Taevakehad (0)

Põhikool - Füüsika - Füüsika

1 Hindamata

Lagedi Põhikool
Referaat taevakehadest
Juhendaja : Ester Kaidro
Koostas: Mariin Virolainen
Lagedi, 2009
Sisukord

Taevakehade esmane liigitus

Astronoomilised aastaajad

Kuu- ja päikesevarjutused

Päike

Merkuur, Veenus , Marss

Maa, Kuu

Hiidplaneedid

Päikesesüsteemi väikekehad

Tähed

Galaktika ja Universum

Kasutatud materjal
Taevakehade esmane liigitus

Päike- täht, milleni Maalt on ~150 miljonit kilomeetrit. Temalt saame kogu valguse ja soojuse. Me näeme Päikest iga päev tõusvat ja loojuvat, tema liikumisega on seotud ka aastaaegade vaheldumine .
Kuu - esimene ja ainuke taevakeha , mida inimesed on külastanud. Maa kaaslane ja lähim (384 000 km) naaber.
Tähed - pilvitus öises taevas helendavad punktikesed. Inimene näeb taevas korraga umbes 800 tähte. Mõtteliselt ühendatakse tähed tähtkujudeks.
Planeedid - tiirlevad ümber Päikese ja kuuluvad Päikesesüsteemi.
Asteroidid - väikeplaneedid, mis tiirlevad Marsi ja Jupiteri vahel.
Komeet - sabatäht, väike ja väga hõreda ehitusega külaline Päikesesüsteemi ääremailt.
Meteoor ehk lendtäht - väike ainekilluke, mis Maa atmosfääri sattudes enamasti ära põleb.
Tehiskaaslased - inimese poolt orbiidile lennutatud tehnika. Enamik neist pole siiski palja silmaga nähtavad.
Linnutee - meie kodugalaktika, mis koosneb 100 miljardist tähest ja on läbimõõduga 100 000 valgusaastat.
Linnutee- Pimedal ööl selgelt üle taevavõlvi laotuv hele piimjas linik. See koosneb paljudest tähtedest. Selles tähesüsteemis läbimõõduga umbes 100 000 valgusaastat on umbes 100 miljardit tähte.
Andromeeda udu- umbes kahe miljoni valgusaasta kaugusel asuv galaktika, mida palja silmaga saab eristada uduse täpina.

Astronoomilised aastaajad
Aastaajad on perioodid, milleks aasta jaotatakse loodusnähtuste põhjal.
Eestis jaotatakse aasta ilmastiku ja taimede elu iseärasuste järgi rahvapäraselt tavaliselt neljaks aastaajaks: kevad, suvi, sügis, talv. Aastaaegu võidakse eristada ka rohkem (nt. varakevad, südasuvi, hilissügis).
Astaajad on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Teaduses eristatakse samade kriteeriumide järgi fenoloogilisi aastaaegu.
Lähisekvatoriaalses vöötmes ja mussoonkliimaga aladel jaotatakse aasta kaheks aastaajaks: kuiv ja niiske periood.
Ka astronoomilised aastaajad (astronoomiline kevad, suvi, sügis ja talv) kannavad samu nimetusi. Nende puhul on eraldajateks pööripäevad, ehk täpsemini kevadine võrdpäevsus, suvine päikeseseisak, sügisene võrdpäevsus ja talvine päikeseseisak. Ilmastiku järgi toimub aastaaja vahetumine tavaliselt varem kui astronoomilise kriteeriumi järgi.
Kuu- ja päikesevarjutused
Tiireldes ümber Maa satub Kuu 2-5 korda aastas Maa ja Päikesega ühele joonele ning tekivad varjutused – päikesevarjutus, kui Kuu varjutab meie eest Päikese, ja kuuvarjutus , kui Kuu ise satub Maa varjukoonusesse. Kui Kuu tiirleks Maa orbiidi tasandis, toimuksid need varjutused iga täis- ja noorkuu ajal.
Päike
Päike on meie Päikesesüsteemi täht. Tema näiv tähesuurus on –26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust. Ta on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel.
Päikese ümber tiirlevad planeet Maa ja teised planeedid, nii Maa-sarnased planeedid, hiidplaneedid kui ka kääbusplaneedid. Lisaks tiirlevad Päikese ümber veel asteroidid, meteoroidid, komeedid , Neptuuni-tagused objektid ja tolm.
Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Ka mõõtmetelt ületab Päike suurt osa peajadal asuvaid tähti, kuid kuumimatest peajadal asuvatest tähtedest on tema raadius umbes 10 korda väiksem, (ka Päikese massist väiksema massiga) punastest hiidtähtedest või massiivsetest ülihiidudest aga sadu kuni tuhandeid kordi väiksem. G2-spektriklassi tähtedel on peajadale omane eluiga umbes 10 miljardit aastat. Päikese vanuseks on erinevatel meetoditel hinnatud 4,57 miljardit aastat.
Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³.
Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit).
Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46% massi järgi) ja heeliumist (24,85% massi järgi), kõiki ülejäänud elementide panus on 1,67% massi järgi. Päikese keskmes, kus tihedus on 150 000 kg/m³, toodetakse termotuumareaktsioonides vesinikust heeliumit. Igas sekundis muundatakse termotuumareaktsioonis 3,4×1038 prootonit (vesiniku aatomi tuuma) heeliumi tuumadeks. Selle käigus tekkivate suure energiaga gammakvantide kujul vabanev energia jõuab peale kümneid kuni sadu tuhandeid aastaid, miljoneid kordi toimuvaid neeldumis- ning kiirgumisprotsesse, Päikese fotosfääri ning edasi kosmilisse ruumi. Fotosfääris kiiratakse suurel hulgal nähtava valguse footoneid, mis jõuavad valgusena Maa pinnale. Füüsikud tekitavad Päikese tuumas toimuvatele sarnaseid protsesse vesinikupommis ning eksperimentaalsetes termotuumareaktorites.
Kogu Päikese aine on äärmiselt kõrge temperatuuri tõttu plasmaolekus. Et Päike ei ole tahkis , siis pöörleb ta diferentsiaalselt -- ekvaatoril kiiremini kui kõrgematel laiuskraadidel. Et Päikese pöörlemine on eri laiuskraadidel erinev, siis tema magnetvälja jõujooned põimuvad, nii et magnetväljasilmused purskuvad Päikese pinnalt välja, tekitades laike ehk "päikeseplekke" ja protuberantse.
Päikese krooni tihedus on 1011 aatomit kuupmeetri kohta ning fotosfääril 1023 aatomit kuupmeetri kohta. Tsentris on Päikese tihedus umbkaudu 150 grammi kuupsentimeetri kohta.
Mõnda aega arvati, et Päikeses toimuva termotuumareaktsiooni poolt tekitatud neutriinode arv on ainult kolmandik teooria poolt ennustatust (Päikese neutriinode probleem). Ent hiljuti avastati, et neutriinodel on seisumass, mistõttu nad saavad teel Päikeselt Maale muunduda raskemini avastatavat liiki neutriinodeks, nii et lahknevus mõõtmiste ja teooria vahel on kõrvaldatud.
Päikese otsene vaatlemine võib silmi kahjustada ning põhjustada pimedaks jäämist (nii juhtus Joseph Plateauga). Päikesevarjutuse ajal on oht Päikesesse vaadates silmi kahjustada suurem, sest haruldane taevanähtus tekitab uudishimu ning niimoodi vaadatakse heledat Päikest kauem, kui oleks silmadele ohutu. Silmade kaitsmiseks pikemaajalise vaatlemise korral tuleks kasutada spetsiaalseid päikesefiltreid või tumedamat keevitusklaasi. NB! Tahmane klaas, diskett , valgustatud filmilint jms sobivad vaid Päikese väga lühiajaliseks vaatlemiseks , sest nad ei neela Päikese infrapunakiirgust.
Merkuur, Veenus, Marss
Päike, Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter , Saturn , Uraan , Neptuun , Pluuto
Merkuur
Merkuur on Päikesele kõige lähem planeet ning kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Mõõtmetelt üsna vähe suurem Kuust. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul.
Merkuur kuulub Maa-tüüpi planeetide hulka. Oma nime on ta saanud vanarooma mütoloogiast jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Ju siis sellepärast, et ta liigub kiiremini, kui teised planeedid.
Väga omapärane on Merkuuri pöörlemis- ja tiirlemisperioodide vahekord – ühes Merkuuri ööpäevas on kaks Merkuuri aastat. Merkuuri pöörlemistelg on orbiidi tasandiga risti, seetõttu puudub aastaaegade vaheldumine.
Merkuuri maastik on troostitu kivikõrb täis meteoriidikraatreid, olles äravahetamiseni sarnane Kuu maastikuga . On suuri, üle 200km läbimõõduga kraatreid. Ainulaadseteks pinnavormideks on kuni 2km kõrged ja sadu kilomeetreid pikad astangud .
Maa elaniku jaoks oleksid tingimused Merkuuril üsna karmid . Pinnaühikule langeb seal 6 korda rohkem päikeseenergiat kui Maal. Ööpäevane temperatuurikõikumine on suurim Päikesesüsteemis.
Atmosfäär Merkuuril praktiliselt puudub, seega pole seal mingit kaitset ei Päikese UV-kiirguse ega meteoriitide eest.
Veenus
Veenus on Päikesest kauguselt teine planeet. Ta on oma nime saanud vanarooma elu- ja armastusjumalanna järgi.
Veenuse aastas on kaks Veenuse ööpäeva. Veenus pöörleb ümber oma telje teiste planeetidega võrreldes vastupidises suunas. Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti, aastaajad praktiliselt puuduvad.
Tiheda atmosfääri tõttu polnud veel hiljuti teada, milline näeb välja Veenuse pind. Praeguseks on Veenuse ümber tiirlevatelt kosmoseaparaatidelt radari abil koostatud Veenuse kaart.
Veenuse pind on tahketest kivimitest koorik , kaetud meteoriidikraatritega. Pinnavormid on suhteliselt laugjad, ent esineb ka mägiseid alasid. Veenusel toimuvad intensiivsed vulkaanipursked ja pinnavärinad. Veenuse üsna kõrge pinnatemperatuur (kuni +480C) on tingitud sellest, et tihe atmosfäär ei lase Päikeselt saadud soojust enam maailmaruumi tagasi (nn „ kasvuhoone efekt“).
Marss
Marss on Päikesesüsteemi neljas planeet, mis asub Päikesest 1,5 korda kaugemal kui Maa ja saab seepärast 2 korda vähem soojust.
Teleskoobis on see Maast 2 korda väiksem punakas planeet hästi vaadeldav iga 15–17 aasta tagant suurte vastasseisude ajal, kui Marsi ja Maa vaheline kaugus on ainult 55–60 mln km. Sel ajal paistab Marss taevas niisama heledalt kui Veenus.
Et Marsi ja Maa pöörlemistelgede kalle on enam-vähem ühesugune, ilmnevad Marsilgi aastaajad ja kliimavöötmed, kuid ringjoonest erineva orbiidi tõttu on temperatuuri muutumine keerukam . Kui planeet asub orbiidil Päikesele lähemal, võib troopikavöötmes olla suvepäevadel kuni 25 °C, kuid aasta keskmine temperatuur on päeval paarkümmend, öösel 100 kraadi alla nulli. Atmosfäärirõhk Marsi pinnal on võrreldav õhurõhuga 35 km kõrgusel maapinnast . Atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, lämmastikku ja argooni on kuni 2%, hapnikku 0,3%;veeaur, kui see kõik sadestuks Marsi pinnale, moodustaks vaid u 0,02 mm paksuse veekihi. Enne koitu võib Marsi taevas olla hõredaid pilvi. Pooluste piirkonda katab kuni paarikümne meetri paksune valge tahke süsinikdioksiidi ehk süsihappelume kiht (need paistavad nn polaarmütsidena), mille all leidub ka vee jääd.
Enamik Marsi pinda meenutab punakat kivikõrbe. Heledamad alad, nn mandrid , on keskmiselt 3 km kõrgemad tumedatest nn meredest. Mandritel on meteoriidikraatreid rohkem kui meredel, järelikult on viimased tekkinud hiljem. Väiksemad kraatrid (läbimõõt alla 3 km) on tuulte ja liivatormide mõjul tasandunud. Mäeahelike ja orgude kõrguste vahe küünib 14 km-ni. Marsil asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi, kustunud vulkaan Nix Olympica (ladina keeles "Olümpose lumi"), mille jalami läbimõõt on 600 km, kraatri läbimõõt 80 km ja kõrgus 24 km. Silma paistab 5000 km pikkune , 120 km laiune ja kuni 8 km sügavune lõhe Valles Marineris. Osa pinnavorme — kuivanud jõesänge meenutavad orud, poolenisti ärauhutud valliga kraatrid — lubavad arvata, et varem on Marsil olnud vett. Seda kinnitavad ka viimasel Marsikulguritega Spirit ja Oppurtunity tehtud pinnaseanalüüsid.
Marsi kuud Phobos (kreeka keeles, "hirm") ja Deimos (kreeka keeles, "ahastus"), arvatavasti juhuslikult Marsi külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunudasteroidid, on korrapäratu kujuga kaljurahnud. Neilgi leidub meteoriidikraatreid ja lõhesid. Phobos tõuseb (läänest) ja loojub ( itta ) kolm korda ööpäevas, sest ta tiirleb kiiresti. Rohkem kui 100 aastat on väideldud, kas Marsi kuud ja aeg-ajalt planeedi pinnal paistvad tumedad jooned (nn. Marsi kanalid) on mõistusega olendite rajatised, kuid ei kosmoseaparaatide abil tehtud fotodelt ega planeedi pinnaseproovidest pole leitud mingeid väljasurnud ega praeguse tsivilisatsiooni jälgi.
Planeedi lõunapoolusel on jääst sajamiilise tunnikiirusega väljapurskuvad süsihappegaasi joad . Geisrite purskamise tagajärjel tekivad jääle mustad laigud ning lehviku- ja ämblikukujulised jäljendid.
Maa
Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet Universumis, kus leidub elu.
Maa on koduks miljonitele liikidele, sealhulgas inimesele. Maa moodustus 4,54 miljardit aastat tagasi koos teiste Päikesesüsteemi planeetidega Päikese ümber tiirelnud tolmu- ja gaasikettast. Elu tekkeaeg Maal ei ole teada, kuid tõenäoliselt tekkisid esimesed eluvormid miljardi aasta jooksul alates Maa tekkest .
Sellest ajast on elu Maad tugevalt mõjutanud. Näiteks atmosfääri praegune koostis on väga erinev Maa atmosfääri algsest koostisest, mis sisaldas palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid ei sisaldanud hapnikku. Fotosünteesivate organismide elutegevuse käigus moodustus hapnikurikas atmosfäär, mis tegi võimalikuks aeroobse elu. Hapniku aatomeist moodustunud osoonikiht kaitseb Maad Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest, mille tõttu sai elu esinemine võimalikuks ka väljaspool ookeane.
Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedela veega, mis moodustab maailmamere. Vedela vee olemasolu Maa pinnal on meile tuntud elu esinemise jaoks hädavajalik tingimus. Teiste teadaolevate planeetide pinnal vesi vedelal kujul ei esine.
Maailmamere tasemest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga . Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki ta ei suuda väiksema massi tõttu tõmmata ligi nii palju taevakehi kui Maa. Maal olevad impaktstruktuurid onerosiooni poolt minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinenud.
Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolevtaevakeha, kus esineb laamtektoonika . Maa tuum on metallilise koostisega. Tuuma siseosa on tahke, välisosa aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja olemasolu põhjustajaks.
Maa tiirleb ümber Päikese, kulutades ühe tiiru tegemiseks 356,26 päeva ehk ühe aasta. Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu. Lisaks sellele on inimesed alates 20. sajandi keskelt saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi. Lisaks Päikese ümber tiirlemisele pöörleb Maa ka ümber oma telje, tehes ühe pöörde pisut enam kui 23 tunni ja 56 minutiga. Maa telg on orbiidi tasandi ehkekliptika normaali suhtes kaldus 23,4° võrra. See nurk on aastaaegade põhjustajaks.
Maa on inimese ainsaks koduks. Peale Maa on inimene külastanud ainult Kuud. Inimese valmistatud kosmoseaparaadid on uurinud kõiki Päikesesüsteemi planeete ning mõned neist on praeguseks jõudnud planeetidest kaugemale, kandes endaga teistele hüpoteetilistele intelligentsetele olenditele mõeldud sõnumeid inimtsivilisatsiooni kohta.

Maa on suuruselt viies planeet päikesesüsteemis. Maa-tüüpi Päikesesüsteemi planeetide seas on Maa suurim.
Maa ümbermõõt on piki ekvaatorit 40 075,004 km, üle pooluste 39 940,638 km. Nende kahe ümbermõõdu vahe on 67,183 km.
Maa diameeter (läbimõõt) on ekvaatoritasandil 12 756,270, poolusi läbival sirgel 12 713,500 km. Nende diameetrite vahe on 42,77 km.
Maa kogupindala on 510 065 284,702 km².
Maa ruumala on 1 083 230 000 000 km³.
Maa ekvatoriaalraadius on 6378,135 km.
Maa polaarraadius on 6356,750 km.
Maa keskmine raadius 6372,795 km
Maa ruumalaga sfääri raadius oleks 6371,005 076 123 km. (Seda nimetatakse Maa keskmiseks raadiuseks.)
Maa pinnast on ligikaudu 71% kaetud ookeani ning 29% maismaaga.
Maismaa keskmine kõrgus merepinnast on 623 m. Ookeanide keskmine sügavus on aga 3,8 km.

Kõige täpsemalt kirjeldab Maa kuju geoid, kuid see teeks arvutused liiga keeruliseks. Geoidi asemel kasutatakse tavaliseltpöördellipsoidi (lapikusega 1:298,252 747 25). Maa kuju näitlikustamiseks on teda võrreldud muuhulgas sidruni, tomati, õuna jakartuliga.

Päikeselt ühe ööpäeva jooksul saadud energia on 1,49× 1022 J.
Geotermiline energia, mis jõuab ühe aasta jooksul Maa pinnale, on 1021 J.
Maa ligikaudne mass on 5,9742×1024 kg ehk 5,9742×1021 tonni.
Maa atmosfääri mass on 5,1×1018 kg.

Maa on Kuust ligikaudu 81 korda massiivsem, kuid Päikesest 33 000 korda kergem.
Keskmine tihedus on 5,5 g/cm³. Seega on Maa keskmine tihedus vee tihedusest 5,5 korda suurem.
Teadmised Maa siseehituse kohta on hangitud peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel. Seismiliste lainete levikukiirus ja suund muutuvad siis, kui lainete levimiskeskkonna omadused muutuvad. Muutuvaks omaduseks võib olla koostis (mineraloogiline ja kivimiline), mineraalide kristallstruktuur või mõlemad korraga. Seismiliste lainete levimiskiirus muutub tavaliselt ühtlaselt. Näiteks suureneb see vahevöös sügavuse suurenedes, sest sügavamad vahevöö osad on tihedamad. Lisaks ühtlasele muutumisele esinevad Maa sisemuses ka teravamad piirpinnad, kus seismiliste lainete kiirus muutub väga äkki olulisel määral. Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks.
Kõige üldisem on jaotus maakooreks , vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke kivimiline kest, mille alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovičići eralduspind ehk Moho . Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini. Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal.
Maakoorest eristatakse litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks onastenosfääri ülemine pind. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö alaosas on D"-kiht, mis ulatub vahevöö ja tuuma piirilt 220...250 kilomeetrit kõrgemale. See on kiht, kus seismiliste lainete levikukiirus sügavuse suurenedes ei muutu.
Kuu

Kuu on Maa looduslik kaaslane. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km).
Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549. Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°.
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km.
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.
Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.
Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.
Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp , mille kaar on suunatud paremale.
Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.
Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutaksevanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa.

Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.

Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt.
Suurim näiv nurkdiameeter on 33'40.
Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg.
Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3.
Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal.
Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s
Teine kosmiline kiirus on 2,4 km/s.
Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi.
Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal
Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.
Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3.
Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.
Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Apollo -lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:
Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.
Hiidplaneedid
Hiidplaneetideks nimetatakse Päikesesüsteemi suure massiga planeete, mis koosnevad valdavalt erinevatest gaasidest ning jääst. Hiidplaneetidel pole tahket pinda, vaadeldav on vaid pilvkatte välispind. Sisemuses asub tõenäoliselt vedelas olekus mineraalidest ja gaasidest tuum.
Päikesesüsteemis on neli hiidplaneeti , kauguse järgi Päikesest järjestatuna:

Jupiter
Saturn
Uraan
Neptuun

Kõige suurem mass on Jupiteril (317,8 Maa massi), järgnevad Saturn (95,152 Maa massi), Neptuun (17,147 Maa massi) ja Uraan (14,536 Maa massi).
Päikesesüsteemi hiidplaneete iseloomustavad rõngad ja arvukad kaaslased. Teleskoobis silmaga nähtavad rõngad on vaid Saturnil, kuid täpsete maapealsete vaatluste või kosmoseaparaatide abil on avastatud rõngad ka Jupiteril, Uraanil ja Neptuunil.
Alates 1990-ndatest aastatest on ka teiste tähtede ümbert planeete avastatud. Suurem osa neist nn. eksoplaneetidest on oma omadustelt - massilt ja läbimõõdult - Jupiteri sarnased või isegi suuremad, seega võiks neid samuti liigitada hiidplaneetideks.
Jupiter
Päikesesüsteemi väikekehad

Asteroidid
Asteroidid e. väikeplaneetid on mõnest mm kuni sadade km diameetriga (suurim Ceres - 913 km) tahked ebakorrapärase kujuga, valdavalt Marsi ja Jupiteri vahel tiirlevad kehad (~100 000), mis moodustavad nn. asteroidide vöö. Suurem osa asteroide tiirleb ringikujulistel, harvem ka ellipsilaadsetel orbiitidel, mis on lähedased Päikese ekliptika tasandile. Elliptilistel orbiitidel tiirlevate asteroidide orbiidid võivad ulatuda Maa orbiidi sisse ning on seega kokkupõrkeohtlikud.
Erinevalt planeetidest ei ole asteroidide orbiit fikseeritud, st. kui asteroid satub mõnele planeedile liialt lähedale võib see viimase külgetõmbejõu toimel muuta oma esialgset orbiiti või koguni langeda planeedile.
Asteroidide kogumass ulatub vaid 0,1% Maa massist ning nende päritoluks on oletatud kui oletatava kunagise Marsi ja Jupiterivahelise planeedi Phaethoni lagunemisel tekkinud tükke.
Asteroidid on ajas geoloogiliselt muutumatud kivimkehad ning on seega väärtuslikuks infoallikaks Maa võimaliku ehituse tekke ja arengu kohta
2) Komeedid
Komeedid on enamuses ajast nähtamatud või tähena paistvad Päikesesüsteemi väikekehad, mis oma orbiidil Päikese lähedale sattudes paistavad udulaikude või sabatähtedena. Nende orbiit on ülimalt välja venitatud Päikesesüsteemi äärealadest Päikeseni ning need lõikuvad planeetide orbiitidega
Komeedid koosnevad tuumast (tavaliselt kivim ja rauamaterjalist keha), mida katab jää ning süsihappelumi. Komeedituumade diameeter varieerub 0.5-50 km vahel. Päikese lähedale sattudes tekib tuuma (jää, süsihappelumi) aurustumisel komeedi pea e. kooma (tuuma ümber jäävad tahked osakesed) taha nn komeedi saba. Pea Ø kuni 107 km, saba Ø mitusada miljonit km komeedi saba päikesetuulte (laetud aineosakeste ja päikesekiirguse voog) tõttu suunatud Päikesest eemale

Meteoorid
Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha poolt põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks . Kui keha põlemise jääk langeb maale, nimetatakse seda meteoriidiks.
Meteoori põhjustava meteoorkeha massi võib hinnata jälje heleduse järgi. Tavaliselt on selle mass vaid mõni milligramm või veelgi väiksem.
Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ulatub liivatera suurusest piljardikuuli suuruseni. Tihedus jäävad vahemikku 300... 8000 kg/m³.
Meteoorkeha kiirus on suur, jäädes Päikesesüsteemist pärit meteooridel vahemikku 11...74 km/s. Üksikud väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit meteoorid on suurema liikumiskiirusega. Atmosfääri sattudes kulgeb põlemine sageli plahvatuslikult. Maale langeb iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.
Tuntakse umbes kolmkümmet meteoorivoolu, mis tekivad, kui Maa läbib lagunenud komeedi tuuma või saba. Meteoorivoolu nimetatakse ka tähesajuks. Voolu ajal võib tunnis näha 100 – 100 000 meteoori. Voolu aktiivsust mõõdetakse ühes tunnis loendatud meteooride arvu järgi. Aktiivsus võib eri aastatel olla erinev.
Tähed
Täht on astronoomias ise valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad (näiteks valged kääbused ja neutrontähed), mis kiirgavad jääksoojuse arvel.
Et tähed on meist väga kaugel, paistavad nad öötaevas säravate täpikestena, mis reeglina jäävad punktideks ka kõige suurema suurenduse korral. Maa atmosfääri mõju tõttu vilguvad . Erandiks on Päike, mis on ainsana Maale piisavalt lähedal, et paista meile kettana ning anda olulisel määral valgust (päikesevalgust).
Tavakeeles Päikest enamasti täheks ei nimetata, see-eest aga nimetatakse Päikesesüsteemi planeete ja isegi meteoore mõnikord tähtedeks (eriti vanapärases keeles). Sellest tulenevadastrofüüsika seisukohast ebakorrektsed väljendid kinnistäht, rändtäht (Päikesesüsteemi planeet) ja langev täht (Maa atmosfääri sisenenud ja hõõrdumise tõttu tugevalt hõõguv meteoor).
Maale lähim Päikesesüsteemi-väline täht on Proxima Centauri , mis asub Maast 39,9 triljoni kilomeetri ehk 39,9 Pm (petameetri) ehk 4,2 valgusaasta ehk 1,29 pc (parseki)) kaugusel. Seega asub Proxima Centauri meist 3,78×1013 kilomeetri kaugusel.
Teisi Maale lähemaid tähti vaata Maale lähemate tähtede loendist.
Astronoomide hinnangul on universumi meile tuntud osas vähemalt miljard triljonit tähte ( sajal miljonil planeedil või tähel on samasugused tingimused nagu Maal).
Paljude tähtede vanus on miljard kuni 10 miljardit aastat. Mõnede tähtede vanus võib isegi ulatuda 13,5 miljardi aastani (universumi vanuseks on määratud 13,73 ± 0,12 miljardit aastat). (Vaata artikleid Suur Pauk ja täheevolutsioon.)
Tähtede mõõtmed varieeruvad väikestest, paarikümne kilomeetri suurustest neutrontähtedest (mis on tegelikult kustunud tähed) ülihiidudeni, nagu Põhjanael ja Orioni tähtkujus asuvBetelgeuse, mille diameeter on ligi 1000 korda suurem kui Päikesel - umbes 1,6 miljardit kilomeetrit või väga haruldaste hüperhiidudeni, mille absoluutsed heledused on suuremad kui -10. Samas on ülihiidude tihedus Päikese omast palju väiksem. Üks väga massiivseid tähti on Eta Carinae, mille mass on Päikese massist umbes 100...150 korda suurem.
Teadusliku definitsiooni kohaselt on tähed isegraviteeruvate ja hüdrostaatilises tasakaalus olevad plasmakerad, mis toodavad ise energiat tuumasünteesiprotsessi abil.
Tähtede poolt toodetav energia kiirgab kosmosesse nii elektromagnetkiirgusena (peamiselt nähtava valgusena) kui ka tähetuulena ja neutriinode voona. Tähe näivat heledust mõõdetaksenäiva tähesuurusega.
Stellaarastronoomia uurib tähti ja nende erinevate arengujärkudega kaasnevaid nähtusi.
Paljud tähed on gravitatsiooniliselt seotud teiste tähtedega, moodustades kaksiktähti või üldisemalt mitmiktähti. Kaksikute tähtkuju heledaim täht Kastor on kuuiktäht. Kastori süsteemi keskme moodustavad kaks kuumadest tähtedest koosnevat kaksiktähte, kaugemal tiirleb tihe jahedate kääbustähtede paar. Tähed tekivad reeglina gruppidena, mida nimetataksetäheparvedeks.
Tähed ei jaotu universumis ühtlaselt, vaid on tavaliselt grupeerunud galaktikatesse. Tüüpilises galaktikas on sadu miljardeid tähti.
Galaktika ja Universum

Universum
Universum on inimesele tajutav ja kujuteldav maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Teaduses mõeldakse selle all kosmost ehk maailmaruumi, mis sisaldab kogu ainet ja energiat.
21. sajandi alguses valitseb seisukoht, et Universum tekkis Suure Pauguga ning sestsaadik jätkab laienemist. Kindlat dateeringut Suurel Paugul ei ole. Nimetatakse daatumeid 13,7 miljardit aastat tagasi, 15 miljardit aastat tagasi ja 17,1 miljardit aastat tagasi ning käesoleval ajal peetakse neist õigeks esimest.
Kosmoloogia tegeleb universumi arenguga aegade algusest kuni tänapäevani ning püüab ennustada Universumi tulevikku. Enamik uuemaid mudeleid ennustab üha jätkuvat paisumist . Ent on ka seisukoht, mille kohaselt Universum lõpuks kollapseerub (Suur Kollaps).
Tänapäeval lähtutakse universumi suuremastaabilise struktuuri kirjeldamisel Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriast. Kvantteooria on küll andnud olulise panuse varajase, väga tiheda ja kuuma universumi kirjeldamisse, mille puhul tuleb tegelda elementaarosakestega.
Tõenäoliselt saadakse universumist täielikumalt aru alles siis, kui füüsikas luuakse teooria, mis ühendab üldrelatiivsusteooria kvantteooriaga. Nii tuleb paljusid seni saadud tulemusi pidada esialgseteks.
Ühe võimaliku seletusena galaktikate tiirlemise mehhanismidele on välja pakutud teooria, mille kohaselt koosneb universum 5% nähtavast mateeriast ja 95% tumedast mateeriast, mida pole elektromagnetkiirgust avastavate seadmetega näha võimalik[1].
Kosmilise mikrolaine-taustkiirguse (reliktkiirguse) temperatuur on 2,7 kelvinit (umbes −270°C).

Galaktika
Galaktika on miljonite, miljardite või triljonite tähtede kogum. Ehituse järgi jagatakse galaktikad elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks.
Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte.
Tähed esinevad peaaegu alati kogumitena, mida nimetatakse galaktikateks. Peale tähtede sisaldavad nad gaasi, tähtedevahelist tolmu ja tumedat ainet.
Umbes 10...20% galaktikast on tähed, gaas ja tolm. Galaktikaid hoiab koos gravitatsioon, mille toimel galaktika osad tiirlevad galaktika keskme ümber. Arvatakse, et mõningate, aga võib-olla ka enamiku galaktikate keskmes asub must auk. Galaktikad "arenevad" protogalaktikatest.
Andromeeda galaktika
Kasutatud materjal

Pildid:

www.google.ee

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 14 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-12-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

14 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mariin. Õppematerjali autor

Räägib üldiselt taevakehadest.

taevakehad päike kuu merkuur veenus marss

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Päikesesüsteem

[6] Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi periheeli nihke uurimine on üks tugevamaid argumente A. Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks.[7] Pilt 2. Merkuuri pind -8- 3. VEENUS Päikesest lugedes teine ning meile lähim planeet on peaaegu maakera suurune Veenus. Kui meil Maal Päike ega Kuu parasjagu ei paista, on Veenus kõige heledam ja inimese silmale kõige ilusam taevakeha. 3.1 Ajalugu Antiikajal nähti temas armastuse ja ilu jumalannat ning roomlased pärandasid meile selle planeedi nimes oma jumalanna nime. Siseplaneedina ei kaugene Veenus Päikesest kunagi rohkem kui 49 kraadi. Rahvasuu nimetab teda seetõttu vastavalt olukorrale kas koidu- või ehatäheks. Planeet on kaetud tiheda pilvekihiga ja peegeldab Päikese valgusest 77%, kaks korda rohkem kui Maa. [3] Juba sajandeid on teada, et Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend

Füüsika

doc

Päikesesüsteem

....................................................... 20 Enne referaadi tegemist ei olnud ma kunagi eriti mõelnud selle peale, mis peale suure Maa veel Universumis leiduda võib. Tegelikult ei ole aga Maa üldse nii suur, kui ma arvata võisin, sest paljud teised planeedid teevad talle oma suurusega silmad ette. Siiani olin vaadanud vaid taevasse ja näinud sealseid tähti, kuid tegelikult peituvad kaugustes veel paljud suured ja väikesed erinevad taevakehad. Planeetide uurimine oli väga huvitav, mulle meeldis eriti vaadata nende pindu ning erinevaid värve. Kõige võimsamaid pilte võib leida kogu Galaktikast korraga. Minu arvates oleks väga huvitav, kui ka teistel planeetidel oleks 2 mingisugune elu ning neid saaks külastada. Selle referaadi koostamine on olnud füüsikas

Füüsika

doc

Mis on Päikesesüsteem?

Maa kaugus Päikesest: 150 miljonit kilomeetrit; Maa läbimõõt ekvaatoril: 12 756 km; Maa ümbermõõt: 40. 000 kilomeetrit; Maa pindala : ~ 510 miljonit km2; vesi moodustub maast 70. 8% ; Maa kõrgeim tipp on Dzomolungma mäetipp Himaalajas; Maa päev: tavaliselt 23 tundi ja 56 minutit; Maal on üks kaaslane - Kuu. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km). Roomlased panid Kuule nimeks Luna, kreeklased Selene ja Artemis, ning tal on palju teisi nimesid erinevates mütoloogiates. Kuud on tuntud juba esiajaloolisest ajast peale. Ta on heleduselt teine objekt taevas pärast Päikest. Vastavalt tema suurusele ja koostisele on Kuud vahetevahel klassifitseeritud kui maist "planeeti" kõrvuti Merkuuri, Veenuse, Maa ja Marsiga. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb

Füüsika

doc

Päikesesüsteem - referaat

Viimastel aastakümnetel on tehtud lugematuid katseid, et avastada 10. planeet, enamused küll arvutite abiga, s.t. on püütud välja arvutada oletatava planeedi liikumise tee. Osade ennustuste kohaselt võib tundmatu planeet liikuda isegi läbi Neptuuni orbiidi! Teiste järgi planeedi liikumisrada on äärmiselt pikk ja planeet asub väga kaugel Päikesest (teeb tiiru ümber Päikese 800 aastaga!). Suuruselt oleks selline planeet 2-5 korda suurem Maast. (6) Kui suure osa moodustavad erinevad taevakehad Päikesesüsteemist? · Päike: 99.85% · Planeedid: 0.135% · Komeedid: 0.01% · Satelliidid: 0.00005% 4 · Asteroidid: 0.0000002% · Meteoriidid: 0.0000001% · Planeetide vaheline keskkond (tolm, gaasid, erinevad energiad): 0.0000001% (6) Väide, et tegu on just süsteemiga, mitte aga lihtsalt ümber Päikese tiirlevate

Füüsika

doc

Kosmoloogia mõisted

Kosmoloogia mõisted Päikesesüsteem on planeetide süsteem, mille keskseks kehaks on Päike, mille ümber tiirlevad 8 planeeti. Päikesesüsteemi kuulub kaheksa suurt planeeti, mõnituhat väikeplaneeti-asteroidi, sadakond perioodilist komeeti ("sabatähte"), planeetide kaaslased ning teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", Planeet on taevakeha, mis 1. tiirleb ümber Päikese, 2. on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida (keralähedast) kuju 3. ning on oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemad kehad oma orbiidi ümbruses Planeedi kaaslane (igapäevaelus lihtsalt kuu) on planeedi looduslik kaaslane. Päikesesüsteemis on kuud kuuel planeedil, kahel - Merkuuril ja Veenusel - kuud puuduvad. Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri

Astronoomia

doc

Kosmoloogia

Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun (veel hiljuti planeediks peetud Pluuto kuulub nüüd kääbusplaneetide hulka). Päikesesüsteem on osa Linnutee galaktikast, asub Galaktika keskmest 25000 kuni 28000 valgusaasta kaugusel. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega 220 km/s ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi nim Päikesesüsteemi planeediks taevakeha, mis tiirleb ümber Päikese, on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida keralähedast kuju ning oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemaid kehad oma orbiidi ümbruses. Kui täidetud on vaid kaks esimest tingimust, ei ole tegemist planeediga, vaid kääbusplaneediga. Nii on ka Pluuto kääbusplaneet, sest tema ümbruses on Kuiperi vöö. Päikesesüsteemi planeedid võib koostise järgi jagada kaheks rühmaks:

Füüsika

doc

Universum

Galaktikaid hoiab koos gravitatsioon, mille toimel galaktika osad tiirlevad galaktika keskme ümber. Arvatakse, et mõningate, aga võib-olla ka enamiku galaktikate keskmes asub must auk. Must auk on ruumipiirkond, mille gravitatsioon on nii suur, et ei miski materiaalne, isegi valgus, ei pääse temast välja. Seda tekitab piisavalt suure massi olemasolu piiratud ruumiosas. Must auk koosneb kahest osast, milleks on singulaarsus ja sündmuste horisont. Must auk tekib siis, kui mingi väga suur taevakeha, näiteks piisava suurusega täht tekitab oma gravitatsiooni mõjul oma sisemuses nii suure rõhu, et taevakeha paokiirus( on väikseim kiirus, mis võimaldab mingi taevakeha või taevakehade süsteemi külgetõmbejõu mõjupiirkonnast lahkuda) hakkab lähenema valguse kiirusele. Linnutee on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, see tähendab Linnutee on tähesüsteem. Linnutee on meie galaktika, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. Kohalik

Füüsika

docx

Gosmoloogia kt

Täielik päikesevarjutus on nähtav väikesel maa-alal. Kestab maksimaalselt 7 minutit ja 40 sekundit. Esineb 3-5 korda aastas. Antud maakohas kordub hästijälgitav täielik päikesevarjutus 200-300 aasta jooksul. Võib esineda ka rõngakujuline päikesevarjutus. Sel juhul Kuu täisvari maani ei ulatu. 12. Tähtede liigitus suuruste ja temperatuuride kaudu, tähtede energiaallikad, tähe aine. Tähed on ise valgust kiirgavad plasmast koosnevad taevakehad, mille kiirguseenergiad pärinevad nende sisemuses aste leidvates tuumasünteesides. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad, mis kiirgavad jääksoojuse arvel. Omadus ise valgust kiirata, eristabki tähti teistest taevakehadest Tähe heleduse ja pinnatemperatuuri määrab ära põhiliselt tema mass. Mida suurem on mass, seda kõrgem on temperatuur, seda intensiivsemalt eraldub tuumaenergia ning seda heledam ja kõrgema

Füüsika

Rohkem sarnaseid