Juulius Kilimiti elu ja areng (3)

Karl Ristikivi teos „ ROHTAED“ räägib Juulius Kilimiti elust, kuidas temast sai see kes ta oli.
Juulius Kilimit oli põhimõtetega mees ja ta üritas vältida oma põhimõtete rikkumist.
Juuliuse elule pani aluse tema isa, kes hakkas andma oma pojale haridust niipea, kui see oli võimalik. Kuna Juuliuse isa oli koolmeister, siis hakkas Juulius tundma huvi koolmeistri ameti vastu juba üsna varajalt. Ma arvan, et isa oli tema elu üks määravamaid isikuid ning isa pärast sai Juuliusest see, kes ta oli. Kui Juuliuse isa suri, siis hoolitses tema eest onu. Sealt läks ta aga linna kooli, sest oli isalt saanud päranduse. Elukohaks sai Juuliusele Mamma Neideri pansionaat, kus koheldi Juuliust väga hästi. Teda austati seal ning ta sai isegi endale täiesti omaette toa, mis oli küll väike aga seal oli olemas laud ja voodi, ning rohkemat tal polnudki rahuloluks vaja. Juuliuse elu esimene armastus oli Leonoore, kes oli ka Juuliusele muusaks. Leonoore inspireeris Juuliust, kuid asjalikku luuletajat Juuliusest ei saanud . Pärast kooli lõppu läks juulius suveks oma onu juurde maale. Maal suhtuti temasse kahtlevalt, sest ta oli linnast ja ta oli omandanud erinevad kombed. Kui suvi hakkas lõppema, siis soovis Juuliuse onu, juulius maale jääks ja talu üle võtaks, kuid seda Juulius ei teinud, sest teda ei huvitanud maaelu ja tal puudus armastus töö vastu. Kuna onu oli kõik isa juuliuse isa varanduse ära raisanud, siis ei saanud Juulius enam kooli jätkata, kuid ta ei loobunud ja ta läks ikkagi linna tagasi, kus ta sai tööd aiaäris, see töö talle ei meeldninud, kuid ta tegi seda siiski. Ühel päeval kohtas Juulius aga endist koolikaaslast Sagritsat, kes muutis tema elus. Sõber andist talle soovituse minna tagasi kooli, ning seda ka Juulius tegi lisaraha teenimiseks hakkas juulius aga andma teadmisi endast rumalamatele inimestele. Ühel päeval otsustas Juulius taas külastada mamma Neideri maja, kus ta kohtus oma tulevase abikaasaga Emiile Neideriga. Emiilega Juuliusel lapsi saada ei õnnestunud, kuid nad lapsendasi endale 2 last. Üks oli Emmi õe laps, kelle nad endale võtsid ja teine oli lihtsalt kasulaps. Juuliusel oli väga hea klapp Emmi õe Annaga, kes oli ka haritud ning kellega juulius sai lihtsalt rääkida , samuti soovitas anna Juuliusel ülikooli ära lõpetada, mida ta oli vahepeal alustanud. Annast sai tema usaldusisik. Aastate möödudes hakkas Juulius armastama aga oma pedagooitööd. Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. „Ma olen arvamusel, et teie kui meie kooli kauaaegseim õpetaja- kui ma ei eksi, olete teie ainus, kes vabariigi algusest peale on siin koolis töötanud- võiksite võtta enda peale inspektori ülesanded.“ Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk. Juulius Kilimiti elutee haripunktil külastas kooli minister. See külaskäik ei kujunenud paraku selliseks nagu minister oli oodanud. Minister oli pettunud nähes kõige tavalisemat koolipäev: õpilased jooksid vahetundides mööda koridore ja tundides ei vastanud hiilgavalt. Kõigest sellest sügavalt pettunud leidis minister, et nüüd on aeg Juuliusel puhkama asuda ja teha ruumi teistele.