Mustikate kasvatamine (0)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Eestis kasvatamiseks sobivaid sorte 4
Mustika iseloomustus 5
Paljundusvõtted 6
Generatiivne paljundamine 6
Vegetatiivne paljundamine 7
Kasvunõuded 9
Istutamine 10
Taimede hooldusvõtted 11
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Antud töö teemaks valisin mustikate kultuuri kuna olen juba pikemat aega planeerinud selle taime kohta rohkem infot koguda ja ka võib-olla tulevikus selle kultuuri kasvatamisega algust teha.
Töös tutvustan erinevate mustikataimede sorte, mida soovitatakse Eestis kasvata. Samuti saab ülevaate taime kasvutingimuste kohta.
Ülevaade antakse ka mustikataime istutamisest ja hooldamise võtetest ja tingimustest.
Eraldi peatükis tutvustatakse mustikataime paljundamise võimalusi.
Marja- ja puuviljakultuuride kasvatamine
Maailmas kasvab looduslikult mitusada mustikaliiki, kuid vaid üksikud neist sobivad kultuuristamiseks. Eesti metsades kasvav harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) ja sinikas (Vaccinium uliginosum) ei sobi istandikesse, sest nad on kohanenud poolvarjulise kasvukohaga ega talu eredat päikesevalgust lagedal põllul.
Põhja- Ameerikast pärit ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium), kännasmustikas (Vaccinium corymbosum) ja silmmustikas (Vaccinium virgatum) aga on sellised liigid, mis eelistavad just päikeseküllast kasvukohta . Ahtalehise mustika ja kännasmustika ristamisel on saadud mitmeid kultuursorte, mida iseloomustab hea talvekindlus, ning seetõttu kasvatatakse neid põhjapoolsemates piirkondades. Eestiski on tuntud sellised sordid nagu ’Northblue’ ja ’Northcountry’.
Siiani ei olnud sellele mustikale antud konkreetset eestikeelset nimetust , kuid botaanika terminoloogia komisjon kinnitas ametlikuks nimetuseks sellele taimeliigile poolkõrge mustikas (Vaccinium × atlanticum).
Kõrvuti poolkõrge mustikaga on ka ahtalehine mustikas Eesti oludes kohanenud ning tema kasvatamine edeneb eriti hästi mahajäetud freesturbaaladel. Kännasmustika puhul tuleb nii koduaeda kui ka tootmisistandikku valida sellised sordid, mis on hea külmakindlusega ning varase saagivalmimise ajaga (Raamets, H., Eestis aretati oma mustikasort, Aialeht 02.09.2011).
Eraldi teema on kultuurmustika sortide kasvatamine rododendronitega koos turbapeenras iluaia osana . Mustikas on dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui suvel rohelise lehestiku pärast ja eriti muidugi suve lõpus ilusate marjade ajal. Mustika taimed võivad rodopeenras korralikus pinnases ja rikkalikku valguse korral kanda nii palju marju, et põõsast ennast pole marjade tagant nähagi ( Rodoaed koduleht , http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)).

Eestis kasvatamiseks sobivaid sorte

`Northblue` - selekteeritud 1973. aastal Minnesota ülikoolis. Põõsad on jõulise kasvuga umbes 60-70 cm kõrgused. Talvel taluvad külma isegi kuni –37 ºC. Marjad tumesinised, kuni 2 cm läbimõõdus. Maitselt meenutavad kännasmustika marju ning ei ole nii magusad kui `Northcountry`l. Saak kuni 4 kg põõsalt. Marjad valmivad 2-3 nädala jooksul ning vajavad mitmekordset korjamist. Väga hea sügavkülma mari. Vanu oksi hakatakse välja lõikama 5.- 7. aastal pärast istutust.
`Northcountry` - selekteeritud 1973. aastal Minnesota ülikoolis. Põõsas 45-60 cm kõrge ja 70-100 cm läbimõõdus. Põõsas talub külma kuni –37 ºC. Helesinised marjad on keskmise suurusega ja väga tugeva vahakirmega. Maitselt on marjad maheda magusa maitsega meenutades ahtalehise mustika marju. Põõsasaak on 1-2,5 kg, optimaalne 3,5 kg. Saak valmib umbes 5 päeva varem kui `Northblue`l. Sort on iseviljastuv. Vanu oksi on soovitav hakata välja lõikama 5. – 7. aastal pärast istutust.
'Puru' – Eestis perspektiivsort. Aretati Ruakura Uurimiskeskuses Uus- Meremaal . ['Bluecrop' × E118 ('Ashworth' × Earliblue')]. Soovitati Rõhu katsetulemuste põhjal alates 2010. aastast. Alates juuli lõpust valmivad marjad on laiümarad ja suured (2 g). Karikaalune õõs on sügav. Põõsas on kompaktse kujuga. Lehe serv hoidub allapoole. Turbaväljal kasvatades võib olla probleeme sügisese kasvu lõppemisega.
' Reka ' – Eestis perspektiivsort. Eelmise sõsarsort. Evitati 1985. aastal. Nimi tähendab maori keeles „sinine“. Soovitati Rõhu katsetulemuste põhjal alates 2010. aastast. Augusti algusest valmivad marjad on laiad. Karikaalune õõs madal. Viljaliha rohekas . Põõsas on kiire kasvuga ja eelmisest kõrgem. Vajab tugevamat väetamist ja kastmist. Sobib kasvatamiseks turbaväljal (Marjasoo talu andmetel) kui ka mineraalmaal (Rõhul) (Aedmustikas koduleht http://aedmustikas.weebly.com/liigid-ja-sordid.html (22.05.2013)).

Mustika iseloomustus

Taimeperekond mustikas hõlmab endast 400 liiki väga erineva kasvuvormiga taimi – mõne sentimeetri kõrgustest roomavatest igihaljastest puhmastest kuni kümmekonna meetri kõrguste puudeni. Enamus mustikaliikidest kasvavad Malaisias, Jaapanis , Kagu-Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas.
Mustikas on heitlehine kääbuspõõsas.
Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi – ahtalehelist mustikat või kännasmustikat.
Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad- välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala . Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu. Ahtalehise mustika istandikus on oluline mustikaõite risttolmlemine, mis on võimalik ainult putukatega. Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni 1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.
Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured- kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ning seega on neid vaja katta. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ja ei vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab aga saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega.
Kultuurmustika marjade maitse on magusam kui Eesti metsamustikal. Marjad on olenevalt sordist kuni väga suured ja valmivad juulis-augustis. Söömisel ei määri suud ja esimesed marjad valmivad kolmandal või neljandal aastal peale istutamist (Metsa talu koduleht, http://taimed.ee/index.php?page=113 (22.05.2013)).

Paljundusvõtted

Mustikate paljundamist on võimalik teha nii generatiivselt , kui vegetatiivselt.

Generatiivne paljundamine

Generatiivse paljundamise puuduseks on järglaskonna suur varieeruvus, mistõttu on väga oluline eelnev hoolikas emataimede valik nii kasvu- kui ka saaginäitajate alusel. Mustika seemiktaimed on tihti emataimega võrreldes tunduvalt erinevad ning seepärast ei ole otstarbekas selliste istikutega rajada tootmisistandikku.
Seemnete saamine
Kõrgema idanevusega on värsketest, hästi küpsenud viljadest ekstraheeritud seemned. Seemnete saamiseks purustatakse marjad ja lisatakse vett arvestusega 500 ml viljade kohta umbes 1 l vett. Seejärel segu segatakse 1 minuti jooksul. Seemned settivad segamise tagajärjel nõu põhja ning viljaliha, kõlujad seemned ja muud kerged viljaosad kerkivad pinnale. Vedelik koos viljaosakestega kallatakse ettevaatlikult settinud seemnetelt. Seda protseduuri võib korrata 3…4 korda ning lõpuks jäävad anuma põhja puhtad seemned. Seemned tõstetakse spaatliga paberrätikule ja jäetakse ööks kuivama.
Kui seemneid ei taheta külvata kohe, on marju võimalik säilitada ka sügavakülmas, kuid ülessulatatud viljadest tuleb seemned kiiresti eraldada ja külvata. Idanevusprotsent on sügavkülmutatud marjadest eraldatud seemnetel väiksem, kui värsketest viljadest eraldatud seemnetel.
Külv
Mustikaseemneid külvatakse hilissügisel või varakevadel pärast mõnekuulist stratifitseerimist külvikastidesse. Kasvusubstraadina kasutatakse väetisteta, neutraliseerimata, happelist turvast . Seemned segatakse liivaga ning pärast külvamist kaetakse seemned õhukese turbakihiga. Paljundusmaterjal vajab valgust vähemalt 16 tundi ööpäeva jooksul. Seemned idanevad keskmiselt 21 päeva kasvuhoones temperatuuril 21 ºC öösel (8 tundi) ja 23 ºC päeval (16tundi). Turvas hoitakse parasniiske, et vältida tõusmete hukkumist liigniiskuse või kuivuse tõttu.
Taimede kasvatamine
Seemikuid pikeeritakse 2 cm pikkuselt istikukasti, -potti või kilerulli. Pikemate seemikute ümberistutamisel on oht kahjustada juuresüsteemi, alla 2 cm seemikute korral on neid aga raske käsitseda. Seemiktaime ladva ja juure kärpimine 1/3 võrra soodustab okste ja juurestiku harunemist (Aedmustikas koduleht http://aedmustikas.weebly.com/liigid-ja-sordid.html (22.05.2013)).

Vegetatiivne paljundamine

Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega haljaspistikutega, või nn mikropaljundusega. Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid on kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal.
Kultuurmustika paljundamine pistokstega
Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad „valmis“ alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone . Pistokstega paljundamisel kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või niiskesse riidesse pakituna varakevadeni 1-5 kraadi juures. Oluline on, et neil poleks pungi, muidu juurduvad nad halvasti. Eesti oludes pannakse kultuurmustikas juurduma küttega kasvuhoonesse kastidesse. Pistoksad juurduvad vähemalt kaks kuud ja sellel ajal ei tohi neid väetada. Sobivaks temperatuuriks on 20-25 kraadi ja õhuniiskus 95%. Väetamist alustatakse pärast juurdumist, kuid mitte kauem, kui juuli lõpuni, sest võrsed peavad hakkama puituma. Talvitumiseks tuleb nad tõsta jällegi soojemasse kohta. Ka järgmisel aastal tuleb nad suve alguses tuua uuesti kasvuhoonesse ning väetada vastavalt vajadusele 2-3 korda. Alles sügisel on uus põlvkond taimi istutamiseks valmis.
Kultuurmustika paljundamine lookvõrsetega
Mõnevõrra lihtsam on paljundamine lookvõrsikutega. Selleks kaevatakse emataime ümber 15-20cm kraavike. Enne pungade puhkemist painutatakse maha eelmisel aastal kasvanud harunemata oksad , nii et nende keskosa ulatuks vao põhja, kuhu see kinnitatakse konksukesega. Oksa 10-15 cm pikkune tipp suunatakse mullast välja. Vagu täidetakse koheva mullaga. Enamasti on teise aasta sügiseks moodustunud piisavalt juuri, et võrsik emataimest eraldada ja püsivale kasvukohale istutada .
Positiivne on, et mustikapeenar ei vaja palju hoolt, ainult 1-2 korda aastas rohimist. Jälgida tuleb veel seda, et mustikapeenar oleks piisavalt niiske ning peenart tuleb vajadusel kasta – eriti suve alguse poole. Niiskuse puudumisel on taimede areng aeglane ning viljad hiljem väikesed (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)).

Kasvunõuded

Kultuurmustikate kasvukohaks sobib päikesepaisteline aed või põld, kergelt happeline juurumbrohtudeta pinnas. Kõige lihtsam on istutada kultuurmustika taimi olemasolevasse turbapeenrasse (Metsa talu koduleht, http://taimed.ee/index.php?page=113 (22.05.2013)).
Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused. Peenra jaoks ei ole kohane lohkudega või madal ala, sest taimed ei talu üleujutust ega seisvat vett. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara, see suurendab juurestiku ning õite külmakahjustuste ohtu.
Parim on tuulte eest kaitstud, kuid mitte puude varju jääv ala. Osalises varjus kasvavatel põõsastel on vähem õisi ja väiksem saak, kui päikesepaistelises kohas kasvavatel taimedel. Päikese käes kasvanud marjad on suurema suhkrusisaldusega, valmivad varem ja on vitamiinirikkamad.
Valgus- ja soojustingimused on parimad edelasse ja läände avatud kasvukohas (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)).
Mullastiku tingimused. Mulla suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pH KCl on 5,6 ja enam, kuid siis on vajalik kasutada mulla pH ja õhurežiimi parandamiseks turvast.
Mustikataimed vajavad niiskeid muldi - tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. On aga vajalik, et põhjavee tase jääks vähemalt 30 cm mullapinnast allapoole (Aedmustikas koduleht. http://aedmustikas.weebly.com/index.html (22.05.2013).

Istutamine

Koduaeda istutamiseks on vaja arvestada 1 taim 1 m²-le. Potis kasvatatud taimi võib aeda istutada kevadest sügiseni. Taime istutamiseks kaevata umbes veepangi suurune auk, täita see väetisevaba freesturbaga ja istutada taim. Istutamiseks sobib vaid happeline ja väetisevaba turvas, ei sobi tomatite ega lillede istutusturvas. Võiks ka multšida puukoorega, musta kile, saepuru vms. Vajadusel kasta nagu teisi taimi aias.
Sobiv istutusaeg on varakevad ning taimed tuleks istutada ridadena. Ahtalehisele mustikale tuleb jätta taimede vaheks reas 0,5 m ja reavaheks keskmiselt 1,5 m, kuna mustikad vajavad suhteliselt palju ruumi ning nii on hiljem lihtsam taimi paljundada (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)).
Istandiku rajamisel võib kasutada ühe-aastaseid kasseti -, kahe-aastaseid potitaimi või kilerullides taimi. Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse oksad 5-10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu. Kasvuhoones kasvatatud taimed vajavad enne avamaale istutamist karastamist ja kasvukohale istutatakse pärast öökülmade ohu möödumist. Septembris enam ei ole soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.
Kolm- või nelinurksed kileaugud võib lõigata noaga ja suurema istanduse puhul pikema varre otsa konstrueeritud lõikuriga. Lõigatakse jaheda ilmaga, sest palavaga on kile veniv. Hiljem, kui taimed on suuremad, võib kileauku laiendada.
Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse natuke sügavamale, kui nad seni kasvasid. Ridade vahe on soovitatav vähemalt 1,20 m.
Istutusjärgne väetamine. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multšimist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal. Sobivasse mulda istutamisel väetatakse ainult lämmastikväetisega. Turbaga segatud mulda istutatud taimi väetatakse suurema lämmastiku sisaldusega kompleksväetisega (Aedmustikas koduleht http://aedmustikas.weebly.com/istandiku-rajamine.html (22.05.2013)).

Taimede hooldusvõtted

Lõikamine
Kõrge ja poolkõrge mustika kasvatamisel võib alates kuuendast aastast märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähe lehti. Tugevate uute okste juurdekasv väheneb. Need tunnused näitavad, et on vajalik alustada põõsaste lõikamisega. Oluline on arvestada asjaoluga, et marju kannavad üheaastased oksad ja nende okste kasvu on võimalik soodustada lõikamisega. Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad. Orienteeruvalt võib pärast lõikust jääda 4-6 tugevat üheaastast ja 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne sentimeetrised tüükad. Tüüka olemasolu pärast lõikust on vajalik põõsa taastumiseks. Lõikamisjärgsel kevadel kastetakse taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse välja nõrgemad võrsed. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata.
Ahtalehise mustika lõikamine turbaväljadel.
Kvaliteetsemat saaki saab taimede niitmisega. Varakevadel niidetakse põõsastel kõik oksad ja alles jäävad ainult tüükad. Soovitav on istandik niita osade kaupa, sest siis ei jää saagita aastat. Taimede kasvu soodustamiseks kastetakse suve alguses taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Järgmisel suvel kannavad saaki ühevanused oksad, mis võimaldavad saada ühtlasema valmivusega ja kvaliteediga saaki. Edasi võib niita uuesti pärast saagiaastat või pärast paari saagiaastat. Peab ainult arvestama, et kui saak moodustub üheaastastel hargnemata okstel , on võimalik koristada saak ’kammiga’ või marjakombainiga , mis oluliselt suurendab tööjõudlust. Taimede niitmata jätmisel oksad harunevad ja seetõttu on ’kammiga’ korjamine raske.
Mustikaistandik on väga pikaealine - üle 40 aasta. Seetõttu on otstarbekas hukkunud või kängu jäänud istikud asendada.
Kokkuvõte
Valisin referaadi teemaks mustika taime kuna olen juba pikemat aega mõelnud selle kasvatamise peale oma koduaias Saaremaal. Seega oli nüüd ka hea võimalus uurida põhjalikumalt, mida toob kaasa selle kultuuri kasvatamine.
Seni olen vaid põgusalt tutvunud mustikate kasvatamisega, kuid ei teadnud täpselt, milliseid kasvutingimisi mustikas vajab ja kuidas teda istuda. Samuti oli väga informatiivne mustikate paljundamise ja ka istikute hooldamise peatükk.
Peale põhjalikku eeltööd tunnen end märksa kindlamini selle kultuuri kasvatamisega algust tehes.

Kasutatud kirjandus

Aedmustikas koduleht. http://aedmustikas.weebly.com/index.html (22.05.2013
Metsa talu koduleht. Kultuurmustikad http://taimed.ee/index.php?page=113 (22.05.2013)
Raamets, H. Eestis aretati oma mustikasort - Aialeht 02.09.2011
Rodoaed koduleht. 07.09.2012. Mustikas ja kultuurmustikas. Kasvatamine ja kasutamine http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)
13