Juuksehaigused (0)

Alopeetsia
Alopeetsia ehk juuksekadu on kõikidel inimestel täheldatav normaalne füsioloogiline protsess, mis on seotud karva tsüklilise kasvuga. Eristatakse karva kasvu-, vahe- ning puhkefaasi. Et tsüklite vaheldumine karvafolliikulites ei toimu üheaegselt ning aktiivsed ja puhkavad karvanääpsud on juustega kaetud peanahal läbisegi, siis normaalselt kulgeva protsessi korral pole juuste hõrenemine märgatav. Tavaliselt langeb päevas välja umbes nii palju karvu, kui on inimesel eluaastaid. Juuksenäsad muutuvad aga aastatega väiksemaks ning kasvav karv jääb peenemaks. Vananedes osa karvanääpse ja -näsasid taandareneb, seega on mõningane juuste hõrenemine vanemas eas loomulik.
Tavaline ehk androgeenne kiilaspäisus on päriliku eelsoodumusega füsioloogiline protsess, mille käigus karva läbimõõt järjest väheneb. Meestel jääb tavaliselt lagipea juusteta, naistel juuksed lihtsalt hõrenevad. Kiilaspäisus võib ilmneda mõnel juhul juba varakult, enne 30. eluaastat , või naistel menopausi ajal. Kiilaspäisus tekib meessuguhormoonide (androgeenide) ainevahetuse muutuste tõttu organismis. Tavalist kiilaspäisust klassifitseeritakse raskusastme järgi, näiteks uurija James Hamilton jagab selle kaheksasse raskusastmesse (8. astme korral on praktiliselt kõik juuksed välja langenud). Peanahk on tavalise kiilaspäisuse korral lööbevaba, hiljem kaob ka nahajoonis ning nahk muutub läikivaks. Alopeetsia algfaasis võib olla abi paiksetest ravivahenditest, mis parandavad peanaha verevarustust . Apteekides on käsimüügis minoksidiililahus ja -šampoon, orgaanilist mereproteiini (viviskaal) sisaldavad tabletid ja šampoon.
Koldeline juuksekadu on haigus, mille põhjust ei tunta. Arvatakse, et tegemist on autoimmuunhaigusega, sest ta esineb sageli koos teiste autoimmuunhaigustega, nagu kilpnäärmehaigused, pigmendiainevahetushäired, suhkurtõbi. Soodustavateks teguriteks on kõik organismis olevad põletikukolded. Juuksed langevad välja ümarate kolletena, mille servadest on juuksed kergesti eemaldatavad ning kahjustunud . Juuste väljalangemise pidurdamiseks tuleb ravida kaasuvaid haigusi, mis võiksid juuksekadu soodustada. Et juuste väljalangemine on igale inimesele tõsine psüühiline trauma , siis saab sageli abi psühhoterapeudilt. Ravi on sümptomaatiline: kasutatakse peanaha verevarustust parandavaid vahendeid (minoksidiil, mereproteiin) või glükokortikoidhormoone.
Sügelised
Sügelised on parasitaarne nahahaigus . Tekitajaks on silmaga vaevu nähtav (0,4 mm) sügelislest Sarcoptes scabiei. Haigus levib nahakontaktil. Nakatuda võib igas vanuses. Noored täiskasvanud nakatuvad kõige sagedamini seksuaalvahekorra ajal. Sügelised võidakse saada ühises voodis magades , tiheda perekondliku kontakti läbi, aga ka lestadega saastunud voodipesuga.
Peiteperiood kestab ühe kuu. Nahk hakkab sügelema, eriti õhtuti pärast voodisse heitmist. Tavaliselt haigestuvad korraga mitu pere- või kollektiiviliiget. Täiskasvanutel paikneb sõlmeline nahalööve sõrmevahedes, käerandmetel, küünarlohkudes, kõhul, tuharatel, meestel ka suguelundeil; peapiirkond ja selja ülaosa on tavaliselt lööbeta. Väikelastel võib lööve esineda kogu nahal, kaasa arvatud juustega kaetud peanahk, nägu, peopesad ja jalatallad, kõhul aga naba ümbruses. Nahal on näha suuremal või väiksemal hulgal pisikesi paarikaupa paiknevaid sõlmekesi, pruunikaid koorikuid ja kratsimisjälgi. Täiskasvanute sõrmevahedest ja väikelaste nahalt (eriti peopesadelt ja jalataldadelt) võib avastada sügeliskäike, mis on nähtavad 0,5–1 cm pikkuste vaoharjataoliste kõrgendikena. Emane sügelislest muneb sügeliskäiku munad, millest umbes 3 nädala pärast arenevad täiskasvanud lestad. Sügeliskäikude leidmist hõlbustab naha määrimine jooditinktuuriga.
Infektsiooni lisandumisel on nahal mädavillikesed ja pruunikasrohekad koorikud . Viimaste esinemine küünarliigeste sirutuspinna nahal on kaua kestnud haiguse tunnus.
Sügelisi diagnoosib ja ravib perearst. Sügelistevastaseid ravimeid on võimalik osta ka apteegi käsimüügist retseptita. Ravimisel tuleb järgida järgmisi põhimõtteid: 1) ravimit manustatakse kogu kehale (v.a peapiirkond täiskasvanutel); 2) ravida tuleb kõiki perekonnaliikmeid ja kontaktseid üheaegselt (sõltumata kehalööbe esinemisest); 3) rõivad ja voodipesu tuleb vahetada ravi alustamisel ja pärast ravi lõpetamist; 4) sügelishaigete ravimiseks kasutatakse väävlisalvi, kontaktseid võib ravida ühekordselt manustatavate preparaatidega.
Väävlisalvi (täiskasvanutele 20–30%-list, lastele olenevalt vanusest 5–20%-list) määritakse nahale üks kord päevas, ravi kestab 5 päeva. Selle aja jooksul ei tohi end pesta ja tuleb vältida higistamist. Permetriini ja spregali kantakse nahale ühekordselt, ravim eemaldatakse nahalt lastel 8–12 tunni ja täiskasvanutel 12–24 tunni möödumisel. Vajaduse korral võib ravi nädala pärast korrata .
Peatäi
Peatäi (Pediculus capitis ) on paljale silmale nähtav parasiit , mis elab ainult inimese peas ja toitub verest, mida läbi peanaha imeb.
Nakatuda võib otsesel peakontaktil või kasutades haigestunud inimese kammi, harja, mütsi või salli. Peatäisid võib saada meist igaüks, kuid sagedamini esineb neid 3-10 aastastel lastel, eriti tüdrukutel, kes laenavad üksteise kamme ja juuksekumme. Täid ei levi loomade kaudu, ei uurista nahas käike, samuti ei hüppa ega lenda. Enim ollakse täidega hädas lastekollektiivides, kus nakkus levib väga kiiresti, sest lapsed on omavahel mürades ja mängides kõige rohkem peadpidi koos.
Nakatumist näitab vähemalt üks nahapinnal vabalt liikuv elus täi. Täiskasvanud emased peatäid on helepruunid umbes, seesamiseemnesuurused parasiidid .
Täimunad on juuksekarva küljes tihedalt kinni ja asuvad tavaliselt peanaha lähedal, on ovaalse kujuga, läbimõõdus 1-2 mm, valkjad või kollakad; 8 päeva möödudes kooruvad munadest nööpnõelapeasuurused uued täid, jättes pärlendav-valge kooriku juuksekarvale kinni.
Täi elutsükkel kestab 15-35 päeva ja üks täi jõuab muneda ligi 100 muna. Peanahast umbes 1 cm kaugusel paiknevad hallikad, kuivad, ilma läiketa tingud on tavaliselt juba surnud või tühjad kestad .
Ilma toiduta ei suuda täi elada kauem kui 24 tundi. Täile on surmav temperatuur alla 22 ja üle 44 kraadi. Tingud võivad kammis või riietes vastu pidada kuu aega.
Täid põhjustavad sügelust, eriti kuklas juustepiiril ja kõrvadetaguses piirkonnas. Lööve aga viitab kauakestnud infektsioonile.
Parasiitide sülg ja väljaheited omavad allergiseerivat toimet ja tekitavad ärritusnähte. Kratsimise tagajärjel võib lisanduda naha mädapõletik. Peatäidest võib olla põhjustatud ka lümfisõlmede suurenemine kaelal ja kõrvade taga.
Soovitav oleks kontrollida laste päid kord nädalas: Kammimiseks kasutada tihedat kammi ning peale igat tõmmet kontrollida kammi täide suhtes.
Kui leiate elustäisid, kotrollige kogu perekonda.
Raviks tuleb kasutada spetsiaalselt apteegist saadavaid täide hävitamiseks mõeldud ravimeid (permetriin), mis hävitavad nii täid kui täi munad. Viimastel aastatel on siiski tekinud olulisel määral resistentsust selle preparaadi vastu.
Peale ravimi mahaloputamist kammige kindlasti niisked juuksed läbi peenepiilise täikammiga, et eemaldada surnud täid ja nende munad.
Kindlasti on vaja pesta ka haige riideesemeid (mütsid, sallid, kraega riided) ja voodipesu (60 kraadi juures) ning puhastada harjad- kammid . Riideesemete puhastamiseks on sobiv samuti kasutada permetriini sisaldavat peamääret. Juuksekummid on soovitav minema visata.
Kui lapsel on peatäid, tuleb kindlasti teavitada ka kasvatajat/õpetajat, et piirata nakkuse edasist levikut ja vältida taasnakatumist.
Tühjad täimuna kestad e. tingud võivad püsida juustekarvade küljes pikemat aega, neid saab eemaldada tiheda peenepiilise kammiga.
Ravi võib ebaõnnestuda, kuna esineb ka täimürkide suhtes resistentseid täisid. Nende vastu aitab aga endiselt ainult hoolikas niiskete juuste täikammiga kammimine iga 3-4 päeva tagant järgneva kahe nädala jooksul, et leida munadest väljunud noori täisid.
Küüneseen
Küüneseen on väga tavaline haigus, mis moodustab ~50% kõikidest küünte probleemidest. Palju suurema tõenäosusega on kahjustatud varbaküüned. Haiguse sagedus suureneb vanusega.
Tekitajad
Haigustekitaja satub küünele kontakti kaudu pindadelt ja nakatunud inimeselt . Soodsateks nakatumise kohtadeks paljajalu jalutamine nn. ühiskondlikes riskikohtades, nagu veeparkides, saunades, spordisaalides, duširuumides jm. Seenespoorid võivad püsida elujõulistena mitmeid kuid. Küüneseen saab sageli alguse ka ravimata jalaseenest või käeseenest.
Küüneseen on pindmine infektsioon , kuna seeneniitide kasv toimub vahetult küüneplaadi all küüneloožil või küüneplaadis. Haigestuda võivad üks või mitu küünt, sagedamini suure ja väikese varba küüned. Peamine kaebus on sügelus. Kaasuda võivad küünevalli ja naha kahjustus, jala –või käeseen, bakteriaalne infektsioon, valu jalanõude kandmisel .
Küüneseent on 4 tüüpi:
1)välimine küünealune seeninfektsioon
2)pindmine valge seeninfektsioon
3)proksimaalne küünealune seeninfektsioon
4)pärmseentest põhjustatud küüneseen
Välimine küünealune seeninfektsioon on sagedaseim küüneseene tüüp, mille tavalisemaks tekitajaks on T rubrum. Infektsioon algab tavaliselt küüne välimisest või välimisest-külgmisest osast, kollaka või valge läbipaistmatu triibuna. Küüneserv võib muutuda muredaks ja eralduda loožist (onühholüüs). Aja jooksul liigub kahjustus edasi küünevalli suunas. Küüned võivad muutuda inetuks, paksuks, kollakaks või muud tooni ja võivad täielikult laguneda.
Pindmise valge seeninfektsiooni (10%)tekitajaks on tavaliselt Trichophyton mentagrophytes. Küüne pind muutub pehmeks, valgeks, kuivaks, puuderjaks; seda on kerge ära kraapida. Küüneplaat ei muutu paksuks ega eraldu loožist. Seenorganismid läbistavad aja jooksul küüneplaadi ja liiguvad sügavamale.
Proksimaalne küünealune seeninfektsioon on harv küüneseene tüüp. Selle tekitajaks on harilikult T rubrum. Infektsioon algab küüneplaadi küünevalli poolsest osast, sageli tingituna küünevalli traumast. Tekivad kollakad laigud hakkavad laienema küüne välisserva suunas.
Küüneseen pärmseentest on harv ja tekib harilikult kroonilise naha –ja limaskestade kandidoosi korral, rohkem naistel. Infektsioon saab alguse küünevalli piirkonnast , mis on punetav ja turses. (küünevalli põletik). Kahjustus haarab kogu küüneplaadi ja tavaliselt kõik sõrme –või varbaküüned. Küüned paksenevad, neile tekivad valged, kollased , rohelised või mustjas-pruunid edasi levivad laigud. Küüs võib eralduda loožist ja muutuda puutetundlikuks. Sagedamini võivad pärmseened koloniseerida juba kahjustunud küünt sekundaarselt.
Enne ravi, mis on sageli üsna kallis, on oluline panna õige diagnoos . Seeninfektsiooni kinnitavad seenepreparaat, seenekülv või harvem koeuuring (histoloogia)
Küüneseene puhul on tavaliselt vajalik suukaudne ravi, v.a.juhtudel, kui kahjustatud on vaid väike osa küünest. Sõrmeküüned alluvad ravile kiiremini ja efektiivsemalt kui varbaküüned. Alati on oluline jalaseene ravi, kuna see on potentsiaalne küüneseene infektsiooni allikas.
Küüneseene ravi kestab üldjuhul 3-4 kuud suukaudsete ravimitega ja kuni aasta paiksete vahenditega. Ravi pikkus võib siiski varieeruda. Uuemate süsteemsete preparaatidega on ravi efektiivsus keskmiselt 70-80%. Arvestades, et uuemad ravimid püsivad küünes 6-9 kuud peale ravi lõpetamist ning küüned kasvavad aeglaselt (1-1,5 mm/kuus), ei saa lõpptulemusi oodata kohe peale ravikuuri lõppemist. Küünte seisundit jälgitakse veel mitmete kuude jooksul, enne kui otsustatakse ravi efektiivsuse üle. Vajadusel alustatakse uut raviskeemi. Kui 3-4 kuu jooksul peale ravi alustamist ei ole tekinud küünes positiivseid muutusi või küüne kahjustus suureneb, tuleb diagnoos või ravi umber hinnata.
Haiguse prognoos
Inimesed, kellel esineb küüneseenele geneetiline eelsoodumus või suurenenud vastuvõtlikkus (vanemad inimesed, suhkruhaiged jt) võivad tõenäoselt kogeda haigust uuesti (6,5-53%) ja seda ka vaatamata edukale suukaudsele ravile. Sellisel juhul tuleb seda seisundit võtta pigem kontrollitavana. Sageli on vajalik paikse seenevastase ravi jätkamine, samuti on oluline patsiendi teavitamine ettevaatusabinõudest ja soodustavatest faktoritest.
Psoriaas
Psoriaas ehk soomussammaspool on sage, krooniline, ägenemiste ja paranemistega kulgev põletikuline nahahaigus. Psoriaas ei ole nakkav ega tingitud allergiast, kuid omab pärilikku eelsoodumust.
Haigust põeb ligikaudu 2 % maailma elanikkonnast. Kõrgeim haigestumine on Norras (4,8 %), madalaim jaapanlastel ning haigus praktiliselt puudub Ameerika indiaanlastel.
Psoriaas võib avalduda igas vanuses, kuid sagedamini eluperioodidel 16-22 a. ja 57-60 a. Mehed ja naised on võrdselt haaratud, kuigi lapseeas esineb haigust tüdrukutel rohkem kui poistel. Psoriaasi avaldumist ja haiguse edasist kulgu mõjutavad tugevalt elukeskkondlikud tegurid. Psoriaasi avaldumine võib olla väga erineva raskusega – kergest, üksikute kolletega vormist kuni raskete vormideni, kus haaratud on kogu nahk, peanahk , küüned ja liigesed .
Psoriaasi iseloomustavad punetavad, ketendavad, selgepiirilised naastud ( tihedamad, nahapinnast pisut kõrgemad laigud), mis paiknevad kehal sageli sümmeetriliselt (näit. mõlemal põlvel, küünarnukkidel). Ketendus naastudel on tavaliselt hõbedaselt valkjas, kuid võib ka üldse puududa , näiteks kehavoltides või juhul, kui patsient kasutab niisutavaid ihupiimasid. Ravi järgselt jäävad nahale mitmeks kuuks heledamad või tumedamad laigud (põletikujärgne hüpo- või hüperpigmentatsioon). Haigus ei põhjusta jäädavaid arme.
Psoriaas võib esineda väga erinevate vormidena:
1. Krooniline naastuline psoriaas - kõige tavalisem psoriaasi vorm
2. Nahavoltide psoriaas
3. Peanaha psoriaas
4.
Sebopsoriaas
5. Äge tilgakujuline psoriaas
6. Peopesade ja taldade (palmoplantaarne) psoriaas
7. Küünte psoriaas
8. Villiline (pustulaarne) psoriaas
9. Erütrodermiline psoriaas
10. Psoriaatiline artriit (liigesepõletik)
Psoriaasi tekkepõhjusi uuritakse. Väga täpselt veel ei teata, miks haigus tekib.
Psoriaasi avaldumist mõjutavad mitmed erinevad faktorid :
1. Pärilikkus
50 % patsientidel põeb ka mõni teine pereliige psoriaasi. Perekondliku eelsoodumusega psoriaas kaldub avalduma nooremas eas.
2. Stress
Psüühiline ja emotsionaalne pinge võib psoriaasi avaldumist soodustada ja sellest hoiduda on väga raske.
3. Infektsioon
Erinevad infektsioonid võivad põhjustada psoriaasi ägenemisi. Infektsiooni ravides saame ka psoriaasi paranemise.
4. Nahavigastused
Psoriaasi naastud tekivad eelistatult trauma kohtadesse (Köbneri fenomen ) – selleks võib olla füüsikaline v. keemiline nahavigastus, infektsioon või põletik. Harvem tekib psoriaas vanade armide pinnale.
5. Hormoonid
Täpne seos hormoonidega on ebaselge , kuid on teada, et puberteedijärgne aeg on üks haigestumise tõusuperioode. Ka rasedusel võib olla mõju psoriaasi raskusele ja kulule. Tavaliselt raseduse ajal psoriaas paraneb, kuid pärast sünnitust jällegi ägeneb. Võib esineda ka vastupidiseid juhtumeid.
6. Ravimid
Terve rida ravimeid võivad mõjutada psoriaasi kulgu, soodustada psoriaasi avaldumist või ägenemist.
7. Ultraviolett kiirgus (UVK)
UVK on tavaliselt psoriaasile hea, v.a. päikesetundlik ehk. fotosensitiivne psoriaas, kus UVK toimel haigus ägeneb.
8. Alkohol ja suitsetamine
Alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine võivad soodustada psoriaasi raskete vormide teket.
Trihhotillomaania
Trihhotillomaania on impulsihäire, mida iseloomustab pikaajaline tung omi juukseid ja teisi kehakarvu välja tõmmata. Seda juhtub nii palju, et karvade kaotus on märgatav. Tavaliselt ei õnnestu seda tungi peatada. Karvu võib eemaldada igalt poolt, kuid pea ja silmade ümbrus on kõige levinum. Karvu eemaldatakse sel määral, et see põhjustab stressi.
Häire võib olla iseloomulik tervele perele. See esineb sagedamini neil, kellel on obsessiiv -kompulsiivne häire. Karvade kitkumisele eelneb tavaliselt pingetõus ja järgneb kergendus ning rahulolutunne. Diagnoosi ei ei saa panna, kui on tegemist nahapõletikuga või kui juuste kitkumine on reaktsiooniks luulule või hallutsinatsioonidele.
Kõõm
Kuiv kõõm, s.o. lahtiste helvestena juuste vahel.
Rasune kõõm, nahatükid on peanaha küljes kinni. Rasususe tõttu kleepub kõõm juuste külge ja sellega võib kaasneda ka juuste väljalangemine.
Liigse hulga surnud naharakkude irdumine põhjustab peanaha sügelemist ja valget või hallikat ketendust juustega kaetud peanahal.
Kõõm hakkab üldjuhul tekima puberteedieas, saavutades maksimaalse väljenduse tavaliselt 40.-ndates aastates. Haigus on ebatavaline vanematel inimestel, kuigi mõnikord võib seisund püsida eluaegselt.
Probleemi esineb veidi rohkem meestel kui naistel, mis võib olla seletatav meessuguhormoonide tugevama mõjuga ja meeste suuremate rasunäärmetega.
Enamasti on kõõm tingitud geneetilise fooniga haigusest – seborroilisest dermatiidist, olles selle kergemaks vormiks.
Kõõma tekkes on süüdistatud nii kuiva kui rasust nahka, pea pesemist liiga sageli või liiga harva, stressi, kehva toitumist jm. Kuigi mõned neist faktoreist võivad soodustada peanaha ketendust.
Kõõma on võimalik edukalt kontrolli all hoida, kuid kahjuks mitte välja ravida. Kergetel juhtudel piisab vaid igapäevasest pea pesemisest, mis vähendab naha rasusust ja ketendust. Tugevamat ketendust kontrollivad sageli meditsiinilised , spetsiifiliste toimeainetega šampoonid, millest enamus on saadaval käsimüügis. Mõnikord on aga vajalikud ka retseptiravimid, mida kirjutab dermatoloog.Ravi tuleb alustada võimalikult varakult ja korrata haigustunnuste taastekkel.
Kroonilistel juhtudel võib olla vajalik pidev ravišampoonide ja käsimüügiravimite kasutamine, et vähendada vajadust steroidlahuste järgi. Siiski, alati võib proovida haigustunnuste kadumisel ravi lõpetada ja jälgida seisundi edasist kulgu.
Kõõmavastaseid šampoone on mitmeid. Sobivaima šampooni leidmiseks tuleb neid lihtsalt katsetada. Samuti on tõhusam kasutada erinevaid šampoone vaheldumisi , roteerivalt.
Seborrroline dermatiit
Seborroilist dermatiiti iseloomustavad roosakad, paiguti ketendavad laigud rasusemates nahapiirkondades peanahal ja/või näol (ninatiiva voltides, kulmude sees, laugude servadel, kõrvade taga, kuulmekäigus), kuid mõnikord ka rinnakul, kaenla- alustes või kubemevoltides. Sageli kaasub sügelus.
Haigus võib alguse saada igas eas peale puberteeti, mil rasueritus hakkab intensiivistuma. Lööbed tekivad periooditi, tavaliselt ootamatult. Probleem võib kesta aastaid.
Seborroiline dermatiit imikutel tekib kuni 6.elukuuni ja esineb harilikult nn.titekõõma kujul, kuid võib haarata ka nahavoldid, eeskätt kaenla-aukude ja kubeme piirkonnad.
Kõõm on seborroilise nahapõletiku mitte-põletikuline, kergem vorm, mille korral võib täheldada ketendust juustega kaetud peanahal.
Kaua aega peeti haiguse põhjuseks liigset rasu tootmist, kuna haiguskolded tekivad kõige sagedamini rasusemates nahapiirkondades. Hilisemad uuringud on näidanud, et seborroilise dermatiidiga patsientidel ei eritu rohkem rasu.
Teatud piirkondades hakkab nahk end normaalsest kiiremini taastootma, mis ilmneb ketendusena.
Nahalööve võib tekida igal ajal ja näiliselt mingi põhjuseta, kuid pole kahtlust, et on olemas faktorid, mis kutsuvad esile haiguse ägenemise.
Aastaaja muutused. Haigus tavaliselt halveneb talvel, kui UV-kiirgus on väiksem. UV-kiired teatavasti aitavad vähendada naharakkude kiirenenud paljunemist, mistõttu patsiendi seisund on parim suvel. Samuti külma ilmaga nahk kaotab rohkem niiskust ja ketendus väljendub selgemini.
Haigus või infektsioon. Nii viiruslikud kui bakteriaalsed infektsioonid võivad mõjutada immuunsüsteemi ja kutsuda esile seborroilise dermatiidi ägenemise.
Stress. Stressi ajal toodetakse organismis rohkem meessuguhormooni – testosterooni, mis stimuleerib rasu tootmist.
Hormonaalsed kõikumised. Enne menstruatsiooni ja raseduse ajal suureneb hormoon progesterooni osakaal, mis omakorda tingib suurema testosterooni hulga. Tulemuseks on jällegi rasuerituse stimuleerimine.
Neuroloogilised haired. Halvatus, Alzheimer `i ja Parkinsoni haigus, samuti insult võivad olla seotud püsiva suurenenud rasueritusega
AIDS. HIV-patsientidel on langenud immuunsus , mistõttu geneetiliselt disponeeritud isikud on rohkem ohustatud lööbe tekkest
Ravimid. Mitmed ravimid, nagu psoraleenid, liitium, interferoon, metüüldopa, kloorpromaziin ja fenotiaziinid, võivad soodustada rasueritust.
Seborroilist saab edukalt kontrollida, kuid kahjuks mitte välja ravida. Ravi tuleb alustada varakult, esimeste haigustunnuste tekimisel ja mitte katkestada enne ravikuuri lõppu. Ravi korratakse vastavalt vajadusele. Kasulik on kombineerida erineva toimemehhanismiga preparaate. Tavaliselt saab abi retsepti alusel saadavatest paiksetest seenevastastest vahenditest ja steroidhormoonidest. Paiksed steroidid vähendavad efektiivselt punetust ja ketendust, kuid potentsiaalsete kõrvaltoimete tõttu on näidustatud vaid lühiaegsed ravikuurid (tavaliselt mõni päev kuni nädal). Neid kasutatakse eelkõige ägedatel juhtudel, tugevama punetuse mahasurumiseks. Võrreldes steroididega on seenevastaste preparaatide kasutamine pikaaegselt ohutum, eelkõige näo piirkonnas. Samuti regulaarsel kasutamisel võib väheneda vajadus steroidide järele.