Betti Alver referaat (2)

Kullamaa Keskkool
Birgit Hallkivi
BETTI ALVER
Referaat
Juhendaja: Õpetaja Riina Leidsalu
Kullamaa 2009
Armastatuim Eesti luuletaja, Betti Alver
(1906-1989)
Elulugu.
1906. aasta 23. novembril sündis Jõgeva raudtee -teemeistri Mart Alveri ja ta naise Minna
viimane, kuues laps, kellele pandi nimeks Elisabet-Vilhelmine, kuid teda hakkati kutsuma
Bettiks. Ta kasvas koos oma neli aastat vanema venna Martiniga. Pere vanemad lapsed
Gustav, Johannes, Olga ja Leopold olid surnud. Betti isa pärines Mulgimaalt Tarvastust,
aga Betti ema, pärines Järvamaalt ja ta oli kirjanik.
1914. aastal sai Betti Alver põgusalt algõpetust kodukohas, proua Kilgi erakoolis. Sama
aasta sügisel pandi Betti õpima Tartusse , Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumisse.
Perekonna majanduslikud võimalused olid ometi nii napid, et laste pansionis pidamiseks
ei jätkunud jõudu. Majanduslikult leidlik pereema asus esialgu lastega Tartusse üürituppa
ning ainult nädalalõppudel oli pere koos Jõgeval. Jõukohane üürituba leiti Pihkva tänava
majas nr.35. Kui Puškini-nimeline gümnaasium 1917.aastal evakueeriti Voroneži, jätkas
Betti Alver 8. aprillist 1918 õpinguid Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi
humanitaarharus, kus ta esimesi emakeeleõpetajaid oli Villem Grünthal- Ridala , hiljem
Eduard Schönberg. Gümnaasiumi lõpetas Betti 1924. aastal. 10.septembril 1924 immatriku-
leeririti Betti Alver Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna eesti filoloogia üliõpilaseks.
4.septembril 1927 on ta eksmatrikuleeritud. 1925 mais, tegi ta ladina keele lektori-
kursuse eksami.
Pärast seda on elanud kutselise kirjanikuna Tartus, ta oli abielus Heiti Talvikuga, aastast
1956 Mart Lepikuga. Heiti Talvik oli samuti Eesti kirjanik, ta oli ka „ Arbujad “ liige.
Heiti suri väljasaadetuna Siberis, Tjumeni Oblastis.
1934-st aastast oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige, ja Kirjanike Liidu liige 1945, 1950
arvati KL-ist ebaseaduslikult välja, liikmeõigused taastati 1956. Betti oli ka luuletajate
sõpruskonna „Arbujad“ liige, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandus-
teadlase Ants Orase koostatud anatoloogia „ Arbujad: valmik uusimat Eesti lüürikat “ järgi.
Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalsuse
pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti ja kõlbeliste väärtuste kandjana ning inimeste
sõltumatu isiksusena. Benrad Kangro on avaldanud Arbujatest kirjanduslooliste mälestus-
tega põimitud essekogud „Arbujad“ (1981) ja „Arbujate kaasaeg“ (1983).
Betti Alver suri 1989 aastal Tartus, maetud Raadi Vana-Jaani kalmistule.
Ülevaade loomingust.
Betti Alveri kirjanduslikuks debüüdiks on illustreeritud kirjandus- ja pilkeajakirjas
„Sädemed“ 1927. aasta jaanuaris ilmunud „Liivi Deevidiiv“. Selles loos on kujutatud jala-
nõudeäri naiivset müüjaõpipoissi, kes uuriketi tarvis säästetud raha ohverdab nelkide
ostmiseks jumaldatud neiule. Sama väljaande aprillinumbrites ilmus Betti Alveri veel
jutuke „Pärtel Paulseni Naine“.
1927. aasta „Loomingu“ neljandas numbris avaldati Betti Alveri etüüdlik novell
„Vaene väike“. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas Betti Alver Vallikraavi tänava
korteris poolsalamisi romaani „Tuulearmuke“. 1.oktoobril 1927 pälvis romaan kirjastuse
„Loodus“ romaanivõistluse auhinna . „Tuulearmuke“-sest sai selgelt 20.sajandi teos, oma
sisemise rütmi, meeleolude närvilikkuse ja tõtleva lausete poolest.
1929.aasta „Lastelehe“ 4.numbris avaldas ta muinasjutu „Nukra mehe prillid“, mille
õpetuslikuks ivaks on kutse loomulikult rõõmsale toimimisele elus.
1930.aastal ilmunud pikemas jutustuses „Invaliid“ vahetab „Tuulearmukese“ subjek-
tiivse pihtimuslikkuse välja objektiveeriv esitus.
Betti kirjutas ka poeeme. Poeem „Lugu valgest varesest“ (Tartu 1931 ) annab iroonilise
kujutuse ebavaimsest tõusiklikust seltskonnast. Venemisega jätkavad seda teemat poeemid :
„Vahanukk“ (Lng 1934), „Pirnipuu“ (Lng 1936) ja „Mõrane peegel “ (Lng 1939).
Välismaal on avaldatud kog-d „Luuletused ja poeemid“ ( Stockholm 1956, A.Orase eess.)
„Uued luuletused ja poeemid“ (Toronto, 1968, koost . H.Grabbi). „Eluhelbed“ ( 1971 )
koosneb a-il 1932-40 ja 1966-70 kirjutatud luuletustest, mis
arendavad edasi ja konkretiseerivad protsessi loomingu põhi-
probleeme.
Mahukas valimk „ Lendav linn“ (1979), mis kirjutati pärast Mart
Lepiku surma, annab A. luulest läbilõikelise ülevaate.
Kogu „ Korallid Emajões“ (1986), mis keskendub filosoofiliselt
mõtestama elu ja selle ohte. „Korallid Emajões“ pälvisid ka J.Smuuli
nimelise preemia, 1987. aastal. Kogu viimase luuletuse „Elu on väikene hingemaa“ eest
anti Bettile teistkorda Juhan Liivi luuleauhind . „Üle aegade Assamalla “ oli Betti kirjandus
teekonna lõpp.
1977. aastal pälvis ta Friedebert Tuglase novelliauhinna, ning 2006.aastal avati Jõgeval
luuletaja tegevust kajastav Betti Alveri Muuseum. Jõgeval on ka Betti Alveri mälestusmärk.
Allikad:
Wikipeedia. Betti Alver. http://et.wikipedia.org/wiki/Betti_Alver , 06.02.09
Muru, Karl 2003. „Betti Alver“. Tartu: „Ilmamaa“, 2003
Kruus, Oskar . „Eesti Kirjarahva Leksikon“. Tallinn:“Eesti Raamat“, 1995