Tallinna Niguliste kirik (6)

Tallinna Niguliste kirik
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Alates 1984 tegutseb Niguliste kirik muuseum -kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Kirik rajati algkujul 1230 . aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum , mis asus praeguse kooriruumi keskkohas. 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone . See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg . Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel , põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini. Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405– 1420 , mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini. 1486 – 1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515 . Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katus on varustatud laternaga. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad skulptuurid . 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein -Becki hauakabel. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver . Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa. 1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Tulekahjus hävisid orel , 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel , nikerdseinad ning 1556 –1558 rae liikmetele ehitatud renessanss -stiilis nikerdpingistik.
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida. Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul. 1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega. 1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava. Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud. 1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning 1898 parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune.
Surmatants – populaarne altarimaali pildimotiiv elu ebakindluse ja surma paratamatuse teemal, õudu äratav kuju (n. luukere ) sunnib vastutahtmist tantsima tavaliselt erinevaid ühiskonna klassidest pärinevaid inimesi. Surmatantsumotiiv (danse macabre) oli ühiskonda demokratiseeriv surmahoiatus kõigile.
Kuidas Bernt Notke maal omal ajal Eestisse jõudis, pole täpselt teada. Maali põhjalikult uurinud kunstiteadlane Mai Lumiste on arvanud, et see valmistati spetsiaalselt Niguliste kiriku jaoks. Toona tellis linna kõige rikkam kogudus maali, mis nüüd, viis sajandit hiljem, on Eesti hinnaliseim kunstiväärtus. Omal ajal võis maalil olla kuni 50 figuuri. Keerulise ajaloo käigus säilis teosest 7,5 meetrine pannoo . Maalil kujutatud gootilikud figuurid on haaratud ülevasse protsessiooni. Punane, kuldne ja pruun koloriit loovad piduliku õhustiku, mida kunstiajaloolased on interpreteerinud ülistusena reaalse maailma ilule. Elujaatavaks peab Lübecki meistri loodud " Surmatantsu " ka Jüri Kuuskemaa, kes on teosega töötanud 14 aastat. Surmatantsu teemal on tehtud väga süngeid ja pessimistlikke teoseid, kuid Bernt Notke oli jõuline isiksus, kes tõlgendas seda teemat elujaatavalt.
Minu enda arust on see täiesti imeline kunstitoes, ma pole kunagi varem midagi nii huvitavat näinud. Sellest pole lihtsalt võimalik niisama mööda kõndida, seda jääd alati vaatama ning mõtisklema. Mulle meeldib, kuidas maalil on kujutatud erinevate inimeste kõrval luukeresid. See on selline maal, mille ma paneks endale koju seina peale, kuid veidike väiksemas mõõdus. Ma küll ei tea seda, mis seal all kirjas on, kuid sellegi poolest on see väga pilkupüüdev. Mõelda veel seda, et Eestis, nii väikses kohas on olemas selline imeline kunstiteos nagu Bernt Notke "Surmatants".
Reimo Oja
10c klass