Peanaha haigused (0)

 
 
 
 
 
Kuressaare Ametikool 
Sotsiaaltöö ja iluteeninduse õppesuund 
Juuksur 
 
 
 
 
 
Galina  Latkina 
Peanaha ja juuste probleemid ,haigused ning häired 
Referaat 
 
 
 
Juhendaja : 
   Klaarika Muul 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kuressaare  2017  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Alopeetsia 
 
Alopeetsia (Alopecia areata) on levinud autoimmuune  nahahaigus , mis põhjustab juuste kadu 
peanahal ja kehal. Algab see tavaliselt ühe või mitme väikese, ümmarguse ja  sileda  laiguga peanahal 
ning süvenedes võib lõppeda kõikide juuste väljalangemisega (alopeetsia totalis ) või kogu keha 
karvade  ( kehakarvad+juuksed ) väljalangemisega (alopeetsia Universalis). 
Alopeetsiat esineb nii meestel kui naistel igas vanuses. Tihti saab seisund alguse juba  lapseeas . On 
pakutud , et seisund esineb umbes 147 miljonil inimesel maailmas. 
•  spotlike alopecia – nööpnõela suurused tühjad ümarad “täpid” üle pea 
•  alopecia areata – tühjad juusteta laigud, mis tekivad üle pea 
•  alopecia totalis – juuksetus (üle kogu pea) 
•  alopecia universalis – juuksetus (üle kogu pea), lisaks puuduvad ka kehakarvad (ripsmed, kulmud, 
jne) 
•  Meestüüpi juustekadu ehk  androgeenne  alopeetsia on päriliku  iseloomuga  sagedasemaid juuste 
hõrenemise või kadumise põhjuseid, eeskätt pealae piirkonnas. See on äärmiselt tavaline probleem 
kuni 50% meestel ja veidi väiksemal hulgal üle 40a. naistel. 
•  alopeetsia barbae – koldeline juuksekadu habemepiirkonnas 
•  traction Alopecia – tingitud juuksepikendustest ja soengutest, mis hoiavad juukseid tugeva pinge 
all. Tänu sellele lõpetavad juuksefolliikulid uute juuste tootmise. 
•  Telogen effluvium ehk pikenenud juuste puhkefaas või ühtlane juuste hõrenemine on ajutine 
seisund, mida iseloomustab suurenenud juuste väljalangemine ja ühtlane juuste hõrenemine üle 
kogu pea. Sageli on seos mõned kuud varem  esinenud  stressiseisundiga, nagu üld haigus,   rasedus  
ja sünnitus,  operatsioon , emotsionaalne  stress , kaalu kaotus jm. 
•  Anagen effluvium on seisund, kus juuksekadu on toimunud tänu medikamentidele. Kõige 
sagedamine esineb seisund keemiaravi saanud inimestel. Samuti võivad ka teised rohud põhjustada 
juuksekadu. Juuksed taastuvad pärast ravi lõppu, umbes 6 kuu pärast. 
•  Koldeline alopeetsia (ld.k. Alopecia areata) puhul tekivad pähe ja mõnikord ka habeme piirkonda  
ümarad, erineva suuruse ja kujuga kiilad laigud, mis võivad vahetevahel kaduda ja siis taas tagasi 
ilmuda. Kui tühimiku servast tõmmates eraldub  karvu ,  viitab  see aktiivsele haigusele ja edasisele 
karvade kaole. Sageli taandub see probleem iseenesest umbes ühe aasta jooksul. 
Koldeline alopeetsia võib aja jooksul muutuda Alopecia totalis´ks ja ka Alopecia universalis`ks. Esimese 
puhul langevad välja kõik peas olevad juuksed ning teise puhul kaovad kõik kehal olevad  karvad . 
Miks selline seisund tekib, on siiani veel mõistatus . On leitud seos geneetikaga, samuti on esinenud 
kaasasündinud alopeetsiat ning ühe  tegurina  võib nimetada ka stressi. Üks levinenum arvamus on, et 
immuunsüsteemi rakud  püüavad hävitada juuksekarvu, pidades neid võõraks allergeeniks. Miks nad 
seda teevad, seda siiski öelda ei osata. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Laiguline juuksetusehk Alopecia areatat esineb umbes 1% inimestel. Tavaliselt tekib üks või mitu 
juustevaba laiku. Haigus taandub tavaliselt 1 aastaga, kuid kahjuks võib sageli ägeneda. 
 
(Meestüüpi juustekadu ehk androgeenne alopeetsia esinemine naistel ja meestel) 
 
 
Sügelised  
 
Sügelised ehk scabies on parasitaarne nahahaigus, mille põhjustajaks on sügelislest, kes on silmaga 
nähtav  parasiit . Parasiit kaevub epidermisesse, liigub mõni sentimeeter ja põhjustab käikudesse 
munedes tugevat sügelust. 
Sügelistesse nakatumine toimub vahetu kontakti kaudu haige inimese või tema poolt saastatud 
esemetega, tavaliselt seksuaalkontakti teel või ühes  voodis  magamisel. 
Tüüpiliseks kaebuseks on õhtune nahasügelus, mis algab 3-6 nädala möödumisel nakatumisesteriti. 
Sügelus teikib enamasti peale voodisse heitmist, kuna sügelislestad muutuvad  soojas  keskkonnas 
aktiivseks. Nahale tekib iseloomulik  lööve , paarikaupa asetsevate täpikestena, mis võib sügamise 
tagajärjel tüsistuda mädase nahapõletikuga. Lööve on peenpapuloosne ja paikneb eriti sõrmede 
vahel, alakõhul, genitaalidel, reitel ja kätel, kuid võib  levida  ka igale kehaosale. Imikutel  võivad olla 
haigusest haaratud pea,  kael  ja nägu. Lööbe lähedal on sageli näha peeneid looklevaid jooni – 
sügeliskäike, mis on kuni 10 mm pikkused, hallikat või pruunikat värvi. Esinevad ka kraapimisjäljed 
ning koorikud. Sügeliste lööbepiirkonda tekib sageli  sekundaarne   infektsioon  ja ekseem. Tavaliselt 
esineb sügelemine mitmel perekonnaliikmel. 
 
 
 
 
 
 
 
 
Diagnoos . Haigust diagnoositakse  tüüpiliste alade hoolika uurimise tulemusena, parasiiti võib 
nõelaga kraapida ka katteklaasile ja mikroskopeerida. 
Raviks kasutatakse Heksidiin ja Permitriin salve, millega määritakse kogu keha, välja arvatud pea. 
Sügelus võib kesta 1-2 (4-6) nädalat ja ravi ajal isegi halveneda, ka siis kui ravi on efektiivne. Haigus 
on  ravile  hästi alluv. 
 
 
Peatäid ehk  Pedikuloos  
 
Pedikuloos ehk täitõbi on täide esinemine peas, kehal, riietel või kubemes. 
Inimese peatäi (Pediculus humanus capitis) on verd imev parasiit, kes elab vaid inimese peas, 
juustega kaetud alal ja põhjustab peatäitõbe. 
Peatäi emasloom on umbes 3 mm pikk helepruun parasiit, kes kinnitab  tingud  ehk täimunad oma 
kehanõrega ükshaaval peanaha lähedale juuksekarva külge. Tingud on ovaalsed, kollakasvalged või 
pruunid ning umbes 1 mm pikad.  Ting  areneb täiskasvanud peatäiks läbides kolm moondeperioodi. 
Munad kooruvad umbes 8-9 päevaga, tõenäolisemalt arenevad täiskasvanuks peanaha lähedal 
olevad täimunad. Selle järgi, kui kaugel paiknevad peanahast juuksekarval tingud, võib oletada 
nakatumise  aega. Munast koorub noor  täi ehk  nümf . Nümf näeb välja nagu täiskasvanud täi, kuid 
on väiksem. Nümf areneb täiskasvanuks 9-12 päevaga. Noored täid  peavad ellujäämiseks saama 24 
tunni jooksul imeda verd, muidu nad hukkuvad. 
 
Täi eluiga on 40 päeva, selle aja jooksul võib täi anda kuni 300 järglast. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
KÜÜNESEEN  
Küüneseen on väga tavaline haigus, mis moodustab ~50% kõikidest küünte probleemidest. Palju 
suurema tõenäosusega on kahjustatud varbaküüned. Haiguse sagedus suureneb vanusega, olles 
täiskasvanutel 2-18,5% (USA uuringu andmed). Uuringud Inglismaal, Hispaanias ja Soomes näitavad 
küüneseene sageduseks 3-8%. Lastel esineb küüneseent harva. 
 
 
Küüneseene  tekitajad  
Haigustekitaja satub küünele kontakti kaudu pindadelt ja nakatunud  inimeselt . Soodsateks 
nakatumise kohtadeks paljajalu jalutamine nn. ühiskondlikes riskikohtades, nagu veeparkides, 
saunades, spordisaalides, duširuumides jm. Seenespoorid võivad püsida elujõulistena mitmeid kuid. 
Küüneseen saab sageli alguse ka ravimata jalaseenest või käeseenest. 
Soodustavad  faktorid  
•  suurenev vanus 
•   Meessugu 
•  geneetiline vastuvõtlikkus 
•  niiske- umbne keskkond 
•  soe kliima 
•  halb jalgade või käte  verevarustus  
•   küüne   trauma ,  suhkruhaigus  (2,8 korda risk suurenenud)  
•  immuunsuse langus . 
 
Milline näeb välja küüneseen? 
Küüneseen on  pindmine  infektsioon, kuna seeneniitide kasv toimub vahetult küüneplaadi all 
küüneloožil või küüneplaadis. Haigestuda võivad üks või mitu küünt, sagedamini suure ja väikese 
varba  küüned. Peamine kaebus on sügelus. Kaasuda võivad küünevalli ja naha kahjustus, jala –või 
käeseen ,  bakteriaalne  infektsioon, valu jalanõude kandmisel. 
Küüneseent on 4 tüüpi: 
1)välimine küünealune  seeninfektsioon  
2)pindmine valge seeninfektsioon 
3)proksimaalne küünealune seeninfektsioon 
4)pärmseentest põhjustatud küüneseen 
Välimine küünealune seeninfektsioon on sagedaseim küüneseene tüüp, mille tavalisemaks 
tekitajaks on Trubrum. Infektsioon algab tavaliselt küüne välimisest või välimisest-külgmisest osast, 
kollaka või valge läbipaistmatu triibuna. Küüneserv võib muutuda muredaks ja eralduda loožist 
(onühholüüs). Aja jooksul liigub kahjustus edasi küünevalli suunas. Küüned võivad muutuda inetuks, 
paksuks, kollakaks või muud tooni ja võivad täielikult laguneda. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Psoriaas  
Psoriaas on krooniline, ägenemiste ja taandumistega kulgev, päriliku eelsoodumusega nahahaigus, 
mida põeb 2-3 % rahvastikust ehk Eestis umbes 41 000 inimest. 
 
Lihtsalt selgitades on psoriaas naharakkude jagunemise kiirenenud protsess. 
Normaalne, psoriaasikahjustuseta  naharakk  saab küpseks 21-28 päevaga, kuni jõuab marrasknaha 
pinnani ning eemaldub surnud rakkudena märkamatult. Psoriaasikahjustusega  rakud  aga saavad 
küpseks kahe-kolme päevaga, kuhjuvad koos  tervete  naharakkudega pinnale tekitades erineva 
suurusega selgelt piiritletud , hõbedase ketuga kaetud põletikulised paksenenud ja  naastud . 
Väljaspool naaste olev nahk näib alati terve ja elujõulisena. 
Sügelevad naastud hakkavad kettu kraapides punktjalt veritsema. 
 
 
Ketendust võib olla kuni 100 grammi ööpäevas. 
Psoriaas mõjutab mõlemat sugupoolt võrdselt. Psoriaasi on vähem mustanahalistel. Eskimotel ja 
indiaanlastel ei esine üldse. 
 
Sümptomid 
Psoriaas ilmneb punaste hõbedaselt ketendavate laikudena mõlemale kehapoolele sümmeetriliselt, 
nt põlvedel, küünarnukkidel. 
Tavaliselt asetsevad naastud ükskõik millisel kehaosal, sagedamini kergesti hõõrduvates kohtades 
nagu küünarnukid,  põlved ja peanahk, samuti kehaosadel kus nahapinnad kokku puutuvad, nt. 
rinnaalused, kubeme - ja genitaalide piirkond. Viimastel juhtudel võib psoriaas näida pigem 
 
 
 
 
 
 
 
 
helepunane ja läikiv kui ketendav. Nahk on väga kuiv, kõrval sümptomitena võivad kaasneda naha 
mõranemine, sügelus, naha valulikkus. 
Joonis 1. Psoriaasi sagedasemad avaldumiskohad 
 
 
 
Riskifaktorid  
•  Võib ilmneda ükskõik mis vanuses (ka beebidel), kuid kõige sagedamini 11-45 eluaastal 
•  Võrdselt nii naistel kui meestel, siiski viimasel ajal on täheldatud vähest naiste ülekaalu. 
•  Haiguse ilmnemine suguvõsas. 
Psoriaasi vallandajad on näiteks: 
•  Naha lokaalne kahjustus (nt. päikesepõletus, hõõrdumine, putuka hammustus, tätoveering, 
operatsiooni haavad). Naha kahjustamisel vabanevad ained - tsütokiinid - põhjustavad haiguse 
ägenemise 
•   Hormonaalsed muutused. Hormoonid aitavad kaasa psoriaasi leevendumisele, ravi lõppedes on oht 
uue vallandumise tekkeks. 
 
 
 
 
 
 
 
 
      Ravimid : 
•   põletikuvastased ravimid: Aspirin, Ibuprofen, Indomethazin, v.a. Paracetamol. 
•   malaariavastased ravimid 
•  Vaktsiinid 
•  beeta blokaatorid - südame ja verrõhu ravimid: Atenolol, Labetalol, Metoprolol, Pindolol, Timolol 
•  liitium, formaliin, neomütsiin 
•  Vaktsiinid 
•   allergiatestid 
•  Füüsiline ja emotsionaalne  stress  
•  Alkoholi kuritarvitamine - soodustab naharakkude paljunemist. 
•  Stress - mõjutab teatud hormoone, nõrgestab immuunsüsteemi. 
•   Rasvumine  
•   Infektsioonid . 
•  Nõrgenenud või üliaktiivne  immuunsüsteem  
•  Külm kliima 
•  Vähene päikesevalgus 
Pöhjused 
On kindlaks tehtud teatud geenide  seotus  psoriaasiga. Ilmneb siiski, et miski peab geneetilise 
soodumuse vallandama, nt vigastus, kurguinfektsioon, kindlad ravimid või füüsiline/emotsionaalne 
stress. Uurimise all on jätkuvalt kõik võimalikud põhjused. Hakkavad lahti hargnema geneetilised 
aspektid ning aja jooksul peaks olema võimalik kindlaks teha neid, kellel on  tendents  psoriaasile, 
enne kui esimesed märgid välja löövad. 
Pärilikkus : 
Kui ühel esivanemal on psoriaas, siis pärilikkuse tõenäosus lapsele on 15%. 
Kui mõlemad lapsevanemad on psoriaatikud, siis on tõenäosus 75%. 
Peale peiteperioodi võib psoriaasi taas vallandada stress, närvilisus, mõni ravim  või kokkupuude 
kemikaaliga. 
Psoriaatiline artriit 
Umbes 10-40% psoriaasihaigetest areneb tüsistusena psoriaatiline artriit. See tähendab valu 
liigestes, eriti sõrmeotstes, varvastes, mõnikord nimmelülides põhjustades  seljavalu . 
Millised ravivõimalused on olemas? 
On olemas lai valik kreeme ja määrdeid, mis nahale kantakse. Kui neid õigesti kasutada, siis enamik 
neist annab efektiivse tulemuse väheste kõrvalmõjudega. Ükskõik millist ravi kasutatakse, tuleb 
alati kasutada ka nahka niisutavaid kreeme. Teised ravivõimalused on natuke raskemateks 
juhtudeks, kus vajatakse nahaarsti saatekirja või järelvalvet. Paljudel kaob psoriaas pikaks ajaks 
iseenesest, mõnikord  igaveseks . 
On väga tähtis, et  patsient tunneks ise oma haigust ja oskaks selle üle kontrolli võtta. Ravimisel 
tuleb valida kesktee – ei liiga intensiivset ega liiga passiivset ravimist. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Soovitused: 
•  Väldi üleliigset päevitamist 
•  ultraviolettkiigus - UVB ja PUVA annavad  ravis  väga häid tulemusi. Kombineeritud  UVA+UVB ehk 
SUP on psoriaasi raviks ebaefektiivne. 
•  UVB on ka rasedatele ja lastele ohutum kui ravimid. 
•  Erinevad kreemid ja  salvid  - erineva  tugevusega  kortisoonid, Daivonex, Ditranol ja tõrvapreparaadid 
põletikulisuse ja punetuse vähendamiseks. Retsepti alusel. 
•  Tõrvašampoonid, geelid ja vannid - enamasti laiaulatusliku psoriaasi raviks 
•  Kerge harjamine peale vanni aitab eemaldada surnud nahka 
•  Kaerajahu vannid aitavad leevendada sügelust 
•  Väga tõsise ja laiaulatusliku psoriaasi puhul võetakse suukaudu manustatavaid kortisoone, A 
vitamiini derivaate, kemoteraapiat (PUVA) 
PUVA ehk psoraleen + UVA, suurendab nahavähi riski, võib põhjustada naha kuivamist. Mitte võtta 
üle 200 ravikorra. 
•  D vitamiini salv  võib olla hea 
•  Väldi kriimustusi, kraapimist, sügamist, hõõrumist. 
•  Hoolitse naha puhtuse eest. 
•  Joo piisavalt palju. 
•  Väldi alkoholi. 
•  Ära unusta külastada arsti peale ravikuure. 
•  Ära unusta pöörata tähelepanu puhkusele, meelelahutusele, liikumisele, toitumisele ja värskes õhus 
jalutamist. 
Ravi tulemused 
Õigete võtetega saab haiguse oluliselt kontrolli alla, kuid ravida tuleb terve elu jooksul. St. psoriaasi 
ei ole võimalik täiesti välja ravida, igaveseks. 
 
 
Trihhotil omaania 
 
 
 
 
 
 
 
 
Rapuntseli   sündroom   ja  trihhotillomaania  rapuntseli  sündroomi  nimi  tuleneb   vendade   Grimmide 
muinasjutust, kus tütarlast nimega Rapuntsel läks päästma  prints , kes tegi tema juustest redeli. Nimi 
kõlab  paljulubavalt  ja  võiks  arvata,  et   juttu   tuleb  inimestest,  kes  suudavad  mingi  imeväega  oma 
juuksed peaaegu  maani kasvatada. 
 
 
Kahjuks on aga nii, et Rapuntseliga on see sündroom seotud ainult seetõttu, et tegemist on 
juustega. Rapuntseli sündroom ehk trihhofaagia on haiglane kirg oma juukseid süüa. Inimese 
seedeelundkond ei suuda juukseid seedida ja neist moodustub kõhtu karvapall, mis tuleb 
eemaldada kirurgiliselt. 
Tegu on ilmselgelt psühholoogilise häirega, kus inimene lihtsalt krutib või tõmbab endal juukseid 
peast ja sööb ära. Sellist juuste peast kiskumist kutsutakse trihhotillomaaniaks. Need  seisundid  
võivad esineda ka eraldi, kuid pahatihti on nad koos. 
Mõnikord ei piirduta ainult juustega, vaid kisutakse välja ka ripsmeid, kulme, käe- ja jalakarvu, 
kubemekarvu, kaenlaaluse karvu jne. Karvad tõmmatakse välja koos karvasibulaga. Piirkond, kust 
juuksed on välja tõmmatud, on ebamäärase kujuga. 
Tõsisemate seisundite puhul on võimalik, et välja on kisutud lausa 80 protsenti juustest. Kõige 
tõenäosemalt on ohustatud  puberteedi - ja noorukieas tüdrukud, kuid  seisundit on diagnoositud ka 
näiteks alla aastasel lapsel. Sellises seisundis inimene ei suuda vastu seista kiusatusele ehk impulsile 
juuksekarvu välja kitkuda. Kitkumisele eelneb pingetõus ja järgneb kergendus ning rahulolutunne 
teo ajal. 
Nii Rapuntseli sündroom kui trihhotillomaania on sundkäitumisel põhinev haigus, mida saab ravida 
eelkõige  psühholoog  või psühhiaater. Algpõhjustena on välja toodud stressi, depressiooni, 
lapsepõlvetraumasid, seksuaalsest ärakasutamist ja muud sarnast. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ravi on iga inimese puhul individuaalne, kuid sagedamini on abi nõustamisest, mis on 
kombineeritud depressiooniravimitega. On leitud ka seos pärilikkusega, ning on lausa väidetud, et 
enamasti on sellist seisundit põdeval inimesel lähisugulane, kes kannatab isiksusehäire all. 
Kindlasti ei aita sellise  seisundiga  inimesi juuste väljalangemise vastu mõeldud ravimid. Kuna põhjus 
on  psühholoogiline , pole siinkohal kosmeetikumidest abi. 
 
Kõõm  
 
•   Kuiv kõõm, s.o. lahtiste helvestena juuste vahel. 
•  Rasune kõõm, nahatükid on peanaha küljes kinni. Rasususe tõttu kleepub kõõm juuste külge 
ja sellega võib kaasneda ka juuste väljalangemine. 
Kõõma korral toimub liigse hulga surnud naharakkude irdumine, mis põhjustab peanaha sügelemist 
ja valget või hallikat ketendust juustega kaetud peanahal. Õnneks ei ole haigus nakkav, kuid ta võib 
olla üpris püsiva iseloomuga. Kõõm hakkab üldjuhul  tekkima  puberteedieas, saavutades 
maksimaalse väljenduse tavaliselt 40.-ndates aastates. Haigus on  ebatavaline  vanematel inimestel, 
kuigi mõnikord võib seisund püsida eluaegselt. 
Probleemi esineb veidi rohkem meestel kui naistel, mis võib olla seletatav meessuguhormoonide 
tugevama mõjuga ja meeste suuremate rasunäärmetega. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kõõma tekke põhjused. 
Enamasti on kõõm tingitud geneetilise fooniga haigusest – seborroilisest dermatiidist. Kõõm on 
seborroilise nahapõletiku mittepõletikuline, kergem vorm, mille korral võib täheldada ketendust 
juustega kaetud peanahal. Piir nende kahe haiguse vahel on üsna ähmane. Kõõma  tekkes  on 
süüdistatud nii kuiva kui rasust nahka, pea  pesemist liiga sageli või liiga harva, stressi, kehva 
toitumist jm. Kuigi mõned neist faktoreist võivad soodustada peanaha ketendust, peetakse nii 
kõõma kui seborroilise nahapõletikutõenäoliseks põhjuseks pärmseent Malassezia furfur. Seen  
kuulub normaalse naha  mikrofloora  hulka ja enamasti probleeme ei põhjusta. 
Mõnedel inimestel hakkab  pärmseen  jõudsalt paljunema, põhjustades naha ärritust ja rakkude 
kiirenenud paljunemist, mis väljendub naha punetuse ja/või kestendusena. Tavalist naha uuenemist 
me tähele ei pane, sest surnud  naharakud  eemalduvad tolmuna. Kõõma puhul eraldub korraga 
suurem hulk rakke, mis moodustavad helbeid ja mida on kerge palja silmaga näha. 
Täpsed põhjused, mis  kutsuvad  esile pärmseente paljunemist ja kõõma ägenemist, on teadmata, 
kuid võimalikud faktorid on: 
•   suurenenud rasueritus 
•   hormonaalsed kõikumised 
•   stress ,  väsimus ,  depressioon  
•   liiga harv juuste pesemine 
•   aastaaegade muutused 
•    haigestumine  ( viirushaigused ) 
•    neuroloogilised  haigused, nagu  Parkinsoni tõbi 
•   immuunsuse langus (AIDS) 
•   ülitundlikkus Malassezia pärmseene suhtes 
•   Pärilikkus 
•   tugevatoimelised või sobimatud šampoonid: kui kõõm on kadunud, pese pead 
õrnatoimelise neutraalse või niisutava šampooniga 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Seboroiline dermati t 
 
Seborroilist dermatiiti iseloomustavad roosakad, paiguti ketendavad laigud rasusemates 
piirkondades: juustega kaetud peanahk, otsmiku juuste piir, kõrvatagused, väliskuulme käik, nägu, 
rinnaku  piirkond, abaluude vahel, nahavoldid (kaenlaaugus, kubemepiirkonnas jm), naba piirkond. 
Sageli kaasub sügelus. 
Haigus võib alguse saada igas eas peale puberteeti, mil rasueritus hakkab intensiivistuma. 
Seboroilist dermatiiti esineb kõige sagedamini 18-40- aastastel inimestel, meestel sagedamini kui 
naistel. Lööbed tekivad periooditi, tavaliselt ootamatult. Probleem võib kesta aastaid. 
Tekkepõhjused ja - mehhanismid  
Kaua aega peeti haiguse põhjuseks liigset  rasu  tootmist, kuna haiguskolded tekivad kõige 
sagedamini rasusemates nahapiirkondades.  Hilisemad  uuringud on näidanud, et seborroilise 
dermatiidiga patsientidel ei eritu rohkem rasu. On inimesi, kelle on väga tugev rasueritus, kuid see 
ei arene kunagi seborroiliseks dermatiidiks. 
On leitud, et üks põletikku soodustav faktor seborröadermatiidi korral on inimese nahal elav  seen  
Pityrosporum ovale. Seda kinnitab ka hea raviefekt ketokonasooliga. Pärmseen toitub naharasust, 
lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis omakorda kahjuks ärritavad 
nahka ja tekitavad põletikku. Seborroilise nahapõletikuga inimestel näib olevat langenud ka 
resistentsus Pityrosporum ovale´le. 
Seborroiline  dermatiit imikutel tekib kuni 6. elukuuni ja esineb harilikult nn. titekõõma ehk gneissi 
kujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenla aukude ja kubeme piirkonnad. 
 
 
 
 
 
 
 
 
Seborröadermatiidi kulgu mõjutavad  androgeenid  ehk  meessuguhormoonid . Vastsündinute 
haigestumise põhjus on tõenäoliselt emalt saadud hormoonid. Kui emalt saadud androgeenide 
toime lõpeb, muutuvad rasunäärmed 9-12 aastaks inaktiivseteks ning selles vanuses 
seborröadermatiiti ei esine.  Meestel, kellel meessuguhormoone toodetakse vähe, haigust ei teki. 
Naistel paraneb naha seisund raseduse ajal. 
Haigust ägestavad faktorid 
Nahalööve võib tekkida igal ajal ja näiliselt mingi põhjuseta, kuid pole kahtlust, et on olemas 
faktorid, mis kutsuvad esile haiguse ägenemise. 
•  Geneetiline eelsoodumus. Kui inimene elab stressivaba elu, siis sõltumata geneetilisest 
eelsoodumusest, ei pruugi tal kunagi seborroiline dermatiit avalduda. 
•  Stress. Stressi ajal toodetakse organismis rohkem meessuguhormooni – testosterooni, mis 
stimuleerib rasu tootmist. 
•  Aastaaja muutused. Haigus tavaliselt halveneb talvel, kui UV-kiirgus on väiksem. UV-kiired 
teatavasti aitavad vähendada naharakkude kiirenenud paljunemist, mistõttu inimese 
seisund on parim suvel. Samuti külma ilmaga nahk kaotab rohkem niiskust ja ketendus 
väljendub selgemini. 
•  Haigus või infektsioon. Nii viiruslikud kui bakteriaalsed infektsioonid võivad mõjutada 
immuunsussüsteemi ja kutsuda esile seborroilise dermatiidi ägenemise. 
•  Hormonaalsed kõikumised. Enne menstruatsiooni ja raseduse ajal suureneb hormoon 
progesterooni osakaal, mis omakorda tingib suurema testosterooni hulga. Tulemuseks on 
jällegi rasuerituse stimuleerimine. 
Ravivõimalused. 
Kuna piir tavalise kõõma ja seborroilise dermatiidi vahel on vahel üsna ähmane, siis tihti 
kasutatakse samu tooteid nende ravimiseks. Seborröadermatiidi korral kasutatakse seenevastaseid 
ravimeid. Juuste pesemiseks on sel juhul sobivad seenevastased ning antibakteriaalsed šampoonid, 
näiteks XFolate šampoon. Loe lisa SIIT 
Kuna pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, 
mis omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku, siis st, et kui on tegu rasvaste 
juustega, siis peab neid pesema sagedamini, et vältida seborroilise dermatiidi teket. Nahale 
määrimiseks kasutatakse ketokonasooli sisaldavat kreemi, tavaliselt vaheldumisi 1%-lise 
hüdrokortisoonkreemiga. 
Kasutatakse ka kombineeritud, väävlit, tsinki ja salitsüülhapet sisaldavaid paikselt kasutatavaid 
ravimeid (Alphosyl kreemi või loksutina, Freederm Zink,Freederm Tar jt.). 
Raviga  ei saada tavaliselt püsivaid tulemusi, vaid seda tuleb ennetavalt või haigusnähtude 
süvenemisel  korrata . 
Ennetamine 
Kalduvus  seborröadermatiidi tekkeks on geneetiliselt määratletud. Seborröadermatiit on krooniline 
haigus, mida on võimalik raviga kontrolli all hoida. Oluline on väga korralik nahahooldus. Ravi tuleb 
teha ennetavalt või haigusnähtude süvenemisel korrata, et saada püsivaid tulemusi. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Peaseen  
 
Peaseen on dermatofüütidest põhjustatud infektsioon, mille käigus seeneelemendid  tungivad  
juuksekarva. Haigus on  sagedasem  3-7 a. lastel. Tekitajateks võivad peamiselt olla Trichophyton`i ja 
Microsporum`i perekonna seened. Eestis on rohkem levinud kassidelt või koertelt pärinev 
Microsporum  canis . Trichophyton seened saadakse kontakti teel teiselt inimeselt. Sageli ei pruugi 
tekkida mingeid haigustunnuseid, vaid inimene võib jääda lihtsalt seene  kandjaks . Seenespoorid 
võivad säilida mitmeid kuid elusatena juukseharjadel, väljakukkunud haigestunud juustel, 
käterättidel, istmetel. 
 
 
 
Infektsioon võib põhjustada mitmeid erinevaid tunnuseid: 
kuiv kõõmataoline ketendus ; tavaliselt võib kaasuda murdunud juustega laik 
“mustade punktikestega” laik – juuksed on murdunud ketendava peanaha lähedalt 
siledad juusteta laigud 
keerion – väga põletikuline ja mädane  kolle  
Tavaliselt on põletikunähud tagasihoidlikud. Seenespooride kandjatel ei pruugi olla mingeid 
tunnuseid või on vaid vähene ketendus peanahal.  
Loomadelt saadud (M.canis) seeninfektsiooni vaatamisel Wood`i lambi (pikalaineline 
ultraviolettvalgus) all võib näha koldes rohelist fluorestseeruvat värvust. 
Peaseen võib põhjustada mujal kehapiirkondades allergilist  laadi lööbeid, mis ise seeneelemente ei 
sisalda. Neid lööbeid võib esile kutsuda ka suukaudne seenevastane ravi (2-6 näd peale ravi 
alustamist). Tavaliselt võivad tekida tihedad, sügelevad villilised laigud kehatüvel või ka väikesed 
sõlmekesed otsmikul. 
 
 
 
 
 
 
 
 
Diagnoosimine 
Peaseene diagnoosi kinnitab mikroskoopiline preparaat ja külv nahalt ja juuste juurtelt saadud 
materjalist. 
Peaseent tuleb eristada seborroilisest nahapõletikust, mis tekib rohkem vanematel lastel ja ei 
põhjusta juuste murdumist. Sarnast tugeva ketendusega löövet annab ka psoriaas. 
Ravi 
Peaseene korral ei piisa tavaliselt ainult paiksetest vahenditest, kuna need ei suuda  tungida  
efektiivselt juuksetüvesse, kus valdavalt asuvad haigustekitajad. Eduka ravi aluseks on suukaudsed 
ravimid. 
Griseofulviin on jäänud peaseene valikravimiks. Doos  arvutatakse vastavalt kehakaalule (15-25 
mg/kg/p) ja  ravikuur  kestab 8-12 nädalat. Tablette antakse rasvase toidu või piimaga . Vanasti 
kasutati madalamaid doose (10-15 mg/kg/p), mis ei ole praegu sageli piisavalt efektiivsed.  Ravim  on 
suhteliselt ohutu. Mõnikord võivad tekida  kõrvaltoimed , sagedamini peavalu,  iiveldus ,  oksendamine  
ja suurenenud tundlikkus päikesele. Mõnikord ei pruugi ka haigus griseofulviinile  alluda . Kuna 
juuste tagasikasvamine võib viivituda, siis soovitatakse oodata kuni 2 nädalat, enne kui diagnoosida 
ravi ebaõnnestumist . Patsiente tuleb julgustada, et ravim toimib, kui tekib allergilist tüüpi lööve 
mujal kehal (vt. eespool ). 
Terbinafiin, itrakonazool ja flukonazool on suhteliselt uuemad  preparaadid  ja peaseene 
alternatiivravimid. Koduloomadelt saadud seeninfektsioon ( tekitaja  M.canis) allub hästi 
itrakonazoolile, on suhteliselt resistentne  aga terbinafiinile. Viimast on seevastu edukalt kasutatud 
inimeselt saadud T.Tonsuras`e põhjustatud seeninfektsiooni ravis. 
Lisaks süsteemsele ravile soovitatakse nii patsiendil kui tema kodus olevatel kontaktsetel kasutada 
seenevastast šampooni (vt.hiljem). 
Mõnedes maades ei lubata haigestunud lapsi kooli. USA-s seda keeldu näiteks ei ole, kuna 
tõenäoselt haiguse levikus mängivad kõige suuremat rolli kodused pereliikmed . Samuti on ka 
ebaotstarbekas hoida last kodus 4-8 ravinädala jooksul. Loomulikult on oluline kohene ravi 
alustamine ja koolis juukseharjade või kammide ühise kasutamise  vältimine . 
Seenekandjate ravi 
Peaseent põdeva lapse perekonnas tuleb infektsiooni tunnuste osas uurida ka kõiki teisi pere 
liikmeid. Kõiki seenespooride kandjaid tuleb ravida, vältimaks infektsiooni levikut. Teatavasti võivad 
nad haigustekitajaid kanda mitme kuu jooksul. Raviks võib olla piisav seenevastane šampoon 
2x/näd 4 näd jooksul, kuid kui külvid jäävad positiivseks, soovitatakse suukaudset ravi. 
Sobivad šampoonid sisaldavad: 
2,5% seleeniumsulfiidi 
1-2% tsinkpüridiooni 
2% ketokonazooli (Altis, Nizoral) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kasutatud al ikad 
Alopeetsia-  https://sinujuuksed.ee/mis-on-alopeetsia/ 
Sügelised-  https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BCgelised 
Täid- 
http://www2.hariduskeskus.ee/opiobjektid/nahahaigused/?NAHAHAIGUSED:PARASITAARSED_NAH
AHAIGUSED:T%E4it%F5bi 
Küüneseen-  http://www.derma.ee/articles.php?id=12 
Psoriaas-  http://www.psoriaasikeskus.ee/psoriaas/Psoriaas.htm 
Trihhotillomaania-  http://www.iluguru.ee/rapuntseli-sundroom-ja-trihhotillomaania/ 
Kõõm ja   seboroiline dermatiit-  https://trihholoogiakeskus.ee/category/koom/ 
Peaseen-  http://www.derma.ee/articles.php?id=15 
 
 
 
 
 
 
 

Document Outline

• Peatäid ehk Pedikuloos
• Soodustavad faktorid
•  suurenev vanus
•   Meessugu
•  geneetiline vastuvõtlikkus
•  niiske- umbne keskkond
•  soe kliima
•  halb jalgade või käte verevarustus
•  küüne trauma, suhkruhaigus (2,8 korda risk suurenenud)
•  immuunsuse langus .
• Milline näeb välja küüneseen?
• Sümptomid
• Riskifaktorid
• Psoriaasi vallandajad on näiteks:
• Psoriaatiline artriit
• Millised ravivõimalused on olemas?
• Soovitused:
• Ravi tulemused
• Rapuntseli sündroom ja trihhotillomaania rapuntseli sündroomi nimi tuleneb vendade Grimmide muinasjutust, kus tütarlast nimega Rapuntsel läks päästma prints, kes tegi tema juustest redeli. Nimi kõlab paljulubavalt ja võiks arvata, et juttu tuleb inime...
  • Kõõm
    • Tekkepõhjused ja -mehhanismid
• Peaseen
  • Diagnoosimine
  • Ravi
  • Seenekandjate ravi