Nartsissistlik isiksusehäire (0)

Nartsissistlik isiksusehäire 12
MAINORI KÕRGKOOL
Rakenduspsühholoogia õppesuund
Personalijuhtimise eriala
NARTSISSTLIK ISIKSUSEHÄIRE
Referaat
Juhendaja : Kaidi Hallik
Tallinn 2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. ISIKSUSHÄIRETEST ÜLDISELT 4
1.1. Isiksushäirete tüübid 5
Tabel 1. Isiksushäirete jaotus 5
Allikas: Maailma Tervishoiuorganisatsioon 1999 5
2. NARTSISSISTLIK ISIKSUSEHÄIRE 6
2.1. Nartsissim ja inimsuhted 6
2.2. Psühhopaatia 7
3. KUIDAS NARTSISSITLIK HÄIRE TEKIB? 8
Psühhoanalüütiku Ott Kernbergi järgi sisaldab meie lapsepõlve sisemaailm kujutluspilte meile emotsionaalselt tähtsatest inimestest, eriti meie vanematest , ja meist endist . Need objektid ja meie suhted nendega on nartsissismi mõistmise võti. Kernberg usub, et nartsissistliku isiksusehäire põhjustab külm, ükskõikne, seesmiselt agressiivne lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus . Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad , et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada . Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust. 8
4. NARTSISSISTLIKU ISIKSUSEHÄIRE RAVI 10
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 12

SISSEJUHATUS

Ühiskonnas, kus hinnatakse pealiskaudsust ning inimsuhted on jäänud tahaplaanile on tekkinud olukord, kus isiksusehäired on üha rohkem levinud. Inimesed, kes on umbusklikud, vastutustundetud, ebastabiilsed, hüsteerilised, ärevad, passiiv-agressiivsed jne. Nad on kõikjal meie ümber ning keskkond soodustab veelgi selliste isiksuse tüüpide esinemist .
Teema valik tulenes sellest, et õppida rohkem nartsisstlikust isiksusehäirest. Kuidas selline inimene mõtleb ja kuidas tegutseb. Tihti esineb just liidritel ja juhtidel sellele isiksusehäirele vastavaid tunnuseid, et nendega toime tulla, siis valisingi vastava teema.
Käesolevas referaadis käsitleme nartsisstilku isiku olemust. Anname edasi näiteid ja arvamusi erinevate psühhoanalüütikute nägemustest. Arutleme nartsisstliku isiksusehäirega seotud probleeme, mis on tingitud nii lapsepõlvest, aga ka keskkonnast.
Töö koosneb neljast osast, esimeses osas räägime üldiselt isiksusehäiretest, et mõista erinevaid isiksushäirete tüüpe ja sellega kaasnevat. Teises osas keskendume juba konkreetselt nartsisstlikule isiksusehäirele, kuidas tuleb see isiksus toime ühiskonnas ja millised on selle isiksuse äärmuslikud jooned. Kolmandas osas arutame nartsisstliku isiksusehäire kujunemise üle. Neljandas osas käsitleme erinevate psühhoanalüütikute nägemusi, kuidas ravida nartsissiti.

ISIKSUSHÄIRETEST ÜLDISELT

Spetsiifiline isiksusehäire on iseloomu ja käitumise raske häire, mis hõlmab tavaliselt isiksuse mitut aspekti ja on seotud oluliste isiklike ja sotsiaalsete raskustega.
(Maailma Tervishoiuorganisatsioon 1999).
Isiksusehäireid klassifitseeritakse neid domineerivate käitumisviiside järgi. Ühed häiretüübid ei välista täielikult teisi ja mõnede iseloomulikud tunnused võivad kattuda. Need on isiksuse hälvete üldised aktsepteeritud põhivormid. Paljudele inimestele leidub mitme isiksushäire tunnused: sel juhul võib kasutada segatüüpide isiksushäirete diagnoosi.
Isiksushäire diagnoosimisel peaks kliiniliselt hindama kõiki psüühilisi funktsioone. Diagnostiline hinnang aga peaks viitama vaid neile tunnustele, mille raskusaste ületab isiksusehäire diagnostilised kriteeriumid. Diagnoos peaks toetuma võimalikult mitmele infoallikale (näiteks ka vestlustele omastega). Vahel saab isiksushäire diagnoosi panna ühe intervjuu põhjal, kuid enamasti on vaja patsiendiga vestelda mitu korda.
Isiksushäire diagnoosimisel on oluline, et diagnoos ei pandaks mingi muu, ajaliselt piiratud psüühikahäire (nt depressiooni) ajal erinevate ja võib-olla mööduvate sümptomite põhjal. Kui isiksusehäire avaldub koos mõne muu psüühikahäirega, tuleb identifitseerida ja diagnoosida mõlemad seisundid .
(Lönnqvist & Šlik 2006:304)
Isiksusehäireid on kaua peetud väga raskesti ravitavaiks või juba ravimatuiks, mida väljenduvad juba nende mõjutamatust ja püsivust väljendavad diagnostilised määratlused. Paljud isiksushäirega patsiendid peavad oma käitumisviise ja reaktsioone oma mina osaks ega ole valmis neist loobuma isegi siis, kui need põhjustavad ilmset kahju. Peamiseks on isiksushäirete ravis peetud mitmesuguseid psühhoterapeutilisi meetodeid .
(Lönnqvist & Šlik 2006:305).
Isiksushäiretega seotud probleemid

• raskused perekonna, õppimis- ja töörollides;
  
• lahutused, vanemlike õiguste kitsendused;
  
• kõrgemsuremus (suitsiidid); suitsiidkatsed, õnnetusjuhtumid, erakorralise meditsiiniabi vajadus;
  
• suurem haigestumus teistesse psüühikahäiretesse;
  
• kaasuvate psüühikahäirete raskus, kulg ja ravile reageerimine;
  
• isiksushäired ja kuritegevus: 70 - 85%;
  
• isiksushäired ja alkoholism : 60 - 70%;
  
• isiksushäired ja narkomaania: 70 - 90%.
  

(Maailma Tervishoiuorganisatsioon 1999)

Isiksushäirete tüübid

Tabel 1. Isiksushäirete jaotus

RHK-10 (WHO, 1992)
DSM-IV (APA, 1994)
Paranoidne
Skisoidne
Skisotüüpne
    Klaster A
Paranoidne
Skisoidne
Skisotüüpne
Düssotsiaalne
Emotsionaalselt ebastabiilne
- impulsiivne tüüp
- piirialane tüüp
Histriooniline
   Klaster B
Antisotsiaalne
Piirialane ( borderline )
Histriooniline
Nartsissistlik
Vältiv
Sõltuv
Obsessiiv- kompulsiivne
  Klaster C
Vältiv
Sõltuv
Obsessiiv-kompulsiivne
Passiiv-agressiivne
Nartsissistlik
(Puuduvad RKH-põhiversioonis)
Passiiv-agressiivne
Depressiivne

Allikas: Maailma Tervishoiuorganisatsioon 1999

NARTSISSISTLIK ISIKSUSEHÄIRE

Nartsisstlikul isiskusele on ülepaisutatud ettekujutus endast ja oma tähtsusest. Nad hinadavad pidevalt oma võimeid üle ja alahindavad teiste omadusi. Nad ootavad , et neid koheldaks ainulaadsete ja suurepärastena. Nende peas keerleb rohkesti niisuguseid fantaasiaid, mis tugevdavad või toetavad nende võimendatud ettekujutust oma paremusest. Nende empaatiavõime on nõrgenenud. Samuti kadestavad nad tihti teisi inimesi nende edukuse või postitsiooni pärast. (Lönnqvist & Šlik 2006)
Allik , Realo ja Konstabel iseloomustavad nartsisstliku isiksusetüüpi kui äärmiselt tähtsust täis inimest, kes liialdab oma annete , saavutustega, nõuab imetlust, eesõigust ja erikohtlemist. Tema meelt hõivavad kaunid fantaasiad erakordsest edust , kuulsusest, ilust ja armastusest. Kriitikat ta ei talu, häbi ja alandus lähevad sellisel juhul sagedasti üle raevuks ja kadeduseks. Teised inimesed on tema jaoks vaid kui vahendid, meelsasti paneb ta teisi oma kasuks tegutsema ning on veendunud, et see peaks neile väga meeldima ja suureks auks olema. Tema enda probleemid on väga tähtsad ja unikaalsed , ta usub, et neid suudab mõista ainult mõni väga eriline inimene, aga et teistelgi võiks mingeid probleeme või vajadusi olla, jätab teda külmaks. Ta ei suuda aru saada ega tähele panna, mis teine inimene tunneb. Näeb asju ainult oma vaatevinklist ja paneb väga pahaks, kui näiteks sõber tahab oma asju ajada ajal, kui nartsissit teda endale appi kutsub
Nartsisstlik isiksusehäire alla kannatajal esineb lisaks sagelegi pettumustest põhjustatud deprssioonisümptomeid ja narkootikumide ning alkoholi kuritarvitamist. Koos nartsisstliku isiksusega võib samal ajal esineda histriooniline, ebastabiiline ja düssotsiaalne isksus ning skisotüüpne ja paranoiline isksus. Nartsisstliku isiksusehäiret on alla 1% rahvastikust. Patsientide kontingenis on levimus umbes 1-16%. Selle diagnoosiga patsientidest on umbes 50-80 % mehed. (Lönnqvist & Šlik 2006)

Nartsissim ja inimsuhted

Nartsissist ei ole võimeline looma tundmustel põhinevaid inimsuhteid ning pealegi pole tal nende järele vajadust, selles mõttes piisab talle enesest. Ta inimsuhted kannavad pinnalisuse, ettevaatlikkuse ja umbusu pitserit. Inimsuhted on talle omalaadsed sõltuvus- ja tasumaksmis suhted.
Need kestavad täpselt nii kaua, kuni teine jaksab teda imetleda ja kuni see imetlus on värske ja uus. Kui imetlemine lõpeb või minetab mõju, siis kätkevad ka suhted. Kui sõber jätab ta maha või valmistab pettumuse, siis ei tunne nartsissist kaotuse pärast siirast kurbust , vaid võtab seda kui oma eneseväärikustunde solvamist, mis nõuab kättemaksu.
Nõnda on teistel inimestel haiglase eneseimetleja jaoks peamiselt vahendi väärtus, nad on objektid, tema meeleolude reguleerimise vahendid. Seepärast võib ta teist inimest ilma põhjuseta solvata või koguni füüsilisest rünnata, et näidata oma julgust ja saada meelerahu .
(Sinkkonen 2007)

Psühhopaatia

Nartsissistliku isiksusehäire äärmus on psühhopaatia – diagnoos, mida kandsid Aleksander Nevski , Ivan Julm, Hitler, Stalin jne. Iga rahvus ja ajastu sünnitab ning kasvatab oma hävitajaid ja ülistajaid. ( Toivo Niinberg 2008)
Psühhopaatia, nartsissistliku iseloomuhälbe raskekujuline vorm, hõlmab nii avaldumisvormi kui ka kujunemise poolest erinevaid alarühmi. Psühhopaatia erineb kõrgematest nartsissistliku hälbe vormidest esmajoones selle poolest, et temaga kaasneb ühiskonnavastane, sageli hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. Ühiskonnavastane agressiivne käitumine on tavaliselt kestev, agressiivsus on isiku loomuomane viis reageerida ettetulevatele probleemidele, vastuoludele ja pettumustele. Tüüpiline on, et ta ise ei märka oma agressiivsust, vaid eitab seda.
Ka kergemakujulise nartsissistliku hälbe korral tuleb aeg-ajalt ette ühiskonnavastast ja agressiivset käitumist, aga see pole niivõrd vägivaldne, kuivõrd peegeldab minakeskesust ja teistega arvestamise võimetust. Selle põhjuseks on haiglase eneseimetleja arusaam, et temal on õigus teha ükskõik mida, kui see teenib tema egoistlikke eesmärke. Psühhopaati iseloomustavad külmus, tundetus ja täielik hoolimatus teiste inimeste vastu.
(Sinkkonen 2007:231)

KUIDAS NARTSISSITLIK HÄIRE TEKIB?

Psühhoanalüütiku Ott Kernbergi järgi sisaldab meie lapsepõlve sisemaailm kujutluspilte meile emotsionaalselt tähtsatest inimestest, eriti meie vanematest, ja meist endist. Need objektid ja meie suhted nendega on nartsissismi mõistmise võti. Kernberg usub, et nartsissistliku isiksusehäire põhjustab külm, ükskõikne, seesmiselt agressiivne lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad, et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada. Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust.

Selline minapilt tagab egole kaitse – see on ebateadlik viis tulla toime sisemisest konfliktist tekkinud stressiga. Nartsissistlike inimeste kaitsemehhanismid pole välja arenenud. Nende hulka kuuluvad oma tunnete ja tegevusega kaasneva vastutuse eitamine ning projektsioon – oma tunnete omistamine teistele inimestele, et neid mitte omaks võtta, ning teiste idealiseerimine või põlgamine. Nartsissistid muudavad isegi enda idealiseeritud inimesed oma potentsiaalseteks vaenlasteks, sest projitseerivad neile kui oma võimalikele võistlejatele omaenese soovi teisi ära kasutada.
Psühhoanalüütik Heinz Kohut käsitleb nartsissismi üsna sarnasel viisil, kuid siiski erinevana. Tema arvates on meil juba varasest lapsepõlvest minaobjektid, sisendatud kujutlused inimestest (peamiselt vanematest), kes säilitavad minataju, peegeldades lapse soovi saada tunnustust ja kiitust. Seda nimetatakse peegeldamiseks. Minaobjektid näitavad lapse vajadust idealiseerimise järele ning on otsekui mudelid. Need loovad taju, mida Kohut kutsub kaksuseks (twinship) lapse ja vanema vahel. Arengu loomuliku etapina alustame kõik oma teed selle grandioosse minaga ja idealiseeritud kujutlusega oma vanematest. Hea vanemliku hoolitsuse tulemusel muutuvad need esmased nartsissistlikud minaobjektid mõõdukamaks ja panevad aluse küpsele isiksusele.
Kohut uskus, et nartsissistlike inimeste vanemad olid tujukad , ebausaldusväärsed, tõrjusid last või kohtlesid teda kui iseenese pikendust. Laps kasvas üles, teadmata, mida tähendab olla armastatud . Kaitsmaks end tunde “mind ei armastata” eest, kujutlevad nartsissistid, et on täiuslikult armastusväärsed isikud. Nad soovivad, et neid imetletaks. Nende jaoks pole olemas vajadusi, mida nad ei suudaks endale pakkuda. Samas, kuna keegi neist pole eneses kindel, põhjustab see veendumus ainult haavatavust ja sellest tulenevat pettumust. Väärtusetuse- ja tühjusetunne sunnivad pidevalt otsima tunnustust ning tekkinud suhetes oodatakse kõigi oma alateadlike soovide rahuldamist. Neil ei arene ratsionaalne enesehinnang , vastutustunne ega kaastunne .
(Kernbergi & Kohut, viidatud J.Tormi 2007 järgi)

NARTSISSISTLIKU ISIKSUSEHÄIRE RAVI

Nartsissistlikke inimesi ravivad spetsialistid ütlevad tavaliselt, et sellised haiged otsivad ravi siis, kui nad ei suuda enam kõrget enesehinnangut säilitada. Nad võivad olla kaotanud töö, armsama või abikaasa ning vananemine ja haigus on õõnestanud nende fantaasiaid üleolekust ja haavamatusest. Lööki enesearmastusele nimetatakse nartsissistlikuks traumaks. Psühhoteraapia ei suuda  selliseid inimesi radikaalselt muuta, aga see võib vahel aidata muuta nende mõtlemist ja käitumist. Arusaamine, et tegu on nartsissistliku isiksusega, võib aidata valida ravimeetodeid depressiooni, ärevuse ja ravimite kuritarvitamise puhul.
Nartsissistlike probleemidega inimesi ravitakse sageli psühho-dünaamilise teraapiaga (üldjoontes psühhoanalüütiline meetod), mis toob esile kaitsemehhanismid ja nende päritolu. Selle meetodi oluline osa on ülekanne – terapeudiga suheldes kerkivad taas esile lapsepõlvest pärit vanematele suunatud tunded.
Kui patsient otsib abi abi-elukriisi puhul, võib individuaalsele ravile lisada paariteraapia. Üks võimalus on ka rühmateraapia. Nartsissistlike patsientidega tekib raskusi nende imetlusenälja, kadeduse ja teiste patsientide ärakasutamise vajaduse tõttu. Võib tekkida oht, et neil lihtsalt lubatakse endast vabalt rääkida. Kuid rühmateraapia võimaldab ka ohutult vastandada kõigi käitumist ning paljastada varjatud vajadusi ja tundeid. Samal ajal on nartsissistliku häirega patsientidel võimalik näha, kuidas nende käitumine mõjutab teiste oma, ja nad võivad esimest korda elus olla siiralt kaasatud teiste probleemidesse. (Kernbergi & Kohut, viidatud J.Tormi 2007 järgi)
Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaater-psühhoterapeut Erika Saluveer märgib, et nartsissistliku häirega inimene tuleb harva psühhoteraapiasse sellepärast, et saada paremaks pereliikmeks, sõbraks või kallimaks. Küll aga võib selline inimene tajuda, et tema suhetega on midagi lahti, ja ta püüab seda koos psühhoterapeudiga uurida.
Nartsissistliku inimese teraapia on pikaaegne ja kestab enamasti aastaid. See nõuab kannatlikkust nii terapeudilt kui ka patsiendilt ja sisaldab teadmist, et keegi meist ei ole ideaalne, kõigis meis on suur vastupanu muutustele iseendas .

KOKKUVÕTE

Esitatud töö kokkuvõttes võime öelda, et isiksusehäire on teiste psühhiaatriaalaste diagnooside kõrval kui poisike ja seepärast pole veel leitud ehk õigeid meetodeid defineerimaks ja lahendamaks isiksusehäireid. Nartsisstlik isiksusehäire on siiani veel ähmane mõiste, mida paljud psühhoanalüütikud veel tegelikult ei tunnista. Alles me hakkame mõistma nartsissti olemust ning milleks selline inimene võimeline on.
Teame, et nartsisst on tähtsust täis inimene, kes ei talu kriitikat ja oskab hästi teisi inimesi enda jaoks tööle panna. Osad nartsisstliku häirega inimesed on kui tiksuvad ajapommid, kelles võivad kujuneda psühhopaadid.
Parimaks raviks peetakse siiani psühhoteraapiat. Ravimite mõjust otseselt isiksusehäirele andmed puuduvad, tulevased uurimused peaksid kindlasti aitama kaasa nartsisstliku isiksusehäire raviks.

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Allik, J., Realo, A & Konstabel, K. (2003). Isiksusepsühholoogia.Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lönnqvist, J., Šilk, J. (2007). Psühhiaatria. Tallinn:Medicina.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon. (08.02.2008).Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired. [ http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/60-isiksushaired.ht m].

Niinberg, T. (08.02.2008). Ennast kiitmast ma ei väsi! [ http://www.perekodu.ee/14616 ].

Sinkkonen, J. (2007). Kasvasime poisina. Tallinn:Varrak.

Torm , J. (08.02.2008). Nartsissim ja enesehinnang. [ http://www.epl.ee/bosa/379718 ].