Referaat Betti Alverist (5)

Sissejuhatus
Betti Alver on vaieldamatult üks Eesti tuntumaid ning andekaimaid naisluuletajaid. Ta on kirjutanud umbes kaks ja poolsada mitmesugust luuleteksti , nende seal kaksteist poeemi. On avaldanud oma eluajal kuus luuleraamatut: poeemi „Lugu valgest varesest“ ( 1931 ), lüürikakogud „Tolm ja tuli“ (1936), „Tähetund“ (1966), „ Eluhelbed “ ( 1971 ), „Lendab linn“ (1979) ja „ Korallid Emajões“ (1986). Ilmutamata jäi 1943. aastal koostatud „ Elupuu “, mille luuletused pääsesid trükki teistes hilisemates kogudes. Välja on antud ka mõned suuremad ja väiksemad valikkogud tema luulest . Alveri kui tõlkija suursaavutus on Puškini „Jevgeni Onegin “ (1956-1963).
Karl Ristikivi on Vetti Alverit nii oma 1954.aastal ilmunud „Eesti kirjanduse loos “ kui ka mitukümmend aastat hiljem nimetanud akrobaadiks, kes kõige kaelamurdvamad keelelised numbrid sooritab mängleva kergusega. Võrdluses akrobaadiga peegeldus see, mis luulekaugele inimesele tabamatuks jääb ja miks luuletamist sageli üldse mingiks tööks ei peeta. Ükski akrobaatiline number ei sünni niisama, selleks on vaja tööd ja harjutamist ja kaalumist ja vaagimist.
Betti Alveri luule on meie hamletlike poeetide omast võrratult rikkam ja elujaatavam, väidab Tartu Ülikooli kirjandusõppejõud Ele Süvalep.
Betti Alver on ise öelnud: „Täielikum elu on minu meelest elu võimaluste piiril . Ma pole kunagi tahtnud, et miski tuleks mulle kergelt kätte, ei elus, ei loomingus, ei armastuses. Ma pole kunagi ihaldanud kerget kuulsust, odavat elu.“
Elulugu
Betti Alver sündis 23. (vana kalendri järgi 10.) novembril 1906. aastal Jõgeva raudtee -meistri Mart Alveri ja tema naise Miina viimase, kuuenda lapsena. Talle pandi nimeks Elisabet-Vilhelmine, kuid kutsuma hakati teda Bettiks. Tüdruk kasvas koos endast 4 aastat vanema venna Martiniga. Pere vanemad lapsed Gustav (1896), Johannes ( 1898 ) ja Olga (1900) olid surnud 1903.aastal. Pikemalt ei antud elupäevi ka Leopoldile, kes sündis 1904 .aastal ja suri 1910 . aastal.
Lähiümbruse laste hulgas leidunud mänguseltsilistest on Betti Alver meelsamini maininud jaamaülem Fjodorovi tütart Ženjat, kellega suhtlemine andis esialgse vene keele oskuse, ning postmeister Veermanni tütart Erikat, kellega seltsimine tõi kaasa saksa keele alged .
Lugema õppis Betti Alver venna kõrvalt varakult ega pruukinud seejärel enam ema muinasjutupalvetega koormama. Esimesi iseseisvalt loetud raamatuid oli vendade Grimmide muinasjutud ning seejärel populaarsed Kaval- Antsu ja Vanapagana lood.
1914. aastal sai Betti Alver põgusalt algõpetust kodukohas proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi ta õppima Tartusse Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumisse. Perekonna majanduslikud võimalused olid ometi nii napid, et laste pensionis pidamiseks ei jätkunud jõudu. Majanduslikult leidlik pereema asus esialgu lastega Tartusse üürituppa ning ainult nädalalõppudel oli pere koos Jõgeval.
1948. aasatal kirjutatud eluloovisandis on Betti Alver meenutanud, et selle maja elanikud kuulusid eranditult linna kõige vaesemasse kihti. Kui Puškini-nimeline gümnaasium 1917. aastal evakueeriti Voroneži, jätkas Berri Alver 8. aprillist 1918 õpinguid Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi humanitaarharus, kus ta esimesi emakeeleõpetajaid oli Villem Grünthal- Ridala , hiljem Eduard Schönberg. Kuigi tütarlapse kirjandid olid silmapaistvad ning ta tegi ka luulekatseid, unistas ta esialgu pigem näitlejakutsest ja õppis klaverimängu. Linnas ei kohanenud Betti hästi. Ta on ise öelnud, et igatses koju tagasi, sest tahtis rahu. Hoolimata koduigatsusest lõpetas Betti Alver gümnaasiumi 1924. aastal.
10.09.1924 immatrikuleeriti Betti Alver Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti filoloogia üliõpilaseks. Õpingutele, eriti eksami sooritamisele, pole ta aga nimetamisväärselt keskendunud. Ainsana on ta mais 1925 edukalt sooritanud ladina keele lektorikursuse eksami. Enesearenduseks luges Betti Alver intensiivselt ning andis sissetulekutu hankimiseks eratunde. 1927. aastast alates koondus Betti tähelepanu kirjanduslikule loomingule.
Betti Alver ja Heiti Talvik tutvuseid lähemalt 1930. aastal, kui Talvik käis noort kirjanikku „Veljesto“ õhtule kutsumas. Abielu sõlmimiseni jõudsid nad 19. juunis 1937. aastal.
Kui rinne 1944. aastal lähenes, asus Betti Alver koos abikaasaga teele Pärnu poole, kus oli Heiti Talviku isakodu. Kavatsust sealtkaudu kodumaalt lahkuda ometi polnud. Sõbrad olid pagulasteed Talvikule küll soovitanud, kuid Betti Alver oli tõrkunud, uskudes, et ei tema ega abikaasa ole kellelegi kurja teinud. 1945. aasta 15. mail arreteeriti võimu silmis poliitiliselt kahtlane Heiti Talvik. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi Talvik ülekuulamiseks Tallinna. Betti Alver läks tagasi Pühastesse. Sealt võttis ta ette vaevarikkaid käike Tartusse ja Tallinna, taludes vapralt alandusi vangistatud abikaasale pakkide toimetamisel.
Jaanuaris 1947 suri Betti ema ning varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi-teekonnale. Talvik suri 18. juulil, millest Alverile muidugi ei teatatud.
1950ndad aastad olid Bettile väga raske ja kurb aeg. Ta võis kõigis raskustes toetada ustavale ja hoolitsevale Mart Lepikule. Jätkuvalt suhtlesid temaga mitmed lähedased inimesed. Muret hakkas tegema ka tervis. 1953. aastal kurtis ta kirjas vennale , et tervis on üsnakäest ära ning aasta lõpuni oligi ta haiglas ravil.
Betti Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane.
Looming
Betti Alveri luulet on sageli iseloomustatud meheliku ja mõistuspärasena, mida iganes selle all ka ei mõelda. Erilist põhjust vastu vaielda pole, kui võrrelda Alveri loomingut mõne teise meie tuntud naisluuletaja omaga . Alver ise polnud kuidagi nõus luule jagamisega naiste ja meeste vahel - nagu ta oli vastu mõnele muulegi liigitusele – ega armastanud „poetessi“ tiitlit .
Alveri luuletusi on tsiteeritud ja motoks pandud ka paljudes kirjandusteostes. Tema luule üks tähelepandavaid külgi on lakooniline üldistuslikkus, aforistlikkus, olgu siis peaaegu otseütlemisena või leidliku võrdpildina.
1930. aastate poeemid
1931. aasta lõpus ilmus „Noor-Eesti“ kirjastusel poeem „Lugu valgest varesest“. See on Betti Alveri kõige mahukam värssteos, peaaegu värssromaan. Ilmset mõju avaldanud Puškini „Jevgeni Oneginile “ viitavad nii peategelane kui sündmustik; sarnased on kahe teose ehituslaadid oma jutustajapoolsete kõrvalepõigetega, samuti värsirütm. Poeemi peategelane on Barbaara Lohe. Autori suhtumine Barbaarasse on kakspidine. Paljuski solidariseerub ta temaga, ent samas naerab kirjanik ka oma tegelast selle nõrkuste ja järeleandmiste pärast. Uuesti avaldus Betti Alveri poeemi „Lugu valgest varesest“ 1966. aasta valikkogus „Tähetund“. Algsest 1561 värsist jäi järele 897.
1933. aastal avaldas Betti Alver „Loomingu“ 2. numbris 25 kümnevärsilisest stroofist koosneva poeemi „ Ulla “.
Betti Alveri varasemale poeemiloomingule iseloomulik karnevaliseeritud tegelikkusekujutus ilmneb eriti ehedelt 1935. aasta „Loomingu“ 3. numbris avaldatud poeemis „Vahanukk“. Vaimuka pilke objektideks on siin peategelnae, kummaliselt vastuoluline Peeter Piparpuu.
Vastu lauda nii et raksus
Piparpuu lõi hirmsas vihas,
ning ta keres, pisut paksus,
nõudis võitlust iga lihas.
On võimalik, et Betti Alveri varaste poeemide iroonias ja vaimukustes on jälgi Voltaire ’ist, kelle teravmeelsusi luuletaja olevat nautinud.
Poeemi „ Pirnipuu “ stiil on endiselt vaimukas, kujutatud tüübid ja situatsioonid on rohkem vallatult naljakad kui karmilt iroonilised.
1937. aastal valminud ja 1938. aasta „Loomingu“ maikuu numbris ilmunud poeem „Pähklikoor“ esined Betti Alveri varasematest poeemidest oluliselt. Poeemi sõnastus on tõsine ja selge, legendipärastes peatükkides ja pidulik- poeetiline .
1939. aastal hakkas Betti Alver kirjutama poeemi „Mõrane peegel“. Selle stiil on erinevalt varasematest romantilistest poeemidest tüsedalt realistlik , sõnavara rikkalik ja rahvakeelne, autori suhtumine eeskätt rõõmsalt humoristlik, vahel ka irooniavälgatustega.
„Tuli ja tolm“
Betti Alveri esikkogu „Tuli ja tolm“ ilmus 1936. aasta lõpul Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandel. Eesteatises on küll märgitud pealkirjaks ka „Võtmed ja muukrauad“, kuid selle võis luuletaja uudistajatele naljaviluks pillata, sest õiget pealkirja ei tarvitsenud tal veel olla. See leiti vahest alles viimasel hetkel luulekogule koos Heiti Talvikuga kompositsiooni otsides . Kogu sisaldab 62 luuletust. Luuletuskogu on jagatud neljaks tsükliks, millest igaühel on pisut erinev teemaasetus, ent meeleoluliselt ja väljenduslikult on raamat üsna ühtne tervik.
Esimesed lüürilised luuletused – „Pedja“ ja „ Raskelt valgub vaha“ avaldas Betti poeemiga „ Lugu valgest varesest“ samal, 1931. aastal.
„Tolmu ja tule“ kandvamaid sisumotiive on inimese igavesti rahuldamatu tunnetustarve. Luulekogu avav programmiline „Ekstaas“ õhutab esimesest värssidest peale sisekõhklusi ületavale tunnetusteekonnale:
On päris kindel: jalge alla
Jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Tunnetusmotiiv on kogu läbivalt variatsiooniderikkalt ning erinevates tundetoonides välja arendatud. Leidub uhkeid jõukuulutusi: „Jäägu teistele alandlik jaatus : / tahta võimatut on meie saatus“ („Vabaduse deemon “), „Meie võtame jumalad vangi, /keda veel keegi ei tunne“ („Sina ütled: katoliiklikult kartes“).
Kõige oleva salaseoseid otsiv inimhing taipab samas oma võimete piire : „ Sa suuri sarnasusi riivad, / neid linnulennult püüda soovid, / kuid liiga nõrgad on su tiivad, / ja kohmakad veel su tõusuproovid“ („Sidemed“).
Luuletaja jõuab siiski lepitava tõdemuseni : „Tühine / on, mis surmana sul näis: / eluallikaid täis“ („Lahendus“).
Luuletus „Vabaduse deemon“ kuulutab inimsusele ja tõetunnetusele võõraid ootusi. See tähendas tol ajal vastuhakku autoritaarseks pürgiva võimu ideoloogiale, mida otseselt või kaudselt toetasid mõned tookordsed kirjanduslikud suundumusedki.
Kodumaise ainestikuga piirdumist, ahtameelset rahvuslikkusetaotlust ja omakultuuri saavutustega kehklemist pilkas Alver vaimukas luuletuses „Kool“. Põliseid maailmakultuure sümboliseerivate Sokratese, Goethe ja teistega samasse klassi on paigutatud tõsieestiline Vanapagan , kuid laisa- poisi -paigale:
Ent viimases pingi, otse vastu ust,
Laup kipras, kulmudes veel mõni agan ,
Veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.
Oma kunstiliste veendumuste nimel võitleva Betti Alveri kõige kirglikumaid avaldusi on irooniline luuletud „Pahed“. Kirjanik loob pildi tõeliste kunstiväärtuste hävitamisest, ironiseerib nakatava vaimukusega maitselageduse üle ning lõpetab luuletuse enesekindla trotslikkusega:
Hüva! Lõhutagu meistermaalid,
Viidagu bordellesse vestaalid,
Hävinegu tules nagu koli
Templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli,
Külvatagu teise roose, palme,
luuletajad loogu teisi salme –
üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
Halli argiilma suhtud Betti Alver nooruslikult trotsivalt: „Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus - / kõigesse, mis väär ja ohtlik, / kiindub kirglikult mu loomus“ („Selle ilma igav kainus“).
Uusi värve tõi „Tuli ja tolm“ eesti armastuslüürikasse, mida kümnendi keskel viljeldi väga vähe. Betti Alver eelistas vihjavat, muude motiividega põimuvat käsitlust, nagu luuletuses „Kes poleks näinud häda, mille raskus“, „Ühele hullule“ ja „Nõid“. Luuletuses „Raugad“ võib noor inimene, kujutledes end armastajana kauges tulevikus, luua iroonilise pildi, samal ajal aga jääb kunst muutumatuks ja pühaks.
Rikkalikes variatsioonides , ühe uutest vaatepunktidest lähtudes loob „Tolm ja tuli“ eesti lüürikas ainulaadse kiidulaulu kunstile. Kunsti imeni jõudmine tundub pühaliku, inimest ennast loova aktina: „ Kuidas kõrgete palmide salgus / oli äkitselt kohin nii suur, / ürgne metslane, kui sinul valgus / puusse esimest korda kontuur!“ („Kunsti sünd“).
Oma lemmikpoeedi Puškini luuletusega „Poeedile“ solidariseeruvalt tundis Betti Alver vajadust asuda loominguvabaduse ja kunsti iseseisvuse kaitsele.
„Tolmu ja tule“ lõpetab fantaasiaküllane, tulevikku suunatud vaatega luuletus „Galeer“, optimistlikult reibas vastukaja kogu alustatud „Ekstaasile“. Need luuletused rõhutavas teose ideelist ja kunstilist terviklikkust.
Luulekogu kunstilist struktuuri kujundab suurel määral kontrast , mis ülskujul väljendab romantilist vastandumist argisele ja madalale. Vastamisi on maa ja taevas, usklik ja ketser , kuristik jalge all ja tähelend pea kohal, priius ja karts, suur ja väeti, alandlikkus ja trotsiv meel. Vastandid ei tarvitse sageli olla muud kui ühe ja sama terviku eri poolused, nagu karmilt riius süda ja mõte luuletuses „Lepitus“.
Järskude kontrastide ja dramaatilise algega kooskõlastab „Tolmu ja tule“ üllatusterohke, julge ning tugevat väljendust soosiv ekspressiivne, paiguti isegi ekstaasiline või sümbolistliku ulatuvusega metafoorika.
„Tolmu ja tule“ seosed maailmakultuurist tuntud antiikmütoloogiliste kujudega , antiigist ja hilisemast kirjandusklassikast pärinevate tegelastüüpidega on silmahakkavalt tihedad ning rikastavad teose kunstilist struktuuri.
„Tolmule ja tulele“ tunnuslik on tendents lüürilist väljendust käsitleda. Sageli tekib tunne, nagu taanduks autor oma tundeseisundite ja mõttekäikude kord heasoovlikuks, kord irooniliseks või muigel vaatlejaks. Elav lüüriline kirjeldus annan edasi seisundit või olukorda („ Karantiin “), vahendab mõtisklusi („Pahed“, „ Titaanid “), loob tüübiportreid („Halvad naised“). Meeltega tajuvate välismaailma seigad ei puudu Betti Alveri luules, kuid nende tähistamine on alati ainult vahend poeetilise üldistuse või sümbolini jõudmiseks.
„Tolmu ja tule“ luulekeel sujub vabalt ja nõtkelt, selgelt ja loomulikult. Sundimatult suudab see väljendada keerukaidki mõtteid. Värss on täiesti vaba täitesõnadest, täpne riim kõlab endastmõistetavalt puhtalt, vähimagi pingutuseta.
„Tolm ja tuli“ on Betti Alveri lüürikuteekonna särav lähteteos, milles sügavalt isikuomast rikastab loov suhtlemine maailmaluulega.
„Tolmu ja tule“ valmimise aegu ütles Alver, et ta otsib „uut vormi ja lähenemisvõimalust ainele“. Kümnendi lõppaastail teiseneski ta luule jätkuvalt. Hakkasid köitma rahvaluule ja elava kõnekeele rikkused, samuti vanad tekstid ja sõnaraamatud. Esikkogule tunnusliku pingsad kontrastid mahenesid ja luusesse ilmus meeltega haaratava maailma pilte („Udus“ , „Kõrgel aknal “).
Luulekogu sai arvustuses elava ja enamjaolt kiitva vastuvõtu osaliseks . Kriitika reageeris kiiresti ja valdavalt väärilise tunnustusega. Ants Oras möönis, et kuigi esikpoeemist peale oli Betti Alver värsivirtuoos, saavutas ta tõelise süvenemise alles lüürikuna: „ Algusest peale kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad : väga teravad kontuurid, selge rütmiline ehitus, traditsioonilised troofivormid rohke puänditarvitusega, ilmekad mõttevalemid ning sümbolistlik tagapõhja avarus .
„Uus Eesti “ arvustajale Boris Tagole tundus Betti Alveri luule „nii kunsti – kui ka mõtteküps“. Ja veelgi väärtustavamalt : “Selles kutsutakse elama, aga mitte norutama. Eluvaist on seatud kõrgemale mõistusest, ilu kõrgemalt teadmisest.“
Harald Paukson võttis „Tolmu ja tule“ ilmumise vastu suursündmusena. Seadnud paari viimase aasta luule põhjal tähekolmikuks Underi, Semperi ja Alveri, jätkas Paukson: „ Alver on võrrelduist küll ainealalt kitsapiiriliseid, kuna ta peaaegu ei tegele otseselt välismaailmaga; ta on neist kahtlemata ka romantilisim ja ägedam, kuigi ta impulssidest vaevalt kunagi jääb lahku vaatlev mõte.“ Ainus, mis teda „Tolmus ja tuules “ häiris, oli maailmakultuuri varamust ammutav vihjelisus: „Küll aga võib mõtteluulelgi värskust vähendada see, kui kõiki teemasid käsitellakse kaudselt, viitamisi – kas sümbolite või isegi allegooriate kaudu, kui peaaegu kuskil ei pääse esile reaalsushõnguline ruum ega aeg.“
Uuenenud kunstimõistmise võttis Betti Alver kokku luuletuses „Suurest haardest“:
Nopi suuri teri kõrtest,
kõigist elu surutõrtest
rõõmsalt maitse,
aga kindlalt hoides piiki
nagu sõdur haldjariiki
kaitse!
Teised luulekogud
1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul kirjutatust pani Betti Alver 1943. aastal kokku luulekogu „Elupuu“. Sõjajärgsetes kitsastes kirjastusoludes ei õnnestunud raamatut välja anda. Luulekogu ilmumata jäämine oli Alverile ja üldse eesti luulele tagasilöök, mida ehk mingil määral leevendas suure osa selleaegsete luuletuste ilmumine „Loomingus“ ja koguteostes „Ammukaar“.
Pärast selle kogu koostamist ei olnud luuletajal kaua aega enam võimalik jätkata saavutatud kõrgustel. Algasid Betti Alveri elu- ja luulepimeduse aastad.
Sõjajärgses kitsikuses üritasid Betti ja Heiti Talvik jätkata kirjanduslikku tööd. Peamiselt tegutsesid nad ilukirjanduse tõlkijatena. 1948. aastal tegi kirjastus Alverile ettepaneku tõlkida Puškini luulet. Alver oli nõus ning 1949. aastal ilmuski Puskini mahukas valimik „Luuletusi“. 1955. aasta on oluliselt tähtis Betti Alveri tõlkeloominguteel, sest siis alustas ta oma suurtööd – „Jevgeni Onegini “ tõlkimist. Tema tõlkelooming võetu vastu väärilise tunnustusega.
Pärast pikka vaikimist tuleb Alver 1966. aastal luulesse tagasi valikkoguga „Tähetund“. Raamatul on tähtis osa nii Alveri varasema luule tutvustajana kui autori uue loomejärgu tähistajana. Kogu sisaldab ligikaudu 120 luuletust ja poeemi. „Tähetund“ ja selle vääriliselt tunnustab vastuvõtt, mille märgiks oli ka Juhan Liivi nimeline luuleauhind, asetasid kuuekümneaastase Betti Alveri eesti kirjandusteaduses eriliselt austusväärsele kohale.
Alveri järgmine valikkogu „Eluhelbed“, mis ilmus 1971. aastal, on ülekaalukalt uue luule kogumik. Kokku 48 luuletekstist on uusi 31. „Eluhelbed“ ühendab eaka kirjaniku loomingut hoopis teises süsteemis sündinud noorusluulega ning on osalt juba seepärast esteetiliselt mitmekihiline. Klassikaliselt rangetele ja sümbolistliku värvinguga luuletustele suhteliselt lähedased on epigrammiliselt teritatud lühipalad, milles autori seisukohavõtt on siiski otsesem ja struktuur avatum. Tundehella lihtsust „Eluhelbeis“ peaaegu ei leidu. Uus on luulekogus see, et piirid värsivormi ja lüürilise proosa vahel võivad hajuda. Kriitika võttis „Eluhelbed“ vastu tänuliku tunnustusega.
1979. aastal ilmunud „ Lendav linn“ on mahukas valikkogu, mis sisaldab ka „Tähetunni“ ja „Eluhelveste“ luuletusi . Samad luuletused „Lendavas linnas“ ja sellele eelnenud valikkogudes tekstiliselt märgatavalt ei erine.
1986. aastal ilmunud „Korallid Emajões“ on Betti Alveri viimane – ja tegelikult „Tolmu ja tule“ kõrval teine ainuke – täielikult uusloomingut sisaldav kogu. Selles on 33 luuletust ning poeem „Ood vanale kartulikorvile“. Luulekogu tunnustati 1987. aastal Juhan Smuuli nimelise riikliku preemiaga. Kogu viimase luuletuse „ Elul on väikene hingemaa “ eest anti talle teistkordselt Juhan Liivi luuleauhind.
Elul on väike hingemaa
Kõike võib tahta,
karta
ja loota
Seda, mis tuleb –
mitte keegi
ei oota.
Ei-tea-kus
eikellegi
kangaspuud
koovad nii kaledalt
ilmavallale
ikka
midagi
muud.
Elul
on väikene hingemaa.
Hingeväljale
vikatit
üle manatud märgi
viia
ei saa.
Sinna põllule pääses
kord õnnelik ohe.
Mida iial ei olnud –
võib ilmuda
kohe.
Sisukord

Sissejuhatus

Elulugu

Looming

• 1930.aastate looming
  
• „Tuli ja tolm“
  
• Teised luulekogud
  

Luuletus „Elul on väike hingemaa“

Kasutatud kirjandus
Kasutatud kirjandus

• Internet :
  

http://et.wikipedia.org/wiki/Betti_Alver
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/betti_alver.ht m
http://web.zone.ee/yorick/tekstid/referaadid/betti.html
http://www.koolielu.ee/pages.php/011509,5994
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/760F5128EFF7629AC2257229004E508B

• Karl Muru „Betti Alver“
  
• Betti Alveri luulekogu „Lendav linn“
  
• Betti Alver „Teosed 1“
  
• Karl Muru eesti luule 1905-1940 õpik XI klassile „Noor-Eestist albujateni“
  
• 1980. aastal ilmunud „Looming nr. 3“