Päikesesüsteem, Maa rühma planeedid ja hiidplaneedid (2)

Uurimustöö
Päikesesüsteem

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
PÄIKESESÜSTEEM 4
PÄIKE 4
MAA RÜHMA PLANEEDID 5
MERKUUR 5
VEENUS 6
MAA 6
MARSS 7
HIIDPLANEEDID 8
JUPITER 8
SATURN 9
URAAN 10
NEPTUUN 11
PLUUTO 11
PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD 12
ASTEROIDID 12
METEORIIDID 12
KOMEEDID 13
Kuu faasid 13
Päikesevarjutus 13
Kokkuvõte 14

Sissejuhatus

See uurimustöö päikesesüsteemist ja seal olevates planeetidest. Päirkesesüsteemi planeedid on päikese poolt loetuna: Merukuus,Veenus,Maa,Marss,Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Nad jagunevad omakorda maa rühma planeetide ja hiigelplaneetide vahel.
Uurimustöö sisaldab veel päikesevarjutus, kuu faaside , komeetide ja metoriitede kohta informatsiooni

PÄIKESESÜSTEEM

PÄIKE

 
Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi masrsist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas . Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
 Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps, mille tulemusena tekkis tiheneva ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuva gaasipilve keskele prototäht. Kui prototäht tõmbus niivõrd kokku, et tema keskmes tõusid temperatuur ja tihedus termotuumareaktsioonide algamiseks piisavalt kõrgeks, süttis prototäht tähena - Päikesena.
Gaasipilve kollapsi käigus koondusid ketta tasandisse raskematest elementidest koosnevad ühendid, mis esinesid põhiliselt tolmu kujul. Edasisel suhteliselt kiirel tolmuosakeste kleepumise ning kuhjumise ajajärgul tekkisid suuremad ainekogumid, mis üksteisega põrgates moodustasid aja jooksul praegu tuntud planeedid. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja Päikesetuule poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse.
Päikesesüsteemi ja teiste kosmiliste objektide päritoluga tegeleb kosmogoonia .

MAA RÜHMA PLANEEDID

Ma rühma planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, kuna nende mõõtmed, massid ja tihedused on võrreldavad. Veel iseloomustab neid väike kaaslaste arv ja aeglane pöörlemine. Maa rühma planeetidel on kindlaks tehtud kraatrite olemasolu. Vesi esineb ainult Maal ookeanidena.

MERKUUR

Merkuur on suuruselt kaheksas ja Päikesele lähim planeet. Oma läbimõõdult on Merkuur väiksem Jupiter kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titaanist, kuid massilt suurem. Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil on ebaühtlane, ebaühtlane on ka Päikese liikumine Merkuuri taevas.
Merkuur oli Rooma mütoloogias kaubanduse, reisimise ja varaste jumal. Arvatakse, et planeet sai oma nime selle järgi, et ta üle taeva kiiresti liigub. Seda planeeti tunti juba sumerite ajal (3 aastatuhat enne Kristust). Kreeklased andsid Merkuurile kaks nime: Apollo- tema ilmumise järgi hommikuse tähena ja Hermes kui õhtune täht. Kreeka astronoomid teadsid, et need kaks nime ostutavad siiski ühele ja samale taevakehale.
Kuni 1962. Aastani arvati, et Merkuuri päev on sama pikk, kui tema aasta, kuid see teooria lükati ümber 1965. Aastal radarivaatlusega. Nüüd teatakse , et Merkuur pöörleb oma kahe aasta jooksul kolm korda. Päikesesüsteemis on Merkuur ainus keha, millel teatakse olevat orbiidi/pöörlemise resonants suhtega midagi muud kui üks- ühele.
Kosmosest on Merkuuri pildistatud vaid ühe automaatjaama Mariner 10- ne poolt. Jaam lendas kolm korda Merkuurist mööda, kuid kahjuks on kõikidel piltidel üks ja sama poolkera .
Merkuur sarnaneb kõige rohkem Maa kaaslase Kuuga . Tema pind on väga vana ja kraatreid täis, Merkuuril ei ole atmosfääri ega oletatavasti ka laamtektoonikat. Tiheduselt on Merkuur teine keha Päikesesüsteemis pärast Maad.
Merkuuri sisemuses domineerib suur rauast tuum (raadius umber 1800km- 1900km- ni). Merkuuri tuum on suurem, kui Maa tuum, arvatakse, et vähemalt osa Merkuuri tuumast on sula. Silikaadist Merkuuri välimine koor sarnaneb Maa vahevöö ja koorega ning on ainult 500 kuni 600 kilomeetrit paks.
“Üks suurimatest iseärasustest Merkuuri pinnal on Caloris Kauss ; tema diameeter on umbes 1300 km. Arvatakse, et ta on sarnane suurte kaussidega Kuul.
Nagu kuukausid, tekkis ka see arvatavasti väga suure kokkupõrke tulemusena Päikessüsteemi algstaadiumis.”
Merkuuril puuduvad ka kaaslased.
Merkuuril on nõrk magnetväli, mille tugevus on umbes 1 % Maa magnetvälja tugevusest.

VEENUS

Veenus on Päikesest teine planeet ja Maale lähim. Mõõtmetelt on Veenus Maale väga sarnane ja planeet on kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga.
Veenuse orbiit on praktiliselt ringikujuline. Veenus pöörleb väga aeglaselt, kuid see toimub tiirlemisele vastassuunas , siis on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Kuna Veenuse telg on orbiidi tasandiga enam- vähem risti siis aastaaegade vaheldumine seega puudub.
Veenus on ümbritsetud tiheda pilvise atmosfääriga, mis varjab meie eest planeedi pinna. Rõhk Veenusel on 100 korda suurem kui Maal. Peale kraatrite on Veenusel avastatud ka lõhesid.
Veenuse tahke ja ülikuum pind asub 60 km pilvekihist allpool. Pinnavormidelt on Veenus sarnane Maaga, madalamad alad vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade ehk mandritega. Mandrilaamade liikumise tüüpilised elemendid Veenusel siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse Veenuse koore väiksemat paksust ja suuremat painduvust. Pinnaseproovid näitavad maise koostisega tardkivimite, nagu näiteks graniidi ja basaldi olemasolu.
Veenusel on suhteliselt vähe meteoriidikraatreid ja tuhandeid vulkaane, mis võivad olla aktiivsed.
Veenuse atmosfääris domineerib süsihappegaas (96. 5%) ülejäänud osa moodustab lämmastik. Vähesel määral leidub ka vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Vedel vesi puudub, pilvede põhikiht koosneb väävelhappest. Veenusel puudub nii magnetväli kui kaaslased.

MAA

Maal on pisut piklikum orbiit kui Veenusel ning tunduvalt kiirem pöörlemine kui Veenusel ja Merkuuril. Maa välisilme on üldiselt samasugune nagu meile näib kosmosest vaadatuna Veenus. ”Maa liigub oma orbiidil kiirusega 107 200 km tunnis. Ta pöörleb ümber enda kujutletava telje (23, 5 ). Selle telje lõikumispunkte maakera pinnaga nimetatakse vastavalt põhja ja lõunapooluseks e. põhja- ja lõunanabaks.
Maakera keskkohta vöötab ekvaator - mõtteline joon, mis jagab maakera põhja- ja lõunapoolkeraks. Ekvaator asub mõlemast poolusest ühekaugusel.“ Pöörlemisel teeb Maa täispöörde ümber oma telje 24 tunniga. Pöörlemisel keerab Maa päiksekiirtele ette järjest uue osa oma pinnast (päev). Alad, mida päiksekiired ei valgusta on kosmilises pimeduses (öö). Meie jaoks tähistab päiksetõus momenti, kui see osa maakera pinnast, kus meie elame pöörab end Päikese poole. Päikeseloojangul eemaldub meie elukoht Päikese kiirtevihust.
Maal on ka üks kaaslane - Kuu. “Viimane on oma emaplaneediga võrreldes sedavõrd suur, et Maad ja Kuud oleks õigem nimetada kaksikplaneediks.”
Alates Maast on kõikidel planeetidel kaaslased. Maa kaaslane Kuu on üks suuremaid planeedi kaaslaseid kogu Päiksesüsteemis. Kuu pinnavorme näeb ka palja silmaga, teleskoop toob need nähtavale veelgi rohkem. Kuud iseloomustab rõngasmägede ehk meteoriidikraatrite rohkus. Vulkaanilise tegevuse jälgi pole Kuul märgata. Kuna Kuul puudub atmosfäär, siis puudub ka vedel vesi.
Maa poole on Kuu pööratud kogu aeg ühe küljega, teist külge pildistati esmakordselt 1959 . Aastal Luna - 3 poolt. Tänaseks on Kuud külastanud kuus ekspeditsiooni ja suurel hulgal automaatjaamu.
Kuu kivimid sarnanevad oma koostiselt maakoore kivimitele. Kuu tihedus on suhteliselt väike. Kuul puudub magnetväli.

MARSS

Marss oli Kreekas sõjajumal ja Roomas põllumajandusjumal. Nähtavasti sai ka planeet Marss selle nime vastavalt oma punasele värvusele. Marsi kutsutakse ka mõnikord Punaseks Planeediks. Selle planeedi nime järgi on nimi pandud ka kalendri kolmandale kuule - märtsile.
Marsi ööpäev on ainult nelikümmend minutit pikem Maa ööpäevast ning tema telje ümber pöörlemise periood on peaaegu samasugune kui Maal. Nagu Maal vahetuvad ka Marsil aastaajad. Marsi atmosfäär sisaldab ainult vähesel hulgal hapnikku ja veeauru. Kuna Marsil on vähe veeauru, siis tekib seal ka harva pilvi. Kuna Marss on palju väiksem kui Maa, siis on tema pindala sama suur kui Maa maismaa pindala.
“Välja arvatud Maa on Marsil kõige mitmekesisem ja huvitavam maastik kõikidest maistest planeetidest, mõned maastikuvormid on üsna suurejoonelised:
- Olympus Mons on suurim mägi Päikesesüsteemis tõustes 24 km kõrgemale ümbritsevast platoost. Tema jalami diameeter on üle 500 km ja on äärena ümbritsetud 6 km kõrgusest kaljust (paremal).
- Tharsis on tohutu kühm Marsi pinnal, mis on läbimõõduga umbes 4000 km ja 10 km kõrgune.
- Valles Marineris on 4000 km pikkune ja 2-7 km sügavune kanjonite süsteem (paremal);
- Hellas Planitia on rohkem kui 6 km sügavune ja 2000 km-se läbimõõduga kokkupõrke tagajärjel tekkinud kraater lõunapoolkeral.
Suurem osa Marsi pinnast on väga vana ja kraatreid täis, aga seal on ka palju nooremaid lõhestatud orge , kõrgendikke, mägesid ja tasandikke.”
Paljudes Marsi paikades on väga selgeid tõendeid erosioonist, kaasa arvatud suurtest üleujutustest ja väikeste jõgede süsteemidest. Marsi kanalid muudavad oma värvi ja heledust vastavalt aastaajale. Mingil ajal oli Marsi pinnal selgelt vesi. Arvatakse, et seal võisid olla isegi suured ookeanid ja mered. Kuid nähtavasti toimus see lühiajaliselt ja väga kaua aega tagasi. Erosioonikanalite vanuseks hinnatakse umbes neli miljonit aastat. Oma varases minevikus oli Marss üsna Maa sarnane. Marsil on globaalne magnetväli.
Marsil on kaks kaaslast : Deimos ja Phobos . Suurem neist on Phobos (tähendusega hirm), mis tiirleb umbes 6000 km kõrgusel planeedi pinnast ja teeb ühe Marsi ööpäeva jooksul kolm tiiru ümber planeedi. Nii näib Phobos liikuvat Marsi taevas läänest- itta vastupidiselt Päikesele. Teine kaaslastest- umbes poole väiksem Deimos (tähendusega õudus) on 20000 kilomeetri kõrgusel. Tema tiirlemisperiood on pisut pikem Marsi ööpäevast.
 

HIIDPLANEEDID

Pärast Marssi on Päikesesüsteemis tükk tühja maad ja siis algab hiidplaneetide piirkond. Hiidplaneetidele on iseloomulik suur mass, suured mõõtmed kuid väike tihedus. Selle tingib ulatuslik läbipaistmatu atmosfäär, mis koosneb põhiliselt heeliumist ja vesinikust kuid seal leidub ka metaani ja ammoniaaki. Need planeedid pöörlevad kiiresti ja neil on suur lapikus.

JUPITER

Kõige rohkem on hiidplaneetidest uuritud Jupiteri. Tema magnetväli on tugevam kui Maal. Esineb kiirgusvöönd. Kiirgusvööndi ja ionosfääri laetud osakeste liikumine tekitab raadiokiirgust. Jupiteri mass on 318 korda suurem Maa massist ning Jupiter ning ta on kolm korda massiivsem kui teised planeedid kokku. Jupiter asub Maast viis korda kaugemal ja tema tiirlemisperiood on ligi kaksteist aastat. Teised hiidplaneedid liiguvad veelgi aeglasemalt kui Jupiter. Jupiteri orbiit on peaaegu ringikujuline kuid Veenuse ja Maa omadest siiski veidi piklikum. Jupiteril on kuusteist kaaslast. Neist neli tuntumat on Io, Europa, Ganymedes ja Callisto . Võrreldes Maa tihedusega on Jupiteri tihedus tunduvalt väiksem, see näitab seda, et ülekaalus on kergemad elemendid nagu näiteks heelium ja vesinik . Neid väiteid kinnitab ka spekteranalüüs. Üle planeedi liiguvad ka suure kiirusega tuuled, mis piiratakse avaratel pikkuskraadide vöötidel. Külgnevatel vöötidel puhuvad suure kiirusega tuuled vastupidises suunas.
“Jupiteri pilvedes nähtavad eredad värvid on arvatavasti Jupiteri atmosfääris olevate lisaelementide peente keemiliste reaktsioonide tagajärg, võib-olla sisaldades väävlit, mille ühendid võtavad enese peale laia värvigamma, kuid selle pole täpselt teada.
Suurt punast laiku (SPL) on nähtud maiste vaatlejate poolt rohkem kui 300 aastat (see avastus on tavaliselt omistatud Cassini'le või Robert Hooke'le 17.ndal sajandil). SPL on ovaalne 12,000 - 25,000 km suurune, küllalt suur, et sisaldada kahte Maad. Teisi väiksemaid aga sarnaseid laike on teatud aastakümneid. Laigu pöörlemise suund näitab, et SPL on kõrge rõhuga piirkond, mille pilvetipud on oluliselt kõrgemal ja külmemad kui ümbritsevatel aladel. Samalaadseid struktuure on nähtud ka Saturnil ja Neptuunil. Pole teada kuidas sellised struktuurid suudavad püsida nii kaua aega. “
Kosmosesse kiirgab Jupiter rohkem soojust kui ta saab päikeselt. Jupiteri sisemus on kuum.
Kuumus planeedi sisemuses tekitatakse aeglase gravitatsioonilise surve poolt. Jupiter ei tooda ise energiat vastupidiselt Päiksele. Ta on siiski liiga väike ja tema sisemuses ei ole piisavalt energiat tuumareaktsioonide süütamiseks.
“Jupiteril on ähmaseid rõngaid nagu Saturnil, kuid palju väiksemad. Need on pildistatud infrapunases kiirguses maapealsetest teleskoopidest.
Erinevalt Saturnist, on Jupiteri rõngad tumedad (albeedo umbes .05). Arvatavasti koosnevad nad väga väikestest kivise materjali teradest.
Osakesed Jupiteri rõngastes ei püsi seal kaua (vastavalt atmosfäärilisele ja magnetilisele takistusele). Seetõttu, kui rõngastel on jäävad tunnused, peavad nad saama pidevalt uut gaasilist ainet. Väikesed kaaslased Metis ja Adrastea, mis tiirlevad rõngaste sees, on ilmsed gaasilise aine allikate kanditaadid.
1994 aastal põrkas Comet Shoemaker-Levy 9 kokku Jupiteriga (vasakul). Kokkupõrke tulemused olid selgelt nähtavad isegi amatöörteleskoopidega. Kokkupõrke rusud olid nähtavad ligikaudu aasta hiljem HST'ga.
Öises taevas on Jupiter tihti heledaim "täht" taevas (ta on tumedam ainult Veenusest , mis on harva nähtav tumedas taevas). Neli Galileo kuud on kergesti nähtavad binoklitega; mõned rõngad ja Suur Punane Laik on nähtavad väikeste astronoomiliste teleskoopidega.”

SATURN

Saturn on kuues planeet Päikesest ning suuruselt teine. Saturn on üsna sarnane Jupiteriga, kuid ta on Jupiterist pisut väiksem. Saturni orbiit on “keskmiselt ümmargune” nagu Jupiterilgi. Kalle on ekliptika suhtes hiidplaneetidest suurim. Pöörleb ta umbes sama kiirusega kui Jupiter.
Teleskoobis vaadelduna on Saturni eripäraks kolmest osast koosneva heleda rõnga olemasolu. Rõngas asub 13 000 km kõrgusel ekvaatori kohal ja rõnga kogulaius on peaaegu võrdne planeedi läbimõõduga. Rõnga kalle orbiidi tasandiga on 63 kraadi.
Saturn on kõige lapikum päikesesüsteemi planeet, mis on põhjendatav väiksema tihedusega, s.t. väiksem tihedus tähendab ka nõrgemat raskusjõudu. Saturni pilvevöödid sarnanevad Jupiteri pilvevöötidega, kuid väikese heleduskontrasti tõttu on Saturni pilvevöödid raskesti märgatavad.
Saturn koosneb umbes 75% vesinikust ja 25% heeliumist ning lisanditena veest, metaanist, ammoniaagist ja “kivimist”- mis on sarnane ürgsele Päikse udukogu koostisele , millest moodustus Päiksesüsteem.
Saturni sisemus koosneb kivisest tuumast, vedela metallilise vesiniku kihist ja molekulaarse vesiniku kihist. Saturnil leidub samuti ka erinevaid jääsid. Planeedi sisemus on kuum ning planeet kiirgab kosmosesse rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
“Võrud, mis on nii tavalised Jupiteril, on palju kahvatumad Saturnil. Ekvaatori lähedal on nad ka palju laiemad. Detailid pilvede tipus on Maalt nähtamatud, ning neist ei teatud midagi kuni Voyager sinna ootamatult sattus ning nüüd on kõik Saturni atmosfääri ringid uuritavad. Saturnil on näha samuti pikaealisi ovaale ja teisi Jupiterile omaseid tunnuseid. 1990 aastal märkas Hubble'i kosmoseteleskoop hiiglasuurt valget pilve Saturni ekvaatori lähedal, mis ei olnud seal Voyager'i kohtumiste ajal; 1994 aastal märgati teist väiksemat tormi.
Kahte tuntumat rõngast (A ja B) ja ühte ähmast rõngast (C) on võimalik Maalt näha. A ja B rõnga vahelist tühimikku tuntakse Cassini joonena ; palju ähmasemat tühimikku A rõngas tuntakse kui Encke joont. Voyager'i piltidelt on näha lisaks nelja ähmast rõngast. Saturn'i rõngas, vastupidiselt teiste planeetide rõngastele, on väga hele (albeedo 0.2 - 0.6).
Kuigi rõngad paistavad Maalt pidevatena, on nad tegelikult moodustunud loendamatust arvust väikestest osakestest , millest igaühel on individuaalne orbiit. Nende suurused ulatuvad nii umbes sentimeetrist kuni mõne meetrini. Samuti on seal tõenäolised mõned kilomeetri suurused objektid.
Saturn'i rõngad on erakordselt õhukesed: kuigi nende diameeter on 250,000 km või rohkem, ei ole nad rohkem kui 1.5 kilomeetrit paksud. Hoolimata nende mõjukast välimusest on rõngastes tõesti väga vähe materjali -kui rõngad surutaks kokku iseseisvaks kehaks, ei oleks selle läbimõõt rohkem kui 100 km. ”Rõngaste päritolu on teadmata.
Saturnil on üsna tugev magnetväli.

URAAN

Uraan on Päikesest seitsmes planeet ja suuruselt kolmas. Suuruselt kolmas on Uraan diameetri , mitte massi poolest, sest massilt on Uraan kergem kui Neptuun.
Uraani avastas 13. Märtsil 1781 . Aastal William Herschel. Algul arvas mees, et tegemist ei ole planeedi vaid komeediga. Kuigi tegelikult on teateid Uraani olemasolust juba enne, näiteks 1690. Aastal katalogiseeris John Flamsteed seda kui 34 Tauri , seega tähena. Ka teleskoobis meenutab Uraan pigem tähte, kui planeeti, ning Maalegi paistab Uraan 5,5- nda suuruse tähena. Uraan on tegelikult taevas ka palja silmaga nähtav, kuid kuna taevas on selliseid tähti/planeete palju, siis Uraan jäi vanaaja astronoomidele märkamata. Uraan on tüüpiline hiidplaneet nii tiheduse, kuju kui ka keemilise koostise poolest. Uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani. Uraan koosneb põhiliselt erinevatest jäädest ja ainult umbes 15% vesinikust ja heeliumist, mida on üpriski vähe. Uraanil ei ole kivist tuuma. Uraanil on samuti pilvevöönd (nagu ka teistel gaasiplaneetidel), mis lõõtsub kiiresti ümber planeedi. Uraanil on ka üheteistkümnest kitsast rõngast koosnev rõngaste süsteem. Kõik rõngad on väga ähmased, neist heledaimat tuntakse kui Epsiloni rõngast. Uraani rõngad avastati järgmisena pärast Saturni rõngaid.
Uraan ei pöörle ümber Päikese nagu teised planeedid tiirlemisega samas suunas vaid on sellega peaaegu risti. Kui täpselt öelda, siis pöörleb planeet isegi tiirlemissuunale vastassuunas nagu Veenus. Uraani pöörlemisperiood on praegustel andmetel 17, 2 tundi. Pilvemass pöörleb kiiremini, 14- 16 tundi.
Uraani on külastanud vaid üks kosmoselaev Voyager “, mis käis Uraanil 24, jaanuaril 1986. Pärast seda “väljasõitu” saadi aimu Uraani pilvevööst, mis oli piltidel siiski üsna ähmane.
“Uraani sinine värvus on ülemistes atmosfäärikihtides metaani poolt neelatava punase valguse tagajärg. Seal võib olla värvilisi vööte nagu Jupiteril, aga nad on vaatlemise eest peidetud pealasuvate metaanikihtide poolt.”
“Voyager 2 avastas 10 väikest kuud lisaks juba teatud 5 suurele . On tõenäoline, et seal on veel mitmeid pisikesi kaaslasi rõngaste sees.”
Kokku on Uraanil 15 kuud - Cordelia, Ophelia , Bianca, Cressida, Desdemona, Juliet, Portia, Rosalind , Belinda, Puck, Miranda, Ariel , Umbriel ja Titania .

NEPTUUN

“Pärast Uraani avastamist pandi tähele, et tema orbiit ei ole selline nagu ta peaks olema kooskõlas Newton 'i seadustega. Sellepärast ennustati, et mõni teine veelgi kaugemal asuv planeet peab häirima Uraani oma orbiidil. Neptuuni märkasid esimesena Galle ja d'Arrest 1846 aasta 23. septembril väga lähedal asukohale, mida ennustasid teineteisest sõltumatult Adams ja Le Verrier põhinedes arvutustele, mis saadi Jupiteri, Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes. Inglismaa ja Prantsusmaa (kuigi mitte, ilmselt isiklikult Adams'i ja Le Verrier'i vaheline) vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nad on nüüd koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.
Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25.augustil 1989 aastal. Peaaegu kõik, mida me teame Neptuuni kohta tuleneb sellest kohtumisest.”
Neptuunil on ka kaks kaaslast Triton ja Nereis. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi päikesesüsteemis liigub planeedi tiirlemisele ja pöörlemisele vastassuunas. Teise kaaslase, Neireisi orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist on muutuv. Neptuunil on ka kolm nõrka rõngast. Neptuuni pöörlemisperiood on umbes kuusteist tundi. Planeedil on samasugune atmosfäär ja samasugune keemiline koostis nagu Jupiteril. Neptuunil on ka suured tormid , tuuled, või keerised ulatudes kuni 2000 km/tunnis. Neptuunil on ka sisemine soojusallikas, mis kiirgab kaks korda rohkem energiat, kui ta saab Päikeselt.
Neptuunil on veel Suur Tume Laik, mis on Jupiteri laigu külm analoog . Temperatuur Neptuunil on -235 kraadi Celsiust.

PLUUTO

Pluuto on planeet, mis on väikseim nii seitsmest kuust kui ka suuruselt kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. “Pluuto avastati 1930 aastal õnneliku õnnetuse tõttu. Arvestused, mis põhinesid Uraani ja Neptuuni liikumisel ja osutusid hiljem valeks, ennustasid planeedi olemasolu teiselpool Neptuuni. Mitte teadlik olles veast, teostas Clyde W. Tombaugh Arizonast Lowell'i observatooriumist väga hoolika taevavaatluse ja leidis Pluuto.”
Pluuto on ainuke Päikesesüsteemi planeet, mida pole külastanud ükski kosmoselaev. Seega tuginevad meie teadmised Pluutost vaid arvutustel, vaatlustel ja oletustel. Arvatakse, et Pluuto mass on võrdne Maa massiga. Pluuto raadius ei ole täpselt teada. Päiksesüsteemi kõige kontrastsem keha on samuti Pluuto. Seda kontrasti kavatsetakse uurida Pluuto Ekspress missioonil. Pluto pinna temperatuur pole täpselt teada, kuid see on arvatavasti umbes -228 kuni -238 kraadi. Pluuto koostis on teadmata, aga nähtavasti koosneb planeet 70% kivimite ja 30% jää segust .
1987. aastal tehti kindlaks, et Pluuto ei ole “Päiksesüsteemi lõpus” üksi, nimelt on tal kaaslane Charon. Charoni tiirlemisperiood on kuus päeva ja üheksa tundi. Charoni keskmine kaugus planeedist on 19 700 kilomeetrit.
Pluutot tahetakse klassifitseerida mitmesuguselt nii planeeti kui ka tähte. Ajalooliselt on Pluuto siiski planeet.
 

PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD

 
Päikesesüsteemi väikekehadeks nimetatakse asteroide, meteoore ja komeete, ehk sabatähti. Selles peatükis tulebki neist juttu .
 

ASTEROIDID

 
Asteroidid on väikeplaneedid, mis tiirlevad Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel (vt. Joonist), olles piirivööndiks Maa- tüüpi planeetide ja hiidplaneetide vahel. Suuruselt on asteroidid väiksemad kui planeetide kaaslased kuid nad on Maa tüüpi planeetide sarnased. Asteroidi nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tähesarnast. Kujult on asteroidid ebakorrapärased, orbiidid on valdavalt ringikujulised, kuid esineb ka piklikke ja tasandist väljuvaid orbiite. Oletatakse, et tegemist on kunagi eksisteerinud planeetide kildudega.
Asteroidide kogumass on 0,1 Maa massi. Asteroidide läbimõõt ulatub mõnest kilomeetrist kümnete kilomeetriteni.

METEORIIDID

Meteoriitideks nimetatakse neid kehasid siis, kui mõni neist on piisavalt suur selleks, et atmosfääris mitte täielikult aurustuda. Et “taevakivitükikesest” saaks meteoriit peab see kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Üle 90% leidub meteoriidi keemilises koostises rauda, hapnikku, räni ja mangaani. Vähemal määral sisaldub neis ka niklit , väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi. Kui Maale langeva meteoriidi mass on üle 100 tonni tekib põrkel maapinnaga plahvatuskraater, mis oma kujult meenutab kuu rõngasmägesid.
Euroopa tuntuim meteoriidikraater asub Saaremaal Kaalis. Kaali kraatri läbimõõt on 100 meetrit ning selle tekitanud meteoriit kaalus arvatavasti 1000 tonni. Maailma suurim meteoriidikraater asub Arizonas, ning selle läbimõõt on 1200 meetrit, ning meteoriidi massiks, mis selle kraatri tekitas on hinnatud 63 000 tonni.

KOMEEDID

Komeedid ehk sabatähed on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt ja nad on Päikesesüsteemi väikekehadest kõige tuntumad. Komeedid ilmuvad enamasti ootamatult, korduvalt nähtavaid, nn. Perioodilisi komeete on teada ainult mõnikümmend. Teleskoobis paistab komeet ebakorrapäraselt liikuva udulaiguna, mis lähenedes Päikesele kasvab sabatäheks. Komeet püsib taevas mõne päeva kuni poole aastani, kuid enamasti on komeete näha siiski mõnest nädalast mõne kuuni.
Komeedid on väga hõredad taevakehad , millel võib eristada udust ümmargust pead, sellest eristuvat tuuma ning pikka heledat moodustist ehk saba. Komeedi tuum koosneb tolmuosakestest, kivikestest, jääst ning külmunud gaaside segust. Enamasti on see mõnekümne kilomeetrise läbimõõduga kamakas. Päikesele lähenedes hakkab see kamakas soojenema, tolm ja gaasid hakkavad eralduma ning selle tulemusena moodustub komeedi pea, mille läbimõõt võib olla kuni 200 000 kilomeetrit. Osa kergemat ainet paiskub päiksetuulte mõjul eemale ning sellest moodustub saba, mille pikkus võib olla kuni 100 miljonit kilomeetrit. Selle tohutu moodustise mass on kõigest üks miljondik Maa massi. Komeedi peas olev aine on väga hõre, veel hõredam on komeedi saba.
Komeetidest mida tuntakse kui perioodilisi võiks ära nimetada Halley komeedi, mille tiirlemisperiood on 70 aastat.
 

Kuu faasid

Kuu tiirlemisest ümber Maa on tingitud Kuu näiva kuju ehk Kuu faasi pidev muutumine sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav.
Kuu faaside kindlakstegemine on lihtne: Kuu, millest on näha parem pool, kasvab, ja millest vasak, kahaneb. Parem käsi ehk hüva käsi on rahvatraditsioonides seotud kasvamise ning lisandumisega, vasak käsi ehk kura käsi aga vähenemise ja kadumisega. See reegel kehtib põhjapoolkeral.
Mnemotehniliselt on faaside kindlakstegemiseks kasutusel ka järgnev meetod: Kui kuu "kasvab" ehk nähtavat osa tuleb juurde, on näha mõttes kuu peale kirjutatud J-tähe poolne külg. Kui kuu "kahaneb", on näha teine pool ehk mõttes kuu peale joonistatud K-tähe poolne külg.

Päikesevarjutus

Päikesevarjutus leiab aset siis, kui Kuu on Maa ja Päikese vahel, varjates päikesevalguse.
Maalt vaadatuna on Kuu Päikese ees ning kogu Päikese valgus või osa sellest on Kuu poolt varjutatud. Päikesest oleks nagu tükk ära hammustatud (osaline päikesevarjutus) või on Päike kadunud (täielik päikesevarjutus). Päikest varjav Kuu paistab olevat taevaga sama värvi. Maalt vaadates võib Kuu ka Päikesest väiksemana paista, mistõttu ta ei suuda kogu Päikest ära varjata (rõngakujuline päikesevarjutus). Viimased Eestis näha olnud päikesevarjutused olid 3. oktoobril 2005, 29. märtsil 2006 ja 1. augustil 2008.Päikesevarjutust ei tohi palja silmaga jälgida. See võib põhjustada nägemiskahjustusi ja isegi pimedaks jäämist. Ka läbi optiliste kaamerate ei tohi päikesevarjutust jälgida.Täielik päikesevarjutus ei kesta üle seitsme minuti. Täielikule päikesevarjutusele eelnev ja järgnev osalise varjutuse faas kestab märksa kauem.Päikesevarjutused moodustavad tsükli, mida nimetatakse saaroseks. Selle abil on võimalik päikesevarjutusi ennustada. Saarost tunti ja päikesevarjutusi suudeti ennustada juba vanaajal .

Kokkuvõte

14