Karl Ristikivi "Rohtaed" kokkuvõte (3)

Karl Ristikivi „ Rohtaed “
„Rohtaed“ jutustas Juulius Kilmiti elust, mehe kolmest kindlalt piiritletud kolmest elulõigust: õpiaastad, küpsusaastad ja eluloojaku aastad.
Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana. Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku hariduse. Juuliuse huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Poisi ema suri, kui poiss oli alles väga noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai endale võõrasema. Kuid ka Juuliuse võõrasema suri enne, kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve. Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander.
Edasi läks Juulius linna kooli, teda abistas tema onu. Poiss asus elama mamma Neideri pansioni. Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. Mamma Neider hindas väga Juuliust, ta kohtles teda teistmoodi, kui teisi poisse , kuna Juuliusel oli hea kasvatus. Juulius tegelikult erineski teistest poistest juba noorpõlvest peale, temas peitus midagi enamat kui tavaline koolipoiss. Juuliusel oli isegi eraldi tuba pansionis, samal ajal kui teised pidid kolmekesi ühes toas hakkama saama.
Suvevaheajal läks ta oma onu juurde maale, kus teda eriti hästi vastu ei võetud. Maarahval olid tema suhtes suured eelarvamused, et ta on linnas uhkeks läinud ja linnariided puha seljas . Maarahvale oli võõras Juuliuse kombed ja viisakus . Maainimesed olid harjunud lihtsa maaeluga ja ei suutnud kuidagi noort poissi mõista. Juulius, vastupidiselt talurahvale, hindas väga haridust, tema jaoks olid talutööd võõrad ja alkohol vastumeelt, ning just alkoholi mittetarbimise tõttu suurenes maainimeste umbusaldus Juuliuse vastu. Juuliusele ei meeldinud maal, tal oli seal igav ja ta tahtis tagasi linna minna. Mõte linnaminekust andis talle jälle jõudu.
Juuliuse onul olid noormehega aga omad plaanid – onul oli vaja pärijat talule, kes hakkab selle eest hoolt kandma, kui teda ennast enam pole. Nii ta ütles Juuliusele, et isa pärandus on otsas ja raha õppimiseks enam ei ole. Juulius oli aga kangekaelne ja trotsi täis ning ta põgenes maalt linna. Linna jõudes muretses mamma Neider poisile töö Reiti aiaäris. Juulius töötas seal vana Väärtnõu abilisena. Juulius Kilmit hakkas aja jooksul tundma ängitust – töö mida ta tegi ei pakkunud talle rõõmu ja ka tulevikult ei suutnud ta midagi oodata. Ta oli muutunud üksikuks, kurvameelseks ning tal puudus endavanuste selts, mida ta tegelikkuses väga vajas. Ühel päeval ilmus välja Juuliuse endine koolikaaslane, mis muutis Juuliuse elu. Sõber andis talle tõuke uuesti kooli astuda ning Juulius hakkas taas koolis käima ja õppima, kuid samal ajal tegi ta edasi tööd aiaäris. Selleks, et veel lisaraha teenida, hakkas Juulius oma teadmisi ka teistele andma, kes teadsid vähem kui tema.
Kui üle pika aja Juulis mamma Neideri maja külastas, kohtas ta Emiilet. Emmi oli harimatu ja kohmakas, tema tarkus seisnes ainult selles, mida oli mamma talle aastate jooksul õpetanud. Emmi imetles Juuliust, pidas teda peeneks härraks. Vastupidiselt Juuliusele oli Emmi aga usklik . Juulius õppis Emmit enam ja enam tundma ja ta hakkas teda armastama ning ta nägi siis Emmis arukat inimest. Kui noored armusid, otsustasid nad abielluda . Mamma Neider andis oma õnnistuse, tingimusel, et Juulius käib leeris ära ja nad abielluvad kiriklikult. Armastusest Emmi vastu oli Juulius nõus oma põhimõttele vastu astuma .
Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka koolmeistri koht. Ta õppis kiirelt tundma oma kasvandikke, kes andsid talle jõudu ja energiat. Juulius tundis ennast koolis koduselt, aga vähem koduselt kui oma enda kodus. Mehe kodu- ja tööelu eemaldasid teda vaikselt sõpradest. Aga a Emmi hakkas iga päev nõudma kinnitust sellest, kuidas Juulius teda armastab ja mamma Neider sekkus pidevalt nende pereellu.
Kui Emmi teatas, et nad saavad lapse, ei lõppenud kodused probleemid, nende eest sai Juulius aga varju koolist, kool oli tema pelgupaik. Emmi rasedus kahjuks katkes. Emmi pidas seda karistuseks, kuna oli abiellunud mehega, kes Jumalast ei hooli. Juulius pidas seda aga needuseks ja süüdistas ennast lapse kaotuses. Sellega lõppeb ka raamatu esimene osa, Juuliuse esimene eluetapp – õppeaastad.
Teine osa algab sellega, et Emmi õde Anna Neider saabud Peterburist. Emmi ja Julius olid selleks ajaks endale kasulapse muretsenud ning ka mamma Neider oli nende elust kadunud. Emmi oli oma kasutütre Liina suhtes alahindav, kuna Liina polnud tema lihane tütar. Samas tüdruk oli väga virk ja sõnakuulelik plika . Teisalt aga Juulius armastas ja hindas oma tütart väga.
Juulius tundis oma naise õe Annaga lähedust ja talle meeldis rääkida teise haritud inimesega. Nimelt ta kurtis Annale, et ta ei sobi õpetajaks, aga ta ei sobi ka millekski muuks. Anna lohutas Juuliust ja julgustas teda ülikooli lõpetama. Annast sai Juuliuse väga hea sõber, kellega ta sai oma mõtteid ja tundeid jagada.
Anna oli Peterburist tagasi põhjusega - ta ootas last. Naisel ei olnud aga meest, ning Emmi tegi Juuliusele ettepaneku, et Anna laps endale võtta. Emmi tahtis ikka last, kes oleks tema liha ja veri ja Anna laps oleks selleks sobinud. Ka Juulius oli sellega nõus.
Anna armastas oma poega ja käis teda tihti vaatamas, väike Valeerius armastas tädi Annat ja tundis tema vastu seletamatut kiindumust. Emmi oli aga kohutavalt armukade. Juulius tundis aga endiselt Anna vastu suurt sõprust. Annaga rääkides võis loota , et teda mõistetakse. Anna oli tema ainus tõeline ja väärtuslik sõber.
Mida aeg edasi, seda enam said Annas tema ematunded võitu. Peale suurt tüli Emmiga võttis ta lapse ja sõitis minema. Emmi oli paanikas, kuna laps oli tema jaoks kõik. Juulius arvas aga, et laps kuulubki oma emale, Juuliuse põhimõtted ei lubanud Annalt last jõuga tagasi võtta. Emmi ei mõistnud seda ja esmakordselt astus Juulius oma naisele tõsiselt vastu. Sellega lõppeb teine osa Juuliuse eluetapist – küpsusaastad.
Kolmas osa, Juulius Kilimiti eluloojaku aastad, algavad Juuliuse õpetajarolliga. Aastad olid läinud, kool ja õpilased olid muutunud, Juulius oli hakanud armastama õpetajatööd, ta oli aru saanud oma kutsumusest . Juulius oli selleks ajaks saanud juba kuuekümne aastaseks, iseenesest oleks ta võinud juba tööpostilt lahkuda ja teha ruumi noortele, aga õpetades tundis ta ennast noorena ja ka elujõudu paistis tal jätkuvat. Õpilaste suhtumine oli aja jooksul temasse natuke muutunud, üldiselt jäädi temaga rahule.
Liina ja Valeerius olid selleks ajaks kodust vanemate juurest lahkunud. Juulius ja Emmi elasid kahekesi koos. Juulius Kilimit oli kõikide aastatega palju saavutanud. Tal oli hea töökoht, armastav naine, lapsed, maja. Ta oli austatud ja suure isikliku saavutusena oli ta lõpetanud kooli. Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse. Juulius oli õnnelik. Tal õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet ning see oli tema elu kõrghetk. Minister, külastades kooli, oli aga pettunud selles, mida ta nägi ja Juulius pidi tööpostilt lahkuma . Juulius oli nukker , ta oli ennast alati nooreks pidanud, aga lõpuks oli aeg siiski lahkuda.
Juuliuse poeg Valeerius (Anna poeg) sai valmis oma esikoguga „Orhideed“. Emmi ja Juulius olid väga uhked. Vastupidiselt Juuliusele saavutas Valeerius suurt tunnustust. Juulius ei mõistnud Valeeriuse luulet, kuid sellegi poolest hindas ta oma poja tööd väga kõrgelt.
Juuliuse tervis hakkas järk järgult halvenema. Pärast pikki aastaid peale seda, kui ta oli maalt ära põgenenud, tundis ta soovi taas maakohta külastada ja näha oma lapsepõlvekodu. Maal käimine ja vanade mälestuste taasäratamine mõjust Juuliusele värskendavalt. Emmi suureks imestuseks hakkas Juulius oma elutee lõpul piiblit lugema. Juulius Kilimiti põhimõtted olid muutunud, ta ei näinud oma elu enam sellisena nagu nooruses.
Kooli tuli noor naisterahvas õpetajaks, kelle nimi oli Eha Raud. Ta tundis Juuliuse poega Valeeriust ja seetõttu tekkis neil kohe kontakt. Nad muutusid lähedaseks ja said headeks sõpradeks. Juulius põhimõtteliseltarmus naisesse. Arvan, et Juulius ei olnud Ehasse tegelikult armunud, pigem leian, et see oli suur kiindumus ja lähedus, mida ta naise suhtes tundis.
Ühel päeval teatati Juuliusele, et tema poeg on elukardetavate vigastustega haiglas . See oli mehele suur löök, kuid selle asemel, et rutata kiirelt haiglasse, pidi ta jääma klassi ja hakkama lahendama enda klassi poiste pahandust. Ja ometi ruttas ta esimese rongiga poja juurede. Juulius Kilimit armastas Valeeriust nagu oma lihast poega. Haiglas rääkisid Juulius ja Valeerius üle pika aja nagu tõeline isa ja poeg. Juulius tunnistas Valeeriusele ülesse, et Anna oli tema tegelik ema.
Kooli aastapäeva aktusel pidas Juulius Kilimit oma viimase kõne. Oma viimases kõnes ütles ta, et on oma elu valesti elanud. Ja seejärel kukkus Juulius kokku. Juulius oli suremas, ta kartis seda väga. Ta suri, kuid Emmi oli terve see aeg tema kõrval.
Juulius Kilimiti elu oli täis suuri katsumusi ja raskusi. Ta oli alati väga kindlameelne ja sihikindel. Kunagi ei andnud ta alla, vaid võtles oma eesmärkide nimel. Tema elus oli palju erinevaid pöördepunkte, väga palju eirnevaid katsumusi. Kõikidest nendest tuli ta alati välja.
Võib öelda, et õpetajana ei olnud Juulius just kõige märkimisväärsem, õpilased ei osanud hinnata tema püüdlusi. Juulius püüdis küll välja mõelda erinevaid mooduseid kuidas õpilaste tähelepanu võita, ent see ei jõudnud siiski noorteni. Ta ei suutnud panna lapsi armastama oma õppeainet nii, nagu seda tegi tema. Kuid tema elutöö ja pühendumus tasusid lõpuks ära, eluaastate lõpus sai Juulius Kilimitist direktori kohusetäitja, see tegi temast auväärt mehe. Ametirõõmu ei olnud tal kahjuks muidugi palju. Juulius Kilimit armastas luuletusi ja luulet, ta avaldas ka ühe teose, kuid suurt tunnustust ei saanud ta iial. Tal lihtsalt puudus selleks piisav anne. Juulius oli alati väga põhimõtteline mees. Põhimõtted säilisid tal elu lõpuni. Mehe põhimõttelisus hoidis teda ka Emmiga koos. Pere oli Juuliusele tähtis, ja kuigi ta paaril korral oli valmis naist vihahoos maha jätma, ei teinud ta seda kunagi. Juulius oli rajanud kodu ja perekonna, see oli talle tähtis ja püha.