Historitsism (0)

Historitsism
Historitsismi üldiseloomustus ja erinevad liigid, näiteid nende kohta.
9.saj. ehitus – ja tarbekunstis valitsenud suund, mis matkib ajalooliste stiilide vorme (nt neostiilid : neogootika , neorenessanss , neobarokk, neoromaanika).
Historitsismi teoorias oli kaks põhilist lähtepunkti . Esimene rõhutas kõigi arhidektuuristiilide kordumatust, nähes eri rahvaste kultuuris neile iseloomulike avaldusi . Teine deklareeris kõigi ajalooliste arhidektuurisitiilide võrdsust. Iseloomulikuks saab “mõtlemine stiilides”. Historitsismile omane stiil võrdsust tunnustav loomismeetod pakkus paremaid võimalusi arhidektuuri kohanemisel kaasaja nõuetega kui klassitsism .
Historitsism tekkis romantismi mõjul aastatel 1840–1900 Euroopas. Historitsismile eelnenud klassitsism ja romantism lähtusid samuti eelnenud ajastute stiilidest – klassitsism antiigist ja romantism keskaja eeskujudest. Uus kunstisuund seevastu ei olnud seotud kindla ajalooperioodiga. Sakraalehitistes kasutati romaani ja gooti vorme, profaanehitistes võeti eeskujuks antiiki,renessanssi ja barokki
Kuigi historitsistlik kunst võib lähtuda peaaegu mis tahes mineviku kunstivoolust, ei tohi sama kunstiteose piires kasutada mitme kunstivoolu detaile ja eeskujusid. Vastasel juhul on tegemist eklektikaga.
Historitsismi alaliigid :

Elektitsism - jäljendatud on ühe ehituse juures mitut varasemat stiili korraga.
Sangaste mõis


Tuudorstiil ­ Tudorite valitsemisajal (1485-1603) inglise arhidektuuris välja kujunenud hilisgooti ehitusstiil. Tuudostiili jäljendati meelsasti historitsistlikes lossides.
Alatskivi loss
Kroonuhistoritsism - riiklikud tööstushooned, sadamahooned, raudteejaamad – paekivist ja punasest tellisest, sakmeline serv.
Neogootistiil - Neogooti stiil ehk neogootika (ka uusgootika) on arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Inglismaal. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil neogootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud uusklassitsismile. Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Neogooti stiil oli levinud peamiseltsakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Neogootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks".
Laitse loss
Vasalemma mõis
Lööne mõis
Keila – Joa mõis
Aavere mõis


Historitsismi esimesi näited Eestis. Mõisahooneid ja nende ehituslood.
Oleviste kirik
Kirikuhoone
Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikuga teostati ümberehitusi pärast 1625. ja 16. juuni 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. Tornikiiver taastati alles 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku neogooti stiilis sisustus .
12.–13. sajand
Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.
14.–15. sajand
14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum . Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone . Selle ehitus toimus 1436– 1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.
16. sajand
Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiveriga oli kirik 115–125 meetri kõrgune. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu , mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523 Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas.
15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.
Väidetavasti oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Seda arvu ei tõesta ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiviosa ebaproportsionaalselt madal.
17. sajand
1602. aastal ehitati ühele Maarja kabeli piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.
1625. aastal, ööl vastu 29. maid, süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus torn valmis 1651 . aastal, see ehitati 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698 , 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.
19. sajand
Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal, ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskondseid maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.
Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla . Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.
20. sajand – tänapäev
1925. aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule.
27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal). 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.
Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud aprillist novembrini vaateplatvorm.
Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.
Väidetavasti on tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus — 123,7 meetrit maapinnast. Tegelikult on see linnalegend , sest sellist määrust Tallinna linnaplaneerimise ametis ei leidu. Linnalegend on seegi, nagu oleks tornikiivri tipus asuva muna sees asunud KGB jälgimisseadmed ning -ruum.
Kaarli kirik
1860. aastateks võimaldasid kujunev rahvuslik iseteadvus ja soodne majanduslik ning poliitiline olukord ehitusega pihta hakata. Krundi ja ehituskivid annetas kaupmees ja Toomgildi vanem Hans Heinrich Falck.
Uus Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal, kuigi ehitust alustati juba kaheksa aastat varem. Venimine oli seotud rahapuudusega.
Kiriku projekteeris baltisaksa arhitekt Otto Pius Hippius (1826–1883). Kiriku projekt valmis juba 1858. aastal, kuid nurgakivi pandi alles 1862. aastal. Kiriku lõplikku valmimist autor ise ei näinudki. Katus jõuti peale 1870. aastaks, mil kirik ka sisse õnnistati. Tornid lõpetati alles 1882. aastal, kuid siseviimistlus ning altarimaalid võtsid veel aega. Kirik ei ole praegugi täielikult lõpetatud : puudu on näiteks projektis ettenähtud raidkujud seinaniššides.
Kirikuhoone on neoromaani stiilis. Voldemar Vaga leiab, et "välisarhitektuuri iseloomustavad omavoliliselt käsitletud romaani stiili vormid." Karin Hallase sõnul on aga Kaarli kiriku puhul tegemist stiili sügava teadvustamise ning põhimõttelise käsitlusega.
Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemiga tegelema.
Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto von Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann.
1. detsembril 1924 tapeti kiriku juures kordnik Johannes Kumel.
1937. aastal annetas kogudus Allveelaevastiku Sihtkapitalile vana kirikukella ja selle eest kinnitati kirikule Allveelaevastiku Sihtkapitali kinnisvaramär
Aleksander Nevski katedraal
Aleksander Nevski katedraal ehitati Eestimaa kubermangu kuberneri Sergei Šahhovskoi algatusel otse Toompea lossi vastu (mis oli sel ajal Eestimaa kuberneri residents) kohale, kus oli park ilupuude ja roosipõõsastega. Varem, veel 1864. aastal, oli samas paigas Toompea turg (Dom Markt ). Koguduse liikmed soovisid ehitada väikest kogudusekirikut Vene turu äärde või reaalkooli vastu, kuid Šahhovskoi nõudis, et " merelt ja maalt säraks kõrgel üle Tallinna vene peakiriku rist , kui õigeusu võidu tunnus". Katedraali alune maa kuulus Tallinna linnavalitsusele, kellelt keegi katedraali ehitamiseks luba ei küsinud . Katedraali ehitamiseks korraldati üle-Venemaaline korjandus, vallavanematel lubati selle heaks ära anda oma kaelaskantavad ametimärgid. Ehitust alustati 1894. aastal ja see valmis 1900. aastal, arhitekt oli Mihhail Preobraženski. Katedraal sai nime Novgorodi vürsti Aleksander Nevski järgi.
Kirik on historitsistlikus stiilis. Kiriku tornis on Tallinna võimsaim kirikukellade ansambel . 11 kella hulgas on ka 15 tonni kaaluv kell.
1928. aastal arutas Riigikogu ettepanekut kirik lammutada, kuna Eesti ei kuulunud enam Venemaale ja kirikuhoone sümboliseerib paljudele venestamist, kuid see kutsus esile õigeusklike rahvusvahelise protesti ja Riigikogu ei kiitnud seda eelnõu heaks. Sarnaseid üleskutseid esitati ajakirjanduse veergudel veel ka hiljem, 1936. ja 1938. aastal. Leiti, et kiriku sibulkuplid ei sobi Tallinna kui vana hansalinna arhitektuuriga.
1936. aastal vahetas senine vene kogudus katedraali eesti Siimeoni kogudusega, ühtlasi sai katedraal Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi esinduskirikuks ja nimetati Aleksandri peakirikuks. Vene koguduse lahkumisjumalateenistus toimus 6. detsembril 1936.
1937. aastal algas kiriku remont, millega ühtlasi eestipärastati tema välimus.
Kirik on antud rendile Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule.
Kroonuhistoritsism Tallinnas
Tondi kasarmud
Balti jaam
Kreenholmi Georgi vabrik
Raudtee tulek Eestisse, jaamahoonete arhitektuur .
Raudtee saabus Eestisse 1870.aastal, Peterburg -Narva-Tallinn-Paldiski. Haruraudtee oli liinil Keila – Haapsalu.
Keila raudteejaam rajati 1870. aastal seoses laiarööpmelise (Paldiski–)Tallinna–Narva raudtee rajamisega. 1905. aastal valmis Keila–Haapsalu raudtee ning Keilast sai sõlmjaam.
Keila jaama hoone
Keila jaamahoone valmis koos raudteega 1870. aastal ja on suhteliselt autentsena säilinud tänaseni. Kahekorruseline puuhoone ehitati Balti raudtee IV klassi jaama tüüpprojekti järgi sarnaselt Paldiski, Aegviidu , Kabala jmt jaamahoonetega. Jaamahooneid iseloomustab madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagab maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks . 1990. aastate lõpus jäi jaamahoone ilma kasutuseta tühjalt seisma ja seda ohustas hävimine . 2005. aastal alustas Keila Linnavalitsus hoone restaureerimist, millega jõuti lõpule 2007. aastal kui seal avas uksed Keila linna ajaloolist nime kandev kohvik Kegel.
Haapsalu raudteejaama hoone
Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904 . aastal arhitekt K. Verheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini suursuguseim, kuna sinna rajati keisririigi raudteetavade kohaselt II klassi jaam. Ülipika fassaadiga kompleksi kuuluvad reisijatehoone, väikese torni ja varikatusega nn Imperaatoripaviljon ja ühendav katusealune. Neile lisaks asub jaamahoone ümbruses säilinud ja tänaseks kaitse all olevaid abiehitisi, näiteks: pagasiait, platvormiga kaubaladu, veetorn , depoo, vedurite pöördsild, raudteelaste elamud ja teised väiksemaid abihooned. Haapsalu jaamahoone projekt kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljon, mille teine variant sai heakskiidu alles 28. juunil 1905. Jaamahoone ehitust juhtis suurte volitustega insener Götte, ehitajateks olid kohalikud ettevõtjad . Jaamahoone sai enamasti vaid suurlinnadele omase ülipika perrooni pikkusega 100 sülda (216 m), mis ainulaadse nähtusena oli tervikuna kaetud katusega .
Praegu asub jaamahoones lisaks Raudteemuuseumile ka Haapsalu bussijaam.
16