Paljundamine vrsikutega *emataime kljes juurduma pandud vrsed vi oksad *saab paljundada lisajuuri moodustatavaid taimi. VRSIKUTEGA PALJUNDAMISE EELIS *Kogy aeg toimub orgaaniline ja mineraalne toitumine *Vrse kasvab ja kogunevad toitained *See soodustab lisajuurte tekkimist Tekivad vrsikud looduslikult *saab paljundada mningaid okaspuid *unapuude kloonalused KUHJEVRSIKUD *Mulla kuhjamisega emataime mber *juurdunud vrsikud eraldatatkse emataimedest ja kasutatakse iseseisva taimena (vajab vheksitd) RENNVRSIKUD *emataime 1aastane oks painutatakse maapinnale vi emataimed istutatakse juba viltuses asendis kraavi 1meetriste vahedega.*Emataime oksad kinnitatakse konksudega vi meaetakse ladvaosa mulla alla. PISTIKUD: *on emataimedest eraldatud osad,millel pole mnd vegetatiivelundit (juurt vi pungi) *puuduvad elundid taastuvad arenevatest lisajuurtest vi lisapungadest.
Narmasjuurtega taime jagamine- Kaevatakse terve taim või osa taimest labidaga / aiahargiga välja. Pinnas juure ümbert kas maha raputada või pesta. Lõhestage mullapall kahe aiahargi abil kaheks. Hoida alles ainult noored elujõulised taime osad, vanad ja kõdunenud minema vistata, et vältida haiguste ja kahjurite levikut. Istutada ümber nii, et juured jääksid vahetult mullapinna alla. Juurevõsudega taime jagamine Juurevõsu võib enne üleskaevamist emataime küljest labidaga lahti lüüa, et see moodustaks omaette juured ning alles mõne aja pärast üles kaevata ja ümber istutada. Arvestama peab sellega, et iga juurejupp, mis jääb mulda võib anda uusi taimi.(piparmünt) Risosoomidega püsikute jagamine Kaevata aiahargiga üles, puhastage muld ümbert ära. Tükeldage risoom nii, et igale eraldi juureosale jääks alles juurmiste lehtede kimp ja tükike risoomi. Õisikuvarrega taimeosad visake minema, annavad harva uusi taimi. Kasutatakse
Vegetatiivne paljunemine on paljunemisviis, kus uued taimed arenevad emataime juurest, varrest või lehest. See on üks mittesugulise paljunemise viise, kuna uus taim pärib ainult ühe emataime tunnused. Vegetatiivsel paljunemisel annab emastaim järglastele edasi oma sordi tunnused. Vegetatiivselt paljunevad taimed hakkavad rutem õitsema ja viljuma, kui seemnetega paljunevad taimed. Paljuneda saab juurevõsudega, risoomiga, sibulatega, võsunditega, lehtedega jms. Juurevõsudega paljunevad näiteks: põldohakas, lepp, haab, ploomipuu, vaarikas. Risoomiga paljunevad näiteks naat, maikelluke, orashein ja kõrvenõges. Sibulatega
mittesugulisel teel. Paljunemine oluline eelkõige liigi ja selle populatsioonide säilimise seisukohalt. · Sugulisel paljunemisel järglased kannavad edasi mõlema vanema geneetilisi omadusi, seepärast järglased ei ole 100 % identsed. · Mittesugulisel paljunemisel (vegetatiivselt, eostega, jagunemisel) lühikese aja jooksul saadakse vanematega geneetiliselt sarnane arvukas järglaskond. Järglased kannavad edasi ühe vanema (emataime) geneetilisi omadusi. · Paljundamine - taimede paljunemine inimtegevuse sekkumisel. · Puukool on maa-ala, kus kasvatatakse puude ja põõsaste istikuid. 27.04.2016 Marje Kask 2 Paljundamiseks kasutatavad taimeosad 27.04.2016 Marje Kask 3 Paljundamiseks vajalikud vahendid 1. Katteloor 2. Sõel 3. Kastekann
23) Munarakk e ovotsüüt- emassugurakk 24) Ovogenees- munarakkude areng 25) Ovulatsioon- küpse munaraku vallandumine munasarjast. 2. SELGITA 1) Miks paljundatakse kultuurtaimi üksnes vegetatiivselt? - Vegetatiivne paljunemine võimaldab suhteliselt lühikese aja jooksul saada arvuka geneetiliselt ühtliku järglaskonna. 2) Miks on järglased vegetatiivse paljunemise puhul sarnased oma vanematega? - Vegetatiivne paljunemine on paljunemisviis, kus uued taimed arenevad emataime juurest, varrest või lehest. See on üks mittesugulise paljunemise viise, kuna uus taim pärib ainult ühe emataime tunnused. Vegetatiivsel paljunemisel annab emastaim järglastele edasi oma sordi tunnused. Vegetatiivselt paljunevad taimed hakkavad rutem õitsema ja viljuma, kui seemnetega paljunevad taimed. Paljuneda saab juurevõsudega, risoomiga, sibulatega, võsunditega, lehtedega jms. 3) Miks eelneb igale mitoosile DNA replikatsioon?
Vilja areng ja valmimine · Kasvavat ja arenevat vilja nimetatakse viljahakatiseks · Viljahakatised kasvavad ning hakkavad seejärel valmima · Vilju on kahte sorti: lihakviljadeks ja kuivviljadeks · Kuivviljadest kasvatatakse kultuuris teravilju, pähkleid, seemneid jne · Lihakviljad kannavad puuvilju ja marju Viljade levik · Jagunevad avaviljadeks ja sulgviljadeks · Valminud avavili avaneb ja pillab seemned laiali · Sulgvili jääb vilja seemne ümber ning vili kukub emataime lähedusse · Vilja arenguks on vaja vajalikke toitaineid, valgust ja ruumi Kasutatud kirjandus · https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95is · https://et.wikipedia.org/wiki/Vili · http://g3.nh.ee/images/pix/file25798127_69cd44ab752118d606.jpg · https://i1.hippopx.com/photos/850/13/277/flower-bee-blossom-bloom-preview.jpg · https://2.bp.blogspot.com/-fvMoxASV04U/V5EYhJj-- nI/AAAAAAAACTQ/26v-eX77Rl8rfLBtlflBTARNu1Dptn30gCEw/s1600/WP_20160526_11_25 _31_Pro-1.jpg · http://static2.nagi
Kuna ta kasvab looduslikult varjukate metsade all, siis sobib talle iluaiaski otsese päikesevalguse eest varjatud koht. Teiseks peab arvestama, et ilusasti kasvab koldnõges vaid viljakal mullal, igasugusele kehvale maale pole mõtet teda külvata. Kui aga talle oma uus elupaik meeldib, siis pole teil temaga enam muret. Kui koldnõgesed juulikuus oma õitsemise lõpetavad, siis ilmuvad maadligi kasvavad roomavad varred. Need katavad varsti üpris suure ala emataime ümber ja sobivatel tingimustel juurduvad. Nii võimegi saada endale ilusa tumerohelise pehme vaiba. Seega ei ole koldnõges väärtuslik ilutaim vaid õitsemise ajal, vaid ka pärast seda. Ilu pole aga ainus, mis koldnõgesel pakkuda on. Õite kaunis ergas värvus on tegelikult mõeldud ikkagi tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks. Viimseid kostitatakse mesimagusa nektariga. Koldnõgese õis on nii kavalalt ehitatud, et keegi ei saa nektarit ilma lillele kasu toomata
PUITTAIMEDE PALJUNDAMINE 1. Paljundusviisid ja paljundusviisi valiku kriteeriumid Võimalikeks paljundusviisideks on 1) seemneline paljundamine 2) vegetatiivne paljundamine emataime jagamine võrsikutega paljundamine pistikutega paljundamine paljundamine pookimisega 3) mikropaljundus Oma olemuselt on vegetatiivne paljundamine olemasoleva taime osadele ühel või teisel viisil juurte „tekitamine“. Seetõttu kujutab taime vegetatiivselt paljundatud järglaskond endast ühte ja sedasama taime. Ühe ja sama taime vegetatiivselt paljundatud järglaskonda nimetatakse klooniks. Kui võimalik, siis tuleks eelistada seemnelist paljundamist, kuna
Veesisalduse järgi jaotatakse viljad kuivviljadeks ja lihakviljadeks. Kuivviljadel veesisaldus vilja valmides väheneb, lihakviljadel suureneb. Kui viljas olevad seemned on valmis, siis avanevad paljude taimede viljad ning seemned kukuvad välja (avanevad viljad). Enamikul taimedest jäävad viljad siiski suletuks. Seemned jäävad vilja sisse, ega vabane sealt enne, kui vili laguneb. Seemned peavad levima, sest kui kõik taimed jääksid emataime lähedale, siis tekiks nende vahel tihe konkurents ja kõigile ei jätkuks kasvuks ruumi, valgust ja toitaineid. Aga, et seda ei juhtuks, on taimedel välja kujunenud mitmesugused moodused viljade ja seemnete levitamiseks.
Seemne Eos Suur Väike Niiske Kuiv Viljastatud Viljastamata Diploidne Haploidne Varuained Varuineteta 21. Mida kujutab endast regenereerumisvõime? Taime vegetatiivsetes rakkudes on olemas kogu geneetiline info, mille abil saab taime vegetatiivset osast taastoota terve uue taime, mis on emataime kloon 22. Millel põhineb taimede eoseline paljunemine? Sporangiumites valmivad haploidsed eosed mis vabanedes kantakse tuulega edasi. Sobivale kasvukohale jõudes hakkab eos idanema ning areneb eelleheks, mille pinnal toimub viljastumine ja hakkab kasvama uus diploidne sporofüüt 23. Kas sõnajala sporofüüt on haploidne või diploidne? Diploidne 24. Missugused on kõige sagedamini kasutatavad vegetatiivse paljundamise viisid põllumajanduses ja dekoratiivaianduses?
mugulad) abil. Organismi paljundamist vegetatiivorganite abil nimetatakse ka kloonimiseks. Jagamise teel paljundamine on kõige vanem vegetatiivse paljundamise viis. Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli. Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva. Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit. VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE Võsundid on pikkade sõlmevahedega varred, mille sõlmedel või tipus arenevad lisajuurestikuga tütartaimed. Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale. Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid.
pookimisega · Seepärast paljundatakse pookealuseid seemnetega. · Pookealust hinnatakse juurekaela läbimõõdu jargi (vähemalt 6-10mm). · Poogitud puud on kindlasti õrnemad kui nende maapinnal kasvavad sõbrad. · Tüvele poogitud võrad on õrnemad tuule sasimise suhtes kui maapinna lähedale poogitud taimed. · Et taim saaks kindlalt juurduda, tuleb ta juurdumise lõpuni 2+kepiga toestada(2-3 aastaks). Vegetatiivselt paljundatud sirelid: Säilitavad hästi emataime omadusi Har. sireli juurevõsundid moodustavad tugevaid võsundeid Ei ole esimestel kasvuaastatel talvekindlad Neile poogitud sorte ei või kasutada veget. paljundamiseks look- ja rennvõrsikutega Kasutatud kirjandus 1)Sirelid, Vladimir Kalva, (1988) Tallinn. Valgus. lk 175 2)Puittaimede pookimine ehk vääristamime. ·) http:// www.karner.ee/puittaimede-pookimine-ehk -vaaristamine-2 / 3) Calmia: Hariliku sireli pookimisest. http://www.calmia.ee/Taimed/Sirel/vulgaris. Lõpp
oktoploidsed (8 komplekti ehk 56 kromosoomiga) või dekaploidsed (10 komplekti ehk 70 kromosoomiga). Üldreeglina on need liigid, millel rohkem kromosoome, vastupidavamad ning kasvatavad suuremad taimed suuremate marjadega. Maasika lehed on kolmetised ja pikkade, kuni 10 cm pikkuste lehevartega. Võsud on roomavad ja vastu maapinda puutudes juurduvad kergesti. Niimoodi ongi neid suhteliselt kerge paljundada: võsu juurdumise kohale kasvab tütartaim ning kui emataime ja tütartaime vaheline võsu läbi lõigata, saab tütartaime ümber istutada. Juurestik on narmaline ja ulatub kuni 25 cm sügavusele. Õielehed on valged, vahel ka kollakad. Õies on palju tolmukaid ja emakaid. Õisi tolmeldavad putukad. Maasikad õitsevad Eestis mai lõpust juuli alguseni. 10 Ka maasika (välja arvatud muuluka) vilja nimetatakse maasikaks. Maasikas ei ole mari, vaid koguvili, mis koosneb mahlasest õiepõhjast ja sellele kinnitunud pähklikestest,
koguneb, toimub ainult valge. Hingamine toimub nii valges kui pimedas, orgaaniliste ainete lagunemine, eraldub süsihappegaas, energia vabaneb, hapnik neeldub. Vars kui keskne taime organ Varre ülesanded: 1. seob taimeosad tervikuks 2. tõstab taime päikese poole 3. vee ja mineraalainete liikumine 4. orgaaniliste ainete liikumine Kuidas õistaimed paljunevad? Vegetatiivsel paljunemisel arenevad uued taimed emataime kasvuorganitest juurest, varrest või lehest, võsundist, mugulast, sibulast, juurvõsundist. Sugulisel paljunemisel hakkavad uued taimed kasvama seemnest. Õied jagunevad: 1. mõlemasugulised õied (on nii tolmukad kui ka emakas) 2. ühesugulised e. lahksugulised (on kas ainult emakas või ainult tolmukad). Ühesugulised õied jagunevad: 1. ühekojalised (samal taimel paiknevad nii tomukat kui emakat sisaldavad õied) 2
mugulad) abil. Organismi paljundamist vegetatiivorganite abil nimetatakse ka kloonimiseks. JAGAMISEGA PALJUNDAMINE. · Jagamise teel paljundamine on kõige vanem vegetatiivse paljundamise viis. · Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli. · Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva. · Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit. VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE · Võsunditega võib paljundada kevadest kuni septembrini. · Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale. VÕRSIKUTEGA PALJUNDAMINE. · Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. · Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE · Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Sõltuvalt organist, millest pistik valmistatakse,
Talvitumiseks tuleb nad tõsta jällegi soojemasse kohta. Ka järgmisel aastal tuleb nad suve 7 alguses tuua uuesti kasvuhoonesse ning väetada vastavalt vajadusele 2-3 korda. Alles sügisel on uus põlvkond taimi istutamiseks valmis. Kultuurmustika paljundamine lookvõrsetega Mõnevõrra lihtsam on paljundamine lookvõrsikutega. Selleks kaevatakse emataime ümber 15-20cm kraavike. Enne pungade puhkemist painutatakse maha eelmisel aastal kasvanud harunemata oksad, nii et nende keskosa ulatuks vao põhja, kuhu see kinnitatakse konksukesega. Oksa 10-15 cm pikkune tipp suunatakse mullast välja. Vagu täidetakse koheva mullaga. Enamasti on teise aasta sügiseks moodustunud piisavalt juuri, et võrsik emataimest eraldada ja püsivale kasvukohale istutada. Positiivne on, et mustikapeenar ei vaja palju hoolt, ainult 1-2 korda aastas rohimist. Jälgida
Kui taimed on istutatud kevadel, siis taimede paremaks juurdumiseks tuleb tekkivad õiepungad eemaldada, et tekiksid sügisesed pungad, mis kindlustavad järgmise aasta hea saagi. · Kasvuperioodil vajadusel kasta ja mõõdukalt väetada · Pidev umbrohu hävitamine. · Kasvuperioodil maasikatele tekkinud võsundid koos tütartaimedega tuleb ära lõigata, sest need kurnavad taimi. Kui aga on soov tütartaimedest uusi istikuid kasvatada, on vaja need emataime küljest lihtsalt lahti lõigata. See soodustab õiepungade teket, mis omakorda parandab talvekindlust ja tõstab saaki. · Peale saagi koristamist võib maasikalehed maha niita, et vältida haigusi. Seda tuleb teha üsna varakult, et jõuaks kasvada uued lehed mis kaitsevad taime talvel. Lehtede mahapügamise osas on palju vastakaid arvamusi ja maasikakasvataja peab ise otsustama mis on parim. Sügisel võib ka lihtsalt koltunud ja haigestunud lehed maha lõigata
suuremad taimed. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 2-3 korda vastavalt nende kasvule. Alates juuli algusest enam ei väetata, et võrsed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks. Paljundusviisid Paljundamine haljaspistikutega – kasutatakse paljundusmaterjalina poolpuitunud lehtedega võrseosi. Lookvõrsetega paljundamine – kaevatakse emataime ümber kraavike ning enne pungade puhkemist painutatakse eelmise aastal kasvanud harunemata oksad. Mikropaljundus – kõige kallim paljundusviis ning seda tehakse spetsiaalsetes laboratooriumides. Generatiivne paljundamine – kasutatakse eelkõige sordiaretustöödes, kuna see ei anna tootmisistanduse tarbeks ühtlaste omadustega istikuid. Kahjustused Haigused Võrsevähk Hahkhallitus Seenhaigused Haiguste tõrje
akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja. Triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud. 2.4 Taime paljundamine Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime (tupsu) ja istutada eraldi potti. Seda ei pea tegema, kuna tütartaimed ei kurna emataime. Kui tups ei ole juuri kasvatanud, võib hoida mõnda aega veeklaasis enne istutamist. Samuti saab paljundada jagamise teel. 2.5 Kahjurid ja haigused Kedriklestad. Üldiselt ei esine haigusi. 3. KUUKING 3.1 Üldiseloomustus Levila ulatub Kagu-Aasiast troopilise Põhja-Austraaliani. Perekonna nimi tuleb kreeka keelest: phalaina - ööliblikas ja opsis- sarnane. Orhideena kuulub epifüütide hulka kasvades teiste taimede peal ilma toitaineid ammutamata
Töö kolmandas osas uuritakse köögiviljade vegetatiivse paljundamise võimalusi ning neljandas osas hinnatakse paljundamise eeliseid ja puudusi SWOT analüüsi meetodil 3 1. LOODUSLIK PALJUNEMINE Looduses paljunevad taimed enamasti seemnete ja maasiseste juurevõsundite või ka pikkade võrsikute abil. Seemneid annavad taimed enamasti üks kord aastas, kui seemned on valminud, vabanevad need emataime küljest viisil, mis peaks võimaldama neil leida idanemiseks ja kasvamiseks sobiva koha. Looduslikult seemnetega paljunemisel ei saa aga kunagi olla kindel, et noored taimed tulevad vanemate sarnased. (Bradley, 2008:10-11) Vastupidiselt seemnetega paljunemisele saadakse vegetatiivsel paljunemisel vanematega identsed taimed. Seemned võivad mullas olla pikki aastaid puhkeseisundis ning hakata idanema alles aastate pärast
uueneb ka vegetatiivselt. Kännuvõsu tekib peamiselt juurekaelast ning see võime püsib soodsates tingimustes kuni 100 aastani, kuid koos vananemisega väheneb ka pidevalt moodustuvate võrsete arv uinuvate pungade suremise tõttu. Kännuvõsu ei teki aga kohe pärast raiet, vaid alles 4-5 aasta pärast. Juurekaelast tekkinud kännuvõsul moodustub harilikult lisajuurte süsteem, mistõttu kännuvõsul esineb kaks kõrguse juurdekasvu maksimumi: üks 2-3 aasta vanuselt, mis toitub emataime juurte arvelt, teine 10-15 aasta vanuselt. Edukalt võib paljundada ka noorte puuokste (kuni 5 aastaste) haljaspistikutest, mis on ennem töödeldud kasvuainega (heteroanksiiniga). Vegatatiivselt tekkinud puistu on aga märksa madalakasvulisem ja lühiealisem kui seemnest tekkinud puistu. Harilik tamm on valgusnõudlik. Eriti tundlik on ta ülavarju suhtes, sest ladvaosas asuvad valguslehed. Esimestel aastatel talub ka varju, kuid juba 5. aastal muutub valgusnõudlikuks
istikutekooli kevadel varakult. Taimede reavahedeks jäetakse 90-100 cm. Ridadesse istutatakse taimed 30-35 cm vahekaugustega. Teine variant on see, et seemned võib külvata ka otse puukooli istikute osakonda. Siis eavahed jäetakse laiemad, 85-100 cm ja muld peab olema väga hea. Järgneval suvel taimed silmastatakse. (Kiislar 1969) Juurevõsudest paljundamine Paljundamiseks mõeldud juurevõsud tuleb sügisel või kevadel ettevaatlikult terava labidaga emataime küljest välja kaevata, nii et emataime juurestik ei saaks viga. Sügisel väljakaevatud juurevõsud säilitatakse talvel muldkraavis ja istutatakse kasvukohale kevadel esimesel võimalusel. Väiksemad istutatakse peenrale 20 cm vahedega ritta ja sügavamale kui nad enne kasvasid. Ridade 27 vahe peaks olema 60-70 cm. Pärats istutamist kärbitakse maapealne osa 20-30 cm kõrguselt nii, et
Tähtis on ka levila laiendamise funktsioon seemnete ja viljade kauglevi teel. Kõiki taimeosi, millest võib areneda uus taim, nimetatakse levisteks ehk diaspoorideks. Nendeks võivad olla seemned, viljad, vilikonnad, harvem taime suuremad osad koos viljadega, samuti taime vegetatiivsed osad koos pungadega. Diaspooride levimisviisidest tuleks nimetada eelkõige järgmisi: 1) autohooria ehk iselevi, kohastumused diaspooride levitamiseks viljumiskohast kaugemale puuduvad, seemned kukuvad maha emataime lähedusse, näiteks perekondades nurmenukk (Primula) või tulp (Tulipa); 2) anemohooria ehk tuullevi korral esinevad mitmesugused kohastumused levimiseks tuule abil, näiteks lendkarvad pajul (Salix), tiivad upsujuurel (Veratrum), ääris liilialistel (Liliaceae), või on seemned sedavõrd väiksed, nii et tuul kannab neid ka ilma abivahenditeta, näiteks sookailul (Rhododendron tomentosum); 3) hüdrohooria ehk vesilevi -- diaspoore kannab edasi vesi;
Allohooria ehk tegurlevi ◦ Anemohooria ehk tuullevi ◦ Hüdrohooria ehk vesilevi ◦ Antropohooria ehk inimlevi ◦ Zoohooria ehk loomlevi ◦ Mürmekohooria (sipelglevi), ornitohooria (lindlevi), teriohooria (imetajalevi), epizoohooria (loomade pinnal), endozoohooria (loomade sees), sünzoohooria (linnud noka vahel, ei söö seemet) Autohooria - gravitasioon Seemnete levitamine gravitatsiooni abil – valminud rasked viljad kukuvad emataime küljest maha. Sellist levi kasutavad näiteks: õunapuu, kookospalm, granadill jt. Paljud kõva kestaga viljad veerevad maha kukkudes emataimest eemale Võib üle minna vesileviks ja loomleviks Paiskviljad ◦ Seemnete valmides neid ümbritsev kest läheb rõhu alla ning lõpuks rebeneb, lennutades seemned taimest kaugele (kannike, lemmalts, rippuba jt) ◦ Valminud kaunad on kuivad, veega kokku puutudes plahvatavad Allohooria Tuullevi: üks primitiivsem levikuviis
Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel tuule abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite abil. Sellisel 25 paljunemise viisil pärib taim ainult ühe, nn emataime tunnused. Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste Paljasseemnetaimed Mänd Kuusk Valguslembene Varjulembene Oksad ja okkad tüve ülaosas. Oksad ja okkad kogu tüve ulatuses, Tüvi laasunud, tipmine võra. võra püramiidias
Ebameeldiv naabrus: linatuder lina; orashein raps, teraviljakultuurid; tatar orashein, ahtalehine kõrvik, üheaastane nõianõges; kaer põld-harakalatv, malts, kukeleib; peet äiakas; nisu kesalill, valge karikakar Tagetes hävitab harilikku orasheina, harilikku kassitappu ja põldosja, mõjub tõrjuvalt ka nematoodidele. Mõjub soodsalt roosidele ja õunapuudele. Raiheinad tõrjuvad orasheina. NB! Näiteks õunapuuseemed ei hakka emataime all kasvama kuna seemenele mõjuvad pärssivalt puu laguproduktid; seetõttu ei ole soodne ka noort õunapuuistikut istutada vana puu kohale. Mitu välja planeerida külvikorda? 50 lehma vajavad 100 tonni heina. Saak 5 t/ha. Põldheina põllu vajadus 100:5=20. Talus on 60 ha künnimaad. Mitmeks väljaks põld jaotada? Kolmeks: põldhein teravili teravili (see on siiski halb variant kuna saagikus võib väheneda)
KUKEMARI Empetrum nigrum nime tähendusest: Empetrum (kr.k.) kividel e. kaljul kasvav ja nigrum (lad.k.) - must (vilja värvuse tõttu). Sugukond kukemarjalised. Kasvukoht: rabad, rabametsad, rabapõlendikud, rabastuvad ja kuivad nõmmed. Sageli kasvab koos kanarbikuga. Kukemari on mitmeaastane kahekojaline igihaljas kääbuspõõsas. Kõrgus 15-45 cm, varred on lamavad või tõusvad, rohkete harunevate külgokstega ja sõlmekohtadest juurduvad; seega võib emataime ümber olla rohkem kui meetri laiune kukemarjaring. Lehed väikesed (3-6 mm pikad ja 1- 1,5 mm laiad), kokkurullunud, asetsevad varre suhtes risti ja on läikivalt tumerohelised; meenutavad okkaid. Õied tavaliselt ühesugulised, roosakaspuna- sed, kolmetised 1,8-2,5 mm pikad, isasõites pikad tolmukaniidid, emasõied vähemärgatavad. Taim on tuultolmleja ja õitseb aprilli lõpul ja mais. Vilju leiame
Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise. 3.4 Paljundamine Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C. 4. Malus - perekond Iluõunapuu Õunapuu (ladina k. Malus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond ja üks kõige vanemaid kultuurtaimi. Ta kodustati juba vanemal kiviajal nähtavasti sõltumatult
Suurima taastootmisvõimega on 15-20 cm pikkused juuretükid. Lisaks väga suurele vegetatiivsele levikule ei või alahinnata põldohaka seemnelist levikut. Taim annab kuni 5000 seemet, mis võivad olla idanemisvõimelised 20 aastat. Põldohaka seeme on varustatud pappusega (lennuaparaadiga), mis võimaldab levida emataimest kaugemale. Suvelõpu pappuste lendlemine ei ole siiski nii ohtlik, kui esmapilgul näib: kuni 70% pappustest on ilma seemneta. Seega langeb enamik seemneid ikkagi emataime lähedusse. Oder Umbrohud kokku Põldohakas 132 140 114,1 120 93,4 100 83,8 NPK kg/ha 75,8 80 56,1 52,7 60 40 23,8
Tuleb vaid välja lõigata kuivad ja sissepoole kasvavad oksad. Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise. Paljundamine Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C. PÕÕSASMARAN (Potentilla fruticosa) Joonis 24. Põõsasmaran. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/22/Dasiphora_fruticosa_ssp_fruticosa_2.j pg Iseloomustus
annaabi.ee 
