Paljundamise konspekt (0)

Q: Kuidas on võimalik et äsjalõigatud haljaspistikud millel pole juuri ei närbu?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Miks kärbitakse haljaspistikule jäetavate lehtede pinda?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Miks jäetakse haljaspistikule lehed?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Kus asuvad Eestis mikropaljunduslaborid?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Millelt varutakse pookoksi veel mitte?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Kui sellist olukorda ei esine siis kuidas toimida?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Q: Kuidas sellist olukorda saavutada?

Vastus leiad õppematerjalist: Paljundamise konspekt

Kutsekool - Metsandus - Dendrofüsioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas on võimalik et äsjalõigatud haljaspistikud millel pole juuri ei närbu?
Miks kärbitakse haljaspistikule jäetavate lehtede pinda?
Miks jäetakse haljaspistikule lehed?
Kus asuvad Eestis mikropaljunduslaborid?
Millelt varutakse pookoksi veel mitte?
Kui sellist olukorda ei esine siis kuidas toimida?
Kuidas sellist olukorda saavutada?

PUITTAIMEDE PALJUNDAMINE

Paljundusviisid ja paljundusviisi valiku kriteeriumid

Võimalikeks paljundusviisideks on
1) seemneline paljundamine
2) vegetatiivne paljundamine

emataime jagamine

võrsikutega paljundamine
pistikutega paljundamine
paljundamine pookimisega

3) mikropaljundus
Oma olemuselt on vegetatiivne paljundamine olemasoleva taime osadele ühel või teisel viisil juurte „tekitamine“. Seetõttu kujutab taime vegetatiivselt paljundatud järglaskond endast ühte ja sedasama taime. Ühe ja sama taime vegetatiivselt paljundatud järglaskonda nimetatakse klooniks. Kui võimalik, siis tuleks eelistada seemnelist paljundamist, kuna

seemneliselt paljundatud taime juurekava on tugevam
seemneliselt on võimalik taimi üldjuhul paljundada väga massiliselt
seemneliselt paljundatud taim on „geneetiliselt noor“, kuna ta kannab mõlema vanema geene, mis kombineeruvad alati veidi erineval moel; selliselt paljundatud järglaste looduslik varieeruvus on suurem ning tagab parema vastupidavuse keskkonnatingimustele
seemneline paljundamine sobib LIIKIDE (mitte sortide) paljundamiseks; võimalik on seemneliselt paljundada ka mõningaid aedvorme (nt. punaselehisus antakse järglastele hästi edasi)

Seemneline paljundamine ei ole võimalik juhul, kui:

on vaja paljundada sorte (sorditunnuseid üldjuhul seemneliselt ei anta edasi)
kui tegemist on küll liigiga , aga see ei vilju meie oludes või siis pole seeme idanemisvõimeline (on tühi)
kui liik küll viljub, aga seemneline paljundamine on aeganõudvam kui vegetatiivne

2. Seemneline paljundamine.
Omanda allpool toodud terminid:
Lüdimine……………………………………………………………………………………
Iduleht ………………………………………………………………………………………
Juurekael……………………………………………………………………………………
Pärisleht …………………………………………………………………………………….
Idujuur……………………………………………………………………………………….
tõuse, tõusmed……………………………………………………………………………….
seemik………………………………………………………………………………………..
stratifitseerimine…………………………………………………………………………….
Haljastusmaterjali tootmisel on puude ja põõsaste tähtsaks paljundamisviisiks seemnetega paljundamine. Seemnetega on võimalik paljundada taime põhiliike ja mõningaid teisendeid ning vorme. Puuduseks on meie oludes see, et paljud meile sissetoodud liigid meil ei vilju või ei anna elujõulist seemet . Selleks tuleks seemet hankida teistest piirkondadest (taime kasvuareaalist). On ka väga pika puhkeperioodiga seemneid, mis vajavad pikaajalist stratifitseerimist. Stratifitseerimise kestuse näiteid erinevate liikide puhul:
Kirsi- ja ploomipuu 2 … 3 kuud, temp. 1-2 kraadi.
Läikiv tuhkpuu 12 … 18 kuud, temp. 1-2 kraadi.
Karvane viirpuu 19 … 24 kuud, temp. 0-4 kraadi.
Õunapuu 3 … 4 kuud, temp. 0-7 kraadi.
Sageli asendab stratifitseerimist sügisene külv otse kasvukohale (näiteks õunapuuseemnete sügisene külv).
Kui seemneline paljundamine õnnestub, saadakse elujõulised ja antud kasvukoha kliimaga kiiremini kohanevad taimed; samuti tagab seemnest paljundatud taim geneetilise mitmekesisuse ja uuenemise, vegetatiivselt paljundatud taim aga on geneetiliselt vana.
2.1. Aedvormide seemneline paljundamine
Aedvormide seemneline paljundamine on odavam ja lihtsam kui vegetatiivne paljundamine. Samas on aedvormide seemnest paljundamine problemaatiline, kuna seemnest kasvatatud järglased ei ole alati emataimega sarnased, sest vabal tolmlemisel saadakse mitmesuguste pärilike omadustega seemneid. Osa taimi on emataime tunnustega, osa põhiliigi tunnustega, kuid on ka üleminekuvorme liigi ja aedvormi vahel. Rohkem saadakse emataime omadustega seemneid püramiid - ja keravormide ning punaselehiste vormide puhul. Kollast lehevärvust ja lõhislehelisust antakse järglastele edasi halvasti.
Alltoodud tabelis on esitatud seemnetest kasvatatavate aedvormide väljatuleku protsent:

AEDVORMI NIMETUS Tunnustega järglasi,%

Hariliku vahtra punaselehine vorm
(Acer platanoides f. schwedleri) 15 – 30

Mägivahtra punaselehine vorm
(Acer pseudoplatanus f. purpurascens) 25 – 30

Hariliku kukerpuu punaselehine vorm
(Berberis vulgaris f. atropurpurea) 80 – 100

Thunbergi kukerpuu punaselehine vorm
(Berberis thunbergii f. atropurpurea) 90 – 100

Musta leedri kollaselehine vorm
(Sambucus nigra f. aurea ) 5 – 25

Musta leedri lõhislehine vorm
(Sambucus nigra f. laciniata) 1 – 5

Purpurõunapuu tumepunaselehine vorm
(Malus x purpurea f. eleyi) 30 – 50

Hariliku sarapuu punaselehine vorm
(Corylus avellana f. fuscorubra) 60 – 70

Hariliku tamme püramiidvorm
(Qercus robur f. fastigiata) 15 – 20

Hariliku elupuu sammasjas vorm
(Thuja occidentalis f. fastigiata) 50 – 75
Saadud seemikud istutatakse puukooli (koolitatakse) kiirekasvuliste liikide korral 1 aasta pärast, aeglasekasvulistel liikidel 2 – 3 aastaselt. Kui seemikuid on välja tulnud rohkesti, siis üldjuhul neid enne koolitamist ei pikeerita.
3 Puittaimede vegetatiivne paljundamine
Teame juba, et vegetatiivne paljundamine kujutab endast emataimedelt võetud osadele ühel või teisel viisil juurte kasvatamist. Samuti teame, millistel juhtudel tuleb valida vegetatiivne paljundamine. Järgnevalt tutvume põhjalikumalt vegetatiivse paljundamise viisidega.
Vegetatiivse paljundamise viisidest kasutatakse kõige sagedamini haljaspistikutega ja pistokstega paljundamist ning pookimist. Vähem kasutatakse võrsikutega paljundamist, kuna see on suhteliselt väheproduktiivne. Võrsikutega paljundamine sobib, kui muud paljundusmeetodid ei anna tulemust.
Silmas peab pidama , et vegetatiivselt paljundatud taimedel on nõrgem juurekava, kuna neil puuduvad idujuurest arenenud pärisjuured; esinevad üksnes lisajuured . Samuti puudub neil juurekael ja võsumisvõime juurekaelast.
3.1. Lehtpuude ja -põõsaste paljundamine haljaspistikutega.
Lehtpuude (põõsaste) haljaspistikuks ehk suvepistikuks ehk virvespistikuks nimetatakse osaliselt puitunud võrse osa, millel on lehed. Haljaspistikud lõigatakse peamiselt suve algul (juuni, juuli algul) sama aasta intensiivselt kasvavatest või kasvu lõpetavatest võrsetest.
Täpne lõikamise aeg sõltub väga paljudest teguritest: vegetatsiooniperioodi algusest konkreetsel aastal, taime õitsemise ajast, võrse puitumise astmest , kasvu intensiivsusest. Seetõttu tuleb paljundatavate taimede emataimi pidevalt jälgida, et ei hilinetaks pistikute lõikamisega. Kuna oksad sisaldavad vähe varuaineid, tuleb neile tingimata mõni leht jätta, et fotosüntees toimiks. Haljaspistikutega paljundatakse peamiselt põõsaste sorte ning vähemal määral puid.
Ülaloleval joonisel on näha erinevaid haljaspistiku tüüpe.

3.1.1. Haljaspistikute istutamine .
Lõigatud pistikud istutatakse kastidesse või krunti , vahedega 2x4 … 4x6 cm. Kergemini juurduvaid kiirekasvulisi lehtpõõsapistikuid võib istutada kassetti , mille mõõt võiks olla 2x2 …. 3x3 cm, sügavusega 5 … 8 cm. Pistikud istutatakse 1,5 – 3 cm sügavusele. Haljaspistikute substraadiks ei sobi muld , kuna ta sisaldab väga palju haigustekitajaid ja seetõttu pistikud hävivad. Praktikas on kõige paremaks osutunud turba ja liiva segu vahekorras 1:0,5 kuni 1:3 (mahuosa). Liiv mida kasutatakse peab, olema sõmer ja puhas ega tohi sisaldada saviosakesi. Substraadikihi paksus peaks olema (4)7 … 10 cm; pealmiseks kihiks laotatakse 1…2 cm paksune puhta liiva kiht.
Kuigi juurdumata pistik ei vaja esialgu substraadist mingeid toitaineid (ta kasutab puidus olevaid varuaineid), peaks turvas , mida segus kasutatakse, olema neutraliseeritud ja keskmiselt väetatud, et juurte arenedes oleks võimalik kohe alustada ka mineraalset toitumist, mis tagab omakorda tõhusa fotosünteesi.
Kui haljaspistikud on õnnestunud teha varakult, võib nad pärast juurdumist veel samal suvel istutada kas kasvatuspeenrale või konteinerisse. Pistikud, millel juured moodustuvad alles sügiseks, on soovitatav jätta talvituma juurdumiskeskkonda ning välja istutada alles järgmisel kevadel. Suure tõenäosusega vajavad sellised pistikud talvekatet.
3.2. Lehtpuude ja –põõsaste paljundamine puitunud pistokstega ehk talipistikutega.
Pistokstega paljundatakse enamasti tugeva kasvulisi ilu- ja marja- põõsaid, mis annavad küllalt pikki üheaastasi võrseid. Pistoksad lõigatakse noortest hästi arenenud ja täielikult puitunud sirgetest ning tervetest võrsetest pärast lehtede langemist, mil võrsed on puhkeolekus - sügisel. On ka liike, millel juurduvad enne lehtede langemist lõigatud pistikud (nt punane sõstar). Sel juhul tuleb lehed ettevaatlikult eemaldada ning pistikud kohe pärast lõikamist ka istutada. Mõningaid liike saab paljundada edukalt ka juurepistikutega.
Talvel lõigata pistoksi ainult sula ilmaga. Kevadel mahlade liikumise ajal lõigatud oksad juurduvad halvasti.
Pistoksad lõigatakse enamasti 15 – 20 cm pikkused. Oksa pikkus sõltub ka paljundatavast liigist, aga ta ei tohiks olla lühem kui 10 cm (pigem pikem!) Liiga lühikesed oksad võivad kuivada. Paremad pistoksad saadakse võrse keskmisest osast. Võrse ladvaosa ei ole piisavalt puitunud ja alumisel jämedamal osal on vähe hästiarenenud pungi. Pistoksad lõigatakse kas noa või kääridega nii et ülemine lõige tehakse 0,5 cm ülemisest pungast kõrgemalt risti oksaga ja alumine lõige tehakse vahetult alumise punga alt 45 nurga all. Seejärel seotakse oksad ühtepidi kimpu ja etiketitakse.
Pistoksad istutatakse

kas sügisel, vahetult pärast nende lõikamist või
kevadel ületalve hoitud või talvel lõigatud pistoksi.

Vasakul: istutatud talipistik; paremal: kasvu alustanud juurepistik
Ületalve hoitakse pistoksi kas keldris liivas (temperatuur 0 kraadi) või väljas lume all.
Sügisel istutatud pistoksi tuleb varakevadel külmakerke suhtes kontrollida. Kui külmakerget esineb, siis tuleb üles kerkinud pistoksad tagasi vajutada ning nende ümbrus tihendada.
Pistoksad istutatakse enamuses kaldu, et oks jääks võimalikul palju õhurikkasse ja sooja mulda. Üle mullapinna jäetakse vaid üks pung ; mõnikord kaetakse aga pistokste ülemised otsad turbaga. Vajadusel peenraid kastetakse. Muld peaks olema kergema lõimisega, viljakas, hea struktuuriga et mullas oleks võimalikult soe ja piisavalt õhku. Pistoksi võib teha ka põhjaküttega lavadele. Sooja lavaga me ergutame juured ennem kasvama kui lehed. Avamaal saab pistokstega paljundada paju-, papli-, metsviinapuu-, sõstra - jt. liike.
3.3. Paljundamine pistvaiadega.
Pistvaiadega saab paljundada kergesti juurduvaid paju- ja papliliike. Pistvaiad lõigatakse vanematest okstest , mille läbimõõt on 5 – 8 cm ja pikkus 1 – 1,5 m. Vaiad istutatakse 30 – 50 cm sügavustesse aukudesse. Kuivamise vältimiseks kaetakse pistvaia ülemine ots (pooke)vaha või mõne muu haavahooldusainega. Pistvaiadega paljundamist võib teha ka otse püsivale kasvukohale.
Pistvaiade lõikamine toimub taimede puhkeperioodil. Sobivaks ajaks on hilissügis. Kui maa on sula, siis võib vaiad kohe ka ära istutada. Analoogselt pistokstega tuleb ka sügisel istutatud pistvaiad külmakerke suhtes kevadel üle kontrollida ning vajaduse korral vaiad tagasi vajutada. Kevadise istutamise puhul toimub vaiade ületalve hoidmine sarnaselt pistokste säilitamisega.
MÕTLEMISAINET:

Kuidas on võimalik, et äsjalõigatud haljaspistikud, millel pole juuri, ei närbu? Kuidas liigub neis vesi?

Miks kärbitakse haljaspistikule jäetavate lehtede pinda?

Miks jäetakse haljaspistikule lehed?

Kust võtab haljaspistik juurdumiseks vajaliku energia ning ained, millest juured moodustada?

Milline taime kude hoolitseb selle eest, et pistikul hakkaksid arenema juured ning algaks maapealsete osade kasv?
3.4. Paljundamine võrsikutega.
Võrsikuks nimetatakse emataimega ühenduses olevat juurdunud võrset, mis eraldatuna moodustab uue taime. Võrsikutega paljundatakse enamasti puukoolides ilu- ja viljapuid ning põõsaid, kui teised vegetatiivsed paljundamiseviisid ei anna tulemusi.
Võrsikute juurdumist kiirendavad võtted pidurdavad assimilaatide ja kasvuainete liikumist ja soodustavad nende kogunemist juurte tekke piirkonda. Põhiliseks juurdumist soodustavaks võtteks on koorevigastuste tekitamine (täkestamine) ülevalpool juurte moodustumise kohta.
3.4.1. Erinevaid võrsikutega paljundamise viise:
1) Paljundamine lookvõrsikutega:
Emapõõsa ümber kaevatakse kevadel 15 – 20cm sügavune kraavike. Eelmise aasta noored võrsed painutatakse maha, nii et nende keskosa ulatub kraavipõhja, kuhu see kinnitatakse konksu abil. Kraavike täidetakse mullaga. Võrse 10-15 cm tipp juhitakse üles (parempoolne joonis). Kui muldamiskohta on tekkinud juured, eemaldatakse noor taim emataimest. Juurdumine toimub üldjuhul 1 suve jooksul, kuid on ka aeglasemalt juurduvaid liike. Lookvõrsikuga paljundatakse tavaliselt marjapõõsaid ning mõningaid dekoratiivpõõsaid väikeses mahus . Üldlevinud on aga lookvõrsikuga paljundatakse vääntaimede paljundamisel (elulõngad). Et nende võrsed on pikad, painutatakse neid mulda mitmeid kordi („ussikujuliselt“) vt vasakpoolne joonis.
2) Paljundamine kuhjevõrsikutega:
Kuhjevõrsikutega paljundatakse habraste võrsetega põõsaid, mis ei kannata painutamist. Emapõõsas lõigatakse mullapinna lähedalt maha, siis ilmub sealt palju uusi võrseid. Kui võrsed on ca 15 cm pikkused, mullatakse need esimest korda poole pikkuse peale üles. Võrse kasvades muldamist korratakse 2 –3 korda, kuni mullavall on ca 30 cm kõrgune. Võrsed juurduvad 1 – 2 aasta jooksul. Sellise meetodiga paljundades võib emataimi panna ritta iga 40 – 50 cm tagant.
Kuhjevõrsikutega paljundatakse põhiliselt õunapuude kloonaluseid, aga on võimalik paljundada ka näiteks kännuvõsu andvaid pärnaliike (läänepärn).
3) Paljundamine horisontaalvõrsikutega
Seda paljundamisviisi kasutatakse peamiselt pikkade sirgete võrsetega liikide puhul, mis ei paljune muul moel. Horisontaalvõrsikute tegemiseks on mitmeid võtteid:

Rennvõrsikud: 1 aastased võrsed painutatakse kogu pikkuses mõne sentimeetri sügavusele mulda ning kinnitatakse ja kaetakse mullaga. Kui pungadest on tulnud uued tõusmed mullatakse kuni tipupungani. Seda toimingut korratakse 2 – 3 korda, kuni mullakuhik on 20 – 25 cm kõrgune. Nii paljundatakse näiteks elulõngasorte.
Horisontaalselt istutatud puude võrsikutega paljundamine:

Selleks kasutatakse puukoolist väljapraagitud istikuid. Taim istutatakse horisontaalselt 30 – 40 cm sügavusele nii, et võra jääb 10 cm sügavusele. Taim kaetakse mullaga ning järkjärgult mullatakse ka võraosa 30cm kõrguseks. Aasta kuni kahe pärast kaevatakse istikud lahti ja eraldatakse emataimest. Nii tasub paljundada näiteks pärnaliike ja –sorte.
4) Paljundamine juurevõsudega.
Juurevõsuks nimetatakse võrset, mis on tekkinud taimel allpool mullapinda oleval juurel asuvast lisapungast. Juurevõsu annavad näiteks hõbepappel, harilik lumimari, harilik sirel, läikiv hõbepuu, paljud enelad, äädikapuu jt. Palju juurevõsu tekib pärast juurte vigastamist näiteks mullaharimise käigus. Juurevõsud eraldatakse emataimest terava labidaga lüües – soovitavalt 1 aasta enne lõplikku väljakaevamist. Peab aga silmas pidama, et kuigi paljud liigid on suutelised andma juurevõsu, ei ole juurevõsuga paljundamine üldjuhul siiski otstarbekas. Seda tasub teha vaid juhul, kui teised meetodid ei anna tulemusi või on liiki (sorti) vaja paljundada väga väikeses mahus. Kindlasti aga sobib juurevõsudega paljundamine hõbehaava, äädikapuu ja läikiva hõbepuu paljundamiseks, aga ka astelpajude paljundamiseks. Ka sobib meetod näiteks omajuursete sordisirelite paljundamisel.
4. Mikropaljundus (meristeempaljundus)
Mikropaljundus tähendab, et taime varre- või juuretipu kasvukuhikust (meristeemkoest) lõigatud 1..2 raku paksusele lõigule luuakse laboritingimustes (katseklaasis) soodne keskkond, kus need rakud asuvad moodustama kõiki konkreetse taime organeid.
Mikropaljundus:

on kiire

tagab väga kõrge paljunduskoefitsiendi: üks noor meristeemtaim võimaldab aastas toota miljoneid uusi taimi

väike algmaterjali vajadus

järglased on sorditüüpilised, s.h. viirusvabad ja haigusvabad
Paljundamiseks vajalike tükikeste lõikamine toimub mikroskoobi all. Lõigatud tükikesed paigutatakse katseklaasidesse teatud kindla koostisega želeetaolisele toitesegule; toitesegu koostis on liigiti erinev, sisaldades ligikaudu 20 komponenti: nii makro- kui mikroelemente. Energiaallikaks on suhkur, kuna katseklaasitaimed ei sünteesi ise kuigi palju. Toitesegu sisaldab ka vitamiine ning kasvuhormoone; viimaste omastamist mõjutavad vitamiinid . Sageli lisatakse ka aminohappeid. Kasvuregulaatoritena kasutatakse tsütokiniine, auksiine ja giberrelliine. Auksiinid soodustavad juurte kasvamist, tsütokiniinid võrsete arengut ning giberrelliinid võimendavad tsütokiniinide mõju.. Kõiki 3 tüüpi kasvuregulaatoreid esineb looduses, kuid võimalik on kasutada ka sünteetilisi. Katseklaasid asetatakse neile soodsasse temperatuuri- ja valgusrežiimi, kus paari-kolme nädala jooksul moodustuvad juured ning fotosünteesivad rohelised taimeosad. Pärast seda võetakse taimed katseklaasidest välja ning istutatakse kohanemisperioodiks kasvuhoonesse (aklimatiseerumiskambrisse, kus on kõrge õhuniiskus ning tehakse taimede pealtpiserdamist). Kohanemisperiood on kriitiliseks etapiks noorte taimede elus. Kui see on edukalt läbitud, võib taimed istutada väliskeskkonda
Meristeemselt on paljundatud hapu- ja maguskirsipuud, õunapuualuseid, astelpaju, kännasmustikat, rododendroneid, mitmeid kase- ja haavasorte ning paljusid marja- ja lillekultuure ning köögiviljakultuure. Kasesortide paljundamine ongi õigupoolest võimalik vaid meristeemselt; kõik teised meetodid on väheproduktiivsed või siis ei anna üldse tulemust.
Iseseisvaks uurimiseks: Kus asuvad Eestis mikropaljunduslaborid? Milliseid teenuseid nad pakuvad?
5. Paljundamine pookimisega
Lihtsustatult kujutab pookimine endast sorditaime tükikese kasvama panekut sorditu, kuid üldjuhul sama liigi seemikalusele - st, et pookimisega paljundatud taim kasvab „laenatud juurtel“ ning mõnikord ka „laenatud tüvel“. Igakord aga ei õnnestu (või pole otstarbekas) seemneliselt saada isegi pookealust (näiteks, kui ka sorditaime põhiliik ei vilju või selle seeme ei idane); sel juhul võib ka alus olla paljundatud vegetatiivselt. Pookealuse ja pookoksa omavaheline ühendamine võib toimuda erinevatel viisidel , millest allpool. Pookimisega paljundatakse viljapuid ja ka ilupuude ja –põõsaste sorte ja vorme: püramiid- ja keravorme, lõhis-, kirju- ja punaselehelised ning täidisõielisi vorme, samuti roose, elulõngu ja sireleid.
Dekoratiivse vormi iseärasustest või taime kasvatamise otstarbest olenevalt poogitakse kas

juurekaelale (nt roose); juurekaelale poogitud taim ei aja kuigi palju metsikuid võrseid, mistõttu on hooldus lihtne
juurekaelast vedi kõrgemale ( viljapuud )
tüvele, maapinnast 1 - 2 m kõrgusele (rippoksaliste ja tüvik-keravormide puhul); sel juhul oleneb täiskasvanud taime kõrgus pookealuse kõrgusest ega muutu taime vananedes enam

Pookimisviisid võib jaotada kahte rühma:
1) silmastamine, mille puhul alusele poogitakse vaid üksainus pung koos kooretükikesega ja väikse puiduosaga (või ka ilma puiduosata);
2) oksastamine , mille puhul alusele poogitakse (1) 2 … 4 pungaga võrseosa.
Järgnevalt tutvustatakse erinevaid pookimisviise:
5.1. Silmastamine
Silmastamist teostatakse ajal, mil pookealuse koor on lahti ning paljundatava sordi emataime sama aasta võrsetele on arenenud uued pungad . Meie oludes on see juuli teine pool kuni augusti lõpuni. Siiski võib ka sellel perioodil esineda olukordi , kus koor on kinni - see on enamasti tingitud põuast või madalast temperatuurist.
Silmastamiseks lõigatakse vegetatiivpung, mis alustab kasvu järgmisel aastal; õiepungad silmastamiseks ei sobi. Silmastamiseks varutakse oksad varahommikul, sama aasta võrselt. Varutud okstelt eemaldatakse kõik lehed ja õied ; varre külge jäetakse vaid leherootsud . 10 – 12 päeva enne silmastamist eemaldatakse aluselt silmastuskoha lähedusest kõik oksad.
T – kujuline silmastamine :
Tööoperatsioonid on järgmised

Silma valimine ja lõikamine, suure silmakilbi korral ka puidu eraldamine;

T – lõike tegemine pehme kuiva lapiga puhastatud aluse tüvele või oksale;

koorehõlmade lahtilükkamine;

silma asetamine koorehõlmade alla;

T – lõikest üleulatuva silmakilbi äralõikamine;

Sidumine, sidumisel jäätakse pung vabaks et oleks võimalik kontrollida punga kasvamaminekut.
Silm, mida pookimiseks kasutatakse on ca. 3 cm pikkuse kilbiga; T lõige on mõnevõrra lühem. Kevadel lõigatakse alus poogitud silmast 0,3 cm võrra kõrgemalt tagasi. Suvel tuleb lõigata ära kõik metsikud võrsed.
Joonis: Silmastamine. a - puiduga silm; b - aluse koorde tehtud horisontaalne või veidi viltune põik- ja pikilõige ; c - koorehõlma alla asetatud silm; d - põiklõikest üleulatuv silmakilbi osa on kõrvaldatud.
5.2. Oksastamine.
„Oksastamise põhireegel“: pookoksal ei tohi olla alanud vegetatsioon , alusel aga peaksid mahlad liikuma. Pookoksa pungad peavad olema hästi arenenud.
ARUTLE :
1) Kas looduses esineb olukordi, et pookealusel on vegetatsioon alanud, aga taimel, millelt varutakse pookoksi veel mitte?
2) Kui sellist olukorda ei esine, siis kuidas toimida?
Oksastatakse peamiselt varakevadel avamaal ja talvel kasvuhoones.
Pookoksteks sobivad puitunud, hästi arenenud pungadega, peamiselt 1 – aastased võrsed. Pöögi, tamme, elupuu jt. liikide puhul kasutatakse erandina ka 2 – 3 aastasi oksi. Lehtpuude pookoksad varutakse hilissügisel või talvel, kuid kindlasti enne mahlade liikumise algust. Oksi säilitatakse jahedas keldris, väljas lumes või külmikus.
Pookimise ajal lõigatakse oksast sobiva pikkusega lõik; selle pikkus oleneb pookimise viisist ja poogitavast kultuurist, kuid enamasti on oksa pikkuseks 3 … 12 cm millel on 2 … 4 punga. Pookoksa alumise otsa lõikamiskuju oleneb pookimisviisist. Ülemine ots pookoksal lõigatakse risti või väikese kaldega pungast 0,5 cm kõrgemalt.
Alus, millele poogitakse, peab olema üldjuhul alustanud kasvu (mahlad peavad liikuma), samas ei tohi jääda pookimisega hiljaks. Pookimise, nagu ka silmastamise juures on oluline säilitada puhtus ja töö kiirus. Väga oluline on ka lõikamise ühtlus ja siledus, mitu korda lõiget parandada ei saa (järke ei tohi lõikepinnal olla).
Oksastamisviise on palju (vt allpool); üldjuhul oleneb viisi valik pookoksa ja pookealuse läbimõõtude suhtest .
5.2.1. Harilik ja vastaskeelne jätkamine
Nii harilikku kui vastaskeelset jätkamist saab kasutada siis, kui pookekomponendid on peaaegu ühejämedused, läbimõõduga 0,6 … 1,2 cm. Neid pookimisviise kasutades on kasvamaminek väga hea, sest kambiaalse kihi kokkupuutepind on võrdlemisi suur. Pookekomponendid kasvavad kiiresti kokku ja liide on tugev. Et komponente omavahel kindlamini fikseerida, tehakse nii pookoksa kui aluse kaldlõikepindadele veel sisselõiked ehk nn. keeled – sel juhul nimetame meetodit vastaskeelseks jätkamiseks. Pärast lõigete tegemist pööratakse noatera veidi, et lõhed jääks pisut avatuks.
A. B.
Joonis A. Harilik jätkamislõige: Joonis B. Vastaskeelne jätkamine:
a- pookoksal; b- pookealusel a- pookoks ; b- pookealus; c- pookoksa ja aluse keelekesed on kindlalt fikseeritud
Oksad surutakse vastastikku lõhedesse nii, et kaldlõiked pookekomponentide jämedusest olenevalt tervenisti või ühes servas ja otstes teineteist hästi kataksid. Seejärel seotakse lõige tugevasti kinni, nii et oks ei liiguks ja pungad jääksid vabaks. Sidumist alustatakse aluselt ja liigutakse ühtlase sammuga üles. Sidumine lõpetatakse kas uuesti alla tulles all või üleval pookoksal. Sidumiseks kasutatakse kas 0,7 cm laiust kileriba, isoleerpaela, spetsiaalset pooketeipi või pookekilet. Vastaskeelne jätkamine on üheks enamkasutatavaks pookimisviisiks.
5.2.2 Koore alla pookimine
Koore alla pookimist kasutatakse juhul, kui alus on pookoksast jämedam. Aluse läbimõõt võib olla 2 …10 cm. Koore alla pookimine toimub puude aktiivse kasvu algul, kui koor on puidust kergesti eraldatav.
Alus lõigatakse ülaltpoolt juurekaela kaldu maha (nt rooside pookimisel). Aluse kõrgemalt küljelt lõigatakse koor umbes 2 – 3 cm pikkuselt pikisuunas lõhki ja kooreservad eemaldatakse puiduosast.
Pookoksa alumise punga kohal tehakse vastasküljele 2 … 4 cm pikkune kaldlõige. Poogend lükatakse aluse lahtiste kooreservade vahele ja seotakse kinni (vt kõrvalolev joonis). Lõikepinnad kaetakse pookevahaga. Oluline on, et pookoksa ei lükataks liialt sügavale koorehõlmade vahele, pookoksa kambiumi serv peab jääma veidi üle aluse serva.
Koore alla poogitakse sageli ka vanemaid puid, kusjuures mahalõigatud tüve või oksa tüükale poogitakse mitu oksa. Allpool oleval pildil näha, kuidas umbes paari meetri kõrgusele hariliku pärna alusele on poogitud (koore alla) 2 lõhislehise pärna oksa.
Nii nagu jätkamine, on ka koore alla pookimine väga laialdaselt kasutatav pookimisviis. Meetodi valib üldjuhul pookija töö käigus, hinnates eelnevalt iga aluse ja pookoksa läbimõõtude suhet.
5.2.3. Külglõhesse pookimine.
Külglõhesse pookimine võimaldab samuti nagu koore alla pookiminegi kasutada pookekomponente, mis ei ole ühe jämedused. Erinevalt koore alla pookimisest aga ei pea alusel koor tingimata lahti olema; küll aga on oluline jälgida, et kambiumid satuksid vastastikku.
Ükskõik millist pookimistehnikat kasutatakse, tuleb arvestada järgmisi nõudeid:

alus peab pookoksaga biokeemiliselt sobima (st, olema üldjuhul samast liigist; siiski on ka erandeid , nagu nt hariliku sireli sortide pookimine ungari sirelile, musta aroonia pookimine pihlakale jt);
pookosa kambium peab pookimise käigus asetatama tihedasse kontakti aluse kambiumiga;
pookoksi tuleb varuda sobival aastaajal (pookoksa pungad peavad olema pookimise ajal puhkeolekus ning pung peab olema hästi arenenud); alusel peab olema alanud vegetatsioon;
kohe peale pookimist tuleb haavad hermeetiliselt sulgeda et vältida liigset aurumist ja haigustekitajate sattumist taime;
pookimisnuga peab olema terav ; lõiked tuleb teha nuga pikisuunas libistades, mitte seda puidu sisse surudes

5.3. Okaspuude pookimine
Nii nagu lehtpuude puhul, peab ka okaspuude pookimisaja valikul jälgima, et pookoks oleks puhkeolekus, kuid alusel oleks märgata pungade paisumist . Selleks varutakse pookoksad emataime sügav- või sundpuhkuse ajal ning säilitatakse lume all. Pookealusteks kasutatakse 2 …4 aastaseid, heas kasvujõus aluseid, mille tüvekese läbimõõt on 0,5 … 1 cm. Okaspuude enim levinud pookimisviisideks on

säsi-kambiumile meetod

pookimine ladvalõhesse
5.3.1. Pookimisviis “säsi kambiumile”
Selliselt poogitakse eelkõige kuuske , kuid ka mändi, ebatsuugat, nulgu ja lehist. Alustena kasutatakse 2 – 4 aastasi taimi. Pookoks võetakse tugevakasvulistel taimedel üheaastase oksa võrsetipust, nõrgakasvulistel 2 aastase oksa võrsetipust. Pookoks peab olema 7 … 10 cm pikkune. Lõigete tegemise piirkonnast eemaldatakse nii alusel kui pookoksal kõik okkad; vaid 2 … 3 cm pookoksa tipuosale jäetakse okkad (mändide puhul 10 … 12 okkakimpu).
Pookoksale tehakse 5 cm pikkune lõige selliselt, et see läbib säsi. Alusel peab olema lõige sama pikk ning see peab kulgema kambiumikihis
(vt joonis). Alusele tehtava lõike õigsust näitab
puhas-läikiv-valge pind.
Kui lõike toon on rohekas , näitab see, et lõige on
madal ning kulgeb koore sees; matt valge
lõikepind näitab, et lõige on liiga sügav - läbib puitu.
Kõik toimingud peavad olema tehtud kiirelt ja täpselt, et lõikepindadele ei tekiks vaiku , mis takistab kasvamaminekut.
Alusel kärbitakse külgoksi. Pärast pookoksa kasvamaminekut lõigatakse aluse latv maha. Ülejäänud oksad eemaldatakse aluselt 2 aasta jooksul.
5.3.2. Pookimine ladvalõhesse
Ladvalõhesse pookimine sobib väga hästi männi, aga ka lehise ja ebatsuuga sortide pookimiseks. Soovitatav on, et alus ja pookoks oleksid võimalikult ühesuguste läbimõõtudega.
Pookimisel lõigatakse alusel võrse tipp koos pungaga 1 … 1,5 cm pikkuselt ära ning võrselt kõrvaldatakse okkad 4 … 5 cm ulatuses. Kärbitud latv lõhestatakse. Pookoksaks kasutatakse 5 …7 cm pikkust viimase aasta võrset, mille alumiselt osalt okkad kõrvaldatakse, Punga alla jäetakse 7 … 12 okkakimpu. Poogendi alumine ots lõigatakse kiilukujuliselt, asetatakse ladvalõhesse ja seotakse kinni. Kehtib sama reegel, mis teistegi pookimisviiside puhul: pookoksad olgu puhkeolekus, aluse pung aga peaks olema liikunud.
Harjutused:

Joonista allolevale väljale mõistekaart (skeem) erinevate paljundamisviiside kohta.

Loetle paljundusviisi valiku kriteeriume ( teisisõnu , mille põhjal tuleks valida paljundusviis?)

Millises fenoloogilises faasis peaksid pookimise ajal olema

pookealus

pookoks?
Kuidas sellist olukorda saavutada?
PALJUNDUSVIISID:
15

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 27 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-09-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

27 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

reelikamehine Õppematerjali autor

pookoks paljundamine pistik pung oksad pookimise haljaspistik pookimine emataime istikud pistikud vaiad

Sarnased õppematerjalid

107

pdf

Taimede paljundamine 2016

9. Klaaskatted 10. kastmisvann 27.04.2016 Marje Kask 4 Paljundamiseks vajalikud vahendid 2 27.04.2016 Marje Kask 5 Paljundamiseks vajalikud vahendid 3 27.04.2016 Marje Kask 6 Pookimisvahenid 27.04.2016 Marje Kask 7 Paljundamiseks vajalikud vahendid 4 27.04.2016 Marje Kask 8 Paljundamise viisid Seemneline ehk generatiivne paljundamine Vegetatiivne paljundamine · Võrsikutega · Juurevõsudega · Tütartaimedega · Pistokstega · Haljaspistikutega · Juurepistikutega · Jagamisega

Bioloogia

docx

Pookimine, silmastamine, oksastamine

Pookimine Pookimise (vääristamise) all mõistetakse pookimisajale ja –viisilevastavate lõigete tegemist poogendile ja pookealusele ning nende omavahelist kokkusobitamist ja ühendamist. Bioloogilisest seisukohast on pookimine kahe taime looduslike omaduste vegetatiivne ühendamine. Mõnikord ühendatakse rohkem kui kahe taime looduslikud omadused. Pookimisega paljundatakse viljapuid ja ka ilupuude ja –põõsaste sorte ja vorme nii näiteks püramiid- ja keravorme, lõhis-, kirju- ja punaselehelised ning täidisõielisi vorme, samuti roose, elulõngu ja sireleid. Pookimist teostatakse juhul kui: a. on tarvis säilitada klooni mida teiste meetoditega paljundada ei saa b. poogitud isendid on elujõulisemad c. sorti vaja kiiresti paljundada d. kiirendada taime kasvu ja seemnete valmimist e. vanade puude noorendamisel f. taimede kahjustatud osade taastamisel g. külmakindluse tõstmiseks (roosid, pöögi punaseleheline vorm –h pöök, ameer

Taimekasvatus

docx

Puuviljandus

Puuviljanidus e. Pomoloogia melon maasikas rabarber kasvatatakse üheaastane mitmeaastane mitmeaastane süüakse vili vili lehevars Puu- või köögivili köögivili puuvili köögivili Puuviljakultuuride liigitamine · Kasvukoha · Eluvormi · Viljaehituse ja kasutamise alusel Viljelemiskoha alusel: · Arktilised kultuurid- vajavad pikka päeva ja jahedat suve.(soomurakas) · Parasvöötme kultuurid- vajavad normaalseks arenguks teatud aja vältel talvist jahedust(õunapuud, virsikud, viinamarjad) · Lähistroopilised kultuurid- taluvad lühikest nõrgemat külma 0 kraadi ligidal(kõik sitrulised) · Tropilised kultuurid- vajavad pidevalt sooja (ananass, banaan) Eluvormi alused: · Põõsad- sõstrad · Puud- õunapuud, pirnipuud · Poolpõõsad · Kääbuspõõsad-jõhvikas, mustikas

Aiandus

pdf

Ilutaimede hooldusjuhend

Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Helen Kikkamägi Ilutaimede hooldusjuhend Juhendaja : Ele Vool Tartu 2012 1 Sisukord Sisukord Sisukord ............................................................................................................................................... 2 Põõsad .................................................................................................................................................. 4 Berberis vulgaris ........................................................................................................................ 4 Harilik kukerpuu ................................................................................................................4 Caragana arborencens ................................................................................................................ 4 Suur läätspu

Ilutaimede kasutamine

pptx

Juhend sireli paljundamisest pookimise teel

Juhend sireli paljundamisest pookimise teel Merlin-Hans Hiiekivi Pookimist teostatakse juhul kui: a. vaja säilitada klooni mida muul moel paljundada ei saa b. poogitud isendid on elujõulisemad c. sorti vaja kiiresti paljundada d. kiirendada taime kasvu ja seemnete valmimist e. vanade puude noorendamisel f. taimede kahjustatud osade taastamisel g. külmakindluse tõstmiseks ja haiguskindluse tõstmiseks · Alusteks kasutatakse 24 aastasi koolitatud seemikuid/pistoksi ja haljaspistikuid · Dekoratiivse vormi iseärasustest või taime kasvatamise otstarbest olenevalt poogitakse juurekaelale, juurekaelast veidi kõrgemale ning rippoksaliste ja keravormide puhul tüvele, maapinnast 1-2 m. kõrgusele · Tavaliselt poogitakse harilikule-või ungari sirelile Nõudeid, mida pookides arvestada · alus peab poogendiga biokeemiliselt sobima, · poogendi kambium peab olema tihedas kontaktis aluse kambiumiga, · pookoksi tuleb varuda sobival aastaajal. · Poogendi

Bioloogia

126

docx

Puittaimede hooldusjuhend

Eesti Maaülikool Puittaimede hooldusjuhend Põllumajandus- ja keskkonnainstituut KJ-1 Koostaja: Andi Järvsoo Juhendaja: Ele Vool Tartu 2016 Sisukord Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa.................................................................................6 1. Amelanchier - perekond Toompihlakas............................................................................................6 1.1.Hooldus.......................................................................................................................................6 1.2.Paljundamine..............................................................................................................................7 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu...............................................................

Põllumajandus

154

ppt

Roos avamaal ja katmikalal

Roos avamaal ja katmikalal Ülevaade Eesti roosikasvatusest • Lõikerooside pioneer Johannes Liivet Vasalemmas • Esimese Eesti Vabariigi ajal aiahuviliste meeliskohaks Toila-Oru lossi rosaarium. Roosid L.Späthi roosikoolist Berliini lähedalt. Hävis 1941 • !930 rajati Kadrioru lossi taha Alar Kotli kavandatud suletud rosaarium • Peale teist MS hakati ulatuslikult kasvatama Lätist sissetoodud peenra- ja lõikeroose • 1960-1970 rajati A.Puki, A.Niine ja V.Veski eestvedamisel TBA inglise stiilis rosaarium, mille baasil on tehtud hulgaliselt teaduslikke töid. (V. Rumberg – rooside haigused ja haiguskindlus). • Alates 1970-ndatest tekkis suur nõudlus lõikerooside järele • Rajati mitmeid lõikerooside tootmiseks erinevaid aiandeid: ETKVL Agro aiandid, Tallinna aiandussovhoos, Pirita aiandussovhoos, Luunja aiand jne • Pirita lillepaviljonis rosaarium 200 sordiga • Esimese kodurosaariumi rajas 1970 E.Kaarep, kus

Bioloogia

doc

Mustikate kasvatamine

Antud töö teemaks valisin mustikate kultuuri kuna olen juba pikemat aega planeerinud selle taime kohta rohkem infot koguda ja ka võib-olla tulevikus selle kultuuri kasvatamisega algust teha. Töös tutvustan erinevate mustikataimede sorte, mida soovitatakse Eestis kasvata. Samuti saab ülevaate taime kasvutingimuste kohta. Ülevaade antakse ka mustikataime istutamisest ja hooldamise võtetest ja tingimustest. Eraldi peatükis tutvustatakse mustikataime paljundamise võimalusi. 2 Marja- ja puuviljakultuuride kasvatamine Maailmas kasvab looduslikult mitusada mustikaliiki, kuid vaid üksikud neist sobivad kultuuristamiseks. Eesti metsades kasvav harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) ja sinikas (Vaccinium uliginosum) ei sobi istandikesse, sest nad on kohanenud poolvarjulise kasvukohaga ega talu eredat päikesevalgust lagedal põllul.

Põllumajandus

Rohkem sarnaseid