tantsijate jalad põrandat ei puudutakski. Võistlustel tantsitakse aeglast fokstrotti neljanda tantsuna ning sellele järgnebki kohe noorem vend quickstep, mis on võistlusprogrammis viimane standardtants. Aeglase fokstroti tempo on 30 takti minutis ning quickstepil 50 takti minutis.