Referaat - Betti Alver (0)

Kooli nimi
Betti Alver
Referaat
Koostaja : xxxxxxxxx
12. klass
Juhendaja : xxxxxxxxx
Linn 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Lapsepõlv 4
Elu ja looming 4
Betti Alver pärast Teist maailmasõda 6
Vanaduspõlv 7
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus: 10
LISA 1 11
LISA 2 13

Sissejuhatus

Kirjandusklassik Betti Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval. Vaimselt ärgas kodu soodustas kõigiti tema fantaasiarikka mõttemaailma kujunemist. Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Alveri jaoks on luule tema käsutuses olev fantaasiakuju, aga ka elu olemusjoonte äärmine kontsentratsioon, mis teatud mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu. Betti Alveri looming on möödunud sajandi eesti värsiloomingu aegumatuid väärtusi.

Lapsepõlv

Alverite perekonnale kuulus väheldane kahetoaline korter. Lapsi oli peres rohkesti, ent neli neist surid varakult haigustesse , kaks koguni ühel ja samal ajal. Betti (Elisabet) sündis teemeistri Mart Alveri perekonnas ränka südamevalu tunda saanud vanemate viimase lapsena ja kasvas koos vanema venna Martiniga. Kodu oli helde hoole ja armu poolest. Seal leidus harmoonium, mida Betti väikesena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad, isa mängis kaasa kohalikus tuletõrjujate puhkpilliorkestris. Peale „maakeele“ osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti. Tulevane luuletaja armastas rohkem kui nukkudega mängida teatrit - ta ise oli harilikult peanäitleja ja näitejuht ning andes fantaasiale vaba voli , jagas ta mängukaaslastele igasuguseid osi.
1914. aastal sai Betti Alver põgusalt algõpetust kodukoha proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Betti õppima Tartu Pushkini nimelisse tütarlastegümnaasiumi ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi. Kuna polnud piisavalt raha, et lapsi pansionis hoida, siis algul asus ema lastega Tartusse üürituppa ja pere sai koos olla ainult nädalalõpul. Hiljem käis Betti Jõgevalt Tartusse koolis. Kooliskäik kujunes talle suureks piinaks, eriti esimestel aastatel, sest ta oli kiindud oma kodukohta ja ei kohanenud Tartus. Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mille saatis Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. Teos krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal.

Elu ja looming

1924–1927 aastal õppis Betti Alver Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas luuletaja Betti vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1930. aastal tuli Tartu Ülikoolis filoloogiat õppiv noor Heiti Talvik noorele proosakirjanikule üle andma kutset üliõpilasseltsi „Veljesto“ õhtule, end ühtlasi viisakalt saatjaks pakkudes. Tutvus süvenes ning sai Betti Alveri elus mitmes mõttes otsustavaks . Ehkki ta ametlikult „Veljesto“ liikmeks ei astunud , kujunes noorte haritlaste (Ants Oras, Paul Viiding, August Sang ning teiste) sõpruskond, mille hingeks oli Heiti Talvik. Tema eesti ja väliskirjanduse luulenäidete „antoloogiast“ - said innustust paljud, eeskätt Betti Alver. Danteliku profiiliga, ent valmis nautima kõike, mida elu – eriti vaimne elu – pakkus, moodustas Talvik kummalise pessimismi ja optimismi ühendi. Ilma isiklike pretensioonideta, elas see arstiteaduse professori ja endasse tõmbunud klaverikunstniku poeg täiesti oma ideaalidele, vaeselt, kuid õilsalt ja tuliselt. Betti Alver ja Heiti Talvik abiellusid 1937. aastal.
Mitmetest Alveri ja eriti Talviku luuletustest aimdus kõue- eelne meeleolu, mida kogu me maa tundis raskete sündmuste ootel. Algas Teine maailmasõda. Peaaegu kogu Tartu Peetri kiriku ümbrus, kus Alver ja Talvik elasid oma väikeses kahetoalises korteris , varises rusudeks. Imekombel pääses nende vana Narva maantee 122 puumaja .
Saksa okupatsiooni ajal, juulist 1941 kuni septembrini 1944, elasid Alver ja Talvik vaikses maakülas Aakre Pühastel, Võrtsjärve lõunatipul. Sinna oli Betti isa 1930-ndate aastate lõpul ostnud väikse maja koos põllulapiga. Talviti viibiti siiski Tartus Narva maantee korteris. Iseseisvusaja lõpul hakkas Alverit tõsiselt huvitama rahvaluule ja rahvapärane sõnavara. Ta uuris vanu kirjakeele allikaid, näiteks on säilinud 315 lehte väljakirjutusi Wiedemanni sõnaraamatust. Sõnad märkmelehtedelt jõudsid luuletuste tekstidesse. Pühaste arhailine olustik , loodus ja omapärased inimtüübid ergastasid kujutlust ja inspireerisid uusi värsse. 1942. aastal lõi Alver 14 uut luuletust, lühipoeemi „Leib“ ja kangastuse „Lutseviir“. Pühaste tsüklis saavutab äärmise piiri nõudlik kunstiline lihtsus, literatuurne sõnavara ja pildistik on muutunud üdini rahvapäraseks, kuid on tundlikult poeetiline . 1943. aastast pärineb käsikirjaline luulekogu „ Elupuu “ käsikiri, mis okupatsiooniolude tõttu trükki ei pääsenud.
1944. aasta sügisel läksid Talvikud Pühastest rindest rängalt purustatud Tartusse, kus 1945. aasta algul õnnestus saada eluasemeks tuba August Annisti maja teisele korrusele.
1945. aasta 15. mail arreteeriti võimu silmis poliitiliselt kahtlane Heiti Talvik. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi luuletaja ülekuulamisteks üle Tallinna. Varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi teekonnale. Kurnatud , vaevatud ja nälginud Heiti Talvik suri 18. juulil, sellest Alverile loomulikult ei teatatud.
Betti Alveri elus ja loomes on kaks ajaarvamist – enne ja pärast Heiti Talvikut. Õnnelikule kooselule ja koostoimele järgnes valulik mälestuste aeg. Kahetsus , et koos pagulusse ei siirdutud. Kõik see mitmetähenduslik tagantjärele tarkus, millel süütunde vari. Lohutuseks võiks siiski öelda, et Talvikust on saanud kirjanduslik ikoon, mille aupaiste muutub järjest kirkamaks ja Betti Alver jäi oma loome - ja elupõhimõtetele lõpuni kindlaks.

Betti Alver pärast Teist maailmasõda

Vaatamata, et 1947. aastal suri Heiti Talvik, sama aasta jaanuaris Betti ema ning 1948. aasta veebruaris isa, töötas Betti Alver kõigest hoolimata. 1948. aasta veebruaris valmis Pushkini „Poltaava“ tõlge, mis koos poeemiga „ Vaskratsanik “ ilmus pealkirjaga „Kaks poeemi“ veel samal aastal. Kuna tõlked olid väga head, tehti kirjastusest ettepanek tõlkida Pushkinit edasi. Betti Alver saavutas kõrge maine Pushkini tõlkijana, kuid tuli temalgi taluda ajastule omaseid veidrusi. Nõuti loometöö aruandeid ja tööplaane, taheti ideoloogilisi teoseid, mis kajastaks looduse ümberkujundamist, ülistaks rahuvõitlust ja kommunismi. Alanud kultuuripärandi ümberhindamise tuhinas nõuti, et luuletaja võtaks kriitilise luubi alla oma kodanliku Eesti aegse loomingu, andes sellele marksistlik -leninistliku hinnangu. Loomulikult jäi oodatud pihtimus kirjutamata. Eesti kultuuripärandi lammutamine ja kallaletungid loovisiksustele jõudsid Betti Alverini. 5. mail 1950 teatas Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, et Alveri tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega ja Kirjanike Liidu ülesannetega ning ta kustutatakse selle nimekirjast. Õnneks oli Alveril kõrval inimene, keda ta võis usaldada , toetav ja hoolitsev kaaslane Mart Lepik, kes töötas Kirjandusmuuseumis . 1951. aastal hakkas Alver lepinguga töötama samuti kirjandusmuuseumis, ta tõlkis Kreutzwaldi saksakeelset kirjavahetust. Töö oli huvitav ja andis mõningase kindlustunde. 1955. alustab Alver Pushkini „ Jevgeni Onegini“ tõlkimist. Alver pühendas iga värssdraama peatüki tõlkimisele ühe aasta, raamatuna ilmus teos 1964. Seda peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki ideoloogilise vande alla pandud, kutsuti luuletaja tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. Alver nõustus, kuigi iroonilise alatooniga. Samal aastal vormistatakse ametlikult ka Alveri ja Mart Lepiku abielu. Järgmisel aastal kolib Alver oma Pargi tänava keldrikorterist Tähtveres asuvasse Koidula tänava korterisse, kus oli pikemat aega elanud Anna Haava. Elutingimused paranevad ja olmemured taanduvad. Luuletajana vaikib Alver siiski veel kaua kuni 1965. aastani, kui „Loomingus“ ilmuvad kaks uut luuletust - „Läbi lillede“ ja „Tähetund“. Luuletuste valikkogu „Tähetund“ ilmus 1966. aastal ja müüdi läbi hetkega. Lisaks algupärastele luuletustele on kogus ka tõlked Kristjan Jaak Petersoni saksakeelsetest luuletustest. „Tähetund“ seostus ilmudes luuletaja elu tähtsündmusega, poetess sai 60-aastaseks. Luulekogu ilmumine oli kultuurisündmus – Alver tuli väärikalt tagasi oma kesksele kohale eesti luules.

Vanaduspõlv

„Tähetunni“ tunnustav vastuvõtt ja Liivi luulepreemia kogu nimiluuletuse eest asetasid Betti Alveri eriliselt austavale kohale. Koidula tänava kodu Tartus Tähtveres võimaldas tänu oma rahulikule õhkkonnale vaimset süvenemist ja keskendumist loomingule. Elu ei kulgenud siiski ainult raamatute keskel, üheks ühisharrastuseks oli näiteks lillede kasvatamine nii korteris kui ka aias. Alver mõistis lillede hingeelu ja mitmes luuletuses , ka Jõgevaga seotud „Jõgeva ja Pedja vahel“, „Kotuse lilles“ saab lillekujund salapäraselt mitmetähenduslikuks ja kandvaks.
Loomingulises plaanis oli Alverit alati paelunud töö eesti keele sõnavaraga. See algas juba enne sõda Widemanni sõnaraamatuga ja jätkus hiljem kuuekümnendail Andrus Saareste mõistelise sõnaraamatuga. Luuletaja tegi ohtralt väljakirjutusi, eesmärgiga kasutada eesti keele sõnavara eri kihistusi ja rikkust oma luules. Kokku on kirjandusmuuseumis sõnavaralisi otsinguid 2110 lehel.
1971 . aastal ilmus uus luulekogu „ Eluhelbed “, mis ühendab eaka kirjaniku uusloomingut hoopis teises võtmes sündinud noorusluulega. Iseloomulik on sõnaline küllus ja mängud omamütoloogiaga. Kandvad põhitõed ja eluhoiakud on osavalt kodeeritud ja põimunud algupärastesse kujunditesse. Uued luuletused on hoogsad ja mängulised. Kokkuvõttev tähis loometeel oli koondkogu „Lendav linn“ ilmumine 1979. aastal, mis hõlmab luuletusi aastatest 1931 -1977. Kogu uute luuletuste stiil jätkab „Eluhelveste“ iseloomulikku laadi . „Lendavale linnale “ määrati 1980. aastal Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia ja Nõukogude Eesti preemia. Nõukogude võimu suhtus Alver sügava irooniaga, kogu tema looming on kantud sisemisest vabadusest ja loomingulisest sõltumatusest.
Elurütmi, mis kujunes välja Tähtveres, ei toonud olulisi muutusi ka 1980-ndad. 1981. aastal saab Alver 75-aastaseks ja talle antakse rahvakirjaniku aunimetus. Ja ikkagi suudab luuletaja veel üllatada. Loominguliseks lõppakordiks saab luulekogu „ Korallid Emajões“ 1986. aastal, millega luuletaja tähistas oma 80. sünnipäeva. Pärast „Tolmu ja tuld “ oli „Korallid Emajões“ esimene kogu, mis ei sisaldanud varasmaid värsse. Enamik „Korallid Emajões“ luuletusi on vahepealse sõnaküllusega võrreldes väga lapidaarsed lühivormid. Toimunud on tagasipööre esikkogu esteetikasse, luuletaja teisendab, täpsustab ja arendab edasi oma luule põhimotiive. Kogu viimase luuletuse „Elul on väikene hingemaa“ eest anti Betti Alverile teistkordselt Juhan Liivi luuleauhind.
Betti Alveri viimaseks suureks tööks jäi oma kogutud teoste ettevalmistamine. Oma elutöö koondamine ja komponeerimine nõudis keskendumist ja mõtteerksust, pakkus loomingulist elevust aga oli ka väga väsitav. Betti Alver suri 19. juunil 1989. aastal Tartu Maarjamõisa haiglas ja on maetud Tartu Vana Jaani kalmistule oma teise abikaasa Mart Lepiku kõrvale.

Kokkuvõte

Algkoolis käis Betti kodukohas, kuid edasi asus õppima Tartusse, kus ta ei suutnud esialgu kohaneda. Enda esimese romaani kirjutas ta juba gümnaasiumis. Betti Alver jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, kus ta tutvus tulevase abikaasa Heiti Talvikuga. 1945. aasta kevadel saadeti Heiti Talvik Siberisse, kus ta ka suri. Algas Betti Alveri mälestav ja kahetsev loomeperiood . Pärast Teist maailmasõda alustas ta tõlketöödega, milles ta oli väga edukas. Alver oli mõnda aega ka Kirjanike Liidu liige. Pärast seda töötas ta tänu usaldusväärsele sõbrale Mart Lepikule Kirjandusmuuseumis. Mart Lepikust sai Betti Alveri teine abikaasa. Alates 1965. aastast avaldas Alver taas luuletusi ja nende kogumikke, mis osutusid väga edukateks ning premeerituteks mitmete kirjandusauhindadega.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange , sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne . See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut. Luuletaja väljendab enda teostes elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendas Betti Alverile inimeseks saada.

Kasutatud kirjandus:

www.bettimuuseum.ee
www.miksike.ee
Karl Muru, “Üle sõnade serva”, Tänapäev 2004

LISA 1

“Leib” 1942
Üle pimeneva palu Mitte ainust valgustäppi
ruttab rahvas ummisjalu, põldudel ei värele,
kõigil on silmad vesised. kärbis oma küüsjaid käppi
Naisi, orbusid ja mehi sirutab su järele.
täis on murepõld ja rehi , Ilm on tume, ilm on tohus.
kambrid ja kambriesised. Kandamiga maantee-lohus
nagu savikastis tambid.
Need on hinged põimutöödel. Kus on, kus on surma lambid?
Pikil päevil, õuder-öödel
mõte mulla poole kooldub, Ära päri!
viimne valgus põsil sooldub Üksijäri
pisarais ja higihappes. kanna koormad enne talve
Ahastus ent ukse-lappes suurde salve!
puhub õõnsat surmaputke:
nutke, nutke! Tahad minna, kuid ei jaksa,
maast ei kerki mitte vaksa
Kaunilt kumab elu kallas, udus pondund uudse-puudad.
aga mure meelevallas Kaksa, kaksa,
inimkäed on abitud. küllap suudad!
Tormid kõrsi kaarutavad,
valu lahti vaarutavad Lõke korstnast vuhiseb,
mis on napra nabitud. suitsusammas tuhiseb.
Tera vettib, rutta, rutta!
Hirmsad rajud, raherünkad! Silmist pisarad võid nutta
Ainult pääta tüve-tünkad nesteks nurme -naatidele,
jäävad järele su aunast. käed ent vilja valavad
Küpsest kannatuse kaunast plaatidele,
paiskub vili üksi-ivi mis on tulipalavad.
vastu kivi.
Aur käib üles, kolle huumab.
Köida kotti kallis tera! Elumahl nüüd kivil kuumab.
Pööristuul ent höörikera Palavikus läitund veri
sasipuntraks marutab. sähvib silmis nagu pikne.
Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri,
aja-pere isekeskis siis ei rikne,
sõlmed lahti harutab. siis ei kidu
kesta varjus homse idu.
Juba sirbi sees on sälgud,
pilbastega väsind välgud [---]
valgustavad une pervi.
Kuid su saagist veel ei mõika,
lõika, lõika –
tühi tünder nutab servi .
Väljas koiduvagu viirgab,
kahvatule näole kiirgab
vaikne naeratuse vine.
Mine, mine.
Teised vaagigu su vilju ,
sa ent sirbi tasahilju
pistad räästapilusse.
Kandes elu sirvilaudu,
lähed kõrge ukse kaudu
ära mätaste vilusse.
Hämaras on laiad hoovid,
voodi varjuks rohtund roovid.
Sääl sa magad, sõrmed rinnal.
Kaevuvinnal
kukk ei kire.
Imekerge tuulevire
puhub suurest aja nabrast
laugudele udu-habrast
unustuse kõlka- kahu .
Sügav rahu.
Mulla-isa liiva tuulab,
vihmakella lööke kuulab,
endamisi kihistab.
Kandlel mure manuline
sügis mustatanuline
une-viisid vihistab.
“Eluhelbed” 1970
Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut –
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust ,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.

LISA 2

Betti Alver lapsena Alverite perekond (1920)
Betti koos Heiti Talvikuga Betti koos Mart Lepikuga