Lasteaia sotsiaalne, eetiline, emotsionaalne ja füüsiline keskkond (0)

Lasteaia sotsiaalne, eetiline, emotsionaalne ja füüsiline keskkond
LASTEAIA KESKKOND
Inimene ei saa kasvada isolatsioonis ta vajab kasvukeskkonda ja kasvatust, et eluga toime tulla. Lisaks ümbritsevale keskkonnale avaldavad lapse arengule kahtlemata mõju ka kaasasündinud omadused. Varajane kasvukeskkond paneb aluse lapse edasisele arengule. See võib nii arendada kui pärssida laste arengu erinevaid tahkusid.
Esmatähtis on lapse kodune kasvukeskkond, kuid oluline mõju on ka lasteasutuse keskkonnal. Keskkonna mõju inimesele võib olla kolmesugune: ülekoormav, alakoormav ja optimaalne (Kolga, 1998).
Ülekoormavas keskkonnas ei tule laps toime info töötlemisega (lapsest läheb temale oluline informatsioon mööda).
Alakoormavas keskkonnas on aga olukord vastupidine: siin on laps infopuuduses. Lihtne keskkond on lapsele pigem väsitav (igav) kui stimuleeriv ja arendav . Nende vahepealne variant on optimaalne keskkond.
Iga koolieelse lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteasutuse õppekava , mis lähtub alushariduse raamõppekavast. Lasteasutus koostab raamõppekava alusel oma õppe- ja tegevuskava, arvestades lasteaia liiki ja eripära. Õppekavas määratakse õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, rühmade õppe-kasvatustöö korraldus, päevakavad, töö erivajadustega lastega, koostöö lapsevanematega. Lasteaia personalil on kasvukeskkonna loomisel täita suur ning vastutusrikas roll.
Struktureeritud keskkond (režiim, väärtused) on lapse arengukeskkonna kujundamisel esmatähtsad. Laps vajab piisavalt arendavat keskkonda, mis stimuleeriks tema arengut ja pakuks uusi võimalusi maailma tunnetamiseks ning avastamiseks. Selline keskkond pakub lapsele erinevaid sotsiaalseid, eetilisi ja emotsionaalseid olukordi , sealhulgas ka võimalikke käitumismalle nendes olukordades. Avatud õpikeskkonnas on lapsel võimalus teha valikuid ja vastutada oma tegevuse tagajärgede ees.
Kasvukeskkonna füüsilised tegurid ja õpetaja õppe- ning kasvatustegevus (kuidas seatakse tegeluste eesmärgid ja kuidas neid läbi viiakse, õpetamise meetodid jne) mõjutavad suhtlemist ja omavahelist läbisaamist. Toodu hõlmab nii laste, personali kui ka vanemate omavahelisi suhteid.
Füüsilise konteksti mõju uurimisega inimeste käitumisele ja kogemustele tegeleb keskkonnapsühholoogia (environmental psychology) ( Hayes , 2002). Antud peatüki eesmärk on vaadata lasteaia kasvukeskkonda
aga kasvatusteaduslikust vaatepunktist sotsiaalseid, emotsionaalseid ja eetilisi kasvukeskkonda iseloomustavaid näitajaid. Õpikeskkond koosneb ruumikeskkonnast, õppevahenditest ning inimkeskkonnast. Olulisemaks on inimkeskkond, mis hõlmab nii töökorraldust kui inimesi, kes ühise eesmärgi nimel tegutsevad. (Iga õpetaja võiks olla teadlik tema tööd ja töötulemusi otseselt puudutavatest õigusaktidest. Seega siin ja edaspidi mõningad viited erinevatele normatiivaktidele. Alushariduse raamõppekavas on sätestatud õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid. Nimelt §9 Kohaselt on õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärgiks „toetada laste kehalist , vaimset ja sotsiaalset, sealhulgas vaimset ja sotsiaalset, sealhulgas kõlbelist ja esteetilist arengut, et kujuneksid eeldused igapäevaeluga toimetulekusk ja koolis õppimiseks. Selleks on vaja luua lapsele arengut soodustav keskkond /-/”. Omakorda § 20 sätestab, et „lapse arengut soodustab aktiivset liikumist stimuleeriv, mitmekesiseid liikumisvõimalusi ja -kogemusi ning positiivseid eeskujusid pakkuv keskkond ”).
Mitmed arengupsühholoogia klassikud on rõhutanud kasvukeskkonna tingimuste ja iseloomu ning lapse arengu olulisi seoseid (Piaget’ strukturalism , Werneri ortogeneetiline printsiip, Lewini väljateooria, Eriksoni psühhosotsiaalne arenguteooria , Havinghursti arenguülesannete teooria jt). Last ümbritsev stiimulkeskkond määrab ära lapsele kättesaadava kogemuse iseloomu ja ulatuse (Bronfenbrenneri, Valsineri ning Bandura arenguteooriad ) (Liik, 1998: 52).
Lapse arengukeskkonnast rääkides tuleks esmalt märkida, et see on paljuski määratud kultuurikontekstiga.
Kultuurikeskkond mõjutab väärtushinnanguid, käitumisnorme, eetika - ja moraalinorme. Iga õppeasutuse (lasteaed, üldhariduskoolid) psühhosotsiaalne keskkond sõltub suuresti kultuurikontekstist. Väikelapsed on kõikvõimalikele mõjutustele vastuvõtlikud ning omandavad ümbritseva kultuuri stereotüübid hõlpsasti.
Keskkondliku raamistiku osatähtsust lapse arengus rõhutavad alastimulatsiooni ja käitumispiirangute teooriad. Alastimulatsiooni teooria väidab, et kui keskkond last piisavalt ei stimuleeri, siis keskkonnaga suhtlemine ei anna lapsele uusi kogemusi ega arenda last. Käitumispiirangute mudel seletab laste käitumist kui keskkonna üle kontrolli saavutamist (Liik, 1998:
52). Isiksuse aktiivsuse ja arengu seisukohalt on oluline keskkonna üle kontrolli tunnetamine .
Keskkonda kui indiviidi arengu mõjutajat on kõige täpsemini avanud Uri Bronfenbrenner (1979) oma bioökoloogilise teooriaga (nimetatakse ka bioökoloogiliseks mudeliks). Siin defineeritakse neli vastastikuste mõjude süsteemi, mis mõjutavad inimese arengut ja rolli ühiskonnas.
Need neli süsteemi on mikro -, meso-, ekso - ja makrosüsteem. Inimese areng on protsess, kus laps esimesena õpib tundma enda lähedasi inimesi (perekonnaliikmeid) ning oma kodu, seejärel lasteaia keskkonda ning alles pärast seda ühiskonda laiemalt. Mikrosüsteem on lapse lähim ümbrus. Väikese lapse mikrosüsteem on koduga (perekonnaga) ja lasteaiaga seotud, vanuse kasvades tuleb neid süsteeme juurde. Mesosüsteem kujutab endast võrgustikku erinevate osade vahel. Märkuseks siinjuures, et kodune keskkond mõjutab oluliselt lapse suhteid ning toimetulekut lasteaias. Eksosüsteem kujutab endast lapsega koos tegutsevate täiskasvanute elukeskkonda, kus laps ise vahetult ei osale, kuid sellele vaatamata mõjutavad need oluliselt tema arengut. Siia kuuluvad näiteks lasteaia personal koos juhtkonnaga, vanemate töökoht jne. Makrosüsteem on ühiskonna kultuuriline ja sotsiaalne keskkond selle erinevate sotsiaalsete institutsioonidega ning see süsteem mõjutab kõiki teisi süsteeme.
Inimene areneb vastastikuste mõjutuste keskkonnas. Nii mõjutavad tema arengut teised inimesed, objektid, sündmused, sümbolid jne. Inimese arengu seisukohalt on oluline, et vastastikune mõju oleks pidev ja korduks teatud aja möödudes . Neid vastasmõjusid nimetab Bronfenbrenner proksimaalseteks protsessideks (näiteks lapse mängimine teiste lastega, uute teadmiste omandamine). Arengut mõjutavad proksimaalsete protsesside vorm, jõud, sisu ja suund. Inimest mõjutavad nii lähem kui kaugem keskkond, tema loomus, nii sotsiaalsed kui ajaloolised tingimused.
Samuti mõjutavad inimese heaolu biogeneetilised, psühholoogilised , käitumuslikud, sotsiaalkultuurilised ja füüsilise keskkonna faktorid . Muutused ökoloogilises keskkonnas on üliolulised (õe-venna sünd, lasteaeda minek) ning siinjuures on oluline, kuidas laps nende muutustega toime tuleb ja kohaneb. Inimese heaolu mõistmisel tuleb arvestada füüsilise keskkonna (geograafilised, arhitektuurilised ja tehnoloogilised süsteemid) ja sotsiaalse keskkonna (kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised süsteemid) vastastikuseid mõjusid .
Bihevioristliku teooria järgi on lapse kujundajaks ennekõike keskkond. Antud suuna olulisim esindaja on J. B. Watson (18781958). Biheviorism taandab psüühika keerulised vormid lihtsatele reaktsioonidele, pidades käitumise põhiüksuseks stiimuli ja reaktsiooni vahetut seost. Kinnitusteooria ehk operantse tingimise tähtsaimaks esindajaks biheviorismis on B. F. Skinner, kes peab inimese käitumist täielikult keskkonna kujundatuks. Õppida tähendab Skinnerile kujundada käitumist tasustamise ehk kinnistamise mõjul (ema kinnistab
lapse käitumist sellega, et pöörab talle tähelepanu). Skinneri seisukoht on, et isiksus kujuneb tuhandete kinnistamisjuhtude lõpptulemusena. Üldiselt inimesed kinnistamist ei teadvusta. Igas olukorras toimib inimene viisil, mille määravad parajasti kõige tugevamini mõjuvad kinnistusseosed ( Veisson , Veispak, 2005: 34).
LASTEAIA SOTSIAALNE KESKKOND
Ühiskondlikuks kooseluks vajalikud sotsiaalsed oskused kujundatakse lastel sotsialiseerumise käigus. Sotsialiseerumise eesmärk on kujundada laps sotsiaalselt kompetentseks ühiskonnaliikmeks. Kujundajad on siinjuures lapsevanemad, õpetajad, eakaaslesed, õed- vennad, vanavanemad ning teised täiskasvanud. Lapse sotsiaalne areng kujutab endast seega moraalinormide omandamist.
Psühhosotsiaalse arengu all mõistetakse eelkõige lapse isiksuse arengut ja laste omavahelisi suhteid. Eristades sõnu „ sotsialiseerumine ” ja „ sotsialiseerimine ” võib märkida, et sotsialiseerimine on väline mõju nagu õpetamine ja kasvatamine, sotsialiseerumine aga inimese seesmiselt kulgev protsess ( Aimre , 2001:161). Sotsialiseerumine on protsess, mille vahendusel õpime hoiakuid, norme, motiive ja käitumismudeleid, mida peetakse sobivaks ühiskonna täieõiguslikele ja aktiivsetele liikmetele. Algteadmised ja oskused sellest, kuidas toimib füüsiline ja sotsiaalne keskkond, loovad aluse sotsiaalse kompetentsuse kujunemiseks. Sotsiaalne kompetentsus kujutab endast võimet suhelda ning olla teistega vastastikustes seostes kasulikul, abivalmil ja toetaval viisil ( Lindgren ja Suter, 1994).
Rääkides sotsiaalsest kontekstist lapse arengus ei saa mööda Võgotski sotsiaalkultuurilisest teooriast ja sotsiaalse õppimise teooriast.
Võgotski sotsiaalkultuuriline teooria (Veer ja Valsiner , 1991; Kozulin, 2003) sai alguse 1920.  30. aastatel. Võgotski arvates mõjutab keskkond otseselt lapse arengut. Kahtlemata kõik ühiskonnas toimuv mõjutab last: seadused, vanemate staatus ja oskused, aeg ja ühiskonna sotsiaalmajanduslik olukord. Nagu täiskasvanud, nii ka lapsed on kinnistatud sotsiaalsesse konteksti. Seega saab lapse käitumist ja arengut mõista, kui teada tema kasvukeskkonda ja sotsiaalset konteksti. Keskkond mõjutab last erinevas vanuses erinevalt, sest lapse teadlikkus ja oskus olukordi interpreteerida muutub pidevalt, kui ta saab keskkonnast kogemusi. Võgotski nimetab lapse ja keskkonna vastastikust mõju isikliku tähendusega kogemuseks (personally meaningful experience ) (Veer ja Valsiner, 1991:315317). Võgotski eristatab iga lapse arengus nii lapse loomulikku arengut (kasvamine ja küpsemine) kui kultuurilist arengut (erinevate kultuuriliste tähenduste ja instrumentide omandamine). Kultuur on Võgotski arvates füüsiline raamistik (näiteks mänguasjad), hoiakud ning väärtushinnangud ( televiisor , raamatud ning tänapäeval kindlasti ka Internet ).
Nii mõjutab kultuurikontekst mõtlemist ning erinevate oskuste omandamist; millal ning mida laps hakkab omandama. Teooria keskseks ideeks on lähima arengu tsooni mõiste. Tsoon moodustub aktuaalse arengu ja potentsiaalse arengu tasemete vahel. Siinjuures on tegemist kahe tasemega: 1) mida laps on võimeline ülesande lahendamisel tegema iseseisvalt; 2) mida laps sooritab täiskasvanu abiga.
Bihevioristid ignoreerivad kognitiivset nagu teisigi laste teadvuses toimuvaid protsesse, Bandura õppimise käsitluses on sellel aga oluline roll. Bandura järgi inimene õpib, kui teeb tähelepanekuid teiste inimeste käitumise kohta. Milline on täiskasvanu mudel, sellel on lastele suur mõju erineva kõlbelise otsustuse omaksvõtmisel. Imiteerimine ehk sotsiaalne õppimine on aluseks kõikide hoiakute ja väärtuste väljakujunemisele . Sotsialiseerimine hõlmab ka positiivsete hoiakute ja käitumise kujunemist teiste inimeste suhtes. Seega omandatakse altruistlik käitumine ja prosotsiaalsed hoiakud jäljendades. Kokkuvõtvalt võib märkida, et õppimist mõjutavad kolm faktorit: isiksuse bioloogilised ja psühholoogilised karakteristikud, käitumine ning keskkonnamõjud (Veisson, Veispak, 2005: 35-36).
Kui sageli õpetaja ja lapsed mõnd suhtlemis- ja käitumisstiili kasutavad, kui huvitatud ja emotsionaalsed nad on  see määrab peamiselt rühma sotsiaalse keskkonna. Lapsed vaatlevad eakaaslaste ja õpetaja käitumist kogu päeva jooksul ja teevad tähelepanekuid, mille põhjal kaaslasi (aga ka õpetajaid) hinnatakse. Nähes õpetajat mõne lapsega lubamatul viisil käitumas võib laps teha valed järeldused ja pidada sellist käitumist õigeks. Lapsed võivad seejärel õpetaja negatiivse käitumise omaks võtta ja samamoodi käituma hakata. Negatiivset käitumist ei pruugita esmapilgul märgata: vali hääl, pidev tagantkiirustamine, lapse halvustamine teiste ees, laste tööde/oskuste võrdlemine jne.
Vinter (2005:152) toob välja (Lindsey järgi, 2002) kolm valdkonda, mida peetakse koolieelikute puhul eakaaslastega kompetentseks suhtlemiseks: konfliktide lahendamine, suhtlemise algatamine ja suhtlemise säilitamine. Oskused neis kolmes valdkonnas on eelduseks sõprussuhete kujunemisel. Laps õpib täiskasvanu eeskujul, kuidas lahendada konflikte, kuidas alustada suhtlemist ja kuidas edasi suhelda. Eeltoodu põhjal võib märkida, et suhted eakaaslastega kujundavad olulise sotsiaalse konteksti, milles lapsed õpivad ja seejärel omandavad palju sotsiaalseid oskusi.
LASTEAIA EMOTSIONAALNE KESKKOND
Emotsioon on mingi tundmuse vahetu läbielamine. Emotsioone liigitatakse positiivseteks ja negatiivseteks. Seega on emotsioonide iseärasuseks nende vastandlikkus: rõõm  kurbus , vihaarmastus jne. Baasemotsioonid on universaalsed ja sünnipärased. Baasemotsioonide arvu osas on uurijad eriarvamustel. Ka kirjeldavad erinevad autorid samu emotsioone erinevate sõnade abil. Evans (2002: 20) toob välja kuus baasemotsiooni: rõõm, mure, viha, hirm, üllatus ja vastikus.
Emotsionaalsed ja sotsiaalsed võimed on õpitavad (Vaadates siseriiklikke õigusakte võib esile tuula alushariduse raamõppekava, kus õppe ja kasvatustegevuse eemärkidena on sätestanud näiteks, et eesmärgiks on „rikastada laste tundemaailma ja pakkuda positiivseid elamusi lastekirjanduse ja muude eakohaste tekstide abil” ning „julgustada last ennast väljendama” (§ 35); „tugevdada lapse füüsilist ja vaimset tervist, ergutada psühhomotoorset (tegevuslikku), sotsiaalset (k.a kõlbeline ja emotsionaalne) ja tunnetuslikku arengut” (§ 85); „rikastada laste tundeelu muusikaelamuste kaudu /-/” (§ 77).)
Õppimise aeg on eelkooliiga (laiemas mõttes kogu lapsepõlv), mil kujundatakse emotsionaalsed ja sotsiaalsed harjumused.
Emotsionaalsed ja sotsiaalsed võimed on (Allmann, 2003: 7-8):
• tähelepanelikkus ja enesetunnetus
• enesevalitsemine ja emotsionaalne enesekontroll
• empaatia
• suhtlemine
• probleemide lahendamine
• optimism ja pessimism
• motivatsioon
• koostöövalmidus.
Poiste ja tüdrukute emotsionaalne kasvatus on soost ja traditsioonidest lähtuvalt mõnevõrra erinev. Lapsevanemad arutlevad tunnete üle rohkem tütarde kui poegadega. Omakorda kasutatakse tütardega suheldes rohkem tundeid illustreerivaid ja kirjeldavaid sõnu. Poiste puhul on emotsionaalne kasvatus kodus ratsionaalsem ( Saarits , 2005:73; Dowling, 2000 põhjal). Kui õpetajad on sellest teadlikud, saavad nad lasteaias emotsionaalse kasvukeskkonna loomisel teadlikult julgustada poisse tunnetest rääkima.
Positiivsete emotsioonide kasvatamise seisukohast on oluline luua lapsele rõõmus meeleolu. Samas ei ole õige last emotsioonide ja muljetega üle koormata. Emotsionaalseks õppeks on laps kõige altim kolmandast seitsmenda eluaastani – ehk kogu lasteaia ea. Last tuleb õpetada oma tundeid ära tundma ja neile vastavalt ka käituma.
Emotsionaalse kasvatamise eesmärgid ja nende saavutamine lasteaias (Almann, 2003)
Turvalise , üksteist mõistva, austava ja toetava kasvukeskkonna loomine, kus laps tunneks, et temast hoolitakse ja teda austatakse.
• selleks looge toetav ja mõistev kasvukeskkond, kus märkate eelkõige seda, mida laps teeb hästi
• olge eeskujuks
• arvestage lapse isikupära, sest iga laps on erinev
• oluline on, et laps julgeks küsida, mida üks või teine kogemus talle õpetas (kogemine, et ka vigadest õpitakse)
• jälgige lapse ilmeid ning analüüsige,mida need räägivad
• märgake hääletooni, mis annab teada tunnete muutumisest ja väsimusest
Positiivsete tunnete, rõõmu ja mõistmise kogemine.
• selleks looge olukord, kus laps saab enda tundeid näidata
• õpetage teda oma tundeid mõistma, rääkides rõõmust ja murest
• püüdke last vestlusele suunata küsimusi esitades („Miks sa oled täna nii pahase näoga?”)
• rääkige lapsele, kuidas te tema sõnumit mõistsite
• väljendage oma heakskiitu naeratusega, puudutusega, silma vaatamisega
• ärge segage lapsele vahele
• ärge kavandage oma tööd selliselt , et laps peab rääkima üksnes kurbadest tunnetest; oluline on, et kurvad tunded jääksid rõõmsate tunnete varju
• märgates lapse erinevaid tundeid on ka lihtsam tegevust planeerida
Erinevate tunnete väljendamine, oskus oma tundeid valitseda ja nendest aru saada.
• selleks tundke koos lapsega erinevaid tundeid (rõõmustage ning kurvastage koos)
• julgustage last oma arvamust välja ütlema
• õppige esitama lapsele häid küsimusi, mis näitab, et kuulate last ja hoolite tema arvamusest
• andke lapsele aega vastamiseks
Last tuleb aidata erinevate kogemuste abil olema avatud, kaastundlik ja teisi austama.
• selleks looge erinevaid olukordi, kus laps oskab kasutada ja nautida kõike õpitut
• olge situatsioonide loomisel aktiivsem pool
Õpetada heatahtlikult ja sallivalt suhtuma inimeste ja rahvuste erinevustesse.
• planeerige lastega vestlusi , kohtumisi, arutelusid, et meie seas elavad teised inimesed oma murede ja rõõmudega
• tuleb märgata, aidata ja mõista
Soovitusi , kuidas aidata last oma tundeid mõista (Allmann, 2003)
• viis, kuidas täiskasvanu lapsele enda tundeid näitab, väljendub lapse arusaamises tema enda isiklikest tunnetest
• aitamaks lapsel enda tundeid mõista, ei piisa üksnes last ümbritsevatest täiskasvanutest, vaid lasteaias tuleb luua tundekasvatust toetavad tingimused
• keskkond, kus laps viibib suurema osa ajast, peab talle kinnitama, et temast hoolitakse, teda austatakse, tema arvamusest peetakse lugu ning teda mõistetakse ja teda tahetakse mõista
• sellises õhkkonnas laps ei karda eksida ja julgeb täiskasvanu käest oma tunnete kohta küsida; iga lapse individuaalsuse arvestamine lisab lapsele julgust oma tundeid väljendada
• lapse ja täiskasvanu vestlusteks tuleb valida aeg, kui kummalgi pole kiiret; kui vestlust tuleb edasi lükata, ei või täiskasvanu lubatud vestlust unustada
• ei ole vaja alati sõnades öelda, et kiidate lapse jutu heaks - seda saab teha ka naeratuse, silma vaatamise või puudutamisega
• oluline on, et laps tunneks: täiskasvanu kuulab teda
• last ei tohi vestluse käigus tagant kiirustada
• vestlustes on alati abiks last toetavad küsimused
ja laste mõtete ning tunnete ümbersõnastamised
(„Sul ei ole praegu hea tuju?”)
• alati tuleb lapsele anda aega mõtlemiseks ja lausete moodustamiseks, enne kui enda esitatud küsimusele vastust nõuate
LASTEAIA EETILINE KESKKOND
Eetikal on kasvatuses ja õpetuses keskne koht kasvatuseetika on tihedalt seotud inimõigustega . Kasvatus on alati praktiline, sotsiaalne tegevus. Iga suhte aluseks on suhtlemine. Eetika põhialustest tulenevalt peaksid teisele inimesele suunatud teguviisid alati olema võimalikult põhjendatud ja õigustatud. Teisi öeldes kasvatuses tuleb tegutseda eetiliselt õigesti (Hirjsärvi, Huttunen , 2005: 70). Sõnu „ moraal ” ja „eetika” kasutatakse tihtipeale läbisegi. Kasvatusaruteludes tavaliselt väga täpselt ei eristata, kas räägitakse kasvatuse eetika- või moraaliküsimustest (neid sõnu kasutatakse sünonüümidena).
Eetika jaguneb normatiivseks (praktiline või traditsiooniline eetika, mis on norme ja juhiseid andev praktilise elu õpetus) ja analüütiliseks eetikaks (teoreetiline, teaduslik eetika või moraalifilosoofia). Analüütiline eetika uurib, mida terminid „hea”, „õige” jne tähendavad (Tuulik, 2002: 68). Kasvatusteaduse tuummõiste on inimväärikus.
See tähendab seda, et iga indiviidi individuaalne olemasolu on vaieldamatu põhiväärtus . Siit järeldub, et iga inimese (lapse) elu ning arenguvõimalusi peab kaitsma ning teda ei tohi iialgi suruda vahendi rolli. Kasvatus ei tohiks iialgi sõltuda kasvataja juhuslikest tujudest ( Hirsjärvi , Huttunen, 2005: 70).
Hirsjärvi ja Huttunen (2005: 69-70) toovad Lindqvisti (1978) põhjal välja (kasvatus) eetika üldised lähtekohad järgmiselt:
1. inimene on vähemalt teatud piirini vaba olend , keda võib pidada vastutavaks oma tegude eest
2. ühiskonna liikmena kuulub igale inimesele olulisi õigusi ja kohustusi
3. inimest tuleb mõista kui väärtust omaette („absoluutväärtust”), mida ei saa käsitada vaid vahendina või ebaisikulise materjalina 4. inimest puudutavaid otsuseid tehes tuleb arvestada tema individuaalsust
5. inimesel on teatud põhiõigused , mida ei tohi temalt võtta ükski ühiskond või teine inimene
Eetilisi küsimusi kasvatuses võib rühmitada järgnevalt: 1. kasvatuse eesmärki puudutavad küsimused; küsimused, mis puudutavad eesmärkide ja vahendite suhet, puudutavad samuti eetilisi probleeme
2. kasvatuskohustust ja kasvatusõigust puudutavad küsimused; õpetaja rolli ja ametit puudutavad küsimused
3. lapse(inim)õigusi puudutavad küsimused
4. autoriteeti ja kasvatuses kasutatavaid karistusi puudutavad küsimused.
5. usulist ja moraalikasvatust puudutavad küsimused; maailmavaate ja veendumuste küsimused, moraalireeglite õpetamine ja nn indoktrinatsioon
6. vabaduse ja sunni küsimused kasvatuses
7. kasvatusteadusliku uurimistöö eetikat puudutavad küsimused (Hirsjärvi, Huttunen, 2005: 69)
• õppe- ja kasvatustegevuseks valitud meetodid peavad kahtlemata arvestama eelpool toodud eetilisi küsimusi
• rühma päevakavast oleks mõistlik kinni pidada, kuid sundida last õppetegevuses osalema n-ö iga hinnaga on lubamatu (sunniküsimused kasvatuses)
• iga last tuleb võtta kui indiviidi ja valitud õppe- ning kasvatusmeetodid ei tohi mitte mingil juhul alla suruda lapse õigusi ja vabadust (vabadust ja õigust otsustada, valida)
• eetiline keskkond on iga indiviidi õigusi ja vabadusi austav ning tolerantsil püsiv keskkond; lubamatu on lapse karistamine ja teiste lastega võrdlemine – õpetaja käitub eetiliselt, kui ta on lapsele piinlikkust tekitavates olukordades empaatiline ja taktitundeline
LASTEAIA FÜÜSILINE KESKKOND
Füüsilise keskkonna kriteeriumid on määratletud siseriiklikult sotsiaalministri määrustega „Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine” (näiteks tervisekaitse ja -edendamise nõuded) ning „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis” . Antud määrusi ei ole otstarbekas uuesti avaldada, sestap järgnevalt soovitused keskkonna kujundamisel lapsele võimalikult arendavaks, tervislikuks, sh turvaliseks ja huvipakkuvaks. Keskkonnapsühholoogia idee on vaadata, kuidas meid ümbritsev mõjutab lapse arengut (inimtiheduse, ruumi kujunduse mõju lapsele, asjade füüsilised omadused jne). Kasvukeskkonna füüsilised tegurid hõlmavad loodud keskkonna ruumilisi ja materiaalseid tingimusi, mis tagavad võimaluse lapse igakülgseks arenguks.
Eleonor Gibsoni pertseptuaalse arengu teooria
kohaselt on lapsepõlv tajumuslike avastuste aeg. Lapsed tajuvad ja uurivad esemeid ja sündmusi oma keskkonnas. Inimesed peavad tajuma esemeid, et õppida neid tundma, mõistma ja kasutama. Lapsed avastavad infot, mis kirjeldab esemeid, sündmusi ja kohti selles maailmas. Teoorial on kaks peamist seisukohta: esiteks on inimene aktiivne tajuja (inimene on sünnipäraselt motiveeritud õppima ja maailma uurima) ja teiseks  infot iseloomustatakse lähemalt stiimuli kaudu (stimuleerimine kui rikas infoallikas). Arengu tulemuseks on see, et lapsed õpivad üha rohkem eraldama informatsiooni stimuleerimisest. Info saamisel on oluline ajalis-ruumiline paigutus . Ökoloogial on antud teoorias suur tähtsus: nimelt on tähtis loomulik käitumine antud keskkonnas. Inimesed tajuvad esemeid, ruumi ja ajalisi sündmusi vastavalt sellele, kuidas nad maailmaga kohanevad (Veisson, Veispak, 2005: 37).
Sotsiofugaalne ruum ja sotsiopetaalne ruum
Sotsiofugaalses ruumis on lastel raske kontakti leida, inimesed eemalduvad üksteisest (lapsed istuvad laua ääres üksteisest kaugel, mistõttu suhtlemine on takistatud). Sotsiopetaalses ruumis saavutavad lapsed üksteisega kontakti kiiremini (näiteks ümarlaud).
Kõik laste jaoks loodud keskkonnad peavad toetama lapse arengut, tervist ja heaolu. Ruum ja tegevus peavad kahtlemata omavahel kooskõlas olema. Laps saab endast teadlikuks kui mingisuguste sündmuste põhjustajast (kui mina toimin nii, siis leiab aset selline sündmus). Lapse enesemääratlus ja enese teadvustamine käivad läbi ruumi (mina ja miski muu). Lapsed kiinduvad omandisse ja enda isiklikesse asjadesse – see loob neile turvatunde. Omakorda peavad kõik keskkonnad toetama ka lapse kompetentsuse arengut (soov olla kompetentne on oluline lapse arengumotiiv). Füüsilist maailma õpib laps tundma ennekõike eksperimenteerides. Keskkonnas tegutsedes areneb ja muutub täiuslikumaks kahtlemata ka silma ja käe koordinatsioon . Et kasvatuslikud mõjud oleksid lasteaias parimad, tuleks lastega tegelevatel täiskasvanutel analüüsida järgmiseid aspekte : keskkonna intensiivsus (helid, valgustus , kontaktid lapsega); situatsioonide mitmekesisus ajas ja ruumis (minimaalne mitmekesisus toob kaasa huvide alanemise, suur mitmekesisus ja ebastabiilsus võivad aga põhjustada lapsele üleliigseid pingeid, kuna ta ei ole suuteline valikuid tegema); keskkonna struktureeritus või ebamäärasus (laps ei õpi nägema eesseisvaid sündmusi, kui teda ümbritseb ebastabiilne keskkond; tulevik on prognoositav vaid keskkonnas, kus on olemas teatud seaduspärasused). Laps peab tundma, et ta omab keskkonna üle kontrolli. Kontrollitunnetus omakorda annab lapsele kinnituse keskkonna turvalisusest.
Last ümbritseva füüsilise keskkonna kujundamisel mängivad olulist rolli nii disain , planeerimine ja kujundus, arhitektuur kui geograafia. Lasteasutuse personal võiks füüsilise keskkonna loomisel arvesse võtta järgmist:
• Disain. Kuidas disainida lasteaia keskkond, et see
oleks last arendav, tervislik, sh turvaline ja et see vastaks otstarbele? Keskkonna disainimisel on esmaoluline arvesse võtta selle tulevasi kasutajaid: millised on kasutajad ja millised on kasutajate vajadused.
• Arhitektuuri. Kuidas planeerida lasteaia hoonet/ rühmaruume/mänguväljakut, et need täidaksid lasteaiale kui õppeasutusele esitatavad nõuded? • Kujundus ja planeerimine. Kuidas kujundada rühmaruume/mänguväljakut, et need vastaksid lapse arengule (kasvule vastav mööbel)? Kuidas valida tervisele ohutuid ehitus- ja viimistlusmaterjale, värve jne?
Mõnevõrra pikemalt tuleks peatuda värvilahendustel. Värvid suudavad meie mõtteid ja käitumist mõjutada. Inimeste värvieelistused muutuvad koos eaga (ka koos moega). Lapsed armastavad eredamaid ja puhtamaid toone, vanemad tugevamaid ja tumedamaid. Värvide mõjul on võimalik oluliselt muuta ruumi õhkkonda. Silmadega nähtud värviline valgus mõjutab kõige muu hulgas ka ajuripatsit, mis juhib kogu meie sisenõristussüsteemi tööd. Kõige olulisem on ilmakaarte märkamine lasteaias – lõunapoolsetes tubades on soovitatav kasutada jahedaid toone ja põhjapoolsetes soojemaid toone (soojad toonid on kollane, oranž , punane, pruun, beež ning külmad toonid on purpur, roosa , violett ja lilla, violettsinine, sinine, türkiis, roheline).
Vastandus kerge-raske: kergena tuntakse valget, helesinist, kollast, roosat ja beeži. Need värvitoonid muudavad esemeid näiliselt kergemaks, ruumi õhulisemaks (ruumi tajutakse avaramana). Raskena mõjuvad pruun, violett, violettsinine ja tumepunane. Nendes toonides esemed tunduvad raskemad ja kompaktsemad (ruum ahtam).
Vastandus vaikne-vali: vaiksena tajutakse sügavaid või tumedaid külmi toone (sinised ja rohelised). Terava aistingu tekitavad küllastunud toonid (kollane, kollakasroheline, punakaslilla). Neid toone peaks suure mürafooniga ruumides ettevaatlikult kasutama.
Vastandus niiske-kuiv: niiskena tajutakse külma sinakasrohelist, sinist ja helesinist (assotsieeruvad vee ja jääga). Neid tasakaalustavad soojad ( kollased , oranžid ja oranžpruunid) toonid, mis mõjuvad kuiva ning puhtana.
Oluline on luua tingimused, et õppida saaks mängides7. Lapse kasvukeskkonna lahutamatud osad, seejuures tohutult olulised, on mänguasjad, raamatud, kunsti-, käsitöö- ja spordivahendid. Mänguasjade omadustel ja mitmekesisusel on oluline mõju lapse edasisele arengule. Just mänguasjad mõjutavad lapse kognitiivset (pusled, legod , klotsid, sobitamise mänguasjad, erinevad vahendid loodusest), füüsilist (kiiged, ronimispuud, redelid , batuudid, pallid , peenmotoorikat arendavad mänguasjad jne), emotsionaalset (nukud, pehmed mänguasjad) ja sotsiaalset arengut (poemängud, juuksurimängud jne). Füüsilisel keskkonnal on lapsele nii otsene kui sümboolne mõju. Asjad võivad mõjuda otse (pallimänguks on vaja palliplatsi) või on nendel soodustav mõju (konkreetne tingimus, mis soodustab teatud asja rohkemat kasutamist). Mänguasjade vahendusel õpivad lapsed, kuidas kohaneda ühiskonnas kehtivate eetika- ja moraalinormidega ning reeglitega.
Kuna täiskasvanud (esmalt vanemad ja seejärel lasteasutuse pedagoogid) valivad lastele tegevusi ja mänguasju kultuurinormidest sõltuvalt, saavad nad teadlikult last arendada ja seeläbi laste arengut suunata, et laps tunneks end ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
Eestis on veel lasteaedasid, kus rühmaruum peab endas ühendama kahte nii vastandlikku funktsiooni nagu magamine ja mängimine. Siin oleks oskuslikult vaja valida nii värvid kui ruumikujundus, et mõlemad lapse jaoks olulised tegevused saaks täidetud lapse jaoks parimal viisil. Lapse arengu seisukohalt rõhutaksin ennekõike magamiseks loodavate tingimuste olulisust (väsinud ja pahur laps ei ole suuteline mängima). Vähene uni ja rahutuks tegev magamisruum vähendab lapse õpivõimet ning nõrgestab isegi immuunsüsteemi. Kui rühmaruumis on arvuti ja televiisor, siis oleks need mõistlik magamise kohast võimalikult kaugele viia (kõige parem, kui magamiseruumis tehnikat ei oleks). Magamistoa värvid peaksid olema rahustavad (mahedad värvid nagu valge, roosa, rohelise ja sinise mahedad varjundid).
Soovitused lasteaia füüsilise keskkonna parendamiseks
Mitmekesisus (mitte asjade rohkus). Mida mitmekesisem on keskkond, seda suurema huviga laps seda uurib. Lapse uurimisvabadust ei tohiks piirata. Asjad, millega laps end vigastada võib, või asjad, mis ta võib ära lõhkuda, oleks mõistlik lapse tegevusulatusest eemale panna. Tagasiside keskkonnast on ülioluline. Laps saab erinevaid kogemusi ja aistinguid.
Uudsus. Lapsele tuleb pakkuda vahelduvaid kogemusi, et tekiks huvi ja valmidus uurida. Uudsuse momenti aitavad säilitada ka lapsele juba teada-tuntud mänguasjad, mis aeg-ajalt lapse käeulatusest kõrvale pannakse.
Keerukus. Keskkonnas võiksid olla asjad, mille kaudu laps saab erinevat teavet (erinevad aistingud). Asjad, millega tegutsedes laps mõtleks, analüüsiks ning arutleks.
Keskkond peab looma lapsele võimaluse uuel tasemel tegutseda/mängida (Võgotski lähima arengu tsoon).
Mängides saavutab laps teatud sotsiaalse kompetentsuse ja arendav mängukeskkond on oluline ka õppimise seisukohast. (Mängu olulisust rõhutab ka alushariduse raamõppekava § 19 ning lastekaitse seaduse § 12 lg 2 kohaselt tuleb lastele tagada võimalused ja tingimused mänguks.)
Kultuurilised erinevused – erinevatel kultuuridel on privaatsuse vajadus erinev (näiteks kas igal pereliikmel on oma tuba või elatakse kõik koos ühes suuremas ruumis).
Taustatingimused. Siia kuuluvad kõik asjad, mis ei ole fookuses . Tausta võib jagada kaheks: müra ja tegevused. Vali müra tõmbab paratamatult tähelepanu ja tegelusi planeerides peab õpetaja alati mõtlema müra kestvusele, intensiivsusele ja ennustatavusele. Ootamatu müra tõmbab lapse tema tegevusest välja. Vali ning pidev mürafoon muudab lapse keskkonnaga suhtlemisel passiivseks. Märkima peab ka seda, et poisid on müra suhtes tundlikumad kui tüdrukud. Pidev taustastimulatsioon (tegevused) mõjub kognitiivsele arengule pärssivalt. Kui õppimise ajal keegi lapse vahetus läheduses pidevalt toimetab, nõrgestab see tähelepanu ja keskendumist.
Ideaalne oleks, kui laps saaks ise kaasa rääkida oma ümbruse planeerimisel ja sisustamisel. Lasteaias on seda keeruline teha, kuid mitte võimatu. Näiteks saab laps valida oma kapile või käterätikuhoidjale pildi; oleks hea, kui laps saaks valida voodi (mõni laps kardab näiteks nari ülemisel korrusel magada ) ja kaasa rääkida rühma mänguasjade/raamatute valikul. Kui rühmas on püsinäitus laste töödest, siis võiks laps valida, millise töö ta sooviks näitusele panna. Sellised esialgu tühistena tunduvad tegevused saadavad lapsele signaali, et tema arvamusest hoolitakse ja sellega arvestatakse. Tervist edendavate lasteaedade tegevuses on põhimõte, et lapsi kaastakse ka keskkonna hindamisse – nii rühmaruumis kui õuealal. Näiteks turvalisuse loomisel, riskianalüüsi tegemisel või ka uue tegevuskava koostamisel. Õpetaja või keegi teine personalist hindab koos lastega kindlate näitajate järgi keskkonna turvalisust, tervislikkust ja koos antakse hinnang. Lapsed teevad ettepanekuid , kuidas võiks keskkonda paremaks kujundada.
Tiheliolek (kui palju inimesi üheskoos toimetab). Keskkond peab võimaldama sotsiaalsete kontaktide loomist, samas peab lapsel olema võimalus ka eralduda. Privaatsus eeldab alati valikuvõimalust: kas suhelda või mitte. Privaatsuse võib jagada füüsiliseks ja psühholoogiliseks privaatsuseks. Psühholoogiline privaatsus tähendab, kuivõrd laps lubab enda lähedale teist last mängima (tüdrukuid häirib psühholoogilise privaatsuse puudumine vähem).
Oma ala. Igale lapsele peab võimaldama ainult temale mõeldud ala. Turvatunnet loob ja eneseteadvust arendab kindlasti lapse enda isiklik koht, kus ta alati iga söömise ajal istub (samuti ka lapse isiklik riietekapp, tualettruumis käterätik, mängunurgas padi , õppimisnurgas korvike isiklike asjade jaoks, värvimiseks põll jne). Lapsed õpivad ühise söögilaua ümber kombeid ja suhtlemisoskust. Soovitatav oleks ka õpetajal koos lastega einestada.
Vastutuse võtmine. Keskkond peab lapsele andma vastutuse tagajärgede eest, mis ühe või teise situatsiooni tulemusena võivad tekkida.
Füüsilise raamistiku mõistmisel ja kasutamisel esineb individuaalseid ja kultuurilisi erinevusi. Individuaalsed erinevused on soolised ja ealised (poisid pööravad rohkem tähelepanu tervikule, tüdrukud aga detailidele). Ruumiline orienteerumine on poistel üldisem ja skemaatilisem, nagu ka ruumitaju on meestel paremini arenenud. Soost sõltuvalt on koduses keskkonnas hõlpus ruume erinevalt disainida, lasteaias on see küsimus lahendatav erinevate mängunurkade loomisega .
Lapsed pole ainukesed, kes lasteaia ruume kasutavad. Lapse arengu toetamise seisukohalt on olulised ka õpetajatele loodud võimalused õpetajale peavad olema tagatud nii töötingimused kui kaasaegsed töövahendid. Omakorda peaks lastevanematel olema võimalus rühmas viibida ja saada tagasisidet oma lapse kohta.
Õpetaja on lapsele väga suureks eeskujuks õpetaja enda emotsionaalsus ning oskus ja soov lapse (ja täiskasvanu) tundeid märgata (nendest rääkida) kinnitab lapsele, et oma tunnete näitamine on lubatud ning see ei ole häbiasi. Õpetaja kui suhtlemise ja tegeluste algataja ning suhtleja ja tegutseja õpetab seda ka lapsele  kuidas suhtlemist alustada, edasi suhelda ja seda lõpetada ilma kaaslast riivamata.
Õpetaja on ka rühmaruumi sisustaja ning kujundaja. Tehes seda koos lastega, kinnitab see lastele, et nende arvamusest hoolitakse.
Õpetaja teadmised lapse (inim)õigustest sillutavad teed eetilise keskkonna loomiseks ja hoidmiseks.
Allikas: Anton, M. (2007). Psühhosotsiaalse keskkonna juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele. Tervise Arengu Instituut
13