Gooti kunst (0)

Gooti kunst .

Referaat.
Sigrid Nurmeleht 10c
Gootika tekkis 12. sajandi esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal. Prantsusmaa on keskaegse teaduse ja luule sünnikoht. Stiili nimetus tinglik (tekkis 16-18 saj.). Siis oli terminil „gootika“ halvustav tähendus – sünonüümiks sõnadele „metsik“, „kultuuritu“, „barbaarne“. Nimi võeti idagermaani hõimu gootide järgi. 13. saj. väljakujunenud feodalism ja naturaalmajandus ei vastanud enam ühiskonna arengule ja nõuetele. Arenesid linnad, elavnes kaubandus, käsitöölised jagunesid tsunftidesse . Feodaalide survele ja nõudmistele vastasid talupojad ülestõusudega, mis õõnestasid feodaalset ühiskonda.
Alates 11. sajndi lõpust hakkab Euroopas kõigil elualadel juhtivat osa mängima Prantsusmaa.
Gooti stiili tekkes on olulised linnade areng, keskse kuningavõimu kujunemine, rüütlikultuur, linnade sõltumatus. Filosoofia ja teoloogia areng, kiriku reformipüüded, maailma nähtuste seadmine rangesse alluvussüsteemi – gooti katedraal keskaegse mõtteviisi ja maailmapildi kehastus.
Gooti stiili arengus 3 etappi :
1. VARAGOOTIKA – 12. saj. II pool
2. KÕRGGOOTIKA – 13. ja 14. saj.
3. HILISAGOOTIKA – 15. saj. ja 16. saj. algus

GOOTI SÜSTEEM

Gootika eelkõige tähendab sakraalset kunsti. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani arhitektuuri süsteemist. Kuid põhiprobleemiks jäi kirikute katmine vastupidava laega .
Gooti ehitussüsteem tekitab täieliku muutuse, võttes tarvitusele:
- teravkaare
- roidvõlvi (ristroidvõlvid)
- tugipiidad ja tugikaared .
Teravkaare raskus on suunatud ülevalt alla, mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaarte kasutamine võimaldas ehitada kõrgemaid ja õhemaid müüre.
Roidvõlvi iseärasus on, et igas võlvikus on diagonaalselt asetatud 2 tugevat raidkivist vööd. Lõikuvad vööd moodustavad kindla raami võlvisiiludele. Võlvisiilud on õhukesed ja kerged ning kandev osa on peamiselt roietel. Võlvide kaal vähenes tunduvalt ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid , mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede kohale tugikaared, mis andsid surve edasi tugipiitadele.
1. TUGIPIIT
2. TUGIKAAR
3. FIAAL
4. PEALÖÖV
5. KÜLGLÖÖV
6. PÄISKIVI
7. TRIFOORIUM
Konstruktiivselt oluline detail on päiskivi - võlvi roiete ristumiskohal paiknev võlvipinnast eenduv, üldjuhul dekoreeritud (ornamenteeritud v. figuraalse reljeefiga kaunistatud) kivi, mis pingestab roided .
Teravkaarte, roidvõlvide ja tugikaarte kasutamine võimaldas ehitada väga kõrgeid ja avaraid kirikuid. Müürid ei pidanud enam massiivsed olema – seetõttu sai kasutada väga palju aknaid. Võlvisiilud ja seinad olid konstruktiivses mõttes teisejärgulised. Gooti katedraal on skelettehitis. (Romaani kirik seevastu massehitis). Vertikaalne suunitlus – pürgimine kõrgusesse. Tugikaarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad dekoratiivsed ehistornikesed ehk fiaalid ning paljud raiddetailid – ristlillikud, siirud, krabid .
fiaal - sale terav tornike ehisviilude, tugipiilarite ja -piitade, tornide jms. kaunistamiseks , lõpeb püramidaalse krabidega kaunistatud kiivri ja ristlillikuga.
ristlillik - ristikujuline stiliseeritud lehtede ja väikese pungaga lõppev kaunistuselement hilisgooti ehituste tornidel, viiludel, rinnatisel.
krabi - (sks. Krabbe), ka ronileht ja kivilill - keerduvate lehtedega või pungakujuline ehismotiiv gooti arhitektuuris. Ronitaime kujutisena ehisviile, fiaale ja tornikiivreid kaunistades andis neile suurema kerguse ja õhulisuse
siir - kolmveerandringidest koosnev gooti ornamendimotiiv. Sõltuvalt ringide arvust kannab nime kolmiksiir , neliksiir, hulksiir.
Keskmise portaali kohal asetseb tavaliselt ümmargune roosaken – rikkaliku ehisraamistikuga suur ümmargune aken romaani ja gooti kiriku fassaadis, paikneb portaali kohal lääneseinas või transepti otsaseinas; koos vitraažiga omab sümboolset tähendust. 12. saj. keskel omandavad need olulise tähtsuse gootika arengus. Gooti ehisraamistike täiustudes muutus roosakende kiviosa aina filigraansemaks ning jättis rohkem ruumi vitraažidele.
Roosakna kohal üle fassaadi rida skulptuure teravakaarelistes niššides – kuningategalerii - gooti kiriku välisfassaadil teravakaarsetes niššides roosakna kohal asetsev skulptuuridest horisontaalrida, mis moodustab nn. fassaadi kolmanda vööndi. Iseloomulik eelkõige Prantsusmaa gooti kirikutele. Eestis Tartu Jaani kiriku läänefassaad. Tavaliselt asusid 2 suurt torni läänefassaadi kõrval, tornikiivrid jäid sageli lõpuni ehitamata. Nelitise kohal oli väike haritorn. Välisarhitektuuris on suur osa tornidel. Tornid võivad olla ümmargused, nelja- või kaheksatahulised. Tornid asetsevad nelitise kohal, pikihoone nurkades jne. Itaalias puuduvad ehitisega orgaaniliselt seotud tornid, need seisavad ehitise kõrval iseseisvalt (kampaniilid).
Portaalide kohal asuvad ehisviilud ehk vimpergid (sks. Wimperg).
Gooti arhitektuuris terav dekoratiivviil portaali, akna või niši kohal, sageli kaunistatud krabide ja ristlillikutega, vahel ka figuuridega. Rõhutab gootikale omast vertikaalsust.
Peafassaadil tavaliselt 3 suurt teravakaarelist portaali. Portaalide kohal teravad kitsad ehisviilud ehk vimpergid.
Uksed – portaalid – asuvad läänepoolses osas, aga sageli ka pikihoone külgedel. Suuremates kirikutes lääneküljel portaale 3, keskmine – peaportaal – on teistest suurem ja dekoratiivsem.
Portaali külgedel – palestikus – on püstised süvendid, millesse on asetatud väikesed sambad. Portaali kaareosa moodustavad arhivoldid, mis ümbritsevad poolkaarekujulist kaartvälja ehk tümpanoni. Portaalid on figuraalsete ja ornamentaalsete kaunistuste keskmes, eriti tümpanon.
1. RISTLILLIK
2. EHISVIIL
3. KAAREALUNE MÕIKALÕIK
4. TÜVESEVÕRU
5. ARHIVOLDI MÕIKAD
6. ARHIVOLDI ASTMED
7. PALESTIKU ASTMED
8. PALESTIKU SAMBAD
9. SOKKEL
10. BAAS
11. PALESTIK
12. TALUM
13. LÄVEKIVI
Välismüüre liigendavad liseenid – teatava vahemaa tagant müüri pinnast eenduvad (samba) pilastrisarnased vertikaalsed ribad, neid ühendab sageli üksteisega kaarfriis – friis , mis koosneb väikestest kaartest. Sage dekoratiivne element on petikniššid ehk petikkaared, fassaadidel kasutatakse ka kääbusgaleriisid.

INTERJÖÖR

Põhiplaan – pikihoone ja transept moodustavad ladina risti. Transept eendub vähem, liitub terviklikumalt pikihoonega. Enamasti 3-5 löövilised, basikaalsed. Kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Külglöövid jätkuvad teisel pool transepti kooriosas, moodustades kooriümbriskäigu. Krüpte ei ehitata enam, seega on põrand tasapinnaline. Koori lõpmik on harilikult tahuline ehk polügonaalne, apsiidi asemel kooril mitu väikest väljaehitist, mis moodustavad kabelitepärja. Keskmist ja suuremat kabelit nimetatakse Maarja kabeliks. Ruum väga avar, õhuline ja vaba. Kõikide detalilide suundumus ülespoole –rõhutatud vertikaalsus.
Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis asendada need akendega.
Akendel kasutatakse enamasti vitraaži ehk klaasimaali. Aknaid liigendavad kitsad kivisambakesed, mis tipus moodustavad teravkaare. Akna ülemise osa täidavad rõngad, rosetid (kolmik-, nelik - ja kuussiirud) – tekkinud rikkalikku kivivõrku nimetatakse ehisraamistikuks. Hilisgooti perioodil muutus raamistik väga keeruliseks, koosnedes siirudest, ninadest, sfäärilistest kolm- ja nelinurkadest, leegi – ja kalapõiemotiividest (nn. leekestiil, eelkõige prantsuse hilisgootikas) jms.

GOOTI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL

Gootika tekkis Prantsusmaal. Esimene gooti süsteemis ehitis põhja pool Pariisi Saint-Denis klooster a. 1144.
Idee – üleloomulik valgus, ehitis, kus „aine muutuks ainetuks“. Gootika lähtekohaks on vaimsed eesmärgid.
Pariisi Notre-Dame – Jumalaema katedraal (alustati 1163, kesklöövi kõrguseks 33m)
Täiuslik kõrggootika Pariisi ümbruses 13. sajandil-
● Chartres’i katedraal – fassaaditornid, vitraažaknad
● Reimsi katedraal – täiuslik fassaad , ca 2500 skulptuuri fassaadil
● Amiens ’i katedraal
Prantsuse gootika süsteem (läänefassaad):
- 3 portaali
- roosaken
- kuningate galerii
- kääbusgalerii
- 2 läänefassaadi torni
HILISGOOTIKAT nimetatakse Prantsusmaal ka leekestiiliks:
- dekoor olulisem kui konstruktsioon
- leekemotiiv (eriti akendel)
- teravkaarte kõrval teised kaaretüübid – tudor -, ümar-, lansett-, eesliselgkaar jne.
- rippuvad päiskivid – skulptuurid jne.
- erinevad võlvitüübid:
- tähtvõlv
- võrkvõlv
- kärgvõlv
- lehvikvõlv
Äärmuslik vertikaalsuunitlus
Rouen ’i katedraal – väga dekoratiivne, ehitatud 15-16 saj.
Tähtvõlv - ristvõlvi erivorm , kus lisaks konstruktiivsetele roietele on võlvisiiludel dekoratiivsed kõrvalroided, mis moodustavad tähelaadse kujundi. Kõigis roiete liitumiskohtades võivad olla päiskivid. Esineb hilisgootikas, (n. Maarja kirikus Lübeckis, Tallinna Oleviste kirikus).
Lehvikvõlv - võlvitüüp, mille roided väljuvad lehvikutaoliselt ühest punktist. Iseloomulik inglise gootikale, mis on mõjutanud ka Saksa ordu ehituskunsti.
Võlvitüübid:
1. pistiksiiluga silindervõlv 2. kloostrivõlv 3. servjoonvõlv 4.ristroidvõlv
5. tähtvõlv 6. domikaalvõlv 7. peegelvõlv 8. moldvõlv

GOOTI SKULPTUUR

Skulptuur on seotud arhitektuuriga. Ehitusplastika – ümarplastilised figuurid → asuvad niššis seina ääres. 12- 14 sajandini kasutatakse kivi, alates 15. sajandist puuskulptuur (puunikerdus), mis on värvitud. Skulptuur on samuti seotud filosoofia ja maalimapildiga. Skolastikas tugevneb Platoni ja Aristotelese liin ( meeleline maailm), mille arendab täiuseni Aquino Thomas , kelle järgi meeleline maailm on madalam kui Jumalariik , kuid Jumala looduna ei saa ka meelelised asjad olla päris väärtusetud. Samuti ülistab loodust kui Jumala loomingut Assisi Fransiscus. Sellega seoses hakkab kunst enam loodust jäljendama ja ka ornamentika on looduslähedasem (palju kasutatakse kohalike taimede matkimist). Siiski jääb gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks. Rõivad katavad ja varjavad keha, kuigi rõivavoldid on väga loomulikud – nende rütm ning vorm sõltub vähe nende all olevast kehast. Riietust kasutatakse ennekõike skulptuuri ja arhitektuuri sidumiseks.
Peatähelepanu inimese kujutamisel keskendub näole ja kätele (erinevalt antiigist ) ning inimese tundeelu kajastamisele.
2-13 saj. (nn. klassikaline ajajärk) – plastika on suursugune, pidulik ja pühalik – rüütlivaimu kõrgaeg. Skulptuuridel on monumentaalne iseloom, kasutatakse just välisarhitektuuri ilmestamiseks. (Chartres’i „Kuninglik portaal“; Amiens’i „Õpetav Kristus“ („Ilus Jumal“); Reims’i „Maarja ja Elisabeth “)
14. sajandi plastikas tekivad paralleelid mitmete usuliste ja müstiliste liikumistega. Motiividena tulevad kasutusele kannatuse, surma ja piinadeteemad – Kristuse kannatuslugu (Kristus süütu ohvrina). Süveneb Neitsi Maarja kultus , väga populaarsed Pieta-grupid (Maarja Kristuse surnukehaga), Maarja Kristus-lapsega. Vorm muutub tinglikumaks, kasutusele tuleb S- kurv ehk (gooti poos – kaarekujuline poos). Väheneb jutustav-literatuurne külg, rõhk eelkõige tunnete väljendamisel. Hakatakse tähelepanu pöörama kujude individualiseerimisele, igas inimeses nähakse isikupära. Plastika on väiksemamõõtmelisem, kasutatakse enamasti siseruumides, ning skulptuur on arhitektuurist vähemsõltuvam.
15. sajandil pöördutakse uuesti realismi poole, eelkõige Saksa gootikas. (Mujal liigutakse juba renessansi põhimõtete järgi). Pessimistlik ja meeleheitlik alatoon . Kannatuste ja piinade kujutamisel jõutakse naturalismini. Eelistatkse motiive, mis rõhutavad inimese surelikkust ja kaduvikumeeleolusid (sageli kohtab lausa lagunenud laipade ja skelettide kujutisi).
(ilmalik Naumburgi „Ekhard ja Uta“) Kui piiblitegelased ja pühakud kujutati küllaltki tinglikult ja kanooniliselt, siis kurjade jõudude ja kõrvaltegelaste kujutamisel sai plastikameistrite fantaasia vaba voli – need on väga vaimukad, fantaasiarohked ja grotesksed kogu gooti perioodi vältel.

GOOTI MAALIKUNST

KLAASIMAAL ehk VITRAAž
Kuna vaba seinapinda on väga vähe ja seda asendavad hiiglaslikud aknad, jääb romaani perioodil kasutatud seinamaal tahaplaanile, selle asemel kasutatakse just vitraaži. Temaatikaks on Piiblistseenid, pühakud, annetajad jne. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest, omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langevad kokku kujutise piirjoonte ehk kontuuriga. Väikesed detailid kanti värvidega klaasile.
Värv – sinine ja punane
- roheline, kollane, oranž
- grisaille- (pr.- gris - hall), hallikates toonides maaling , mõnikord kullaga täiendatud, imiteerib sageli skulptuuri või reljeefi. Võeti kasutusele prantsuse hilisgooti vitraažis.
Üldmulje – monumentaalne, dekoratiivne
- peensused, rafineeritus.
Kujutised ikonograafiliselt paigas – atribuutika
- figuuride paiknemine
- värv
Kompositsiooni põhimõte:
1. igale objektile oma ruum
2. kujutis – teispoolne , jumalik – pinnalisus, tinglikkus
3. ruum – kunstnik kujutab ruumi mitte enda ees vaid enda ümber
- palju vaatepunkte
- ümberpööratud perspektiiv
- aja- ja ruumipidevuse puudumine
- anda vaatajale selge ülevaade.
Jätkuv miniatuurmaali areng - Piiblid, kroonikad , rüütliromaanid.
Tahvelmaal hakkab levima just hilisgooti perioodil. 14-15 sajandil kasutatakse tahvelmaali just altarite juures. Levinuim selleaegne altaritüüp on tiibaltar - hilisgooti altari tüüp, mis koosneb predellast, korpusest, selle külge kinnituvatest tiibadest ja vahel pealmikust. Tiibu võib olla mitu paari, nende avamise ja sulgemisega oli võimalik näidata erinevaid ikonograafilisi kompositsioone vastavalt liturgilistele vajadustele. (Nt. Tallinna Mustpeade altar Niguliste kirikus).
1. keskosa ehk korpus
2. tiib
3. predella
4. mensa
5. stipes
Tiibadel olid tavaliselt maalid, lõpuni avatud altari keskel asus skulpturaalne või ka maalitud kompositsioon . Temaatika religioosne (Kristuse kannatuslugu, pühakute elulood ).
Lokaaltoonid, ruumikujutus tinglik. Näod ja poosid ilmekad, kuid sageli maneerlikud ja moonutatud (Eestis Bernt Notke ja Hermen Rode altarid).