Betti Alver (0)

Referaat
Betti Alver
Sisukord
  4
Betti Alveri looming 5
Äkki ilm läks sulale 7
Kasutatud kirjandus 8
Sissejuhatus
Betti Alveri elulugu
Betti Alver kodanikunimega Elisabet Lepik sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval, raudteelase perekonnas. Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus.
Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927. a. õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat.
Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mille saatis Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. Teos krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos " Invaliidid " ilmus 1930. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon . Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits.
Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu " Elupuu " käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus.
Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Tema järgmised luulekogud olid "Eluhelbed" (ilmus 1971. a.), " Lendav linn" (ilmus 1979. a.) ning "Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal). Betti Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane.

 

Betti Alveri looming

Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest.
Gümnaasiumi viiendas klassis kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mis ilmus 1927. aastal. "Tuulearmuke" kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosateos, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid", on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule, selle sotsiaalsetele ja sisemistele probleemidele.
Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule. Teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes.
Betti Alveri edasises loomingus leiame esikteosest tuttava "valge varese" tüübi uuesti lühipoeemis " Ulla ". Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süžeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Selles satub väikekodanlik tüüp, kelle juhtmõtteks on: "Miks ei tohi õilis härra vahel toimida kui suli". Konkreetsemalt jätkub väikekodanliku mentaliteedi, veel enam aga ametliku ideoloogia pilamine poeemis " Pirnipuu ". Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele.1939. aastal alustatud poeem "Mõrane peegel " jäi lõpetamata. Laadilt on teos realistlik , rahvapärane ja samas vaimukas , kuid vähimagi ülepingutusega jutustus. Teos köidab suurepäraste värssportreede, situatsioonikirjelduste ning sundimatu musta huumoriga.
Betti Alveri poeemid ja ballaadid ("Must täht", "Kaks saarlast", " Kantsler ") kuuluvad kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede hulka.
"Tolm ja tuli" (1936) üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Suur luule on Betti Alveri käsutuses fantaasiakuju, aga ka elu olemusjoonte äärmine kontsentratsioon, mis teatud mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu - nii arutleb allegooriline " Maalija " lõvipuuris ning puänteerib otsesõnaliselt sonett "Meistrile", mis peab silmas Ch. Baudelaire 'i loomingut.
Aasta 1936 tähistab Betti Alveri lüürilise loomingu teise perioodi algust: luuletaja eemaldus "Tolmu ja tule" laadist ja jõudis olemuslikult realistliku ainekäsitluseni. Üleminek ei toimunud järsult. Juba "Tolmus ja tules" võib aimata uut, eelkõige soneti "Sügis" looduskujutlustes. Teiselt poolt jätkuvad endised motiivid ja väljendusviis.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.
Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui oma antoloogia kaudu manifesteerusid noored luuletajad , arbujad, kelle looming mõjustas eesti luule ilmet väga oluliselt ja kaua. Nad ei olnud algatajad, vaid "Noor- Eesti" loodud kirjandusliku kaanoni edasiarendajad ja tippuviijad. Kaanonit kooshoidvateks osisteks olid üldhumanistlik ja rõhutatult eetiline hoiak, uussümbolistlik esteetika ja tingimatu professionaalsus . Luulelugeja tavateadvuses tähendab see mõttelist joont "Tuulemaast" "Tolmu ja tule" ning "Kohtupäevani", st Betti Alveri ja Heiti Talviku luuleni, mida me silmas peame, kui räägime arbujalikkusest. Nimelt seal on paradigma kese, mida täiendavad August Sanga / Kersti Merilaasi selleaegsed luuletused ning keskmest veel kaugemal olev / isikupärasem Uku Masingu ja Bernard Kangro looming.

Äkki ilm läks sulale

Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?
Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.
Vanaema oli noor,
kui neid lõngu keris .
Nüüd ta kondid kõdunend,
rätik ent kui veri .
Narmad nagu helmeread
minu randmel kõhnal.
Tunnen, ihust kahvatust
hoovab mullalõhna.
Äkki ilm läks sulale,
tilgub räästakallak.
Raban rõivad, kindad maast,
jooksen trepist alla.
1932

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Betti_Alver
http://www.ilmamaa.ee/files/pdfs/2005/Alver%20Koguja%20luh.pdf
http://www.kirmus.ee/Valjaanded/ekmar/arbuja.html
http://www.bettimuuseum.ee/index.php?page=1&lang=1
8