Nartssislik isiksusehäire (1)

Keskkool - Psühholoogia - Psühholoogia

5 VÄGA HEA

kool
Nartsissistlik isiksusehäire
Referaat
Koostaja : nimi klass
Juhendaja : õpetaja
Tallinn 2009
SISUKORD

Sissejuhatus……………………………..………………………………………………3

Nartsissism ja kõrge enesehinnang …………………………………………………..4

Ei hooli teiste tunnetest………………………………………………………………...5

Idee ning psühhoanalüütilised seisukohad…………………………………………..6

Nartsissistliku hälbe tunnused…………………………………………………………7

Psühhopaatia…….…………………………………………………………………….11

Ravimeetodid …………………………………………………………………………..12

Enesehinnangu paradoks …………………………………………………………….13

Lõppsõna……………………………………………………………………………….14

Kasutatud allikad………………………………………………………………………15

Lisa 1……………………………………………………………………………………16
1. SISSEJUHATUS
Kreeka mütoloogiast on tuntud piltilus ja uhke noormees Narkissos , kelle isa oli jõejumal Kephissos ja ema jõenümf Leiriope. Narkissosesse armus veetlev mäginümf Echo , keda Amor oma noolega tabas. Et Amor oli unustanud sihtida Narkissost, ei leidnud Echo armastus vastuarmastust . Echo ei olnud võimeline ka oma armastust avaldama, sest ta sai lausuda vaid viimaseid kuuldud sõnu. Narkissos nägi vees enda peegelpilti ja armus sellesse. Ta ei suutnud vee äärest enam lahkuda. Üksnes surm võib mind temast lahutada. Ja nii juhtuski. Noormees lõppes otsa, kummardudes allika kohale, silmad kogu aeg veepeeglil. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks. Echo kurvastas selle üle nii, et kaotas viimsegi elujanu ja muutus kaljuks. Olympose jumalad hoolitsesid aga selle eest, et ta hääl maailma kostma jääks, ja nii tekkis kaja. Müütilise Narkissosse järgi võeti kasutusele väljend nartsissism.
Nartsissistliku inimese psühhiaatriline definitsioon hõlmab mitut hävitavat enesearmastuse vormi – mitte ainult edevust, vaid ka enese tähtsustamist, endasse süvenemist, enesekesksust ja üleolevat või põlgavat hoiakut teiste suhtes. See on suur probleem ning ka paljude psühhiaatriliste häirete ravi tüsistus. Samas on nartsissismi seostatud enesest lugupidamisega , mida psühhoterapeudid peavad tavaliselt väärtuslikuks ja edasiarendamist vajavaks omaduseks. Seetõttu on äärmiselt tähtis eristada nartsissismi ( normaalsuse piires kõrgest) enesehinnangust ning teistest sarnastest iseloomujoontest nagu endale meeldimine , enesetunnustus ja – kindlus . Nartsissism põhineb egol ja minapildil.
2. NARTSISSISM JA KÕRGE ENESEHINNANG
Inimesest, kes paistab silma mõõdutundetu usuga oma võimetesse, saab suure tõenäosusega juht. Kuid mitte tingimata parim juht — nartsissist ei ületa teisi oma liidrivõimetelt. Nartsissist on egoistlik ja vähese empaatiavõimega tüüp, kes liialdab oma annete ja võimetega. Teadlased rõhutavad, et nartsissismi ja kõrge enesehinnangu vahele ei saa panna võrdusmärki. Kõrge enesehinnanguga isik on enesekindel , šarmantne ja hooliv ning otsib teistega lähedust. Nartsissistidel on oma talendist ja võimetest põhjendamatult hea ettekujutus ja nad hoolivad endast rohkem kui teistest. Pole üllatav, et nartsissistidest saavad juhid. Neile meeldib võim, nad on egoistlikud ning tavaliselt võluvad ja ekstravertsed. Tegelikkus on aga see, et neist ei saa teistest paremad juhid. Paljud on osutanud, et presidendiks saab kandideerida ainult nartsissistlik persoon . Oleksin üllatunud, kui mõnel kandidaatidest ei ilmneks isiksusetestis keskmisest suuremat kalduvust nartsissismile. Ärijuhtide seas leidub samuti tubli kogus eneseimetlemist. Paljud uuringud on tõestanud, et nartsissistlikud liidrid võivad olla ebaefektiivsed ja destruktiivsed ning nende otsused kipuvad olema heitlikud ja riskantsed. Kõigis maailma finantsturgude ja poliitika hädades ei maksa siiski süüdistada nartsissismi. Kõike ei tohi taandada üksikisiku tasandile .
Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus . Ameerika psühhiaatriaühingu diagnostika käsiraamat kirjeldab nartsissismi isiksusehäirena, millele on omane üleolekutunne ja enese õigustamine. Nartsissistlikud inimesed peavad tundma ennast ainulaadsena. Neil on ebarealistlik arusaam oma andekusest ja väljavaadetest ning nad võivad unistada piiramatust kuulsusest ja ideaalsest armastusest. Nartsissistlike inimeste probleemid ja vajadused nagu andedki on nende endi silmis ebatavalised ja väärivad eelisseisundit. Nad nõuavad tähelepanu ja imetlust ning ootavad teistelt erilist soosingut kui eesõigust.
3. EI HOOLI TEISTE TUNNETEST
Nartsissistlikud inimesed pööravad vähe tähelepanu teiste tunnetele ja soovidele. Nad on enamasti huvitatud teistest kui peeglitest, mille kaudu nad saavad imetleda oma erilisust või lihtsalt oma vajaduste rahuldamise vahenditest. Nad kasutavad teisi ära, kuidas tahavad, ja ootavad vastutasuks tänulikkust. Nende ülbuse teine pool on kadedus . Nad kalduvad kadestama ja põlgama just neid inimesi, keda peavad oma võistlejateks. Samas annavad nad avalikult mõista, et hoopis nemad on kadeduse objektid.
Nagu teistegi isiksusehäirete puhul ilmneb nartsissism harva puhta vormina. Ta kuulub ühte rühma piirialaste isiksusehäirete düssotsiaalsuse (üleolevus) ja histrioonilisusega (tähelepanu nõudmine). Paljude sümptomite kattumise tõttu võib kahel kolmandikul nartsissistliku isiksusehäirega inimestest diagnoosida ka üht eelnevatest patoloogiatest. Histrioonilist inimest iseloomustavad tähelepanu ja imetluse ihalemine ning düssotsiaalset inimest teiste tunnete põlgamine ja mitteaustamine. Piirialast tüüpi isiksusehäiret iseloomustab emotsionaalne muutlikkus, eriti juhul, kui sellise häirega isik pettub talle olulistes suhetes.
Enamik vaimse tervise professionaale usub, et nartsissistlike inimeste enesearmastus on ebakindel ja kergesti ohustatav. Nad hoiduvad tunnistamast äpardumist ja seavad endale väiksemaid eesmärke, mida on kerge saavutada. Ja kui sul esimene kord ei õnnestu, käitutakse nii nagu poleks seda tegevust varem teinud. Nad võivad oma äpardumistes teisi süüdistada. Nartsissistid vajavad, loodavad ja nõuavad oma kõrge enesehinnangu pidevat toetamist ning on üllatunud ja tunnevad ennast reedetuna, kui neid mingilgi moel eemale tõrjutakse või kritiseeritakse. Et säilitada oma üleolekut, võivad nad teisi vihaselt rünnata.
4. IDEE NING PSÜHHOANALÜÜTILISED SEISUKOHAD
Nartsissismi idee arendasid välja Otto Kernberg ja Heinz Kohut . Mõlemad rõhutasid nartsissistliku kõrkuse varjus olevat haavatavust, kuid ei nõustunud sellise häirega inimese arengu ja raviga. Nende ideede kirjeldamine nõuab omamoodi spetsiifilist, eemaletõukavana tunduvat sõnavara.
Kernbergi järgi sisaldab meie lapsepõlve sisemaailm kujutluspilte meile emotsionaalselt tähtsatest inimestest, eriti meie vanematest , ja meist endist . Need objektid ja meie suhted nendega on nartsissismi mõistmise võti. Kernberg usub, et nartsissistliku isiksusehäire põhjustab külm, ükskõikne, seesmiselt agressiivne lapsevanem, kes püüab last veenda tema tähtsuses, kuigi teda tõeliselt ei armasta. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Vanematele omistavad nad oma lapsepõlves osaks saanud kohtlemise tõttu tekkinud viha. Nad tunnevad, et kuni nad pole täiuslikud, ei saa neid keegi armastada . Nad ei ühenda kunagi tervikuks nende meeles olevaid sisemisi objekte ja peegeldusi ning täiskasvanuna on nende suhted moondunud. Nad ei suuda eristada oma tegelikke võimeid suurejoonelistest fantaasiatest või päriselus teostada seesmist kujutluspilti ideaalsest lapsevanemast. Nende kadedus ja imetluseihalus ei kinnita nende pealiskaudset iseseisvust.
Selline minapilt tagab egole kaitse – see on ebateadlik viis tulla toime sisemisest konfliktist tekkinud stressiga. Nartsissistlike inimeste kaitsemehhanismid pole välja arenenud. Nende hulka kuuluvad oma tunnete ja tegevusega kaasneva vastutuse eitamine ning projektsioon – oma tunnete omistamine teistele inimestele, et neid mitte omaks võtta, ning teiste idealiseerimine või põlgamine. Nartsissistid muudavad isegi enda idealiseeritud inimesed oma potentsiaalseteks vaenlasteks, sest projitseerivad neile kui oma võimalikele võistlejatele omaenese soovi teisi ära kasutada.
Kohut käsitleb nartsissismi üsna sarnasel viisil, kuid siiski erinevana. Tema arvates on meil juba varasest lapsepõlvest minaobjektid, sisendatud kujutlused inimestest (peamiselt vanematest), kes säilitavad minataju, peegeldades lapse soovi saada tunnustust ja kiitust. Seda nimetatakse peegeldamiseks. Minaobjektid näitavad lapse vajadust idealiseerimise järele ning on otsekui mudelid. Need loovad taju, mida Kohut kutsub kaksuseks (twinship) lapse ja vanema vahel. Arengu loomuliku etapina alustame kõik oma teed selle grandioosse minaga ja idealiseeritud kujutlusega oma vanematest. Hea vanemliku hoolitsuse tulemusel muutuvad need esmased nartsissistlikud minaobjektid mõõdukamaks ja panevad aluse küpsele isiksusele.
Kohut uskus, et nartsissistlike inimeste vanemad olid tujukad, ebausaldusväärsed, tõrjusid last või kohtlesid teda kui iseenese pikendust. Laps kasvas üles, teadmata, mida tähendab olla armastatud . Kaitsmaks end tunde mind ei armastata eest, kujutlevad nartsissistid, et on täiuslikult armastusväärsed isikud. Nad soovivad, et neid imetletaks. Nende jaoks pole olemas vajadusi, mida nad ei suudaks endale pakkuda. Samas, kuna keegi neist pole eneses kindel, põhjustab see veendumus ainult haavatavust ja sellest tulenevat pettumust. Väärtusetuse- ja tühjusetunne sunnivad pidevalt otsima tunnustust ning tekkinud suhetes oodatakse kõigi oma alateadlike soovide rahuldamist. Neil ei arene ratsionaalne enesehinnang, vastutustunne ega kaastunne .
5. NARTSISSISTLIKU HÄLBE TUNNUSED
Nõrk eneseväärikustunne ja minakeskesus
Nartsissistlik iseloomuhälve on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve, seepärast seostuvad kõik haiglase eneseimetluse probleemid suuremal või vähemal määral väärastunud minakäsitusega ja väärastunud inimsuhetega, ebarealistliku arusaamaga omaenda kõikvõimsusest ning võimetusega teisi hinnata ning austada. Nartsissistlikud inimesed on ülimalt minakesksed ega suuda teisi arvestada. Nad peavad ennast keskpunktiks ja tahaksid, et kogu maailm selle ümber pöörleks. Neil on alati õigus ja nad võivad teha, mida tahavad, ka seadusi omamoodi tõlgendada. Kui nad teistega seepärast vastuollu satuvad, siis arvavad nad, et teised on nende peale kadedad, sõlmivad nende seljataga intriige.
Minakesksus avaldub enesearmastusena ning jätab tugeva, eneseväärikustunde mulje, tegelikult puudub eneseväärikustunne aga hoopis ning kogu enesekindluse demonstratsioon peab seda varjama.
Nõrga eneseväärikustundega kaasneb võimetus austada autoriteete ja püüd nende väärtust vähendada, sest iga autoriteet ohustab arusaama tema enda kõikvõimsusest ja vähendab tema eneseväärikust. Seepärast tuleb autoriteedid kummutada.
Vajadus imetluse ja tähelepanu äratamise järele
Nõrk eneseväärikustunne põhjustab pideva vajaduse tähelepanu järele, soovi olla kogu aeg imetletav. Haiglane eneseimetleja ei ole võimeline teiste hulka sulama, teistega ühesugune olema, vaid ta peab kogu aeg silma torkama.
Vajadus tähelepanu võita võib teda õhutada kõike täiuslikult tegema ning rikkust ja võimu taga ajama, et olla kõikidest parem ja säravam. Ta naudib seda, kuidas teised inimesed teda imetlevad ja kadestavad. Tema pürgimus täiuslikkusele ei ole selline sundvajadus kõike hästi teha nagu näiteks teatud liiki neurootikutel, vaid selle mõte on näidata oma kõikesuutlikkust.
Teiste osutatud tähelepanu suurendab tema eneseväärikust ning on talle sedavõrd hädavajalik, et kui ta ei ole võimeline pälvima positiivset tähelepanu, siis hakkab ajapikku kõlbama negatiivnegi, peaasi, et ta varju ei jääks. Tähelepanu äratamiseks on ta valmis peaaegu kõike tegema: klassi tolaks hakkama, oma õpiedukust ohtu seadma, et aga kaaslaste silmis teatud positsiooni säilitada, tundi segama , ehkki teda seepärast järjekindlalt karistatakse, ning taskuraha eest endale kaaslasi ostma.
Tuleb rõhutada, et suurt tähelepanu vajavate laste puhul on hädavajalikud positiivsed kordaminekuelamused. Kui igale lapsele anda võimalus head muljet jätta, siis vähenevad käitumishälbed selle tulemusena iseenesest.
Vajadus mõju avaldada
Nõrk eneseväärikustunne nõuab ülespuhutud käitumist, ähvardamist ja julguse näitamist, mille tagajärjeks on tavaliselt agressiivne käitumine. Nartsissistlikku inimest õhutab agressiivselt käituma see, kui tema julgus seatakse kahtluse alla. Siis peab ta näitama. Agressiivse või hulljulge teoga ei taha ta ainuüksi teistele oma söakust tõestada, vaid eelkõige ise selles veendumusele jõuda. Teiste imetluse õhutusel paneb ta niiviisi toime palju mõistusevastaseid vägivallategusid, kus ohver on pelk objekt, esimene vastutulija, täiesti süütu inimene. Tähtis on see, et teo imetlejaid oleks piisavalt.
Vajadus teisi inimesi ära kasutada ja panna neid oma huvides tegutsema
Haiglast eneseimetlejat peavad ümbritsema inimesed, sest ta vajab teiste imetlust. Ta võib kuuluda väga kindlapiirilisse noortekampa, kus valitsevad omad käitumisreeglid. Seepärast võib ta jätta mulje, et ta on seltsiv ja mõnel puhul väga solidaarne teistega. Tema kollektiivsustunne pole siiski tõeline, nagu ei ole seda ka tema inimsuhted . Nartsissistlikud lapsed vajavad enda ümber kampa , sest nõrga eneseväärikustunde pärast on nende olemus kamba olemus ja nende julgus on kamba julgus. Kampa ei hoia koos soe sõprus, vaid pigemini sõltuvustunne ja kättemaksukartus.
Nartsissist vajab teisi inimesi, kes looksid kujutluse, et ta on võrratu, räägiksid talle, kui hea ta on, imetleksid teda ja lipitseksid tema ümber. Nartsissistil ei ole kujunenud püsivat realistlikku arusaama enda olemusest, seepärast kasutab ta inimsuhteid peeglina. Ta loob endast pildi selle põhjal, kuidas lähikondlased tema käitumisele reageerivad. Ta suhtleb teiste inimestega mitte meeldivuse, vaid kasu pärast.
Nõrk eneseväärikustunne põhjustab vajaduse teisi inimesi enda huvides ära kasutada, neid mõjutada. Nartsissistile pakub rahuldust teadmine, et ta on võimeline teist inimest mõjutama, teda oma soovi kohaselt käituma panema, et ta on koguni võimeline teise inimese elu korraldama ning kedagi oma võimuses hoidma.
Võimalusega teisi inimesi mõjutada maandab nartsissist oma pingeid. Kui see võimalus ära võetakse, siis tekib kokkuvarisemisoht. Eesmärgiks pole teistele halba teha, vaid vabaneda oma nõrkuse põhjustatud halvast enesetundest.
Peale vaimse alistamise võidakse teise inimese kallal kehalist vägivalda tarvitada. Kehaline vägivald tuleb tavaliselt mängu siis, kui nartsissistil ei ole muud võimalust ennast välja elada ega oma võimu näidata, kui ta ei saa teist inimest mõjutada lubatavate vahenditega.
Võimetus hoida tundmustel põhinevaid inimsuhteid
Nartsissist ei ole võimeline looma tundmustel põhinevaid inimsuhteid ning pealegi pole tal nende järele vajadust, selles mõttes piisab talle enesest. Ta inimsuhted kannavad pinnalisuse, ettevaatlikkuse ja umbusu pitserit. Ta võib lähedasteski inimsuhetes ilmutada imestama panevat külmust, hoolimatust ja võimetust kaasa tunda.
Inimsuhted on talle omalaadsed sõltuvus- ja tasumaksmissuhted. Need kestavad täpselt nii kaua, kuni teine jaksab teda imetleda ja kuni see imetlus on värske ja uus. Kui imetlemine lõpeb või minetab mõju, siis kätkevad ka suhted. Kui sõber jätab ta maha või valmistab pettumuse, siis ei tunne nartsissist kaotuse pärast siirast kurbust, vaid võtab seda kui oma eneseväärikustunde solvamist, mis nõuab kättemaksu.
Puudulikult arenenud tundeelu
Nartsissisti võime kogeda ja väljendada erisuguseid, eriti positiivseid tundmusi, on väike. Nende aset täidavad negatiivsed tundepuhangud: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Olukorrast võitjana väljatulek pakub talle rahuldust, kuid teiste pärast on eneseimetleja võimeline rõõmu tundma üksnes siis, kui näiteks perekonnaliikme saavutus tõstab ka tema väärtust. Muul juhul põhjustab teise inimese hea käekäik rohkemat kui kadedust. See otse ohustab tema vaimset tervist, sest seab ohtu nartsissisti kõikvõimsustunde. Tema tegutsemismotiiv on kadedus, tööd ei tee ta töörõõmu pärast, vaid pidevast vajadusest olla parim. Masterson on öelnud: Nartsissistliku inimese kõikvõimsuse fassaadi taga on lõputu tühjustunne ning suure kadeduse kütkes olev raev .
Halvimal juhul äratab ainuüksi teise inimese rahulolu kadedust, sest väljaspool valitseva rahulolu ja tasakaalukuse kõrval tundub oma seesmine tühjus veelgi rusuvamana. Sellele rahulolule tuleb lõpp teha. See on üks seletus täiesti mõttetule hävitamisele ja teiste inimeste või ühisvara lõhkumisele, millest lõhkuja mingit ainelist kasu ei saa. Ta saab psüühilist kasu: ilmutanud julgust ja hoolimatust ning tekitanud segadust , saab ta halvast enesetundest jagu. Kui temal on paha, siis ei tohi ka kellelgi teisel hea olla.
Nartsissistil puudub empaatia- ehk kaasaelamisvõime. Ta on võimetu end teise inimese olukorda kujutlema ega oska mõista, kuidas too end selles tunneb. Peale inimsuhete häirib empaatia puudumine üldse igasugust sotsiaalset läbikäimist. Kavatsedes nalja teha, võib eneseimetleja teist inimest rängalt solvata, taipamata oma sõnade mõju.
Samuti puudub nartsissistil sotsiaalne tundlikkus - võime teiste vihjeid tähele panna, nende põhjal järeldusi teha ning oma käitumist vastavalt muuta. Ta räägib ka siis edasi, kui olukord on teiste meelest juba väga piinlik. Raskematel juhtudel ei sega teise inimese kannatuste nägemine nartsissisti talitsematult käitumast, vastupidi, ta tunnetab oma jõudu ja see lisab agressiivsust veelgi.
Nartsissist on üksnes vähesel määral võimeline tehtut kahetsema, raskema hälbe korral see võime puudub. Alati on sundinud tegutsema mingi olukord, ennast ei süüdista ta kunagi. Põhjus on alati mujal. Vägivaldse kallaletungigi põhjustas ohver ise, sest ta oli valel ajal vales kohas ja ajas vihale.
Seesmine tühjus ja võimetus taluda masendust
Nartsissisti iseloomustab vajadus kogu aeg liikvel olla, rahutus Ja harilikult ka kannatamatus. Ta peab tegutsema, askeldama, elu peab tema ümber keema , iga vaba hetke jaoks peab olema toiming, välispidine stiimul. Tal on hirm tegevusetuse ja igavuse ees, sest seesmine tühjus ja fantaasiavaesus teeb ta välistest ärritajatest sõltuvaks. Üksiolek rõhub teda, sest ta pole võimeline tekkinud tühikut täitma loova tööga ega kujutlusvõimet appi võttes end lõbustama. Tegevusetusele järgneb igavlemine, mis omakorda tekitab halba enesetunnet . Hingelise tühjuse tekitanud halb enesetunne võib koguni olla vägivallategude põhjuseks. Nartsissist ei ole võimeline oma halba enesetunnet analüüsima, seepärast peab ta tekkiva masenduse välja valama kõike ümbritsevat hävitades.
Vaoshoitud käitumine ja selgete psüühiliste hälvete puudumine
Eespool räägitust selgus, et juba kerge nartsissistlik iseloomuhälve takistab sotsiaalset suhtlemist, rasket hälvet aga peetakse paljude ühiskonnaprobleemide, näiteks alkoholismi ja vägivallategude algpõhjuseks.
Kui mitte arvestada psühhopaadi aeg-ajalt avalduvat hävitamiskirge ja ühiskonnaga vastuolus olemist, käitub nartsissistliku iseloomuhälbega inimene enamasti väliselt laitmatult. Ta ei mõju neurootilise inimesena nagu paljud niisama raske psüühilise hälbe all kannatajad.
Lääne elustiil soodustab nartsissistliku iseloomuhälbe teket. Väikese lapse sõltumatust lähedastest inimestest peetakse iseseisvuse väljenduseks, kuigi selles eas peaks kiindumus avalduma veel sõltuvusena ja üksijäämise hirmuna. Ka sotsiaalsusest saadakse pahatihti valesti aru, arvatakse, et kambas tuntakse end hästi. Ometi on sotsiaalsus võime arvestada teiste inimestega ja kohaneda kokkuleppeliste reeglitega. Üksindust nautiv laps võib olla väga sotsiaalne, iseseisev ja välistest arutajatest sõltumatu.
Täiskasvanud inimene võib oma nõrga eneseväärikustunde ja halvad inimsuhted suurel määral peita alatise kiiruse, jooksmise, edasipüüdlemise, edu saavutamise soovi ning paljude erinevate vastutusrikaste ülesannete taha, s.t. niisuguse elustiili taha, mis ei lase hetkekski peatuda , ei jäta aega perekonna ega muude inimeste jaoks. Eluviisi, milles inimsuhetest jääb puudu mitte kellegi võimetuse, vaid ajanappuse pärast, ei pea meie ühiskond nartsissistliku hälbe ilminguks, vaid normaalseks ja peaaegu et ihaldusväärseks. Peale selle leiavad meie kultuuris hõlpsasti koha sellised ideaalid, mis teenivad nartsissistlikke eesmärke.
Eneseimetleja on sotsiaalselt väga arukas ning pinnapealse jäljendamise varal õpib ta väga meeldivalt käituma, seepärast õnnestub tal tavaliselt jätta endast usaldusväärne mulje, ilma et teda läbi nähtaks. Nii võib vägivallategu tulla teistele üllatusena ning õpetaja võib-olla alati ei usugi teiste õpilaste juttu , et tema arvates hästi käituv õpilane on tõepoolest teiste kiusamises süüdi.
6. PSÜHHOPAATIA
Psühhopaatia, nartsissistliku iseloomuhälbe raskekujuline vorm, hõlmab nii avaldumisvormi kui ka kujunemise poolest erinevaid alarühmi. Eespool toodud nartsissistliku hälbe tunnused on siiski Iseloomulikud kõikidele psühhopaatidele ja tihtipeale avalduvad need üsna jõhkral kujul.
Psühhopaatia erineb kõrgematest nartsissistliku hälbe vormidest esmajoones selle poolest, et temaga kaasneb ühiskonnavastane, sageli hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. Ühiskonnavastane agressiivne käitumine on tavaliselt kestev, agressiivsus on isiku loomuomane viis reageerida ettetulevatele probleemidele, vastuoludele ja pettumustele. Tüüpiline on, et ta ise ei märka oma agressiivsust, vaid eitab seda.
Ka kergemakujulise nartsissistliku hälbe korral tuleb aeg-ajalt ette ühiskonnavastast ja agressiivset käitumist, aga see pole niivõrd vägivaldne, kuivõrd peegeldab minakeskesust ja teistega arvestamise võimetust. Selle põhjuseks on haiglase eneseimetleja arusaam, et temal on õigus teha ükskõik mida, kui see teenib tema egoistlikke eesmärke.
Psühhopaati iseloomustavad külmus, tundetus ja täielik hoolimatus teiste inimeste vastu. Kergemakujuliste nartsissistlike hälvete all kannatavad inimesed loovad küll suhteid, kuid suhete eesmärgiks on rõhutada nende endi suurust, vägevust, kõikvõimsust. Nende probleemiks ongi seda laadi vajadus teiste inimeste järele.
Täielikku tundetust on üldisemaltki seostatud psühhopaatiaga, mille üksnes inimsuhetega.
Ahistus- ja masendustunde puudumist on sageli peetud psühhopaatia tunnusteks, mõnikord on koguni arvatud, et nende ilmnemise korral ei saa psühhopaatiaga tegemist olla. Siiski võib psühhopaat üsnagi kõrgesti tunda ängistust ja masendust, mitte küll mure ja ebaõnne korral, vaid puutudes kokku tõsiasjadega, mida ta pole võimeline muutma . Nõnda juhtub siis, kui ta raskustesse sattununa ei taha tunnistada, et teda on tabanud ebaõnn või et ta on midagi valesti teinud ega tule olukorrast välja ka seletamise või teiste süüdistamisega. Siis langeb ta masendusmeeleollu ja äärmisel juhul võib üritada ennast tappagi, sest surm oleks talle raskustest väljarabelemise vahend.
Niisiis pole nartsissistliku masenduse taga mure, vaid alandustunne, külm ja tundetu nartsissistlik raev, mille suurus ei ole vastavuses seda põhjustanud sündmustega.
Nimetus psühhopaatia on vana, juba õige kaua kasutusel olnud psühhiaatriatermin. Varem mõeldi selle all peaaegu igasugust ühiskonnavaenulikku või normidest hälbivat käitumist. Arvati, et psühhopaatia kaasneb kuritegevuse, alkoholismi ja erisuguste vägivallategudega, eelkõige igasuguse moraalse arenematuse; teistesse hoolimatu suhtumise ja süütunde puudumisega. Nii oli mõiste psühhopaatia otsekui prügikast, kuhu pidid mahtuma nii need, kes olid ühiskonna norme ühel või teisel/viisil rikkunud, kui ka need, keda oli raske paigutada mõnda teise psüühilise hälbe rühma.
Peale ebamäärasuse koormas psühhopaatia mõistet sellega ajapikku liitunud tugevasti negatiivne tähendus. Mõistet seostati enam ühiskonnavaenuliku ja kuritegeliku käitumisega kui isiksuse arengu hälbega ning see äratas pigemini juriidilisi kui psühholoogilisi assotsiatsioone. Seepärast püüti psühhopaatiat mõnikord asendada nimetusega nartsissistlik iseloomuhälve, mõeldes selle raskeimat vormi.
Patoloogilise nartsissismi kõrgemad ja raskemad vormid erinevad juba üksnes ühiskonda puudutavate tagajärgede poolest sedavõrd, et termini psühhopaatia on taas kasutusele võetud nartsissistliku iseloomuhälbe raskeima astme tähistamiseks.
7. RAVIMEETODID
Nartsissistlike probleemidega inimesi ravitakse sageli psühho-dünaamilise teraapiaga (üldjoontes psühhoanalüütiline meetod), mis toob esile kaitsemehhanismid ja nende päritolu. Selle meetodi oluline osa on ülekanne – terapeudiga suheldes kerkivad taas esile lapsepõlvest pärit vanematele suunatud tunded. Siin keskendub Kohut positiivsele ja Kernberg negatiivsele ülekandele.
Kui patsient otsib abi abielukriisi puhul, võib individuaalsele ravile lisada paariteraapia. Üks võimalus on ka rühmateraapia. Nartsissistlike patsientidega tekib raskusi nende imetlusenälja, kadeduse ja teiste patsientide ärakasutamise vajaduse tõttu. Võib tekkida oht, et neil lihtsalt lubatakse endast vabalt rääkida. Kuid rühmateraapia võimaldab ka ohutult vastandada kõigi käitumist ning paljastada varjatud vajadusi ja tundeid. Samal ajal on nartsissistliku häirega patsientidel võimalik näha, kuidas nende käitumine mõjutab teiste oma, ja nad võivad esimest korda elus olla siiralt kaasatud teiste probleemidesse.
Nartsissistlikke inimesi ravivad spetsialistid ütlevad tavaliselt, et sellised haiged otsivad ravi siis, kui nad ei suuda enam kõrget enesehinnangut säilitada. Nad võivad olla kaotanud töö, armsama või abikaasa ning vananemine ja haigus on õõnestanud nende fantaasiaid üleolekust ja haavamatusest. Lööki enesearmastusele nimetatakse nartsissistlikuks traumaks. Psühhoteraapia ei suuda selliseid inimesi radikaalselt muuta, aga see võib vahel aidata muuta nende mõtlemist ja käitumist. Arusaamine, et tegu on nartsissistliku isiksusega, võib aidata valida ravimeetodeid depressiooni, ärevuse ja ravimite kuritarvitamise puhul.
8.ENESEHINNANGU PARADOKS
Nartsissismi psühhodünaamiline käsitlus ja ravi tõstatavad küsimuse, millal on enesearmastus õigustatud ja mõistlik. Psühho-analüütikud saavad aru, et nartsissistlikud vajadused ja haavatavus on normaalsed. Enamik meist soovib endale meeldida, ennast teostada ja olla enese üle uhke. Me oleme konkurentsivõimelised ning suutelised tundma kadedust ja häbi. Oma vooruste ja annete äratundmine on samuti soovitatav.
Oleks lihtne öelda, et nartsissism on illusoorne või kaitsev vahend ehtsa enesehinnangu vastu. Samas näitavad uuringute tulemused, et isegi petlik enesehinnang on hea vaimsele tervisele ja isiklikele suhetele. Psühholoogilistes eksperimentides saavad kõrge, kuid siiski terve enesehinnanguga inimesed edu korral suurema tunnustuse osaliseks , kui nad on ära teeninud , ja äpardumise korral süüdistatakse neid vähem. Ometi on isegi need inimesed, kes meeldivad teistele kõige rohkem, loonud endale meeldivuse suhtes illusioone. Mõne uurimuse kohaselt suhtuvad depressiooni all kannatavad inimesed endasse, oma väljavaadetesse ning meeldivusse palju realistlikumalt. See on küll kurvem, aga targem lähenemine.
Näib olevat paradoksaalne, et piiratud eneseteadvusega isik on võimeline hästi ja efektiivselt toime tulema . Nartsissismi ja enesehinnangu vaheline erinevus näib kaduvat. Üks moodus seda paradoksi väljendada on järgmine: liiga hea, kuid ähmane ja üldine arvamus enesest on sama, mis oma piiratuse mõistlik tunnistamine enamikus situatsioonides .
Enesehinnang on seotud enda väärtustamisega ja selle telje alumine ots põhjustab depressiooni. Paljud psühhiaatrilised patsiendid kannatavad madala enesehinnangu all. See võib tekitada nõiaringi, ja kuna teised peavad pessimismi ning apaatiat alaväärsuse tunnusteks, on endast kerge säilitada halba arvamust. Lõpptulemusena leiab kinnitust ootuste mittetäitumine ja tugevneb lüüasaamise meeleolu.
Madalat enesehinnangut saab mõnikord tõsta kognitiivse käitumisteraapiaga, mis ravib vääriti mõtlemist kui emotsionaalsete häirete peamist põh-just. Terapeut ja patsient hindavad ümber patsiendi tõekspidamised, sõnastades need uuesti oletustena, mida saab tegevusega kontrollida. Katsed näitavad, et juba lühiajaline ravi on sageli tõhus. Samas võiks vaielda selle üle, kas enesehinnangu tõstmine peaks olema psühhoteraapia eesmärk või depressiooni ja teiste seisundite ravi kõrvalsaadus. Nartsissismi ravis on positiivse enesearmastuse õhutamine koos realistliku suhtumisega endasse ja teistesse raske, kuid end ära tasuv väljakutse.
9. LÕPPSÕNA
Elame ühiskonnas, kus meil üksi on raske saavutada kindlaid eesmärke ja saavutada muudatusi. Seda võimaldab koostöö. Töömaailmas rikub selle koostöö nartsissistliku isiksusehäirega isikud. Nad kuritarvitavad kaastöötajaid, saades rahulolu teiste ebaõnnestumistest ning tähelepanu keskpunktis olemisest. Selline isiksus võib edasi areneda agressiivseks käitumiseks ning peagi on tegemist psühhopaatiaga. Nartsissismil on mitmeid tunnuseid nagu: vaoshoitud käitumine ja selgete psüühiliste hälvete puudumine, puudulikult arenenud tundeelu, seesmine tühjus ja võimetus taluda masendust, vajadus imetluse ja tähelepanu äratamise järele, nõrk eneseväärikustunne ja minakeskesus , vajadus teisi inimesi ära kasutada ja panna neid oma huvides tegutsema, vajadus mõju avaldada , võimetus hoida tundmustel põhinevaid inimsuhteid.
Nartsissism tekib tavaliselt lapseeas , kui laps ei ole piisavalt emotsiooniliselt suutnud areneda. Vanemad ei ole last armastanud, seda väljendanud. Leidub juhtumeid, kus vanemad on teadlikult lapse valetanud ning andnud lapsele, vanemate poolt vaadates, õe või venna positsiooni perekonnas. Seda isiksusehäiret ravitakse psühholoogiliste teraapiate ning tugirühmade kaudu. Nartsissistliku inimese psühhiaatriline definitsioon hõlmab mitut enesearmastuse vormi, eelkõige põhineb see egol ja minapildil.
10. KASUTATUD ALLIKAD

http://www.epl.ee/bosa/379718

http://www.associatedcontent.com/article/262725/my_mom_the_narcissist_the_ramifications.html?cat=25

http://www.cartoonstock.com/directory/n/narcissist.asp

Jorma Myllärniemi „Nartsissism hälve ja jõuallikas“ Cum Grano 2008

http://en.wikipedia.org/wiki/Narcicistic

http://en.wikipedia.org/wiki/Narcissism_(psychology)

www.hot.ee/saskaleht/nartsissism.doc
LISA 1
Narkissos end imetlemas
Nartsissismil põhinevkarikatuur
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 47 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-05-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

47 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

elari Õppematerjali autor

Referaat nartssislikust isikuhäirest, 16lk

nartssislik nartssism isikuhäire nartssislik isikuhäire referaat

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Nartsissistlik isiksusehäire

MAINORI KÕRGKOOL Rakenduspsühholoogia õppesuund Personalijuhtimise eriala NARTSISSTLIK ISIKSUSEHÄIRE Referaat Juhendaja: Kaidi Hallik Tallinn 2008 Nartsissistlik isiksusehäire 2 SISUKORD SISSEJUHATUS...................................................................................................................3 1. ISIKSUSHÄIRETEST ÜLDISELT...................................................................................4 1.1. Isiksushäirete tüübid....................................................................................................5 Tabel 1. Isiksushäirete jaotus.........................................................................

Isiksusepsühholoogia

doc

Nartsissistlik laps

...............................................................8 Viidatud allikad..........................................................................................................9 Sissejuhatus Isiksusehäire definitsiooni kohaselt algab nartsissism hiljemalt nooruseas. Selle põhjus on samuti ilmne: lapsepõlves on isiksus alles kujunemas ja katse sel ajal diagnoosi panna on mõnigi kord nagu katse peatada voolavat vett. Kriitikat on esitatud ka sellepärast, et laste jaoks tähendab isiksusehäire nimetus sildistamist ja see hakkab ennast taastootma. Kliinilises töös tuleb siiski ette lapsi, kellele nartsissistliku häire tundemärgid sobivad murettekitavalt hästi ja mis veelgi hullem, neil on mõnikord koguni psühhopaatia jooni. Nartsissistlikult käituv laps ei jää kellelegi märkamatuks: ta tõmbab teised kaasa võimuvõitlusesse, arhailistele meelemaastikele. Teda tuleb kas teenida või siis võideldakse võimu ja ülemvõimu pärast, põhimõttel

Psüholoogia

docx

Agressiivne laps

Agressiivne laps raamatu kokkuvõte Autor: Liisa Keltikangas-Järvinen Lende Saluvee EKL1-kõ Soome teadlane Liisa Keltikangas-Järvinen käsitleb oma raamatus lapse sotsiaalset arengut ja seda takistavaid mõjureid, millest tähtsaim on agressiivsus. Autor juhib tähelepanu sellele, et agressiivsus ei ole sünnipärane nähtus. Agressiivsus on eesmärgi saavutamise vahend neil inimestel, kes on kaotanud lootuse muul viisil eesmärgile jõuda. Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest. Raamatu autori soov on pakkuda kasvatajale nii psühholoogiaalaseid teadmisi lapse sotsiaalse arengu ja selle suunamise kohta kui ka tuge argiste kasvatusprobleemide lahendami

Lapse areng

docx

Agressiivne laps ja käitumine

TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Algõpetuse osakond Tiina Tedder AGRESSIIVNE LAPS JA KÄITUMINE Referaat Juhendaja: Helin Puksand Tallinn 2010 Sisukord Lk 3 Sissejuhatus 4 Mis on agressiivsus? 4 – 6 Agressiivse lapse iseloom ja käitumine 6 – 8 Agressiivsuse põhjused 8 – 10 Kuidas agressiivsuse väljakujunemist ära hoida? 11 Kokkuvõte 12 Kasutatud allikad Sissejuhatus Käesolev referaat annab ülevaate lapse arenguhäirest, agressiivsusest. Referaat annab vastuse järgnevatele küsimustele: mis on agressiivsus?, kuidas käitub agressiivne laps?, mis on se

Arenguõpetus

sxw

Isiksus ja isiksushäired

TARTU KUNSTIGÜMNAASIUM SILVIAN KARU 10. klass ISIKSUS JA ISIKSUSHÄIRED Referaat Juhendaja: Arma Eensalu Tartu 2010 Sisukord Sisukord................................................................................................................................2 Sissejuhatus...........................................................................................................................3 1. Isiksus................................................................................................................................4 1.2. Teooriad isiksuse arengust..............................................................................................4 1.2.1. Psühhoanalüütilised teooriad.......................................................................................4 1.2.2. Humanistliku psühholoogia teooriad...........................................................................5 2. Isiksushäired.........

Psühholoogia

doc

ARENGUPSHHOLOOGIA 2018

ARENGUPSÜHHOLOOGIA on psühholoogia haru, mis uurib inimese arengu ja muutuste mustreid läbi kogu elu. on tihedalt seotud teiste psühholoogia harudega: üldpsühholoogia sotsiaalpsühholoogia õppimis-ja õpetamispsühholoogia suhtlemispsühholoogia MÕISTED ARENGUPSÜHHOLOOGIAS Terminitel kasvamine, areng ja küpsemine on mõningal määral kattuv tähendus KASVAMINE on aluseks igasugusele arengule sünnieelsest perioodist kuni täiskasvanuks saamiseni. Seostub eeskätt ( keha mõõtmete suurenemisega) füüsilise arenguga : keha välismõõdud, elundite, organite areng. Katariina Soo "Kui ma olin väike, vaatasin, kuidas kasvavad suured. Nüüd olen ma ise suur ja vaatan, kuidas kasvavad väikesed." ("Omalooming") ARENG osutab muutustele inimorganismi või selle osade omadustes. Kasvamisega kaasnevad muutused ka organismi omadustes, funktsioonides või käitumises. Arenguga seonduvad muutused toimuvad kogu eluea jooksu Kolm arenguaspekti on:

Arengupsühholoogia

odt

Uurimistöö

.. Kahjuks jõuavad psühholoogini õigel ajal väga vähesed "kasvatusimed", enamikku. ( Pere ja Kodu 2009) 4.2 Eneseimetluse ärahoidmine - · Laitus ja kiitus tuleb tasakaalustada Nii nagu suureneb kihistumine, leidub meilgi printse ja kerjuseid üha rohkem. Kurb on see, et mõlemad eneseimetlejalikud poolused kipuvad teineteist vastastikku eitama ja hävitama. Siit ka vägivald ja pime kättemaks. Kannatajaks jääb aga enamus, kes ei kuulu ühte ega teise äärmusesse. Nartsissistliku isiksusehäire äärmus on psühhopaatia diagnoos, mida kandsid Aleksander Nevski, Ivan Julm, Hitler, Stalin jne. Iga rahvus ja ajastu sünnitab ning kasvatab oma hävitajaid ja ülistajaid. Milline oleks õige käitumisviis, mis hoiduks last liialt alla surumast või üle hellitamast. Me peame õpetama last oma tegude eest vastutama ja andma talle kogemuse, et igal teol on tagajärg. Lapse jaoks võiks karistus olla lõppenud siis, kui ta on õppinud ja tahab pahategu ise heateoga heastada.

Psühholoogia

doc

PSÜHHOPAATILISED ISIKUOMADUSED: LÄHENDADES TEADUSLIKKE ANDMEID NING AVALIKKU POLIITIKAT

.16 Kas psühhopaatseid inimesi saab ravida?..................................17 Kuidas käsitletakse psühhopaatia mõistet reaalses maailmas?...19 Poliitika mõjutused..................................................................20 Kokkuvõte...............................................................................23 Kasutatud kirjandus.................................................................24 2 Sissejuhatus Psühhopaatia on raskekujuline isiksusehäire, mis võib avalduda näiteks kaastunde ja hirmu tundmise võime puudumises. Tegemist on nartsissistliku isiksusehäire vormiga, mille tunnusteks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Lisaks eelmainitule pakutakse psühhopaatide äratundmiseks veel arvukalt tunnuseid, kuid ühtne definitsioon puudub tänapäevani. Käesoleva referaadi eesmärgiks on anda ülevaade teadusartikli "Psühhopaatilised

Psühholoogia juristidele

Rohkem sarnaseid