Karl Ristikivi "Rohtaed" (7)

Karl Ristikivi
Rohtaed
Liina Juuse, PS
See 1942. aastal esmakordselt väljaantud teos lõpetab Ristikivi Tallinna triloogia , millesse kuuluvad veel „Tuli ja raud“ (1936) ja „Õige mehe koda“, mis esialgu ilmus pealkirjaga „Võõras majas “ (1940). Raamat käsitleb Juulius Kilimiti elulugu, laiemalt Eesti linnaharitlas­konna kujunemist. Teos võtab aset 1890 – 1934 peamiselt Tallinnas ja käsitleb tervet Juuliuse elu, seda, kuidas ta linna tuleb, abiellub, õpetajaks ja haritlaseks kujuneb ja lõpuks sureb . Teose eesmärk on näidata, kuidas isiku otsused elu jooksul määravad ära selle, kelleks ta saab ja kellena sureb. Raamatu nimi tuleb Voltaire ’i mõttest, et igaüks peab ise omaenda aeda harima .
Teos algab Juulius Kilimiti gümnaasiumiaastatega. Koolis näitab ta erakordset nutikust ja koolikaaslased ning õpetajad ootavad temalt tulevikus suuri tegusid . Tal on annet keelte peale, tema lemmikuteks on ladina ja kreeka kultuur ja sealt pärit autorite teosed. Temast teatakse veel vaid, et ta on maalt, et ta vanemad on mõlemad surnud ja et ta isa oli olnud kihelkonnakooli õpetaja. Suvevaheajaks peab Juulius koolist tagasi maale naasma, kus elab ta ametlik hoolekandja – onu Andres. Maal ei öelda Juuliuse kooliskäimise kohta küll eriti midagi, aga ometi tunneb poiss vaikivat, rõhuvat hukkamõistu selle eest, et ta oli valinud hariduse tee maatöö asemel. Paralleele võiks tuua „Tõe ja õiguse“ Indrekuga, kelle õpingutele samamoodi halvustavalt vaadati. See on ka arusaadav, arvestades, et tegemist oli suhteliselt uue elustiiliga – olid ju mõlemad poisid alles esimese, teise põlvkonna haritavad linlased. Võib-olla mõistmatusest Juuliuse valitud elu suhtes teatab onu poisile pärast pikka tööga täidetud suve, et tol pole võimalik kooli naaseda, isa poolt jäetud raha on otsas ja et ta peaks jääma koos kõigi teistega maale tööd tegema. Juulius aga ei suudaks sellise elustiiliga enam kohaneda ja ta otsustab põgeneda tagasi linna. Ta ise kirjeldab maatöö tegemist vikati kaudu, mis on tema jaoks justkui vangistuse ja sunnitöö sümboliks.
Juulius naaseb linna, minnes ainsa inimese juurde, kes teda selles olukorras aidata saab. Nimelt oli ta üürinud kooli ajal mamma Neideri juures tuba, nüüd lubab naine Juuliusel enda juurde jääda ja aitab tal tööd leida. Poiss hakkab kunstkärneriks ja samas annab raha eest lisaõpet neile, kellel seda vaja, kõike selleks et tal oleks võimalus linna jääda. Ta jätkab keelteõpinguid, et lõpetada gümnaasium eksternina. Härra Pastelberg , tema õpetaja, on väga huvitav mees, kes harva tunniteemast kinni peab ja kellega koos suur osa ajast läheb kõrvalistele teemadele, kui mees nii öelda soone peale satub. Ta põhjendab seda aga üsna arukalt , öeldes, et inimese enda harimine on palju tähtsam kui ükskõik, millise eksami sooritamine .
Kui Juulius on kahekümneaastane, kohtub ta taas Emmiga, mamma Neideri tütrega, kes nüüdseks on nooreks naiseks sirgunud. Tüdruk on väga ilus ja seetõttu on Juulius nõus talle andestama tema rumaluse , mille ta kaunimama nimega ’teadmatuseks’ ristib. See ei ole esimene ega tõenäoliselt viimane kord, kui suurmehed enda eesmärgid mõne naise pärast tagaplaanile jätavad, juba Kreeka eepos „Aeneis“ kirjeldab olukorda, kus peategelane Aeneas mitmeks aastaks oma eesmärgi – uue riigi rajamise – naise pärast edasi lükkab. Nii juhtub ka Juuliusega. Pikapeale muutuvad tema pereelu, töö, kohustused, naine nii koormavaks, et mees jätab õpingud ja eneseharimise, luuletuste kirjutamise, mida ta nooruses oli armastanud. Teoses on seda kirjeldatud nii: „Oli kuidagi kurb see mulje, mille Sagrits viis kaasa oma sõbrast, sellest hoolimata, et see ise näis olevat igati rahul ja õnnelik. Kuid ta näo poisilik ilme oli kadumas , mis võis ju tulla sellest, et ta pidi koolis range olema. Ja hoolimata sellest, et ta nüüd rohkem tegeliku tööga oma muskleid harjutas, oli ta oleks lõtv ja loid, kuidagi meeldetuletav seda olekut, mis on inimesel suvisel kuumal ajal. Sagrits oleks tahtnud temale omase teravusega öelda, et Juulius nägi välja nagu kassipoeg, keda lapsed on liiga palju süles väntsutanud.“
Juulis läheb tütarlastekooli õpetajaks, aga ütleb ise, et ei tunne, et ta peaks üldse õpetaja olema, sest et suuda oma õpilasi oma ainet nii armastama panna, nagu tema seda tegi. „..., kuid millal oligi tal aega raamatute jaoks. Töö võttis oma osa, lisaks kodune tööteenistus mamma Neideri juhtimise all, ja lõpuks kõige meeldivam osa – olla armastusväärseks seltsiks armastusväärsele Emmile. Tuli talle ikka ja jälle kinnitada, et ta teda homme niisama armastab kui täna, täna veel rohkem kui eile.“ Abielus tuleb ette nii teineteise mõistmatust kui ka armukadetsemist, isegi kui Juulius lõpuks täielikult Emmi tahtele allub.
Peterburist saabub aga Emmi noorem õde Anna, kes on seal, et oma elu võib elada hoopis teistmoodi ja tema mõtted erinevad radikaalselt Emmi väikekodanlikust suhtumisest. Juulius sobib Annaga vaimselt palju paremini kokku, naine inspireerib meest otsima taas oma kaotatud Arkaadiat, end harima, püüdlema uuesti unistuste poole, mis tal kunagi olid olnud. Sõprusest sirgub armastus, seetõttu on Anna on sunnitud Tallinnast uuesti lahkuma . Juulius küll sõidab talle järgi, kuid pärast vestlust ühe tuttavaga rongis otsustab ta ümber ja pöördub tagasi oma naise juurde.
Emmil ja Juuliusel on ka kaks last, tütar Liina on lapsendatud, juba noorest east peale on ta külm ja ükskõikne, teeb hästi ära kõik oma kohustused, aga temas pole mingit kirge. Poeg Tiitus (muudab nime Tiiduks) on Anna poeg, kelle naine annab Emmi ja Juuliuse kasvatada. Poisis on palju ema boheemlust ja mässumeelsust. Romaani lõpus elab ta Tartus ja on seal oma loomingu poolest väikestes ringkondades tuntud. Mõlemad lapsed kasvavad ja eemalduvad oma vanematest .
Kogu romaan näitab üsna nukralt, aga samas üsna teravmeelselt, kuidas tehtud otsused mõjutavad meie elukäiku. Juuliuse kireks olid antiiksed ja ajaloolised väärtused, filosoofid , kirjanikud. Tema ideaalid rõhutasid erilist kõrgust ja kaugust tavaelust, ta unistas sellest, et saada suureks mõtlejaks, aga lõpetas kahjuks väikekodanlikku süsteemi sisseimetuna. Ta unustas oma rohtaia ehk mõistuse harimise, sest ta pidi hoidma oma põlde ja niite , tegelema rutiinse eluga. Ainuke inimene, kes teda inspireeris ennast arendama, oli olnud Anna, aga naise lasi Juulius käest, sest kartis liialt riskeerida olemasoleva kaotamisega. Juulius jättis saavutamata oma täieliku potentsiaali ja tõelise eesmärgi, sest temas polnud julgust. Sellist julgust nagu nendel antiik-Kreeka tegelastel , kellest ta nii väga vaimustuses oli.