"Rohtaed" (5)

5 VÄGA HEA

Sõnasta korrektselt sisutiheda väitlausena romaani põhiprobleem
Kõige oleva ja toimuva mõtet ning väärtuskriteeriume tuleb otsida väljaspool kujutatavat keskkonda; ainult aeg, inimkonna üldine edasiliikumine , võib ajutistele tagasilangustele ja ebakohtadele vaatamata anda inimese kätte võtme kõige väärtustamiseks.
ning 2-3 kõrvalprobleemi.
Teos puudutab ka teravalt vanema põlve vahetumist noorema põlvkonna vastu. Muidugi ei saa ka mööda klassivahest ning inimeste erinevast haritustasemest.
Kirjuta põhiprobleemist lähtuvalt vähemalt 100-sõnaline arutlus.
Tihti otsivad inimesed kõike ja põhjust kõigele enesele kõige lähemalt. Paraku ei oska enamik inimesi oma silmi avada ning laiemalt vaadata ning sealt tulevadki jalustniitvad tagasilöögid. Inimesed ei suuda väärtustada tagasilööke. Ka neid on vaja, eelkõige, et pärast mõõna oleks võimalik tõuse märgata. Inimesed peavad saama tagasilööke, et näha ja tunnistada oma eksimusi ja vigu ning nende tagajärgede eest vastutada. Inimene peab õppima oma vigadest. Eksimusi tuleb tunnistada ja mitte norutada, vaid pea püsti edasi rühkida oma eesmärgi poole. Eksimused õpetavad inimesi oma väärtuseid teisiti hindama . Just laiemas plaanis vaadatuna on näha, et kõik läbielatud kogemused ja sündmused on millekski vajalikud. Seega tuleb iga võimalust ja kogemust kasutada, et saada elutargemaks.

Iseloomusta Juulius Kilimiti, anna hinnang tema mõttemaailmale, eluideaalidele

noorusperioodil
Juuliust iseloomustab juba varases eas suur huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu. Koolmeister oli ka tema isa, ilmselt oli see tal geenides. Juulius väärtustas antiikseid kultuure ja keeli. Ta ei olnud rumal, vastupidi, ta oli tark, kuid ei soovinud sellega eputada. Näiteks juhtum, kus enamikul külakoolipoistest oli ladina keele tunniks õppimata, mitte Juuliusel. Ta ei soovinud aga oma klassile halba valgust heita ning jättis vastamata . Ka mamma Neider leidis poisis midagi erilist olevat: „ Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei aateid ega põhimõtteid. Praegu huvitas neid ainult see küsimus, millal mamma Neider kartulid praetuks saab.“ (K. Ristikivi . Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 20 ). See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus midagi enamat kui ühes lihtsas õpilases.

küpsusperioodil
Teine raamatuosa käsitleb Juuliuse elu küpsusperioodil. Pärast katkenud rasedust otsustasid Emmi ja Juulius adopteerida kasulapse, ka mamma Neider oli nüüdseks nende elust kadunud, Juulius oli ehitanud perele oma maja- nad elasid täisväärtuslikku pereelu. Õpetajatöö oli saanud talle armsaks ja tähtsaks. Juulis Kilimitil oli alati igale noorele midagi kasulikku öelda, ja seetõttu hinnati teda ka kõrgelt. Mida vanemaks Juulius sai, seda enam hakkas ta mõtlema elu väärtuste üle. „Kui inimene on noor, näeb ta igal pool palju rohkem ilusat . Ja siis peaks ta seda ka püüdma rohkem enesesse vastu võtta, et seda ka vanade päevade jaoks koguda, kui ta silmad tuhmiks ja hing nüriks on läinud. Kui ka kõik polnud läinud nii, nagu nad olid lootnud, nad olid teinud parima . (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 145 ). Juulius oli küll hea õpetaja, korralik ja väga kohusetruu, kuid õpilastele mitte väga silmapaistev ja imponeeriv. „Ta võis ju üsna piltlikult ja huvitavalt rääkida, tema vaimustus oli ehtne , kuid ta ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. Siit oleks edasi pääsenud vahest tubli annuse huumoriga, kuid see polnud kunagi Juuliuse tugev külg olnud, ja pealegi oli see tema põhimõtete vastu, teha nalja tõsise asja juures.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 147 ). See seletab ka õpilaste suhtumist temasse.

eluloojakul
Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest . „Jah, ta oli pedagoog , ta oli seda juba mõnda aastat. Ta oli viimaks hakanud oma kutses nägema suurt missiooni, mida ta varem mujalt oli otsinud. Välised sündmused, sõjad ja revolutsioon , mis vahepeal olnud, polnud teda palju puutunud. Ainult niipalju, et kõigi ajalooliste sündmuste tagajärjel oli jõudnud kätte päev, mil ta sai ametliku eestikeelse humanitaargümnaasiumi õpetajaks, jõudis elu ringkäigust tagasi majja, kus ta oli oma esimesed metamorfoosid üle elanud ülemõpetaja Semmelni jupiterliku juhatuse all. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 249 ).
Juulius oli teose kolmanda osa alguse ajaks saanud juba kuuekümne aastaseks, iseenesest oleks ta võinud juba tööpostilt lahkuda ja teha ruumi noortele, aga õpetades tundis ta ennast noorena ja ka elujõudu paistis tal jätkuvat. Vana Juulius Kilimit meeldis lastele, aga tema tunde ei osanud nad hinnata. Õpilastele tundus tema õppeaine lihtsalt igav, ja ka kõik näitlikustamised ja üritused tundi huvitavamaks muuta ei õnnestunud Juuliusel just kuigi hästi. Juuliust tegi see muidugi väga kurvaks, ta üritas kogu hingest anda endast kõik, kuid eriti märkimisväärseid tulemusi ei savavutanud. Muidugi oli Juulius teinud küll suure edasimineku võrreldes selle ajaga kui ta esmakordselt õpetama asus. Nüüd võttis Juulius Kilimist oma tööd kui pühapäevast tegevust, ta nautis ja armastas seda.
Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk. Juulius Kilimiti elutee haripunktil külastas kooli minister. See külaskäik ei kujunenud paraku selliseks nagu minister oli oodanud. Minister oli pettunud nähes kõige tavalisemat koolipäev: õpilased jooksid vahetundides mööda koridore ja tundides ei vastanud hiilgavalt. Kõigest sellest sügavalt pettunud leidis minister, et nüüd on aeg Juuliusel puhkama asuda ja teha ruumi teistele.
Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Ta kartis surma. „Ta võis eluaeg koolis vaimustusega kõnelda Sokratesest, surma silma ees polnud ta ise mingi Sokrates. Ta oli elav inimene, kes kõige oma elutarkuse juures oli veel võimeline nutma ja naerma, ja iga elav kardab surma.“ ( X peatükk lk 352 ). Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust.
Noorukieas oli Juulius mõneti mässumeelne (põgenemine onu juurest maalt), otsusekindel, oma põhimõtetes kaljukindel, katsetaja („Põllulilled“). Seevastu küpsusperioodil muutus Juulius kõvasti rahulikumaks ja leebemaks, kuid tahtis enda ümber inimesi, kellega saaks rääkida ja arutada maailma asjadest ning kirjandusest. Tekkisid mõningad probleemid Emmiga. Eluloojakul ei tahtnud Juulius endale veel tunnistada, et oleks aeg lahkuda väärikalt oma ametilt ja näiteks loomisega tegelda. Ta tundis ennast koolis hästi ja ei soovinud oma tööd pooleli jätta.

Iseloomustage Juulius Kilimiti suhteid naistega (Emmi, Anna). Põhjendage, miks Kilimit ei valinud Annat .
„Mis oli ta ometi mõelnud, kui oli Emmit rumalaks pidanud ainult sellepärast, et ta ei teadnud , õigemini, oli unustanud, mis on filosoof ! Emmi oli ometi väga tark ja isegi teravmeelne neiu .“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 93 ).
„Ma ei ole lihtsalt kohane inimene kooliõpetajaks. Olen seda ametit seni pidanud ja arvanud, et see on mulle kohane. Aga see on mulle kohane olnud ainult sellepärast, et ma millekski muuks veel vähem kõlban. Oleks hea, kui minust oleks saanud vähemalt korralik koolmeister, kes suudab lapsi seda armastama panna, mida ta ise noores põlves on armastanud ja milles oli siiski palju ilusat.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 163 ). Neist tunnetest kurtis Juulius Anna Neiderile, ta tundis naisega teatavat lähedust, ja talle meeldis rääkida teise haritud inimesega. Anna lohutas Juuliust ja julgustas teda ülikooli lõpetama. Juulius hindas ja oli väga tänulik Annale kõikide sõnade eest. Annast sai tema usaldusisik ja sõber, inimene kellega sai jagada mõtteid ja tundeid.
Emmi ja Juuliuse abielu oli armastav ja rahulik. Emmit vaevas aga kogu aeg väike kompleks , Juulius oli haritud ja tark mees, ja kui ta uuesti kooli läheb muutub ta veelgi targemaks ja haritumaks. Emmi tundis, et ta pole Juuliust väärt ja on talle vaid üks suur rumal koorem . Juulius aga armastas oma naist siiralt. „Head jumalad on mulle rohkem andnud, kui ma väärt olen. Kõige muud võin ma küll oma käe ja vaimu rammuga võita, aga kodukolde õnne ei saa keegi saatuse käest välja sundida , selle peab ta kingituseks saama.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 175 ).
Anna armastas oma poega ja käis teda tihti vaatamas, väike Valeerius armastas tädi Annat ja tundis tema vastu seletamatut kiindumust. Emmi oli kohutavalt armukade . Juulius tundis aga endiselt Anna vastu suurt sõprust. Annaga rääkides võis loota, et teda mõistetakse. Anna oli tema ainus tõeline ja väärtuslik sõber. „Ma tänan sind, Anna. Ei ole midagi paremat maailmas kui hea sõber.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 211 ).
Sellest kui väga Juulius Annat usaldas annab tunnnistust mehe pihtimused naisele. Ta tunnistas Annale oma õnnetut abielu, kellelegi teisele ta poleks seda teinud. Juulius oli ju ometi väga põhimõtteline ja kindel mees. „Jah, sina oled tema õde, ja mul on väga raske seda sinule öelda. Aga see ei ole muidugi ka tema süü, et meie abielu tõesti ei ole nii, nagu ta peaks olema. Midagi jääb puudu. Kui ma abielusse astusin, olin ma muidugi väga noor, me olime mõlemad üsna noored, ja siis ei mõtelnud me palju asjadele.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 225 ). Miks Juulius ja Anna nii lähedaseks said ei ole eriti raske mõista. Nad olid mõlemad haritud inimesed, nende maailmavaated paljuski kattusid ja nad mõistsid teineteist. Juuliusele oli tema perekond tähtis ja vajalik, seetõttu ei jätnud ta kunagi Emmit maha, juba tema põhimõtted ei oleks seda lubanud. „Aga siiski- perekond, see on midagi muud kui üksikud inimesed, see on veel midagi rohkem. Me ei tohi unustada oma kohustusi, kui mitte teiste, siis iseenese pärast. Sest me ise vajame oma kohustusi veel rohkem kui teised. Peale selle- inimene ei saa elada üksi, tal on ikka teist inimest vaja...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 226 ).

Mõtestage lahti pealkiri, selgitage, kuidas mõistad allegooriat.
„Nelikümmend aastat ja rohkem tagasi üks minu noor sõber, kes oli juba siis vana ja tark, ütles, et me peame enne ülesse harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõtelda rohtaiale. Kardan , et mina ei ole sellest õppust võtnud ja terve elu rohtaeda harinud. Muidugi kõik inimesed ei saa seda, kõik ei ole nii õnnelikud, et nad oleksid võinud kõik oma maa rohtaiaks muuta, kõik päevad pühapäevadeks teha. Aga...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 350 ).
See tähendab: iga inimene peab elus harima end ka vaimselt, ei tohi piirduda vaid materiaalsete väärtustega.

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 145 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-02-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

145 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

gretep Õppematerjali autor

Sisutihe kokkuvõte, põhjalik Juulius Kilimiti iseloomustus

rohtaed ristikivi juulius kilimit

Sarnased õppematerjalid

doc

Rohtaed - kokkuvõte

,,Rohtaed" ja Juulius Kilimit ,,Rohtaed" näitab Eesti linnaharitlase kujunemist, esitades Juulius Kilimiti elust kolm kindlat piiritletud elulõiku: õpiaastad (1890-1896), küpsusaastad (1910-1914) ja eluloojaku aastad (1933-1934). Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku klassilise hariduse. ,,Vaevalt esimesed emakeelsed sõnad selgeks saanud, võis ta hakata oma isalt kõike tarkust vastu võtma mida too isegi teadis. Ja headest raamatutest võis sellele peagi lisa saada. Aga ei puudunud ka mängud koolimajas ja selle õuel koos suurte õpilastega, kes koolmeistri poega kohtlesid, nagu see sellele kohane, arvestades muidugi ka aastate vahet." ( K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 17 ). Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ma arvan, et just eluaastad isa juures said tema elus määravaks. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja.

Eesti keel

odt

Karl Ristikivi "rohtaed" kokkuvõte

Karl Ristikivi ''Rohtaed'' Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku hariduse. Ta õpetas oma poega oma meetmete järgi, kuid ei sundinud teda millekski ja lubas ka poistega mängimas käia. Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ta soov oli käia isa jälgedes. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema. Head inimesed surevad vara, ja ka Juuliuse võõrasema suri veel enne, kui nad jõudsid Juuliusega kasvõi korra tülitseda. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Peale vanemate surma tuli poisi onu ja võttis ta oma tallu elama. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile

Kirjandus

rtf

Karl Ristikivi "Rohtaed"

Karl Ristikivi "Rohtaed" Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku hariduse. Ta õpetas oma poega oma meetmete järgi, kuid ei sundinud teda millekski ja lubas ka poistega mängimas käia. Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ta soov oli käia isa jälgedes. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema. Head inimesed surevad vara, ja ka Juuliuse võõrasema suri veel enne, kui nad jõudsid Juuliusega kasvõi korra tülitseda. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Peale vanemate surma tuli poisi onu ja võttis ta oma tallu elama. Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma

Kirjandus

doc

Karl Ristikivi "Rohtaed" kokkuvõte

Karl Ristikivi ,,Rohtaed" ,,Rohtaed" jutustas Juulius Kilmiti elust, mehe kolmest kindlalt piiritletud kolmest elulõigust: õpiaastad, küpsusaastad ja eluloojaku aastad. Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku hariduse. Juuliuse huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Poisi ema suri, kui poiss oli alles väga noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai endale võõrasema. Kuid ka Juuliuse võõrasema suri enne, kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander. Edasi läks Juulius linna kooli, teda abistas tema onu. Poiss asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider hindas väga Juuliust, ta kohtles teda

Kirjandus

doc

Rohtaed

,,Rohtaed" on Karl Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. Romaani keskses tegelaseks on Juulius Kilimit.. Ta on külkoolmeistri poeg. Kuna vanemad on poisil surnud, on onu ta hooldajaks. Isalt päritud rahadega käib Juulius Tallinna poisslastegümnaasiumis. Linnas on tal tuba üüritud proua Neiderilt. Kuid gümaasium jääb tal pooleli, sest onu väidab, et see on otsas, omalt poolt juurde ei anna ja tahab et Juulius jääks maale tema talusse tööle. Poiss põgeneb hoopis linna ja hakkab seal ühe kunstkärneri juures õpipoisina tööle, sest ta soovis oma kooliteed jätkata. Juba gümnaasiumis käies oli ta võtnud endale põhimõtted ning kindla otsuse end igasuguste maailma pahede eest hoida ja püüdis ka teisi tervislike eluviisidega tutvustada. Koolipoisina huvitas Juuliust ainult antiikkultuur ja klassikalised keeled. Tal oli unistus minna õppimja Tartu Ülikooli ning püüdis hakata end selle jaoks ette valmistama. Sellest et end õpetajaile maksta, pidi ta ise eratu

Kirjandusteose analüüs

doc

Juulius Kilimiti elu ja areng

Karl Ristikivi teos ,, ROHTAED" räägib Juulius Kilimiti elust, kuidas temast sai see kes ta oli. Juulius Kilimit oli põhimõtetega mees ja ta üritas vältida oma põhimõtete rikkumist. Juuliuse elule pani aluse tema isa, kes hakkas andma oma pojale haridust niipea, kui see oli võimalik. Kuna Juuliuse isa oli koolmeister, siis hakkas Juulius tundma huvi koolmeistri ameti vastu juba üsna varajalt. Ma arvan, et isa oli tema elu üks määravamaid isikuid ning isa pärast sai Juuliusest see, kes ta oli. Kui Juuliuse isa suri, siis hoolitses tema eest onu. Sealt läks ta aga linna kooli, sest oli isalt saanud päranduse. Elukohaks sai Juuliusele Mamma Neideri pansionaat, kus koheldi Juuliust väga hästi. Teda austati seal ning ta sai isegi endale täiesti omaette toa, mis oli küll väike aga seal oli olemas laud ja voodi, ning rohkemat tal polnudki rahuloluks vaja. Juuliuse elu esimene armastus oli Leonoore, kes oli ka Juuliusele muusaks. Leonoore inspireeris Juuliust, k

Kirjandus

doc

Karl Ristikivi "Rohtaed"

Karl Ristikivi Rohtaed Liina Juuse, PS See 1942. aastal esmakordselt väljaantud teos lõpetab Ristikivi Tallinna triloogia, millesse kuuluvad veel ,,Tuli ja raud" (1936) ja ,,Õige mehe koda", mis esialgu ilmus pealkirjaga ,,Võõras majas" (1940). Raamat käsitleb Juulius Kilimiti elulugu, laiemalt Eesti linnaharitlas- konna kujunemist. Teos võtab aset 1890 1934 peamiselt Tallinnas ja käsitleb tervet Juuliuse

Kirjandus

doc

„Kas meil on õigus oma õnne pärast teisi õnnetuks teha?“

,,Kas meil on õigus oma õnne pärast teisi õnnetuks teha?" (Karl Ristikivi) Sageli on inimesed oma õnne nimel valmis tegema kõike. Pahatihti ei pöörata aga tähelepanu sellele, et ühe inimese õnn võib olla teise õnnetus. Julius Kilimit oli alles noor mees, kui ta valis abielu oma õnne asemel. Ta tahtis saada suureks meheks nagu teadlased, kirjanikud ja filosoofid. Selleks käis ta härra Pastelbergi juures ennast harimas, et kevadel gümnaasiumi lõpueksam teha. Ta pidi sellest plaanist loobuma ja koolmeistriks tööle hakkama, et oma naist üleval pidada. Vanemaks saades otsustas Juulius siiski edasi õppida, hoolimata sellest, et Emmi ei pidanud ennast oma harimatuse pärast enam tema vääriliseks naiseks. Emmi unistas sellest, et Juulius oleks lihtne mees. Ta kartis olla oma mehele häbiks, kui viimane ühe kõrgemale jõuab. Sellest hoolimata valis Juulius Emmi südamerahu asemel õppimise ja ülespoole püüdmise. Siiski

Kirjandus

Rohkem sarnaseid