Psühhopaatia (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Psühhopaatia
Psühholoogia lõputöö
Maria Annette Tahk
10.H klass
Tallinn 2015
Sissejuhatus
Minu valitud teema aine lõputöö jaoks on psühhopaatia. Idee sain täiesti juhuslikult sõpradega vesteldes ja koheselt tundus väga huvitav valik olevat. Isiklikult pole ma kunagi kokku puutunud nö psühhopaatidega või psühhopaatiaga, kuid huviga võtaks endale eesmärgiks selle teemaga lähemalt tutvumise. Väga intrigeeriv oleks teada saada kuidas ära tunda psühhopaati või kas tänapäeva meedia (filmid jne) kajastab neid ning seda teemat õieti või pungutatakse üle liialt.
Psühhopaatia
Psühhopaatia on isiksusehäire, mille tunnuseks on empaatia puudumine. Robert Haire, vastava ala uurija, kirjeldab psühhopaate kui liigisisest kiskjat, kes kasutab sarmi, manipulatsiooni, meelitamist, seksi ja vägivalda, et kontrollida teisi ning rahuldada oma isekaid vajadusi. Südametunnistuse ja empaatia puudumine paneb neid võtma seda, mida nad soovivad ning tegema, mida nad tahavad, rikkudes sotsiaalseid norme ja ootusi ilma süütunde ja kahetsuseta. Neil puuduvad omadused, mis võimaldavad inimestel elada sotsiaalses harmoonias.
Psühhopaadid on libedad ja pinnapealselt võluvad, paljudel psühhopaatidel on tavaliste inimlike emotsioonide suurepärane miimika. Paljud psühhopaadid suudavad märkamatult sulanduda erinevatesse keskkondadesse — näiteks ärisse või poliitikasse.
Psühhopaatia vastu ei ole leitud toimivat ravi; ei ole olemas ravimeid ega muid tehnikaid, mis sisendaksid empaatiat . Psühhopaadid, kes läbivad traditsioonilise kõneteraapia, muutuvad veel osavamaks teistega manipuleerimisel.
Uurijad on konsensusel, et psühhopaatia juured on neuroloogilises hälbes, mis on oma loomult pärilik ja avaldub juba sündides. Arvatakse, et 1% inimkonnast on psühhopaadid.
Psühhopaatia vaimsed põhjused
Ehkki psühhopaatiat iseloomustab tõepoolest empaatia puudumine, ei ole see teadmine piisav, et mõista psühhopaatiat sügavamalt. Millest tuleneb empaatia puudus? See tuleneb austuse puudumisest teiste inimeste elude ja vaba tahte vastu. Ja kust pärineb austuse puudus teiste inimeste vastu? See saab olla pärit ainult teatud pimeduse või ignorantsuse seisundist, mis on välja kujunenud eepilises meelelaadis ja eepilistes draamades läbi paljude elude.
Isiklikud draamad võivad oma isiklike soovide rahuldamise vajadustes minna väga kaugele, kuid isiklikud draamad ei pane kedagi veel kaotama empaatiatunnet teiste inimeste vastu. Isegi kui meil on stress täitmata isikliku soovi pärast, mõistame, et ka teistel inimestel võivad olla täitmata soovid ning selle arusaamisega kaasneb siiski mingigi empaatia. Täielik võimetus mõista teiste inimeste tundeid saab tekkida vaid siis, kui ollakse piisavalt kaua osalenud eepilistes draamades nii, et kolm alljärgnevat tingimust on täidetud:

Eluvool on täielikult veendunud, et eesmärk pühitseb abinõu. Seetõttu on teised inimesed vaid vahendiks täitmaks eesmärke, mis on määratud mingi eepilise draama poolt. Eepilised draamad ise on pärit nende olendite meelest (teadvusest), kes on mässanud Vaba Tahte seaduse vastu. Seetõttu baseeruvad need draamad austuse puudumisel vaba tahte vastu ja sellest tulenevalt ka empaatia puudumisel.

Eluvool on eepilisest meeleseisundist nii pimestatud, et ta arvab, et tema taju ei ole lihtsalt taju, mis on loodud tema enda meeleseisundi poolt, vaid et see ongi kõrgeim reaalsus . Teiste sõnadega — eluvool ajab segamini taju ja reaalsuse. Psühhopaat on absoluutselt veendunud, et tema viis elu näha on õige, võib-olla lausa ainuõige. Ja kui kõik teised inimesed ei ole sellega nõus, siis on teistega lihtsalt midagi viltu.

Eluvool on loonud oma isikliku allakäiguspiraali, mis on saanud nii tugevaks, et see koormab üle tema teadliku meele, annab tema tajule tugeva värvingu ja oluliselt neutraliseerib inimese võimet teha vaba tahte valikuid. Sellise allakäiguspiraali äärmuslikematel juhtudel ei tunnista see inimene mingeid piiranguid oma soovide rahuldamisel, sõltumata tagajärgedest teistele inimestele. Isegi siis, kui psühhopaat ei soovi kasutada füüsilist vägivalda, võib see ikkagi tähendada täielikku soovimatust austada teiste inimeste vaba tahet. Küsimus on vaid selles — kui palju on teist inimest võimalik sundida psühhopaadi tahtmisele järele andma?
Võib tunduda, et psühhopaat, kes röövib naisi ning piinab ja vägistab neid, teeb seda selleks, et täita oma isiklikku seksivajadust. Kuid selle nähtuse aluseks on siiski eepiline draama, mis omal moondunud kujul õigustab äärmuslikke vahendeid, et sundida ohvreid rikkuma ja väljastama maksimaalses koguses valgust ehk eluenergiat, mida psühhopaat vajab ainuüksi füüsilises reaalsuses ellujäämiseks. Tavaliselt õigustatakse seda mingi n-ö suurema põhjusega, karistada naisi meeste võrgutamise eest või mingi muu sarnase moonutatud loogikaga.
Väide, et psühhopaatia on neuroloogiline häire, räägib vastu väitele, et ükski ravim ei tekita ega suurenda empaatiat. Kui selline häire omaks mehaanilist põhjust, siis peaks olemas olema ka mehaaniline vahend, mis suudaks taastada selle, mis on selgelt olemas enamikul inimestest. Seega, tegelikku põhjust peame otsima eluvoolus ja keegi ei saa psühhopaadiks ühe ega isegi kümne kehastumisega. On vaja sadu kehastusi eepilises meeleseisundis, et saavutada selline meele suletus.
Psühhopaadid suudavad seguneda ühiskonda ja sageli jääda märkamatuks väga pikaks ajaks. Ei vasta tõele, et psühhopaadid on ainult need, kes kasutavad alati ekstreemseid vahendeid, nagu näiteks vägivalda. Paljud neist ei lähe äärmusteni, vaid kasutavad psühholoogilist vägivalda, et teisi kontrollida ja nendega manipuleerida, jäädes seega avalikkusele märkamatuks.
Tegelikult on palju enam kui üks protsent elanikkonnast erineva astme psühhopaatilise isiksusehäirega. Võib väita, et 10% inimestest on täielikud psühhopaadid, sest neil ei ole vähimatki empaatiat ega austust teiste inimeste vaba tahte vastu, välja arvatud üksikud indiviidid. Näitena võib tuua natsi surmalaagri komandandi, kes armastas oma lapsi nagu iga normaalne isa, aga ei omanud mingit süümepiina, saates teiste inimeste lapsi gaasikambrisse.
Tegelikult peame arvestama, et peaaegu kõik inimesed võivad teatud tingimustes olla sellise surve all, et nad kaotavad empaatia ja austuse teiste inimeste vaba tahte vastu. See võib juhtuda eriti siis, kui inimesed satuvad negatiivsesse allakäiguspiraali. Allakäiguspiraali üheks oluliseks koostisosaks on see, et selles olevad inimesed ei võta vastutust enda ega oma elu eest. See aitab tavaliselt õigustada teise isiku või grupi patuoinaks tegemist, keda võib siis süüdistada terves hulgas halbades asjades. Need halvad teod justkui õigustaksid seda, miks allakäiguspiraalis olevad inimesed ei pea ilmutama normaalset empaatiat ja austust patuoinaste vaba tahte vastu. Ajalugu tunneb loendamatul hulgal selliseid lugusid, millest üks tuntumaid on kohtumõistmine Jeesuse üle ning see, kuidas inimesed teda mõnitasid ja ta peale sülitasid, kui ta Jesruusalemma tänavatel oma risti kandis.
Eepiliste draamade põhiliseks iseloomustavaks omaduseks on püüe jagada inimesed kahte eraldiseisvasse gruppi, olenevalt sellest, missugune maailmavaade või uskumuste süsteem parasjagu seda eepilist draamat õigustab. Selle tulemusena need, kes kuuluvad „pahade” gruppi, ei oma normaalseid inimõigusi, austust või kaitset. Seega need, kes kuuluvad „heade” gruppi, võivad teha „pahadele” seda, mida nad iialgi omadele ei teeks. Läbi ajaloo on just see aidanud õigustada neid metsikusi, mida normaalselt ei ole võimalik õigustada. Seega, selline inimeste jagamine kahte selgepiirilisse gruppi on samuti psühhopaatilise isiksusehäire põhiline tunnus.
Inimene, keda me tavaliselt psühhopaadiks kutsume, näeb „heade” grupis ainult ühte isikut, kelleks on ta ise, samal ajal kui enamikku teisi inimesi koheldakse viisil, kus empaatial ei ole kohta. Kuid veelkord, enamikku inimestest on teatud tingimustel võimalik ahvatleda nägema sarnast hea-halb jagunemist. Näiteks suur osa ameeriklastest kaotas kogu empaatia teatud moslemite gruppide või lausa kõikide moslemite suhtes peale 9/11 sündmusi.
Kas on mingeid võimalusi aidata psühhopaatilise isiksusehäirega inimesi?
Enamikku neist, kes on läinud selle häirega äärmusesse, ei ole võimalik aidata muud moodi kui ainult läbi elu „piitsakooli”. Ning see juhtub sageli ainult siis, kui nad on viidud keskkonda, kus nad on ümbritsetud teistest sama madala teadvusega eluvooludest, nii et nad muutuvad üksteisele „õpetajateks”. Mitte miski muu ei suuda selliseid inimesi äratada , sest nende taju on nii saastunud. Nad on täiesti kindlad, et see on reaalsus ja nendeni ei ole võimalik jõuda mistahes argumentidega. Väga harvadel juhtudel võib tõeliselt süütu inimene psühhopaadi äratada, lubades tal ennast kuritarvitada, kuid selliseid katseid ei ole mõistlik teadlikult ette võtta. Oluline osa psühhopaatidest läbib „teise surma”, sest isegi ülestõusnud meistrid ei suuda neid mõjutada.
Kui märkame psühhopaati oma ümbruses, siis on mõistlikum tema tee pealt kaduda ja lasta vaimsetel seadustel ja ühiskonnal töö ära teha. See ei tähenda, et psühhopaadi ebaseaduslikust käitumisest tuleks vastavatele ametitele teatamata jätta, aga neid ei tasu aidata, kui puuduvad selleks vajalikud professionaalsed teadmised ja oskused. Ja isegi siis on ülim ettevaatlikkus kohane, sest mõned psühhopaadid on väga osavad oma dualistliku loogika kasutamises, nii et ainult Kristus-teadvust omav isik suudab selles sogases vees orienteeruda ning sealt puhtalt välja tulla. Ilmselgelt on siin tegemist juhtumitega, kus oleks vaja rakendada vanglat või vaimset kinnipidamisasutust, et kaitsta teisi inimesi nende eest, kes on muutunud vaimseteks kiskjateks ja otsivad oma järgmist ohvrit, keda nahka pista.
On saabunud aeg, kus inimesed peaksid õppima suutma läbi näha eepiliste draamade ja meelelaadi olemust ning ületama uskumuse, et inimkonna võib jagada kaheks eraldiseisvaks osaks. Selline veendumus on äärmiselt ahvatlev ja väga üksikud inimesed suudavad sellega täna toime tulla, langemata uskumusse, et nad osalevad eepilises võitluses „hea kurja vastu” ja nende eesmärgiks on vabaneda inimestest, kes on „hea” võidule vastu.
Sedamööda, kuidas avalik teadlikkus kasvab ja üha enam inimesi kasvab välja eepilisest meeleseisundist, hakkavad psühhopaatilise isiksusehäirega inimesed järjest rohkem välja paistma. Seda, mida täna peetakse „normaalseks” või mida lihtsalt ei märgata, nähakse varsti selgelt psühhopaatiana. 
Psühhopaadi välimääraja
Psühhopaadid toovad endaga kaasa tohutu hävingu. Esimene samm enda kaitsmiseks selle hävingu eest on nende olemasolu tunnistamine ja käitumismallide tundmaõppimine. Psühhopaadid ise õpivad juba varases nooruses, kuidas nende olemusel võib olla traumeeriv efekt teiste, mitte-psühhopaatide isiksustele. Nad õpivad ka, kuidas oma iseloomuomadusi ära kasutada oma eesmärkide täitmiseks.
 
Psühhopaadi omadused
Empaatiavõime puudumine. Psühhopaadid taipavad juba varases nooruses, et nad on teistsugused ja et nad peavad käituma teiste sarnaselt selleks, et edukalt ühiskonda sulanduda. Nad õpivad teiste käitumist matkima, kuid nad ei mõista kunagi põhjuseid, miks sel moel käituma peab. Empaatiavõime ehk oskus tunnetada teiste inimeste emotsioone ja tundeid on psühhopaatidele tundmatu.
Kahetsustunde puudumine. Psühhopaadid saavad aru, kui keegi nende käitumise peale vihastab. Viimase võimalusena võivad nad teeselda kahetsust, kuid erinevalt enamikust inimestest ei häiri neid mingilgi määral emotsioonid nagu süütunne või kahetsus .
Pealiskaudsus. Psühhopaadid tunnevad harva kirge millegi muu kui vaid iseenda vastu ning seetõttu ei küündi nad iial ühegi teadmise pealispinnast kaugemale. Oma pealiskaudsuses lähevad nad nii kaugele, et etendavad võltsemotsioone tihti ülepingutatult, kõike selleks, et näida normaalne.
Suurushullustus. Vaatamata oma pealiskaudsusele ei ilmuta psühhopaadid mingeidki märke probleemidest enesekindlusega. Nad elavad vääras maailmamudelis, kus nad ise on jumalaks.
Vastutustundetus. Psühhopaadid on vastutustundetud, sest miski ei ole iial nende süü. Mõeldes iseennast ideaalseks, ei saa nad ka ise olla probleemides süüdi, kõik halb saab olla vaid teiste tegude tagajärjeks.
Impulsiivne käitumine. Psühhopaadi maailmas on kõik, mida ta kohe tahab, hea ning kõik, mida ta ei taha, halb. Kui psühhopaat soovib seksi ning tema kohtingukaaslane seda ei paku, siis on vägistamine hea ja kaaslane halb.
Nõrk enesekontroll. See omadus võib näida eksitav, sest psühhopaadid teesklevad pidevalt oma “normaalsuse“ etendamisel. Ometi võib nõrk enesekontroll lüüa välja, kui psühhopaat käitub täpselt nii, nagu tahab, siis, kui tahab.
Eesmärkide puudumine. Psühhopaatide hetkelised soovid varjutavad nende pikemaajaliste eesmärkide loomise.
Kompulsiivne valetamine . Valetamine hoiab psühhopaatide maailmavaadet ja neid ennast koos. Valetamise kaudu suudavad nad olla kogu ülejäänud ühiskonna parasiidid.
Manipuleerimine. Õppinud terve elu tundma teiste inimeste käitumist, on psühhopaadid meisterlikud manipuleerijad. Õigetele nuppudele vajutades suudavad nad mängida inimeste endi emotsioone nende vastu.
Antisotsiaalne käitumine. Psühhopaadi olemuseks on antisotsiaalsus. Võimetus tunda empaatiat teiste inimeste vastu laieneb ka tunnetada kogu ühiskonda või ümbritsevat keskkonda.
Empaatiavõime, häbi ja kahetsuseta võivad psühhopaadid valetada nii tihti ja jultunult, kui nad soovivad. Tavalised inimesed punastaksid, higistaksid või väriseksid, kuid psühhopaadi jaoks on valetamine ja manipuleerimine loomulik.