otstarbest olenevalt poogitakse juurekaelale, juurekaelast veidi kõrgemale ning rippoksaliste ja keravormide puhul tüvele, maapinnast 1-2 m. kõrgusele · Tavaliselt poogitakse harilikule-või ungari sirelile Nõudeid, mida pookides arvestada · alus peab poogendiga biokeemiliselt sobima, · poogendi kambium peab olema tihedas kontaktis aluse kambiumiga, · pookoksi tuleb varuda sobival aastaajal. · Poogendi pungad peavad olema pookimise ajal puhkeolekus, pung peab olema hästi arenenud. · Peale pookimist tuleb haavad liigse aurumise ja haigustekitajate taime sattumise vältimiseks hermeetiliselt sulgeda harilikule sirelile pookimine Meie tingimustes parim pookealus Plussid: loomulik tegevus, ei järgne kudede konflikti istik on kõige vastupidavam ja pikaealisem Miinused omadus ajada juurevõrseid, (need tuleks regulaarselt ära lõigata, muidu on hiljem raske aru saada, milline on poogitud
Pookimine Pookimise (vääristamise) all mõistetakse pookimisajale ja –viisilevastavate lõigete tegemist poogendile ja pookealusele ning nende omavahelist kokkusobitamist ja ühendamist. Bioloogilisest seisukohast on pookimine kahe taime looduslike omaduste vegetatiivne ühendamine. Mõnikord ühendatakse rohkem kui kahe taime looduslikud omadused. Pookimisega paljundatakse viljapuid ja ka ilupuude ja –põõsaste sorte ja vorme nii näiteks
2) Kui sellist olukorda ei esine, siis kuidas toimida? Oksastatakse peamiselt varakevadel avamaal ja talvel kasvuhoones. Pookoksteks sobivad puitunud, hästi arenenud pungadega, peamiselt 1 – aastased võrsed. Pöögi, tamme, elupuu jt. liikide puhul kasutatakse erandina ka 2 – 3 aastasi oksi. Lehtpuude pookoksad varutakse hilissügisel või talvel, kuid kindlasti enne mahlade liikumise algust. Oksi säilitatakse jahedas keldris, väljas lumes või külmikus. Pookimise ajal lõigatakse oksast sobiva pikkusega lõik; selle pikkus oleneb pookimise viisist ja poogitavast kultuurist, kuid enamasti on oksa pikkuseks 3 … 12 cm millel on 2 … 4 punga. Pookoksa alumise otsa lõikamiskuju oleneb pookimisviisist. Ülemine ots pookoksal lõigatakse risti või väikese kaldega pungast 0,5 cm kõrgemalt. Alus, millele poogitakse, peab olema üldjuhul alustanud kasvu (mahlad peavad liikuma), samas ei tohi jääda pookimisega hiljaks
Koondunud tihedamalt võrse tippu. Noorelt servast ripsmelised, mujalt paljad. Lühikese rootsuga. Pikkus kuni 10 cm, laius 1...2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Värvuselt hallikasrohelised. Paljunemine: Looduses paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt juurevõsust. Paljundatakse ka pistokstest ning pookimise teel. Kasvukoht: Nii kuuse-, sega- kui ka lehtmetsade põõsarindes, salumetsades, loometsades, lammimetsades, harvem puisniitudel. Eelistab viljakaid huumusrikkaid ning niiskemaid muldi. Külmakindel. Varjutaluv. Mürgistusnähud: vaigu sattumisel nahale raske põletus, hiljem haavandid. Marjade allaneelamisel kogu seedetee limaskestade põletus, peapööritus, oksendamine, verine kõhulahtisus. Rasketel juhtudel palavik, pulss kiireneb, hingamishäired, teadvus kaob. Kasutatud kirjandus:
Koguge mahalangenud lehed kokku ja kompostige. Väetage põõsaid komposti või sügisväetisega. Kasvatage haiguskindlaid sorte. Harvenduslõikusega vähendate põõsa sees niiskust ja pärsite seene levikut. Esimeste haigustunnuste ilmumisel pritsige põõsaid fungitsiidiga 5-7 päeva enne õiepungade avamist ja kohe pärast saagi koristamist. Musta sõstra täidisõielisus Mükoplasmahaigus Nakkus kandub pookimise, vegetatiivsel paljundamisel ja sõstra pahklestaga. Haigustunnused lehtedel ja õitel. Lehed muutuvad kolmehõlmalisteks, lehe kuju kitsam ja normaalsest pikem. Põõsa kasv on jõuline, õied täidisõielised, tupplehed lihakad, kroonlehed ei arene või muutuvad niitjaks, tolmukad ei arene. Õied ei viljastu või tekivad ebanormaalselt kortsunud marjad, võrsed ei puitu normaalselt.
paljunduspeenrale või kohe kasvukohale. Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis. Pookimise puhul pannakse ühe taime tükike kasvama teise taime juurestikule või võrasse. MIKROPALJUNDUS on taimede paljundamine seemnetega või väikesemõõtmeliste organite ja koetükkidega steriilses laborikeskkonnas (in vitro) kunstlikul söötmel. Substraat on taimede toitekeskkond. Substraat võib olla inertne materjal, mille ülesandeks on vaid taime kinnitamine ja kus taime toidetakse toitelahusega või võib substraat ise sisaldada taimedele vajalikke toiteelemente.
Vahemeremaades, Brasiilias ja LääneIndia saarestikus. Vilju ja selle mitmesuguseid saadusi kasutatakse toiduks, vitamiinirikka mahla valmistamiseks, mineraalvee maitsestamiseks, taimekaitses, naha parkimiseks, kosmeetikas ja aroomiteraapias. Kasvatatakse peamiselt apomiktilisi (nähtus, kus vili areneb ilma viljastumata, nagu võilillel, maranal, murakal, kortslehel ) sorte ja hübriide. Tsitruselisi paljundatakse peamiselt pookimise teel, vahel ka pistikutega. Kodus võib igaüks proovida poest ostetud vilja seest leitud seemneid külvata, mis enamasti idanevad mõne nädala jooksul. Viljade maitsmiseks varuge kannatust, sest õitsemiseni võib kuluda hulk aastaid. Tsitrus on igihaljaste, harilikult asteldega lehtpuude ja põõsaste perekond ruudiliste sugukonnast; 1216 liiki Lõuna ja Kagu Aasias. Lehed on jagunematud ja nahkjad, valged või roosad õied
lastelastele oma nooruspõlvest, mil naabrimees kinkis talle õunapuu ja see puu juba 100 rubla sisse toonud. Lugu on hiljem ilmunud ka 2007 ,,Vanades aabitsajuttudes." Jakobsoni ,,Kooli lugemise raamat. Esimene jagu" Tartu 1871 on jutustus ,,Ouna seemned." Lugu Marist ja tema vennast Widrikust, kes õpetas õele, et õunaseemneid ei tasu ära süüa vaid nendest saab õunapuu üles kasvatada nagu koolmeister oli rääkinud. Widrik õppis mõisa kärneri käest ka õunapuude pookimise ära. Jutustuse lõpp on õpetuslik: on hea, et Mari seemneid ära ei söönud ja Widrik koolis kasulikke teadmisi õppinud. Jutustusele järgneb kohe teine lugu "Õunapuu kool," kus õpetatakse piltlikult õunapuude pookimist. Jakobson nimetab selles loos mõisa kärnerit ,,õunapuu koolmeistriks." Sellest järmine lugu ,,Õunapuude waenlased" on kooliraamatu kohta väga põhjalik, nimetades ära kahjurid koguni ladinakeelsete nimetustega.
5 difteeria, tuberkuloosi, koolera, kollapalaviku , katku ja kollatõve vastu ning keskmise eluea pikkus on tänu sellele kõvasti muutunud. 1885 aastal avastas ta vaktsiini hüdrofoobia (loomadel marutaud) vastu, tehes esimese süsti 9-aastase poisi Joseph Meisteri peal, päästes sellega poisi elu. 1888. asutati Pasteuri instituut, eesmärgiga ravida hüdrofoobiat pookimise abil. Sellest ajast alates on marutaudi kätte suremine vähenenud. (Inimesed , kes muutsid maailma, Rodney Castleden) Lisaks otsesele kasule ja kuulsusele, mida Pasteuri töö talle tõi, hakkasid tema eeskujul ka teised teadlased muude haiguste vastu vaktsiine otsima. Selle sajandi lõpuks oli mitmeid ka leitud. Pasteur leidis, et baktereid, mis tekitavad tüüfust ja tuberkuloosi , saab hävitada kui vedelikku u 30 minutit 63C juures kuumutada.
Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. · Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid. PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE · Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Sõltuvalt organist, millest pistik valmistatakse, tuntakse juure-, varre- ja lehepistikuid. POOKIMINE · Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis. · Pookimise all mõistetakse pookimisajale ja viisile vastavate lõigete tegemist poogendile ja pookealusele ning nende omavahelist kokkusobitamist ja ühendamist. MERISTEEMPALJUNDUS · Meristeempaljundus on üks taimede mikropaljunduse viis, mille puhul uue taime saamiseks kasutatakse põhiliselt varre kasvukuhiku algkoe mikroskoopilist tükikest. · Liigist sõltuvalt võib koetükikese võtta ka lehest, pungast või juurest.
paljundamine Vegetatiivne paljundamine · Võrsikutega · Juurevõsudega · Tütartaimedega · Pistokstega · Haljaspistikutega · Juurepistikutega · Jagamisega · Pookimise teel 27.04.2016 Marje Kask 9 1. osa SEEMNETEGA PALJUNDAMINE 27.04.2016 Marje Kask 10 Seemnetega paljundamise eelised · Odavam ja lihtsam kui vegetatiivne paljundamine. · Seemikutel tugev juurestik ja hea vastupidavus. · Kohastumus antud kliimatingimustes ja mullas kasvamiseks. · Seemikalustele poogitud puud on talvekindlad, kuid kõrge kasvuga. 27.04.2016 Marje Kask 11
vegetatsiooniperioodi jooksul, kuna magnoolia vajab palju niiskust. Mingit erilõikust ta ei vaja. Tuleb vaid välja lõigata kuivad ja sissepoole kasvavad oksad. Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise. 3.4 Paljundamine Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C. 4. Malus - perekond Iluõunapuu Õunapuu (ladina k
Emas- (käbid) ja isasõisikud asuvad võrsete tipus. Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2...4 keskmisel soomustepaaril on 1...2 (atroopset) seemnealget. Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad. Levinud Põhja-Ameerikas (2 liiki), Hiinas, Põhja- ja Lõuna-Koreas ning Jaapanis. Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel. Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemis kindel. Pärimused: Elupuud on olnud Kanada põlisrahvaste pühad puud, millest nad tegid tootemisambaid. Negatiivsete temperatuuride mõju puittaimedele. Külmakahjustused puudel. Tooge näiteid. Negatiivsete temperatuuride kahjustav mõju puittaimedele võib esineda mitmel viisil: a) talvepakasena b) miinus- ja plusstemperatuuride sagedase ja suure kõikumisena talvel
Enam on uuritud perekonna Alphacryptovirus esindajaid. Iga krüptoviirus on tuntud ainult ühest peremeestaime liigist. Viirus leidub kõigis taime osades, koespetsiifilisus puudub. Unikaalseks jooneks on see, et krüptoviirustel puudub ka transpordifunktsioon (puudub nii rakust-rakku kui ka süsteemne transport). Krüptoviirustele on iseloomulik väga efektiivne ülekanne seemnetega ja tolmuteradega. Igasugune muu (mehhaaniline-, vektor- ja pookimise jne kaudu toimuv) ülekanne puudub. Seni pole teada ka liikumist rakust rakku, nakatatud rakkude arv suureneb rakkude loomuliku paljunemise teel. Krüptoviiruseid on leitud paljudel õistaimedel (paljudel taimedel mitu erinevat viirust) ja krüptoviiruste sarnaseid viirusi on kirjeldatud ka okaspuudel (nulg) ja merevetikatel. 2.1. Viron ja genoom Alphacryptovirus Genoomis on kaks dsRNA segmenti (2.0 ja 1.7 kbp), mõningail juhtudel ka kolm segmenti
kogu vegetatsiooniperioodi jooksul, kuna magnoolia vajab palju niiskust. Mingit erilõikust ta ei vaja. Tuleb vaid välja lõigata kuivad ja sissepoole kasvavad oksad. Talvekate ei ole vajalik, ning pole ka taime suurte mõõtmete poolest võimalik (alates 3-4 aastast). Üle 3-4 aasta vanuste magnooliate eest pole muud hoolitsust vaja peale kastmise. Paljundamine Sieboldi magnoolia paljundamine on võimalik seemnetega, pistikutega ja pookimise teel. Nendest kolmest meetodist pakub kõige suuremat huvi seemnetega paljundamine, kuna nii pistikute, kui ka pookimise teel paljundamiseks on vaja emataime ja pookealust. Magnoolia seemned on suletud punasesse, õlisesse kesta, mis hoiab neid kuivamast, mille tagajärjel kaotavad nad kiiresti idanevuse. Sügisel puhastatakse seemned kestast, külvatakse kastidesse ja hoitakse keldris temperatuuril 0...+6*C. PÕÕSASMARAN (Potentilla fruticosa) Joonis 24. Põõsasmaran. https://upload
Enamikk puid on vaja aeg-ajalt lõigata, et eemaldada surnud ja vigastatud oksad. Harilik kuldvihm ei talu suuri oksalõikamisi, ära võib lõigata ainult kuivanud ja katkised oksad. Kui hilineda võrsete lõikamisega, siis ei pruugi uued võrsed ennem talve puituda ning külmuvad. Õitsenud oksad lõigatakse ära peale õitsemist, oksi harvendatakse kuid ei kärbita. Paljundamine: Harilikku kuldvihma paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka puhma jagamise ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega. Kaunad kukuvad okstelt ise ära. Kuldvihma seemned võib otse mulda panna ning umbes kuu aja jooksul tärkab taim. Suvised pistikud ilma eelneva ettevalmistuseta annavad parima juurdumise tulemuse. Potentilla fruticosa Põõsasmaran Mullatingmused Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel
............................................................................................ 81 ¾ Pihusti/Sprei aplikaator ............................................................................................ 83 ¾ Torukujuline väljalugeja .......................................................................................... 83 ¾ Kirurgilised skalpellid .............................................................................................. 83 ¾ Naha pookimise/siirdamise laserid........................................................................... 83 ¾ Vere tõmbamise/võtmise seade................................................................................ 83 ¾ USA VALITSUSE SALATEHNOLOOGIA ....................................................... 84 ¾ Müstilised helikopterid ja vigastamised/sandistamised ............................................... 84 ¾ JÄRELVALVE SEADMED ..................................................
DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 37 Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2...4 keskmisel soomustepaaril on 1...2 (atroopset) seemnealget. Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad. Levinud Põhja-Ameerikas (2 liiki), Hiinas, Põhja- ja Lõuna-Koreas ning Jaapanis. Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel. Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemi kindel. Pärimused: Elupuud on olnud Kanada põlisrahvaste pühad puud, millest nad tegid tootemisambaid. Thuja occidentalis L. harilik elupuu Okkad soomusekujulised, võrsed koos soomustega 0,3...0,4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt hele- või kollakasrohelised, ilma valkjate laikudeta. Keskmine soomus külgmistest laiem, tipud ligihoiduvad, soomuse keskel
nooremad kuldvihmataimed katta. Samuti on harilikku kuldvihma kasulik viljapuude vahele istudada. See taim meeldib lehetäidele, kes nende lehtedest toituvad ja hakkavad kiiresti paljunema. Hoolduslõikus Hoolduslõikust tehes tuleks meeles pidada, et suuri oksalõikusi harilik kuldvihm ei talu, ära lõigata võib talt vaid kuivanud oksi. Paljundamine Harilikku kuldvihma paljundatakse seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega kui ka puhma jagamise ja pookimise teel. Paljuneb hästi ka vegetatiivselt. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad. Kuna seemnetel on paks kest, siis tuleb need panna mullakihtide vahele või kümikusse kui külvata enne talve. Harilik kuldvihm tärkab kuu aja jooksul. Suvised pistikud eelneva ettevalmistuseta annavad kõrge juurdumise protsendi. 81 Tagasilõikamine
Toominga seemnekest on niivõrd vastupidav, et see linnu soolestikus ei lagune ja väljub sealt tervena. Lindude abiga võivad noored toomingad tärgata emapuust kaugel. Vanade puude oksad painduvad sageli maha ja juurduvad. Pärast seda võib tüvi kasvõi murduda, ilma et puu sellest hukkuks. Lisaks annab toomingas hulgaliselt juure- ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia). 2.5. Prunus Ploomipuu 2.5.1. Kirjeldus Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud
piisavalt suureks kasvanud. Seetõttu on parim aeg silmastamiseks juuli lõpp. Kui silm on kasvama läinud, tuleb pookealus järgmisel kevadel silma kohalt maha lõigata. Oksastamine. Pookealusele paigaldatakse sundpuhkefaasis üheaastase oksa lõik, tavaliselt u. 5 cm pikkune ja 2-3 pungaga. Pookeoksi varutakse tavaliselt veebruaris- märtsis ja hoitakse keldris (või ka külmkapis) niiskes liivas või kartulisse pistetuna pookimiseni. Pookoksi võib võtta ka vahetult pookimise ajal aprillis (pungad ei tohi olla puhkenud). Oksastatakse tavaliselt kevadel, kui mahlad hakkavad liikuma (tugeva mahlajooksuga puid ei saa mahlajooksu ajal pookida: kase, vahtra dekoratiivsordid), seega märtsi lõpus, aprillis, mai algul. Heas säilituskohas hoitavaid oksi võib oksastamiseks kasutada ka hiljem, kuni poole juunikuuni. Kuid sügisel üleskaevatud pookealuseid võib oksastada ka talvel keldris või kuuri all.
elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna. · Lehed soomusjad, kinnituvad lapikutele võrsetele vastakuti · Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised ja alumised soomustepaarid on steriilsed, 2...4 keskmisel soomustepaaril on 1...2 (atroopset) seemnealget · Seemned lamedad, piklikud, kahe kitsa külgmise kileja tiivaga, mis on seemnest pikemad · Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel · Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemiskindel 17. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) ja hiigelelupuu (Thuja plicata) Thuja occidentalis - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa, kus kasvab jõgede kallastel ja soostuvatel aladel. Kõrgus 15...20 m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel tüvedel koor õhuke, sile, punakaspruun, vanematel tüvedel on koor aga pikuti lõhenenud. Latv püstine
piisavalt suureks kasvanud. Seetõttu on parim aeg silmastamiseks juuli lõpp. Kui silm on kasvama läinud, tuleb pookealus järgmisel kevadel silma kohalt maha lõigata. Oksastamine Pookealusele paigaldatakse sundpuhkefaasis üheaastase oksa lõik, tavaliselt u. 5 cm pikkune ja 2-3 pungaga. Pookeoksi varutakse tavaliselt veebruaris- märtsis ja hoitakse keldris (või ka külmkapis) niiskes liivas või kartulisse pistetuna pookimiseni. Pookoksi võib võtta ka vahetult pookimise ajal aprillis (pungad ei tohi olla puhkenud). Oksastatakse tavaliselt kevadel, kui mahlad hakkavad liikuma (tugeva mahlajooksuga puid ei saa mahlajooksu ajal pookida: kase, vahtra dekoratiivsordid), seega märtsi lõpus, aprillis, mai algul. Heas säilituskohas hoitavaid oksi võib oksastamiseks kasutada ka hiljem, kuni poole juunikuuni. Kuid sügisel üleskaevatud pookealuseid võib oksastada ka talvel keldris või kuuri all.
rubrum, A. saccharinum jne.), paljud liigid on tähtsad puiduandjad, millest valmistatakse parketti, spooni, vineeri, mööblit, muusikariistu ja tarbeesemeid. Haljastuses kasutatakse meil umbes 10 liiki, üldse on proovitud kultiveerida umbes 30 liiki ja üsna arvukalt sorte. Vahtrad paljunevad kergelt seemnetega, need külvatakse kohe pärast kogumist sügisel, kuna nende puhkeperiood on lühike ja nad kaotavad kiiresti idanevuse. Haljaspistikud juurduvad halvasti, sorte paljundatakse ka pookimise teel. Perekonda kuulub umbes 150 liiki (lisaks rikkalik sordivalik enamasti punase- ja kirju- ning lõhislehiseid sorte), kasvades rõhuvas enamuses põhjapoolkera parasvöötmes, aga ka lähistroopilises ning troopilises vööndis Aasias, Põhja-Ameerikas ning Euroopas. Lõunapoolkerani ulatub vaid ühe vahtraliigi (A. laurinum) areaal, ning vahtraliike ei kasva looduslikult Lõuna-Ameerikas, Aafrikas (v. a. Vahemere ümbrus) ja Austraalias. Enamus
annaabi.ee 
