Rohtaed - kokkuvõte (73)

„ Rohtaed “ ja Juulius Kilimit
„Rohtaed“ näitab Eesti linnaharitlase kujunemist, esitades Juulius Kilimiti elust kolm kindlat piiritletud elulõiku: õpiaastad (1890-1896), küpsusaastad ( 1910 -1914) ja eluloojaku aastad (1933-1934).
Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana . Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku klassilise hariduse. „ Vaevalt esimesed emakeelsed sõnad selgeks saanud, võis ta hakata oma isalt kõike tarkust vastu võtma mida too isegi teadis. Ja headest raamatutest võis sellele peagi lisa saada. Aga ei puudunud ka mängud koolimajas ja selle õuel koos suurte õpilastega, kes koolmeistri poega kohtlesid, nagu see sellele kohane, arvestades muidugi ka aastate vahet.“ ( K. Ristikivi . Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 17 ).
Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ma arvan, et just eluaastad isa juures said tema elus määravaks. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema.
„Head inimesed surevad vara, ja ka Juulius Kilimiti võõrasema suri veel enne, kui kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985lk 17 ). Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander.
Siis oli tulnud hea onu ja võtnud poisi oma tallu . Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni .
Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. „ Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei aateid ega põhimõtteid. Praegu huvitas neid ainult see küsimus, millal mamma Neider kartulid praetuks saab.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 20 ). See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus midagi enamat kui ühes lihtsas õpilases.
„Temasugusel tähtsal isikul oli oma tuba ja oma laud, kuna teised pidid kolmekesi üheskoos läbi ajama . Tuppa ei mahtunud midagi peale voodi, laua ja tema enese, kuid rohkem polnud ka vaja, tema unistused võisid vabalt läbi seinte sisse ja välja liikuda ning neile kuulus terve suur maailm.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 22 ). See on suurepärane tõestus sellest, kui kõrgelt mamma Neider Juuliust ikkagi hindas . Selline privileegi oli väga ebatavaline mamma Neiderile, Juulius Kilimit oli majas väga austatud ja kõrgelt hinnatud.
Juulius Kilimiti esimene armastus oli Leonoore. Tüdruk oli tema muusa ja andis inspiratsiooni luuletuste kirjutamiseks. Ometi ei saanud sellest armastuset kunagi asja. See armastus oli puhtalt illusioon ja unelm .
„Oma esimese noore
Elu kuldse koidu all
Leidsin sinu, Leonoore,
Kevadise nurme raal...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 33 ).
Kuigi Leonoore inspireeris Juuliust, ei õnnestunud noormehel luuletuste kirjutamine kuigi hästi, millest ta ka ise aru sai. Luuletuste kirjutamisega sai ta väljendada vaidtundeid mida tüdruk temas tekitas.
„Kuid neis polnud õieti enam mingit luulet, seda tundis ta ise kohe. Ja see tundus kõik nii väga ühe teise laulu moodi, mida ta täpselt küll ei mäletanud. „ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 33 ).
Suvevaheajal onu juurde maale minnes ei võetud teda just kuigi hästi vastu. Tema suhtes olid suured eelarvamused. „ Linnahais juures, mis muud! Linnariided ja- puha.. „ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 41 ). Maarahvas suhtus Juulius Kilimiti kui haritlasse kes maailma tegelikest õigetest väärtustest ja oskustest ei tea midagi, tema ebatavalised kombed ja viisakus olid neile võõrad.
Kõik uus oli neile võõras, nemad olid harjunud lihtsa maaeluga ja ei suutnud kuidagi Juuliust mõista. „Juulius täitis oma lahke teretamiskombe, millele teised kõik natuke tõrksalt vaatasid, nagu oleks selles midagi ebasündsat.“ ( IV peatükk lk 42 ). Tollel ajal haridus eestis alles hakkas kujunema, üldine kirjaoskus suurenes, revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue ja ka kõrgharidust sai hakata eestis omandama. Uuendused nõuavad aga natuke aega kõikide inimesteni jõudmisel. Harimatu talurahvas ei osanud esialgu hinnata hariduse tähtsust, nende jaoks oli esmane siiski talutöö, seda nad oskasid ja see andis neile leiba lauale.
Juulius Kilimit aga vastupidiselt talurahvale hindas väga haridust, tema jaoks olid talutöö võõras, ja ka alkohol oli talle vastumeelt, just alkoholi mittetarbimise tõttu suurenes ka maainimeste umbusaldus tema vastu. „See polnud Juuliusel esimene ega viimane kord õllekruusi tagasi lükata, ja igaüks, kellele ta ära ütles, näis võtvat seda peaaegu isikliku solvamisena.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 44 ). Alkohol oli tollel ajal vägagi levinud, seda tarbiti ohtralt, alkoholist keeldumist võeti kui isiklikku solvamist. Juulius Kilimit oli aga väga põhimõtteline mees, temale oli alkohol vastuvõetamatu.
Kogu taluelu tundus Juuliusele vastumeelne ja igav, ta ihkas tagasi linna kooli, mõte sinna minekust andis talle jõudu. „Jah, kui poleks olnud seda kaugustesse igatsemist, mõnigi päev oleks võinud kujuneda ilusamaks. Nüüd ei tundnud Juulius õiget rõõmu isegi jaaniõhtust, mil ta seisis kõigist eemal ja üksi, nagu ta oli seisnud sõnnikuveopäeva õhtul, nagu poleks neil päevadel mingit vahet. Ta ei näinud kunagi palju maailmast, mis oli nüüd ja siinsamas, ta oli vaimus sellest kaugel eemal.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 48 ).
Iseenesest taluinimestel polnud midagi Juuliuse vastu ja ka Juuliusel nende vastu. Konfliktid ja arusaamatused tekkisid just erinevast mõttemaailmast. „ Sulane Ants oli ju igati tubli poiss, ta oleks isegi Juuliusega võinud heaks sõbraks saada, kuid tal oli mitu halba omadust. Olgu sellega kuidas tahes, et tal oli suur suu ja ta käis öösiti hulkumas, kuid tal oli eriline nõrkus alkoholi vastu, mida Juulius põlastas...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 50 ).
Aeg möödus ja oli aeg taas kooli minna, Juuliuse onul olid aga noormehega teised plaanid, ta soovis jätta poisi talusse, oli ju vaja järeltulijat. Ettekääne oli väga lihtne, Juuliuse isa pärandus olevat otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistinud esimese tagasilöögi juures, nii põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. „Kuigi ta oli siin suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Teiste autust ei õigusta veel meie üleastumist- ja Juulius Kilimit ei võtnud ainustki kildu leiba kaasa oma teekonnale. Tal oli veel natuke raha järel- sele eest võis ju midagi osta.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 57 ).
Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid, ja seda kõike jagas ta rõõmuga.
„Väärtnõu ise ei suhtunud just soodsalt raamatutarkustesse. Ta võis tegelikust elust võetud näidete varal Juuliusele selgeks teha, kui vähe kasu on inimesel raamatust õpitud asjust ja et eriti iluaianduses oleneb kõik kogemustest, mida tal oli rikkalikult ja mida ta sugugi ei keeldunud Juuliusele edasi andmast, kui sel oleks rohkem huvi asja vastu. Sest ei olnud talle ometi ometi jäänud märkamata, et Juulius siiski ainult poole hingega asja juures oli.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 64 ). Juulius Kilimit oli kohusetundlik mees, tal küll puudus armastus töö vastu ent tulemus oli siiski hea.
Aiandus küll röövis enamiku tema ajast kuid siiski jätkas noormees kirjutamisega. „Sest ta kirjutas ikka veel, sellest ei saa vaikides mööda, kuigi ta ise seda väga salajas hoidid. Kuid siiski mitte väga salajas- tema laule oli isegi trükis ilmunud, väga tagasihoidliku varjunime all kuidugi. See oli tema ainus rõõm sel hallil ajal, kuigi ta luuletused ise kadusid niisama hallidena teiste samataoliste hulka, ja nimi J. Hallikas oli ainult üks saja hulgas, mis vaevalt kellelegi teisele meelde jäi.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 66 ).
Juulius Kilimit hakkas aja jooksul tundma tõelist ängistust, töö mida ta tegi ei pakkunud talle vähematki rõõmu ja ka tulevikus ei suutnud ta näha midagi helget. Juulius oli muutunud üksikuks ja kurvameelseks, tal puudus endavanuste selts, see teda kõige rohkem muserdaski. „Pole midagi halvemat selles eas inimesele kui eemalejäämine omataoliste seltskonnast.„ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 71 ).
Ühel päeval kui ilmus välja Juuliuse endine koolikaaslane Sagrits, muutis see Juuliuse elu. Sõber andis talle tõuke uuesti kooli astuda. Juulius hakkas taas koolis käima ja õppima, samal ajal tegi edasi tööd vana Väärtnõu juures. Vanale Väärtnõule oli aga tema aiaäri kõige tähtsam, koolis käimise vastu polnud tal midagi kui tema aiaäri sellega ei kannata. „Õppimine on õppimine ja töö on töö, viimane on tähtsam, sest see on tema asi, õppimine aga ainult Juuliuse enda asi.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 71 ).
Selleks, et oma sissetulekule lisa teenida, hakkas Juulius oma teadmisi teistele edasi andma, kes teadsid vähem kui tema. Tööd Juuliusel oli, kuna see oli aeg kus ka maainimesed hakkasid raamatutarkust väärtustama ja üha enam hindama.
Juulis Kilimitile oli kogu aeg olnud alkohol vastumeelne, tollel ajal hakkasid levima esimesed karsklusseltsid, ja ka Juulius astus sinna liikmeks.
Ühel päeval üle pika aja külastas Juulius taas mamma Neideri maja, seal kohtas ta Emiile Neiderit. Emmi oli harimatu ja kohmakas, tema tarkus seisnes selles mida oli Mamma Neider talle aastate jooksul õpetanud. Emmi imetles Juuliust ja pidas teda peeneks härraks. Vastupidiselt Juuliusele oli aga Emmi usklik. Esialgu pidas Juulius tõesti Emmit rumalaks, kuid sellest hoolimata õppis teda hindama ja armastama ja hakkas temas nägema tarka inimest. „Mis oli ta ometi mõelnud, kui oli Emmit rumalaks pidanud ainult sellepärast, et ta ei teadnud , õigemini, oli unustanud, mis on filosoof ! Emmi oli ometi väga tark ja isegi teravmeelne neiu .“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 93 ).
Juulius ja Emmi armusid. Mamma Neider oli algul üllatunud ja nende suhtele vastu. „Juulius polnud ju muud midagi kui verinoor ja tegelikus elus saamatu puupaljas poiss. Emmi seevastu oli igati hea partii, neiu, kel oli ilu kui ka varandust, mis võis kauem vastu pidada kui ilu.„ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 99 ).
Mamma Neider leppis lõpuks selle suhtega, mis muud jäigi tal üle kui anda oma õnnistus, tingimusel, et Juulius käib leeris ära ja nad ikka abielluvad kiriklikult. Juulius armastas tõesti Emmit, just seetõttu oli ta valmis oma põhimõtetele ja tõekspidamistele vastu astuma . „Ta oli ühe oma põhimõtte vastu eksinud, mis ainult ühe, ta oli nende kõigi vastu eksinud, ta võis ka viimase vastu eksida ja leeri minna ning tunnistada usku, mida ta ei uskunud“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 102 ).
Juulius ja Emmi abiellusid ning lõpuks õnnestus Juuliusel saada koolmeistri koht. Õpetaja töö erines täielikult Reite aiaäri tööst. Ta õppis kiirelt tundma oma kasvadikke, nad andsid talle jõudu ja energiat. Juuliuse kodune elu ja koolis olev elu olid nagu öö ja päev. „Ta tundis ennast koolis peagi koduselt, aga kurb ütelda küll, ta ei tundnud ennast nii koduselt oma kodus. Muidugi oli ta abielu väga õnnelik, tal oli enesel küll selle õnne pärast natuke piinlik, kuid see oli nii. Kuid kodus ei olnud ainult Emmi, ja mis veel, ka Emmi ise polnud alati Emmi, vaid veel üks teine inimene, üks väike ja asjalik naine, kes mõnegi kõnekäänu oli jõudnud oma emalt ära õppida. Tema kodu tõeline käskija ja emand aga oli mamma Neider. Ja siin polnud Juulius mingi tooniandev isik nagu koolis, vaid pahatihti isegi aabitsajüngri seisukorras.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 107 ).
See kõik ei tähendanud veel, et neil kodus ei valitsenud üksmeel, armastus ja rahu. Juulius oli küll väheandekas kuid see-eest oli ta vagur õpilane. Juuliuse kodune- ja tööelu eemaldasid teda aegamisi sõpradest. Emmi hakkas iga päev üha enam nõudma kinnitust sellest kuidas Juulius teda armastab , ja mamma Neider sekkus ikka endiselt nende pereellu. Juulius tundis ennast tihti üksikuna.
Ühel päeval teatas Emmi Juuliusele rõõmusõnumi, et nad saavad lapse. See oli kõige rõõmustavam uudis mida üks mees võis saada. Kodused probleemid muidugi ei lõppenud, nende eest sai aga Juulius varju koolist, kool oli tema pelgupaik. „Nii noored inimesed olid korralikkude kommete maailmast kaugel väljas, nendega koos pääses ka Juulius ise sellest välja, ja mõnus oli viibida selles lapsikus ja tühises maailmas, kus polnud täiskasvanute maailma tõelise ja sisuka elu karme nõudeid. Siin võidi vaimustust tunda päris väikestest asjadest, mis midagi ei maksnud ja millest keegi kõhtu täis ega aupaistet juurde saanud, kuna täiskasvanud inimesele pahatihti olid kõik selle maailma asjad täis kibedust, nagu oleks vaenlane öö varjus igale poole pipart külvanud.“ ( X peatükk lk 118 ).
Kahjuks Emmi rasedus katkes, see oli kurb ja traagiline sündmus tervele perele. Emmi pidas seda karistuseks kuna oli abiellunud mehega kes jumalast ei hooli. Juulius pidas seda aga needuseks ja süüdistas ennast lapse kaotuses. Selle kurva sündmuse kestel avaldus aga J.Hallkase luuleraamat „ Kimbuke põllulilli“, rõõmu sellest Juulius siiski ei tundnud, pere oli talle olulisem. Sellga lõppeb ka raamatu esimene osa. Sellega lõppeb ka Juulius Kilimiti esimene eluetapp- õppeaastad.
Teine osa algab sellega, et Emmi õde Anna Neider saabus Peterburist. Emmi ja Juulius olid selleks ajaks muretsenud omale kasulapse, ka mamma Neider oli nüüdseks nende elust kadunud, Juulius oli ehitanud perele oma maja- nad elasid täisväärtuslikku pereelu .
Juuliuse ja Emmi kasutütart Liina hindasid mõlemad vanemad erinevalt. Emmi oli tütre suhtes alahindav, polnud ta ju tema lihane tütar, viriseda ta aga ei saanud, Liina oli igati virk ja sõnakuulelik, mis aga peamine: Juulius hindas tütart väga ja pidas temast lugu.
Õpetajaametit oli Juulius selleks ajaks pidanud juba kuusteist aastat, kuigi mitte alati kõrgemas koolis. Õpetajatöö oli saanud talle armsaks ja tähtsaks. Juulis Kilimitil oli alati igale noorele midagi kasulikku öelda, ja seetõttu hinnati teda ka kõrgelt.
Mida vanemaks Juulius sai, seda enam hakkas ta mõtlema elu väärtuste üle. „Kui inimene on noor, näeb ta igal pool palju rohkem ilusat . Ja siis peaks ta seda ka püüdma rohkem enesesse vastu võtta, et seda ka vanade päevade jaoks koguda, kui ta silmad tuhmiks ja hing nüriks on läinud. Kui ka kõik polnud läinud nii, nagu nad olid lootnud, nad olid teinud parima . (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 145 ).
Teiste õpetajatega suhted koolis polnud just kõige paremad, ta ei hinnanud neid väga kõrgelt. Erakoolis kus Juulius õpetas oli õpetajate koosseis väga kirev . Osa õpetajatest olid ebaõnnestunud kroonugümnaasiumi õpetajad, teistel puudus vastav paber, enamik oli aga puudulike teadmistega kodukooliõpetajad, kelle hulka kuulus ka Juulius. Õpetamisse suhtus Juulius aga suure tõsiduse, hoole ja armastusega. „Kuigi tunnid olid talle õieti pähe kulunud, vaatas Juulius nad siiski kord veel üle, nii nagu hoolas põllumees igal hommikul pilgu oma nurmedele heidab. Ja teiste õpetajate kõnelustest oli tal üsna vähe osa. Ta oli nüüd muidugi ammu sellega harjunud, et õpetajatetoas aeti hoopis teistsugust juttu , kui tema koolipoisina seda oli kujutlenud, kuid see ei takistanud teda siin nii käitumast ja kõnelemast, nagu see tal siis juba silma ees seisnud.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 147 ).
Juulius oli küll hea õpetaja, korralik ja väga kohusetruu, kuid õpilastele mitte väga silmapaistev ja imponeeriv. „Ta võis ju üsna piltlikult ja huvitavalt rääkida, tema vaimustus oli ehtne , kuid ta ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. Siit oleks edasi pääsenud vahest tubli annuse huumoriga, kuid see polnud kunagi Juuliuse tugev külg olnud, ja pealegi oli see tema põhimõtete vastu, teha nalja tõsise asja juures.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 147 ). See seletab ka õpilaste suhtumist temasse. Juulius Kilimit küll armastas oma tööd ja õpilasi kuid ta ei suutnud kunagi olla kuigi tähelepanuväärne ja silmatorkav õppejõud. Huumor aitas meeldejäävaks ja meeldivaks teha nii mõnedki tunnid paljudel õpetajatel, Juulius polnud kunagi olnud aga kuigi osav naljamees , peale selle ei lubanud naljatada tõsise asja juures tema kindlad põhimõtted. Juulius oli terve elu olnud põhimõtteline ja kange . Kuigi ta oleks tahtnud näha õpilastes rohkem entusiasmi rooma luule vastu ei suutnud ta seda siiski teha.
Üldiselt oli kord Juuliuse tundides alati talutav kuigi mitte eeskujulik. Juulius Kilimit pragas oma klassiga harva, kollektiivne karistamine, näiteks terve klassi peale tundi jätmine oli talle alati vastumeelne. Kord kui Juuliusel kadus tunni kord tõsiselt käest, ei suutnud ta seda enesele andestada, see jäi teda kauaks piinama . Seni oli olnud Juuliusel tööl vaid mõned väiksed pahandused, mitte aga midagi suurt mis oleks talle südamesse läinud.
„Ma ei ole lihtsalt kohane inimene kooliõpetajaks. Olen seda ametit seni pidanud ja arvanud, et see on mulle kohane. Aga see on mulle kohane olnud ainult sellepärast, et ma millekski muuks veel vähem kõlban. Oleks hea, kui minust oleks saanud vähemalt korralik koolmeister, kes suudab lapsi seda armastama panna, mida ta ise noores põlves on armastanud ja milles oli siiski palju ilusat.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 163 ). Neist tunnetest kurtis Juulius Anna Neiderile, ta tundis naisega teatavat lähedust, ja talle meeldis rääkida teise haritud inimesega. Anna lohutas Juuliust ja julgustas teda ülikooli lõpetama. Juulius hindas ja oli väga tänulik Annale kõikide sõnade eest. Annast sai tema usaldusisik ja sõber, inimene kellega sai jagada mõtteid ja tundeid.
Anna aga ei tulnud Peterburist tagasi niisama, ta ootas last. Meest Annal polnud, tollel ajal oli üksikemaks jäämine ebasünnis, Anna oleks kaotanud peale töö ka ühiskondliku positsiooni ja austuse. Ühel päeval tegigi Emmi Juuliusele ettepaneku võtta Anna laps endale. Nii oleks saanud poiss mõlemad vanemad ja suure armastava kodu. Emmi oli alati tahtnud last kes oleks tema liha ja veri, ning paraku oli Anna laps tema oma verele kõige lähedasem. Ka Juulius jäi nõusse, algul ta küll kahtles, aga lõpuks andis siiski järele, sest ka tema tahtis veel üht last peresse. „Laps ei ole ju milleski süüdi. Lapse heaks võime meie kõik teha ja peamegi tegema. Emmi, kui sina oled sellega nõus, siis toome lapse siia ja kasvatame ta üles kui oma lapse. Aga ta peab siis juba kasvama teadmisega , et ta on meie laps. Mitte nii nagu Liina, kes kunagi ei saa sellest tõkkest üle, et ta on ainult kasulaps. Me peame julgema lapsele valetada et laps ei peaks meile valetama.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 168 ).
Emmi ja Juuliuse abielu oli armastav ja rahulik. Emmit vaevas aga kogu aeg väike kompleks , Juulius oli haritud ja tark mees, ja kui ta uuesti kooli läheb muutub ta veelgi targemaks ja haritumaks. Emmi tundis, et ta pole Juuliust väärt ja on talle vaid üks suur rumal koorem . Juulius aga armastas oma naist siiralt. „Head jumalad on mulle rohkem andnud, kui ma väärt olen. Kõige muud võin ma küll oma käe ja vaimu rammuga võita, aga kodukolde õnne ei saa keegi saatuse käest välja sundida , selle peab ta kingituseks saama.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 175 ).
Anna armastan oma poega ja käis teda tihti vaatamas, väike Valeerius armastas tädi Annat ja tundis tema vastu seletamatut kiindumust. Emmi oli kohutavalt armukade. Juulius tundis aga endiselt Anna vastu suurt sõprust. Annaga rääkides võis loota , et teda mõistetakse. Anna oli tema ainus tõeline ja väärtuslik sõber. „Ma tänan sind, Anna. Ei ole midagi paremat maailmas kui hea sõber.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 211 ).
Sellest kui väga Juulius Annat usaldas annab tunnnistust mehe pihtimused naisele. Ta tunnistas Annale oma õnnetut abielu, kellelegi teisele ta poleks seda teinud. Juulius oli ju ometi väga põhimõtteline ja kindel mees. „Jah, sina oled tema õde, ja mul on väga raske seda sinule öelda. Aga see ei ole muidugi ka tema süü, et meie abielu tõesti ei ole nii, nagu ta peaks olema. Midagi jääb puudu. Kui ma abielusse astusin, olin ma muidugi väga noor, me olime mõlemad üsna noored, ja siis ei mõtelnud me palju asjadele.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 225 ). Miks Juulius ja Anna nii lähedaseks said ei ole eriti raske mõista. Nad olid mõlemad haritud inimesed, nende maailmavaated paljuski kattusid ja nad mõistsid teineteist. Juuliusele oli tema perekond tähtis ja vajalik, seetõttu ei jätnud ta kunagi Emmit maha, juba tema põhimõtted ei oleks seda lubanud. „Aga siiski- perekond, see on midagi muud kui üksikud inimesed, see on veel midagi rohkem. Me ei tohi unustada oma kohustusi, kui mitte teiste, siis iseenese pärast. Sest me ise vajame oma kohustusi veel rohkem kui teised. Peale selle- inimene ei saa elada üksi, tal on ikka teist inimest vaja...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 226 ).
Anna oli väga kiindunud oma lapsesse, kuigi too elas Emmi ja Juuliuse juures. Mida aeg edasi seda enam tema ematunded said temast võitu. Peale suurt tüli Emmiga võttis ta lapse ja sõitis minema. Emmi oli tõsises paanikas, laps oli tema jaoks kõik, laps kuulus talle, ja nüüd kus Anna oli temalt võtnud tema kõige kallima varanduse ei tahtnud ta muud kui Valeeriust tagasi. Juulius oli aga Anna poolt. Laps kuulub emale, tema põhimõtted ei lubanud Annalt last jõuga tagasi võtta. „Sa segad jälle, Emmi- sul ei ole ka põrmugi loogikat. Jutt ei olnud majast, jutt oli lapsest. Maja on sinu oma, kõigi jumalate nimel, seda oled sa alati rääkinud, ja see on nii. Aga laps on Anna oma, kuigi meie nimel- ja kuigi ma armastan teda nagu oma last...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 232 ). Emmi muutus seepeale väga armukadedaks ja hakkas tülitsema. See oli Juuliusele tõesti liig ja esmakordselt astus ta tõsiselt Emmile vastu. Juulius oli alati olnud lepplik ja rahulik, kuid nüüd oli ka tema kannatus katkenud. „pärast seda, mis sa mulle praegu ütlesid, ei kõlba see maja enam ühelegi lapsele eluasemeks. Sa oled selle maja alusmüürid maha kiskunud, naine! Tuli koldes on kustunud...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 233 ).
Juuliust ärritas Emmi kogu suhtumine, Emmi vaesekene oli aga nii rumal, et ei taibanud üldse mida Juulius selle jutuga mõtles. Juulius lahkus majast, ja mõtles seda teha jäädavalt. Väljas aga ei oodanud teda mitte keegi. Juulius Kilimit läks tagasi koju, kodu oli tema koht, kodu oli tema kindlus . „Koju! Ta oli nagu väike laps, kellele äkki meelde tulevad kodu ja ema. Kodu- soe ja valge- ja sooja teed! Jah, tal oli isegi nälg, ta polnud ju eile hommikust saadik midagi söönud. Seal viimaks, seal on kodu, valgustatud aknad, Emmi...! (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 240 ).
Emmi kui natuke taipmatu naine ei saanud aru kui lähedal oli ta Juuliusest ilma jäämisest. Miks Juulius aga koju tagasi tuli oli enesest mõistetav, oleks ta olnud noorem oleks ta saanud alustada uut elu, nüüd oli aga kogu tema elu Emmi juures, väljas ei oodanud teda mitte keegi. „Emmi ei pidanud kunagi teada saama, kui lähedal kuristikule ta oli olnud.“. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 240 ). Ka Valeerius toodi Emmile tagasi. Sellega lõppebki teine osa Juuliuse eluetapist- küpsusaastad.
See etapp oli toonud Juuliusele nii palju rõõmu kui ka raskeid katsumusi. Nimetaksin seda ka tema kõige raskemaks eluperioodiks. Küpsusaastad tõid Juuliusele kaasa palju dilemmat. Ta suutis selle aja jooksul oma pereelu paika saada, ent ometi tundis ta, et abielus oli midagi puudu. Ka koolis tuli tal üle elada esimene tagasilöök õpilastelt, mis jäi talle kauaks hinge. Ometi sai ta selle aja jooksul omale suurepärase sõbra- Anna, kes julgustas Juuliust ülikooli lõpetama. Minu meelest olid Juuliuse küpsusaastad täis nii häid ja ka halbu aegu. Kõik raskused suutis mees ületada. Kõige imetlusväärsemaks pean Juuliuse kindlat põhimõttelisust mis jäi püsima ka kõige raskematel hetkedel.
Kolmas osa, Juulius Kilimiti eluloojaku aastad, algavad Juuliuse õpetajarolliga. Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest . „Jah, ta oli pedagoog , ta oli seda juba mõnda aastat. Ta oli viimaks hakanud oma kutses nägema suurt missiooni, mida ta varem mujalt oli otsinud. Välised sündmused, sõjad ja revolutsioon , mis vahepeal olnud, polnud teda palju puutunud. Ainult niipalju, et kõigi ajalooliste sündmuste tagajärjel oli jõudnud kätte päev, mil ta sai ametliku eestikeelse humanitaargümnaasiumi õpetajaks, jõudis elu ringkäigust tagasi majja, kus ta oli oma esimesed metamorfoosid üle elanud ülemõpetaja Semmelni jupiterliku juhatuse all. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 249 ).
Juulius oli selleks ajaks saanud juba kuuekümne aastaseks, iseenesest oleks ta võinud juba tööpostilt lahkuda ja teha ruumi noortele, aga õpetades tundis ta ennast noorena ja ka elujõudu paistis tal jätkuvat. Õpilaste suhtumine oli aja jooksul temasse natuke muutunud, üldiselt jäädi temaga rahule. „Õpilased ei kiusanud teda sihilikult, nad leidsid südame põhjas kõik, et vana Kili on tore mees, aga tema tunnis sai nalja, see oli kõik. Seda nalja pidi nimelt ise tegema, sest vanamees oli võrdlemisi naljavaene, ei saanud selles suhtes kaugeltki mõne Sagritsa vastu. Ja tema viis tunde huvitavamaks teha võis ju olla hästi mõeldud, kui oleks üldse mõtet püüda tundi huvitavamaks teha ka neile, keda asi põrmugi ei huvita. Sest selle tulemuseks on, et see muutub ebahuvitavaks neile, kellele asi ise on huvitav ja kes illustratsioonide ja piltide asemel vajaksid tuuma ennast.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 249-250 ).
Vana Juulius Kilimit meeldis lastele, aga tema tunde ei osanud nad hinnata. Õpilastele tundus tema õppeaine lihtsalt igav, ja ka kõik näitlikustamised ja üritused tundi huvitavamaks muuta ei õnnestunud Juuliusel just kuigi hästi. Juuliust tegi see muidugi väga kurvaks, ta üritas kogu hingest anda endast kõik, kuid eriti märkimisväärseid tulemusi ei savavutanud. Muidugi oli Juulius teinud küll suure edasimineku võrreldes selle ajaga kui ta esmakordselt õpetama asus. Nüüd võttisJuulius Kilimist oma tööd kui pühapäevast tegevust, ta nautis ja armastas seda.
Liina ja Valeerius olid selleks ajaks kodust vanemate juurest lahkunud. Juulius ja Emmi elasid kahekesi koos. „Kõik muutub, ka Juulius Kilimiti kodu. See oli väliselt küll jäänud peaaegu samasuguseks, kui ta oli olnud oma uues lapsepõlves, kuid tubades oli muutus seda märgatavam. Lilleliste tapeetide asemel olid tagasihoidlikud ühetoonilised, valgete pitskardinate asemel tumedad ja rasked, mida tuli seepärast alati kaugele kõrvale lükata, et päike, mille tähtsus tervishoiuliselt oli vastuvaidlemata oluline, saaks sisse vaaddata“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 254 ).
Juulius Kilimit oli kõikide aastatega palju saavutanud. Tal oli hea töökoht, armastav naine, lapsed, maja. Ta oli austatud ja suure isikliku saavutusena oli ta lõpetanud kooli. Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse ja põhimõttelisuse, pean seda imetlusväärseks. Juuliusel oli alati üks kindel põhimõte, hoida lahus kooli- ja koduasjad. Koolist ei rääkinud ta kodus ja kodus koolist.
Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. „Ma olen arvamusel, et teie kui meie kooli kauaaegseim õpetaja- kui ma ei eksi, olete teie ainus, kes vabariigi algusest peale on siin koolis töötanud- võiksite võtta enda peale inspektori ülesanded.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 265 ). See oli väga suur tunnustus mida üks õpetaja võis saada, Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik.
Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. „Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja . Ta oli suutnud neisse esimestel päevadel kenakesti pieteeti istutada oma kõrge aatelise jutuga, mille tagajärjel iga poiss pidi meisterdama oma päevakava ja hakkama süstemaatiliselt ja lakooniliselt elama. Ja igatahes ei teinud nad mürglit, kui klass pimedaks tehti ja hakati Pompeji varemeid näitama. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 267-268 ). Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. „Kas ta oli auahne? Jah, kui nii, siis ta oli. Kuid ta ei lugenud seda ise eriti suureks paheks , nüüd enam mitte. Ta oli seda ometi ära teeninud .“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 271 ). Miks ei olekski pidanud Juulius olema õnnelik ja auahne. Kõik need aastad oli ta koolis töötanud, au mida ta oma elutöö eest sai oli igati õigustatud.. Juulius Kilimit oli kõik selle ära teeninud, selles polnud kahtlustki.
Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk. Juulius Kilimiti elutee haripunktil külastas kooli minister. See külaskäik ei kujunenud paraku selliseks nagu minister oli oodanud. Minister oli pettunud nähes kõige tavalisemat koolipäev: õpilased jooksid vahetundides mööda koridore ja tundides ei vastanud hiilgavalt. Kõigest sellest sügavalt pettunud leidis minister, et nüüd on aeg Juuliusel puhkama asuda ja teha ruumi teistele.
Juulius oli nukker , ta oli ennast alati nooreks pidanud, aga lõpuks oli aeg siiski lahkuda, ta tundis seda. Inimene ei ole igavesti noor. „Ta on ennast alati nooreks pidanud, alati edumeelseks, alati püüdnud ajaga sammu pidada. Aga viimaks ei suuda ta enam, ta haige süda ei luba tal liiga kiiresti sammuda. Kõik muutub- jah, aga meie ei muutu küllaldaselt. Mitte alati pole roomlastel õigus“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 266 ).
Juulius Kilimiti poeg Valeerius sai valmis oma esikkoguga „Orhideed“. Juulius ja Emmi olid uhked oma poja üle. „Selles avaldus noorte käte meisterlikkus , milleni Juulius ise kunagi polnud jõudnud tõusta, kuid selles oli ka tema enese puhast ja kõrget paatost“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 278 ). Vastupidiselt Juuliusele saavutas Valeerius suurt tunnustust. Tema teose ilmumine oli kirjandusrigkondades suursündmus. Juulius ei suutnud poja luulet kunagi mõista, ta ei saanud sellest aru ja ei osanud arvata, et poega ootab selline edu. Temale oli selline kirjutamisstiil võõras ja ebaharilik , talle see ei meeldinud. Ometi hinnati poja luulet väga kõrgelt.
Juuliuse tervis järk järgult üha halvenes. Emmi oli oma kalli mehe pärast mures. Juulius polnud enam see kes ta oli olnud varem. „Kõik muutub, ja alati pole ka Rooma see, mis ta oli, kuigi ta olevat igavene .“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 288 ). Juulius Kilimiti elutee lõpp oli lähedal.
Pärast pikki aastaid peale seda, kui ta oli maalt ära põgenenud linna tundis ta soovi taas külastada ja näha oma lapsepõlvekodu. „Kõik oli muutunud- endiste metsade asemel olid põllud, võimalik ka, et mõne põllu asemel mets- või oli see kõik ainult tema kujutluses muutunud, siin aga endiseks jäänud? See oli õieti ükskõik, siin ei olnud enam midagi.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 300 ). Maal käimine ja vanade mälestuste taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt ja tervendavalt. Ta oli nagu uus inimene.
Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. „Eks ma pean ka hakkama oma surematu hinge peale mõtlema, mis, Emmi? Sinul on sealpool muidugi kõik korras, sa tead, et usk on tarvilik asi, ja sa oled oma maksud korralikult maksnud. Aga minusugune vana pagan ...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 309 ). Juulius Kilimiti põhimõtted olid muutunud, ta ei näinud oma elu enam sellisena nagu nooruses.
Kooli tuli noor naisterahvas õpetajaks. Tema nimi oli Eha Raud. Ta tundis Juuliuse poega Valeeriust ja seetõttu tekkis neil kohe kontakt. Nad muutusid lähedaseks ja said headeks sõpradeks. Juulius armus naisesse. „Olla armunud Eha Rauasse... See oli olnud vana mehe rõõm ühe inimese soojendavast naeratusest, mida ta oli pidanud siiraks. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 329 ). Vastuarmastust Eha Raua poolt ei saanud Juulius aga kunagi tunda. Eha jaoks oli Juulius sõber. Arvan, et Juulius ei olnud Ehasse tegelikult armunud, pigem leian, et see oli suur kiindumus ja lähedus mida ta naise suhtes tundis. Lõppude lõpuks polnud tal ammu olnud kedagi nii lähedast naissoost sõbraks.
Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas . See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust. „Ta oli siin päris võõraste inimeste tühiste asjadega peaaegu unustanud, et kogu aeg oli kaalul tema poja elu. Või oli see lõppenud ja kell tiksus tühjalt, sest polnud enam aega, mida mõõta? Tema poja? See inimene seal polnud rohkem tema verest ja vaimust kui need võõrad poisid siin, kelle pärast ta oli kaotanud oma usu inimestesse. Tal polnud ju midagi, milleks üldse siis rääkida, mõtelda, tunda...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 337 ). Ja ometi ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Isa armastus on piiritu . Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema.
Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. „Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan , et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ). Ja seejärel kukkus Juulius kokku.
Ta oli suremas, ta kartis surma. „Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates. Ta oli elav inimene, kes kõige oma elutarkuse juures oli veel võimeline nutma ja naerma, ja iga elav kardab surma.“ ( X peatükk lk 352 ). Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda, „Iial polnud Juulius Kilimit talle midagi rohkem olnud kui tema mees, ka siis mitte, kui ta oli direktori kohusetäitja. Ta polnud tahtnud talle olla rohkem kui naiseks - ja vahest ka ta laste emaks. Tema igatsused olid ainult poolikult täitunud, nagu kõik igatsused ainult poolikult täituvad, ja me lahkumegi samade igatsustega millega tulime, isegi Emmi Kilimit, sündinud Neider.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 355 ).
Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. „Ta oli maetud kristliku kombe kohaselt- Tundmatu Jumal, kelle tempel oli kõige uuem , oli ta lõpuks pärinud, sest Olümpose jumalatel polnud temaga nüüd niikuinii enam midagi peale hakata.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 357 ). Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama.
Juulius Kilimiti elu oli täis suuri katsumusi ja raskusi. Ta oli alati väga kindlameelne ja sihikindel. Kunagi ei andnud ta alla, vaid võtles oma eesmärkide nimel. Tema elus oli palju erinevaid pöördepunkte, väga palju eirnevaid katsumusi. Kõikidest nendest tuli ta alati välja.
Võib öelda, et õpetajana ei olnud Juulius just kõige märkimisväärsem, õpilased ei osanud hinnata tema püüdlusi. Juulius Kilimitil puudus see miski, mis teeb ühest õpetajast meeldejääva ja silmapaistva. Sügaval sisimas armastasid teda kõik, ta oli alati rahulik ja mõistev. Õpilasi ta karistada talle ei meeldinud. Juulius püüdis küll välja mõelda erinevaid mooduseid kuidas õpilaste tähelepanu võita, ent see ei jõudnud siiski noorteni. Ta ei suutnud panna lapsi armastama oma õppeainet nii, nagu seda tegi tema. Kuid tema elutöö ja pühendumus tasusid lõpuks ära, eluaastate lõpus sai Juulius Kilimitist direktori kohusetäitja, see tegi temast auväärt mehe. Ametirõõmu ei olnud tal kahjuks muidugi palju.
Juulius Kilimit armastas luuletusi ja luulet, ta avaldas ka ühe teose, kuid suurt tunnustust ei saanud ta iial. Tal lihtsalt puudus selleks piisav anne.
Juulius Kilimit oli alati väga põhimõtteline mees. Põhimõtted säilisid tal elulõpuni. Ma imetlen tema kindlat põhimõttelisus. Just see hoidis teda ka Emmiga koos.
Pere oli Juuliusele tähtis, ja kuigi ta paaril korral oli valmis naist vihahoos maha jätma, ei teinud ta seda kunagi. Juulius oli rajanud kodu ja perekonna, see oli talle tähtis ja püha.
Kool ja kodu olid Juuliusele alati lahus. Ta ei rääkinud kunagi kodus koolist ja vastupidi.
Imetlen Juulius Kilimiti kui õpetajat ja inimest. Karl Ristikivi on jätnud meie kirjandusse märkimisväärse tegelase Juulius Kilimiti näol.