Tallinna kirikud (0)

Keskaegsed kirikud
Rain Hein
10a
Tallinna Ühisgümnaasium
Tallinn 2010

Mõisted:

Epitaaf - Hauakiri või hauakirjaga mälestussammas; surnu mälestustahvel kiriku seinal.
Kodakirik -Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole, aknaid kesklöövi idaosas polnud; uksed ehk portaalid asusid tavaliselt kiriku läänepoolel või pikiküljel; kaari kandsid piilarid, mitte antiiksed sambad.
Basiilika - Põhiplaanilt ladina risti kujuline, pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea – valgmiku.
Altar - Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht – pind, millele asetatakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele.
Kantsel -
põrandast või maapinnast kõrgemal asetsev rinnatise taga asuv kõnetool, millelt vaimulik peab kogudusele jutlust.
Päiskivi- hoone võlve ülal hoidva kivi, millega seotakse nn. võlviroided ja mis peab olema üheltpoolt nii raske, et ta võlvi piisava surve all koos hoiab, aga samal ajal ka nii kerge, et ta võlve katki ei rõhu.
Kenotaaf- hauamärk inimesele, kes on maetud mujale või kelle säilmed on kadunud.
Võlvitüübid:
●1. pistiksiiluga silindervõlv
●2. kloostrivõlv
●3. servjoonvõlv
●4.ristroidvõlv
●5. tähtvõlv
●6. domikaalvõlv
●7. peegelvõlv
●8. Moldvõlv
Tornikiivrid- kiriku nö ülemised osad ehk tipud . Kate, mis kaitseb torni sisemust.
Tornikiiver-ühes tükis kiriku torni kattev osa, väga tihti on meie keskaegsetel gooti stiilis kirikutel teist stiili tornikiivrid, kuna need on välgutabamuse või mõne muu õnnetuse tagajärjel maha põlenud ja asendatud.
Sammas- Püsttoend, kolonn , mille ristlõige on ringikujuline ning koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel . Samba pind võib olla sile, püstvagudega või spiraalvagudega.
Piilar- arilikult kandiline tugipost , mis kannab laekonstruktsiooni. Ristlõikelt võib see olla nelikant, kaheksakant või hoopis ristikujuline.

Tallinna Niguliste kirik

Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik . Niguliste kirkik on pühendatud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Algkujul rajati kirik 1230 . aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena, siis kasutati kirkikud ta kaitsekirikuna. 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone .
Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesidraidportaalid. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline.

sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel. Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405 –1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänaseni. 1486– 1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks, mille käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515 . Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa.
Niguliste kirikus on mitmeid vaatamisväärsusi, kuid vaieldamatult kuulsaim neist on B. Notke poolt loodud „ Surmatants “. See teos iseloomustab kõige paremini seda, et kõik inimesed on surma ees võrdsed olenemata sellest, et kas nad on rüütlid, talupojad või siis preestrid. Teiste teoste seast on silmapaistvad K. Wenigi „Kristus ristil “, millel on kujutatud risti löödud Jeesust, keda on ümbritemas kolm leinavat naist. Kindlasti on veel märkimisväärne Nigulistes olev altari kapp, mis avatakse täielikult vaid kolmel korral aastas, kolmel suuremal kirikupühal. Altaril on 3 asendit, tavaliselt on kapp poolenisti avatud ehk 2. asendis. Praeguseni pole teada kapp altari autorit , sest meitritel oli tavaks enda töödele nime mitte peale panna.

Tallinna Oleviste kirik

Esmakordselt on kirikut mainitud1267. Aastal ning kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. 14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiver oli väidetavalt 159 meetri kõrgune, muutes Oleviste kiriku keskaegse Tallinna ning kogu Euroopa kõrgeimaks kirikuehitiseks.
Oleviste kiriku silmapüüdvaimaks vaatamisväärsuseks oli Willhelm Georg Alexander von Kügelgeni alarimaal „Kristus ristil“. Meil tekkis ka harukordne võimalus piiluda Oleviste kiriku kunagisse raamatukokku ning ka altari taha, kus oli mitmeid hauaplaate. Erakordne oli ka suures aknas olev vitraaž, millesse graveeritud Jeesus ristil ilmub päikesevalguse käes suurendatuna kiriku seintele . Kord oli isegi noormehe matustel seesama rist ilmunud hukkunu laubale. Veel torkasid silma mitmeosalised laes olevad lühtrid ning stiilne orel.

Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik

Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Arvatavasti rajati see alguses puukirikuna. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel, valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogkonna) peakiriku . Kuni 1560 . aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud.
Kirikusse sisenedes jäi minu pilk peatuma koheselt suurtel ja võimsatel vappidel, mida oli hulgaliselt kiriku kõikidel seintel . Samuti oli ka mitmeid epitaafe kiriku piilaritel ja seintel. Toomkiriku silmapaistvamad hauamonumendid esindavad erinevate ajastute raidkivikunsti stiilisuundi. Kooriruumi lõunaküljel on kaunis renessansteos – Rootsi väepealik Pontus De La Gardié ja tema abikaasa. Barokiajastut esindab tagasihoidlikum meistritöö – Johan Hastferi portree-epitaaf 1676 aastast Rootsi kujur Nicolaes Millichi loomingust.
Imekombel elasid nimetatud raidkiviteosed üle kirikut XVII sajandil laastanud tulekahju.