Rohtaed (10)

„ Rohtaed “ on Karl Ristikivi Tallinna triloogia kolmas raamat. Romaani keskses tegelaseks on Juulius Kilimit.. Ta on külkoolmeistri poeg. Kuna vanemad on poisil surnud, on onu ta hooldajaks. Isalt päritud rahadega käib Juulius Tallinna poisslastegümnaasiumis. Linnas on tal tuba üüritud proua Neiderilt. Kuid gümaasium jääb tal pooleli , sest onu väidab, et see on otsas, omalt poolt juurde ei anna ja tahab et Juulius jääks maale tema talusse tööle. Poiss põgeneb hoopis linna ja hakkab seal ühe kunstkärneri juures õpipoisina tööle, sest ta soovis oma kooliteed jätkata.
Juba gümnaasiumis käies oli ta võtnud endale põhimõtted ning kindla otsuse end igasuguste maailma pahede eest hoida ja püüdis ka teisi tervislike eluviisidega tutvustada. Koolipoisina huvitas Juuliust ainult antiikkultuur ja klassikalised keeled. Tal oli unistus minna õppimja Tartu Ülikooli ning püüdis hakata end selle jaoks ette valmistama. Sellest et end õpetajaile maksta, pidi ta ise eratunde andma, et raha teenida. Samal ajal tekkis tal lähem tutvus proua Neideri Emiliega. Nad armusid teineteisse ja abiellusid. Et enda peret ära elatada, hakkas Juulius koolmeistriks . Mõne aasta pärast avaldas ta luulekogumiku „Kimbuke põllulilli“, kuid see ei saanud suurema üldsuse tähelepanu osaliseks . Emmi sünnitas lapse kes oli juba sündides srunud ning ta ise jäi ilma võimalusest veel kunagi last saada.
Raamatu teise jao tegevus jätkub juba 15.aastat hiljem. 1924 aastal naaseb Peterburgist Emiilie õde Anna, kes asub oma õde juurde ajutiselt elama. Kilimitid on võtnud endale kasvatamiseks kasutütre Liina. Varsti peale Peterburgist saabumist sünnitas Anna poja, kelle isa ta teadis ainult ise. Ta andis lapse oma õe perele kasvatada, arvates, et lapsega üksikul naisel on peaaegu võimatu elus läbi lüüa. Juulius ja Emmi olid sellega seepärast nõud, et nad tahtis peale kasutütre üles kasvatada kasupoega, pealegi kui lapsel on nendega veresugulus . Juulius oli juba koolis käies unistanud saada meheks, kes jääb ka peale surma inimese mällu. Kuid koolmeistri töö ja perekonnamured olid teda oma kunagisest unistuste antiikamaailmast ehk nagu ta ise seda nimetas- Arkaadiast eemale kiskunud.
Juulius oli kunagi soovinud saada suureks meheks ja oma rahvast tahtnud teenida, Nüüd tekkis temas küsimus, et kas ta on andud endast kõik, kas piisab sekkejs aunult koolmeistriametit pidades. Ainus, kellga tal arvas õige olevat sellest rääkida oli Anna. Pealegi ei olnud tal sõpru ja Emmi, mis sest, et ta oli Juuliuse naine, jäi oma hingelt ja unistustelt mehele kaugeks. Anna, kes oli Patarburgist saanud tunda vabameelsema elu hõngu, mõistis rohkem Juuliust. Peale vestlust Annaga tekkis tal uuesti igatsus nende vanade asjade järele. Pealegi kohtas Juulius oma vana pinginaabrit August Sagritsat, kes oli kunagi vastupidiselt Juuliusele silma paistanud reaalainetes. Ka Sagrits küsis Juuliuselt nagu Annagi, et mis tast saanud on, oli ta ju kunagi lootustandev kuju nende koolis. Kas ta mõtlebki ainult koolmeistriks jääda või on tal ka mingid suuremad plaanid? Juulius hakkas seepeale uuesti luuletamist proovima. Sellega polnud ta peale luulekogu avaldamist peaaegu üldse tegelenud . Juuliust hakkas tüütama argipäeva hallus, ta arvab , et on loodud millekski rohkemaks, kui koolmeistriks ning tahab Sagritsa eeskujul minna ülikooli õppima. Emmi hakkab kartma , et Juulius muutub talle veel kaugemaks, kuid samas ei taha takistada mehe pürgimisi.
Emmi tajub , et Juuliuse ja Anna vahele on tekkinud mingi side mis võib viia selleni et mees ta juures lahkub . Juulius ise ei mõista enne midagi kui ta külastab annat , et näidata talle oma luuletusi. Anna algul rõõmustab et Juulius on hakanud uuesti luuletama. Samas ta pettub, sest Juuliuse värssides ei leia ta midagi uut, aga arvab et kui too kõvasti töötab võib tast asja saada. Anna ise lahkub samal päeval venemaale, sest ta ei taha lõhkuda oma perekonda. Juuliusel tekib kodus Emmiga konflikt ning ta arvab et teda ei seo kodu ega naisefa enam miski ning lahkub kodust. Emmi arvas, et mees läks nende kasupoega otsima , kelle Anna oli kaasa viinud. Kuigi juulius jättis Emmile kirja, millest oli öelnud, et ta läheb Annaga. Juuliuse teada sõitis Anna Peterburgi, kuid ühelt Anna tuttavalt kuulis ta rongis et Anna olevat Peterburi asemel kusagile teadmatus suunas Venemaale sõitnud.
Juulius läheb koju tagasi, kus Emma ta rõõmsalt vastu võtab, teatades et Anna oli poja ühe Tallinna tuttava juurde jätnud, kes poisi Kilimite juurde tagasi tõi. Oma toas nägi Juulius, et Emmi polnud kirja leidnud.
Kolmas osa algab Juuliuse õpetajarolliga. Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest . Ta oli pedagoog juba mõnda aastat. Oli jõudnud kätte päev, mil ta sai ametliku eestikeelse humanitaargümnaasiumi õpetajaks. Juulius oli selleks ajaks saanud juba kuuekümne aastaseks, iseenesest oleks ta võinud juba tööpostilt lahkuda ja teha ruumi noortele, aga õpetades tundis ta ennast noorena ja ka elujõudu paistis tal jätkuvat. Õpilaste suhtumine oli aja jooksul temasse natuke muutunud, üldiselt jäädi temaga rahule. Vana Juulius Kilimit meeldis lastele, aga tema tunde ei osanud nad hinnata. Õpilastele tundus tema õppeaine lihtsalt igav, ja ka kõik näitlikustamised ja üritused tundi huvitavamaks muuta ei õnnestunud Juuliusel just kuigi hästi. Juuliust tegi see muidugi väga kurvaks, ta üritas kogu hingest anda endast kõik, kuid eriti märkimisväärseid tulemusi ei saavutanud. Muidugi oli Juulius teinud küll suure edasimineku võrreldes selle ajaga kui ta esmakordselt õpetama asus. Nüüd võttis Juulius oma tööd kui pühapäevast tegevust, ta nautis ja armastas seda. Liina ja Valeerius olid selleks ajaks kodust vanemate juurest lahkunud. Juulius Kilimit oli kõikide aastatega palju saavutanud. Tal oli hea töökoht, armastav naine, lapsed, maja.Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. Talle pakuti kooli inspektori kohta. Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik.
Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. Ta oli auahne, kuid ta ei lugenud seda ise eriti suureks paheks . Miks ei olekski pidanud Juulius olema õnnelik ja auahne. Kõik need aastad oli ta koolis töötanud, au mida ta oma elutöö eest sai oli igati õigustatud.
Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk. Juulius Kilimiti poeg Valeerius sai valmis oma esikkoguga „Orhideed“. Juulius ja Emmi olid uhked oma poja üle. Vastupidiselt Juuliusele saavutas Valeerius suurt tunnustust. Tema teose ilmumine oli kirjandusrigkondades suursündmus. Juulius ei suutnud poja luulet kunagi mõista, ta ei saanud sellest aru ja ei osanud arvata, et poega ootab selline edu. Temale oli selline kirjutamisstiil võõras ja ebaharilik , talle see ei meeldinud. Ometi hinnati poja luulet väga kõrgelt.
Juuliuse tervis järk järgult üha halvenes. Emmi oli oma mehe pärast mures. Juulius polnud enam see kes ta oli olnud varem. Pärast pikki aastaid peale seda, kui ta oli maalt ära põgenenud linna tundis ta soovi taas külastada ja näha oma lapsepõlvekodu. Kõik oli muutunud- endiste metsade asemel olid põllud, mõne põllu asemel mets. Maal käimine ja vanade mälestuste taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt ja tervendavalt. Ta oli nagu uus inimene. Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Juuliuse põhimõtted olid muutunud, ta ei näinud oma elu enam sellisena nagu nooruses.
Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema.
Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Ta oli suremas, ta kartis surma. Juuliuse soov oli surra omas kodus, haiglaid ta ei salllinud. Emmi teadis ja austas seda otsust. Ta oli kogu aeg Juuliuse kõrval, toetas ja hoidis teda. Emmi oli Juuliuse kõrval ka siis kui too lõpplikult hinge heitis. Ta maeti kristliku kombe kohaselt. Peale Juulise surma tuli Valeerius tagasi Emmi juurde elama.
Arvan et autor on tahtnud öelda, et kui midagi väga soovid siis peaks oma unistuste poole pürgima ja jääma endale kindlaks. Raamat mulle isegi meeldis, sest ta oli põnev ja ei olnud raskusi arusaamisega.