POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerimisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiini, tetrametüülbensidiini, 2-tolidiini ehk o-tolidiini jt. O- tolidiini oksüdeeritud vorm on helesinine ja detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Lisaks võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4(Fe(CN)6) ehk kollane veresool. POx katalüüsib Fe 2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3(Fe(CN)6) ehk
oksüdeerumine H2O2-lt pärineva hapniku abil. Oksüdeerides, mõned substraadid anaavad värvilisi produkte. Siis saab kasutada spektrofotomeetri ning jälgida värviliste ühendite kontsentratsiooni, mis on võrdilises sõltuvuses glükoosisisaldusest. Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaasi toimel oksüdeeuva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensiini derivaate. Üheks võimaliseks on o-taoliin, misse helesinine oksüdeeritud vorm on detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Oma töös ma kasutasin substraadina kaaliumheksotsüanoferraati(II) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib Fe2+ Fe3+-ks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. 2 Fe2+ + H2O2 + 2 H+ 2 Fe3+ + 2 H2O Töö käik Tööreaktiiv
põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Glükoosi oksüdaas katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel.Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja D-glükoonhappe. Peroksüdaas ktalüüsib spetsifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati,, mille redutseerumisel moodustub vesi. Pox-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate.Peroksüdaasi reaktsioonil võib kak kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll) K4[Fe(CN)6]. POx katalüüsib Fe oksüdatsiooni Fe3+-ks, 2+ millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm.
FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka POx on liitvalk, mittevalguliseks komponendiks on heem, seega on hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronides vesinikperoksiidi, mille redutseerimisel moodustu vesi. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati (II) (see on kollane veresool). POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb vesinikperoksiidi redutseerumine veeks. Tekib kaaliumheksatsüanoferraat (III) (see on punane veresool), mis annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. Minu konkreetne tööülesanne oli glükoosisisalduse määramine sidrunimahlas, POx
sisaldab mittevalgulise osana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraat(II) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb peroksiidi redutseerumine veeks. Tekkic kaaliumheksatsüanoferraat(III) ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410nm. Selle töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises objektis, nagu mesi, puuvilja vm taimne materjal, mis töö lihtsustamise eesmärgil ei tohiks sisaldada
doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid erinevaid orgaanilisi ühendeid. Lisaks orgaanilistele ühenditele võib substraadina kasutada K4[Fe(CN)6] (kollane veresool). POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt vesinikperoksiid redutseerub veeks. Tekkiv K3[Fe(CN)6] (punane veresool) annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeriv lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb pH 6 juures. Töö käik: Käesoleva töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises
redutseerudes H2O-ks. Saab ka kasutada kromatogeenset substraati, st substraati, mille oksüdatsioonil tekib värviline produkt , siis saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Reaktsiooni skeem: 2 POD toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina võib kasutada väga erinevaid keemilisi ühendeid. Üheks võimalikuks substraadiks on o-tolidiin, mille helesinine oksüdeeritud vorm on detekteeritav lainepikkusel 639 nm. Mugavaks substraadiks vaadeldava reaktsiooni jaoks on kaaliumheksatsüano-ferraat (II) K4(Fe(CN)6) ehk kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe 3+- ks. Sellega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks, tekkiv
moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Värvusetu Värviline Lisaks nimetatud orgaanilistele ühenditele võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb POx-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures.
Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaasi toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate. O-tolidiini okspüdeeritud vorm on helesinine ja detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina ka kollast veresoola . Peroksüdaas katalüüsib oksüdatsiooni -ks, sealhulgas
Viimane teeb sellest valgust hemo- ehk kromoproteiini. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. POx-i reaktsiooni saab jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mile oksüdeerumisel tekib kromogeenne substraat (värviline produkt). Värvi intensiivsus on võrdeline uuritava proovi glükoosisisaldusega. Kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate nagu näiteks diaminobensidiin, tetrametüülbensidiin, samuti 2-tolidiin jt. Antud töös kasutatakse substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) (K 4[Fe(CN)6]) ehk kollast veresoola. POx katalüüsib raud(II) raud(III)-ks ja vesinikperoksiid redutseerub veeks. Kaaliumheksatsüanoferraat(III) (K3[Fe(CN)6]) ehk punane veresool anna lahusele kollase värvuse, mis on dekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb pH 6 juures. Töö käik
Värvilise produkti puhul saab POx- reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Seejuures on värvilise ühendi kontsentratsioon võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. See on tingitud lisatud ainete kogustest. Skeemil on substraadid valesti märgitud. Võrrandi vasakul pool peaks olema värvusetu taandatud substraat ehk kromogeenne substraat (kasutusel mitmed orgaanilised ühendid) ja paremal pool värviline oküdeeritud substraat. Antud töös on kromogeense substraadina kaasutusel kollane veresool K 4[Fe(CN)6]. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, tekib punane veresool K 3[Fe(CN)6]. Viimase kogus on võrdelises sõltuvuses oksüdeeritud glükoosi kogusega, sest GOx reaktsioonil saame ekvimolaarses koguses oksüdeeritud glükoosi ja vesinikperoksiidi. Mida intensiivsem on lahuses punase veresoola kollane värvus, seda kõrgem on tema optiline tihedus ja seetõttu ka glükoosi sisaldus.
PROTEOLÜÜTILISE ENSÜÜMI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE 1. Töö teoreetilised alused 1.1 Töö eesmärk Töö eesmärk oli määrata proteolüütilise ensüümi aktiivsus, kasutades substraadina kaseiini ja proteaasi preparaadina alkanaasi. Kasutasin meetodit, kus toimus tänu proteaasile peptiidsideme hüdrolüüsi reaktsioon. Et sadestada põhja kõrgmolekulaarsed ühendid kasutasin trikloroäädikhapet ning mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määrasin spektrofotomeetrilisel meetodil. 1.2 Teooria Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on ensüümid, mis katalüüsivad
Teoreetiline osa Invertaas on ensüüm, mis katalüüsib O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi. Ensüüm katalüüsib Dfruktofuranosiidide (süsivesikud, mis sisaldavad fruktoosi molekuli jääki furanoosi vormis) hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist otsmisi fruktoosi molekule. Inimese jaoks on invertaas oluline seedeensüüm (sahharoosi hüdrolüüs peensoole limaskestal). Samuti kasutatakse meie töös substraadina sahharoosi, mille hüdrolüüsiproduktideks on glükoos ja fruktoos. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Töös leiab kasutamist kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon-B kompleksi
suhkrute juuresolekul. GOx katalüüsib -D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe. Järgmises etapis kasutatakse POx-i mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist kasutades elektronide akseptorina teist substraati, H 2O2, mille oksüdeerumisel moodustub H2O. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiin derivaate, mis on detekteeritavad vastavatel lainepikkustel. Töö käik · Õppejõult saadi prooviks sidrunimahl · Sidrunimahlast tehti 20x lahjendus ja filtriti · Valmistati 1mg/ml glükoosilahsest kaliibrimislahus glükoosi sisaldusega 0,25mg/ml ning sellest kaks lahjendust konsentratsioonidega 0,125mg/ml ja 0,062mg/ml · Seati valmis ja nummerdati 6 puhast katseklaasi · Katseklaasi
substraat) saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni skeem on järgmine: Peroksüdaas Taandatud substraat + H2O2 → Oksüdeeritud substraat + 2H2O Värvusetu Värviline peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll), K4[Fe(CN)6] ehk kollast veresoola. POx katalüüsib Fe 2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb POx-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. Peroksüdaas
Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substraat + H 2 O 2 Peroksüdaas Taandatud substraat +2 H 2 O → Värvusetu Värviline Mis tegelikult toimub Kirjutage õige reakts. skeem. Lisaks nimetatud orgaanilistele ühenditele võib peroksüdaasi reaktsioonil kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb POx-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. 3+¿+ 2 H 2 O ¿ +¿ Peroksüdaas 2 Fe →
Oligo- või polüsahhariid + vesi (glükosidaas)-> Monosahhariid + lühem oligo- või polüsahhariid Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O (invertaas)-> , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsi produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Sellepärast kasutataksegi invertaasi aktiivsuse määramisel tavaliselt substraadina sahharoosi. Tekkinud produktide kindlakstegemiseks kasutame kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel
Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on arvukas rühm ensüüme, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi valkudes ja peptiidides. Reaktsiooni tulemuseks on erineva molekulmassiga peptiidid ja vabad aminohapped. Proteolüütilise ensüümi aktiivsus avaldatakse hüdrolüüsil vabanevate produktide hulga kaudu. Kasutatakse sõltuvalt uuritava proteaasi omapärast vastavaid substraate ja talle sobiva Ph-ga puhvreid. Selles töös kasutatakse ensüümi substraadina kaseiini. Ensüümireaktsioonil hüdrolüüsumata valk ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadestatakse TKÄ-ga, mis ühtlasi peatab ka ensüümi. Seejärel määratakse mitte sadestuvad hüdrolüüsi produktid spektrofotomeetriga. Töö käik 1. Valmistasin uuritava proteaasi Savinase lahuse ensüümile sobiva pH väärtusega puhvris. Kaalusin analüütilistel kaaludel ensüümi 0,006 g. Viisin selle kvantitatiivselt 10 ml mõõtekolbi. Lisasin väikse koguse puhvelahust ja
otseselt mõõdetav. Aktiivsuse määramisel kasutatakse erinevaid substraate ja iga ensüümipreparaat lahustatakse talle sobiva pH-ga puhvris. See sõltub uuritava proteaasi substraadi spetsiifilisusest ja aktiivsuse pH-optimumist. Proteaasi aktiivsuse määramisel kasutatakse erinevaid pH piirkondi: hapud proteaasid, neutraalsed ja leelisproteaasid. Selles töö toimus uuritava proteaasi aktiivsuse määramine pH=8,4 juures. Antud töös kasutatakse ensüümi substraadina kaseiini. Ensüümireaktsioonil hüdrolüüsumata valk ja peptiidid sadestatakse lahusest trikloroäädikhappega, mis ühtlasi inaktiveerib ensüümi ja peatab edasise hüdrolüüsi. Mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisaldus määratakse spektrofotomeetriga. Aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped on tänu 280 nm piirkonnas paiknevale neeldumismaksimumile spektrofotomeetriliselt hõlpsasti detekteeritavad. Proteolüütilise aktiivsuse ühikuks on 1 kat
Selle kaasabil kantakse glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit hapnikule. Toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Seejärel osaleb POD, katalüüsides spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Peroksiid redutseerub, tekib vesi. Kasutades substraati, mis oksüdeerudes annab värvilise produkti, saab seda jälgida spektrofotomeetriliselt. Antud töös kasutatakse värvilise substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) ehk kollast veresoolt. 2+ 3+ Reaktsiooni käigus Fe oksüdeerub Fe -ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollase värvi ja on detekteeritav lainepikkusel 410nm. TÖÖ KÄIK: Tundmatuks prooviks oli viinamari, kust uhmerdasin välja umbes 1 ml mahla. Sellest 0,5 ml lahjendasin kolvis 200 ml destilleeritud veega.
‘Golden Harvest’ – 16000 ‘Barret Browning’ – 17000 ‘Dick Wilden’ – 18000 ‘Flower Record’ – 25000 ‘Fortune’ – 16000 ‘Proffesor Einstein’ – 19000 Ajatamise tehnoloogia: Sibulate külmatöötlus kestab 15-18 nädalat, kuivprepareerimine 2-8 nädalat. Ajatamine kastides ja kasvuhoone krundis. Juurutusruumi temperatuur 9 - 7º peale külmaperioodi lõppu 2º. Ajatamine kastides: Substraadina kasutame neutraliseeritud freesturvast, pH 5-6 Kasti põhja katame kile või paberiga Substraadi kiht sibulate all 8-10 cm, sibulate peale freesturvas või jäme liiv (2-3 cm) Ühte kasti mahub 6 kg sibulaid Eelajatamist võib kasutada kasvuhoone pinna ja energia säästmiseks 2 nädala vältel Kasvuhoonesse toomisel vältida külmakahjustusi Opt. temperatuur 18º, niiskus 90%
muutmata katalüsaatorid kiirendavad tasakaalu saabumist Rakkudes on katalüsaatoriteks valdavalt ensüümid valgud. Tänu unikaalsele ruumilisele struktuurile (valgud on perioodilised kristallid) on ensüümid: a) väga efektiivsed nad kiirendavad reaktsioone tuhandeid ja rohkem kordi, ja b) väga spetsiifilised tarvitseb substraadi molekulis muuta ainult ühe rühma asendit ja ensüüm ei tunnista muudetud molekuli enam substraadina Siiani eksisteerib ensüümide kõrge efektiivsuse ja spetsiifilisuse saladus pole teada efektiivsuse ja spetsiifilisuse füüsikalis-keemilisi mehhanisme Ensüümid on efektiivsed, spetsiifilised hästi reguleeritavad katalüsaatorid. Reguleerida saab rakus ensüümide aktiivsust ja nende hulka · aktiivsuse regulatsioon allosteerilised ensüümid, · ensüümide hulkade regulatsioon geenide aktiivsuse regulatsioon (klassika operoni mudel)
+O2 (GOD FAD->FADH2) +H2O COOH-(HCOH)4-CH2OH +H2O2 POD on koostiselt liitvalk kromoproteiin, mis sisaldab prosteetilise ruhma heemi. POD kataluusib spetsiifiliste substraatide oksudeerumist. Reaktsiooni pohimotteline skeem on sellinne: POD Taandatud substraat +H2O2 Oksudeeritud substraat + 2H2O (varviline) Kaesolevas toos kasutatakse POD substraadina kaaliumheksatsuanoferraat(II) POD kataluusib selles Fe2+ oksudatsiooni Fe3+ -ks. Millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumtsuanoferraat(III) annab lahusele kollase varvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. POD 2Fe2+ +H2O2 +2H+ 2Fe3+ +2H2O Too kaik. Tooreaktiivi koostis. 25 ml. · 2,5 mg glukoosi oksudaasi · 1,5 mg peroksudaasi · 16,6 ml 0,2 M fosfaatpuhvrit, pH=6,0
POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide dehüdreerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll), K4[Fe(CN)6] ehk kollane veresool. POx katalüüsib Fe 2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, tekib kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises objektis. Töö käik: 1)Tööreaktiiv oli valmis tehtud.
muutmata katalüsaatorid kiirendavad tasakaalu saabumist Rakkudes on katalüsaatoriteks valdavalt ensüümid valgud. Tänu unikaalsele ruumilisele struktuurile (valgud on perioodilised kristallid) on ensüümid: a) väga efektiivsed nad kiirendavad reaktsioone tuhandeid ja rohkem kordi, ja b) väga spetsiifilised tarvitseb substraadi molekulis muuta ainult ühe rühma asendit ja ensüüm ei tunnista muudetud molekuli enam substraadina Siiani eksisteerib ensüümide kõrge efektiivsuse ja spetsiifilisuse saladus pole teada efektiivsuse ja spetsiifilisuse füüsikalis-keemilisi mehhanisme Ensüümid on efektiivsed, spetsiifilised hästi reguleeritavad katalüsaatorid. Reguleerida saab rakus ensüümide aktiivsust ja nende hulka · aktiivsuse regulatsioon allosteerilised ensüümid, · ensüümide hulkade regulatsioon geenide aktiivsuse regulatsioon (klassika operoni mudel)
Töö teoreetilised alused Invertaas on ensüüm, mis kuulub glükosidaaside (katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi) hulka. Invertaas katalüüsib süsivesikute, mis sisaldavad fruktoosi molekule, hüdrolüüsireaktsioone, vabaneb fruktoosi molekul. Kõige sagedamini esineb sellistest süsivesikutest looduses sahharoosi, mille hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on E-D-fruktoos ja α-D-glükoos. Seega kasutatakse enamasti invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel substraadina just sahharoosi. Sahharoos -> glükoos + fruktoos Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määrmaisel reaktsioonisegus. Glükoosi ja fruktoosi koguse määramiseks võetakse põhireaktiiviks tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlatel ajahetkedel
Oligo- või polüsahhariid + vesi (glükosidaas)-> Monosahhariid + lühem oligo- või polüsahhariid Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O (invertaas)-> , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsi produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Sellepärast kasutataksegi invertaasi aktiivsuse määramisel tavaliselt substraadina sahharoosi. Tekkinud produktide kindlakstegemiseks kasutame kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel
hapnikule. Tulemusena toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Järgmises etappis osaleb POD. See katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Teine substraat H2O2 redutseerub, andes vett. Kasutades substraati, mis oksüdeerub andes värvilist produkti, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Värvilise substraadina kasutatakse kaaliumheksatsüaanoferraati(II), nn kollane veresool. Reaktsiooni käigus Fe2+ oksüdeerub Fe3+-ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollast värvi, mis on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsiooni teostatakse happelises keskkonnas. Töö käik. Kasutatakse ennevalmistatus reaktiivi, mille koostisse kuuluvad järgmised ained 25 ml-lises mõõtekolbis: · 2.5 mg glükoosi oksüdaas · 1.5 mg peroksüdaas · 16,6 ml 0
neutraalseid (pH 7,2) ja leelisproteaase (pH 9,0) Proteolüütilise aktiivuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi 1 s vältel 30 °C juures. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav, siis on üldlevinud proteolüütiliste ensüümide aktiivsuse avaldamine valgu hüdrolüüsi produktide hulga kaudu. Käesolevas töös kasutati substraadina kaseiini see on piima põhivalk, koostiselt fosfoproteiin. Proteaasi aktiivsuse hindamiseks jälgitakse kaseiini hüdrolüüsi algstaadiumit, kui valgu polüpeptiidahelas on katkenud vaid üksikud peptiidsidemed ning on tekkinud vaid vähesel määral vabu aminohappeid ja madalmolekulaarseid peptiide. Proteaasi aktiivsuse määramine põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ning seejärel
aktiivsuse pH - optimumist kasutatakse aktiivsuse määramisel erinevaid substraate ja iga ensuumipreparaat lahustatakse talle sobiva pH - ga puhvris. Kasutatakse järgmisi pH - piirkondi: 2,5 ± 0,5 - hapud proteaasid, 7,2 ± 0,5 - neutraalsed proteaasid, 9,0 ± 0,5 - leelisproteaasid. Enne tööle asumist informeerib praktikumi juhendaja, millise pH juures toimub uuritava proteaasi aktiivsuse määramine. Käesolevas töös kasutatakse ensuumi substraadina kaseiini. Ensuumireaktsioonil hudroluusumata valk ja kõrgmolekulaarsed peptiidid (Mr > 10 000) sadestatakse lahusest trikloroäädikhappega (TKÄ), milline uhtlasi inaktiveerib ensuumi ja peatab edasise hudroluusi.
peptiidsidemete hüdrolüüsi 1 s vältel 30 oC juures. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav, siis on üldlevinud proteolüütiliste ensüümide aktiivsuse avaldamine valgu hüdrolüüsi produktide hulga kaudu. Sõltuvalt uuritava proteaasi substraadispetsiifilisusest ja aktiivsuse pH-optimumist kasutatakse aktiivsuse määramisel erinevaid substraate. Käesolevas töös kasutati substraadina kaseiini. Ensüümireaktsioonil hüdrolüüsumata valk ja kõrgmolekulaarsed peptiidid sadestatakse lahusest trikloroäädikhappega, mis ühtlasi inaktiveerib ensüümi ja peatab hüdrolüüsireaktsiooni. Siinkasutatav aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ja sellele järgneval hüdrolüüsiproduktide sisalduse spektrofotomeetrilisel määramisel. Aromaatset
mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon ehk värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiini, tetrametüülbensidiini, samuti 2-tolidiini ehk o-tolidiini jt. O-tolidiini oksüdeeritud vorm on helesinine ja detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Võib kasutada ka kaaliumheksatsüanoferraati(II), mis oksüdeerudes annab lahusele kollase värvuse (Fe2+Fe3+) ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb pH 6 juures. Töö käik Eelnevalt valmistatakse tööreaktiiv (25 ml): · 2,5 mg glükoosi oksüdaasi
Töö teostaja: Õppejõud: Priit Eek, Kaia Kukk Töö teostatud: 25.02.2013 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Invertaas (-D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas ehk -fruktofuranosidaas) on ensüüm, mis kuulub glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi: Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni ning vabastab neist fruktoosi molekule: Sahharoos, mida kasutatakse reeglina invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel substraadina, on looduses levinuim -D-fruktofuranosiid, millest peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel hüdrolüüsudes tekivad -D-fruktoos ja -D-glükoos: Invertaasi aktiivsust määratakse sahharoosi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Saadud produktide koguse kindlaks
glükosiidsideme hüdrolaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidenete hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktoduranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed, aga ka mesilased. Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi küigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on
2,5), neutraalseid (pH 7,2) ja leelisproteaase (pH 9,0). Olulisekd proteaaside klassifikatsiooni aspektiks on aktiivtsentri ehitus ja sellest tulenev ensüümi toimemehhanism. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 mooli aminohapete vabanemise 1 s vältel 30°C juures. Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina reeglina kaseiini. Kaseiin on piima põhivalk, mis koostiselt on fosfoproteiin. Tänu kaseiini molekulide kõrgele hüdrofoobsusele esineb ta piimas mitsellidena. Proteaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ja järgneval trokloroäädikhappega (TKÄ) mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määramisel spektrofotomeetrilisel meetodil. Tervikvalgud ja kõrgmolekulaarsed peptiidid, mille Mr > 10 000, sadestuvad lahusest TKÄ
Kui kasutata substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II), K4[Fe(CN)6], nimetusega kollane veresool. POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 reedutseerimine H2O-ks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III), K3[Fe(CN)6], ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb POx-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH=6 juures. Peroksüdaas 2+
Aktiivtsentri ehitusest tuleneb ensüümi toimemehhanism. Neli peamist rühma on seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 µkat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 µmooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 µmooli aminohapete vabanemise 1 s vältel 30°C juures. Aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Proteaasi aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina kaseiini, mis on piima põhivalk ja kus ta asub mitsellidena. Vees see ei lahustu, küll aga lahustub selle valgu Na-sool. Aktiivsuse objektiivseks hindamiseks jälgitakse kaseiini hüdrolüüsi algstaadiumit, kui valgus on katkenud vaid üksikud peptiidsidemed. See tähendab, et valk on suures osas hüdrolüüsumata ja on tekkinud ainult vähesel määral vabu aminohappeid ning madalmolekulaarseid peptiide. Proteaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava
glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsideme hüdrolüüsi vastavalt skeemile: Invertaas katalüüsib hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades fruktoosi molekule: Sahharoos on looduses levinuim -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi toodavad pärmid, hallitusseened, taimed ja mesilased. Inimesele on ta oluline seedeensüüm. Invertaasi aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina tavaliselt sahharoosi. Meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi.
molekulaarsele hapnikule, mis sisaldab lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside esindajat, mille nimetus on doonor: H 202- oksüdoreduktaas. Kui kasutatakse substraadi, mille oksüdeerimisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektofotomeetriliselt. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Taandatud substraat + H2O2 Oksüdeeritud substaat + 2 H2O POx-i toimel oksüdeeruva kromgeense substraadina kasutatakse bensidiini derivaate. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat (III), K3(Fe(CN)6) ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusele 410 nm. Reaktsioon kulgeb PO x-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. 2 Fe2+ +H2O2 + 2H+ 2 Fe 3+ +2 H2O Töö käik Tööreaktiiv Glükoosisisalduse määramise ensümaatilise meetodi puhul on olulisene koht tööreaktiivil, mis
A= Ctyr 103 V1 V2 2/t 181 V3 g A1= ((0,133-0,070)*103 *26 *5 *2/(15*60) *181 * 1 *0,0080 = 26,35 µkat/g A2=(0,105-0,070)* 103 *26 *5 *2/(10*60) *181 * 1 *0,0080 =22 µkat/g A3=(0,086-0,070)* 103 *26 *5 *2/(5*60) *181 * 1 *0,0080 =20 µkat/g A = (A3+A2+A1)/3 =22,8 µkat/g Võtame aja vahemiku 4-10 min. A= (0.105-0,08)*103*26*5*2/(6*60) *181*1*0,0080= 26,1 µkat/g Kokkuvõte ja järeldused. Me olime uuritanud proteolüütilise ensüümi aktiivsust. (Alkalaas) Substraadina olime kasutanud kaseiini. Tulemusena sai aktiivsuse väärtust 26 ukat, mis on palju väiksem, kui teoreetiline, kuid tean et ensüümid kunagi ei jõua nende teoreetiliselt maksimalsene kiiruseni.
POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses glükoosisisalduses uuritavas proovis. Reaktsiooni põhimõttleine skeem: POD toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina võib kasutada väga erinevaid keemilisi ühendeid. Üheks võimalikuks substraadiks on o- tolidiin, mille helesinine oksüdeeritud vorm on detekteeritav lainepikkusel 630 nm. Mugavaks substraadiks, mida siin töös kasutataksegi, on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III)
fruktofuranosiidide hüdrolüüsiraktsiooni, vabastadesneist molekule: Invertaas on inimese jaoks oluline seedeensüüm ning seda ensüümi produtseerivad pärmis, paljud taimed, hallitusseened ja ka mesilased.Sahharoos on looduses levinuim β-D-fruktofuranosiid, mis hüdrolüüsil annab β-D-fruktoosi ja α-D-glükoosi. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt: Invertaasi aktiivsuse määramiseks kasutatakse sageli substraadina sahharoosi. Aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanevate suhkrute ( glükoosi ja fruktoosi) summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoos on teatavasti mittetaandav disahhariid, glükoos ja fruktoos aga taandavad monosahhariidid. Antud töös kasutasin glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kompleksomeetrlist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise
pH väärtuse järgi eristatakse hapusid, neutraalseid ja leelisproteaase. Oluliseks proteaaside kvalifikatsiooni aspektiks on aktiivtsentri ehitus ning sellest tulenevalt ka ensüümi toimemehhanism. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulka ei saa otseselt mõõta, siis proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide ehk aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivuse määramisel kasutatakse substraadina tavaliselt kaseiini, mis on piima põhivalk, koostiselt fosfoproteiin. Piimas esineb ta mitsellidena, kuna ta on väga hüdrofoobne. Piimast eraldatud kaseiin ei lahustu vees, kuid hästi lahustub tema Na-sool. Proteaasi aktiivsuse hindamiseks jälgitakse kaseiini hüdrolüüsi algstaadiumit, mil valgu polüpeptiidahelas on katkenud vaid üksikud peptiidsidemed. Selles etapis sisaldab reaktsioonisegu peamiselt pika ahelaga peptiide, märgatav osa valgust on hüdrolüüsumata.
mis põhjustab 1 µmooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 µmooli aminohapete vabanemise 1 sekundi vältel 30°C juures. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav, siis on üldlevinud, et proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide ehk aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina tavaliselt kaseiini. Kaseiin on piima põhivalk, mis on koostiselt fosfoproteiin. Kaseiin esineb piimas mitsellidena, sest omab kõrget hüdrofoobsust. Piimast eraldatud kaseiin enamjaolt vees ei lahustu. Proteaasi aktiivsuse objektiivseks hindamiseks jälgitakse kaseiini hüdrolüüsi algstaadiumit, mil valgu polüpeptiidahelas on katkenud vaid üksikud peptiidsidemed ehk märgatav osa valgust on hüdrolüüsumata. Trikloroäädihkappe toimel sadenevad
terminaalne aminohape), lühendavad peptiide, vabastades ühekaupa C- või N-terminaalseid aminohappeid. Ensüümi toimimiseks optimaalse keskkonna pH väärtuse järgi eristatakse hapusid (pH2,5), neutraalseid (pH 7,2) ja leelisproteaase (pH 9,0). Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina reeglina kaseiini. Kaseiin on piima põhivalk, mis koostiselt on fosfoproteiin.Tänu kaseiini molekulide kõrgele hüdrofoobsusele esineb ta piimas mitsellidena. Piimast eraldatud kaseiin vees praktiliselt ei lahustu, küll aga lahustub vees hästi kaseiini Na- sool (Na-kaseinaat). Proteaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ja järgneval trikloroäädikhappega (TKÄ) mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide
fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule. Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseenes, paljud taimed, mesilased. Inimese jaoks on see oluline seedeensüüm. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel. Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsi uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks võib kasutada mitmeid meetodeid.
Invertaas(-D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas, EC 3.2.1.26) on ensüüm,mis kuulub glükosiidsidemete hüdrolaaside hulka. Sellised ensüümid katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi vastavlt skeemile: Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: Sahharoosi hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D- glükoos. Invertaasi preparaatide määramisel ka kasutatakse substraadina sahharoosi. Hüdrolüüsi käigus tekkinud glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemise meetodiks on kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kompleksi valmistatakse Na2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B(ETDA-Na). Reaktiivi roll: · Toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni
Kärss aitab neil siseneda peremeesorganismi ja seal kinnituda. Kidakärssusse on kirjeldatud umbes 1150 liiki.Paljudel kidakärssussidel on keeruline elutsükkel, mille vältel elatakse erinevates peremeesorganismides. Harjaslõugsed Harjaslõugsed on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad röövtoidulised mereussid, nende osakaal on maakera kogu planktonis suurim. Harjaslõugseid teatakse tänapäeval üle 20 perekonna 120 liigiga.Umbes 20 % harjaslõugsete liikidest on bentilised ning substraadina kasutavad nad peamiselt vetikaid ja kive. Neid leidub praktiliselt kõikides soolastes veekogudes.Enamik harjaslõugseid on läbipaistvad ja torpeedo-kujulised. Üksikud süvamere liigid on oranzid. Nende pikkus on 3 millimeetrist 12 sentimeetrini. Sammalloomad Sammalloomad on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad väikesed kolooniates elavad loomad.Paljudel sammalloomadel on väline lubitoes. Sammalloomadel puuduvad ringe-, hingamis- ja erituselundid
sellesse kuuluvad) ja sellest tuleneb ensüümi toimemehhanism. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühik on selline ensüümi hulk, mis põhjustab peptiidsidemete hüdrolüüsi või aminohapete vabanemise vältel juures. Üldlevinud on, et proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide, st aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina reeglina kaseiini. Kaseiin on piima põhivalk, mis koostiselt on fosfoproteiin. Tänu kaseiini molekulide kõrgele hüdrofoobsusele esineb ta piimas mitsellidena. Piimast eraldatud kaseiin vees praktiliselt ei lahustu, küll aga lahustub vees hästi kaseiini Na-sool. Proteaasi aktiivsuse objektiivseks hindamiseks jälgitakse kaseiini hüdrolüüsi algstaadiumit, mil valgu polüpeptiidahelas on katkenud vaid üksikud peptiidsidemed. Reaktsioonisegu sisaldab siis
INVERTAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE 1. Töö teoreetilised alused 1.1 Töö eesmärk Töö eesmärk oli määrata invertaasi preparaadi aktiivsus, kasutades substraadina sahharoosi. Kasutasin meetodit, kus toimus tänu invertaasi preparaadile sahharoosi hüdrolüüs. Et teada saada invertaasi aktiivsust, määrasin hüdrolüüsi produktide fruktoosi ja glükoosi kontsentratsioonid reaktsioonisegus. Fruktoosi ja glükoosi kontsentratsioonid määrasin triloon B koguse abil, mille sain teada tiitrimisel. 1.2 Teooria Invertaas ehk D fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas ehk - fruktofuranosidaas on ensüüm,
annaabi.ee 
