MAINORI KÕRGKOOL
Juhtimise Instituut
Personalijuhtimine Külli
Viks MOTIVATSIOON JA TÖÖGA RAHULOLUAinetöö
Juhendaja : Anita
Agabuš
Rakvere 2009
SISUKORDSISSEJUHATUS 3
1.MOTIVATSOONIST ÜLDISELT 4
1.1. Motiivid ja vajadused 4
1.2. Motivatsioon 6
2.HEZBERGI KAHE FAKTORI TEOORIA 8
2.1.
Motivatsioonifaktorid 8
2.2. Hügieenifaktorid 11
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 18
SISSEJUHATUS
Autor valis teema „Motivatsioon ja tööga rahulolu“ sellepärast,
et tööga rahulolu on teema mida, seoses organisatsiooni arengu ja
inimressursi kui kapitali tähtsustamisega, on viimastel aastatel
palju uuritud. Personali väärtustavates ja töötajate rahulolust
huvitatud organisatsioonides on rahulolu uuringute läbiviimine
viimasel ajal muutunud väga populaarseks. Tulevikule orienteeritud
ettevõtted on aru saanud, et personali ja ettevõtte ühiste
eesmärkide sidumine ning töötajate vajaduste
arvestamine võimaldab
vähendada töötajate
rahulolematust ning seeläbi hoida kokku uute
töötajate värbamisele ja koolitamisele
tehtavaid kulutusi.
Käesoleva töö eesmärk on anda ülevaade sellest, et tööga
rahulolu uuringutes võib tugineda Ameerika psühholoog
Frederick Herzbergi motivatsiooni-hügieeni ehk kahe faktori
teooriale . Milles
tööga rahulolu oleneb töö sisust: töö
keerukus , iseseisvuse- ja
arenguvõimalused – tegurid, mis loovad tööga rahulolu ja
kujundavad sisemist aktiivsust ning kus tööga
rahulolematus on
seotud peamiselt töökeskkonnaga: juhtimine, psühhokliima,
töötingimused – tegurid, mis põhjustavad rahulolematust tööga
ja pärsivad tööalast aktiivsust.
Töö esimeses
pooles kirjeldab autor motivatsiooni üldiselt – mis
on motiivid, millest motiivid tekivad ning kuidas on motivatsiooni
erinevalt defineerinud.
Teises peatükis on motivatsiooni- ja
hügieenifaktorid alajaotusena välja toodud ja
nendest lähemalt
kirjutatud ning antud lühike ülevaade kuidas
eelpool mainitu
mõjutab rahulolu.
MOTIVATSOONIST ÜLDISELT
1.1.
Motiivid ja vajadused
Motiiv on I.Iljini (2000) definitsioonis isiksuslik kvaliteet, selle tekkes mängivad kaasa inimese vajadused ja tundmused,
väärtusarusaamad ja mõttetöö. Motiivil on käitumisele
stimuleeriv, reguleeriv ja organiseeriv toime. Tugeva ja kindla
motiiviga käitumine on sihipärasem, energilisem, otsusekindlam ja
korrastatum kui ebaselge , hajusa ja nõrga motiiviga käitumine.
( Kidron 2001: 116)
Tegevus ei sünni motiivi järel, tegevus suunatakse motiivi poolt
loodud eesmärgile, mis esineb alguses psüühilises plaanis. Motiiv
on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusse.
Motiiv on üks kindel asjaolu, mis inimese tegutsema paneb. Motiivid
jaotatakse kahte suurde rühma ( Bachmann & Maruste 2003: 76):
teadlikud ja
ebateadlikud motiivid
Teadlik motiiv on juhtmotiiv või siis mõned
peamised, mis on otsustava mõjuga konkreetsele käitumisele.
Mõjusaimad on need motiivid, millel on inimesele suurim
emotsionaalne tähendus. Ebateadlik motiiv ei ole täpselt arusaadav
ei subjektile ega ole ilma põhjalikuma uurimiseta seletatav ja
arusaadav ka teistele. Suurem osa inimeses tekkinud motiive on
sellelaadsed. Tavaliselt mõjutab tegevust üheaegselt palju motiive
– nii teadlikke kui ebateadlikke. (Bachmann etc
2003: 76)
Psühholoogide levinuima arvamuse kohaselt
tekitavad motiive vajadused. ( Allik , Häidkind, Harro , Viikmaa, Kreegipuu , Rauk, Kikas , Tulviste, Luuk , Realo, Konstabel , Pullmann, Schmidt & Vadi 2002: 162 )
Aktiivsuse algallikaks on vajadused. Vajadus paneb
inimese liikuma, tegutsema, praktiseerima, suhtlema . Vajadused
ajendavad kogu inimese psüühilist tegevust, pannes teda tegutsema
teatud viisil ja kindlas suunas, stimuleerivad mõtlemist ja tahet.
(Bachmann etc
2003: 71)
Loomade käitumist juhivad instinktid ja nende alusel tekkinud
vilumused. Inimese aktiivsuse põhiallikaks, tema käitumise varjatud
tõukejõuks on aga tema vajadused. (Kidron 2001:106)
Vajaduste jagunemise kohta on palju erinevaid
versioone (Bachmann etc
2003: 71-72), autor toob siinkohal ära järgmise:
- Orgaanilised vajadused – vee, õhu, toidu, puhkuse jms järele. Siia kuuluvad veel enesesäilitamise ning liigisäilitamise tung, mis avaldub sugutungis ja järglaste eest hoolitsemises. Seda liiki vajadused on sünnipärased.
- Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused – näha, kuulda, liikuda , toimida. Siia alla kuulub ka vabaduserefleks, mis väljendub püüdes vältida igasugust ahistamist. Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida, siis võib tekkida sensoorne nälg, mis oma tugeval kujul võib hakata mõjutama organismi elutegevust.
- Sotsiaalsed vajadused – Igapäevaelus avaldub see soovis olla teiste lähedal, nendega suhelda, leida tunnustust, ennast realiseerida, olla informeeritud. Sotsiaalseks vajaduseks loetakse eneseteostuse, suhtlemise, prestiiži jms tarbeid .
- Vaimsed e intellektuaalsed vajadused – on vajadus üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise , nähtuste mõtestamise, loomingu järele.
- Esteetilised vajadused – on püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
Esitatud liigitus ei ole range, sest kõik
vajadused peale orgaaniliste on tuntaval määral sotsiaalsed. Nende
väljendumine ja rahuldamise vormid on inimese puhul sotsiaalselt
vahendatud ja kujundatud. Vajaduse rahuldamise viisid – objektid,
koht, kontekst, võtted – on sotsiaalselt sätestatud. Külmatunne
ei sunni inimest poest esimest ettejuhtuvat kasukat võtma,
seksuaalne ligitõmme kaasostja suhtes supermarketis ei too kaasa
otsest lähenemisaktsiooni. Probleemi teeb keerulisemaks seegi
asjaolu, et enamikul juhtudel on tegemist erinevate vajaduste
üheaegse mõjuga käitumisele. (Bachmann etc
2003: 73)
Abraham Maslow väits, et inimese vajadused kasvavad hierarhiliselt
alt üles ning kõrgema taseme vajadused ei teki enne kui madalama
taseme vajadused on rahuldatud. Kui inimene on juba jõudnud
ülevalpool asetsevate vajaduste rahuldamiseni, ei taha ta enam
piirduda ainult allpoololevate vajaduste rahuldamisega. Vajaduste
rahuldamine ei vii vajaduste kustumisele, vaid hoopis uute kõrgemate
vajaduste tekkeni. ( Alas 1998: 99)
1.2.
Motivatsioon
Enamus inimese teadlikke tegevusi on sihipärased.
See tähendab, et need tegevused on planeeritud ja neil on konkreetne
eesmärk. Rahvasuus nimetatakse sihipärast ja visa konkreetse
eesmärgi nimel tegusemist tahtejõu ilminguks, psühholoogid
nimetavad seda motivatsiooniks . Sõna pärineb ladina keelest motus
(liikumapanev jõud, tung, aje, hoog ).
(Allik etc
2002: 162)
Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud
funktsionaalne süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. (Bachmann etc
2003: 74)
Motivatsioon on inimese sisemised ajendid , põhjused ja jõud, mis
mõjutavad inimese tegevust. Motivatsioon jaguneb sisemiseks ja
välimiseks. (Alas 1997: 109)
Motivatsioon on indiviidi sisemine seisund, mis ajendab teda kindlal
viisil käituma. (Kidron 2001: 105)
Sisemiselt motiveeritud käitumise algallikaks on
psühholoogilised vajadused ning antud käitumise poolt tekitatud
rahulolu. Väliselt motiveeritud käitumise põhjused sõltuvad
nimetatud käitumisest. ( Reeve 2005: 135)
Kogemuste põhjal võime väita, et mingi tegevuse nautimine on
võimalik kahel erineval viisil: nii sisemisel kui ka välimisel.
Võtame näiteks sellise tegevuse nagu klaverimäng. Ühest küljest
vaadates võib pianist nautida klaverimängu põhjusel, et sel viisil
saab ta rahuldada sellist psühholoogilist vajadust nagu
asjatundlikkus. Muusik mängib klaverit oma meelelahutuseks ja
selleks, et harjutada ning arendada vajalikke oskusi ning tunda end
vaba ja enesekindlana. Teisest küljest võib seesama klaverimängija
nautida nimetatud tegevust, kuna see annab talle võimaluse teenida
elatist, võita auhindu, avaldada muljet või võita stipendiume.
Tegelikult võib mistahes tegevusele läheneda orienteerituna nii
sisemistele kui välistele motivatsioonile. (Reeve 2005: 134)
Autor on eelpool tooduga nõus, et motivatsioon on mõõdik, mille
kaudu inimene määratleb oma eesmärgi saavutamise panust. Selleks
on inimese uskumus , et tulemus on mõjutatud tema spetsiifilisest
käitumisest; tulemus ise omab tema jaoks positiivset mõju ning
tulemus on saavutatav tema isikliku jõupingutuste tulemusel.
HEZBERGI KAHE FAKTORI TEOORIA
1950. aasta lõpul intervjueerisid Ameerika teadlane Frederick Herzberg (1923-2000) ja tema kaastöötajad 203 raamatupidajat ja inseneri, uurimaks, millistes situatsioonides tundsid küsitletavad end tööga eriti rahul või rahulolematuna
olevat. Töötajate vastuste analüüsimisel selgus, et tööga
rahulolu ja rahulolematus ilmnes täiesti erinevat laadi olukordades .
Rahulolevana tunti end situatsioonides, mil töötajad said näidata
enesealgatust, töö pakkus arenemisvõimalusi, jagati tunnustust ja
tajuti edutunnet. Rahulolematus toodi esile töötingimuste, rahalise
kompenseerimise, administratsiooni tegevuse, töötingimuste,
turvalisuse ja töötajate omavaheliste suhetega seotud olukordades.
Tulemus võimaldas Herzbergil väita, et on olemas kaks erinevat
faktorit – motivatsiooni- ja hügieenifaktor, mis kujundavad
töötajate ajendeid tööülesannete täitmisel. (Allik etc
2002: 238)
Uurimusest selgus, et tööga rahulolu vastand pole rahulolematus, vaid mitterahulolu. Rahulolematust ei saa
parimagi tahtmise juures ümber kujundada rahuloluks, vaid seda saab
vähendada ja ideaalsel juhul läheneb see nullile . (Allik etc
2002: 238)
2.1.
Motivatsioonifaktorid
Motivatsioonifaktorid on need, millede olemasolu võib tekitada
rahulolu. Nendeks on: saavutusvajaduse rahuldamine, vastutuse
usaldamine, enesearendamisevõimalust ja huvipakkuv töö ning
tunnustamine. (Alas 2004: 124)
Saavutusvajaduse rahuldamine
Töötaja peab tunnetama oma tööalast edukust – regulaarselt peab
töötajaid informeerima saavutustest. Inimene kes mõistab, et ta
teeb tähtsat tööd, teeb seda usinamalt ja et inimene tunneks
rahulolu püstitatud eesmärkide saavutamisest peavad püstitada
eesmärgid olema selged ja reaalsed . ( Aedma 2001: 43)
Motivatsioon määrab inimese töössesuhtumise. Parema
töössesuhtumisega kaasneb neli-viis korda sagedamini arvamus, et tehtav töö on huvitav, mõtlemist, otsustamist, enesetäiendamist
ja kõikide võimete rakendamist nõudev. Need inimesed saavad oma
tööga paremini hakkama ja tunnevad sellest suuremat rõõmu. (Alas
2004: 122)
Vastutuse usaldamine
Konkreetse strateegia olemasolu, sellest informeerimine ning
strateegia sihikindel ja järkjärguline elluviimine motiveerivad
ettevõtte töötajaid strateegia elluviimisest toetama. Veelgi enam
motiveeritud on need töötajad, kes strateegia väljatöötamisest
on ise vahetult osa võtnud. Seega töötajate osavõtt strateegilise
juhtimise kõigist etappidest tagab strateegia parema elluviimise.
Töötajate motiveerimise seisukohalt on olulised ka sellised asjaolud , nagu töötaja soov osaleda vastutusrikastes tegevustes ja
selle võimaldamine, suurem iseseisvus . ( Leimann , Skärvad & Teder , 2003: 255)
Autor on arvamusel, et töötajad on
rahulolevamad, kui neile usaldada tähendusrikkaid ülesandeid ja
lasta loominguliselt mõelda ning iseseisvalt otsustada. Kui töötaja
tunneb, et teda usaldatakse, temast sõltub midagi, siis seda enam ta
püüab, et mitte usaldust petta .
Enesearendamise võimalust ja huvipakkuv töö
Motiveerimisel peab olema paindlik ja arvestama
nii ettevõtte eripäraga kui ka konkreetsete töötajate huvidega .
Inimestele on vaja anda võimalus ennast ise motiveerida , kõik nende
töös – eesmärk, keskkond, suhted töökohal, otsustusvabadus ja
palju muud – peab olema piisavalt hea, et inimesed tahaksid seal
olla. Teadmustöötajale peab ette andma kindla eesmärgi, nad
tahavad väljakutseid ja võimalusi eneseteostuseks. Anna töötajale
võimalus ise otsustada eesmärkide saavutamise teede üle. (Leimann
etc 2003:
257)
Õigete meetmete valikuga võib väiksemate kuludega saada parema
tulemuse.
(Leimann etc
2003: 257)
Autori
arvates võib eneseteostusvajaduse rahuldamise sõnastada – kuivõrd
töökohal on võimalusi kasutada ja arendada oma võimeid ning kas
on enesearendamise võimalusi.
Tunnustus
Paljud juhid juhivad peaaegu eranditult kiituse ja laitusega.
Seejuures peavad nad liialt vähe silmas, et üldistatus mõjub
kiitusele nõrgendavalt ja teeb selle ebaisikuliseks. Kui kiidetakse
kõike, ei tunne keegi, et ta oleks kiita saanud. Kiitus mõjub siis
loovalt ja motiveerivalt, kui (Steiger 1997: 51):
- väärtustatakse tõelisi saavutusi ja pingutusi ;
- kiitus on sobiv ja õiglane;
- kiitus põhineb selgetel ja kaastöötajatele arusaadavatel objektiivsetel tunnustel ;
- kiitust jagatakse mitte liiga sageli ja eelkõige mitte rutiinselt;
- kiidetakse isiklikult ja inimlikus vormis, premeerides eriliselt juhtudel näiteks lisatasu või vaba päevaga.
Üldistatud laitus mõjub nagu „tupik“: demotiveerivalt ja
mõnikord koguni laostavalt, kuid õigesti tehtud laitus võib mõjuda
ka tunnustavalt. Laitus on siis kohane ja loov, kui ta ( Steiger
1997: 52-53):
- on põhjendatud ja teda põhjendatakse;
- tabab ainult õigeid isikuid ja ainult neid;
- sobib olukorraga;
- on avaldatud rahulikult , mitte afektiseisundis või vihaga;
- järgneb kohe, aga mitte „kuuülevaatena“;
- järgib laidetava ja laitja isiklikku omapära;
- võimalusel avaldatakse nelja silma all ja eelkõige;
- jätab lahti tee süü heastamiseks ja näitab võimalusi parandamiseks.
Autori arvates on õiglane tunnustus väga otseselt seotud
rahuloluga. Kui inimene on tõeliselt millelegi pühendunud ja näeb
vaeva, siis otsene kiitus mõjub motiveerivalt. Inimene tunneb, et
tema püüdlusi on tähele pandud ning ta annab endast maksimumi ka
tulevikus. Kui aga tublile tulemusele midagi ei järgne, siis inimene
ei pruugi olla rahulolematu, kuid järgmisel korral ei ole tema panus
enam maksimaalne.
Rahulolu puudumine ei tähenda veel rahulolematust. Kui juht rakendab
motivatsioonifaktoreid, tõstab ta rahulolu taset. Kui mingil hetkel
inimesel tunnustusvajadus pole rahuldatud, siis kindlasti ei ole
rahul, kuid ta ei pruugi olla ka rahulolematu. Kui juht rahuldab näiteks tema tunnustusvajaduse, suureneb töötaja rahulolu. (Alas
2004: 124)
Kui inimesed on sisemiselt motiveeritud, tegutsevad nad ajendatuna
huvist, rõõmust ning väljakusest, mida antud tegevus pakub.
Sisemise motivatsiooni põhjustajaks on psühholoogilised vajadused,
mis omakorda tekitavad rahuldustunde, mida inimene tunnetab huvitava
tegevuse ajal. Samuti tekitavad seda asjatundlikkus ning enesekindlus . (Reeve 2005: 134)
Motivatsioonifaktor on seotud peamiselt töö
sisuga. Rahulolu tööga saab suurendada motivatsiooni mõjutavaid
tegureid täiustades. (Allik etc
2002: 238)
2.2.
Hügieenifaktorid
Rahulolematust iseloomustab niinimetatud
hügieenifaktor, mille moodustavad töötasu, kindlustunne tööl,
kontroll, inimestevahelised suhted ning töökultuur ja juhtimise
kvaliteet. (Allik etc
2002: 238)
Töötasu
Ühe vajaduste rahuldamise vahendina käsitataksegi motivatsiooni
uurivates vajadusteteoorias raha. Raha on motiveerivaks teguriks
paljude inimestele paljudes olukordades. Seega pole ilmselt mõtet
küsida, kas raha võib inimesi motiveerida. Inimeste (töise)
tegevuse mõjutamise seisukohalt tuleks pigem küsida, kas raha
motiveerib kõiki töötajaid tegema maksimaalseid pingutusi
saavutamaks parimaid tulemusi. Vastus sellele küsimusele on eitav .
Raha osa töise tegevuse mõjutajana sõltub paljudest asjaoludest
nagu töötajate väärtushinnangud, vajadused ja keskkonnategurid.
(Vadi 2001: 98)
Mõnes organisatsioonis on töötasud salastatud,
mõnes mitte. Ohud, mis kaasnevad palkade salastamisega, on järgmised
(Alas 2004: 126):
- töölistel tekivad oletused teiste palkade suhtes, mis tegelikult võivad olla väärad, ent ometi nad tekitavad pingeid;
- kui inimene ei tea millist tasu millise töö eest ta saab, siis kaob tal motiiv tahta paremini tasustatavat tööd.
Herzberg on väitnud, et kaotada negatiivsed ilmingud ei tahenda veel sugugi seda, et tekiks positiivsed faktorid. Kui töölise palk on
väike, on tööline rahulolematu. Kui juht tõstab palka, siis ta
leevendab alluva rahulolematust, kuid selle asemele ei teki rahulolu.
Ta lihtsalt ei ole enam rahulolematu. (Alas 2004: 124)
Autor on arvamusel, et raha motiveerib teatud piirini. Kui inimene
kellel on niigi palju raha, siis veel suurem summa ei ole tema jaoks
enam motiveeriv ja suuremate summade omamine ei tekita rahulolu.
Kindlustunne tööl
Autori arvates tekib kindlustunne inimesel, kes tunneb, et teda
koheldakse võrdelt teiste töötajatega. Selleks on hea näide J. Stacy Adamsi poolt 1960. aastal üles ehitatud võrdsuse teooria –
saadud tasu ja tehtud jõupingutuse suhtele.
Iga töötaja määratleb enda jõupingutuse suuruse ja sellele
vastava tasu ning võrdleb seda teiste töötajate jõupingutuste ja
saadava tasuga. Seda protsessi kujutab joonis 1. Osutatud suhe on
pigem tajutav, kui matemaatiline. (Alas 2004: 126)
Joonis
1. Võrdsuse
teooria
Võrdlus
Kui inimene võrdleb enda vastavat suhet teistega , võib ta teha ühe
kolmest järeldusest (Alas 2004: 126):
- temale antud tasu ja tema poolt tehtud jõupingutuste vahekord on samasugune kui teistel töötajatel;
- mõne teise töötaja vahekord on parem kui temal (sama tööd tehes, samasuguse vastutuse ja töötingimuste juures, on teisel töötajal palk kõrgem kui temal);
- teise töötaja vahekord on halvem kui temal.
Kui inimene tajub , et teise töötaja vahekord on parem kui temal,
siis on tal järgmised võimalused (Alas 2004: 126):
- püüda suurendada ka enda tasu;
- vähendada jõupingutusi.
Tavaliselt valivad inimesed teise, endale lihtsama viisi, ehkki organisatsiooni seisukohalt oleks õigem esimene viis. Kui inimene
tajub, et teise vahekord on halvem kui temal, ei tee ta tavaliselt
midagi. Ta püüab säilitada olemasoleva olukorra. (Alas 2004: 126)
Vajalik on, et reeglid oleksid täpselt paigas,
töötajatele teada ja et hinnangu andmine oleks võimalikult
objektiivne. Praktikas ei saa siiski välistada taktikalist
paindlikkust nende rakendamisel, kui see on strateegiliselt kasulik
üksiktöötajale või allüksuse tegevuse arendamiseks . (Leimann etc
2003: 255-257)
Kontroll
Kontrollimine on standardite kehtestamine, tulemuste hindamine
kehtestatud standarditele vastavalt ja organisatsiooni eesmärkidele
mittevastavate tegevuste korrigeerimine.
(Alas 2004: 12)
Autor on nõus, et juhtimisprotsessi juurde kuulub kindlasti ka
kontroll. Kontrolli puhul ei ole tegemist küsimusega, et kas on
parem kontrollida või usaldada, vaid sellega, et kontrolli tuleb
teostada usaldavas keskkonnas. Kontrollimine ei tohi jätta muljet,
et seda teostatakse vaid selleks, kuna sind ei usaldata, vaid selleks
et mõlemad pooled saaks tagasisidet. Liigne kontroll võib tekitada
rahulolematust.
Kuna enamasti saab kontrolli tulemusena selgeks,
mis oli valesti või halvasti tehtud, aga õigesti ja hästi tehtu jääb varju, siis on kontroll tavaliselt ebapopulaarne ja tekitab
asjaosalistes täiesti mõistetavalt ebamugavustunnet. Selleks, et
kaastöötajad aktsepteeriks kontrolli kui arenguvõimalust või
isegi abi, peab ta vastama mõningatele nõuetele. Taotlemata
täiuslikkust, on nimetatud nõuded kokku võetud alljärgnevatesse
teesidesse (Steiger 1997: 56-57):
- kontroll eeldab erialast kompetentsust ja inimesetundmist. Ilma erialaste teadmisteta mõjub kontroll naeruväärselt, ilma inimestetundmiseta haavatavalt;
- kontroll peab olema mõistlik ja funktsionaalne. Ebaotstarbekasse või põhjendamatusse kontrolli suhtutakse õigusega kui kiusu;
- süstematiseeritud, teatud valdkondades isegi eeskirjadele allutatud kontrollil on see eelis, et seda ei võeta isiklikuna;
- kontroll põhineb selgelt sõnastatud ja kaastöötajatele arusaadavatel tunnustel;
- kontroll peab tunnustama individuaalseid saavutuse, võimeid ja eeldusi;
- kontroll peab ajaliselt olema paika pandud nii, et säiliks tegevusvabadus ja korrigeerimisvõimalus;
- kontroll tuleb läbi viia silmatorkamatult ja taktitundeliselt, aga ilma salapäratsemiseta;
- kontroll ei tohi asjassepuutuvate tegevust koormata mitte rohkem kui vajalik.
Kontroll pakub võimalusi kaastöötajate juhendamiseks ja nende
täiendavaks väljaõppeks töökohal. Tihti annab just kontroll
võimaluse saavutatu väärtustamiseks ja kaastöötajatel
ergutamiseks. Ka ei tohi unustada positiivsete kontrollitulemuste
pikaajalist mõju. Kontroll rõõmustavate tulemustega (Steiger 1997:
58):
- mõjub eriti motiveerivalt;
- tugevdab eneseusaldust;
- kinnitab valitud suunda;
- arendab vastastikust usaldust.
Inimestevahelised suhted
Tänapäeva firmades ja nüüdisaegses juhtimises on meeskonnatööst
kujunenud vajadus. Funktsionaalses organisatsioonis vajatakse
meeskonnatööd osakondadevaheliste suhete koordineerimiseks, kuna
ükski osakond üksinda ei saa olla vastutava oma üksuse töö
tulemuste eest. Suhetevõrgu loomine on eduka meeskonnatöö rakendamise nüüdisvahend. Meeskonnatöö hõlbustab juhtimist ning
õige elluviimise korral parendab suhtlust, säästes kõigi
asjaosaliste aega, kuna kõigi asjaosaliste kohaloleku korral on
võimalik käsitleda paljusid küsimusi. (Alas 2004: 128)
Autor on arvamusel, et töötajad on
produktiivsemad ja rahulolevamad kui neil on kaastöötajatega head
suhted. Kerge on töötada organisatsioonis,
kus väärtustatakse inimestevahelisi suhteid ja jagatakse toetust ka
siis kui töös juhtub ette tulema vigu. Pinged kaastöötajate vahel pärsivad mõtlemist ja tekitavad pigem
rahulolematust.
Töökultuur
ja juhtimise kvaliteet
Kõige motiveerivamalt mõjub alluvatele karismaatiline juht. Sellist
juhti peetakse inspireerivaks ja intellektuaalselt innustavaks, mis
võimaldab tal oma visiooni organisatsiooni tulevikust alluvate seas
populaarseks ja ihaldusväärseks objektiks muuta ning inimesed seda
tulemuslikult ellu viima suunata. (Alas 2004: 121)
Tööõhkkonna mõjutamise, firmale soodsate tähenduste loomise ja
töötajate meeleolude kujundamise ühe vahendina sõnastatakse
ettevõtte missioon ja põhiväärused, mis aga siiski ei taga veel
heaks tööks soodsat õhkkonda. Juhtide toiminguid jälgitakse
teraselt ning nende hoiakuid töö ja töötajate suhtes nakkavad
sama kiiresti nagu viirused. Juhtide uskumused firma käekäigu ja
töö tegemise kohta võetakse üle samasuguse kergusega, nagu lapseeas võeti omaks vanemate arusaamad sellest, kuidas peab oma elu
elama. Järeldused tehakse pigem konkreetse tegevuse, mitte ilusate
sõnade põhjal. Organisatsioonikultuur kantakse üle vastastikuse
peegeldamise kaudu: mida lubab endale kõrgemal ametipostil olev
isik, seda püüavad enamasti teha ka madalamal astmel töötajad.
( Elenurm 2002 :15-16)
Juhtkonna usaldus ja lugupidamine on põhitinginus
inimeste motiveerimisel. ( Accel 2008)
Autori arvates ei tohiks alahinnata töökeskkonda
ja töötingimuste loomist. Töökeskkonna all mõtleb autor kõige
enam tööruumi. Tähelepanu tuleb pöörata sisustuse, valgustuse,
ventilatsiooni, müra, tolmu, saasteainetele jne. Vilets õhk on üks
peamisi väsimuse, uimasuse, peavalu, keskendumisraskuste ja
töölanguse põhjusi. Ruumiõhk
võib tekitada ka nohu , põsekoopapõletikku, kopsupõletikku,
nakkushaigusi, nahahädasid, iiveldust jne.
Herzberg määratles ära „hügieenifaktorid“ kui vajadused, mis
peavad olema teatud määral rahuldatud, kuid mis ei ajenda suuremaid pingutusi tegema, isegi juhul, kui nendega seonduvaid tasusid
suurendada. (Landsberg 2003: 105-106)
Motivatsioonifaktorite abil saab suurendada rahulolu,
hügieenifaktorite abil võib leevendada rahulolematust. Mõnes
olukorras on õigem suurendada rahulolu kui leevendada
rahulolematust. Sellisel juhul tuleb rõhutada
motivatsioonifaktoreid. Kui on tarvis pigem leevendada
rohulolematust, kui tõsta rahulolu, on tulemuslikum kasutada
hügieenifaktoreid. (Alas 1998: 101)
Kahe-faktori teooria on paremini kohandatav teenistujatele, vähem
töölistele. Tööliste rahulolu kujunemisel on suurem osa
hügieenifaktoril. (Vadi 2001: 89)
KOKKUVÕTE
Kindlasti on võimalik koostada esinduslikke ja väljendusrikkaid
statistikaid töötajate motivatsioonist. Aga üksikisikule on lõpuks
ainult tema isiklik rahulolu tekitav motivatsioon otsustava
tähtsusega. Nii on näiteks kaastööaja A jaoks, hoolimata
igasugusest statistikast, edutamine tähtsam kui vaheldusrikas tegevus, kaastöötaja B paneb kaastöötajatest oluliselt suuremat
rõhku kindlale töökohale ja mitte meelitavale täiendõppe
võimalusele või vabale ajale.
Käesoleva töö ülevaatest saab autor kinnitust, et kui juht soovib
töötajas tekitada rahulolu, siis tuleb enam tähelepanu pöörata
motivatsioonifaktoritele: töötajatele tegevusvabaduse andmisele,
arendustegevusse kaasamisele, loomingulisusele, koolitus- ja
edasiõppimisvõimalustele, karjäärivõimalusele ning tehtud töö
kohta tagasiside andmisele ja tunnustamisele.
Kui juht soovib vähendada rahulolematust, siis tuleb enam tähelepanu
pöörata hügieenifaktoritele: töötasu tõstmisele, kaasaegsete
töötingimuste loomisele, inimsuhete loomise väärtustamisele,
töötajate võrdse kohtlemisele ning motiveeriva kontrollsüsteemi
välja- töötamisele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tähtis on pöörata tähelepanu
sellele, et töötajad tunneksid end kasulikuna ja tähtsana andes neile tähendusrikkaid töid ning võimalikult palju iseseisvust,
vastutust ja tunnustust. See aitab tõsta töötajate panust töösse
ja paneb neid rohkem pingutama.
KASUTATUD
ALLIKMATERJALID
Aedma, K. (aprill/mai 2001). Kõige paremini paneb tööle töö ise. Director
Alas, R. (1997). Juhtimise alused. Tallinn: kirjastus Külim
Alas, R. (2004). Juhtimise alused. Tallinn: kirjastus Külim
Alas, R. (1997). Personali juhtimine. Tallinn: kirjastus Külim
Alas, R. (1998). Personali juhtimise käsiraamat. Tallinn: kirjastus Külim
Allik, J., Häidkind, R., Harro, J., Viikmaa, M., Kreegipuu, K., Rauk, M., Kikas, E., Tulviste, P., Luuk, A., Realo, A., Konstabel, K., Pullmann, H., Schmidt, M. & Vadi, M. (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Bachmann, T. & Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Kirjastus Ilo
Elenurm, T. (aprill 2002). Tööõhkkond kujundab motivatsiooni. Saldo
Kidron. A. (2001). Psühholoogia põhisuunad. Tallinn: kirjastus Mondo
Landsberg, M. (2003). Motiveerimise kunst . Inspireeri ennast ja teisi. Tallinn: Varrak
Leimann, J., Skärvad, P.H. & Teder, J. (2003). Strateegiline Juhtimine. Tallinn: kirjastus Külim
Reeve, J. (2005). Understanding Motivation and Emotion. United States of America: John Wiley & Sons
Steiger, R. (1997). Inimesekeskne juhtimine. Tartu: kirjastus Fontes
Vadi, M. (2001). Organisatsioonikäitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Accel (2008). Employee Motivation: Theory and practice . http://www.accel-team.com/motivation/ (02.02.2009)
Kõik kommentaarid