Niguliste kirik (referaat) (0)

Niguliste kirik
Koostaja : Roland Allmägi
Juhendaja : Tiina Treibold
Tallinn 2012
Üldine informatsioon ja ajalugu
Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas.
Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.
Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike  kooriruum , mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.
Kiriku ehitus lõppes 1230. aastal ja rajati Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Sellel ajal ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkide, suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks.
14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest.
Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Alates 1984 tegutseb Niguliste kirik  muuseum -kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Hõbedakambris on eksponeeritud gildide,  tsunftide ,  Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga  saal on armastatud kontserdipaik.
Kiriku juurde kuuluvad neli kabelit:

• Antoniuse kabel , ehitati 1493. aastal (algselt Püha Matteuse kabel u.1350)
  

Kabelis asub säilinud osa Lüübekist pärit meistri  Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp)
ning püha Antoniuse altar (16. sajand).

• Bogislaus von Roseni hauakabel (ehitati 1651. aastal)
  
• Püha Jüri kabel, peaportaali ees 14.sajandist
  
• maanõunik Gustav Adolf von Clodti hauakabel (ehitati 1678. aastal)
  
• Peter August von Holstein -Becki kabel kiriku põhjaküljel (ehitatud 1773. aastal)
  

Ehitus,ümberehitused, kahjustused ja restaureerimised läbi aegade
13. sajandi lõpul lisandus neljatahulisele kooriruumile
kolmelööviline  nelja võlvikuga pikihoone .
See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit,
kuid selle võlvikute laius erines praegusest.
Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis  vimperg . Niguliste põhjaseina  portaal  on
Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi.
Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara  kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini.
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405– 1420 , mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone.
Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised.
Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate  servjoonvõlvidega.
Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber.
Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.
1486 –1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks.
Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate  petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline  astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga.
Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis  1515 . Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes  Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 
1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne  von Clodti
hauakabel, mille katus on varustatud laternaga.
Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad  skulptuurid . 
1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel.
Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696,kui selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver .
Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa.
1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
Märtsipommitamine 1944:
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega.
Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kohesele evakueerimisele.
Muuhulgas päästeti:

• Barokiaegsed epitaafid (17.–18. sajand)
  
• Renessanss - ja barokklühtrite kogu (16.–18. sajand)
  
• Püha Antoniuse kabeli põrandat katvad hauaplaadid (14.–17. sajand)
  
• Püha Antoniuse altar
  
• Lüübeki meistri  Hermen Rode  valmistatud suur peaaltar ( 1481 )
  
• Bernt Notke " Surmatantsu " algusosa (15. sajandi lõpp)
  
• Von Roseni kabeli ehisseina mõned detailid (1655),
  
• Seitsmeharuline kandelaaber (1519)
  

Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones .
Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev  tammepuust  krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepaHans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710 enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.
Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning  1556 –1558 rae  liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.
Restaureerimine
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953–1984.
Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud.
1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning  1898  parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune.
Hoone rekonstueeriti muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid rajati hoone põhjatiiva ette maa alla.
Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.
Vaatamisväärsused
Epitaafid ja vappepitaafid*:

• Arent Passer . Antonius von der Buschi perekonna  epitaaf . Umbes  1608
  
• Dietrich Mölleri epitaaf. 1614
  
• Gotthard Wilhelm von Esseni  vappepitaaf . 1693–1694
  
• Wolter von Delwigi vappepitaaf.  1698
  
• Gustav Bergi  vappepitaaf. 1697
  
• Christian  ja David Lilienringi vappepitaaf. 1697–1698
  
• Tuw von Saltza vappepitaaf. 1702–1703
  
• Alexander Gustav von Esseni (surnud 1689) vappepitaaf. 17. sajandi lõpp
  
• Friedrich Wartmanni vappepitaaf.  1679
  
• Gottfried Wilhelm Helffreichi vappepitaaf. Umbes  1771
  
• Magnus Reinhold von Nasackini vappepitaaf. Umbes 1775
  
• Eva Louisa von Schulmanni vappepitaaf. Umbes 1775
  
• Üxkülli  perekonnaliikme vappepitaaf. Umbes 1700
  
• Anton Philipp von Saltza vappepitaaf. 1686–1687
  
• Heinrich von Knorringi vappepitaaf. 1679
  
• Adolf Eberschildti vappepitaaf. 1670. aastate algus
  

*Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal.
Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas; ka surnu mälestustahvel kiriku seinal . See võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus.
Hauaplaadid:

• Jost Dunte  hauaplaat .  1624
  
• Heinrich von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1654
  
• Alexander von Esseni ja tema abikaasa hauaplaat. 1653
  
• Adam Schrapferi ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1630. aastad
  
• Hans von Paykülli hauaplaat. 1679
  
• Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat. 1677
  
• Hermann von Nierothi ja tema abikaasa Gertrudi hauaplaat. Umbes 1642
  

Kujutatud pühakud:

• Kristuse esitamine templis. 1430. aastad (Liechtensteini lossi meister)
  
• Püha Nikolaus, Neitsi Maarja,  evangelist Johannes. 1510 . aastad
  

( Henning van der Heide )

• Püha Jüri lohega. Umbes 1520 (Michel Sittow )
  
• Püha Kanut . Umbes 1540 (Andreas Bornemann)
  
• Püha Dorothea Umbes 1510; Neitsi Maarja, apostlid  Peetrus ja  Paulus . Umbes 1500
  
• Tobias Heintze . Püha Kristoforus. 1624
  
• Püha Birgitta või Püha Anna. Umbes 1500
  

Altarid:
Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peakappaltar valmistati aastatel  1478 -1481 Lüübeki meistri Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildija Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval.

• Maarja altar (nn. Mustpeade altar). Umbes 1495 (Püha Lucia  legendi meister )
  
• Niguliste kiriku peaaltar. 1478–1481 (Hermen Rode ja Johannes Stenrat)
  
• Passiooni altar (nn. Antoniuse altar). 1510. aastad (Adriaen Isenbrandt, Michel Sittow)
  
• Püha Anna altar. Umbes 1460 (Clawes van der Sittow)
  
• Püha hõimkonna altar. Umbes  1490 (Tundmatu Brüsseli meister)
  

Muud märkimisväärset:

• Bernt Notke "Surmatants". 15. sajandi lõpp
  
• Kolgata grupp. Umbes 1360–1380
  
• Tallinna Rootsi- Mihkli kiriku ristimiskamber. Umbes 1680 (Christian Ackermann )
  
• Maarja lühter, nn. seitsmeharuline põrandalühter. Umbes 1519
  
• Hõbedakamber
  

Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Niguliste_kirik
(viimane kasutus 22.03.2012)
http://www.ekm.ee/niguliste.php
(viimane kasutus 20.03.2012)