Gooti stiil. Referaat (0)

Gooti stiil sai oma nime gootide hõimu järgi, kui 16.sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks, barbaarseks ja aegunuks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.
12. sajandil piirdus kuningate võim ainult Pariisi lähiümbrusega, kuid Prantsusmaa kirik tahtis toetada monarhia tugevnemist. Saint- Denis ` kloostri abt Suger otsustas muuta oma kiriku kaunimaks ja enam palverändureid ligi tõmbavamaks, et suurendada kuningavõimu autoriteeti. Tema eesmärgiks oli hoone, mille üksikosade numbrites väljendatavad vahekorrad oleksid niisama harmoonilised nagu jumalik universum ning mida täidaks "imepärane valgus", mis muudaks "aine ainetuks". 1144. aastal sai valmis Saint- Denis`kloostri kiriku ümberehitus. Seda loetakse gooti stiili sünniks.
Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt. Teravkaare raskus suunati rohkem ülalt alla, mitte niipalju külgedele kui ümarkaarele. Travee kohal ristusid diagonaalselt kaks teravkaart, mida nimetati roieteks. Nendevahelised osad võis laduda hoopis õhukesed. Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu hiigellooma skeletti. Ehitist kandsid piilarid , tugipiidad, tugikaared , vööndkaared ja võlviroided.
Saint- Denis` uus koor vaimustas kõiki külalisi. Pariisis ja selle ümbruse linnades hakati ehitama suuri kirikuid uues stiilis. Varagootikasse kuulub Pariisi Jumalaema katedraal ( Notre Dame), mille ehitamist alustati 1163. aastal. Kõrggootika ( 1200-1400) esimene suurteos oli Chartres `i katedraal, järgnesid Reimsi ja Amiens . Gooti katedraalide põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist . Kesklöövi tähtsus tõusis, see ehitati külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti süsteem võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid nii kitsad ja madalad, et nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril nüüd mitu väikest väljaehitist- kabelit , mis kokku moodustasid kabelitepärja. Pärja keskmine kabel , mis asus kiriku pikiteljel, oli teistest pisut suurem ja kandis nime Maarja kabel.
Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisema, avarama ja vabamana ning pilk võis peatumatult haarata kõike kuni Maarja kabeli akendeni. Teravad kaared, kõrged võlvid, mis tunduvad veelgi kergemana, kui nad tegelikult on ja üldse kõigi detailide suundumus ülespoole nagu kaotaks kivide raskust. Et selline konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega.
Gooti kirikud olid sageli ohtrate raidkivikaunistustega. Nende seas võib näha erinevaid ristikulehe, õite ja pungade motiive, rosette , väikesi ehistornikesi, muinasjutulisi koletisi , tulekeele kujundeid, viinapuuvääte jne., rääkimata muidugi piiblitegelastest ja pühakutest.
Pariisi kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi kõrval ja veel üks väike haritorn nelitise kohal. Peafassaadis oli ka kolm suurt teravkaarset portaali. Vastavalt löövidele oli keskmine portaal avaram. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud . Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken , veel kõrgemal ulatus põiki üle kogu fassaadi rida skulptuure teravkaarelites niššides- nn. kuningate galerii. Tornikiivrid jäid aga sageli lõpuni ehitamata.
Gooti stiil levis kogu katolikus Euroopas. Ilmselt sobis gootika hästi nii usuliste tunnete kui ka linlaste tugevneva iseteadvuse väljendamiseks.
Inglise gootika alguseks loetakse Canterbury katedraali ümberehitust 1175. aastal ühe prantsuse meistri osavõtul ning 13. sajandil ehitati Londonis üsna prantsuspärases stiilis Westminister Abbey . 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses levis seal aga ka omapärane inglise varagootika , millel on rida erijooni- kirikud on suhteliselt pikad ja madalad, mistõttu tugikaari polnud üldse vaja või lisati need hiljem. Kirikute koor lõpeb sirgelt . Rikkalikult dekoreeritud läänefassaad. Kõige kõrgem torn on tavaliselt nelitise kohal. Inglise varagootika võimsaimaks näiteks on Salisbury katedraal.
Umbes 1250 - 1350 loodud inglise gootikat nimetatakse dekoreeritud stiiliks( nt. Yorki katedraal). Stiili nimetuse põhjustab ehisdetailide rohkus . Kirikute siseruum muutub avaramaks, vööndkaared lamedamaks, koori idaseina tehakse suur aken. Võlvidele lisatakse dekoratiivseid roideid, tekivad fantastilised lehvik -, täht- ja võrkvõlvid, mis Prantsusmaale jõuavad alles hilisgootika perioodil.
Inglise hilisgootika nn. perpendikulaarset stiili iseloomustab Golucesteri katedraal, inglise ilmaliku gootika headeks näideteks on Cambridge´i ja Oxford `i kolledžite hooned.
Itaalias jäid tugevaks romaani stiili ja varakristliku arhitektuuri traditsioonid ning gootika tehnilisi saavutusi kasutati tagasihoidlikult. Kirikute tugisüsteem oli lihtne, mõnikord oli kesklööv võlvimata ning tornid puudusid, kuid kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn . Sage oli kuppel nelitise kohal. Itaalia kirikute sidet gootikaga rõhutavad teravad kaared ja kooriakende kuju. Pikihoone valgmiku aknad on Itaalia kirikutes aga tihti väikesed ja ümmargused. Itaalia hilisgootika suurteos on viielööviline basilikaalne Milano katedraal.
Mitmed Põhja- Itaalia linnad olid väga rikkad ja tugeva omavalitsusega. Nendes linnades püstitati suuri lossi- või linnusetaolisi raekodasid ( Siena Palazzo Pubblico) ja luksuslikke elamuid( Ca´d´Oro Veneetsias).
Saksamaale jõudis gootika alles 13. sajandi keskpaiku. Esimene ehitis oli Magdeburgi toomkiriku koor, mis lähtub prantsuse gootika süsteemist.
13. sajandi keskel alustati Strasbourgi toomkiriku ehitust, mille läänefassaad meenutab Notre Dame oma Pariisis. Strasbourgi kirik oli eeskujuks mitmetele saksa kirikutele.
Alates 14. sajandi keskpaigast hakati Saksamaal vastavalt linnakodanike maitsele püstitama omapärast gootikat. Selleks lihtsustati ja muudeti prantsuse gootika süsteemi- kahe läänetorni asemel ehitati üks, loobuti kabelitepärjast, trifooriumist, kimppiilarid asendati ümmarguste või kaheksatahuliste piilaritega jms. Basiilikatele hakati eelistama kodakirikuid.
Saksa hiligootika ilusaim näide on Püha Anna kirik Annabergis.
Gooti skulptuuri algus on jälgitav Chartres`i katedraali läänefassaadil, kus kuigi enamiku figuuride kehad on veel täiesti tinglikud, silindritaolised ja jäigad, on nad juba vähem seinaga seotud. Gootilik on aga nende nägude realistlik ja isikupärane käsitlus ning nende õnnis ilme.
Gooti stiil soosis kunstis looduse jäljendamist. Ornamentika nii ehitistel kui ka esemetel kujutab näiteks taimelehti väga loodustruult.
Kõrggootikat näitavad Reimsi ja Amiens`i katedraali figuurid . Erinevates poosides kujutatud peaaegu vabafiguurid. Nende rõivad ei mõju enam tühjana, kuid katavad kogu keha. Kuna keskaegsele kunstnikule oli esmatähtis nägu ja selle ilma, siis anatoomia täpne arvestamine polnudki oluline. Seetõttu pole figuurides näha kontraposti jälgimist ning selle kajastusena tekkis S-tähte meenutav nn. gooti poos. Kõik figuurid on veenvalt elulised ja isikupärased, kõik väljendavad suursugust, kuid lahket väärikust, kõigist õhkub siirast usutunnet ja kindlust .
Elavate inimeste portreteerimist skulptuuris esines gootikas harva, vaid suurnike pildid hilisgootika ajal nende hauaplaatidel.
Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks saab lugeda klaasimaali, vitraažikunsti. Gooti katedraalides oli seinapinda vähe, nii et seinamaalide asemel hakati rohkem tegema tahvelmaale. Suured aknad aga soodustasid vitraaži viljelemist. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest, omavahel ühendasid neid tinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoontega. Ainult väiksemad detailid kanti värvidega klaasile . Klaaside värvid olid kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa imepärane valgus. Siiski polnud vitraažakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik "lugeda" nagu religiooseid jutustusi. Kauneimad vitraažaknad on Chartres`i katedraalis ning Pariisis kuninglikus kabelis Sainte- Chapelle `is.
Itaalia kirikutes aga, kus olid väiksed aknad, olid au sees rohkem tahvel - ja seinamaalid.
Sajandeid hiljem järgnes gooti stiilile veel pseudogooti periood. Kõige varem, juba 18. sajandi alguses algas pseudogootika vaimustus Inglismaal. 19. sajandi II poolel hakkasid ka Eestimaa mõisnikud püstitama pseudogooti stiilis ehitisi , näiteks Alatskivi loss, Glehni loss Nõmmel ja Vääna Jõesuu loss. Paljud keskaegsed kirikud ehitati ümber kuivavõitu pseudogooti stiilis.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil#Prantsusmaa
"Kunstilugu koolidele" Lauri Leesi , 2003, lk. 56- 63
"Kunstikultuuri ajalugu" Jaak Kanglaski, 2003, lk. 136-151
"Gooti kunst " Michael Camille, 1996