Nahahaiguste õpimapp (0)

Steffi Miitel
Nahahaigused
Õpimapp
2014-2015
Sügelised
Sügelised ehk scabies on parasitaarne nahahaigus , mille põhjustajaks on sügelislest, kes on silmaga nähtav parasiit .
Tekitajaks on silmaga vaevu nähtav (0,4 mm) sügelislest Sarcoptes scabiei. Haigus levib nahakontaktil. Nakatuda võib igas vanuses. Noored täiskasvanud nakatuvad kõige sagedamini seksuaalvahekorra ajal. Sügelised võidakse saada ühises voodis magades , tiheda perekondliku kontakti läbi, aga ka lestadega saastunud voodipesuga. Nakatumist soodustavad ja lesta tõmbavad ligi soe keskkond ja kehalõhnad Sügelised ei levi loomade kaudu.
Lööve ilmneb tavaliselt sümmetriliste, väikeste, punaste ja sügelevate kühmukestena vistrike või putukahammustuste sarnased), tüüpiliselt randmete piirkonnas, sõrmede vahel, küünarnukkidel, mehe sugutil . Teised tavalised kohad on kaenla-alused, tuharad, kõht, reied, talla -alused, rindadealused voldid. Lööve võib levida ka mujale jäsemetele ja kehale. Vaid väga harva esineb sügelisi näo või pea piirkonnas. Kratsimise tagajärjel võivad lisanduda punetus ja koorikud . Lööbe väljanägemine võib muutuda, kui kaasub bakteriaalne infektsioon või kui on kasutatud paikseid hormone.
Mõnikord võib nahal näha ka hallikas-pruune, 2-3 mm sügeliskäike, mille lõpus on väike villike või kühmuke.
Sügelisi diagnoosib ja ravib perearst. Sügelistevastaseid ravimeid on võimalik osta ka apteegi käsimüügist retseptita. Ravimisel tuleb järgida järgmisi põhimõtteid: 1) ravimit manustatakse kogu kehale (v.a peapiirkond täiskasvanutel); 2) ravida tuleb kõiki perekonnaliikmeid ja kontaktseid üheaegselt (sõltumata kehalööbe esinemisest); 3) rõivad ja voodipesu tuleb vahetada ravi alustamisel ja pärast ravi lõpetamist; 4) sügelishaigete ravimiseks kasutatakse väävlisalvi, kontaktseid võib ravida ühekordselt manustatavate preparaatidega.
Väävlisalvi (täiskasvanutele 20–30%-list, lastele olenevalt vanusest 5–20%-list) määritakse nahale üks kord päevas, ravi kestab 5 päeva. Selle aja jooksul ei tohi end pesta ja tuleb vältida higistamist. Permetriini ja spregali kantakse nahale ühekordselt, ravim eemaldatakse nahalt lastel 8–12 tunni ja täiskasvanutel 12–24 tunni möödumisel. Vajaduse korral võib ravi nädala pärast korrata .
Võimalikud õendusprobleemid:

• Valu, mis on tingitud katki kratsitud nahast .
  
• Hirm ja häbitunne, mis on tingitud haigusest .
  
• Ebamugavustunne, mis on tingitud pidevalt sügelevast nahast.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=xCMGcnejbII
Pilt:
https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/sugelised/id-1765 (03.01.15)
Arutelu, küsimused:
Ise pole ma sügelistega kokku puutunud, kuid tean inimesi, kes seda on põdenud. Väga ebameeldiv ja häiriv haigus.
Kas sügelised lähevad ära ka ilma ravita?
Roospõletik
Roos ehk erüsiipel (erysipelas) on naha ja subkutaankoe pindmise osa äge bakterpõletik.
Tekitajaks on kõige sagedamini A-grupi streptokokid.
Tavaliselt haigestuvad vanemad inimesed.
Soodusteguriteks on ülekaalulisus, alajäsemete venoosne puudulikkus ja lümfödeem ning korduvad sääreoperatsioonid.
Kõige tavalisemad lööbe kohad on põsed või sääred.
Tüüpiliseks tunnuseks on kuumav valulik punetuv ja turseline ala, mis kiiresti laieneb, kuid on alati tervest nahast teravalt piirdunud.
Nahaalune lümfipais põhjustab naha pinguloleku tunnet, sügelemist ja valu, kaasub ka kõrge palavikkülmavärinate, peavalu ja iiveldusega. Sageli kaasub lümfisõlmepõletik.
Mõnikord tekivad nahale ka villid , mille sisu on sageli verine. Langenud immuunsusega, suhkruhaigust põdevatel või puuduliku verevarustusega inimestel võib tekkida isegi kudede kärbumine nekroos kuid õnneks väga harva.
Streptokokid on endiselt väga tundlikud antibiootikumide suhtes, seega ravi pole keeruline, kuid enamasti viiakse see läbi haiglas .
Tavaliselt kasutatakse penitsilliinisüste kas veeni või lihasesse, kergematel juhtudel piisab tablettidest.
Penitsilliini-allergia korral kasutatakse teisi antibiootikume.
Vajalik on ka voodirahu ja enesetunde parandamiseks palaviku alandamine.
Erilist tähelepanu vajavad imikud langenud immuunsusega isikud ja vanurid. Ravi peab kestma vähemalt 2 nädalat, et vähendada võimalust põletiku taaspuhkemiseks.
Õendusprobleemid:

• Valu, mis on tingitud haiguskoldest.
  
• Sügelus ja turse
  
• Voodirežiim
  
• Palavik
  
• Olukorrast tingitud madal enesehinnang
  
• Raskendatud liikumine
  

( http://www.langetextbooks.com/0071774343/gallery.php?id=d-e 06.01.15)
Video: https://www.youtube.com/watch?v=KdcCts1HNqU
Arutelu, küsimused:
Olen näinud roospõletikuga inimest ning see põhjustas talle palju vaevusi, kõige ebameeldivam oli neist arvatavasti see, et liikumine oli tihtipeale raskendatud.
Kas ja kui tihti haigestuvad sellesse lapsed ?
Kui tõenäoline on, et haigus puhkeb peale paranemist uuesti?
Jalgade ja keha seenhaigus
Teatud liiki seente (dermatofüütide) poolt põhjustatud haigus, mis kahjustab nahka ja küüsi.
Kõige levinum nahaseenhaiguse vorm üle maailma ja üks levinumaid nahahaigusi üldse. Esineb rohkem soojades ja niisketes tingimustes (sageli näiteks kaevuritel ja sportlastel). Teadaolevalt on arenenud riikides esinemissagedus 15-30%, Eestis võib-olla veelgi rohkem.
Pärmseened (Candida) esinevad normaalselt inimeste nahal ja limaskestadel, kuid nende liigse vohamise tulemusel tekib põletik – kandidiaas.
Haiguse tekitajad dermatofüüdid kasvavad üksnes sarvestunud struktuurides (nahk, küüned, juuksed) ja nende pinnal.
Seene eosed võivad pikka aega säilida kingades, dušššširuumide vaipades ning vannimattides.
Lisaks niisketele ja umbsetele jalanõudele soodustavad nakatumist halb hügieen, higistamine, organismi kaitsevõime langus (vananemine, HIV nakkus ), väikesed nahatraumad, suhkurtõbi, jalgade verevarustuse häired ja rohke antibiootikumide tarvitamine.
Nakatumine toimub tavaliselt üldkasutatavates pesemisruumides (kus on soe, niiske ning käib koos palju inimesi),harvem kodustes tingimustes. Nakatumisest kuni sümptomite avaldumiseni kulub tavaliselt küllalt pikk aeg.
Levinuimad seenhaiguse tüübid:
Jalgade seenhaigus
Haigus algab tavaliselt IV-V varba vahelt. Nahk on punetav ja ketendav, esineb lõhesid. Haigus võib levida küüntele ja kogu labajalale.
Seenhaigus kätel
Haigus algab tavaliselt III-IV sõrme vahelt. Nahk on punetav ja ketendav, esineb lõhesid. Haigus võib levida küüntele ja kogu labakäele.
Suguelundite kandidiaas
Haigus annab märku sügeluse ja kipitusega naiste suguelundite piirkonnas. Võib esineda ka kohupiimasarnast voolust.
Kubeme seenhaigus
Haigus tunnus: äärest punetava selgepiirilise vallitaolise servaga rõngas.
Kandidiaas nahavoldi piirkonnas
Haigust iseloomustab ühtlaselt punetav ja sageli leemendav laik. Laigu servades võib esineda nn. satelliitkoldeid.
Kandidiaas suu nurgas
Haigust iseloomustab valkjas katt , punetus ja valulikud lõhed.
Värviline kliiketendustõbi
Tegemist on kroonilise pindmise naha seenhaigusega. Rinnakul, seljal ja kaelal esinevad ümmargused, pruunikas-roosad või valged laigud.
Peanaha seenhaigus, rahvasuus nn.“kassihaigus”
Loomadelt, peamiselt kassidelt ja koertelt, saadud nakkus, mis võib alata nahalööbega katmata kehapinnal. Haigus võib levida peanahale, kus tekivad madalalt murdunud juustega laigud.
Tüüpilise haiguspildi korral ei teki jalgade seenhaiguse diagnoosimisel probleeme. Diagnoosi kinnitamiseks võetakse nahalt ja küüntelt proov haigustekitajate mikroskoopiliseks uuringuks.
Ebatüüpilistel juhtudel on seenhaiguse eristamiseks psoriaasist või ekseemist vajalikud lisauuringud, näiteksproovitüki võtmine.
Seenhaiguse ravi kestab tavaliselt nädalaid . Ravi tulemusena võib küll nahk nädala ajaga paranemistunnuseid ilmutada, kuid seene eosed jäävad siiski alles. Seenhaiguste ravimid on suunatud ainult haigustekitajate hävitamisele ja sageli tuleb haigusega tegeleda järjest 3-4 kuud. Rahulikumalt võib patsient hingata alles siis, kui korduvad ravijärgsed analüüsid on leiuta. Seenhaiguse väliste sümptomite ravijärgsel taandumisel ei tohiks omada samuti valesid ootusi. Näiteks küünte puhul võib taastumine toimuda erineva kiirusega isegi igal varbal ja sõrmel.
Seenhaiguse õigeaegne ravi vähendab:

• Haiguse levikut teistesse kehapiirkondadesse;
  
• Nakkusohtu teistele inimestele;
  
• Tüsistuste ohtu – nt mädapõletiku lisandimist ja allergiseerumist;
  
• Ravikuuri pikkust ja maksumust.
  

Nakatumist on lihtne vältida, kui ühiskondlikes dušširuumides kasutada kummisandaale, peale igapäevast pesemist hoolikalt jalgu kuivatada (eriti varbavahed ) ja kanda puhtaid kingi ning sokke. Ei ole mõistlik laenata teiste inimeste jalanõusid või käterätte. Vältida tuleb ka pikaajalist umbsetes jalanõudes viibimist . Esimeste haigusnähtude ilmnemisel peaks pöörduma arsti poole.
Võimalikud õendusprobleemid:

• Ebamugavustunne, mis on tingitud seenhaiguse poolt põhjustatud muutustest nahal.
  
• Häbitunne, mis on tingitud naha muutustest.
  
• Sügelus, mis on tingitud seenhaigusest nahal.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=awgAJbzsUtE
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Esimesel praktikal olles nägin hooldekodus päris palju seenhaigust, eelkõige jalgede/küünte seenhaigust. Selliste jalgade hooldamine on üpris raske, ka küünte lõikamine on väga raskendatud ning enamik vanainimesi ei saanud sellega ka ise hakkama.
Kas ka pikalt kestnud seenhaigust on võimalik ravida vaid käsimüügi ravimitega? ( kui tegu on juba tugevamalt kahjustunud naha/küünega)
Akne
Rasunäärmete karvatupe krooniline põletikuline haigus, millele on iseloomulikud komedoonid, paapulid ja mädapead.
Kõige sagedasem krooniline nahahaigus puberteedieas (85-100%-l noorukitel) ja üks sagedasemaid nahahaigusi üldse. Haigus algab puberteediea alguses (tüdrukutel veidi varem kui poistel), kestab 5-10 aastat ning paraneb tavaliselt peale 25.eluaastat, kuid vahel püsib ka kauem. Aknet esineb poistel ja tüdrukutel võrdse sagedusega, kuid raskeid vorme(umbes 10%) on rohkem meestel. Näo haaratuse tõttu on akne suureks kosmeetiliseks probleemiks, mis tekitab noortele palju psühhosotsiaalseid raskusi. Haigus on ravitav, kuid ravi on pikaajaline.
Akne tekkes on palju põhjuseid: pärilikkus, rasueritus- ja rasunäärmete sarvestumishäired, hormonaalsed nihked, bakterid jne.
Suguhormoonide toimel suureneb rasueritus ja rasunäärmete ummistumise tulemusena tekivad rasukorgid e. Komedoonid. Propionibacterium acnes’e - aknet teket soodustava bakteri vohamisel lisanduvad põletikulised sõlmed ja mädakolded.
Pärilikkus. Noorukitel, kelle vanemad põdesid noorena aknet on suurem tõenäosus haigestuda. Pärilik on ka armide teke.
Hormoonid. Enne puberteeti on rasunäärmed väikesed ja akne ei saa tekkida. Puberteedis meessuguhormoonid e. androgeenid stimuleerivad rasunäärmete kasvu ja rasueritust. Rasunäärmete rakkude lagunemisel tekib rasu , mis sisaldab erinevaid rasvhappeid . Mida rohkem rasu, seda ulatuslikum akne.
Mõlemal sool on piisavalt androgeene, et tagada peaaegu maksimaalne näärmete aktiivsus. Peaaegu kõigil aknehaigetel on rasunäärmed ja rasueritus suuremad kui normaalse nahaga inimestel.
Anaboolsetel steroididel, mida kasutatakse lihasmassi kiireks kasvatamiseks, on samuti rasueritust suurendav efekt ning see võib viia raskele “bodybuilder” aknele. Pikaajaline neerupealisehormooni (kortisooni) sisaldavate ravimitekasutamine soodustab ka akne teket. Naissuguhormoonid (östrogeenid) takistavad androgeenide sünteesi ja seega vähendavad rasu teket. Naharakkude sarvestumishäirete tagajärjel muutub rasunäärme viimajuha ava kitsamaks. Kui lisandub rohkelt rasu, siis juhad ummistuvad ja tekivad rasukorgid e. komedoonid. Mustadest avatud komedoonidest (“blackheads”) pääseb rasu siiski teataval määral välja, kuid valgetest suletud komedoonidest (“whiteheads”) mitte, sest nende avaus on tunduvalt väiksem. Rasunäärmete ümbrus on soodsaks kasvukeskkonnaks mikroobidele(Propionibacterium acnes, Staphylococcus epidermidis). P.acnes tekitab vabasid rasvhappeid, mis muudavad näärmeava sarvestumist ja kutsuvad ligi põletikurakke, tekitades põletikulisi sõlmekesi (paapuleid) ja mädavillikesi (pustuleid). Karvanääpsu seina purunemine (kas pigistamise või põletiku tagajärjel) viib suuremate mädakogumike ja armide tekkele. Lisaks soodustavad aknet suure rasvasisaldusega kosmeetika, nahalt loputamata seebijäägid ja muud ained, mis veelgi suurendavad pooride ummistumist. Samuti, higistamine, ultraviolettkiirgus , mõned ravimid, kaudselt ka stress .Naistel ägeneb akne tihti menstruatsioonieelsel perioodil seoses hormoonide muutusega.
Kõige rohkem rasunäärmeid: näol, seljal ja rinnal- seal esineb ka kõige rohkem aknet.

• Mittepõletikulised lööbeelemendid-
  

suletud komedoonid kui nahka venitada, on näha naha värvi või valkjaid sõlmekesi, vahel ka avaust, millest väljub pigistamisel nahapinnale valget pastataolist massi.
Avatud komedoonid tunneb ära tumeda otsa järgi, mis on tingitud melaniini ladestumisest, mitte halvast puhastamisest.

• Põletikulised lööbeelemendid -iga komedoon võib folliikliseina kahjustumisel muutuda põletikuliseks. Selles on süüdi mehhaanilised või ärritavad faktorid . Vahel on põletikukolded sügavamad, moodustuvad erinevad urked ja kogumikud, mis sisaldavad halvalõhnalist vere, mäda ja rasu segu ning paranevad halvasti. Tihti on vajalik kirurgiline ravi.
  

• Põletikujärgsed armid: need on jääknähud raskest aknest, mis on teataval määral paranenud . Armid võivad olla väga erinevad – tillukesed jääkirka taolised, pigmenteerunud , suured keloidarmid jne.
  Aknet saab efektiivselt ravida, kuigi ravile allumine võib mõnikord olla aeglane.
  

Tavaliselt järgitakse ühte raviskeemi 6-8 nädalat, enne kui tehakse muudatusi. Varajasem ravi katkestamine on õigustatud juhul, kui tekib tugev nahaärritus
Akne ravitooteid tuleb panna kogu kahjustatud piirkonnale, mitte ainult üksikutele kolletele
Paiksed preparaadid põhjustavad sageli nahakuivust esimesel 2-4 nädalal, mis käib kaasas ravitoimega. Hiljem nahk tavaliselt harjub ja kõrvaltoimed kaovad või on minimaalsed.
Lõpetada toote kasutamine, kui tekib tugev punetus ja ketendus. Konsulteerida dermatoloogiga.
Haigust otseselt ennetada ega vältida pole võimalik, kuid regulaarse näohooldusega, mõnede soodustavate faktorite (higistamine, rasvane kosmeetika, pigistamine ) vältimisega ja õigeaegse adekvaatse raviga on võimalik oluliselt haiguse raskusastet vähendada ja seega vähendada võimalike armide teket.
Võimalikud õendusprobleemid:

• Ebaefektiivne nahahooldus , mis on tingitud vähestest teadmistest ja mis väljendub naha põletiku tekkimises
  
• Ülemäärane stress, mis on tingitud väga pikast akne ravist ja mis väljendub patsiendi rahulolematuses.
  
• Häiritud mugavustunne , mis on tingitud ravi kõrvaltoimetest, haiguse sümptomitest ja mis väljendub patsiendi naha sügelemises, kuivamises ja pidevas valus .
  
• Hirm ja häbitunne, mis on tingitud välimuse muutumisest, ning mis väljendub teistest inimestest eemale tõmbumisega
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=ytxXSt3QgG8
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Akne on küllalt laialdaselt levinud nahahaigus, millele peaks oluliselt rohkem tähelepanu pöörama, kui seda tehakse. Tihtipeale varjatakse seda lihtsalt meigiga, mis võib aga aknet hoopis ägestada.
Kas kosmeetiline näohooldus aitab samuti aknet ravida ?
Psoriaas
Põletikuline nahahaigus,mis on tingitud marrasnaha ( epidermise ) rakkude kiiremast elutegevusest ja paljunemisest võrreldes normaalse nahaga.
Psoriaas on küllaltki sage haigus, mida põeb ~1,5-3% (1-5%) elanikkonnast, erinevused sõltuvad kliimavöötmest ning ka rassilistest omapäradest (kõige rohkem esineb seda valgetel). Haigus ei ole nakkav.
Psoriaasi otsene tekkepõhjus on jäänud ebaselgeks. Haiguse autoimmuunset päritolu kinnitab seoste olemasolu mitme autoimmuunsust soodustava geenilookuse ja psoriaasi avaldumise vahel, psoriaasi koosesinemine teiste autoimmuunhaigustega ning erinevate põletikuliste tsütokiinide üleekspressioon psoriaasihaigete nahas ja veres.
Erinevate psoriaasi vallandavate faktorite mõjul immuunsüsteem aktiveerub ning see põhjustab uute naharakkude tootmist normaalsest palju kiiremas tempos. Normaalne naharakk küpseb ja irdub 28 kuni 30 päevaga, kuid psoriaasi korral juhtub see juba kahe kuni kolme päevaga. Kui normaalses olekus naharakud irduvad, siis psoriaasi puhul nad kuhjuvad ja põhjustavad psoriaasile iseloomulike haiguskollete tekke.
Teada on, et psoriaas on tugevalt päriliku eelsoodumusega komplekshaigus, kuid haiguse avaldumist mõjutavad lisaks geneetilistele eelsoodumusele ka keskkonnafaktorid. Sarnaselt teistele komplekshaigustele ei määra psoriaasi avaldumist ära aga mitte üks geen, vaid paljude geenide koosmõju ja interaktsioon keskkondlike faktoritega.
Haigus avaldub roosakate või lillakaspunaste, teravalt piirdunud, ümbritsevast nahast kõrgemate laikudena, mis on kaetud hõbevalge ketendusega, millest ka nimetus soomussammaspool. Sõltuvalt laikude suurusest (1mm-st kuni mitmekümne cm-ni), on haigusel palju erinevate nimedega vorme: punktikujuline, tilgakujuline, mündikujuline, naastuline psoriaas jne. Lööve võib paikneda kõikides kehapiirkondades, kuid tavalisemateks kohtadeks on peanahk, küünarnukid ja põlved, mis on tingitud sellest, et need piirkonnad alluvad sagedamini traumadele (kammimine, küünarnukkidele toetumine jne.). Haigestuda võivad ka küüned - küüne peale tekivad väikesed lohukesed nagu sõrmkübaral või kollased laigud, nagu oleks küüne all tilk õli. Mõnikord võib lööve sügeleda, aga ka mitte alati.
Ravivalik sõltub haiguse vormist ning staadiumist ning sobiva raviskeemi määrab arst.
Haigusevabadel perioodidel ei tohi unustada nahahooldust ja pehmendavaid kreeme.
Kergematel ägenemistel piisab paiksetest ravisalvidest. Parem tulemus saadakse ravimite kombineerimisel õli-ja meresoola ravivannidega ning paar korda aastas mõõduka ultraviolettkiirgusega (UVA ja UVB),mille protseduuride sageduse ja intensiivsuse määrab arst.
Võimalikud õendusprobleemid:

• Valu, mis on tingitud vigastatud nahast või haiguskoldest.
  
• Naha terviklikkuse kahjustus
  
• Stress, mis on tingitud haiguse olemasolust.
  
• Häiritud mugavustunne
  
• Madal enesehinnang
  
• Üksilduse risk
  
• Häiritud sotsiaalne interaktsioon
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=O3sauC5xGFk
Pilt:
Teadlikkust psoriaasist tuleks tunduvalt tõsta. Ka minu enda tutvusringkonnas on inimesi, kellel on psoriaas, kuid nad ei tea paljusid asju ning ei käi sellega ka arsti juures, kuna tunnevad ebamugavust. Paremad teadmised aitaksid rohkem kaasa ka tervenemisele.
Atoopiline dermatiit
Atoopiline dermatiit on krooniline nahahaigus, mis tekib tavaliselt imiku- või lapseeas, kuid võib püsida või tekkida ka täiskasvanul. Haigusega kaasneb väga tugev naha sügelemine. Kõikidel atoopilise dermatiidi haigetel on väga kuiv nahk. See naha omapära ei kao kunagi, vaid püsima ka siis, kui haige on vanemaks saanud ning otsesed nahapõletiku tunnused puuduvad.
Haigus on 60-70%-l juhtudest päriliku eelsoodumusega, suurem risk on haigestuda lastel, kelle lähisugulastel on esinenud atoopilisi haigusi.
Nahapõletik tekib üle paljude keeruliste mehhanismide immuunsüsteemis - Immuunsüsteemi (organismi kaitsesüsteemi) häirete tõttu areneb ülitundlikkus ainete suhtes, mis normaalselt ei ole allergeenid , nt. toiduallergia piima, munade, kala, teravilja ja teatud puu-ja köögiviljade suhtes. Rolli mängivad ka õhuga levivad allergeenid, nt. õietolm, loomakarvad.
AD haigetel on vähem nahka kaitsvaid lipiide ( rasvad ), seetõttu kaotavad nad rohkem vett ning nende nahk on väga kuiv, mispärast taluvad nad halvasti vee ja pesemisvahenditega kokkupuudet. Naha sarvkihi eripäratõttu higistavad atoopikud vähem, soojas viibimine põhjustab neil piinavat sügelemist. Atoopilist nahka asustavad kergemini paljud mikroobid, mis samuti aitavad kaasa haiguse vallandumisele. AD avaldub ja halveneb kui inimene on emotsionaalses stressis .
Vallandavad ja võimendavad põhjused:

• Toit
  
• Ärritajad ja kontaktallergeenid
  
• Õhuga edasi kanduvad allergeenid, nt. kodutolmulestad, loomade ketud, hallitusseened, taimsed tolmud
  
• Ravimata põletikud
  
• Rõske ja päikesevaene kliima, külm ja kuiv, samuti niiske ja soe ilm
  
• Stress
  

Haiguspilt sõltub haige vanusest. Noorematel inimestel esinevad valdavalt ägedad muutused: punetus, villid ja koorikud nahal, vanematel kroonilisemad muutused. Alati esineb sügelemine.

• Esineb sügelemine, eriti peale dušši või vanni ning ka talvel
  
• Nahk on ärritatav, eriti villa ja seepide suhtes
  
• Kuivad ja ketendavad huuled
  
• Kuiv nahk kehal ja peenehelbeline ketendus peanahal
  
• Peopesade nahajoonise tugevnemine
  
• Täiskasvanutel nahapõletik silmalaugudel, kuklal, rinnanibudel või kätel
  
• Vähenenud higistamine
  
• Ülitundlikkus õhuga levivate allergeenide suhtes
  

AD ravi sõltub haige vanusest ja lööbe tüübist. Millist ravi kasutada määrab arst, kuid ka parimatest ravimitest on vähe abi, kui inimene ei järgi vajalikku režiimi. Esmatähtis onärritajatest ja allergeenidest hoidumine, nahakuivuse, sügelemise ja põletike kontrolli all hoidmine.
Õendusprobleemid:

• Sügelus, mis on tingitud naha kuivusest
  
• Stress, mis on tingitud dermatiidist.
  
• Hirm ja häbitunne, mis on tingitud haiguse ilmingutest ja teadmiste defitsiidist.
  
• Mittekorrektne nahahooldus, mis on tingitud patsiendi teadmatusest õigest nahahooldusest.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=UwQYn3TQgV4
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Kui patsient ajab atoopilise dermatiidi sassi mõne muu nahahaigusega, millega kaasneb sarnane lööve ning ostab käsimüügist teisele haigusele mõeldud ravimit, kas ta võib olukorra ka väga palju halvemaks muuta ?
Ekseem
Ekseem on krooniline retsidiveeruv nahahaigus, mille tekkimise põhjuseks erinevalt dermatiidist on sageli ka kehasisesed mõjurid. Ekseemile on iseloomulik naha sügelus ning haiguskoldes üheaegselt esinevad punetus, ketendus, sõlmekesed, villikesed ning lihhenifikatsioon (naha haiguslik paksenemus, karenemus ja kuivus).
Eristatakse järgmisi ekseemivorme: kontaktekseem, mikroobne ekseem, düshidrootiline ekseem, nummulaarekseem, asteatootiline ekseem, seborroiline ekseem. Mõnikord on ka pruriigo ehk sügatõbi liigitatud ekseemide hulka.
Kontaktekseem ehk käteekseem on sagedasemaid ekseemivorme, mis kahjustab kõige sagedamini labakäsi ja randmeid. Kontaktekseemi tekkimist soodustab lapsena põetud pärilikust ülitundlikkusest põhjustatud nahapõletik, kokkupuude allergeenide ja ärrititega ning stress. Käteekseemi põevad sagedamini naised. Haigus algab enamasti sõrmuse alt, levides sealt külgnevatele aladele , eriti 3. sõrme ja peopesa suunas. Labakätel olevad kolded on ebakorrapärase kujuga, leemendavad tugevalt ning tekivad kord ühes, kord teises kohas. Haigusest haaratud nahk sügeleb. Leemenduse kadumise järel muutuvad kolded kuivaks , ketendavaks ja nendesse ilmuvad lõhed. Kui lööbest on haaratud küünevall, siis kaasneb küünekahjustus – küüneplaat muutub krobeliseks.
Ravi:
Välditakse ärritajaid ( seep , teised nahapuhastusvahendid ja vesi kuivatvad nahka ning nahk hakkab sügelema, järgnev kratsimine halvendab naha seisundit ).
Asteatootilise ja nummulaarse ekseemi korral vanne ja sagedast pesemist ei soovitata .
Sügelemise leevendamiseks kasutatakse traditsioonilisi allergiaravimeid (antihistamiinikume), vajadusel rahustavaid, uinutavaid ravimeid.
Raske ekseemi korral kasutatakse hormoonravi : glükokortikosteroide.
Seborröadermatiidi korral kasutatakse asoole, isotretinoiin; paikselt ketokonasooli või salitsüülhapet või tõrva sisaldavaid šampoone.
Mikroobse ekseemi ja sekundaarselt infitseerunud ekseemide korral on vajalik antibiootikumravi (erütromütsiin, fusidiinhape).
Naha kuivuse ja sügelemise korral kasutatakse regulaarselt, ka siis, kui haigusilmingud ei ole väljendunud, pehmendavaid kreeme, eriti asteatootilise ekseemi korral.
Õendusprobleemid:

• Hirm ja häbitunne, mis on tingitud muutustest välimuses
  
• Unekvaliteedi langus
  
• Ebaefektiivne nahahooldus
  
• Depressiivsus
  
• Häiritud mugavustunne, mis on tingitud valust, veritsusest ja sügelusest.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=DVRVnvlvUPA
Pilt:
Arutelu, küsimused :
Kas võib juhtuda, et ekseem ei allu ravile ning patsient peab sellega elama aastaid?
Kontaktdermatiit
Dermatiit tähendab kehavälistest faktoritest tingitud nahapõletikku. Kui dermatiidi põhjuseks on välisteguri otsene toime nahale, nimetatakse haigust kontaktdermatiidiks.
Naistel ja meestel on naha tundlikkus ärritajate suhtes ühesugune. Naistel on lihtsalt kontaktdermatiidi esinemissagedus suurem, sest nad puutuvad potentsiaalsete ärritajatega rohkem kokku (kodutööd, kosmeetika jms).
Eristatakse lihtsat ja allergilist kontaktdermatiiti. Lihtsa kontaktdermatiidi korral tekib põletik otseselt ärritajaga kokkupuutunud nahal. Allergilise kontaktdermatiidi korral tekivad organismis antikehad ehk vastuained ärritavale ainele. Nahalööve tekib ka nahapiirkondadesse, mis ärritajaga otseselt kokkupuutes ei olnud. Kontaktdermatiit võib muutuda ka krooniliseks.
Kontaktdermatiit ilmneb kohe või mõne päeva jooksul pärast kontakti kehavälise ehk eksogeense teguriga. Kontaktdermatiidi nähud varieeruvad mõõdukast ja kiiresti mõõduvast punetusest raskete keemiliste põletusteni.
Võivad tekkida:
• * punetus
* • turse
• * villikesed/villid
• * erosioonid ehk marrastused (villikeste/villide lõhkemisel)
• * koorikud
• * ketendus
• * sügelus
Ägeda dermatiidi korral kasutatakse kaaliumpermanganaadi lahust, kummeliteed jms.
Kui nahk on kuiv ja ei leemenda, siis kasutatakse loksutussegusid, kortikosteroide sisaldavaid geele või õli-vesi kreeme — Elocon, Betnovate, Celestoderm, Apulein, Cutivate jt.
Kroonilise dermatiidi korral kasutatakse paikselt kortikosteroidsalve või tõrva või salitsüülhapet sisaldavaid preparaate (Diprosalic).
Pärast dermatiidi paranemist tuleb naha elastsuse ja veesisalduse hoidmiseks regulaarselt kasutada kõrge rasvasisaldusega kreeme (Locobase rasvane kreem , Essex kreem ja salv jt.).
Allergilise dermatiidi korral kasutatakse kortikosteroide (prednisolooni, hüdrokortisoonsalvi).
Õendusprobleemid:

• Ebamugavustunne, mis on tingitud muutustest nahal.
  
• Sügelus, mis on tingitud kuivast ja ketendavast nahast.
  
• Valu, mis on tingitud katki kratsitud haavanditest nahal.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=HNb7gETA9K0
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Millised kodukeemia vahendid põhjustavad kõige sagedamini kontaktdermatiiti ?
Kas ühekordsete kinnaste kasutamine kodukeemia kasutamise ajal aitab ära hoida võimaliku kontaktdermatiidi tekke?
Süüfilis
Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus, mis tavaliselt levib sugulisel teel ja kahjustab paljusid elundkondi, k.a. nahk, süda, luustik ja närvisüsteem.
Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste hulgas. XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi.
Haigestumise sagedus kasvab ja kahaneb pidevalt. Eestis tekkis haigestumuse tõus 1990- datel seoses muutustega ühiskonnas. Kõige sagedamini haigestuvad noored, võrdselt nii mehed kui naised, sagedamini intiimtöötajad( prostituudid ).
Loote nakatumisel võib rasedus lõppeda iseenesliku abordiga, laps võib sündida elusalt, kuid haigustunnustega või sünnib näiliselt terve laps, kellel ilmnevad haigustunnused alles kuude või aastate pärast.
Tekitajaks on mikroob Treponema pallidum. Süüfilis nakkab inimeselt inimesele otsese (tavaliselt seksuaalse) kontaktiteel. Teoreetiliselt võib nakatuda ka verega, kuid doonoriverd kontrollitakse spetsiaalsete testidega, mis välistavad selle võimaluse.
Tavaliselt tungib mikroob organismi suguelundite või suu piirkonnas, levib edasi lümfisõlmedesse ja paljuneb, kuni teda on piisavalt palju, et sümptomid avalduks. Süüfilisehaige on kõige nakkavam haiguse alguses; peale 4 aastat pole nakatamine tõenäoliselt enam võimalik.
Süüfilise esimesed sümptomid ilmnevad kuu aja jooksul pärast nakatumist. Nakatumiskohale tekib üks või mitu tihket, valutut, roosakaspunast haavandit, mis võivad olla ka mittemärgatavates kohtades. Järgneb selle kehapiirkonna lümfisõlmede suurenemine. Haavandid (aga mitte haigus) paranevad iseenesest ka ravimata juhtudel. Süüfilis kulgeb edasi tsükliliselt, iseloomulikud on nahalööbed. Tsüklite vaheaegadel nähud puuduvad. Üldnähud on halvenenud enesetunne ja väsimus. Need sümptomid võivad ise kaduda ja jälle uuesti tekkida. Haigus võib vahel kulgeda ka ilma lööveteta, n.ö "varjatud" kujul.
Enne antibiootikume oli süüfilis ravimatu. Õnneks on tänapäeval ravimid väga efektiivsed ning haigus allub hästi ravile. Ravi pikkus sõltub süüfilise staadiumist. Peale ravi lõppu on vajalik kontroll umbes 3 kuu tagant.
Oluline on turvaline seksuaalkäitumine, kondoomide kasutamine, juhuslike vahekordade vältimine jne. Nakkuse kahtlusel tuleks julgelt pöörduda arsti poole. Ravida tuleb kõiki partnereid üheaegselt. Rasedad kontrollitakse süüfilise suhtes kaks korda raseduse jooksul.
Õendusprobleemid:

• Riskialdis käitumine, mis on tingitud enese/teiste tervise mitte väärtustamises ja väljendub vähestes teadmistes suguhaiguste levikus, juhusuhetes, kaitsmata vahekordades.
  
• Naha terviklikkuse kahjustuse risk, mis on tingitud naha mikrovigastuse kaudu organismi tunginud spiroheedi tekitatud infektsioonist ja väljendub epidermise ja dermise muutustes/kahjustustes.
  
• Ülemäärane stress, mis on tingitud haiguse raviga kaasnevatest nõudmistest/kohustustest (partnerite teavitamine, ravil käimine) ja väljendub pingetundena, surutustundena.
  
• Ebatõhus seksuaalelu , mis on tingitud seksuaalse aktiivsuse piirangutest ja väljendub hirmuna saada/anda edasi suguhaigust.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=0Zwd_8MQUMw
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Kui levinud on süüfilis Eestis?
Genitaalherpes
Sugulisel teel leviv sage haigus, mida põhjustab herpesviirus.
Genitaalherpes on haigus, mis jääb organismi püsima. Suguelundite piirkonda tekivad villid, mis mõne aja pärast haavanduvad ja põhjustavad tugevat valu, paranevad aga aeglaselt. Haigus avaldub tavaliselt stressi vm. tegurite toimel üha uuesti ja uuesti, kuigi kergemal kujul kui esimene kord.
Viirus siseneb suguelundite limaskesta ja nahka läbi mikroskoopiliste traumaatiliste lõhede ja avade ( mikroskoopiline trauma on tavaline suguühtel) , kus paljuneb ja levib ümbritsetevatele kudedele. Nakatunud alale tekivad villikeste grupid, mis hiljem kattuvad koorikutega. Eristatakse Herpes Simplex –1 (HSV-1) ja Herpes Simplex –2 (HSV-2) viiruse tüüpi. HSV-1 esineb sagedamini suu ja huule limaskestadel, mida tuntakse rahvakeeli ka kui ohatist, HSV-2 paikneb enamasti suguelundite piirkonnas. Kaasaaja seksuaalsete tavade eripära tõttu esineb üha sagedamini HSV –1 ka suguelunditel . Viirus jääb vaatamata ravile nakatunud organismi püsima. Viirus püsib seljaaju närvijuurte põimikutes, kust aktiveerub uuesti soodsatel tingimustel (stress, külmetamine, kaasnevad põletikud, trauma, ultraviolettkiirgus jt.) põhjustades haiguse kordumise. Raseda naise esmane nakatumine võib olla lootele ohtlik, põhjustades loote üsasisest hukkumist või raskeid väärarenguid. Loode ei nakatu siiski alati, nakatumise võimalus on esmase nakkuse korral 10-15% ja seda eelkõige kui ema nakatus raseduse algjärgus. Vastsündinu võib nakatuda ka sünnituse käigus kui emal esinevad aktiivse haiguse tunnused, s.t. samal ajal kui esineb lööve. Sellisel juhul on vastsündinu ohustatud ajupõletikust ja kesknärvisüsteemi kahjustustest.
Tavaliselt esimene haiguse episoood on kõige väljendunum ja kestab kauem( ~20 päeva). Esineb palavik,lihasvalulikkus.
Välissuguelunditele tekivad punetavad, valulikud alad, millel asetsevad gruppidena paigutuvad villikesed.
Esmase haigestumisega võib kaasuda emakakaelapõletik, mille tõttu võib erituda valkjat vesist voolust. Urineerimine võib olla valulik. Kubeme lümfisõlmed võivad ollasuurenenud.
Korduv genitaalherpes kulgeb tavaliselt vähesemate lööbeelementidega.
Palavik ja üldnähud puuduvad. Enne villide teket võib esineda kihelus, sügelustunne. Hiljem tekivad koorikud. Paranemisprotsess kestab tavaliselt 10 päeva. Esimesed 4 päeva on viiruse eritumine ja nakkuse edasikandmise võimalus partnerile kõige suurem.
Mõnikord võib genitaalherpes kulgeda ebatüüpiliselt. Võib esineda limaskesta punetus ja lõhenemine ning patsient ega arst ei pruugi haigusest olla teadlikud. Ka selline lööbeelement on nakkav.
Ägeda esmase genitaalherpese puhul kasutataksesuukaudseid viirusevastaseid ravimeid, mis lühendavad haiguskestvust ja piiravad haiguse laialdasemat levikut.
Kuna genitaalherpes põhjustab sageli tugevat ja teravat valu, siis võib kasutada valuvaigistavaid tablette . Võimalik on ka haaratud ala paikne tuimestamine lokaalse valuvaigistiga.
Haigust aitab vältida kondoomi kasutamine.
Õendusprobleemid:

• Valu peenisel/vaginaalpiirkonnas, mis on tingitud haavanditest.
  
• Düskomfort mis on tingitud sügelusest ja temperatuuri tõusust
  
• Vähesed teadmised haigusest
  
• Lihasvalu jalgades, tuharatel, mis on tingitud genitaalherpese puhangust
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=_LSy1k3R96w
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Kuidas oleks võimalik tõsta inimeste teadmisi suguhaiguste kohta?
Gonorröa
Gonorröa on üheks sagedasemaks seksuaalsel teel ülekantavaks haiguseks. Igal aastal registreeritakse maailmas 25 miljonit uut haigusjuhtu; ning on suguhaiguste hulgas trihhomonoosi , klamüdioosi ja genitaaltüügaste järel neljandal kohal. Nakatumine toimub sugulise vahekorra ajal. Sageli on haigustunnused väga vähe väljendunud muutes gonorröa avastamise ja kontrollimise keeruliseks.
Haiguse põhjustajaks on Neisseria gonorrhoeae ehk gonokokk . Gonokokk elab kusiti, emakakaelakanali, pärasooleja silma sidekesta kattekihis , puberteedieelsetel tüdrukutel, rasedatel ja vanuritel võib paikneda ka tupes .
Nakatumine toimub ainult inimeselt inimesele ja ülekanne toimub limaskestade otsese kontaktiga , tavaliselt sugulise vahekorra ajal. Bakterid läbivad limaskesta barjääri ja tekitavad põletikku, mis avaldub mädaeritusena. Vahetevahel tungib gonokokk verevooluni, põhjustades sepsist (veremürgitust).
Gonorröa võib peale nakatumist avalduda ühe päeva kuni kuu jooksul, tavaliselt 1-6-(14) päeva peale nakatumist. Väga tavalised on ilma sümptomiteta juhud.
Kõige paremini tuntud gonorröa vorm on gonokokiline kusitipõletik ehk uretriit meestel. 2-6 päeva peale nakatumist tekib rohke halvalõhnaline mädavoolus kusitist ja peenise ots muutub põletikuliseks. Vahel võib olla kaebuseks ainult valulik urineerimine, 10%-l puuduvad sümptomid üldse. Gonokokid võivad mõnikord kusitist levida kaugemale kuse-suguteedesse ja põhjustada eesnäärme, seemnepõiekeste ja munandimanuste põletikku.
Naistel on kõige sagedasemad infektsiooni kohad emakakael ja selle kanal.
Umbes 75%-l on ka kusitipõletikku. Kõige sagedasemad kaebused on mädane voolus tupest ja põletustunne urineerimisel. Emaka limaskesta haigestumise korral võib olla veritsust tupest, veritsus võib tekkida ka peale vahekorda või selle ajal.
Üle 50% nakatunud naistest haigusilminguid ei teki ja seega väga ohtlikud oma partneritele. Kui tekib tupeesiku näärmete mädanik, esineb valulikkus istumisel ja kõndimisel, lisaks võib olla punetus ja turse häbememokkadel.
Gonorröa raviks kasutatakse antibiootikume. Kuna viimasel ajal gonokokid tihti ei allu tavalistele antibiootikumidele , peab gonorröad kindlasti ravima vastava väljaõppe saanud suguhaiguste arsti juures, kes on kursis kiiresti muutuvate raviskeemidega. “Nurga taga” ravimine võib tuua tervisele korvamatut kahju. Arsti poole peavad pöörduma ja end ravima ka kõik viimase aja seksuaalpartnerid, isegi kui neil puuduvad haigusele viitavad kaebused. Suguelu ei tohi alustada enne, kui kõik asjaosalised on terveks ravitud.
Ennetamine on samasugune , nagu kõikide sugulisel teel levivate haiguste korral. Kondoomi puudumisel on targem kahtlastest seksuaalvahekordadest hoiduda. Nakatumise kahtluse korral tuleb koheselt pöörduda suguhaiguste arsti poole ( perearsti saatekiri pole vajalik), et alustada ravi võimalikult varakult ja vältida nõndaviisi tüsistusi.
Õendusprobleemid:

• Valulikkus urineerimisel, mis on põhjustatud haavanditest genitaalpiirkonnas.
  
• Puudulikud teadmised haigusest.
  
• Hirm ja häbitunne, mis on tingitud muutustest genitaalpiirkonnas.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=dP88RpCxCiE
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Kui tihti toob gonorröa kaasa veremürgistuse ?
Vöötohatis
Vöötohatis on viirushaigus .
Vöötohatist põhjustab viirusnakkus (Herpes zoster), mis kuulub huulohatist põhjustava viirusega samasse viiruste perekonda. Nakatumine toimub naha ja limaskestade kaudu. Viirus tungib mööda närviteid närviganglioni, kus ta siis elutseb.
Tavaliselt avaldub haigus nõrgestatud organismis, näiteks muu kroonilise haiguse olemasolu, kestev stress (vaimne/füüsiline), trauma, päikesekiirgus, immuunsust pärssivate ravimite tarbimine. Tüüpiline vöötohatise haiguspilt on villiline lööve nahal. Kahjustub osa nahast, mida vastav närv innerveerib. Enne ville tekib punetus. Villid on vahel verise sisuga. Haige tunneb reeglina valu ( neuralgia ), vähem sügelust. Valu võib olla väga tugev. Lisaks esineb kerge palavik (37-38 kraadi).
Peiteperiood on 7–14 päeva. Vöötohatis esineb alati vöökujulisena ühepoolselt kehal, kaelal, näol või jäsemetel. Kui haaratud on silmanärvi piirkond, siis kaasneb iridotsükliit. Mitu päeva enne lööbe tekkimist tunneb haige hilisema lööbe alal põletavat-torkivat valu või puutehellust, järgneb naha punetus ja kerge turse ning läbipaistvate villikeste teke piki närvi kulgu . Villid kuivavad ja kattuvad koorikutega mõne nädala jooksul. Arme tavaliselt ei teki. Lümfisõlmed suurenevad ja on valulikud. Esimestel päevadel esineb vahel mõõdukas kehatemperatuuri tõus. Kui on lisandunud mädapõletik, võivad nahale jääda armid.
Haigus avaldub rohkem vanematel kui noortel, kuna immuunsus võib neil nõrgem olla. Tänapäeval on vöötohatis ravitav. Mida varem raviga alustatakse, seda parem on ravitulemus. Ravi kestus on tavaliselt 1 nädal. Kaasajal aga puudub ravim, mis viiruse organismis lõplikult hävitaks, mistõttu haigus võib avalduda taas.
Ravimid takistavad viiruse paljunemist. Tavaliselt läheb vaja ka valuvaigisteid. Tugevatoimelisi saab ainult retseptiga. Haava hooldus ei erine oluliselt tavalisest haavaravist. Haava tuleb puhtana hoida, sügeluse korral sobib mõni antihistamiinikum.
Õendusprobleemid:

• Sügelus, mis on tingitud villidest nahal.
  
• Valu, mis on tingitud katki läinud villidest.
  
• Iiveldus , mis on tingitud haigusest.
  
• Ebamugavus ja häbitunne, mis on tingitud haiguse põhjustatud muutustest kehal.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=TJyLXFsyGBw
Pilt :
Arutelu, küsimused:
Milline on kõige suurem probleem patsientidele, mida vöötohatis kaasa toob?
Flegmoon
Flegmoon on laialdane mädapõletik, mis haarab nahaaluse rakustiku, sidekirmete- ja lihastevahelised vaheruumid. Flegmoonil ei ole kindlaid piirjooni ja seetõttu on mädanik laialivalguv.
Lõualuu piirkonna flegmoonid on sagedamini põhjustatudhambast lähtunud põletikust, kuid nad võivad olla ka muu põletiku tagajärg.
Flegmoonid võivad olla põhjustatud ka nahaaluse rakustiku mädapõletikust (furunkulist, karbunkulist). Samuti võib viia flegmoonini lümfisõlmede põletik.
Flegmoonide sümptomid jagunevad üldisteks ja spetsiifilisteks.
Üldised:
Pehmete kudede turse ja kindlate piirjoonteta infiltraatehk vedeliku kogum, mis on valulik, tihke, liikumatu.
Nahk infiltraadi kohal on pingul , punetav, läikiv ja seda ei saa volti võtta.
Infiltraadi lagunemisel ja mäda tekkel lisandub uus tunnus – vedeliku liikumise sümptoom, mis on eriti selgelt väljendunud pindmiselt paiknevate mädapõletike puhul.
Võivad esineda rasked üldnähud: temperatuuri tõus 39-40 kraadi; pulss ~120 lööki minutis ; hingamise sagenemine; inimene on erutatud või apaatne;
Spetsiifilised sümptomid:
Mälumislihaste kinnituskohtade läheduses asuvate flegmoonide puhul on iseloomulik erineva tugevusegasuuavamistakistus.
Suupõhja flegmooni korral võib takistatud olla kõne, neelamine ja hingamine, kui infiltraat haarab keelepära ja kõri.
Silmakoopa flegmooni korral võib esineda tugev laugude turse, punnsilmsus jne.
Roiskflegmoon ehk gaasgangreen on kiireloomulise ja raske kuluga ning võib juba 3-4 päeva pärast lõppedasurmaga. Iseloomulikeks tunnusteks on:
Nahk on kahvatu ja mõnikord pronksikarva;
Infiltraat on tihke ,vähe valulik;
Nahaaluses koes võib sedastada gaasi krudinat;
Gaasgangreeni tagajärjel kärbuvad lihased ja hiljem teised koed;
Flegmooni avamisel ei esine mäda, vaid vinav verine eritis gaasimullikestega;
Lihased haavas on hallikad ja elutud, veritsus haavast on vähene;
Hiljem võib haavast erituda mäda ja kärbunud koetükke.
Ravi on kirurgiline ja seisneb flegmooni avamises, mida tuleb teha aegsasti, ootamata seisundi halvenemist.
Flegmooni võib avada kohalikus või üldtuimestuses.
Haava asetatakse dreen ehk spetsiaalne toru, et mäda saaks väljuda.
Gaasgangreeni puhul tuleb teha kiiresti laiu ja sügavaid lõikeid. Oluline on hapniku juurdepääs kudedesse. Haava võib loputada ka 3%-lise vesinikülihapendi- ja kaaliumpermanganaadi lahusega. Manustatakse spetsiaalset gaasgangreenivastast seerumit ja tehakseveenisisest vedeliku manustamist, vereülekandeid jne.
Peale kirurgilise ravi rakendatakse ka medikamentoosset ravi: antibiootikumid .
Hästi mõjub ka füsioteraapia. Gaasgangreeni korral oluline baroteraapia.
Õendusprobleemid:

• Inimese halb enesetunne, mis on tingitud haiguse sümptomitest.
  
• Häiritud mugavustunne, mis on tingitud välimuse muutusest.
  
• Infektsioonioht, mis on tingitud dreenist ning pidevast sidumisest.
  

Video: https://www.youtube.com/watch?v=k4Lg3KNhKDk
Pilt:
Arutelu, küsimused:
Kas väiksemat sorti flegmooni on võimalik ka ise nö terveks ravida ?
Kasutatud allikad:
Hannuksela, M., Reunala, T., Karvonen, J., Suhonen, R. (toim.) (2010). Nahahaigused. Tallinn: AS Medicina .
Silm, H., Kaur , S. (1995). Sagedamini esinevad nakkuslikud nahahaigused. Tallinn: Tallinn Raamatutrükikoda.
http://inimene.ee/g/gonorroea
http://www.ohatis.ee/vootohatis
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B6%C3%B6tohatis
http://www.derma.ee/htmlfiles.php?id=1
http://www.psoriaas.ee/index.php/et/
http://www.psoriaasikeskus.ee/psoriaas/Psoriaas.ht m
http://static.inimene.ee/index.php?disease=f&sisu=disease&did=839
http://inimene.ee/r/roospoletik
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/nahahaigused/?NAHAHAIGUSED
http://nahahaigused.weebly.com/nakkavad-nahahaigused.html
http://www.nahakliinik.ee/nahahaigus/probleemid/teised-nahahaigused/
Teiste üliõpilaste poolt koostatud eitlused teemadest .