Mis on Päikesesüsteem? (4)

Kool




Nimi
Klass
Päikesesüsteem
Referaat






Tallinn 2008
Mis on Päikesesüsteem?

Päikesesüsteem moodustub Päiksest ja tema ümber tiirlevatest taevakehadest. Tegelikult on Päikesesüsteem üks tohutu suure tähtede ja planeetide süsteemi- Galaktika osake. Galaktikaid on universumis miljardeid. Meie Galaktikat nimetatakse Linnuteeks.
Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Sel ajal tekkis gaasipilv , mille mass oli umbes kaks Päikese massi. See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente.
Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesiniku tuumad ) hakkasid ühinema raskemateks.
Päikesesüsteemi kuulub üheksa suurt planeeti, mõnituhat väikeplaneeti- asteroidi , sadakond perioodilist komeeti ("sabatähte"), planeetide kaaslased ning teadmata koguses meteoorset ainet, "tolmu", mis Maa atmosfääri sattudes tekitab üle taeva lendava tulejuti - langeva tähe.
Viimastel aastakümnetel on tehtud lugematuid katseid, et avastada 10. planeet, enamused küll arvutite abiga, s.t. on püütud välja arvutada oletatava planeedi liikumise tee. Osade ennustuste kohaselt võib tundmatu planeet liikuda isegi läbi Neptuuni orbiidi. Teiste järgi planeedi liikumisrada on äärmiselt pikk ja planeet asub väga kaugel Päikesest (teeb tiiru ümber Päikese 800 aastaga). Suuruselt oleks selline planeet 2-5 korda suurem Maast.
Praegusel ajal on planeeti võimalik otsida palju täpsemal viisil kui senini . Päikesesüsteemist väljub 4 satelliiti: Pioneer 10 ja 11 ning Voyager 1 ja 2, mis saadavad koguaeg signaale Maale. Satelliitide võimalikud kõrvalekalded oma teelt tõestaksid tundmatu planeedi olemasolu. Näiteks Pioneer 10 teel pole täheldatud siiani mingeid kõrvalekaldeid.
Päikesesüsteemi kuuluvad planeedid liiguvad mööda kindlat, peaaegu ringikujulist teed, mida nimetatakse orbiidiks. Orbiiti mööda liikudes pöörlevad planeedid veel ümber oma kujutletava telje.
Päikesesüsteemi planeedid jagunevad: Maa sarnased planeedid ehk kiviplaneedid ja Jupiteri tüüpi ehk gaasiplaneedid. Esimeste hulka kuuluvad Merkuur, Veenus , Maa ja Marss. Oma nime on nad saanud sellest, et neil on samasugune kaljune pind nagu Maal. Nad erinevad üksteisest atmosfääri poolest: Maad, Veenust ja Marssi ümbritseb oluline atmosfäär, samas Merkuuril see puudub. Lähtudes Päikesest on planeetide asukoht selline: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter , Saturn , Uraan , Neptuun .




Päike
Päike on meie päikesesüsteemi täht. Oma olemuselt on Päike samasugune täht nagu kõik ülejäänudki. Teised tähed paistavad meile vaid väikeste valguspunktidena, kuna nad on väga kaugel. Nagu kõik tähed, nii on ka Päike hõõguv gaasikera . Päikese mass koosneb praegusel ajal 75% vesinikust ja 25% heeliumist kõik ülejäänud moodustavad ainult 0.1%. See koostis muutub aja jooksul aeglaselt, kuna vesinikku muundatakse Päikese tuumas ümber heeliumiks . Ta on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese pinnatemperatuur on 5780 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (kuni 13,6 miljonit kelvinit).
Päikese välised kihid ilmutavad eristatavat pöörlemist: ekvaatoril pindmine kiht teeb täispöörde iga 25,4 päevaga; pooluste lähedal aga 36 päevaga. Selline veider käitumine tuleb sellest, et Päike ei ole tahke keha nagu Maa, vaid koosneb peamiselt gaasidest. Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht erinevalt Päikese tuumast. Eristatav pöörlemine ulatub üsna sügavale Päikese sisemusse , aga Päikese tuum pöörleb nagu tahke keha. Samalaadseid efekte on täheldatud ka gaasilistel planeetidel.
Päikesel kui gaasilisel kehal ei saa olla kindlat pinda, aine tihedus peab muutuma pidevalt väljapoole vähenedes. Seda, et me näeme serva teravana, tingib nähtava valguse tekkimine suhteliselt õhukeses (umbes 400 km paksuses ) kihis. Seda kihti nimetatakse fotosfääriks (valgust tekitav sfäär) ja teda võib samastada Päikese pinnaga. Fotosfäärist kõrgemale jääks siis Päikese "atmosfäär", mis koosneb kahest kihist -- kromosfäärist ja kroonist. Nimetused on pärit ajast, kui ainsaks võimaluseks Päikese väliskihte uurida oli nende vaatlemine täieliku päikesevarjutuse ajal, kui Kuu kattis kinni algul fotosfääri, seejärel aga kogu Päikese. Kromosfäär, mille paksust hinnatakse paarile tuhandele kilomeetrile, ilmutas ennast punaka sähvatusena vahetult enne Päikese kustumist ; kroon -- ebakorrapärase kujuga nõrk helendus varjutatud päikeseketta ümber -- ulatub kohati kuni kahe Päikese läbimõõdu kaugusele.
Oma valguse ja soojuse tõttu on ta meile väga vajalik. Ilma nende tingimusteta ei oleks elu maal.







Merkuur

Merkuur on Päikesele kõige lähem ning kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur on planeet kus päevas on kaks aastat. Oma nime on Päikesele lähim planeet saanud Rooma kaubandusjumala ja jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Nime õigustab tema kiire liikumine ümber Päikese. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul.
Merkuur on neljast Maa-tüüpi planeedist väikseim; oma mõõtmetelt jääb ta alla nii Jupiteri kui Saturni suurematele kaaslastele. Merkuuril endal kaaslased puuduvad.
Tema pöörlemisperiood on umbes 2/3 tiirlemisperioodist, mistõttu üks päikeseööpäev -- 176 Maa-päeva -- on neist mõlemaist pikem. Et Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil ebaühtlane, on ebaühtlane ka Päikese liikumine.
Maalt on Merkuuri väga halb vaadelda, kuna ta asub Päikese lähedal ja jääb Maast suhteliselt kaugele. Eestis näeb Merkuuri vaid siis, kui tema suurim kaugenemine Päikesest (kuni 28°) langeb kevadisele või sügisesele pööripäevale. Siis on hämarik suhteliselt lühiajaline ja taevas jõuab enne Merkuuri loojumist piisavalt pimeneda. Teleskoobis paistab Merkuur tillukese sirbina, mingeid pinnadetaile seal näha ei õnnestu.
Esimesed lähifotod Merkuurist saadi 1970. aastate keskel, kui kosmosesond Mariner 10 lendas kolmel korral Merkuurist lähedalt mööda. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera.
Merkuuri pinnal on palju kraatreid . Veel leidub pikki seljandikke, mis arvatakse olevat tekkinud planeedi kokkutõmbumisest. Atmosfääri Merkuuril ei ole. Päikesekiirgus ja meteoorkehad langevad planeedi pinnale ilma mingi takistuseta. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179°C), minimaalne 90°K (-173°C; enne koitu) ja maksimaalne 700°K (427°C; sellel temperatuuril on võimalik tina sulatada). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623°K, öösel 193°K. Veenusel on küll pisut kuumem, kuid temperatuur on seal stabiilsem.
Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus . Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise . Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega.


Veenus

Veenus on Maale lähim (minimaalne kaugus 42 milj. km), Päikesest lugedes teine planeet. Veenusel ei ole looduslikke kaaslasi, vaid ainult tehiskaaslased . Planeet on kaetud tiheda pilvekihiga ja peegeldab Päikese valgusest 77%, kaks korda rohkem kui Maa. Juba sajandeid on teada, et Veenuse