Sotsiaalpoliitika (1)

Liberaalse mudeli puhul tagab riik vaid minimaalse toimetuleku ja vältimatud teenused. kasutusel ning on levinud  USA-s, Kanadas ja Austraalias.
Korporatiivse mudeli puhul on sotsiaalkaitse tugevalt seotud töösuhetega. See on kasutusel näiteks Itaalias, Austrias , Prantsusmaal ja Belgias.
Sotsiaaldemokraatliku mudeli puhul on kõigil elanikel õigus üldisele sotsiaalkaitsele, mis püüab maksimaalselt tagada võrdõiguslikkust ja vähendada klassierinevusi. Rootsi Norra ja Soome sotsiaalpoliitika .
Marginaalne sotsiaalpoliitika on suunatud puudust kannatavatele indiviidele, kulutused sotsiaalsele kaitsele on väikesed ja toetuste saajate ring on piiratud.
Universaalne sotsiaalpoliitika on suunatud oma riigi kodanikele ( arvestab kodakondsust), finantseerimine toimub reeglina üldiste maksutulude arvel.
Institutsionaalse sotsiaalpoliitika korral sõltub toetuste suurus tehtud maksete suurusest . Euroopa Liidu maades on tihti nimetatud sotsiaalpoliitika kolm pōhimõtet üheaegselt kasutusel: vanaduspensionide ja lastetoetuste süsteemid on universaalsed, tööpensionid (lisapensionid) institutsionaalsed ning muud sotsiaaltoetused marginaalsed.  Toodud sotsiaalpoliitilisi mudeleid arvestades on enamuses Euroopa riikides kasutusel nn segasüsteem: lastetoetused, töötutoetused, toitjakaotuspensionid ja invaliidsuspensionid , samuti arstiabi on universaalse iseloomuga (toetused sõltuvad vastavalt kas laste arvust või töövõime kaotuse – invaliidsuse astmest , mitte perekonna sissetulekust või eelnevate tulude suurusest). Toimetulekutoetused on marginaalse iseloomuga (sõltuvad sissetulekust). Vanaduspensionid põhinevad üheaegselt nii universaalsel (baaspensioni osas) kui institutsionaalsel (tööaastatest, tulevikus ka töötasust sõltuvas osasa) alusel. 
 Heaoluökonoomika (welfare economics ) on majandusteooria haru, milles uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud, et saavutada suurimat hüvede hulka ning sotsiaalset õiglust. Seda teooriat kasutatakse eristamaks olukordi, kus turg toimib hästi nendest olukordadest, kus turg ei tule oma ülesannetega toime. 
Heaoluökonoomika üheks keskseks probleemiks on olnud erinevate kaubahulkade kasulikkuse omavaheline võrdlemine.
Tootmisvõimaluste kõver – see on joon, mis graafiliselt näitab kahe hüvise või toote erinevaid kombinatsioone, mida majanduses võib toota, kui kasutada kõiki kättesaadavaid ressursse ja antud tehnoloogiat. 
Ükskõiksuskõver – see on joon, mis väljendab graafiliselt seost, mille iga punkt esitab kahe toote tarbijaid võrdselt rahuldavaid kombinatsioone.  Ükskõiksuskõver väljendab erinevate kaupade tarbimise kasulikkust või nende tarbimisest saadavat heaolu. Kõvera koostamisel lähtutakse muutumatutest tingimustest.

Piirkasulikkus on täiendav kasu lisanduva kaubaühiku tarbimisest ja väljendab rahulolu kasvu.

 Nähtamatu käe teoreem väidab, et turud on automaatselt efektiivsed siis ja ainult siis, kui on olemas teatavad eeldused. Need tingimused on seotud täieliku konkurentsi, turutõrgete puudumise ja täieliku teabega. Kui need tingimused ei ole täidetud, on riigi sekkumine põhjendatud. 
Täielik konkurents peab olema kõigil sisendi- ja väljunditurgudel, samuti kapitaliturgudel (s.t ligipääs laenudele). Kaks tingimust peavad paika pidama : indiviidid peavad olema hinnavõtjad ja neil peab olema võrdne võim. Võimu võrdsust rikub iga erinevus (peale erinevuste individuaalsetes sissetulekutes) indiviidide võimes valida oma tarbimist. See eeldus välistab igat liiki diskrimineerimise ; kui see eeldus ei toimi, põhinevad lahendused (kui need on olemas) tavaliselt regulatsioonil .
 Turutõrkeid tekib nelja liiki: üldkasutatavad hüved, puudulikud turud, välismõjud ja mastaabiefektid. Üldkasutatavatel hüvedel on nende puhtal kujul kolm tehnilist iseärasust: mittekonkureerimine tarbimises, välistamatus ja mittetagasilükatavus, mis üheskoos näitavad, et turg võib toota ebaefektiivselt, kui ta seda üldse teeb. Puudulikud turud tekivad juhul, kui teenuse pakkumisel esineb spetsiifilisi riske teenuse pakkuja jaoks, kes on nõus turu nõudlust rahuldama nende riskide kõrvaldamisel või vähendamisel riigi poolt (näit. õppelaenud)
 Välismõjud tekitavad era- ja sotsiaalsete kulude ja kasude lahknevuse. Need tekivad siis, kui ühe indiviidi A tegu tekitab teisele indiviidile B kulusid või kasu, mida aga A B-le ei hüvita ega B A-le ei tasu.  Juhtumeid, kus üksikisik tekitab oma tegevusega teistele kulusid, nimetatakse negatiivseteks välismõjudeks. Samas võib esineda ka positiivseid välismõjusid, mille korral üks isik toob oma tegevusega teistele kasu. Niisuguste välismõjude esinemise korral võib turu poolt loodav ressursside jaotus osutuda ebaefektiivseks. Kuna üksikisikud ei kanna nende poolt tekitatavate negatiivsete välismõjude täit kulu, ei piira nad vastavaid tegevusi. Samas kehtib ka vastupidine - kuna üksikisikud ei saa mingit tulu positiivsete välismõjude loomisest, pööravad nad nendele liiga vähe tähelepanu. 
Mastaabiefekt tekib siis, kui kõigi sisendite kahekordistamisel suureneb väljund üle kahe korra. Kui tootmisfunktsioonil ilmneb kõigil väljunditasanditel mastaabiefekt, ületab keskmine kulu alati piirkulu . Sellisest tootmisest tulenevad kahjumid pikema aja vältel sunnivad firmasid turult lahkuma ning selle vältimiseks tuleb tegutseda riigil.
 Täielik teave tähendab, et tarbijad ja firmad peaksid olema toote olemusest ja ka hindadest hästi informeeritud. See on usutav mõnede kaupade puhul (nt toiduained ja rõivad), vähem aga teiste puhul (nt tervishoid ). Turud on üldiselt seda efektiivsemad:
Riik võib sekkuda neljal viisil:
Regulatsioon Rahastamine e. finantseerimine Avaliku sektori poolne tootmine Sissetulekute ülekanded 
Regulatsioon ja finantseerimine muudavad turu tulemit, kuid jätavad turu jaotuse põhimehhanismi muutmata. 
Avaliku sektori poolne tootmine võtab üle ka pakkumise, mille kaudu ta mõjutab turu põhimehhanismi. Ülekandemaksed mõjutavad indiviidide sissetulekuid ja selle kaudu ka tootmist. 
 AVALIKU SEKTORI OSA SOTSIAALKINDLUSTUSES. 
Riigi sekkumine majandusse toimub avaliku sektori kaudu, mille põhilisteks funktsioonideks peetakse allokatsiooni, ehk avalike kaupade tootmist, jaotusfunktsiooni ja stabiliseerimisfunktsiooni.  
Allokatsioonifunktsiooni täidab avalik sektor sotsiaalsete kaupade ja teenuste tootmise protsessis. Tihti peetakse nendeks kaupadeks, mida riik peab vähemalt osaliselt pakkuma, nelja kategooriasse kuuluvaid kaupu:
nö puhtad avalikud kaubad ( riigikaitse , politsei, riigivalitsemine , seadusandlus jne)
positiivse kõrvalmõjuga kaubad ( haridus , inimeste vaktsineerimine)
sellised infrastruktuuri teenused, mis on loomulikud monopolid (gaasitrassid gaasivarustuses, teed, raudteed)
mõned sotsiaalkindlustuse teenused (töötu abirahad, lastetoetused, baaspensionid)
Jaotusfunktsiooni raames peab fiskaalpoliitika (maksude kogumine ja ümberjaotamine)  võimaldama niisuguste sissetulekute ja vara jaotuse tekkimist, mis vastab selle riigi elanike enamuse arusaamadele õigest ja õiglasest jaotamisest.
Stabiliseerimispoliitika all mõistetakse eelarve- ja maksupoliitika kasutamist majanduse tsüklilise arengu tasandamiseks. Stabiliseerimise instrumendina kasutab riik nii fiskaalseid vahendeid (maksude kujundamine) kui ka monetaarpoliitikat (rahapoliitikat, mis mõjutab majandust rahapakkumise ja krediddi kättesaadavuse muutmise kaudu). 
 Kaasaegsel maksusüsteemil on 2 põhilist funktsiooni:
fiskaalne funktsioon, mis seisneb majanduse arenguks vajalike ressursside kogumises
reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majanduslike subjektide käitumise mõjutamine ning proportsioonide muutmine ressursside paigutuses.
Maksude fiskaalne funktsioon domineeris kuni 20.sajandini. Alates 20.sajandist, eriti selle teisest poolest, on tunduvalt süvenenud majandusteadlaste huvi maksude mõju suhtes mitmesugustele makromajanduslikele näitajatele (investeerimine, inflatsioon , tööhõive) ja indiviidi käitumisele (tööaktiivsus, säästmine, tarbimine). KÜSIMUS! 
Maksusüsteemi 5 soovitavat omadust on:  
Majanduslik efektiivsus: maksusüsteem ei tohi takistada ressursside efektiivset jaotumist
Administratiivne lihtsus: maksusüsteemi rakendamine peaks olema piisavalt lihtne ja suhteliselt odav
Paindlikkus: maksusüsteem peaks majanduslike tingimuste muutumisele kiiresti reageerima (mõnedel juhtudel automaatselt)
Poliitiline vastutus: maksusüsteem peaks olema selliselt koostatud, et inimesed teaksid, mille eest mad maksavad, et poliitiline süsteem saaks inimeste eelistusi täpsemini peegeldada
Õiglus: maksusüsteem peaks olema kõikide inimeste suhtes õiglane. (rääkisime vertikaalne, horisontaalne, poliitiline)
 Fiskaalpoliitika on majandusliku aktiivsuse mõjutamine läbi avaliku sektori tulude ja kulude. Fiskaalpoliitika on valitsuse majanduspoliitika , kus valitsus, kasutades valitsuse kulutusi ja maksumäärade muutmist mõjutab majanduses toimuvaid protsesse.  
AVALIKU SEKTORI FUNKTSIOONID JA SUURUS  
riigivalitsemine ja omavalitsuse korraldamine; seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine; riigikaitse; avaliku korra tagamine; riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine; riigi kodanikkonna määratlemine.
Nimetatud funktsioonid moodustavad nn “minimaalriigi” ning nende puhul ei teki küsimust, et neid võiks anda kellegile eraõiguslikule institutsioonile täitmiseks.
Teise suurema grupi moodustavad funktsioonid, mis on olulised ühiskondliku kui terviku seisukohalt. Sellesse gruppi kuuluvad järgmised funktsioonid:
keskkonnakaitse ; demograafilise situatsiooni mõjutamine; haridusteenused ; tervishoiuteenused; kultuuriteenused; sotsiaalse kaitse võrk, mis hõlmab pensionisüsteemi, garantiisid tööpuudusega ja õnntusjuhtumitega seoses.
Tulujaotuse all mõistetakse teenitud kogutulu ( koguprodukti rahalise ekvivalendi) jagunemist ühiskonnaliikmete vahel. 
Tulujaotuse ühtluse hindamine ja võrdlemine on üheks riikide vahelise heaolu määramise näitajaks.  
Gini koefitsient leitakse tulugruppide kumulatiivset osatähtsust kogutulus  väljendava Lorenzi kõvera ja perfektselt ühtlase tulujaotuse korral joonistuva sirge vahelise pindala korrutamisel 2-ga. Mida lähemal on Lorenzi kõver diagonaalile, seda võrdsem on sissetulekute jaotumine . Täielikult ühtlase jaotuse korral oleks Gini koefitsient 0 ja kui kogu tulu saaksid vaid kõrgemas grupis olevad isikud, oleks Gini koefitsient 1. Tegelikult jääb Gini koefitsient alati 0 ja 1 vahele.  
 10.  KINDLUSTUSTUSPÕHIMÕTETE RAKENDAMINE 
Kindlustust võib määratleda kui:
indiviididele riskide vastu kaitset pakkuva vahendina
kindlustusstatistilise mehhanismina , mida saab korraldada erasektor .
Kindlustuse   kui toote kaks intellektuaalset alust on suurte arvude seadus ja kauplemisest teenitav kasu
Kindlustuses tuleb eristada 2 hinda: bruto -ja netohinda e. makset. 
Brutohind , ehk hind mida turul pakutakse, määratakse kindlustuse pakkuja poolt ja see leitakse:
         π = pL + T,
kus      p – kahju esinemise tõenäosus;
      L  - kindlustust ostva indiviidi eeldatav kahju;
      T – kindlustusseltsi halduskulud ja normaalkasum .
Netohind on brutomakse ja keskmise väljamakse vahe ja leitakse:
            φ = π – pL. 
 SOTSIAALKAITSESÜSTEEM   EESTIS 
Kôige üldisemalt näitab efektiivsust sotsiaalkaitsele kulutatud vahendite osatähtsus sisemajanduse koguproduktis (SKP) – so  makromajanduslik efektiivsus. Eestis moodustasid sotsiaalkaitse kulud 2003.a. 13,4% SKP-st.  EL riikides keskmiselt oli see näitaja  2003.a. 28,3% SKP-st. 
Makromajanduslikku efektiivsust iseloomustab ka  näitaja, kui palju kulutatakse riigis sotsiaalkindlustusele 1 elaniku kohta.  Eestis  kulutati 2003.a. 1411 PPS 1 elaniku kohta.. EL riikides keskmiselt oli see näitaja 2003.a. 6926 PPS1 ühe elaniku kohta . 
Teiseks iseloomustatakse heaoluriigi efektiivsust ehk sotsiaalkindlustuse taset mikromajandusliku efektiivsuse näitajaga, mis näitab ressursside jaotuset eri sotsiaalkaitse valdkondade vahel. 
Kolmandat aspekti – motivatsiooni efektiivsust on Eesti kohta käesoleval ajal raske hinnata, kuna makstavad toetused on madalad ja ei võimalda rahuldavalt toime tulla.  
Sotsiaalkindlustusega hõlmatud 
Kõige suuremas osas on elanikkond seotud tervishoiu ja ravikindlustusega . Teise suurema osa moodustavad lastetoetuste saajad. Pensionisaajad moodustasid 2004.a 28,3% elanikkonnast. Puudega inimeste sotsiaaltoetuse saajaid oli 7,7% elanikest.
2004a said toimetulekutoetust ligikaudu 33,2 tuh. peret ehk 5,9% kõigist peredest. 
SOTSIAALKINDLUSTUSE FINANTSEERIMINE 
Sotsiaalmaks on riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustus. Sotsiaalmaksu makstakse sotsiaalmaksu seaduse alusel.  
Riiklikku pensionikindlustuse eelarvesse laekuv sotsiaalmaksuosa määr on 20% (II sambaga liitunuil 16%) ja riiklikku ravikindlustuse eelarvesse laekuva sotsiaalmaksuosa määr on 13% maksustatavast summast.
Laekunud 20% sotsiaalmaksu arvelt finantseeritakse Riikliku Pensionikindlustuse kulud, milleks on:
vanaduspension
invaliidsus/töövõimetuspension
toitjakaotuspension
väljateenitud aastate pension
rahvapension       KÜSIMUS?
Ravikindlustuse eelarve kuluartikliteks on:
raviteenuste eest tasumine
haigushüvitiste maksmine
soodusravimite eest tasumine
haigekassade ülalpidamiskulude katmine
muud kulud       KÜSIMUS?
 Ravikindlustuse eelarve tulud laekuvad sotsiaalmaksust. Tervishoiu finantseerimiseks kaasatakse ka riigi ja kohalike eelarvete vahendeid, kuid need ei kajastu ravikindlustuse eelarve tuludes-kuludes. 
PENSIONIKINDLUSTUSE ÖKONOOMIKA 
Eestis moodustasid pensionikulud 2004.a. 6,3 % SKP-st ja EL maades 2001.a. 12,7% keskmiselt

Pensionisüsteemide  ülesseehitus

 Pensionikindlustuse korraldusel riigis tuuakse välja rida seda iseloomustavaid näitajaid,  millest olulisematena võib nimetada: 
pensionikindlustus on organiseeritud kas riiklikult või eraõiguslikult;
pensionikindlustus on kas kohustuslik või vabatahtlik;
pensionikindlustust finantseeritakse kas riigi üldistest maksudest või selleks eraldi kehtestatud sotsiaalmaksust;
pensionikindlustuse finantseerimiseks kogutud vahendeid  kasutatakse kas solidaarsuse ( PAYG ) või kogumiskindlustuse põhimõtetest lähtudes.
 EL maade pensionikindlustuses kaks põhimõttelist süsteemi:
kindlustusprintsiibil põhinev süsteem;
rahvapensionisüsteem.
PAYG süsteemi puhul on määravateks demograafilised ja tööhõivet mõjutavad majanduslikud tegurid (määravad süsteemsõltuvusmäära).
PAYG süsteemi  puhul on põhimudeliks algoritm :
xtP = bt wt (1 + nt),
kus, xt - pension , mida indiviid perioodil t saab;
bt - sotsiaalmaksumäär;
wt - keskmine sissetulek 1 töötaja kohta perioodil t;
nt - aktiivse elanikkonna kasvumäär. 
Kapitalikogumissüsteemi puhul on põhimudeliks algoritm
xt+1K  = (1+rt+1)bt wt ,
kus   xt+1 - pension, mida indiviid ajal t+1 saab;
rt+1 - exogeenne reaalne intressimäär;
bt   - sotsiaalmaksumäär;
wt   - indiviidi keskmine palk ajal t. 
Tööealiste inimeste ja pensioniealiste inimeste suhtearvu nimetatakse vanadussõltuvusmääraks. Selle suurus on määratud põhiliselt demograafiliste teguritega: sündimus, suremus ja migratsioon. Pensionikorralduse seisukohalt on vanadussõltuvusmäärast olulisem nn süsteemsõltuvusmäär, mis näitab, kui palju on töötajaid – sotsiaalmaksu tasujaid pensionisaajate kohta ehk sotsiaalkindlustatud töötajate arvu suhe pensioni saajate arvu.
PAYG süsteemi puhul, kui pensionide finantseerimine toimub ainult sihtotstarbelisest sotsiaalmaksust laekunud vahenditest, seab süsteemsõltuvusmäär otsese piirväärtuse keskmise pensioni suurusele, mida reaalselt on võimalik saavutada.
Süsteemsõltuvusmäär on vanadussõltuvusmäärast madalam järgmistel põhjustel:
keskmine pensionilejäämise iga on ametlikust pensionieast madala soodustingimustel vanaduspensionide tõttu
tööpuuduse tõttu pensionieelses eas
osa tööealistest inimestest on invaliidsuspensionil
osa tööealistest inimestest on majanduslikult mitteaktiivsed
osa tööealisest elanikkonnast osalevad varimajanduses ega tasu sotsiaalmaksu
 Süsteemsõltuvusmäära vähenemist võivad põhjustada:
      1. Sotsialkindlustatute arvu langus
            - sündivuse langus
            - tööpuudus
            - varimajandus
      2. Pensionäride arvu kasv
            - oodatava eluea pikenemine
            - varasem pensionile jäämine
Süsteemsõltuvusmäära vähenemise kompenseerimiseks:
      1. asendusmäära vähendamine
      2. finantseerimise suurendamine
            - sotsiaalmaksu tõstmine
            - subsideerimine riigieelarvest 

Pensionikindlustus Eestis

 
Vastavalt pensionireformi konseptuaalsetele alustele rakendatakse Eestis kolmesambalist pensionisüsteemi, milleks on:
I sammas - riiklik pensionikindlustus, mida rakendatakse riikliku kohustusliku pensionikindlustuse vormis. Selle finantseerimise allikaks on tööandja poolt tasutav sotsiaalmaks ning eesmärgiks tagada kõigile pensionisaajatele pensioni baastase. Praktiliselt vastab esimene sammas kuni 2000.a. kasutuselolevale pensionikindlustusele;
II sammas - kohustuslik individuaalne kogumiskindlustus, mis põhineb töövõtja (tööandja) poolt tasutaval kohustuslikul sotsiaalmaksul individuaalsetele arvetele. Samba eesmärgiks on luua töövõtjal kohustuslikus korras täiendavaid sääste pensionieaks;
III sammas - vabatahtlik kogumiskindlustus, mis põhineb inimese vabatahtlikel sissemaksetel ja võimaldab soovi korral koguda täiendavalt vahendeid pensionieaks.

I sammas - riiklik pensionikindlustus   KÜSIM?

2000.aastast kehtiva Riiklik pensionikindlustuse seadus (nn. Esimene sammas) säilitab kuni selle ajani  kehtinud elatusrahade seaduse põhimõttelised alused.  
I samba sotsiaalpoliitiliseks ülesandeks on :
tagada ümberjaotamise kaudu kaitset vaesuse vastu
kaitsta inflatsiooni vastu
kaitsta tururiskide eest
Nendel põhjustel on I samba säilitamine pikemas perspektiivis oluline, kuid ka sellesse on sisse viidud olulised muudatused, mis on seotud kindlustusprintsiibi laiema rakendamisega.  
Pensionisüsteemi I sammast iseloomustavad:   KÜSIM!
kohustuslikkus
riiklik korraldus
jooksva finantseerimise (PAYG) printsiip
finantseerimise allikas – tööandja sotsiaalmaks
pensioni osaline sõltuvus makstud sotsiaalmaksust
verikaalne ümberjaotus pensioni baasosa kaudu
pensioniõiguse kujunemine suhtelise õigusena
pensionide reaalväärtuse sõltumine sotsiaalmaksu tuludest
pensioni suuruse igaaastane korrigeerimine (indekseerimine)
Vanaduspensioni arvutamise aluseks on algoritm:   KÜSIM!
xt = BP + it*T + pt*K,
kus xt - riiklik pension aastal t;
    BP - Riigikogu poolt aastaks t kehtestatud baasosa;
    it - valitsuse poolt kehtestatud staaziaasta hinne;
    T  - pensionisaaja tööstaaz kuni aastani 1998;
    pt - valitsuse poolt kehtestatud pensionikindlustuse aastakoefitsiendi hinne;
    K  - pensionikindlustatu aastakoefitsientide summa (aluseks on kindlustatu  töötasult tasutud sotsiaalmaks )
II sammas – kohustuslik kogumiskindlustus
II samba sotsiaalpoliitiliseks eesmärgiks on elustandardi säilitamise tagamine, et summeeritult moodustaks sissetulek kahest kohustuslikust pensionisambast umbes 60% varasemast netopalgast. 
Eesti pensionisüsteemi II sammast iseloomustavad:
kohustuslikkus
eelfinantseerimise printsiip
riikliku regulatsiooniga haldamine
fondiinstrument
individuaalsed sissemaksed
määratud sissemaksete põhimõttel kujunev pension
sissetuleku ümberjaotus üle indiviidi elukaare
 II samba pensioni arvutamise valem: 
XtII =  rt bt wt ,  
Rt – reaalne intressimäär
Wt – indiviidi keskmine palk,
Bt - II sambasse makstav sotsiaalmaksumäär

III sammas – vabatahtlik kogumiskindlustus

Pensionisüsteemi III sambaks on vabatahtlikel sissemaksetel põhinevad kogumisprintsiibil pensioniskeemid, et tagada täiendavat sissetulekut  pensionieas. 
 Kokkuvõttes iseloomustavad Eesti pensionikindlustuse III sammast:
Vabatahtlikkus ; indiviidikesksus eelfinantseerimise printsiip eraõiguslik alus valikuvabadus fondi- ja kindlustusinstrumendi vahel valikuvabadus määratud väljamaksete või määratud sissemaksete printsiibi vahel riigipoolsed stiimulid tulumaksusoodustuse näol.
TERVISHOIUSÜSTEEMI ÖKONOOMIKA 
Tervishoiu õkonoomika uurib, kuidas tervishoiusüsteem kasutab oma piiratud ressursse inimese tervise säilitamiseks ja parandamiseks.  KÜSIM? 
Kui me vaatleme tervishoius kasutatavaid mõisteid, siis tihti võrdsustatakse tervishoid artsiabiga. Tegelikult on esimene oluliselt laiem, hõlmates lisaks otsesele ravitegevusele veel tervise hoidmise ja säilitamisega seotud tegevusi. 
Tervishoiu institutsioonil on neli peamist funktsiooni:
Tervise edendamine ja haiguste vältimine. Haiguste ravimine. Uurimistöö ja uuenduste elluvimine. Sotsiaalne kontroll.

Tervishoiuteenuste nõudlus

Kui me läheneme tervishoiule analoogiliselt turumudelile, eeldades, et tervishoiu nõudlus nii ühe indiviidi osas kui ka kogunõudluse osas sõltub teenuse hinnast (jättes teised tegurid konstantseks, so inimese sissetulek, tervislik seisund, haridustase jne), siis võime teha järelduse, et mida madalam on hind, seda suurem on nõudlus tervishoiuteenuse järele 
Nõudluse laienemine ja kitsenemine viitavad muutustele nõutava kauba hulgas ja need tulenevad kauba hinna muutustest.
 KÜSIM!
Nõudluse kasvul ja kahanemisel võivad olla järgmised põhjused:
muutused reaalsissetulekutes; muutused tervislikus seisundis, muutused pakutavas teenuses, muutused rahvastikus ja demograafilises struktuuris, muutused inimeste eelistustes 
Nõudluse tase tervishoiuturul sõltub sellistest teguritest nagu: tarbijate hulk, ühiskonnaliikmete keskmine tervislik seisund, sissetuleku ja hariduse tase.
Tervishoiuteenuste turul saavad  nõudjad ja pakkujad kokku.  Erinevalt tavalistest turgudest osalevad siin ka kolmandad osapooled – (tervisekindlustusfondid, riik, kohalik omavalitsus ), kes määravad kindlaks finantseerimispoliitika, mille kaudu toimub tervishoiuteenuste osutajate kulude katmine tarbijale.  
Tervishoiusüsteemi subjektid on tarbijad ( patsiendid ), pakkujad (tervishoiuspetsialistid), institusioonid (haiglad, polikliinikud, terviseasutused), haigekassa ( kindlustusandja ) ja valitsus. 
Tervishoiusüsteemi rahastamine
Tervishoiusüsteemis osutatud teenus on alati tasuline, olenemata sellest, kes selle eest maksab. Tervishoiu kulutuste finantseerimiseks on järgmised võimalused:
tervishoiuteenuste ost-müük vabaturu hindadega;
arstiabi riiklik garanteerimine riigi-ja kohalikest eelarvetest;
eelarveväline riiklik ravikindlustussüsteem, millel on oma sissetulekuallikas riikliku maksu näol (riik tellib haigekassade kaudu tervishoiuteenust riiklikelt või eratervishoiuasutustelt);
eelnimetatud süsteemide kombinatsioon.
 Klassikalisi riiklikke tervishoiusüsteemi mudeleid on kaks:
riiklikul finantseerimisel põhinev lord Beveridge’I mudel, mis näeb ette tasuta täisväärtuslikku arstiabi kõigile kodanikele. Arstid on selles süsteemis riigiteenistujad. Süsteem käivitus Suurbritannias 1948.a.
Otto von Bismarcki mudel, mis toetub peamiselt kindlustuse kaudu laekuvatele vahenditele ja on mõeldud töötajate kaitsmiseks õnnetusjuhtumite, haigestumise, töövõimetuse ja vanaduse korral. Arstid, kui nad ei tööta haiglas , on vabakutselised.
 Tervishoiu rahastamist kõige üldisemalt kirjeldab lihtsustatud valem, kus tuluallikad peavad katma tervishoiukulutused aga ka teenuse pakkuja kulutused:  
TF + SI + UC + PI = P x Q = W x Z,        kus
TF -  maksude kaudu laekuvad ressurssid,
SI – kohustusliku solidaarse ravikindlustuse kaudu pakutu,
UC – lõivud ja visiiditasud,
PI – vabatahtlikud või personaalsed ravikindlustused
P – tervishoiuteenuste ja toodete hind,
Q – tervishoiuteenuste ja toodete kogus,
W – tervishoiuteenuste ja toodete pakkujate arv
Z – tervishoiuteenuste ja toodete sisendite hind
 Tervishoiusüsteem Eestis kasutuses riiklik, kohustuslikul kindlustusel põhinev solidaarne ravikindlustussüsteem.
 Rahvatervise süsteem  Eestis koosneb kolmest teenindusalast:
tervisekaitse, seal  hulgas keskkonnatervis ja nakkushaiguste järelvalve ja kontroll
tervise edendamine ja õpetus ning elanikkonna eri gruppidele (emad ja  lapsed ning vanurid ) suunatud programmid, samuti profülaktikaprogrammid
töötervishoid.
 Rahvatervishoiu teenuseid finantseeritakse reeglina riigieelarve vahenditest. 
Arstiabisüsteem on jagatud Eestis 3 etappi :
üldarstiabi, mille korraldamise eest vastutab kohalik omavalitsus
ambulatoorne eriarstiabi ja statsionaarne arstiabi põhierialadel, mille korraldamine on samuti kohaliku omavalitsuse peal
spetsialiseeritud arstiabi, mille korraldamise eest vastutab riik.
  Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, tööandjale töölepingute ja teenistussuhete kollektiivse ülesütlemisega seotud kulude osaline hüvitamine ning töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral.  
 17. TOIMETULEKUT TOETAVAD SÜSTEEMID
 puudega lapse toetus puudega täiskasvanu toetus puudega vanema toetus hooldajatoetus õppetoetus rehabilitatsioonitoetus täienduskoolitustoetus.
 Toetuste saajad ja toetuse suurus.
Puudega täiskasvanu toetust
-         keskmise puudega isikule 50% sotsiaaltoetuste määrast
-         raske puudega isikule 105% sotsiaaltoetuste määrast
-         sügava puudega isikule 160% sotsiaaltoetuste määrast (2007. aastal 640 kr.); 
Puudega lapse toetust makstakse igakuiselt kuni 16-aastasele puudega lapsele
-         keskmise puudega lapsele 270% sotsiaaltoetuste määrast (2007.a. 1080 kr)
-         raske või sügava puudega lapsele  315% sotsiaaltoetuste määrast
Hooldajatoetust makstakse igakuiselt:
Hooldajatoetust ei maksta isikule, kellele on määratud raske või sügav puue .
Puudega vanema toetust makstakse igakuiselt 75% sotsiaaltoetuste määrast (2007. aastal 300 kr.):
-         puudega üksikvanemale;
-         last üksi kasvatavale puudega võõrasvanemale;
-         last üksi kasvatavale puudega eestkostjale;
-         last üksi kasvatavale puudega isikule, kellega on sõlmitud sotsiaalhoolekande seaduse  alusel kirjalik perekonnas hooldamise leping;
-         ühele puudega abikaasadest.