Rooma (0)

Peatükk 22
Vabariik
res publica - “avalik asi” --> vabariik
patriitsid + plebeid = Rooma rahvas = võrdsed õigused
Aristokraatlik riigikord – riiki juhtisid magistraadid ja senat (tuntud, jõukad, pühenduvad), seega riiki juhtis kitsas perekondade ring – nobiliteet .

Magistraadid

• igas ametis kaks meest vältimaks ühe ametniku võimu liigset tugevnemist
  
• valiti üheks aastaks
  
• ametnikele palka ei makstud, riigi teenimist peeti kodanike aukohuseks
  

Konsulid (2) – kõrgeimad magistraadid, sõja ajal juhtisid armeed
Preetorid (8) – sõjavägi, õigusemõistmine, konsulite asendajad
Tsensorid – konsulite hulgast viieks aastaks. Kodanike loenduse korraldamine, senaatorite nimekirja koostamine, vaadati elanike elukombeid.
Diktaator – määrati konsulite ja senati kokkuleppel pooleks aastaks ohu korral (piiramatu võim)
Rahvatribuunid (10) – lihtrahva huvide kaitsmine, veto otsusele
Senat
Riiginõukogu, koosnes 300 liikmest e senaatorist ( endised ja tegevad magistraadid), ametis eluaeg . Senaatorid olid kogenud riigimehed ja nende otsustel oli suur kaal. Ilma nende heakskiiduta ei pandud ühtegi seaduseelnõud rahvakoosolekul arutlusele. Ei võtnud vastu seadusi ( rahvakoosolekud ) ega viinud ellu otsuseid (magistraadid).
Rahvakoosolekud
Iga küsimuse jaoks oli eraldi koosolek, otsustati sõja ja rahu üle, kiideti heaks seaduseelnõusid ja magistraatide ettepanekuid , valiti magistraate.

Vabariigist keisririigiks
Sõjavägi muutus elukutseliseks, sest vallutatud aladel oli vaja alalist sõjaväge. See sõltus suuremalt osalt väepealikust. Viimased võisid isegi ignoreerida senati otsuseid ja nii tekkisid Roomas kodusõjad. 30 eKr võttis Octavianus ainuvõimu (+ nime Augustus) ja vabariigist sai keisririik .
Armee
Võimas sõjalaevastik, müürilõhkujad, piiramistornid, katapuldid --> roomlased olid parimad kindluse piirajad, oskasid kaitsta oma sõjalaagreid. Keisririigi ajal pidid nad aina rohkem piire kaitsma ja nii tekkis piirikaitsevöönd limes Romanus (ld k “ Rooma piir”).
Peamine väeüksus oli leegion (5000 in) – raskerelvastusega jalaväelased. Malelaua üksused.
Riiklik korraldus keisririigi ajal
Loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest, riigi juhtimine koondus keisri kätte. Senat oli valitseja nõuandja ja magistraadid viisid otsuseid ellu. Senatisse tõusid Itaalia aristokraatia esindajad.
Munitsiipiumi staatus linnades: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linn säilitas kohaliku omavalitsuse
Majanduse arengu ja romaniseerumise ulatuse poolest jagunesid provintsid kahte suurde rühma:
Idaprovintsid – (Kreeka, Väike- Aasia , Süüria, Egiptus ) – jõukad alad juba enne roomlasi, eksportisid käsitöötooteid, luksuskaupu. Kreeka keel.
Lääneprovintsid – (Põhja-Aafrika, Hispaania , Gallia , Britannia) – tsivilisatsioon oli alles tekkimas. Algusest peale roomalikud. Põllumajanduslik üldilme.

Rooma õigus
Rooma oli õigusriik ja seaduses kaitsesid inimesi. Langetatud seadustest moodustati seaduste kogum, mida süstematiseeriti ja ühtlustati. Tekkisid juristid . Ühiskonna turvalisuse pidi tagama hea õiguskorraldus, mitte karmid seadused. Väga rangetest karistustest üritati hoiduda. Otsuse langetamisel arvestati eelnevaid sarnaseid juhtumeid.
Peatükk 23
Maa ja linn
Enamik inimesi olid talupojad – maaomanikud ja rentnikud. Ülemkihtide inimestel olid suured maavaldused. Kujunesid ulatuslikud orjatöödel põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid , mille toodang läks müügiks. Hiljem toodeti enda tarbeks.
Roomas olid kõrgelt arenenud linnad ning kõik jõukad inimesed elasid seal. Linn ja maa olid tihedalt seotud.
Kõik inimesed kuulusid seisustesse.
Senaatoriseisus – ülikud, senaatorid, leegionide ülemad ja provintside asevalitsejad
Ratsanikuseisus – jõukad inimesed, kes tegelesid finantsidega, kaubandusega, määrati kohtunikeks
Lihtrahvas – käsitöölised ja põlluharijad
proletaarid – varatud linnaelanikud
Orjad ja vabakslastud
Orje oli väga palju erienvatest seisustest. Nad töötasid käsitöölistena, latifundiumites ja kaevandustes. Haritud orjad olid arstid või õpetajad. Nad olid omaniku vara. Mõned peremehed lasid neil endal elatist teenida ja nõudsid selle eest raha. Mõnikord lasti orje vabaks hea teenistuse eest või heast südamest. Mõned orjad aga kogusid varanduse , ostsid end vabaks ja said jõukaks.
Perekonnad ja naiste positisioon
Perekonnad olid patriarhaalsed – võim kuulus pereisale. Tema võim ulatus kaugele – poegade naiste ja lasteni. Naised olid meesoost sugulase eestkoste all ja neil puudusid poliitilised õigused. Abielu sõlmiti peale murdeiga ja naine pidi olema truu. Teatud juhtudel naised lahutasid ja elasid oma elu iseseisvalt. Selliseid naisi oli keisririigi ajal rohkem kui varem.
Nad ei olnud kõrvaldatud avalikust elust – koos mehega võeti vastu külalisi ja tehti visiite sõprade juurde.
Avalikud mängud
Roomlased armastasid gladiaatorite võitlusi ja algselt korraldati neid usulistel tähtpäevadel. Keisririigi ajal muutus see meelelahutuseks . Ehitati amfiteatreid (nt Colosseum Roomas), kus neid võitlusi korraldada saaks. Kahevõitlus, erinev relvastus ja vastane ( metsloomad ). Rahvas/ keiser andis lõpliku otsuse.
Lisaks meeldisid roomlastele hobukaarikute võidusõidud hipodroomidel ja üks tuntuim ringrada on Circus Maximus Roomas. 4 võistkonda. Võistlejad olid orjad, kes üritasid ühiskonnas kõrgemat seisust saavutada.
Peatükk 24
Rooma linn
Linnas elas nii rikkaid kui vaeseid ja etniliselt oli see samuti kirev – sisse rännanud oli inimesi kogu impeeriumist. Kõnekeeleks oli ladina keel.
Keisririigi ajal töötati välja kindel linna planeering . Foorum – sümboolne piduliku ilmega keskus. Selle naabrusse rajasid keisrid omanimelised väljakud – keiserlikud foorumid. Hipodroomid, teatrid, amfiteatrid , triumfikaared (lubjamört!), obeliskid, kõigi jumalate tempel Panteon , paleed.
Rajati kuivenduskanaleid, millest arenes välja kanalisatsioon . Käidi avalikes saunades, kus olid ka raamatukogu ja lugemisruumid. Hakati ehitama korruselamuid ( tellised +lubjamört+ betoon ), kus puudus siiski kanalisatsioon. Majad olid ehitatud kiirustades – lohakad ja ebaturvalised.
Hakati rajama veejuhtmeid – akvedukte, mis varustasid linnu joogiveega. Küttesüsteemid. Ületati kreeklasi ja saavutati kõrge tase ehituskunstis.
Peatükk 25
Jumalad
Igal asjal/elusolendil oli mingi jõud, mida nimetati nuumeniks. Igal majal olid kaitsevaimud, tähtsaimad olid laarid , kes kehastasid esivanemate hingi. Tähtpäevadel toodi neile annetusi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim geenius , kes edendas soojätkamist.
Jupiter – Zeus – taeva-, pikse -, tormijumalad
Mars – Ares - sõjajumalad
Juno – Hera
Poseidon – Neptunus
Hades – Pluto
Riik ja religioon
Need olid roomlaste arust lahutamatud ning riigi edukus sõltus täielikult jumala heasoovlikkusest, seega kõik usupidustused olid väga tähtsal kohal. Preestrid olid samuti riigiametnikud, kes määrati ametisse eluks ajaks. Nad jagunesid kolleegiumitesse, millest tähtsaim oli pontifekside kolleegium ja selle eesotsas pontifex maximus (keisririigi ajal oligi keiser ise). Pontifeksid jälgisid kalendrit , et õigel ajal pidustusi korraldada ja tähtpäevi tähistada.
Augustuse ajal hakati keisrit jumalana austama. Keisritele toodi ohvreid ja püstitati altareid.See komme tuli hellenistlikest riikidest ida pool.
Ennete tõlgendamine
Samuti nagu religioongi, oli ka ennete tõlgendamine allutatud riigi huvidele. Seda tegid augurid. Ennete tõlgendamine kuulus iga ohvritoomise juurde, jumalad võisid ilmutada oma tahet erinevatel viisidel . Kõige kriitilisematel hetkedel pöörduti Kapitooliumil säilitatud sibülliraamatute poole (kreeka päritolu ennustajanna; Itaalia, Kyme; 3 papüüruserulli, mis ennustasid riigi tulevikku).
Haridus
Rikkamad inimesed võtsid endale koduõpetaja, vaesemad saatsid lapsed kooli. Enamasti õppisid poisid. Õpiti kaua, sest neist pidid sirugma silmapaistvad inimesed riigis. Sageli saadeti lapsi Kreekasse mõne tuntud õpetlase juurde. Õpiti kreeka keelt, kultuuri, rooma ajalugu ja kirjandust. Kõige sellega kaasnes ka sõjaline ettevalmistus.
Teater
Oli väga kreekapärane, lava ja istekohad olid algselt puust, vabariigi lõpuks ehitati need kivist. Näitlejad olid madalatest ühiskonnakihtidest. Teatris ei käsitletud tõsiseid teemasid ja draamasid, süžeed olid mõeldud meelelahutuseks. Enamasti kreeka näidendite mugandused. Põhilised tegelased olid kreeklased või siis tavalised tüübid, kelles võisid roomlased ennastki ära tunda (orjad, prostituudid , noorukid, ihned vanamehed, hooplevad sõjamehed).
Kultuuri õitseng Augustuse ajal
Augustus oli suur kultuuri soosija, tahtis, et kunstnikud ja kirjamehed jäädvustaksid selle rahuaja väärikalt oma teostes. Tema taotlusi aitas ellu viia rikas sõber Maecenas , kelle nimest tuleneb rikka kulturisoosija üldnimetus metseen.
Tollest ajast tõuseb kõige enam esile poeet Vergilius, kes lõi eepose “Aeneis”, mis oli võrreldav Homerose eepostega. See räägib Trooja sõja kangelasest Aenasest, kes rändas tagasi oma kodulinna Itaalias ja pani alguse valitsejasoole, kust hiljem võrsus Rooma rajaja Romulus . Augustus uskus, et pärineb Romulusest ja nii ülistaski see eepos Augustuse esiisa.
Ajalookirjutus
Ajalugu hakati kirja panema kreeklaste eeskujul III saj. ekr.
Tuntuim rooma ajaloolane Titus Livius pani kirja kogu Rooma ajaloo alates Romulusest kuni Augustuseni. Ta tugines alati vanematele ajaloolastele ja ei toonud välja senitundmatuid fakte, pigem püüdis edasi anda õpetlikku sõnumit, kuidas teatud voorused hoidsid riiki õitsvana ( distsipliin , vaprus, patriotism , lihtsus). Moraalilangusega langes ka riik. Pani kirja palju värvikaid legende roomlaste vaprusest, mis kajastavad roomlaste endi ettekujutust minevikust.
Peatükk 26
Idamaised ja hellenistlikud usundid Roomas
Mitmed religioonid olid omavahel läbipõimunud, seda soodustas alade allutamine Rooma võimule. Paljudele jumalatele toodi ohvreid kitsas ringis lootes saada emotsionaalsemaid sidemeid jumalatega, et peale surma parem saatus saada. Neile, kes ei olnud piisavalt pühendunud, oli keelatud rääkida mis toimus nendel riitustel. Siiski ei unustatud Rooma põhijumalaid ja toodi ohvreid, kuigi need ei tekitanud nii suuri tundeid, pigem tehti seda lihtsalt selleks et näidata, et inimesed on endiselt truud Rooma riigile.
Kristluse tekkimine
Rooma võimule allutatud Palestiinas elasid juudid ja nende usk oli ammu olnud monoteistlik , seega nemad Rooma jumalaid ei austanud ja sellesse suhtuti mõistvalt. Ka Juudamaa valitsejale jäeti ulatuslikud volitused siseasjade korraldamisel. Juudid ootasid siiski Taaveti soost messiast, kes tooks tagasi Iisraeli muistse hiilguse ja taastaks õnneajastu, sest võõra ülemvõimuga ei oldud rahul.
Messia ootustel põhines ka Jeesuse õpetuse tegevus (1. saj. Pkr). Jeesus oli juudi soost puusepa poeg, jutlustaja, kes kuulutas taevariigi peatset saabumist. Sinna said aga ainult need, kes tõesti uskusid tema sõnumisse. Rikkus ja edukus ei olnud tähtsad, sest need asjad hoidsid inimesi maiste väärtuste juures. Taevariiki said ainult need, kes jumalat tõepoolest armastasid.
Kõigi õpetuse üksikasjades ei saa kindel olla, sest need pandi kirja 50 a peale Jeesuse surma.
See õpetus leidis palju pooldajaid ühiskonna alamkihtidest. Jeesus arvas, et preestrid pööravad liigset tähelepanu religioossete ettekirjutuste formaalsele küljele, unustades ära tõelise armastuse jumala vastu. Preestrid aga arvasid, et ta taganeb Moosese seadustest ja eksitab juute tõelise messia ootelt. Rooma võimud arvasid, et see õpetus võib põhjustada rahvarahutusi.
Aastal 30 pKr saabus Jeesus oma toetajatega Jeruusalemma, kus ta vangstati ja löödi risti Kolgata mäel.
Jeesuse pooldajad uskusid, et 3 päeva pärast surma tõusis ta üles taevasse , ilmutas end austajatele ja kuulutas veelkord jumalariigi saabumist. Juurdus usk, et Jeesus oligi kauaoodatud messias e Kristus (christos-salvitu). Lisaks sellele peeti Jeesust Jumala Pojaks, kelle isa oli saatnud maale ristisurma ja õpetusega jumalariigi saabumist ette valmistama.
Kristluse levik
Kristlus oli kõigile rahvastele avatud ja seda levitavad apostlid selgitasid selle olemust ja võitsid usule uusi pooldajaid. Tähtsaimad apostlid olid Paulus ja Peetrus . Peetrus oli juba Jeesuse eluajal õpetaja ja lähikaaslane (+pani aluse esimesele kogudusele ja sai esimesks Rooma piiskopiks), Paulus seevastu pöördus ristiusku alles peale Jeesuse surma (+levitas usku kreekakeelse elanikkonna seas).
Pühakirja kujunemine
Pühakiri e. Piibel koosneb Vanast ja Uuest Testamendist. Uude Testamenti kuuluvad kristlike autorite lood Jeesuse elust ja õpetusest, neid nimetatakse evangeeliumiteks. Neid on neli. Matteuse, Luuka, Markuse ja Johannese evangeeliumid. Peale selle arvatakse pühakirja hulka ka Johannese ilmutusraamat, mis kirjeldab saatana võimutsemist enne taevariigi saabumist, viimset kohtupäeva. Vana Testament tõlgiti juba hellenismiperioodil heebrea keelest kreeka keelde. Uus Testament oli alguses peale kreeka keeles ning IV saj pKr tõlgiti see ladina keelde Hieronymose poolt ( Vulgata ).
Kristlased ja Rooma riik
Kristlus sarnanes teiste uskumustega, sest enamasti alati taheti saada läbi jumala surmajärgsesse ellu.
Erinevalt teistest olid nad aga ranged monoteistid. Selle tõttu ei saanud nad ka austada teisi jumalaid ja tuua ohvreid Rooma keisritele ja see tähendas allumatust. Levisid kuulujutud, et kristlased ohverdavad oma riitustel ka inimesi. Kristlus keelati Rooma riigis ära, sest see oli ohtlik – jumalate mitteaustamine võis tuua hädasid mitte ainult kirstlastele, vaid tervetele piirkondadele.
Esimene tagakiusamine toimus aastal 46 pKr, kus neid süüdistati linna süütamises.
Peatükk 27
Keiser, riigivõim ja sõjavägi
Sisesegadused panid aluse reformidele ja keisrid tugevdasid bürokraatiat. Neil oli piiramatu võim ja senat kaotas oma rolli riigi juhtimises. Senati asemel toetus keiser ametnikkonnale. Linnade OV-d säilisid, kuid asevalitsejate arv suurenes märgatavalt.
Sõjavärgi korraldati ümber – lisaks piirikaitsele tekitati reservvägi, mida sai suunata iga hetk kuhu iganes.
Alamate vabadust piirati oluliselt, madalamast seisusest inimesed sunniti makse maksma, senaatorid olid neist vabastatud.
Ristiusu võidukäik
313. aastal legaliseeris Constantinus ristiusu ja väga paljud inimesed pöördusid just sellesse usku, sest tihtipeale andis see soodsad võimalused karjääri teha. Keelati ära olümpiamängud, pandi kinni vanade jumalate templid või muudeti need ristiusulisteks. Algas paganate tagakiusamine.
Kristlasi hõlmas üleüldine e. katoliiklik organisatsioon – kirik . Kiriku peamised struktuuriüksused olid piiskopkonnad. Piiskopile alluvat ala nimetatakse diötsees (kr k valitsusala ). Tavaliselt hõlmas see ühte linna koos ümbruskonnaga. Suuremate diötseeside eesotsas seisid peapiiskopid e. metropoliidid . Kujunes välja 5 piiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia, Rooma ja Konstantinoopol. Kõige tähtsamaid küsimusi asutati kirikukogudel e sinodidel, kuhu kogunesid metropoliidid ja piiskopid.
Hereesiad (ketserlikud usulahud)
Kuna Jeesuse õpetuse sõnu võis tõlgendada mitmeti, puhkesid riigis tülid. Keisrid kutsusid kokku üleriigilised kirikukogud ja nende otsuste põhjal kujunes nö õige e ortodoksne usutunnistus , mis sõnastati nn apostelliku usutunnistusena. Vähemusse jäänud arvamused kuulutati ketserlikeks väärõpetusteks e hereesiateks.
Ägedaimad vaidlused puhkesid Püha Kolmainsuse küsimustes. Kristlased arvasid et jumal kujutab Isa ( Loojat ), Poega (Kristus) ja Püha Vaimu. IV saj. pani piiskop Arius aluse ariaanlusele ja väitis, et kuna Kristus kui Poeg on Isa loodud, siis ei saa ta olla Isaga samaväärne ja igavene . Ta oli loomult inimlik. Kristlastele oli see vastuvõetamatu, sest nende arvates sai ainult jumalik olend avada neile tee taevariiki. Ariaanlus kuulutati ketserlikuks, kuid see levis siiski germaanlaste seas.
Kloostrite teke
Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja keha ajutine. Hinge eest tuli hoolt kanda, kui tahtsid pääseda taevariiki. Inimesed hakkasid sellele aina rohkem tähelepanu pöörama, lõpetasid ära keha eest hoolitsemise, tegeled enesetreeninguga ja pühendusid Jumalale. Seda nimetatakse askeesiks. Inimesed eraldusid tsivilisatsioonist, neid nimetati eremiitideks või munkadeks. Nende ühendamiseks rajati kloostreid, kus nad tegelesid enda harimisega ja tuntud kristilike autorite tööde ümberkirjutamisega.
Peatükk 29

Peale hiilgeperioodi I-II sajandil toimusid riigid kodusõjad ja sisesegadused. Keiser Diocletianus taastas mõneks ajaks rahu ja suutis riiki korralikult valitseda kärpides senati õigusi ja tugevdades bürokraatiat. Constantinus Suur jätkas tema poliitikaga ja legaliseeris risitusu 313. aastal. Rajas impeeriumi uue pealinna Konstantinoopoli. 395. aastal juurdus tava jagada riik kahe keisri vahel ära Ida- Ja Lääne-Roomaks. 375. aastal tulid hunnid Euroopasse, ka germaanlased hakkasid Rooma poole liikuma. Nad olid küll liitlased, kuid tegutsesid sageli keisrist sõltumatult. Keisrid hakkasid kaotama võimu provintside üle. 410. aastal germaanlased rüüstasid Rooma linna. 476. aastal kukutas germaanlaste väepealik Lääne-Rooma keisri, tunnistas ainuvalitsejaks Ida-Rooma keisri ja hakkas tema asemikuna Itaalias valitsema . See sündmus tähistab Lääne-Rooma langust ja vanaaja lõppu.
Ida-Rooma keiser Justinianus hakkas vallutatud alasid tagasi vallutama ja tal isegi õnnestus see osaliselt, kuid riiki tabas epideemia ja sõjad ning ta ei suutnud kõiki oma eesmärke täide viia. Enamiku Itaaliast pidid nad loovutama uutele germaani ja slaavi hõimudele, võim säilis ainult Balkanil.
Rooma riik ja germaanlased
Rooma riigi naabruses on alati elanud germaanlased ja neid hakati üha enam sõjaväkke palkama, sest mehi oli vähe. Rahvasterändamise ajal tungisid nad hunnide survel Rooma ja nad tunnistati liitlasteks. Peale 476. aastat (kukutati Lääne-Rooma keiser) tõusis nende osatähtsus veelgi ja kogu idapoolne ala oli nende väepealike võimu all.
Germaanlased püüdsid muganduda Rooma riigikorraldusele, võtsid üle nende kombed ja lisasid ladina keelele oma tunnuseid. Võtsid vastu ristiusu, kuid seda ariaanlikul kujul.
Linnade järk-järguline allakäik
Läänest algas linnade allakäik: rikkamad eelistasid maamõisaid, kaubandus soikus ja kõike hakati tootma enda tarbeks. Aina vähem sõltuti imporditavast kaubast , provintsid elasid oma elu. Nõrgenesed sidemed eri piirkondade vahel.
Rooma õigus

Selle aja üks tähtsamaid saavutusi oli rooma seadustiku koostamine. Kokkukutsustud juristid süstematiseerid ja korrastasid varem välja antud seadusi, lisasid oma kommentaare ja seletusi ning selle tulemusena valmis paari tuhande leheküljeline õigusteaduslik suurteos Corpus juris civilis.