Kirjanduse suunad ehk voolud (6)

Kirjanduse suunad ehk voolud
Rahvaluule on rahva ühislooming. Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne näh­tus, milles kajastub selle looja maailm ja elu nägemise viis. Iga ajastu on ku­jundanud oma kunstisuuna . Teose mõistmiseks tuleb tunda ajajärgu ideid ja elukorraldust. Kirjandus- ja kunstisuundade kiire areng algas 17. sajandil, mil hakati antiikkirjanduse traditsioone edasi arendama.
Olulisemad kirjandusvoolud ja nende sünniajad on järgmised:
20. sajand - ekspressionism
20. sajand - futurism
20, sajand - kubism
20. sajand - konstruktivism
20. sajand - dadaism
20. sajand - sürrealism
20. sajand - absurd
19. sajand - naturalism
19. sajand - sümbolism
19. sajand - impressionism
19. sajand - realism
18. sajand - sentimentalism
18. sajand - romantism
17. sajand - klassitsism
Kirjandusvooludele ei allu kogu kirjandus. Igas ajas on olnud kirjanikke, kes eiravad keskseid suundumusi. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et nad on ajast ees või mahajäänud.
17. sajand - klassitsism
17. sajandil, Louis XIV va­litsemise ajal, muutus Prant­susmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Nii õukonna- kui ka kunstielu allutati rangetele reeglitele. See sajand kujunes prantsuse kultuuri õitsenguajaks, mida valitseva kunstisuuna järgi ha­kati nimetama klassitsismiajastuks. Klassitsistide ees­märk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis­tuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti sel­gust, stiilis puhtust, ülesehitu­ses terviklikkust. Kirjandusžanrid jagati ,,kõrgeiks" (tra­göödia, ood) ja ,,madalaiks” (komöödia, satiir ). Žanrite stiilivõtteid ei tohtinud sega­da. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagili­se koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere.
Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni , Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus.
18. sajand - sentimentalism ja romantism
Klassitsistid ei hinnanud tun­deid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul tek­kis suund, mis oli rõhutatult tun­deline - sentimentalism. 18. sa­jandist kujuneski suurte tunnete sajand, mida iseloomustab mit­me rahva võitlus vabaduse eest. Vabadusvõitlus ja uued ühiskon­nakorralduse ideed tulid kõige selgemalt esile Suure Prantsuse revolutsiooni ajal (1789-1794). Revolutsioon nurjus: vabadusjoovastus asendus hirmu­valitsuse ja Napoleoni ainuvõi­ muga . Sellele ühiskonnakorraldusele vastukaaluks sündis uus kunstivool - romantism. Vägivaldsele tegelikkusele ja tundetusele vastasid kunstnikud reaalsusest põgenemise ja tunnete ülistamisega.

Sentimentalism

Sentimentalistid seadsid klassitsistide mõistuslikkusele vastu tunnetekultuse. Teostes püüdsid nad avada kannatava inimese sisemaailma. Sageli kaldusid nad liialdustesse, muutusid härdameelseks. Eesti kirjanduses on sentimenta­lismi seepärast nimetatud ka haleduse vooluks. Sentimentalistid pöörasid suurt tähelepanu looduskirjeldustele. Nad püüdsid tegelaste hingeelu avada loo­duse kaudu. Teoste keelde tuli ilukõne. Kangelase tunnete vahetuks edasiand­miseks võeti käsutusele uued kirjandusvormid, näiteks kiri, päevik, eleegia .
Tuntud sentimentalistid on prantslane Jean- Jacques Rousseau ja venelane Nikolai Karamzin. Eesti kirjanduses on selle voolu jooni Suve Jaani teostes.
Romantism
Romantism sai Euroopas valitsevaks kunstisuunaks 18. sajandi lõpul, Eestis­se jõudis see järgmise sajandi keskel. Romantikud pöörasid pilgu minevikku . Nad otsisid kaugetcst aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Ro­mantikutele oli inimene eelkõige hingeline olend. Seepärast oli neile tähtis inimese sisemaailm, tema tunded, mõtted ja üllad teod. Üle kõige hindasid romantikud loodust, mida nad pidasid täiuslikuks Jumala kunstiks. Inimene oli nende arvates osa loodusest. Looduse kujutamises heiastus romantikutele ini­mese hingeelu.
Romantismi kesksed mõisted on armastus ja usk. Armastus oli romantiku­tele kõikehaarav tunne, mille objektiks võis olla nii inimene, loodus kui ka isamaa. Romantikud olid sageli hardalt usklikud. Nende arvates oli Jumala käes nii armastuse kui ka vabaduse võti.
Kirjanduse põhiliikidest eelistasid romantikud luulet, kuid kirjutati ka proo­sat, eelkõige romaane.
Romantilise luule viljelejatena on tuntud inglane George Gordon Noel Byron, prantslane Alfred de Musset, venelane Mihhail Lermontov, ungar­lane Sändor Petöfi, soomlane Johan Ludvig Runeberg jt. Romantilise proosa meistrid on sakslane Johann Wolfgang Goethe , prantslane Victor Hugo, ingla­ne Walter Scott . Eesti kirjanduses esineb romantism kõige ehedamal kujul Lydia Koidula luules ja Eduard Bornhöhe ajaloolises proosas .
19. sajand - realism , naturalism
18. sajandi lõpul algas Inglismaal tööstusrevolutsioon, mis avas rahvastele ja ühiskondadele uued tulevikuväljavaated. Kiircsti hakkasid arenema aineline kultuur ning tarbimine. Tööstuse kasv toi kaasa linnastumise: üha rohkem ini­mesi asus linnadesse, nende side looduse ja maaeluga nõrgenes.
19. sajandil loodi mitu inimkonna arengu seisukohalt olulist teooriat. Ingli­se loodusteadlane Charles Darwin rajas Õpetuse looduslikust valikust, mille järgi inimene on arenenud madalamatest eluvormidest. Sellega esitas ta välja­kutse varasemale elukäsitusele, mille põhjal inimene on jumalikku algupära. Karl Marx lõi materialistliku ajalookäsituse. Tema arvates põhineb ühiskonna areng klassivõitlusel, mille liikumapanev jõud on töölisklass. Kapitalistliku ühiskonna vastuolud saab ületada vaid proletaarse revolutsiooniga, mis avab tee klassideta tulevikuühiskonda. Muutused ühiskonnaelus ja aateline mur­rang tõid esile uued kunstiarusaamad.
Realismi ja naturalismi viljelevad kirjanikud tulid tagasi argielu ning ühis­kondlike probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles kä­sutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak.
Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafili­se täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid , julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olu­de ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mit­te ilu.
Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
Naturalistid ja realistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende meelisžanrid olid novell ja romaan. Naturalistlike teostega saavutas maail­makuulsuse prantslane Emile Zola . Realismi klassikud on inglane Charles Dickens, prantslane Honore de Balzac , venelased Lev Tolstoi , Anton Tšehhov jt. Eesti kirjandusse tõi realismi Eduard Vilde .
20. sajand - modernism
20. sajandi esimest kümnendit peetakse modernse (nüüdisaeg­se) maailma alguseks. Seda iseloomustas uus (teine) tööstusrevolut­sioon ja tehnika või­dukäigu algus (1914. aastal sõitis maailma teedel juba üle kahe miljoni auto). Tänu teh­nika arengule sündisid uued kunstialad: foto­graafia ja film . Kiire areng tõi esile ideoloo­gilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke vastuolusid, mis viisid Venemaa sotsialistliku revolutsioonini ning põh­justasid Esimese ja Teise maailmasõja puhkemise.
Uued teooriad sundisid maailmale ja inimesele vaatama teise pilguga. Al­bert Einstein lükkas ümber Newtoni väite, et aeg ja ruum on püsivad suuru­sed. Ta tõestas, et aeg on suhteline mõiste. Sigmund Freudi psühhoanalüüs kiskus inimese sisemaailma alasti, näidates teda oma instinktide ja tungide orjana. Need ja mitmed teised teooriad kutsusid kunstis esile palju uusi suun­dumusi, mis eirasid tavapäraseid väljendusvahendeid. Kunstnike ja kirjanike maailmapilt purunes kududeks, mis andsid erivärvilisi peegeldusi. Eksperi­menteerivate kunstisuundade kõrval jätkus ka traditsioonilise, realistliku kirjanduse areng.
Sümbolism
Sümbolism tekkis 19. sajandi 80. aastatel Prantsusmaal. Sümbolistide arvates oli nähtava maailma taga veel teine, nähtamatu ideede maailm, millega sai sidet pidada sümbolite keeles. Kirjanduses hakati käsutama sõnu sümbolitena, võrdkujudena (näiteks on ankur lootuse sümbol). Sümboolset tähendust püüli anda isegi häälikutele. Luules rõhutasid sümbolistid sisu ja vormi seotust ning värsi musikaalsust. Proosas ilmnes müstikasse kaldumist. Väljapaistvad süm­bolistid on prantslased Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud , venelane Aleksandr Blok ning eestlane Friedebert Tuglas .
Impressionism
Impressionism tekkis 1860.-70. aastatel prantsuse maalikunstis. Hiljem aval­dus see ka kirjanduses. Impressionistid vahendasid tegelaste mõtte- ja tunde­maailma varjundeid, seostasid nende hingeelu miljööga. Nad püüdsid hetkemuljete kaudu jõuda nähtuste olemuseni. Impressionistide keelekasutust ise­loomustab kergus ja mänglevus ning vastandlike mõistete ühendamine.
Impressionistlikke teoseid on kirjutanud sakslane Bernhard Kellermann, eestlased Friedebert Tuglas, Anton Hansen Tammsaare , Villem Ridala .
Ekspressionism
Ekspressionism sündis vastu­kaaluks impressionismile Esimese maailmasõja eelsel Saksamaal.
Impressionistid vahendasid väli­seid muljeid ja hetkemeeleolusid. Ekspressionistid seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Nad kaitsesid isikuvabaduse ning rahu ja vendluse aadet. Ekspressionistid võitlesid uue inimese ja parema maailma eest ning sõja vastu. Nad taotlesid väljenduslaadis ilmekust ja hoogsust, mille nimel loobusid mõnikord isegi omadus- ja sidesõ­nadest. Erilist tähelepanu pöörasid nad tegusõnadele ja lühilausetele, millega andsid stiilile aktiivsuse. Nad üllatasid lugejaid ootamatu ­te detailide ja kujunditega.
Ekspressionismil on oluline koht Bertolt Brechti ja Franz Kafka loo­mingus, eesti kirjanikest on seda suunda viljelnud Mait Metsanurk, Marie Under.

Futurism

Futurism, mis pidi saama tulevikukunstiks, tekkis 20. sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülis­tasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormi­le: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski , eesti kirjanduses Erni Hiir .

Kubism ja konstruktivism

Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutus­tavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetrilis­te põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inime­sed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud. Kubism leidis kindla köha maalikunstis. Kirjanduses väljendus see peamiselt luuletuste ülesehituses, mis jäljendas geomeetrilisi kujundeid.
Konstruktivistid loobusid teoste geomeetrilisest ülesehitusest. Selle ase­mel hakkasid nad käsutama tehnikale iseloomulikku sõnavara, kuhjasid teo­sed üle terminitega (oskussõnadega). Sel teel püüdsid nad seostada inimest tehnikaajastuga, näidata ühiskonn toimunud muutusi.
Kubistlikke ja konstruktivistlikke luuletusi on kirjutanud prantslane Guillaume Apollinaire, eestlased Johannes Barbarus ja Henrik Visnapuu.
Dadaism ja sürrealism

Dadaism

Dadaism (dada tähendab prantsuse lastekeeles mänguhobust) sündis Esimese maailmasõja vapustustest. Dadaistide protest ei piirdunud sõjaga. Nad mõist­sid hukka kogu tsivilisatsiooni ja kultuuri ning otsustasid põgeneda kaosesse. Dadaistid püüdsid maailma mõistusele tuua šokikunsti abil. Nad käsutasid oma loomingus sõnu meelevaldsetes seostes ja püüdsid nii luua lugejas vabas­tava elamuse. Dadaistlikku luulet viljelesid prantslased Louis Aragon ja Paul Eluard.

Sürrealism

Sürrealism tekkis 1920. aastate algul rahulolematusest vana kultuuriga . Sür­realistide eesmärk oli realistlikust kunstist kõrgemale tõusta, asendada see ülirealismiga - sürreaalsusega. Nad leidsid uusi ideid Sigmund Freudi filosoo­fiast, millest lähtudes rajasid oma loomingu alateadvusele ja unenägudele. Just inimese alateadvuses (nägemustes ja vaistudes) heiastus neile uus maailm ja reaalsus. Selle avamiseks käsutasid nad kollektiivset ja automaatkirjutamist, võtsid appi hüpnoosi ja narkootikumid. Sürrealistid ei soovinud uuendada mit­te üksnes kunsti, vaid ka üldisi arusaamu inimesest ja elust.
Sürrealistlikku luulet viljelesid prantslased Andre Breton , Louis Aragon ja Paul Eluard, eesti kirjanduses on sürrealistlikke teoseid Karl Ristikivi , Jüri Üdi, Ilmar Laabani , Andres Ehini loomingus.

Absurd

Absurdikunst sündis vastusena Teisele maailmasõjale. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tege­vusel puudub eesmärk ja elul väljavaade. Nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust . Absurdikirjanikud iirlane Samuel Beckett ja ru­meenlane Eugene Ionesco väljendavad oma loomingus protesti sõja ja vägi­valla vastu, mis hävitab elu põhiväärtused. Eesti kirjanduses on absurdi kohati Mati Undi loomingus.
Pärast Teist maailmasõda jätkus kirjanduse kiire areng. Iga kümnend on toonud uusi suundumusi. Jätkus realismi areng: Itaalias tekkis 1940.-1950. aastatel neorealism , Ida-Euroopa kirjandustes levis sotsialistlik realism. Täna­päeva uute suundumuste koondnimetusena on hakatud käsutama postmoder­nismi mõistet.