Päikesesüsteem - referaat (1)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1.1 Päikesesüsteem- mis see on? 3
2. PÄIKE 8
2.1 Päikeselaigud 9
2.2 Päikesevarjutus 9
3. PÄIKESESÜSTEEMI KUULUVAD PLANEEDID 10
3.1 Kivine Merkuur 10
3.2 Kasvuhooneplaneet Veenus 11
3.3 Helesinine kalliskivi ehk Maa 12
3.4 Punane planeet Marss 15
3.5 Gaasiline hiid – Jupiter 17
3.6 Kettamaailm Saturn 18
3.7 Uduvines sinine Uraan 20
3.8 Tormine Neptuun 22
3.9 Pluuto 24
4. PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD 26
4.1 Asteroidide vöö 26
4.2 Kosmilised lumepallid ehk komeedid 27
4.3 Meteoriidid ja meteoorid 28
4.4 Kuiperi vöö objektid - cubewanod 30
KOKKUVÕTE 31
KASUTATUD ALLIKAD: 32

SISSEJUHATUS

Kunagi arvati, et planeet Maa on kõige tähtsam koht universumis. Samuti arvati, et Maa on lapik . Nüüdseks teame aga, et Päikesesüsteemi keskmeks pole mitte Maa vaid Päike ise. Maa on üsna tähtsusetu, meile on ta tähtis vaid selleks, et see on meie kodu. Muidu omab Maa täpselt sama tähtsust nagu kõik ülejäänud 8 planeeti. Maa liigub koos teiste planeetidega ümber Päikese, moodustades süsteemi mida me kutsume Päikesesüsteemiks.
Järgnevalt annangi ülevaate Päikesesüsteemist, selle olemusest ja sealsetest „elanikest“ ehk süsteemi kuuluvatest planeetidest ja väikekehadest.
1.PÄIKESESÜSTEEM

1.1 Päikesesüsteem- mis see on?

Nii nimetatakse Päikest koos kõigega, mis tema ümber tiirleb või liigub. Siia kuulub üheksa suurt planeeti koos oma kuudega; komeedid ja loendamatu arv pisikesi kivi- ning jäätükikesi ja tolmuosakesi. Kogu süsteem liigub maailmaruumis kui pöörlev ratas, mida hoiab koos Päikese tohutu raskusjõud. (1:8)
Üheksa planeeti tiirlevad ümber Päikese ühes ja samas suunas üha suuremal kaugusel Päikesest. Samal ajal pöörleb iga planeet ümber oma telje.
Lähtudes Päikesest on planeetide asukoht järgmine: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto.
Meie päikesesüsteemi üheksat planeeti saab liigitada mitmel viisil:
1) Avastamise ajaloo järgi:

• Klassikalised planeedid: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn.
  Neid planeete tunti juba antiikajal.
  
• Kaasaegsed planeedid: Uraan, Neptuun, Pluuto.
  Avastatud kaasajal , ei ole palja silmaga nähtavad.
  

2) Koostise järgi:

• Maa-tüüpi ehk kiviplaneedid : Merkuur, Veenus, Maa, Marss.
  Koosnevad peamiselt kivimeist ja metallidest, on suhteliselt suure tihedusega, neil on tahke pind, nad pöörlevad aeglaselt, neil pole rõngaid ja neil on vähe kaaslasi.
  
• Jupiteri-tüüpi ehk gaasplaneedid: Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.
  Koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist, on väikese tihedusega, pöörlevad kiiresti, neid ümbritseb paks atmosfäär, ei ole tahket pinda, neil on rõngad ja palju kaaslasi.
  
• Pluuto
  

3) Suuruse järgi:

• Väikesed planeedid: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Pluuto.
  Nende planeetide diameeter on väiksem kui 13000 km.
  
• Hiidplaneedid : Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.
  Nende planeetide diameeter on suurem kui 48000 km.
  

4)Kauguse järgi Päikesest:

• Lähisplaneedid: Merkuur, Veenus, Maa, Marss.
  Asuvad seespool asteroidide vööd.
  
• Kaugplaneedid: Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto.
  Asuvad väljaspool asteroidide vööd.
  

5) Asendi järgi Maa orbiidi suhtes:

• Siseplaneedid: Veenus ja Merkuur.
  Nende orbiit on seespool Maa orbiiti, neil on Maalt vaadeldavad muutuvad faasid nagu meie kaaslasel Kuul.
  
• Välisplaneedid: Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto.
  Nende orbiit on väljaspool Maa orbiiti. (5)
  

Niisiis kuulub Päikesesüsteemi 9 planeeti (vt Joonis1). Viimastel aastakümnetel on tehtud lugematuid katseid, et avastada 10. planeet, enamused küll arvutite abiga, s.t. on püütud välja arvutada oletatava planeedi liikumise tee. Osade ennustuste kohaselt võib tundmatu planeet liikuda isegi läbi Neptuuni orbiidi! Teiste järgi planeedi liikumisrada on äärmiselt pikk ja planeet asub väga kaugel Päikesest (teeb tiiru ümber Päikese 800 aastaga!). Suuruselt oleks selline planeet 2-5 korda suurem Maast. (6)
Kui suure osa moodustavad erinevad taevakehad Päikesesüsteemist?

• Päike: 99.85%
  
• Planeedid: 0.135%
  
• Komeedid: 0.01%
  
• Satelliidid: 0.00005%
  
• Asteroidid : 0.0000002%
  
• Meteoriidid: 0.0000001%
  
• Planeetide vaheline keskkond (tolm, gaasid, erinevad energiad): 0.0000001% (6)
  

Väide, et tegu on just süsteemiga, mitte aga lihtsalt ümber Päikese tiirlevate taevakehade kogumiga, tugineb korrapärale planeetide suurustes ja liikumises. Kui kõige kaugem planeet Pluuto välja jätta, kehtivad järgmised väited:

• Planeetide orbiidid on ligikaudu samas tasapinnas ja praktiliselt ringikujulised.
  
• Planeedid tiirlevad ümber Päikese samas suunas Päikese pöörlemisega.
  
• Orbiitide raadiused suurenevad kindla seaduspärasuse järgi.
  
• Enamik planeete pöörleb tiirlemisega samas suunas.
  
• Planeetide pöörlemistelg võib olla orbiidi tasandi suhtes kaldu.
  
• Enamik planeetide kaaslastest tiirleb emaplaneedi ekvaatori tasandis ning planeedi pöörlemisega samas suunas. (7)
  

Õigem olekski planeetide loetelus piirduda kaheksa planeediga. Pluuto lugemine planeetide hulka on mitmeti tinglik: esiteks on tema piklik ja ülejäänud planeetidega võrreldes tugevasti kaldu olev orbiit sarnasem komeetide kui planeetide omale; teiseks on ta väga palju väiksem (läbimõõt 1/5, mass 1/500 Maa omast) ja kolmandaks, tema läheduses on avastatud teve hulk sama tüüpi, ehkki mõnevõrra väiksemaid objekte. (2:26)
Joonis 1. Päikesesüsteem
2.2 Kuidas Päikesesüsteem tekkis
Umbes 4,6 miljardit aastat tagasi hakkas üks gaasipilv kosmoses kokku tõmbuma. Pilve kokkukukkumise võis vallandada läheduses plahvatanud täht. Pilv muutus üha kiiremini pöörlevaks kettaks ja selles tekkisid tihendid . (1:8)
See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente. Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesiniku tuumad ) hakkasid ühinema raskemateks. (7)
Miljonite aastate möödudes süttis ketta keskel täht- Päike.
Päikest ümbritsevas tolmu-gaasirõngas (vt joonis 2) oleva aine kogunemine planeetideks toimub kahes etapis :
Gaasi-tolmu eraldumine ja ringorbiitide teke on seotud asjaoluga, et tahketele osakestele (jää ja kivi) mõjub vaid gravitatsioonijõud, gaasil aga lisandub sellele siserõhk. Seetõttu pöörleb gaasketas pisut aeglasemalt (gravitatsioonijõu ja rõhumisjõu vahe tasakaalustamiseks piisab väiksemast tsentrifugaaljõust, seega ka väiksemast pöörlemiskiirusest, kui rõhku mittetundvate tahkete kehade korral). See omakorda kutsub esile tahkete osakeste pidurdumise aeglasemalt liikuvas gaasis. Et pidurdamine vähendab energiat, liiguvad tahked osakesed piki spiraali Päikese poole, energiat juurde saav gaas aga eemaldub sellest. Kuna pidurdav takistusjõud sõltub kiirusest, on pidurdamise teiseks tulemuseks osakeste liikumiskiiruse ühtlustumine, mis tähendab üleminekut ringorbiitidele.
Ringorbiitidel liikuvate osakeste kogunemine planeetideks on tingitud nendevahelisest külgetõmbest. Gravitatsioonilise haarde raadius (maksimaalne kaugus, kust vaadeldav osake suudab külge tõmmata teisi osakesi) avaldub valemiga
kus on osakese raadius, paokiirus osakese pinnal ning v osakeste suhteline kiirus. See valem paneb paika planeetide omavahelised kaugused ning määrab planeedisüsteemi kujunemise kiiruse. (1:50)
Joonis 2. Päike koos teda ümbritseva gaaskettaga
Maa rühma planeedid tekkisid Päikest ümbritseva gaasitolmuketta seesmisest, raskeid elemente sisaldavast osast. Hiidplaneedid kujunesid ketta keskmisest osast, põhiliselt vesinikust ja heelimust. Planeetide kaaslased kujunesid koos planeetidega. Ketta väliosad on seni hajusas olekus. (2:50)
Kui mingil põhjusel tekib lähestikku kaks enam-vähem võrdset protoplaneeti, võib nende ühinemisel kujunev keha liikuda suhteliselt piklikul orbiidil. Võib isegi juhtuda, et planeedid ei ühinegi, vaid moodustavad kaksiksüsteemi (nii arvatakse olevat tekkinud Maa-Kuu süsteem). Päikesesüsteemi suurim " rike " on aga Maa ja Jupiteri vahel, kus korralikku planeeti polegi tekkinud -on vaid suhteliselt väike Marss ning terve hulk asteroide. (2:51)

2. PÄIKE

Päikese kui tähe väljakujunemine võttis aega umbes 50 miljonit aastat. (7)
Päike, hiiglaslik gaasikera, koosneb vesinikust ja heeliumist. Päikest kuumutab tuumaenergia, mis kiirgub Päikesesüsteemi valguse ja soojusena. (1:20)
Arvatakse, et Päike on tekkinud umbes 5000 miljonit aastat tagasi. Ta tekkis tolmuga segunenud heeliumi- ja vesinikupilvest. Need tõmbusid kokku. Kokkutõmbumise tagajärjel pilv kuumenes ja lõpuks hakkas toimuma termotuumareaktsioon. Sellest hetkest, kui tuumareaktsioon hakkas, helendab päike. Teadlased arvavad, et päike helendab veel umbes 5000 miljonit aastat, kuni ta lõpuks kustuma hakkab. (8)
Päike on päikesesüsteemi keskpunkt. Oma valguse ja soojuse tõttu on ta meile väga vajalik. Ilma päikeseta ei oleks elu maal.
Oma olemuselt on Päike samasugune täht nagu kõik ülejäänudki. Teised tähed paistavad meile vaid väikeste valguspunktidena, kuna nad on väga kaugel. Päikese välised kihid ilmutavad eristatavat pöörlemist: ekvaatoril pindmine kiht teeb täispöörde iga 25,4 päevaga; pooluste lähedal aga 36 päevaga. Selline veider käitumine tuleb sellest, et Päike ei ole tahke keha nagu Maa, vaid koosneb peamiselt gaasidest . Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht erinevalt Päikese tuumast. Eristatav pöörlemine ulatub üsna sügavale Päikese sisemusse , aga Päikese tuum pöörleb nagu tahke keha. Samalaadseid efekte on täheldatud ka gaasilistel planeetidel. (6)
Tingimused Päikese tuumas on äärmuslikud. Temperatuur on lausa 15 miljonit kraadi ja rõhk on 250 biljonit atmosfääri. Tuuma gaasid on kokku surutud 150 korda tihedamalt, kui vesi. (6)
Andmeid Päikese kohta:

• Pinnatemperatuur: 5500 kraadi
  
• Maa ja Päikese vaheline kaugus: 149,6 miljonit km
  
• Läbimõõt ekvaatoril: 1 392 000 km
  
• Pöörlemisperiood: 25,4 päeva
  
• Temperatuur keskmes: 15 000 000 kraadi (8)
  
• kaalub umbes sama palju kui 300 000 Maad (6)
  

Tegelikult päike ei põle. Ta toodab soojus - ja valgusenergiat , muutes üht gaasi teiseks. Ta teeb seda erilisel viisil: Kaks vesiniku aatomit surutakse kokku, et moodustada heeliumi. Kui see juhtub, jääb üle energiaosake, mis liigub edasi Päikese välispinnale ja vabaneb seal valguse ning soojusena. (2:14)

2.1 Päikeselaigud

Aeg-ajalt ilmuvad Päikese pinnale tumedad plekid (vt Joonis 3), mis püsivad umbes nädala. Üks päikeselaik võib olla suurem kui maakera. Laigu piirkonnas takistab magnetväli kuuma gaasi tõusmist Päikese pinnale, mistõttu laik on ümbritsevast gaasist jahedam ja meile paistab ta tumedamana. (1:10)
Joonis 3. Päikeselaigud

2.2 Päikesevarjutus

Kui Kuu asub Päikese ja Maa vahel ning tema vari lengeb Maale, toimub päikesevarjutus. Kuu varju keskosa kannab nimetust umbra. Sealt vaadates on päike tervenisti Kuu varjus , me näeme täielikku päikesevarjutust. Ülejäänud varjupiirkonnas, penumbras, on vaadeldav osaline päikesevarjutus. (1:11)

3. PÄIKESESÜSTEEMI KUULUVAD PLANEEDID

3.1 Kivine Merkuur

Joonis 4. Merkuur
Merkuur (vt joonis 4) on Päikesele lähim planeet ja suuruselt kaheksas. Merkuur on oma läbimõõdult väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titaanist, aga massilt suurem.
Merkuur on väike, kaljune, kraatritega tihedasti kaetud taevakeha . Päeval kuumutab Päike planeedi pinda armutult- sooja on 427 kraadi. Merkuuril puudub täielikult atmosfäär, mis takistaks jahtumist. Seepärast langeb öösel planeedi pinnatemperatuur kaugele alla nulli, -183 kraadi. (1:12)
Et Merkuuri sisemuses on aine Maaga võrreldes vähem kokku surutud, peab raskete elementide osakaal tema koostises olema suurem. Ilmselt on Merkuuril, nagu Maalgi, rauast tuum, mis aga viimasega võrreldes võtab enda alla märksa suurema osa planeedi massist. (6)
Merkuuri pind on väga sarnane Kuu pinnaga: mõlema pinnal on näha nii meresid kui ka kraatreid (meredes loomulikult vesi ei loksu, tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega). Samuti on mõlema taevakeha pinnase soojusjuhtivus väga halb: paarikümne sentimeetri sügavusel on temperatuur ühtlane kogu ööpäeva jooksul. Merkuuril on aga ka selliseid pinnavorme, mida ühelgi teisel planeedil pole leitud: näiteks kuni kahe kilomeetri kõrgused ja paarisaja kilomeetri pikkused astangud , mis on ilmselt tekkinud planeedi kokkutõmbumisel oma rauast tuuma ümber. (6)
Merkuuri suurima meteoriidikraatri, Caloris Basini läbimõõt on 1250 km. Kraater on tekkinud hiidmeteoriidi langemisest. Selle plahvatuse lööklaine levis läbi kogu planeedi ja tugev maavärin purustas pinnase isegi planeedi vastasküljel. (1:12)
Kaaslasi Merkuuril pole.
Andmeid Merkuurist:

• raadius: 2420 km (0, 38 Maa raadiust)
  
• mass: 3, 3* 1020 t (0, 055 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 5, 44 g/ cm3 (0, 96 Maa tihedust )
  
• raskuskiirendus : 3, 6 m/ s2 (0, 37 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 4, 2 km/s (0, 38 Maa paokiirust) (6)
  

3.2 Kasvuhooneplaneet Veenus

Järgmine planeet Päikesest eemaldudes on Veenus (vt Joonis 7). Päikese ja Kuu järel on ta heledaim objekt taevas. Samuti on ta Maale lähim planeet.
Veenuse orbiit on praktiliselt ringikujuline. Veenus pöörleb väga aeglaselt, kuid see toimub tiirlemisele vastassuunas , siis on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Kuna Veenuse telg on orbiidi tasandiga enam- vähem risti siis aastaaegade vaheldumine seega puudub. (7)
Veenusel on tihe atmosfäär (ligi 100 korda tihedam Maa omast) ja alaliselt pilves ilm. Pilvi läbinud päikeskiirgus neeldub planeedi pinnases ja muundub soojuseks. Soojust aga tihedad pilved kosmosesse tagasi ei lase. Seetõttu on Veenuse pind kuumenenud rohkem kui 480 ºC. (1:13)
Atmosfäär, mis Veenust ümbritseb, koosneb põhiliselt süsihappegaasist (96,5%), leidub ka lämmastikku (3,4%) ning vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Põhjalikemaid analüüse tehes selgub , et seal leidub ka hapnikku, vesinikku, mitmesuguseid vesiniku- ja väävliühendeid ning intergaase. (6)
Veenus on äärmiselt ebasõbralik paik: pilvedes leiduvad väävelhappepiisad muudavad kogu taeva kollakaks, päike ja tähed ei paista kunagi, atmosfäär suruks meid seal kokku 90 korda suurema jõuga kui Maal, põrgulikus kuumuses sulab seatina . Kraatreid on Veenusel vähem kui Merkuuril või Kuul, sest osa neist on täitunud laavaga- Veenusel on palju vulkaane, mis võivad veel praegugi aktiivsed olla. (1:13)
Joonis 7. Veenus
Suur keskmine tihedus viitab raud-nikkeltuuma olemasolule.
Andmeid Veenusest:

• raadius: 6070 km (0, 99 Maa raadiust)
  
• mass: 4, 9* 1021 t (0, 82 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 4, 95 g/cm3 (0, 81 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 8, 6 m/s2 (0,88 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 10,3 km/s (0, 92 Maa paokiirust) (6)
  

3.3 Helesinine kalliskivi ehk Maa

Kolmas planet päikesest on Maa, mis on suuruselt viies planeet päikesesüsteemis.
Maa ümbermõõt on piki ekvaatorit 40 075,004 km, üle pooluste 39 940,638 km. Maismaa keskmine kõrgus merepinnast on 623 m. Ookeanide keskmine sügavus on aga 3,8 km. (9)
Universumis ei ole teist Maa-sarnast paika. Me ei tea ühtki teist kohta, kus oleks elu. Maal on elu tänu sellele, et siin leidub sobivas vahekorras soojust, valgust ja vett.
Maa on ainus planeet Päikesesüsteemis, mille pinnal vesi on vedelas olekus. Umbes 4 miljardit aastat tagasi sai elu alguse just vees. Kolm neljandikku Maa pinnast on kaetud veega. Maa mitmepalgelise kliima kujunemisel täidab vesi olulist osa. (1:14)
Maa tiirleb ümber Päikese orbiidil, mille läbimiseks kulub 365 ¼ ööpäeva. Maa orbiit pole ringikujuline ning Maa telg on kaldu.
Maa on aktiivne planeet, mis on pidevas muutumises. Maakoore tahked kivimid ujuvad sulanud kivimitel, laaval. Maa keskel asub rauast tuum. Maakoor koosneb tohututest plaatidest, laamadest, mis on üksteise suhtes aeglases, kuid pidevas liikumises. Laamade hõõrdumine ja põrkumine põhjustab vulkaanipurskeid ja maavärinaid, mis võivad Maa pinda oluliselt ümber kujundada- moodustada uusi saari ja mägesid, rebestada maapinda tohutute lõhedega. (1:15)
Maa on jaotatud mitmeteks kihtideks, milledel on erinevad keemilised ja seismilised omadused (sügavus km-tes):
0- 40 Maakoor
10- 400 Vahevöö ülaosa
400- 650 Ülemineku piirkond
650- 2700 Vahevöö alaosa
2700-2890 D'' kiht (mõnikord lisatud vahevöö alaosale)
2890- 5150 Välimine tuum
5150-6378 Sisemine tuum
Maa tuum koosneb peamiselt rauast , kuid on võimalik, et selles võivad esineda ka mõned kergemad elemendid. Temperatuur tuuma keskel võib olla kuni 7500 K (kuumem kui Päikese pinnal). Vahevöö alaosa koosneb arvatavasti peamiselt ränist, magneesiumist ja hapnikust koos mõningase raua, kaltsiumi ja alumiiniumi lisandiga. Vahevöö ülaosa koosneb põhiliselt oliviinist ja püroksiinist (raud/magneesium silikaadid ), kaltsiumist ja alumiiniumist. Meie teadmised Maa sisemusest on saadud ainult maavärinate võnkeid uurides. Vahevöö ülaosa koostisest saame teada, uurides vulkaanidest pinnale kerkivat laavat, enamik Maast on aga ligipääsmatu. Maakoor koosneb peamiselt kvartsist (ränidioksiid) ja teistest silikaatidest nagu päevakivi. Maakoore paksus varieerub: olenevalt kohast on see erinev- ookeanide all on skitosfäär õhem, maismaa all paksem . (6)
Atmosfäär, mis üle 3 miljardi aasta tagasi koosnes ammoniaagist, kloorist, metaanist ja vesinikust, on Maa ajaloo vältel väga mitmete tegurite, sealhulgas bioloogiliste protsesside ja isegi inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Maa atmosfääri põhiosa koosneb praegu lämmastikust - 78%, hapnikku on 21%, ülejäänud gaase tunduvalt vähem (süsihappegaasi näiteks 0, 03%). Maa atmosfäär on eluslooduse tekk ja kaitsekilp. Atmosfäär kaitseb Maad külma eest öösel ja liigse sooja eest päeval, ta on päästvaks soomuseks meteoriitide ja mitmesuguste kiirguste vastu. Suur osa Päikeselt Maale saabuvast soojusest kiirgub ju maailmaruumi tagasi. Tänu sellele püsib temperatuur Maa pinnal meie jaoks mõistlikkuse piires. Päikese kiirgusest kõige ohtlikuma- ultraviolettkiirguse eest kaitseb meid atmosfääri osoonikiht . Praegu tuntakse muret sellesse tekkivate aukude pärast. (6)
Andmeid Maast:

• raadius: 6371 km (keskmine raadius, meie planeet on veidi lapik);
  mass: 5, 97 * 10²¹ tonni;
  keskmine tihedus: 5, 52 g/cm³;
  raskuskiirendus: 9, 8 m/s²;
  paokiirus: 11, 2 km/s
  

Alates Maast on kõigil planeetidel kaaslased. Maa kaaslaseks on Kuu (vt Joonis 8), mis tiirleb tema ümber.
Joonis 8. Maa ja Kuu
Kuu on maailm, kus pole õhku. Samuti puudub seal vesi ning atmosfäär. Mäed, kraatrid ja tolmused tasandikud püsivad seal muutumatutena.
Kuu on kaetud heledate ja tumedate aladega. Heledaid alasid katavad kraatrid, mis on tekkinud meteoriitide löökidest. Mõned kraatrid on 160 km või suuremagi diameetriga. Tumedad alad on suured madalad tasandikud. Need on moodustunud vulkaanidest Kuu pinnale valgunud laavast. (3:17)
Kuu on maa poole pööratud kogu aeg ühe küljega.
Andmeid Kuu kohta:

• Kaugus Maast: 384 401 km
  
• Kahe täiskuu vaheline periood :29 päeva12 tundi ja 43 minutit
  
• Läbimõõt ekvaatoril: 3477,8 km
  
• Heledus: 1/425 000 Päikese heledusest
  
• Raskusjõud pinnal: 1/6 Maa raskusjõust
  

3.4 Punane planeet Marss

Marss on neljas ning kõige rohkem uuritud planeet. Varemalt arvati, et seal valitseb ka elu, kuid nüüd teame, et see ei ole siiski tõde. Marss on mõõtmetelt üsna väike planeet. Ta paistab taevas punase, tähesarnase punktina.
Marss on punane, sest teda katab rauarikas punakas tolm. Tuul keerutab tolmu laiali üle kogu planeedi. Ööpäevane temperatuur Marsi pinnal jääb vahemikku -89 kuni -31ºC. (1:19)
Marsil on palju erinevaid pinnavorme: seal on palju kraatreid, mägesid ja orge ning kõrgeid vulkaane. Marsil asub ka Päikesesüsteemi kõrgeim vulkaan. See on üle 25 km kõrge Nix Olympica (läbimõõt on üle 700 km). (3:19)
Marsi läbipaistev atmosfäär lubab ära tunda terve hulga Maal tuntud detaile, nagu näiteks polaaralade lumeväljad (vt Joonis 9), tumedad “mered“, atmosfääris aeg-ajalt ilmuvad pilved. Kuid ka Marsil puudub voolav vesi, kuigi seal on avastatud pinnavorme, mis oleksid justkui jõesängid. Vett võib leiduda vaid auru ja jääna.
Joonis 9. Marsi polaaralade lumeväljad
Marsi statistilised andmed:

• raadius: 3395 km (0, 53 Maa raadiust)
  
• mass: 6, 42 * 1020 tonni (0, 1 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 3, 95 g/cm3 (0, 72 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 3, 7 m/s2 (0, 45 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 5, 0 km/s (0, 45 Maa paokiirust (6)
  

Nii nagu Maal, on ka Marsil kaaslased. Need on Phobos (Hirm) ja Deimos (Õudus). Võrreldes Maa kuuga on Marsi kaaslased erinevad. Mõlemad Marsi kaaslased on halli värvi ja nende tolmune pind on täis erineva suurusega kraatreid. Phobosel on aga veel ka piklikud vaod . Nad paiknevad üheskoos, kattes üle poole kuu pinnast. Nende pikkus ulatub kümnetesse kilomeetritesse, laius on 100-200 meetrit ja sügavus 20-90 meetrit. Vagude päritolu on siiani ebaselge . Ka Phobose ja Deimose elulugu pole teada, nad võivad olla nii Marsi poolt haaratud asteroidid kui ka endisaegse Marsi rõnga jäänukid. Nii oma kujult kui ka suuruselt meenutavad nad rohkem asteroide, kui korralikke kuusid: Phobose läbimõõt on 14 km, Deimosel 8 km. Kaugus Marsist on Phobosel 9000 km ja Deimosel 23000 km. Ümber Marsi teevad nad tiiru vastavalt 7 tunni ja 39 minutiga ja 1 päeva 6 tunni ja 21 minutiga. (6)

3.5 Gaasiline hiid – Jupiter

Joonis 10. Jupiter
Pärast Marssi tuleb Päikesesüsteemis tükk tühja maad ja siis algab suurte planeetide piirkond. Jupiter (vt Joonis 10) on neist esimene ja ka suurim. (3:35)
Jupiteri mass on suurem kui kõigi teiste planeetide mass kokku. Ta koosneb peamiselt vesinikust- mis tähtedes on kütuseks- kuid isegi hiiglasliku Jupiteri mass on liiga väike, et temast oleks saanud täht. (1:20)
Jupiter asub Päikesest 5 korda kaugemal kui Maa ja tema tiirelmisperiood on ligi 12 aastat. Nagu teisedki selle rühma planeedid, pöörleb Jupiter kiiresti , kusjuures pöörlemisperiood sõltub "geograafilisest laiusest": ekvaatoril kestab ööpäev 9 tundi 50 minutit, poolusel aga viis minutit kauem. Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (nurk 86,9°), samas tasandis tiirlevad ka viis suuremat kaaslast (vt joonis 11). (2:35)
Jupiteril on 17 kuud. Neist neli Kallisto, Ganymedese, Europa ja Io avastas Galilei. Kallisto on sama suur kui planeet Merkuur, Ganymedes on Päikesesüsteemi suurim kuu, Iol on tegutsevad vulkaanid, Europa jäise pinna all võib olla peidus ookean. (1:21)
Kiire pöörlemise tõttu on planeet üsna lapik (polaarne läbimõõt on ekvatoriaalsest 9000 km võrra väiksem). Võrreldes Maa rühma planeetidega on Jupiteri tihedus tunduvalt väiksem- see näitab kergemate elementide, eelkõige vesiniku ja heeliumi suurt osakaalu, mida kinnitab ka spektraalanalüüs. Et Jupiteril on tugev magnetväli, peab tal teoreetiliselt olema ka tahke tuum. (2:36)
Joonis 11. Jupiteri suurimad kaaslased: (vasakult ülevalt) Amalthea, Io ja Europa, alumises reas Ganymedes ja Callisto.
Tabel 1
Jupiteri võrdlus Maaga
Jupiter
Maa
Diameeter ekvaatoril(km)
142 754
12 759
Diameeter poolustel(km)
133 659
12 714
Pöörlemisperiood(tundi)
9,84
23,94
Mass (Maa=1)
317,9
1,00
Gravitatsioonijõud(kg/N)
22,9
9,8
Pöörlemisnurk(kraadi)
3,1
23,3
Maksimaalne temp.(kraadi)
-118
+58,0
Minimaalne temp.(kraadi)
-129
-88,3
Kuude arv
16
1

3.6 Kettamaailm Saturn

Saturn on järgnevuselt kuues ja suuruselt teine planet Päikeseüsteemis. Saturni silmapaistvam detail on teda ümbritsev rõngas. Saturn paistab Maalt kui hele kollane täht.
Esmapilgul ümbritseb Saturni mitu laia rõngast, tegelikult aga on rõngad kitsad ja neid on tuhandeid. Näiteks suhteliselt kitsas F-rõngas koosneb paljudest üksteise ümber põimunud veel kitsamatest rõngastest ja A-rõngaga ühinemast takistavad teda vaid kahe kuu, Prometheusi ja Pandora põhjustatud häired. (1:23)
Joonis 12. Saturn
Rõngastest koosneva laia kettaga ümbritsetud Saturni (vt Joonis 12) on teiste planeetide seast lihtne ära tunda. Jupiterist pisut väiksem Saturn on samuti gaasiline hiid. Kaugelt paistavad Saturni rõngad kettana, tegelikult aga koosnevad need miljarditest jääga kaetud kivikestest. Väiksemad on võrreldavad tolmuosakestega, suuremad on ehk maja suurused või isegi kilomeetrilise läbimõõduga. Iga selline osake tiirleb umber Saturni iseseisval orbiidil nagu kuu. (1:22)
Saturni nähtav pind on tunduvalt rahulikum ja kontrastidevaesem kui Jupiteri oma. Ka Saturni keeristormid pole nii võimsad kui tema suurel naabril. Saturnil on vaadeldud suurt valget laiku, mis ilmub umbes iga 30 maise aasta järel ehk siis kord Saturni aastas. (6)
Saturnil on vähemalt 22 kuud. Suurim, Titanus on ainus kuu, mida ümbritseb tihe atmosfäär. Enceladuse pinnast on osa kaetud kraatritega, osa aga täiesti sile. Mimasel on suhteliselt suur kraater- vaid pisut suurem meteoriit oleks Mimase purustanud. (1:23)
Satrurni kuud on: Pan, Atlas , Prometheus, Pandora, Epimethus, Janus , Mimas, Enceladus, Tethys, Telesto, Calypso, Dione, Helene, Rhea , Titan, Hyperion, Iapetus, Pheobe . (6)
Nagu Jupiter, koosneb Saturngi umbes 75% vesinikust ja 25% heeliumist ning väikese lisandina veest, metaanist, ammoniaagist ja "kivimist" - see on sarnane ürgsele Päikese udukogu koostisele , millest moodustus Päikesesüsteem. Saturn'i sisemus on sarnane Jupiter'i omale koosnedes kivisest tuumast, vedela metallilise vesiniku kihist ja molekulaarse vesiniku kihist. Nagu teistel Jupiterlikel planeetidel on Saturnil oluline magnetväli. (6)
Veel andmeid Saturnist:

• raadius: 60100 km (9, 4 Maa raadiust)
  
• mass: 5, 68 * 1023 tonni (95 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 0, 7 g/ cm3 (0, 13 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 11, 2 m/ s2 (1, 2 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 37 km/ s (3, 3 Maa paokiirust)
  

3.7 Uduvines sinine Uraan

Joonis 13. Uraan
Järgmine ehk seitsmes planet, gaasiline hiid Uraan (vt Joonis 13) on Maast neli korda suurema läbimõõduga. Ta on suuruselt kolmas planeet Päikesesüsteemis. Uraan tiirleb ümber Päikese “külili”. Külili lebab orbiidi tasandis planeedi pöörlemistelg. Ka Uraanil on rõngad, kuid need on väga tuhmid ning Maalt raskesti jälgitavad.
Uraani rõngad avastati juhuslikult. Lennukiobservatooriumist jälgiti tähte, mis pidi peatselt Uraani varju jääma. Kuid juba enne oodatavat sündmust nõrgenes tähe heledus seitse korda- varjutasid rõngad. (1:24)
Uraanil on vähemalt 21 kuud. Väikseima, Cordelia läbimõõt on vaid 26 km, kuid suurimal, Titanial küünib see 1578 kilomeetrini. Kõigil kuudel on kraatrid, kuid 472 kilomeetrise läbimõõduga Miranda on ainulaadne: tema pinnal leidub tuhandeid pragusid, pikki kanjoneid ja veider kandiline kõrgendik. Uraani suured kuud tiirlevad tema ekvaatori tasandi läheduses, seega risti planeedi orbiidi tasandiga. (2:25)
Uraani kuud on: Cordelia, Ophelia, Bianca , Cressida, Desdemona , Juliet, Portia, Rosalind, Belinda, Puck, Miranda, Ariel, Umbriel , Titania. (6)
Teleskoobis paistab Uraan pigem tähe kui planeedina, mingeid pinnadetaile on seal väga raske eristada. Tema atmosfääris on pilvevöödid ja tumedad laigud. Uraani telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes on vaid 8 kraadi ja seetõttu ei pöörle Uraan nagu kõik teised planeedid ümber Päikese tiirlemisega samas suunas , vaid sellega peaaegu risti. Seega on ka Uraani polaaraladel teatud perioodidel soojem kui ekvaatoril. (2:39-40; 3:21)
Uraani näivaks pinnaks on sinakate pilvede ülemine kiht. Sellest kuni 50 kilomeetrit kõrgemal hõljuvad külmunud metaani kristallidest valged pilvetupsud. Siniste pilvede all koosneb atmosfäär peamiselt vesinikust, heeliumist ja gaasilisest metaanist. Uraani sinakas -roheline värvus on tingitud metaanipilvedest. (1:25)
Uraani magnetväli on veider, sellepärast, et ta ei ole koondunud planeedi keskmesse ja on kaldunud peaaegu 60 kraadi pöörlemistelje suhtes. See on arvatavasti tekitatud liikumiste poolt Uraani suhteliselt sügavates madalikes. (6)
Andmeid Uraanist:

• raadius: 24500 km (3, 8 Maa raadiust);
  
• mass: 8, 6 * 1022 tonni (14, 5 Maa massi);
  
• keskmine tihedus: 1, 58 g/ cm3 (0, 29 Maa keskmist tihedust);
  
• raskuskiirendus: 10, 4 m/s2 (1, 05 Maa raskuskiirendust);
  
• paokiirus: 22 km/s (2 Maa paokiirust) (6)
  

3.8 Tormine Neptuun

Kaheksas ja viimane suurtest planeetidest. Neptuuni ümbritseb helesinine atmosfäär ja valged jääpilved. Neptuun on üsna sarnane Uraaniga.
Orbiit on Neptuunil praktiliselt ringikujuline, kaugus Päikesest 4, 5 miljardit km (30 a.ü.), ühe tiiru ümber Päikese teeb ta 164,8 aastaga. Pöörlemisperiood on Neptuunil 15 tundi ja 48 minutit. Erinevalt Uraanist pöörleb Neptuun tiirlemise suunas. (6)
Kuna Neptuun on Päikesest kaugel, arvati seal olevat väga külm ja vaikne. Paar vaatlust aga näitasid, et ilmastik ja tormid Neptuuni atmosfääris vahelduvad. Muutuste liikumapanevaks jõuks saab olla vaid planeedi sisemusest õhkav soojus. (1:27)
Neptuuni gaasilisel pinnal oli näha mitmeid pilvevööte ja kaks tumedat laiku, millest suurem sai endale kohe nimeks Suur Tume Laik. See laik aga ei olnud nii püsiv, kui Jupiteril asuv tuntuim atmosfäärikeeris: 1994. aastal tehtud piltidel seda enam näha ei olnud. Põhjust, miks Uraani ja Neptuuni atmosfäärid nii erineva aktiivsusega on, kindlalt veel ei teata. Arvatakse, et põhjus peitub Neptuuni suuremas tiheduses. Magnetväli on aga Neptuunil tunduvalt nõrgem kui Uraanil. Nagu Jupiteril ja Saturnil, on Neptuunil sisemine soojusallikas - see kiirgab kaks korda rohkem energiat kui ta saab Päikeselt. (6)
Neptuunil on 13 teadaolevat kuud; 7 väikest ja Triton ning lisaks veel neli 2002.aastal ning üks 2003.aastal avastatud veel nimetut kuud.1846.aastal avastati ka Neptuuni kõige suurem kuu Triton, teine kuu Nereid leiti alles 1949.aastal. "Voyager 2" avastas 1989.aastal veel kuus kuud. Triton arvatakse olevat kivine keha, suurem kui Pluuto ja see tiirleb teistele kuudele vastupidises suunas. Võib-olla ei alustanud ta elu kuuna, kuid haarati Neptuuni gravitatsioonijõu poolt planeedi kaaslaseks.Üllataval kombel ei olnuki Nereide Neptuuni suuruselt teine kaaslane ,vaid selleks on Proteus , mille läbimõõt on tervelt 400 kilomeetrit. Ometigi ei piisa selle kuu gravitatsioonist tagamaks talle korrapärast kuju -kaaslase pinnal asub kraater, mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikesesüsteemi kõige mustema kehaga, ta peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini. (10)
Ka Neptuuni koostis on sarnane Uraani koostisele: mitmesugused "jääd" ja kivimid koos umbes 15% vesiniku ja vähese heeliumiga. Nagu Uraanil, aga erinevalt Jupiterist ja Saturnist, pole tal arvatavasti eristatavat sisemist kihistust, tal on pigem rohkem või vähem ühetaoline koostis. Aga kõige tõenäolisemalt on seal kivisest materjalist väike tuum (umbes Maa massiga). Tema atmosfäär koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist väikese metaani lisandiga. Neptuuni sinine värvus on punase valguse neelamise tulemus metaani poolt atmosfääris. (vt joonis14) (6)
Joonis 14. Neptuun
Neptuunil on ka rõngad.
Andmeid Neptuunist:

• raadius: 25100 km (3, 93 Maa raadiust)
  
• mass 1, 03 * 1023 tonni (17, 23 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 2, 3 g/cm3 (0, 4 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 14 m/s2 (1, 2 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 25 km/s (2, 2 Maa paokiirust)
  

3.9 Pluuto

Planeetidest kaugemal tiirleb ümber Päikese miljoneid väikesi taevakehi, mis on planeetide tekkimisest üle jäänud. Võimalik, et ka Pluuto pole päris planeet, vaid üks neist- asteroid või komeet . Pluuto on kõige kaugem planeet, see on väike ja väga kahvatu, mille kohta pole palju teada.
Pluuto jääb suuruselt alla isegi seitsmele Päikesesüsteemi kaaslasele – Kuule , Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanile ja Tritonile (vt Joonis 15). Pluuto keskmine raadius on 1195 km (0,19 Maa raadiust) ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg ehk 0,002 Maa massi. Tema keskmine tihedus on 1,92 ± 0,12 g/cm3. (11)
Joonis 15. Pluuto võrdlus teiste taevakehadega
Pluuto pöörleb orbiidil külili nagu Uraangi. Pluuto orbiit on väga ekstsentriline. Mõnikord on ta lähemal Päikesele kui Neptuun.
Taevakeha täpne keemiline koostis on teadmata, kuid võrdlemisi madal tihedus viitab 70% kivi ning 30% jää segule . Pluuto pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast orbiidil -235°C ja -210°C vahele. Väga madala temperatuuri tõttu on heledamad alad arvatavasti kaetud lämmastiku, jää või lumega, millega on segatud metaani, etaani ning süsinik-monooksiidi lumi või jää. Tumedamate alade koostis on seni teadmata. Planeedi atmosfäär koosneb põhiliselt molekulaarsest lämmastikust, teiste gaaside (metaan, CO) panus on väike. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Gaasina saab atmosfäär esineda vaid vastasseisus Päikesega, enamuse aja Pluuto pikast aastast on atmosfäär jäätunud. (11)
1987. aastal tehti kindlaks, et Pluuto ei ole Päiksesüsteemi lõpus üksi, nimelt on tal kaaslane Charon (vt Joonis 16). Charoni tiirlemisperiood on kuus päeva ja üheksa tundi. Charoni keskmine kaugus planeedist on 19 700 kilomeetrit. Charon on suhteliselt suur- vaid kaks korda väiksem Pluutost endast.
Joonis 16. Pluuto ja Charon
Pluuto ei kuulu ei Maa-tüüpi ega hiidplaneetide hulka. Oma perioodilise atmosfääri kaotamisega sarnaneb ta kõige enam komeedi tuumale , kuid on neist väga palju suurem. Arvatavasti on tegemist allesjäänud jäise objektiga, milletaolised kunagi asustasid kogu ürgset Päikesesüsteemi. Temaga sarnased taevakehad võivad kuuluda Kuiperi vöösse. Samuti on temaga natuke sarnane Neptuuni kaaslane Triton. Varem arvati koguni, Pluuto võib olla Neptuuni "ärakaranud" kaaslane. Praegu on siiski selge, et Pluuto ja Triton moodustusid omaette, kuid edaspidi haaras Neptuun Tritoni endale, Pluuto aga jätkab endiselt iseseisvalt. (5)
Andmeid Pluutost:

• raadius: 1137 km (0, 18 Maa raadiust)
  
• mass: 1, 4 * 1019 tonni (1/418 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 2, 2 g/ cm3 (0, 4 Maa keskmist tihedust (6)
  

4. PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD

Päikesesüsteemi väikekehadeks nimetatakse asteroide, meteoore ja komeete, ehk sabatähti.

4.1 Asteroidide vöö

Enamik asteroide tiirleb umber Päikese laias vöös Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel (vt Joonis 16). Kaks väikest asteroidide rühma, Troojalased , tiirlevad koos Jupiteriga tema orbiidil, üks Jupiteri ees, teine järel. (1:29)
Joonis 17. Asteroidide vöö asukoht
Kõik väikeplaneedid on väga nõrgad ning ainult üks- Vesta- on nähtav ilma teleskoobi või binoklita. Arvatakse, et väikeplaneedid on materjal, mis Päikesesüsteemi moodustamisel üle jäi. (1:22)
Mitte kõik asteroidid ei liigu Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Esimese taolise asteroidina avastati Aethra, mille periheel jääb Marsi orbiidi sisse (vt Joonis 17). . Eros lähenes samal aastal Maale vaid 22 miljoni kilomeetri kaugusele. Tema periheel asub ainult natuke kaugemal Maa orbiidist. Kõige lähemale on Maale tulnud Hermes (800000 km). Maale lähenevatest asteroididest sai eriti kuulsaks Ikarus (Icarus), mille järjekordsel lähenemisel Maale 1968. aastal ennustati kokkupõrget. Selline hirm pole sugugi aluseta, on ju suured kraatrid Kuul, Marsil, Maal ja mujal tekkinud just asteroididega kokkupõrkamise tulemusel. Marsist lähemale tulevaid asteroide - neid on teada alla saja - võib jagada kolme tüüpi, mida nimetatakse tuntuima esindaja järgi. Amori -tüüpi asteroidide periheel jääb vahemikku 1 kuni 1,3 a.ü., st. natuke kaugemale Maast, Apollo -tüüpi asteroidid tulevad aga Päikesele lähemale kui Maa. Kui seejuures ka tema keskmine kaugus Päikesest on Maa omast väiksem, siis kuulub see asteroid Ateni tüüpi. See jaotus vastab vaid hetkeseisule, planeetide häirituste mõjul lähevad paljud asteroidid ühest tüübist teise. Nende hulka kuuluvad ka kõige eksootilisemate orbiitidega asteroidid: Hephaistos on suurima ekstsentrilisusega (0,83), 1973 NA orbiidi tasandil on suurim kalle ekliptika suhtes (68) ja 1983 TB lähenes Päikesele vaid 0,14 a.ü. kaugusele. (5)
Joonis 18. Asteroidide ja planeetide asukohad orbiitidel seisuga 1.detsember 2003
Viis läbimõõdult suuremat asteroidi on 1 Ceres (914 km), 2 Pallas (522 km), 4 Vesta (526 km) ja 10 Hygiea (430 km), 3 Juno on alles viieteistkümnes. Üldse on vaid 30 asteroidi suuremad kui 200 km, 250 suuremad kui 100 km ja 700 suuremad kui 50 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameetrid on vaid mõnisada meetrit. (5)

4.2 Kosmilised lumepallid ehk komeedid

Helda pea ja pika sabaga suur komeet on imetlusväärne nähtus öötaevas. See, mida meie silm aga näeb pole tegelikult komeet, vaid gaas mis komeedist purskub ja päikesevalguses helendab. Komeedid koosnevad veest, jääst ja tolmust. Nad on väga väikesed ning neid pole võimalik näha, kui nad on Päikesest kaugel.
Joonis 19. Komeet
Komeedi tuum on prügine lumekamakas, mida ümbritseb gaasi- ja tolmupilv. Enamiku komeetide tuum on väike- läbimõõt umbes 10 kilomeetrit. Gaasi- ja tolmupilv võib olla aga sama suur kui Jupiter. Komeedi gaasi- ja tolmupilv ning saba helendavad, kuigi ise nad valgust ei kiirga. Komeedi tolm koosneb peamiselt süsinikust ja ränist, gaasiks on veeaur. Päikesekiirguse mõjul aurustuvad komeedi tuumast väljuvad tohutud vesinikupilved, mille läbimõõt ulatub kümnete miljonite kilomeetriteni. Enamiku ajast oma teekonnal ümber Päikese komeedi tuumal saba ei ole. Päikese lähenedes hakkab komeet soojenema, lumi aurustub ning kosmosesse lendub gaas ja tolm. Päikesevalgus ja -tuul kihutavad gaasi ja tolmu kaheks sabaks- valkjaks tolmsabaks ja siniseks gaassabaks (vt joonis 18). Mõlemad on alati suunatud Päikesest eemale. (1:30-31)
Komeedid ilmuvad enamasti ootamatult, korduvalt nähtavaid, nn. Perioodilisi komeete on teada ainult mõnikümmend. Komeetidest mida tuntakse kui perioodilisi võiks ära nimetada Halley komeedi, mille tiirlemisperiood on 70 aastat. (7)

4.3 Meteoriidid ja meteoorid

Vaadates öötaevasse ja nähes seal sähvatavat valgust, ütlevad inimesed, et langes täht. Tegelikult on tegemist meteooridega.
Meteoorid on kivi- või rauatükikesed, mis maailmaruumist Maa atmosfääri sattudes kuumenevad ja ära põlevad. Tegelikult võib meteoore näha igal ööl, kui on vaid selge ilm. Meteoorkeha tavaline suurus on millimeetri murdosast kuni sentimeetrini, massi poolest milligrammist kuni grammini. Helendama hakkavad meteoorid 100- 120 kilomeetri kõrgusel. Kui meteoorid jõuavad 80 kilomeetri piirimaile, siis tavaliselt on nad selleks ajaks juba ära põlenud. Helendav jälg, mille meteoriit jätab on tekkinud mahajäävatest hõõguvatest gaasidest. Meteoorkehad ringlevad ümber Päikese parvedena, mis on tekkinud komeedi lagunemisel. (7)
Mõned tükid on küllaldaselt suured, et taluda langemist läbi atmosfääri, ning jõuavad meie planeedi pinnale. Need on meteoriidid, mis võivad tekitada kuu kraatritega küllalt sarnaseid kraatreid.
Tavaliselt on meteoriidid ümara kujuga, neil on hästi märgatavad tasandunud murdepindasid jälgivad tahud. Teravaid nurki ja servi ei ole kuna need on atmosfääri läbimisel ümarateks sulanud. Kui meteoorkeha pidurdub ja kuumenemine lakkab siis tekib talle ümber must või pruunikas koorik . Kauem maas lamanud meteoriit oksüdeerub tumepruuniks. Meteoriidid langevad maale soojade või tulistena, kuid mitte hõõguvatena. Seetõttu ei saa meteoriidid põhjustada tulekahju isegi juhul, kui need langevad kergestisüttivale esemele. Suurimad meteoorid jõuavad maapinnale sageli kosmilise kiirusega. (4:11)
Üle 90% leidub meteoriidi keemilises koostises rauda, hapnikku, räni ja mangaani . Vähemal määral sisaldub neis ka niklit , väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi. Kui Maale langeva meteoriidi mass on üle 100 tonni tekib põrkel maapinnaga plahvatuskraater, mis oma kujult meenutab kuu rõngasmägesid. Euroopa tuntuim meteoriidikraater asub Saaremaal Kaalis. Kaali kraatri läbimõõt on 100 meetrit ning selle tekitanud meteoriit kaalus arvatavasti 1000 tonni. Maailma suurim meteoriidikraater asub Arizonas (vt Joonis 19), ning selle läbimõõt on 1200 meetrit, ning meteoriidi massiks, mis selle kraatri tekitas on hinnatud 63 000 tonni. (7)
Joonis 20. Arizona kraater
Veel asub Eestis meteoriidikraatreid Ilumetsas, Simunas, Kaiaveres , Tsõõrikmäel.
Meteoriite, mille mass ületab kilogrammi, langeb Maale aasta jooksul tuhande ümber ehk keskmiselt 3 ööpäevas. Kahjuks langeb suurem osa neist ookeanidesse, polaarlaladele, kõrbetesse ja teistesse väheasustatud piirkondadesse või siis jäävad nende langemised lihtsalt märkamatuks. Seetõttu registreeritakse kõigest 10 meteoriiti aastas. (4:12)

4.4 Kuiperi vöö objektid - cubewanod

Kuiperi vöö on komeediparv, mis tiirleb Päikesesüsteemi äärealadel Neptuuni taga. Arvatakse, et temas on vähemalt 35 000 pisitaevakeha, millede diameeter on suurem kui 100 km. See vöö sarnaneb oma objektide rohkuselt Marsi taga asuvate asteroidide vööga. Kuiperi vöös on aga ka palju (praeguseks on avastatud ca 600) suuremaid taevakehi.
Cubewanod – need on taevakehad, mis moodustavad peamise transneptuuni objektide vöö (TNO). Nad tiirlevad mööda stabiilset, täisringile lähedast orbiiti mööda. Neil on ligikaudu 300.a. tiirlemisperiood ümber Päikese. Sarnaselt asteroididele Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, võib cubewanosid vaadelda kui eraldi „korrusel“, iseseisvaid väikeplaneete astroloogilises hierarhias.Suurimad cubewanode vöö esindajad on hetkel Quaoar ja Varuna. Sellesse gruppi kuuluvad veel Chaos (1998WH24) nr.19521, Deucalion (1999HU11) nr.53311 ja Logos nr. 58534. Deucalion kuulub omasuguste hulgast väiksemate kilda, kuid on huvitav selle poolest, et kõikide cubewanode, millede orbiidid on enam-vähem kindlalt paika pandud (kindlaks tehtud), on just Deucalioni liikumine kõige lähedamal ekliptikale.Tema orbiidi kalle on vaid 0.22 kraadi. Mitte ükski suurtest planeetidest ei liigu oma orbiidil nii lähedal ekliptikale, kui Deucalion. (12)

KOKKUVÕTE

Päikesesüsteem on tohutult huvitav, iseäranist just selle tõttu, et me ei tea siiski kõigest kõike. Paljud asjad on vaid oletused. Me ei tea isegi mitte seda, kas Pluuto on süsteemi viimane planeet- oli ju vahepeal juttu ka kümnendast planeedist.
Me teame süsteemist ja planeetidest palju, kuid siiski võib õelda, et me ei tea mitte midagi. See kõik on vaid väike osa meile teadaolevast maailmast.

KASUTATUD ALLIKAD:

1. Graham, I. (2000). Marshall mini space, Suurbritannia : Marshall Publishing Ltd, tõlge eesti keelde (2002) Kosmos, Tallinn: Koolibri
2. Jaaniste, J. (1999). Füüsika 12. klassile Kosmoloogia , Tallinn: Koolibri
3. Jones, B. (1990). Space exploration, Suurbritannia: Belitha Press Ltd, tõlge eesti keelde (1995). Kosmose uurimine , Tallinn: Koolibri
4. Tiirmaa, R. (2002). Meteoriidid ja meteoriidikraatrid, Tallinn: K&O Ofsett
5. http://opik.obs.ee/boxid.html [2.aprill]
6. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/paikesesysteem3.ht m [4.aprill]
7. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/paikesesysteem4.ht m [4.aprill]
8. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/astronoomia.ht m [4.aprill]
9. http://et.wikipedia.org/wiki/Maa_%28planeet%29 [4.aprill]
10. http://et.wikipedia.org/wiki/Neptuun [4.aprill]
11. http://et.wikipedia.org/wiki/Pluuto [4.aprill]
12. http://valor-tahetark.blogspot.com/2007/05/kuiperi-v-objektid-cubewanod.html [5.aprill]
32