Kõrge enesehinnanguga isik on enesekindel, sarmantne ja hooliv ning otsib teistega lähedust. Nartsissistidel on oma talendist ja võimetest põhjendamatult hea ettekujutus ja nad hoolivad endast rohkem kui teistest. Pole üllatav, et nartsissistidest saavad juhid. Neile meeldib võim, nad on egoistlikud ning tavaliselt võluvad ja ekstravertsed. Tegelikkus on aga see, et neist ei saa teistest paremad juhid. Paljud on osutanud, et presidendiks saab kandideerida ainult nartsissistlik persoon. Oleksin üllatunud, kui mõnel kandidaatidest ei ilmneks isiksusetestis keskmisest suuremat kalduvust nartsissismile. Ärijuhtide seas leidub samuti tubli kogus eneseimetlemist. Paljud uuringud on tõestanud, et nartsissistlikud liidrid võivad olla ebaefektiivsed ja destruktiivsed ning nende otsused kipuvad olema heitlikud ja riskantsed. Kõigis maailma finantsturgude ja poliitika hädades ei maksa siiski süüdistada nartsissismi. Kõike ei tohi taandada üksikisiku tasandile.
Isiksushäired on jagatud kolme klastrisse ning samasse klastrisse kuuluvad isiksushäired esinevad sageli koos (Tartu Ülikooli Kliinikum 04.04.2007): Klaster A Klaster B Klaster C Paranoidne Antisotsiaalne Vältiv Skisoidne Piirialane Sõltuv Skisotüüpne Histriooniline Obsessiiv-kompulsiivne Nartsissistlik 5 ISIKSUSHÄIRETE TÜÜPIDE ÜLDISELOOMUSTUS RHK-10 on välja on jätnud DSM-IV kõige kahtlasemad nartsisliku ja passiiv-agressiivse isiksushäire. DSM-IV toob välja skisotüüpse häire, mis on siiski paigutatud rühma F2, sest on leitud sarnasust ja geneetilist seost skisofreeniaga. Mõne häire nimi on muudetud
on igal juhul valmis vasturünnakuks. Düssotsiaalne düssotsiaalsed on enamjaolt üksildased, kuid peavad end iseseisvaks ja tugevaks. Nende arvates on teised kaitsetud, ärakasutatavad. Usutakse, et neil on õigus rikkuda reegleid ja teisi ära kasutada, kuna nad on nõrgad. Käitumises on kõige levinumad ründamised (nii verbaalsed kui füüsilised), röövimised, petmised ning ei saa unustada ka manipuleerimist. Nartsissistlik nartsissistlik inimene peab end eriliseks, ainulaadseks, tähtsaks ja reeglitest kõrgemaks. Teisi peetakse eranditult alluvateks ja imetlejateks. Peamiseks mõtteviisiks on see, et mina olen teistest parem ja väärin erilist suhtlemist ning lõppudelõpuks olen reeglitest kõrgemal. Tegutsemises iseloomustab neid teiste ärakasutamine, reeglite ignoreerimine, manipuleerimine ja võistlushimu. Vajatakse ka tihedat aplausi ning imetlemist. Kuigi, eneseaustus on neil väga habras,
mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline kasvõi teist inimest tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Agressiivsus on raske nartsissistlik häve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kergemad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumisviis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest. Agressiivsust loetakse ka kui looduse poolt antud vajalikuks kaitsekilbiks, eeskujude järgimiseks, tõhusaks kaitsevahendiks, kogunenud frustratsiooniks ning ühiskonnapoolseks ootuseks. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid
Kordamisküsimused eksamiks (2013) Psüühikahäirete tekkepõhjused Psühhiaatria on arstiteaduse eriala, mis käsitleb psüühikahäirete levikut, etiopatogeneesi, kliinilisi avaldumisvorme, diagnostikat, ravi/rehabilitatsiooni ja ennetamist. Kliiniline psühholoogia on rakenduspsühholoogia valdkondi, mis käsitleb tervise, haiguse, ravi ja raviprotsessis osalejatega seotud psühholoogilisi probleeme. Tekkepõhjused: Bioloogilised psüühikahäired väljendavad haiguslikke muutusi ajutegevuses tingituna arenguhäiretest (nt Alzheimeri tõbi) või ajukahjustustest (nt ajutrauma). Psühholoogilised psüühikahäirete teke on tingitud hälvetest psühholoogilistes mehhanismides. Predisponeerivateks faktoriteks haiguse kujunemisel võivad olla nt looteea eripära, sünnitrauma, sotsiaalpsühholoogilsed tegurid arenguperioodis ja ka geneetika. Haigust vallandavad faktorid võivad olla nt kehalised haigused, uimastid, psühholoogilised stressorid ja sotsiaalsed muutused. Elusündm
Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 © LOENGUD KLIINILISEST PSÜHHOLOOGIAST I. SISSEJUHATUS Suurem osa psühholoogiast huvitub sellest, mis kõigil inimestel või vähemasti suurtel inimrühmadel (mehed-naised, kollektivistid-individualistid vms.) ühist on. Kliinilise psühholoogia huviobjektiks on aga indiviid või see, mis väga väikestel inimrühmadel (akuutsed skisofreeniahaiged, agorafoobikud vms.) ühist on. Seda võib sõnastada ka nii, et kliiniline psühholoogia tegeleb rohkem erinevuste kui ühisustega. Esimene küsimus on käsitletava üksikisiku erinevus teistest ehk normist. Erinevuse aste teistest on ühel suurem, teisel väiksem. Teatud astme juures tekib küsimus: kas see on veel normaalne? Kas see suu kuivus, käte värin, südamekloppimine, keskendumisvõimetus ja kartlik eelaimus läbikukkumisest on normaalne eksamieelne ärevus? Mis näitab motivatsiooni taset ja aitab end parimal tasemel esinemiseks
Liigutustegevuse tunnetuslikud ja käitumuslikud alused 1. PSÜHHOLOOGIA.....................................................................................................1 2. KOGNITIIVNE PSÜHHOLOOGIA.........................................................................2 BIOLOOGILINE PSÜHHOLOOGIA...........................................................................3 ENDOKRIINSÜSTEEM JA HORMOONID................................................................4 NARKOOTIKUMIDEST...............................................................................................5 MOTIVATSIOON..........................................................................................................6 TEADVUSE SEISUNDITEST......................................................................................9 TAJU.............................................................................................................................10 ARENGUPROTSESSID:
Kliiniline psühholoogia Normaalsus ja ebanormaalsus kliinilise psühholoogia kontekstis - Subjektiivne norm lähtutakse iseendast - Normatiivne lähenemine normiks täiuslikkus Sotsiaal-kultuuriline lähenemine normiks on see mida teeb enamus inimesi ühiskonnas - Iga kultuur vastandab oma liikmete individuaalsed erinevused, mis tähendab, et enamus inimesi kaldub mingil määral kõrvale kultuuri iseloomu ideaalis - Suuremad kõrvalekalded vajavad spetsiaalseid sekkumisprotseduure, mis tõttu võib igast kultuurist leida psühhoterapeutilise funktsiooniga maagilisi religioosseid ja ilmalikke tegevusi. (püüavad seeläbi hädas olevad indiviidi aidata) Statistliline lähenemine vaatab teatud probleemi jaotuvust populatsioonis ja tõlgendab normaalsuse näitajana keskmisele lähedasi skoore - Peamine ülesanne on saada standardiseeritud andmed probleemidest, mis eristab normaalseid ja ebakohaseid käitumis -
annaabi.ee 
50 punkti
~ 12 lehte
146 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid