Sissejuhatus majandusteadustesse (4)

Majandus Teadused

1) investeeringute käsitlus ökonoomikas
2) ökonoomika kaheastmelisus
3) institutsioonide juhtimise (kujundamise) põhimõtted, sh nirvaana-lähenemise vältimine
4) koostöökasude allikad ja vormid
Ökonoomika

• ökonoomika on teadus, mis uurib inimeste käitumist oma eesmärkide saavutamisel nappide alternatiivselt kasutatavate vahenditega (Käesoleval juhul ei ole ökonoomika põhiprobleemiks valitud majanduse tehniline, vaid sotsiaalne korraldus)
  
• ökonoomika tegeleb vastastikku kasuliku ühiskondliku koostöö võimaluste ja probleemidega (rõhutatakse tehnilise efektiivsuse probleemide sekundaarsust
  

sotsiaalse dimensiooni suhtes. Ökonoomika on seega teadus ühiskondlikust koostööst, selle võimalustest ja probleemidest. )

• Koostöö ( kooperatsioon ) on meie jaoks koostegevuse (interaktsiooni) üks (positiivne) variant – toob kasu vähemalt mõnele asjaosalisele, ilma et keegi saaks kahju.
  
• Negatiivne koostegevus seisneb koostöö puudumises – keegi ei saa kasu või keegi saab kahju. Siin pole üht läbivat terminit – kasutame erinevaid väljendeid (reetmine, konflikt, ärakasutamine, viilimine , kurnamine jt).
  
• 
  

Koostegevus (interaktsioon): ühised ja vastandlikud huvid

• Auto näide!!!
  
• Koostöökasu all mõtleme abstraktsemalt sellele heaoluvõidule ehk - lisale , mida asjaosalised koostööst (antud juhul tehingust) loodavad. Neid kasusid ei saa üldjuhul
  

omavahel võrrelda ega liita, sest tegemist on individuaalselt subjektiivsete suurustega. Eelkõige on tähtis, et iga koostööpartneri kasu oleks positiivne, et tal oleks pärast tehingut parem olla kui enne

• Koostegevusprobleemid: Majandusteadlased jagavad need probleemid teoorias tavaliselt kahte rühma: informatsiooni- ja motivatsiooniprobleemideks. Nähtuste liigitamisel ja muul eristamisel on teoorias kindel otstarve – erinevaid asju tuleb erinevalt uurida ja käsitleda. Antud juhul tähendab see, et infoprobleeme tuleb käsitleda teisti kui motivatsiooniprobleeme. Infoprobleeme, mis võivad perspektiivset koostegevust takistada või koguni tõkestada, liigitatakse ökonoomikas omakorda kahte rühma: statistiliseks ebakindluseks ja strateegiliseks ehk käitumuslikuks ebakindluseks. Statistiline ebakindlus puudutab ebakindlust e teadmatust objektiivsete, asjaosalistest sõltumatute parameetrite suhtes. Meie näites liigitub siia auto kvaliteet, kuid vaid sel määral, kuivõrd see on teadmata professorile kui auto müüjale. Strateegiline ebakindlus seostub seevastu just ebakindlusega koostegevuspartneri käitumise suhtes. Antud juhul väljendub see tudengi ebakindluses auto puuduste teadliku varjamise suhtes professori poolt ning professori teadmatuses üliõpilase tegelikust maksemoraalist.
  
• Motivatsiooniprobleemides peegelduvad asjaosaliste vastandlikud huvid. Stiimuli all mõeldakse ökonoomikas käitumist suunavat kasuootust. Argikeeles väljendudes on juttu huvidest, motiividest, eesmärkidest, mis suunavad koostegevuspartnerite tegevust.
  
• Strateegiline ebakindlus on tegelikult see koht, kus mõlemad koostegevusprobleemid põimuvad. Reaalsuses ongi info- ja motivatsiooniprobleemid sageli seotud. Siiski aitab nende probleemide analüütiline eristamine ökonoomikat edasi nii teoreetiliselt kui ka rakenduslikult, sest infoprobleeme saab ja tuleb lahendada teisiti kui motivatsiooniprobleeme
  

• Konkurentsiga seoses tasub silmas pidada selle mõiste erinevaid tähendusi. Ühelt poolt on olemas nii-öelda loomulik konkurents , mis tuleneb hüviste reaalsest piiratusest ja väljendub selles, et mitte iga indiviid ei saa mingit hüvist tarbida või ei saa seda teha vähemalt soovitud koguses. Sel puhul räägitakse hüvise vältimatust ratsioneerimisest.
  

• Turu- ehk tulemuskonkurents. Erinevalt kahepoolsest tehingust on selle konkurentsi olemasoluks turul vaja vähemalt kolme osalist, kellest kaks asuvad ühel turupoolel ja konkureerivad mitte tehinguobjekti (auto), vaid tehinguvõimaluste pärast turu vastaspoole esindajatega. Mõnes mõttes on siingi tegemist ratsioneerimisega – kui üks pakkuja leiab ostja, siis jäävad teised sellest ilma.
  

• Mõlematel turupooltel on üks ühine huvi – koostöö vahetuse kaudu – ja vastandlikud huvid – koostöökasude jaotamine hinna abil. Tulemuskonkurentsiga turg on vaadeldav koostöö instrumendina.
  
• Turukonkurentsi mehhanism ( institutsioon ) ajendab kõiki turuosalisi oma koostegevus-partneritele pakkuma midagi sellist, mis teeb nad eelistatumaks oma konkurentidega võrreldes. Ja see teenib ilmselgelt koostööd ja ühiskonna üldist heaolu.
  

Tegevusteooria

• Ökonoomika üheks juhtmõtteks on: üksikud tegutsejad maksimeerivad oma kasu arvestades kõrvaltingimusi.
  
• Vastav teooriakompleks kannab kirjanduses erinevaid nimetusi – lisaks tegevusteooriale ka aktsiooni- või otsustusteooria.
  
• Tegutsejate all peetakse eelkõige silmas füüsilisi isikuid. Ülekantud tähenduses ka kollektiivseid tegutsejaid (pered, ettevõtted ja isegi riigid).
  
• Igal juhul eeldatakse, et tegemist on kurikuulsa „homo oeconomicus ”, kel on silme ees enda ja ainult enda huvid.
  
• Kõrvaltingimusi ehk piiranguid vaadeldakse siin etteantuna, millega indiviidil jääb üle üksnes kohanduda
  

Koostegevusteooria

• Koostegevusteooria puudutabki vähemalt kahe isiku tegevuse kooskõlastamist. Probleemid: kokkuleppele jõudmise protsess, lepinguliste lubaduste usaldusväärsus, lepingute tagamine strateegilise ebakindluse olukorras, vastastikused sõltuvused jne.
  

• Isegi ori ei ole võrreldav orjapidaja mehhaanilise tööriistaga, mille kasutamise tulemusi viimane saab üksi määrata. Ori võib olla üsna erinevalt motiveeritud töötama. Orjapidaja isiklik kasu sõltub orja panusest. Selle suurendamine ei tule aga orjapidajale kindlasti tasuta kätte, nõudes mingit koostegevusteooriat.
  

• Koostegevusteooria põhiprobleemiks ongi asjaosaliste vastastikune sõltuvus, mis võib olla nii ühe- kui ka mõlemapoolne. Siit tuleneb võimalus üksteise arvel kasu saada, tekib suur strateegiline ebakindlus, teravnevad jaotusprobleemid.
  
• Koostegevuses peituvaid vastastikuse kasu võimalused jäävad kasutamata, kui asjaosalised kardavad, et tehinguga võivad kaasneda keerukad järelprobleemid. Ka meie professor ei julenud lubada tudengile järelmaksu võimalust.
  
• Samas kogu moodne majandus elabki tootlikust koostegevusest. Midagi ei ole viljakamat kui koostöö.
  
• Seetõttu tegeleb ka ökonoomika eelkõige küsimusega, kuidas koostegevuses peituvaid võimalusi kõigi huvides ära kasutada, ilma et keegi peaks kartma enda alttõmbamist.
  

Institutsiooniteooria

• Institutsiooniteooriat rakendasime eelnevalt just koostegevusemainitud probleemide ületamiseks ja lahendamiseks.
  
• Just riigi poolt kindlustatud omandiõigused, standardiseeritud ostu- ja järelmaksulepingud koos garantiide ja vaidluste lahendamise korraga, kogu turu õiguslik raamistik oli see abivahend , mis tegi esialgu kahtlasena tunduva tehingu ometi võimalikuks.
  
• Institutsioonid on reeglite süsteemid, milles sätestatakse kindlad käitumisviisid. Nende mõte on selles, et muuta vastastikused käitumisootused usaldusväärsemaks. Nii saab koostegevus kulgeda võimalikult probleemitult, kiirelt ja odavalt ning kõigi huvides.
  
• Institutsioonid tagavad standardiseeritud käitumise koostegevuse korduvates olukordades . Nad on koostegevusprobleemide ettevalmistatud lahendused
  

Osateooriate vahelised seosed

• Ökonoomika tuumaks on koostegevusteooria. Samas on ta ka raam, mis ühendab tegevus- ja institutsiooni-teooriat.
  
• Tegevusteooria on koostegevusteooria vältimatu koostisosa , mille raames uuritakse üksikisiku kasu võimalusi. Vastastikune kasu jääb aga siin veel vaatluse alt välja.
  
• Institutsiooniökonoomika tegeleb soovitud koostegevuse saavutamiseks vajalike reeglitega. Medali teiseks küljeks on muidugi ka ebasobivate institutsioonide väljasõelumine.
  
• Koostegevuse edu võtit nähakse institutsioonides, mis suunavad indiviidide tegevust. Et erinevad reeglid võivad esile kutsuda ( samade indiviidide) väga erineva koostegevuse, seda näitab käsu- ja turumajanduse kõrvutamine.
  

Nende eristamise vajadus

• Me räägime kolmest erinevast teooriast vaid seetõttu, et nende probleemipüstitus, mõisted ja meetodid on erinevad. Kes neid erisusi ei arvesta, võib teha raskeid vigu.
  
• Nii võib juhtuda, et eesmärgi mõistet, mis on keskne indiviidide tegevusteoorias, hakatakse kasutama riigi kui institutsiooni uurimisel .
  
• Tööpuuduse probleemi taga nähakse sageli asjaosaliste puuduvat tahet seda kõrvaldada. Jällegi kasutatakse individuaalse tegevuse uurimise mõisteid ühiskondlike probleemide uurimisel ja lahendamisel. Tulemuseks on lõputud ja laias laastus kasutud üleskutsed asjaosalistele – näidata üles suuremat poliitilist tahet.
  
• Tegevusteooria asemel peitub sageli seletus ja lahendus hoopis vastavalt koostegevus- või institutsiooniteoorias.
  

KOOSTEGEVUSTEOORIA

• Koostegevusteooria puudutab vähemalt kahe isiku tegevuse kooskõlastamist.
  
• Koostegevusteooria põhiprobleemiks ongi asjaosaliste vastastikune sõltuvus, mis võib olla nii ühe- kui ka mõlemapoolne. Siit tuleneb võimalus üksteise arvel kasu saada, tekib suur strateegiline ebakindlus, teravnevad jaotusprobleemid.
  
• Koostegevuses peituvaid vastastikuse kasu võimalused jäävad kasutamata, kui asjaosalised kardavad, et tehinguga võivad kaasneda keerukad järelprobleemid. Ka meie professor ei julenud lubada tudengile järelmaksu võimalust.
  
• Samas kogu moodne majandus elabki tootlikust koostegevusest. Midagi ei ole viljakamat kui koostöö.
  
• Seetõttu tegeleb ka ökonoomika eelkõige küsimusega, kuidas koostegevuses peituvaid võimalusi kõigi huvides ära kasutada, ilma et keegi peaks kartma enda alttõmbamist.
  
• Indiviidide koostegevuses on meil pidevalt tegemist nii ühiste kui ka vastandlike huvidega .
  
• Ühised huvid tekivad koostöökasusid tõotava koostegevuse baasil, vastandlikud huvid aga oma panuse andmisel koostöökasude genereerimisse ja lõpuks kujunenud koostöökasude jaotamisel.
  
• Sellises olukorras vajame me hoopis teistsugust teooriat, kui ühe üksiku indiviidi otsuste uurimisel.
  
• Ainult ühiste huvide eeldus jätab vaatlusest välja võimalikud huvikonfliktid. Ometigi on need sageli põhjuseks, miks vägagi selged ühishuvid (näiteks looduskaitse või teadmispõhise majanduse edendamise valdkonnas) jäävad realiseerimata.
  
• Vastupidi on samuti halb, sest keskendumine üksnes huvikonfliktidele võib jätta varju vastava koostegevusega seotud koostöökasude võimalused. Paraku on just selline vaatenurk sageli aluseks tulistele jaotusdiskussioonidele, olgu siis sotsiaalse või „rohelise” õigluse sildi all. Keskendumine millegi jaotamisele tõstab esile vaid huvide konflikti, jättes kõrvale ühise huvi jaotatava hüve suurendamise vastu. Kui aga juba teoorias ühishuvi kõrvale jäetakse, siis pole ka praktikas suurt lootust seda teostada
  
• Vastastiku kasuliku koostöö peamiseks ja üldiseks takistuseks võib pidada dilemmastruktuure - olukordi , kus huvikonfliktid takistavad ühishuvide realiseerimist.
  
• Esmalt kardab iga indiviid, et teised võivad tema panust ühishuvi edendamisse enda kasuks ära kasutada, nii-öelda tema arvel elada ehk teda kurnata, ning
  
• teisalt on tal endal stiimul oma panust tagasi hoida ja jätta kõik ühishuviga seotud kulud („töö ja vaev”) teiste partnerite kanda.
  
• Tuleb rõhutada, et antud probleemi juures on keskne koht ootustel teiste käitumise suhtes. Piisab ainult arvamusest või kartusest, et teised võivad sinu arvel elama hakata, ning inimene võtab nii-öelda abinõud tarvitusele – asub ennetavalt oma panust „ühiskatlasse” vähendama. Seda võiks nimetada ennetavaks vastukurnamiseks.
  
• Parameetrilise käitumise tunnuseks on just see, et ei arvestata kaasinimeste reaktsioone (vihmavarju näide)
  
• Strateegilise käitumise korral reageerib kaasmängija teie tegevusele, nii et lõpptulemus tekib kõigi asjaosaliste jaoks vastastikuses sõltuvuses.
  
• Selektiivsed stiimulid : Stiimulid, mis otseselt seostuvad asjaosalise panusega ja loovad sellega tagasiside tegevustulemuste ja tegutseja (heaolu) vahel
  
• Infoasümmeetria all peetakse silmas olukorda, kus asjaosalistel on erinev informatsioon koostegevusolukorrast.
  
• Varjatud tegevuse probleemi nimetatakse vahel ka moraaliriskiks (moral hazard). Probleem on sageli selles, et peale lepingu sõlmimist on ühel lepingupoolel, keda nimetatakse agendiks, stiimul pakkuda teisele poolele (printsipaalile) vähem, kui lepingus lubatud. See on siiski reaalne vaid siis, kui printsipaal ei suuda tüssamist lihtsalt kindlaks teha
  

Institutsiooniteooria (Ökonoomika kaheastmelisus)

• Koostöökasude realiseerimine nõuab pidevalt tegevuse kooskõlastamist ning institutsioonid polegi muud midagi kui selle kooskõlastamise mehhanismid . Nad kujundavad asjaosaliste mänguruumi nii, et koostöö teel seisvad informatsiooni- ja motivatsiooniprobleemid kaovad.
  
• Esimeses peatükis rääkisime selles kontekstis suhtelisest kaheastmelisusest: mängureeglite muutmine muudab mängustrateegia ja – taktika valikut mängijate poolt.
  
• Konstitutsioonid kujutavad endast indiviidide pikaajalise ühiskondliku kooselu vundamente , sisaldades raamistikku madalama tasandi institutsioonide jaoks.
  
• Konkurentsiõigus peab takistama ettevõtete soovimatut, tarbijaid kahjustavat koostööd.
  
• Lepingud (ostu-, töö-, üüri- jne) teevad võimalikuks vahetusprotsessi, kindlustades, et tehinguga tegelikult saavutatav tulemus vastaks soovitule.
  
• Liikluseeskirjad võimaldavad suurel hulgal liikluses osalejatel jõuda oma sihtpunktidesse, ilma et iga kord oleks konkreetselt vaja kooskõlastada, kes kuhu sõidab.
  
• Tööstusstandardid ja –normid (näiteks ISO) aitavad oluliselt kokku hoida kaupade hindamise ja otsimise kulusid .
  
• Ettevõtte strateegiad aitavad suunata ja motiveerida töötajaid ning samal ajal saadavad ka väljapoole signaale kergendamaks suhtlemist ootuste täpsustamise kaudu.
  
• Riigikeel on samuti käsitletav reeglite süsteemina, mis aitab koordineerida selle riigi kodanike tegevust.
  
• Viisakusreeglid teevad kooselu mõnusamaks (seegi on üks koostöökasu vormidest )
  
• Üldistatult võib öelda et institutsioonid korrastavad (struktureerivad) koostegevust. Valdavalt tähistab institutsiooni mõiste mingit reeglite süsteemi ehk reeglistikku, kuigi mõnikord peetakse silmas ka mingit üht konkreetset reeglit.
  
• Institutsioonid reguleerivad dilemmastruktuurseid koostegevusprobleeme sellega, et toovad suhetesse usaldusväärseid ootusi asjaosaliste käitumise suhtes. Keelates, lubades või käskides indiviididel midagi teha võimaldavad nad teistel teha kindlamaid prognoose oodatava käitumise suhtes.
  
• Et seda rolli täita, peab institutsioone iseloomustama teatud püsivus ning tegusate stiimulite loomine. Vastasel korral ei ole usaldusväärseteks ootusteks alust. Just mõjusad tegevuspiirangud olid meie põhiprobleemiks koostegevusteoorias.
  
• Institutsioonid täidavad seega indiviidide koostegevuse koordineerimise ülesannet, saavutamaks nende ühishuvide teostumist ning hoidmaks info- ja motivatsiooniprobleemidest tulenevaid kulusid nii madalal kui võimalik.
  
• Samas ei ole siiski mitte kõigi huvigruppide ühishuvide kaitsmine kogu ühiskonna (loe: kõigi indiviidide) ühishuvi. Selge on see, et näiteks kuritegelike gruppide hea koostöö pole küll kogu ühiskonna huvides. Pigem vastupidi. Seepärast toimibki ühiskonnas rida institutsioone, mis peavad sellise koostöö kulusid tõstma, süvendades nende gruppide liikmete informatsiooni- ja motivatsiooniprobleeme. Ikka eesmärgiga, et dilemmastruktuur säiliks ja koostööd ei toimuks.
  

• Institutsioonid annavad meile teada eelkõige teiste indiviidide oodatavast käitumisest. Sellega aitavad nad meil otsuseid teha ning ühiskonnal toimida. Neil on infofunktsioon.
  
• Informatsioonifunktsioon algab õigekirjareeglite kindlaksmääramisest, mis lihtsustavad üksteisest arusaamist , läheb üle liikluseeskirjade mutristandar-diteni, tagades et mutrid ikka õige poldiga klapiksid.
  
• Kõigil juhtudel on sihiks koostöö osaliste tegevuse või ka tegevusobjektide selline normeerimine , et soovitud koostöö kulgeks võimalikult libedalt, väikeste kuludega . Oleks ju üsna tülikas, kui peaks mingi teksti autorilt iga kord üle pärima, mida selle või teise sõna, lause jms mõtles. Seegi poleks hea, kui peaks mutreid ostes alati polt kaasas olema. Või peaks igas kurvis eelnevalt uurima , kas hoida vasakut või paremat kätt
  
• Teisisõnu seisneb institutsioonide infofunktsioon selles, et alandada neid kulusid, mis on seotud koostöökasude realiseerimiseks vajaliku info hankimisega.
  
• On palju institutsioone, mis on suunatud stiimulite kooskõlastamisele: õigusaktid, lepingusätted, harukoodeksid, preemiasüsteemid, aga ka moraalsed käsud ja keelud.
  
• Kõik sama tähendusega institutsioonid peavad oma eesmärgi saavutamiseks asjaosalisi informeerima, millised tegevused on lubatud, kästud (kohustuslikud) või keelatud ning lisaks peab olema usaldusväärne ka tagamissüsteem (tegevuse kontroll ja sanktsioonid reeglist hälbimise puhul).
  
• Kontroll ja sanktsioonid võivad olla ka iga asjaosalise enda ülesandeks ( enesekontroll ). Tavalisem on siiski kontroll koostegevuspartnerite ( pereliikmed , meeskonnakaaslased, konkurendid, lepingupartnerid) poolt (vahetu väliskontroll) või selleks spetsiaalselt ellu kutsutud (sh riiklike) instantside poolt (formaliseeritud väliskontroll).
  
• Reeglina põimub tegelikus elus igas koostegevuse olukorras palju erinevaid institutsioone.
  
• Näiteks täiendab igat töölepingulist suhet tööandja ja töövõtja vahel hulk informaalseid institutsioone, mis kõik pole kindlasti ei paberile pandud ega ka lõpuni selgelt sõnastatud. Küll aga võivad nad vastastikuse usalduse korral olla olulised käitumisraamid.
  
• Teiselt poolt toimivad lepingulised suhted keerulises õiguslikus võrgustikus, antud juhul just tööõiguse raamistikus. Viimane moodustab omamoodi taustainstitutsiooni.
  
• Sellised taustainstitutsioonid jäävad sageli märkamatuks, eriti kui nad oma funktsiooni täidavad. Järgmises osas uurime seda institutsioonide mitmekihilisust lähemalt
  
• Institutsioonide ebatäiuslikkus ja mitmeastmelisus:
  
• Institutsioonid on reeglite süsteemid, mis lubavad, käsivad või keelavad teatud käitumisviise. Sellega määratakse kindlaks vastavad õigused ja kohustused.
  
• Ometigi ei ole need reeglid põhimõtteliselt kunagi täielikud ning me näeme peagi, et see ei ole ka soovitav .
  
• Ökonoomikas on sellele tõdemusele kõigepealt tuldud seoses lepingute kui institutsioonide uurimisega. Sel juhul räägitakse mittetäielikest lepingutest. Seejuures peetakse silmas asjaolu, et lepingud jätavad osa kavandatava koostegevuse tingimustest lahtiseks.
  
• Mõiste mittetäielikkus pole siinkohal päris sobiv, sest tekitab mulje nagu see oleks probleem ja et tegelikult oleksid täielikud lepingud paremad. See aga pole sugugi nii. Otse vastupidi - lõtkud lepingutes on vajalikud, kuid siiski kontrollitud, kanaliseeritud kujul. Seepärast oleks parem rääkida avatud lepingutest või institutsioonidest
  
• Institutsioonide juhtimine (kujundamine)
  
• Erinevate institutsioonide kujundamisega tegelevad erinevad indiviidid . Kord on nendeks lepingupartnerid ise, kord aga kõrgemalseisvad instantsid – seadusandjad ja õigussüsteem.
  
• Teoreetiliselt ongi just poliitikute ülesandeks ühiskonnale sobivate mängureeglite kujundamine. Praktiliselt jõuame muidugi sealgi kohe küsimuse juurde, kust tulevad omakorda need reeglid, mis peavad tagama, et poliitikud oma tööd korralikult teeks .
  
• Siinses osas keskendume siiski küsimusele, kuidas peaks institutsioone juhtima stabiilsuse ja muutlikkuse (paindlikkuse) dimensioonis. Kohe alguses tuleb öelda, et stabiilsust ja muutlikkust ei tasu vaadelda vastandlike alternatiividena. Tegemist on ikka rohkem või vähem tüüpi valikutega.
  
• Institutsionaalse arengu teadlik suunamine:
  
• Seega tõusetub institutsioonide sihipärase ja otstarbeka kujundamise ülesanne. Selle sisuks on institutsionaalse arengu teadlik suunamine arvestades asjaosaliste ühiskonnaliikmete huvidega. Ning tähtis pole seejuures niivõrd õigluse kriteerium, kuivõrd koostöökasude realiseerimine.
  
• Sihipärane kujundamine on võimalik seetõttu, et see ülesanne on antud esindajate (agentide) kätte. Et aga need agendid oleksid varustatud vajaliku teabega ning oleksid ka õigesti motiveeritud, selleks on omakorda vajalikud vastavad institutsionaalsed reeglid ja protseduurid. Viimased peavad ütlema, kes, millal ja millist alamat reeglit saab ja/või peab muutma .
  
• Võrdlev analüüs:
  
• Arukas tegevus institutsioonide kujundamisel eeldab võimet hinnata asjakohaseid alternatiive. Siin on mängus mitmeid kriteeriume – nii see, kuidas mingid institutsioonid oma ülesandeid täidavad, kui ka see, mis kuludega see saavutatakse .
  
• Kulud ei seostu üksnes info levitamisega uue reegli kohta ning järelevalvega selle täitmise üle sh hälvete sanktsioneerimisega. Oma osa etendavad ka (vana) reegliga seoses tehtud investeeringud (enesepiiranguid), mis uutes tingimustes võivad osutuda mahavisatuks. Sisuliselt on need institutsionaalse muutuse piduriks.
  
• Lõpuks tuleb nagu ökonoomilistes uuringutes ikka, need erinevad aspektid integreerida, et asjakohaseid (relevantseid) alternatiive kokkuvõtlikult hinnata
  

• Nirvaana-lähenemine:
  

• Sageli kohtame diskussioonides mängu teoreetiliste soovunelmatega, millel on vähe ühist tegeliku majanduse ja reaalpoliitikaga. Kuigi põhimõtteliselt võib maailmas palju muutusi ette kujutada, saab neist realiseerida siiski üsna vähe.
  
• Majandusteadlasele on sellise piirangu põhjus selge – muutused on kulukad - iga alternatiivi realiseerimine tähendab alati teiste võimaluste kõrvaleheitmist.
  
• Sel põhjusel ei maksa tegeleda mingite ideaalmudelite konstrueerimisega, mida ameerika majandusteadlane Harold Demsetz ükskord Nirvaana-lähenemiseks nimetas.
  
• Õigem (otstarbekam) on pigem küsida, mida me võime just konkreetses olukorras (lähtumisel status quo’st) parandada-täiustada.
  
• Mõlemapoolne tülikiskumine oli meie jaoks status quo ja igati reaalne
  
• Mõlemad ebasümmeet-rilised kombinatsioonid ei ole reaalsed alternatiivid, sest kummaltki poolelt ei maksa oodata enese-ohverdust.
  
• Asjakohane alternatiiv on aga kindlasti mõlema-poolne koostöö. Tuleb ainult leida institutsio-naalsed lahendused
  
• Status quo reaalsete alternatiivide leidmine:
  
• Reaalsed on need arengud, mis on kooskõlas kõigi asjaosaliste huvidega või vähemalt on võimalik seda kooskõla tekitada.
  
• Mis mudelis tundub imelihtne , on tegelikus elus enamasti ülikeeruline. Keerukus hakkab enamasti pihta just alternatiivide määratlemisest, kusjuures mingis suhtes jääb piiride tõmbamise otsus alati subjektiivseks:
  
• Ettevõtjate investeerimisotsuste puhul võib nii mõnigi kord domineerida lühiajaline vaatenurk ning pikaajalised mõjud jääda tähelepanuta.
  
• Poliitikas tõstetakse esile üks huvigrupp (näiteks tulusiirete saajad) ning unustatakse teised (siirete finantseerijad). Viimased ise muidugi oma huve ei unusta ning võivad tootmise näiteks välismaale paigutada.
  
• Võrdlevanalüüsi reeglid:
  
• Institutsioonide võrdlevanalüüsi puhul on tähtis hoida tähelepanu all kõik olulised seosed/mõjud.
  
• Varade arvestamine sedavõrd, kuivõrd nende väärtus on otsustest puudutatud. Ja eelkõige ei puuduta see isegi finants- ja materiaalset vara, vaid pigem ikka inim- ja sotsiaalkapitali. Nii mõnigi kord on juhtunud, et ettevõtjate kabinetiotsused on lõhkunud soodsa tööõhkkonna ettevõttes või on poliitik kiirustatult tehtud otsustega maha mänginud oma poliitilise kapitali ehk usaldusväärsuse.
  
• Üksikjuhtumistest lähtuva mõtlemisega ei tohi maha mängida institutsionaalset kapitali – rikkudes reegleid selleks, et üksikjuhtumil midagi head teha, näiteks päästa riigiabiga mõni konkurentsivõimetu ettevõte. On üsna kindel, et tulemuseks on usalduse õõnestamine turumajanduse toimemehhanismi ning lõdva eelarvepiirangu mentaliteet .
  
• 
  
• Normatiivne viga:
  
• Üks tavalisemaid vigu diskussioonides on, et normatiivsest ideaalist (täishõive, sotsiaalne õiglus, keskkonnakaitse ) tuletatakse suhteliselt otse poliitilised soovitused.
  
• Tegeliku olukorra ja probleemide põhjuste, aga ka võimalike otsuste tagajärgede analüüs jäetakse tähelepanuta. Sellist eksitust võiks nimetada normatiivseks veaks . Et seda vältida, peab võrdlev institutsioonianalüüs alati sisaldama olukorra ja võimalike otsustusalternatiivide empiirilist põhjus-tagajärg-analüüsi.
  
• Empiiriline viga:
  
• Sel juhul tehakse poliitilisi soovitusi otseselt positivistlikust empiirilisest analüüsist. Sedalaadi soovitused tuginevad enamasti mõnede huvigruppide arvamustel ning rõhutatakse muudatuste pealesunnitud iseloomu, räägitakse „sundkäikudest”.
  
• Sel puhul jäävad tegelikud eemärgid sageli varju ega ole avaliku diskussiooni objektiks . Meie pakutud ökonoomika kontseptsioon välistab selle vea tüübi, sest võtab reformide ja muude institutsionaalsete muudatuste kriteeriumiks kõigi asjaosaliste heakskiidu või vähemalt nõusoleku. Just see on parim alus hindamaks, mis on parem alternatiiv status quoga võrreldes
  

Koostöö kasude allikad

• Koostöökasude vormid:
  
• Omandiõiguste vastastikune tunnustamine
  
• Vahetus
  
• Tööjaotus
  
• Riskide juhtimine
  
• Saavutuskonkurents
  
• I Investeeringud ja omandiõiguste kindlus :
  
• Investeering on tänane kulutus lootusega saada homme suuremat tulu kui ilma investeeringuta.
  
• Investeeringud on vajalikud kõigi koostöökasude loomise vormide puhul. Näide tööjaotusega.
  
• Investeeringute viis ja suurus sõltub aga sellest, mida teevad kaasindiviidid.
  
• Otsustav on, kas investor võib arvestada omandiõigusega oma varadele ja sealt saadavale tulule. Kui investor peab kartma, et tema investeeringu tulu läheb hoopis teistele, siis jätab ta investeeringu tõenäoliselt tegemata
  
• Investeeringute kaks aspekti: ühiskonna- ja tegevusteoreetiline:
  
• Järgnevalt eristame ühiskondlikult soovitavaid investeeringuid, mis on kasulikud põhimõtteliselt kõigile ühiskonna liikmeile.
  
• Üleskutsed ühiskondlikult vajalike investeeringute saamiseks ei aita, kui need pole kooskõlas tegelikult toimivate individuaalsete stiimulitega. Näited alates prügiveost kuni osalemiseni valimistel.
  
• Sobivate institutsioonide puudumisel võivad tekkida ühiskondlikult kahjulikud investeeringud. Järgnevalt 2 näidet.
  
• II Vahetus:
  
• Omandiõiguste vastastikuse tunnustamise korral avaneb uus koostöökasude loomise võimalus – omandiga seotud õiguste kimbu täielik või osaline vahetus.
  
• Vahetusega tekitatav koostöökasu on tehingukasu. Sel juhul on vahetus tootlik .
  
• Kasu peavad saama mõlemad pooled – muidu nad ju ei vahetaks. Vähemalt vahetuse momendil peavad mõlemad pooled uskuma, et see toob neile kasu. Just see oodatav kasu ongi tehingu toimumise stiimuliks.
  
• Kasu allikad ja huvikonfliktid:
  
• Tehingukasu tuleneb vahetuse objektide väärtuse erinevatest hinnangutest, kui uued omanikud hindavad neid kõrgemalt kui endised omanikud.
  
• Vahetusega kaasnevad ka huvikonfliktid: tehingukasu jaotamine ja kiusatus oma lepingujärgseid kohustusi mitte täiel määral täita – maksta hiljem, tarnida halvemat kvaliteeti, viilida töö juures jne.
  
• Seepärast vajab vahetus alati institutsioone, mis kindlustaksid, et kooskõlastatud tingimustest ka tõesti kinni peetakse.
  
• III Tööjaotuse tootlikkus:
  
• Tööjaotuse tähendus seisneb selles, et igaüks teeb seda, milleks temal on erilised võimed ja anded , seega eriline inimkapital. Sel kombel saavad need varad parima kasutuse. Enamgi veel: alles spetsialiseerumine loob eelduse teatud võimekustesse investeerida.
  
• Tööjaotuse kasudel on kaks alust:
  
• suhtelised kulueelised
  
• tootlikkuseelised (vt raamat)
  
• Absoluutsed ja suhtelised kulueelised:
  
• Absoluutsed kulueelised ilmnevad siis, kui üks tootja suudab mingit ühte väljundit toota väiksemate sisendikuludega kui mõni teine tootja. Suhtelisi kulueeliseid mõõdetakse seevastu kahe toote tootmiskulude võrdluses.
  
• Kui võrrelda tootjaid, kes valmistavad kahte toodet, siis võib küll ühel olla mõlema toote osas absoluutne kulueelis. Suhtelist kulueelist mõlema toote osas ei saa aga ühel tootjal kunagi olla.
  
• Reegel: spetsialiseeruda tasub sellele tootele, mille puhul omatakse suhtelist kulueelist!
  
• IV Kindlustus :
  
• Kindlustus toodab turvalisust, mille eest kindlustatav maksab kindlustuspreemiat. Mõlemad on antud juhul võidumehed nagu vahetuse puhul ikka. Kindlustatavale on turvalisus rohkem väärt kui väike kindlustuspreemia, aga ka kindlustus töötab kasumiga.
  
• Viimane võib sellist äri endale lubada suurte arvude seaduse olemasolu tõttu, sest piisavalt paljude tehingute korral muutub risk ennustatavaks. Sedavõrd ei tule siin ilmsiks mitte üksnes vahetuseelised, vaid ka spetsialiseerumise eelised.
  
• IV Saavutuskonkurents:
  
• Saavutuskonkurentsi iseärasuseks on asjaolu, et konkureeritakse koostöövõimaluste pärast.
  
• Sel puhul pole vaatluse all mitte üksnes konkurentide koostegevus, vaid kaasatakse ka need asjaosalised kellele konkurendid oma saavutusi pakuvad, seega turu vastaspool .
  
• Veel täpsem oleks öelda, et siin võisteldakse vahetuspartnerilt loodetava hüvitise nimel. Nii-öelda käegakatsutav on see ettevõtete puhul, kes võistlevad tarbijate pärast. Sama skeemi leiab aga mujalgi.
  

Turud

• Turu prioriteetsus?:
  
• Milles on turu nii erilised eelised, et kõik muu tuleb tema teenistusse seada?
  
• Meie kontseptsioon: turud kujutavad endast väga tulemuslikku institutsioonilist korraldust koostöökasude loomiseks.
  
• Iseärasuseks on omakasupüüdliku tegevuse detsentraliseeritud koordineerimine kõigi kasuks.
  
• See saab võimalikuks tänu vahetuse ja saavutuskonkurentsi kombinatsioonile.
  
• Mõlemad koostöö vormid pakuvad nad tugevaid stiimuleid koostöökasude realiseerimiseks (sest muidu teeksid seda teised).
  
• Käsumajanduse idee:
  
• Käsumajanduse idee tugines soovile lahendada koostegevuse probleemid võimalikult tsentraalselt, pidades silmas kõigi heaolu.
  
• See oli mõeldud tegevusteoreetiliselt (= keegi kuskil maksimeerib) ning ideel oli sellisena jumet.
  
• Mis oleks ikka parem, kui ühendada paljude tahe üheks tahteks? Sel viisil tundus olevat võimalik majandusprotsesside juhtimist ja kontrolli kõige paremini korraldada.
  
• Turumajandus :
  
• Meie tees on: turumajanduses on õpitud dilemmastruktuure süstemaatiliselt rakendama koostöökasude saamiseks.
  
• Selle asemel, et dilemmastruktuure lihtsalt eitada või alla suruda, kasutatakse neid turumajanduses ära, et nende abil koostöökasusid hoopis suurendada.
  
• See eeldab muidugi dilemmastruktuuride väga diferentseeritud ja kompleksset juhtimist.
  
• Turu dilemmastruktuurid (DS):
  
• Arenenud turg tähendab, et vähemalt vahetuse ühel poolel, reeglina aga mõlemal, võistlevad paljud vahetushuvilised vahetusvõimaluste pärast turu vastaspoolega.
  
• Selline turg kujutab endast kombinatsiooni vahetusest ja konkurentsist ja see tähendab ka kombinatsiooni dilemmastruktuuridest.
  
• Eriline on seejuures, et ühel juhul – vahetuses – oleks vaja dilemmastruktuuri ületada, teisel juhul – konkurentsis – aga dilemmastruktuuri sihipäraselt kujundada ja säilitada.
  
• Reaalne turg:
  
• Vahetuspartnerite koostegevus turgudel pole puhas koostöömäng. Konfliktid seostuvad spetsiifiliste investeeringute, info asümmeetria ja koostöökasude jaotamisega.
  
• Ühe turupoole konkurentide koostegevus pole jälle puhas konfliktimäng. Konkurentsi kahjustamata on võimalik leida ühiseid huvisid, mis on realiseeritavad reeglite usaldusväärse järgimise või selektiivse koostööga kindlates valdkondades.
  
• Mingitel juhtudele võivad turuosalised tekitada turuvälistele tegelastele soovimatuid välismõjusid. Sobiva institutsioonilise korraldusega on siit saadavad koostöökasud.
  

Kaheastmelisus
Kaheastmelisus: tegevus ja tegevustingimused
Eelnevalt käsitletud paradoksi saab lähemalt avada, eristatud tegevust ja tegevustingimusi. Siinkohal on kasuks ka analoogia spordiga, kus selgelt eristuvad mängureeglid ja mäng ise ( kehtivate reeglite alusel). Tegevus puudutab neid parameetreid, mis on tegutsejal n-ö enda käes, mida ta ise suudab kontrollida (juhtida, muuta). Seevastu tegevustingimused hõlmavad selliseid parameetreid, mis küll oluliselt (kaas)mõjutavad indiviidi tegevust, kuid mida viimane ise ei suuda oluliselt kontrollida, vähemalt mitte antud tegevuse käigus. Sageli räägitakse sel puhul ka tegevuskeskkonnast. Siia kuuluvad põhimõtteliselt mittemuudetavad tingimused, mis on seotud loodusseadustega, aga ka vaid väga raskesti ja pikas perspektiivis mõjutatavad tingimused, nagu kliima, rahvastik jms. Ning lõpuks kuuluvad siia ka need reeglistikud, institutsioonid, mida saab muuta poliitiliselt, enamasti samuti vaid pikas ja keskpikas perspektiivis, kuid mis veelgi olulisem – üksnes kollektiivselt. Seetõttu on need reeglid omakorda indiviidide koostegevuse tagajärg ning alluvad neile üldistele koostegevustingimustele, millest eelnevalt sai räägitud. Et illustreerida eelöeldut, eristame järgmises tabelis parameetreid, mis iseloomustavad ühe ettevõtja tegevust ning tegevustingimusi. Kui meid ei rahulda tegevuse tulemused, või veelgi enam – nad tunduvad moraalselt täiesti vastuvõtmatud, siis võib see puhtteoreetiliselt olla nii tegevuse enda kui ka tegevustingimuste süü. Koostegevusökonoomika jaoks jääb siiski vaid üks uurimissuund. Et meie (st ökonoomika) vaatenurga puhul kõik indiviidid maksimeerivad alati omakasu, siis on kõigi (mõlema) jaoks parima tulemuse eest vastutavad üksnes tegevustingimused – reeglid, institutsioonid, mis määravad ära indiviidide mänguruumi.Ökonoomika rakendab seega koostegevuse uurimisel alati Ökonoomika: inimeste koostegevuse teooria 51 rangelt ühesugust tegevusmudelit – indiviidid maksimeerivad oma kasu etteantud kitsenduste raames ega seosta koostegevuse tulemusi tegevusparameetritega (eesmärgid, huvid, egoism jms), vaid eelkõige tegevustingimustega üldiselt ja vähemalt põhimõtteliselt kujundatavate tingimustega (seadused jm institutsioonid). Nende viimaste kaudu toimubki koostegevuse poliitiline suunamine ja kujundamine.
3. Kaheastmelisuse sõltuvus probleemist Iga ökonoomiline analüüs peab olema kaheastmeline selles mõttes, et eristab parameetreid, mida indiviid saab vaadeldava tegevuse käigus mõjutada, ning teisi, mida ta saab vaid teadmiseks võtta ja arvestada. Siiski ei maksa arvata, et piir tegevusparameetrite ja tegevustingimuste vahel on igas olukorras ja ajal sama. Tegevuse A (etteantud) tingimused ei pruugi olla seda tegevuste B, C jne jaoks. Pere, kellel ei jätku raha majaehituseks (tüüpiline eelarvepiirang), saab seda muuta pikema säästmisega (enda tegevusega ). Sõltuvalt panganduse olukorrast (tegevustingimustest) võib majaehituse probleemi lahendada ka laenu abil. Automüüja kompetentsipiirang oli meie automüügi näites üheks tegevustingimuseks. Seevastu automüüja töölepingu sõlmimise vaatlemisel tegevusena kuuluks see tingimus hoopis juhitavate tegevusparameetrite hulka. Ühiskonna mängureeglid, näiteks keskkonnakaitse eeskirjad, kuuluvad tegutsevate ettevõtjate jaoks etteantud tingimuste hulka, seevastu parlamendiliikmete jaoks, kes vastavaid õigusakte välja töötavad ja kehtestavad, kuuluvad need tegevusparameetrite hulka. Teatud spetsiifilise tegevuse (lobby) puhul on see nii ka ettevõtjate jaoks. Teiselt poolt sõltub tegevustingimuste muutmisele suunatud tegevus (poliitikute näitele võib lisada ettevõttesisese tegevuse organisatsioonikultuuri arendamiseks ) omakorda probleemispetsiifilistest tingimustest. Poliitikas mängivad rolli põhiseadus, üldine õigussüsteem, parlamendi töökord, organisatsioonikultuuri korral aga omandisuhted, tegevusvaldkonna eripära, ettevõtte ajalugu jms. Mis on tegevus ja mis tegevustingimused, ei tulene mitte niivõrd nende endi mingitest „igavestest ja ainuomastest” tunnustest, vaid pigem probleemidest, millega parasjagu on tegemist. Tegevuse ja tegevustingimuste eristamise probleemispetsiifilisusest tähendab, et majandusanalüüsi põhimõttelist kaheastmelisust tuleb käsitleda suhtelise ja probleemikesksena. Tegemist on eelkõige metodoloogilise uurimisstrateegiaga, mis lähtub rohkem probleemi püstitusest kui vahetust objektiivsest reaalsusest. Tavapärases majandusteaduses vaadeldakse majandussüsteeme, konstitutsioone, õiguskorda, aga ka ettevõtte- ja organisatsioonivorme enamasti tegevustingimustena, samal ajal käsitletakse konkreetseid poliitilisi meetmeid või ettevõtte juhtkonna otsuseid tegevusena. See ei ole siiski alati otstarbekas. Näiteks tegeleb siirdemajanduse uurimine just nimelt majandussüsteemide rohkem või vähem teadliku ja plaanipärase ümberkorraldamisega, konstitutsiooniökonoomika aga uurib, millal võivad üksikindiviidid jõuda üksmeelele põhiseaduse osas. See ujuv piir tegevuse ja tegevustingimuste vahel ei muuda aga midagi iga ökonoomilise analüüsi põhimõttelises kaheastmelisuses