Renessanss (0)

RENESSANSS



RENESSANSS Renessansiks ( prantsuse keeles renaissance ‘taassünd’) nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist 
ja loodusest innustunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil. Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus 
hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Renessansiaja mõtlejad ja kunstnikud pidasid 
inimest tema puudustest hoolimata põhiliselt heaks ja seadsid ideaaliks maapealse õnne ja 
harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade  ja seisuslike normide 
kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus – isikupära.  Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati 
humanistideks (ladina keeles humanus ‘inimlik’) nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid 
antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal – antiikkirjandus on suures osas 
säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele –, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja 
vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal 
ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304–1374), hakkas humanism 
tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise 
võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid 
ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, 
Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) 
võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused, mille mõjul hakati ka 
inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest.  Teadmiste kiiret levikut soodustas sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunst (1440). 
Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, kaasa arvatud keskklass. Samas jäävad renessansiaega ka paljud ühiskondlikud vapustused ja võitlused. Nt lõhestas 16. saj 
algul Euroopat reformatsioon; Ameerika avastamisele ja vallutamisele järgnesid sõjad mõjusfääri 
pärast; 1453 langes Ida-Rooma pealinn Konstantinoopol (Bütsants) türklaste kätte. Ei vabanenud üksnes inimese vaim, vaid ka tema maine saamahimu, mis tõi kaasa sügava 
moraalikriisi – nt Ameerika põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine. Katoliiklik inkvisitsioon, aga 
ka protestantlik kirik püüdsid välja juurida ketserlust (väärusulisust), mis tõi kaasa uut ülekohut. Ka renessansi vaimuelu iseloomustasid rohked sisepinged, mis kajastusid näiteks Shakespeare’i 
tragöödiates. Varases renessansis sündinud piiritu usk loodusesse, inimese võimetesse ja 
mõistusesse asendus 16. sajandi teisel poolel skepsisega (kahtlemisega), mis vähehaaval valmistas 
ette renessansi kriisi ja teisenemist barokiks.


Renessanss sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias, kestes seal ligi kolm sajandit. Teistes 
Euroopa maades piirdus renessanss peamiselt 16. sajandiga. Nii oli näiteks inglise renessansi 
haripunkt 16. sajandi lõpul, kui Itaalias oli renessanss juba hääbumas. Itaalia kirjanduse keskuseks sai mitmeks sajandiks Firenze linn. Sealt pärines ka eelrenessanssi 
kuuluv DANTE ALIGHIERI (1265–1321), keda on nimetatud keskaja viimaseks ja ühtlasi uusaja esimeseks poeediks. Temas pole enam 
keskaja inimese alandlikkust ega alistumist autoriteetidele. Dante oli üks paavstivastase partei 
juhtivaid tegelasi Firenzes, mistõttu ta linnast pagendati (1302) ja elu lõpuni mujal elas.   Tema kaks tähtteost on “Uus elu” ja “Jumalik komöödia” “Uus elu” on proosatekstidega põimitud armastuslaulude kogu, milles Dante ülistab oma noorpõlve
armastust, varasurnud Beatricet, kes esineb ka luuletaja hilisemas loomingus. “Jumalik komöödia” (kirjutatud pagenduses 1307–1321) on suur allegooriline poeem 
nägemuslikust teekonnast hauatagusesse maailma. Sisu: Luuletaja, kes sümboliseerib ka inimest üldse, eksib paksu metsa (ilmalikku patuellu) ega leia 
väljapääsu. Teda ründavad Panter, Lõvi ja Hunt (inimpahede kehastajad). Appi ruttab kuulsa rooma 
luuletaja Vergiliuse vaim (luule ja antiikkultuuri, aga ka inimliku tarkuse sümbol), kes juhib ta läbi 
põrgu ja puhastustule õndsate asupaika – paradiisi. Edasi viib teda Beatrice (jumaliku armu ja 
tarkuse sümbol), kellega koos jõuab luuletaja lõpuks jumala palge ette, pärides õndsuse ja rahu.


Poeemi 100 laulu jagunevad kolme ossa – Põrgu, Prugatoorium (puhastustuli) ja Paradiis. 
“Jumalikus komöödias” ilmutas Dante kaastunnet patuste vastu, keda kirik karmilt hukka mõistis, 
kõige karmimad karistused määratakse paavstidele, paradiisi ei lasta neist ühtki. POEEM – pikem, mitmeosaline lüroeepiline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süžee. Sisuliselt 
haardelt ja mahul väiksem kui eepos, vormi poolest suhteliselt vaba. Poeemist sai meelisžanr 
romantilistele luuletajatele (nt Byron, Puškin, Lermontov) Teine itaalia kirjanduse suurkuju oli FRANCESCO PETRARCA (1304–1374),  kes on suure osa oma teostest kirjutanud ladina keeles. Oli renessansilüürika ja humanistliku 
filoloogiateaduse rajaja. Samuti firentslane, kuigi sündis paguluses. Nooruspõlve veetis Provence’is 
– trubatuuride luule sünnimaal.  Petrarca itaaliakeelsed värsid on suunatud tema armastatule Laurale. Pärast Laura surma kogus ta 
need suureks luuleraamatuks “Laulude raamat”.  Teiste luuležanrite kõrval on selles kõige enam sonette, mille meisterlikkust on imetlenud paljud 
järgnevad luuletajad. Petrarca on jäänud maailmakirjandusse kui esimene uusaja luuletaja ja sonetižanri suurim meister. SONETT – 13. sajandil Itaalias loodud luulevorm, koosneb 14 värsist (reast). Itaalia soneti värsid 
jagunevad stroofideks (salmideks) skeemi 4+4+3+3 järgi. Inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. 
Inglastest arendas sonetti W. Shakespeare. Eestlastest on kirjutanud sonette nt M. Under. Sonetist on tehtud ka mitmeid teistsuguseid vorme: nt peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), 
pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4). Sonetipärg koosneb 15 sonetist RIIMISKEEMI NÄIDE ___________ a (a)  ___________ a (a) ___________ c (c) ___________ c (c) ___________ b (b) ___________ b (b) ___________ d (d) ___________ d (d) ___________ b (a)  ___________ b (a) ___________ c (e)  ___________ c (e) ___________ a (b) ___________ a (b) RENESSANSS 2


Itaalia renessansi proosakirjanduse loojaks sai firentslane, Petrarca kaasaegne ja sõber
GIOVANNI BOCCACCIO (1313–1375), 
keda peetakse novelli kui kunstilise žanri rajajaks.
Boccaccio looming algas 1330ndate keskpaiku, ta kirjutas nii luule- kui proosateoseid. Oma 
peateose klassikalise novellikogu “Dekameron” (tõlkes kümnepäevak) kirjutas ta väljakujunenud 
kirjamehena (1349–1353). Sisu: See raamjutustusega novellikogu räägib kolmest noormehest ja seitsmest neiust, kes on 
Firenzes 1348 möllanud katku eest linnalähedasse suvelossi põgenenud ja seal meelelahutuseks 
kordamööda lugusid jutustavad. Kümne päeva jooksul jutustab igaüks iga päev ühe loo ja nii 
sünnibki kümne päevaga sada novelli, mis annavad ülevaate 14. sajandi Itaalia elust ja sel ajal rahva
hulgas liikunud jutuvarast.  Boccaccio räägib oma novellides inimese pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, 
imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ja jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski 
novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. 
Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abialurikkumisest. Kuigi 
võib tunduda, et tema vaateväli oli kitsam kui Dantel ja Petrarcal, andis Boccaccio omaaegsest 
Itaaliast sügavama läbilõike kui ükski teine renessansikirjanik. Puutumata ei jää ükski 
ühiskonnakiht (ülikud, rüütlid, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, ametnikud, lihtrahvas). Inimlikkus tähendas Boccacciole loomulikkust – looduspärasust. Ta naerab kunstlike ja aegunud 
keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti 
abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist 
armastust ja seksuaalset kirge, kuigi see tema kaasajal ja hiljemgi paljudele siivutu tundus. 
NOVELL – lühike proosajutustus, kus on vähe tegelasi, kes on keskendatud ühe süžeeliini, ühe 
teema või konflikti ümber. Žanri rajas Boccaccio oma novellikoguga “Dekameron”.
Suletud ehk toskaana novell – sündmustiku arenedes põnevuse üha kasvab, kuni jõuab ootamatu ja
üllatusliku lõpplahenduseni (puänt). See novellitüüp on levinud ka tänapäeval. 
Peagi tekkis toskaana novelli kõrvale vabama struktuuriga novell – cervanteslik novell.
Miguel de Cervantes Saavedra järgi, kellelt pärinevad “Õpetlikud novellid” (1613).
19. sajandi lõpul tekkis tšehhovlik ehk avatud novell (vene kirjaniku Anton Tšehhovi järgi), mis ei 
pruugi lõppeda puändiga.  NB! Loe läbi G. Boccaccio “DEKAMERONI” (“Maailmakirjanduse lugemik”)
KOLMANDA PÄEVA NELJAS NOVELL (lk 163–166)
KÜSIMUSED 1. Kes on olulisemad tegelased?
2. Iseloomusta igat tegelast kolme sõnaga.
3. Miks rikub Isabetta abielu?
4. Kus ta oli nõus munk Felicega kohtuma?
5. Kes üritas pääseda paradiisi ja kes sinna sattusid? Selgita pisut. NELJANDA PÄEVA VIIES NOVELL (lk 166–168)
KÜSIMUSED 1. Kes on olulisemad tegelased?
2. Kuidas Lisabetta ja Lorenzo armusuhe välja tuleb?
3. Mida vennad Lorenzoga teevad?
4. Kuidas saab Lisabetta teada, mis Lorenzoga juhtus?


5. Miks on Lisabettale basiilikupott nii kallis, et ta pärast selle kaotamist kurvastusest haigeks 
jääb ja lõpuks nuttes sureb? RENESSANSS 3 – DRAAMA Võrreldes teiste kirjandusliikidega oli draama areng hiline. Itaalias  matkiti 15. sajandi lõpul 
antiikteatrit. Ehitati esimesed teatrisaalid, 16. sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised 
näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda.  16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell’arte (tõlkes 
‘kunstkomöödia’), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell’arte 
näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid 
stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes 
kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas 
vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja
tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit 
üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid 
mujalgi rahvuslikud koomikutüübid: prantsuse Pierrot, inglise Clown jt). Peale armastajapaari 
kandsid kõik tegelased maske, mida rahvas hästi tundis, teades juba ette, mida ühelt või teiselt 
tegelaselt oodata. Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis, kus isad või hooldajad armastajate 
kohtumist takistada püüdsid.  INGLISE RENESSANSIKIRJANDUS Inglismaal sai renessansi mõjukaimaks kirjandusharuks draama.  Inglise renessansiaegne teater on oma tõusu eest tänu võlgu kultuurilembesele kuningannale 
Elizabeth I-le (valitses 1558–1603), kes soosis igati draamakirjandust ja poeesiat. Avati arvukalt nii 
avalikke kui ka erateatreid, kuhu pääses publik erinevatest ühiskonnakihtidest. Näiteks Shakespeare 
esines oma trupiga Londoni erateatris Gloobus (The Globe). 16. sajandi lõpul oli Londonis rohkem 
teatreid kui kogu ülejäänud Euroopas. Draamakirjandus mõjutas tugevalt ühiskonna hoiakuid. 


Teater kujutas endast teatrimaja, kõrtsi või  võõrastemaja sisehoovi. Tegevus toimus eri lavadel. 
Eeslava, millel käis näidendi põhitegevus, ulatus sügavale siseõue ja siseõuel seisev publik (lageda 
taeva all) ümbritses seda kolmest küljest. Eesriidega eraldatud tagalava võis asuda eeslavast 
kõrgemal ja selle kohal asus palkonlava. Publiku istekohad olid rõdul, aukülalised istusid loožides. 
Etendused toimusid päeval, nende ajal söödi ja joodi, mängiti kaarte. Naiste osi mängisid 
noormehed.  Teatrid nõudsid uut ja põnevat repertuaari. Kerkis esile hulk näitekirjanikke, kes sageli olid ka 
näitlejad. Enne Shakespeare’i oli suurim draamakirjanik Christopher Marlowe (1564–1593), kes 
esimesena esitas draamavormis legendi Faustist (“Doktor Faustuse traagiline lugu”). Mõjutas 
Shakespeare’i.  WILLIAM SHAKESPEARE (1564–1616) Euroopa renessansi kuulsaim näitekirjanik. Sündis Lõuna-Inglismaal Stratfordis Avoni ääres jõuka 
kaupmehe ja põlluharija peres. Järgneva 18 aasta kohta andmed puuduvad. Abiellus varakult (1582) 
endast 8 aastat vanema naisega. 1587 asus elama Londonisse, tegutses näitleja ja näitekirjanikuna, 
sai kahe teatri – kuulsa Globe’i ja Blackfriarsi teatri – kaasomanikuks. Umbes 1611/13 läks tagasi 
sünnilinna, kus ka suri. Oli kirjanikuna kuulus juba oma eluajal. Talle kuulus nii kuninganna 
Elizabeth I (valitses 1558–1603) kui ka (Mary Stuarti poja) kuningas James I (valitses 1603–1625) 
soosing Tema eluloos on palju ebaselget. William Shakespeare’i nimelisest teatrimehest pole säilinud ühtegi
dokumenti peale mõnede maksearvete. Seetõttu tekkis uurimissuund šeikspiroloogia, mis püüab 
lahendada mõistatust, kas sellenimeline näitekirjanik oli üldse olemas. Kuidas sai juhusliku hariduse
ja madala ühiskondliku positsiooniga inimene luua sellise mitmekesise ja sügava maailma, mida 
tuntakse Shakespeare’i teostest. On arvatud, et William Shakespeare’i nime all ilmunud näidendid 
kirjutas keegi teine.  Shakespeare’i LOOMING jaotatakse kolme perioodi, kirjutas ühtekokku 36 näidendit.  Esimesse loomingujärku (1590–1600), mida on nimetatud optimistlikuks, jäävad enamik 
ajalookroonikatest, komöödiatest ja paar tragöödiat. Ajalookroonikad: “Henry VI”, “Richard III”, Henry IV”, “Henry V” jt. Ajalookroonikates lahkab Shakespeare võimuprobleemi. Ta peegeldab Inglismaa ajalugu alates 
hilisest keskajast kuni lähiminevikuni välja. Mitmed motiivid ajalookroonikates lähendavad neid 
hilisematele tragöödiatele: valitseja ja ühiskonna vahekord, võim ja moraal, individualism ja 
vastutus. Komöödiad: tuntuimad on “Tõrksa taltsutus”, Suveöö unenägu”, “Veneetsia kaupmees”, “Palju 
kära ei millestki”, “Windsori lõbusad naised”.


Shakespeare’i komöödiad olid elurõõmsad ja lüürilistest varjunditest rikkad, lähtusid sageli itaalia 
renessansi novellide populaarsetest süžeedest. Tähtsal kohal loodus, mis elustab armastust, mis on 
Shakespeare’i komöödiates keskne teema. Shakespeare õigustab nagu teisedki humanistid 
inimeste loomulikke tundeid, armastuse vabadust, vastandades sellele seisuslikke ja varanduslikke 
eelarvamusi, norme, keelde.  Kui armastajad hoolitsevad komöödiate lüürilise poole eest, siis huumori allikaks on tavaliselt 
madalamast soost tegelased: teenrid, talupojad.  Shakespeare’i varajasse loominguperioodi kuulub ka kaks tragöödiat: “Romeo ja Julia” ja “Julius 
Caesar”. “Romeo ja Julias” ei ole tragöödia nii täielik ja sünge kui järgmise loomeperioodi suurteostes. 
Romeo ja Julia õnnetu surm vapustab Montecchi ja Capuletti vaenutsevaid perekondi, äratab 
kaastunde ja viib leppimisele. Seega armastus võidab egoismi. Selles tragöödias on ka rohkem 
ruumi huumoril.  Teine loomigujärk (1601–1607) on Shakespeare’ loomingu kõrgaeg. Lühikese aja jooksul sündis 
rida suurteoseid: “Hamlet”, “Othello”, “Kuningas Lear”, “Macbeth”, “Antonius ja Kleopatra”, 
“Coriolanus”. Pea igaühes neist tõuseb esile tegelaskuju, kes oma üldistusjõult läheneb müüdile.  Perioodi iseloomustab juurdlemine isiku ja ühiskonna vastuolude üle, mis peegeldab uusaja esimest 
suurt kriisi, humanismi langust. “Hamlet” – alustab tragöödiate tsüklit, kujunes Shakespeare’i kuulsaimaks näidendiks. Koos 
Cervantese don Quijotega saab hullu mängiv Hamlet renessansi kriisiaja suurimaks sümboliks. Loo 
algallikaks oli keskaegse taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticuse ladinakeelne kroonika “Taanlaste
teos”. Shakespeare tundis nähtavasti loo prantsuskeelset novellilaadset mugandust.   “Othello” – klassikaline armukadedustragöödia. “Kuningas Lear” – näitab, kuidas võim võõrandab ja pimestab inimest, sünnitab ülekohut. “Macbeth” – vapustab oma negatiivse peategelasega, kes ei põrka võimuihast ajendatuna tagasi ka 
kõige võikamatest roimadest. Kolmanda loomingujärgu (1608–1612) näidendeid ühendab teatud muinasloolisus, idüll, mis 
mahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni. Seetõttu on neid nimetatud 
tragikomöödiateks (nt “Talvemuinasjutt”, “Torm”).  Shakespeare’i viimaseks näidendiks peetakse “Tormi”, mille peategelane, pahelise venna poolt 
võimult kõrvaldatud Milano hertsog Prospero kehastab otsekui kõrgemat (moraalset) mõistust.