Päikesesüsteem ning sinna kuuluvad planeedid (10)

Sisukord........................................................................
1. Päikesesüsteem- mis see on?...................................
2. Päike..........................................................................
3. Päikesesüsteemi kuuluvad planeedid ........................
3. 1. Merkuur...............................................................................
3. 2. Veenus ................................................................................
3. 3. Maa.....................................................................................
3. 4. Marss..................................................................................
3. 5. Jupiter .................................................................................
3. 6. Saturn .................................................................................
3. 7. Uraan ..................................................................................
3. 8. Neptuun ..............................................................................
3. 9. Pluuto ..................................................................................
Kokkuvõte.......................................................................
Kasutatud materjalid.......................................................
1. Päikesesüsteem- mis see on?
Päikesesüsteem on planeetide süsteem, mille keskseks kehaks on Päike. Päikese ümber tiirlevad 9 planeeti. Osadel neist on olemas ka kuud, mis ümber nende (vastavate planeetide) tiirlevad. Planeetide järjestus Päikesest loetuna on järgmine: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto.
Niisiis kuulub Päikesesüsteemi 9 planeeti. „Viimastel aastakümnetel on tehtud lugematuid katseid, et avastada 10. planeet, enamused küll arvutite abiga, s.t. on püütud välja arvutada oletatava planeedi liikumise tee. Osade ennustuste kohaselt võib tundmatu planeet liikuda isegi läbi Neptuuni orbiidi! Teiste järgi planeedi liikumisrada on äärmiselt pikk ja planeet asub väga kaugel Päikesest (teeb tiiru ümber Päikese 800 aastaga!). Suuruselt oleks selline planeet 2-5 korda suurem Maast.
Praegusel ajal on planeeti võimalik otsida palju täpsemal viisil kui senini . Päikesesüsteemist väljub 4 satelliiti: Pioneer 10 ja 11 ning Voyager 1 ja 2, mis saadavad kogu aeg signaale Maale. Satelliitide võimalikud kõrvalekalded oma teelt tõestaksid tundmatu planeedi olemasolu. Näiteks Pioneer 10 teel pole täheldatud siiani mingeid kõrvalekaldeid. „
Peale planeetide ja nende kuude kuuluvad päikesesüsteemi ka paljud väikekehad- näiteks komeedid , asteroidid ja meteoriidid.
Järgnevalt väike tabel. Kui suure osa moodustavad erinevad taevakehad Päikesesüsteemist?

• Päike: 99.85%
  
• Planeedid: 0.135%
  
• Komeedid: 0.01%
  
• Satelliidid: 0.00005%
  
• Asteroidid: 0.0000002%
  
• Meteoriidid: 0.0000001%
  
• Planeetide vaheline keskkond (tolm, gaasid, erinevad energiad ): 0.0000001%
  

 
Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Sel ajal tekkis gaasipilv , mille mass oli umbes kaks Päikese massi. See pilv sisaldas vesinikku, heeliumit ning peale nende veel 1- 2 % raskemaid elemente. (Need olid tekkinud tähtede plahvatuses)
Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesiniku tuumad ) hakkasid ühinema raskemateks. Päikese kui tähe väljakujunemine võttis aega umbes 50 miljonit aastat.
Päikesesüsteemi planeedid jagunevad: Maa sarnased planeedid ehk kiviplaneedid ja Jupiteri tüüpi ehk gaasiplaneedid. Esimeste hulka kuuluvad Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Oma nime on nad saanud sellest, et neil on samasugune kaljune pind nagu Maal. Nad erinevad üksteisest atmosfääri poolest: Maad, Veenust ja Marssi ümbritseb oluline atmosfäär, samas Merkuuril see puudub.
Kiviplaneedid koosnevad peamiselt kivimeist ja metallidest. Nad on suhteliselt suure tihedusega, neil on tahke pind, nad pöörlevad aeglaselt neil pole rõngaid ja neil on vähe kaaslasi.
Jupiteri sarnased planeedid on Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun. Nemad on oma nime saanud samasuguse gaasilise õhkkonna järgi, mis ümbritseb ka Jupiteri. Gaasiplaneedi nimetuse on nad saanud ilmselt oma koostise tõttu. Nad koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist, on väikese tihedusega, pöörlevad kiiresti, neid ümbritseb paks atmosfäär, ei ole tahket pinda, neil on rõngad ja palju kaaslasi.
See oli liigitus koostise järgi, kuid Päikesesüsteemi planeete saab liigitada ka avastamise ajaloo, suuruse, kauguse järgi Päikesest ning asendi järgi Maa orbiidi suhtes.
Avastamise ajaloo järgi jagunevad planeedid klassikalisteks (Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn) ja kaasaegseteks (Uraan, Neptuun, Pluuto) planeetideks . Suuruse järgi väikesteks (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Pluuto) ja hiidplaneetideks (Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun). Väikeste planeetide diameeter on väiksem kui 13000 km, suurtel enam kui 48000 km. Kui arvestada kaugust päikesest jagunevad planeedid: lähisplaneedid (Merkuur, Veenus, Maa, Marss) ja kaugplaneedid (Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto). Lähisplaneedid asuvad seespool, välisplaneedid väljaspool asteroidide vööd. Viimase liigituse järgi- asend Maa orbiidi suhtes, võib eristada siseplaneete (Veenus ja Merkuur), millede orbiit on seespool Maa orbiiti, ning välisplaneete (Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto), millede orbiit asub Maa omast väljaspool.
2. Päike
Päike on päikesesüsteemi keskpunkt. Oma valguse ja soojuse tõttu on ta meile väga vajalik. Ilma nende tingimusteta ei oleks elu maal.
Oma olemuselt on Päike samasugune täht nagu kõik ülejäänudki. Teised tähed paistavad meile vaid väikeste valguspunktidena, kuna nad on väga kaugel. Nagu kõik tähed, nii on ka Päike hõõguv gaasikera , mis koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist ning vähemal määral teistest elementidest.
„Päikese välised kihid ilmutavad eristatavat pöörlemist: ekvaatoril pindmine
kiht teeb täispöörde iga 25,4 päevaga; pooluste lähedal aga 36 päevaga. Selline veider käitumine tuleb sellest, et Päike ei ole tahke keha nagu Maa, vaid koosneb peamiselt gaasidest . Nii pöörleb Päikese väline gaasiline kiht erinevalt Päikese tuumast. Eristatav pöörlemine ulatub üsna sügavale Päikese sisemusse , aga Päikese tuum pöörleb nagu tahke keha. Samalaadseid efekte on täheldatud ka gaasilistel planeetidel.
Tingimused Päikese tuumas on äärmuslikud. Temperatuur on 15.6 miljonit Kelvin'it ja rõhk on 250 biljonit atmosfääri. Tuuma gaasid on kokku surutud 150 korda tihedamalt, kui vesi.“
 
Andmeid Päikesest:
 

• läbimõõt on 1, 4 miljonit kilomeetrit
  
• kaalub umbes sama palju kui 300 000 Maad
  
• vanus- umbes 4, 5 miljardit aastat
  
• välispinna temperatuur on umbes 6000 °C
  

 
Keemiline koostis:

• vesinikku 92, 1%
  
• heeliumit 7, 8%
  
• hapnikku 0, 061%
  
• süsinikku 0, 03%
  
• lämmastikku 0, 0084%
  
• neooni 0, 0076%
  
• rauda 0, 0037%
  
• räni 0, 0031%
  
• magneesiumi 0, 0024% ja teisi 0.03%
  

3. Päikesesüsteemi kuuluvad
planeedid
 
3. 1. Merkuur
„Merkuur on Päikesele lähim planeet ja suuruselt kaheksas. Merkuur on oma läbimõõdult väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titaanist, aga massilt suurem.
Rooma mütoloogias oli Merkuur kaubanduse, reisimise ja varaste jumal. Tõenäoliselt sai planeet oma nime sellest, et ta liigub nii kiiresti üle taeva. Nimi on võetud Vana- Rooma jumala Mercuriuse järgi.
Merkuuri on külastanud ainult üks kosmoselaev , Mariner 10. Ta lendas Merkuuri orbiidil kolm korda 1973. ja 1974. aastal. Ainult 45% planeedi pinnast on kaardistatud.“
Rääkides Merkuurist, tuleks kindlasti rääkida tema temperatuurist. Nimelt on selle kõikumised Merkuuril kõige suuremad Päikesesüsteemis. Teistel planeetidel on temperatuur stabiilsem. Temperatuur võib olla 90 K-st 700 K-ni.
„Et Merkuuri sisemuses on aine Maaga võrreldes vähem kokku surutud, peab raskete elementide osakaal tema koostises olema suurem. Ilmselt on Merkuuril, nagu Maalgi, rauast tuum, mis aga viimasega võrreldes võtab enda alla märksa suurema osa planeedi massist. Kuul seevastu puudub tuum üldse.“
„Merkuuri pind on väga sarnane Kuu pinnaga: mõlema pinnal on näha nii meresid kui ka kraatreid (meredes loomulikult vesi ei loksu, tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega). Samuti on mõlema taevakeha pinnase soojusjuhtivus väga halb: paarikümne sentimeetri sügavusel on temperatuur ühtlane kogu ööpäeva jooksul. Merkuuril on aga ka selliseid pinnavorme, mida ühelgi teisel planeedil pole leitud: näiteks kuni kahe kilomeetri kõrgused ja paarisaja kilomeetri pikkused astangud , mis on ilmselt tekkinud planeedi kokkutõmbumisel oma rauast tuuma ümber.“
Kaaslasi Merkuuril pole. Samuti puudub ka atmosfäär.
Andmeid Merkuurist:

• raadius: 2420 km (0, 38 Maa raadiust)
  
• mass: 3, 3* 1020 t (0, 055 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 5, 44 g/ cm3 (0, 96 Maa tihedust )
  
• raskuskiirendus : 3, 6 m/ s2 (0, 37 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 4, 2 km/s (0, 38 Maa paokiirust)
  

3. 2.Veenus
Oma nime on Veenus saanud vanarooma elu- ja armastusjumalanna järgi.
„Veenus on Maale lähim (minimaalne kaugus 42 milj. km), Päikesest lugedes teine planeet. Mõõtmetelt Maale väga sarnane, kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga. Orbiit on Veenusel praktiliselt ringikujuline; pöörleb Veenus väga aeglaselt, et see aga toimub tiirlemisele vastassuunas , on päikeseööpäev (117 päeva) pöörlemisperioodist lühem. Telg on orbiidi tasandiga enam-vähem risti, aastaaegade vaheldumine seega puudub.
Teleskoobis paistab Veenus küllalt suur (läbimõõt kuni üks kaareminut) ja väga hele (pind, täpsemalt pilved peegeldavad tagasi 77% pealelangevast valgusest). Et Veenuse nurkkaugus elongatsioonis on küllalt suur (47°), ei sega päike tema vaatlemist; küll häirib vaatluste planeerimist elongatsioonide vahelise perioodi -- nn. sünoodilise aasta -- suur pikkus (584 päeva e. 1,6 aastat). Valgusfiltrite abil võib näha muutuva kujuga tumedamaid ribasid ja laike; hästi on näha faasid . Maale lähedases asendis (nn. alumine ühendus Päikesega) ulatuvad Veenuse sirbi otsad märgatavalt üle keskjoone - seal näeme päikese poolt läbivalgustatud atmosfääri.“
Siseplaneedina ei kaugene Veenus Päikesest kunagi rohkem kui 49 kraadi. Seetõttu nimetatakse teda rahvasuus ka Koidu- või Ehatäheks.
Atmosfäär, mis Veenust ümbritseb, koosneb põhiliselt süsihappegaasist (96,5%), leidub ka lämmastikku (3,4%) ning vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Põhjalikemaid analüüse tehes selgub , et seal leidub ka hapnikku, vesinikku, mitmesuguseid vesiniku- ja väävliühendeid ning intergaase.
Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige tulisema planeedi.
 
Andmeid Veenusest:

• raadius: 6070 km (0, 99 Maa raadiust)
  
• mass: 4, 9* 1021 t (0, 82 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 4, 95 g/cm3 (0, 81 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 8, 6 m/s2 (0,88 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 10,3 km/s (0, 92 Maa paokiirust)
  

3. 3. Maa
 
Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies. Maa on ainuke planeet, mille inglisekeelne nimi ei pärine Kreeka/ Rooma mütoloogiast vaid vanainglise ja germaani keelest.
Maa on jaotatud mitmeteks kihtideks, milledel on erinevad keemilised ja seismilised omadused (sügavus km-tes):
0- 40 Maakoor
10- 400 Vahevöö ülaosa
400- 650 Ülemineku piirkond
650- 2700 Vahevöö alaosa
2700-2890 D'' kiht (mõnikord lisatud vahevöö alaosale)
2890- 5150 Välimine tuum
5150-6378 Sisemine tuum
 
Maa tuum koosneb peamiselt rauast , kuid on võimalik, et selles võivad esineda ka mõned kergemad elemendid. Temperatuur tuuma keskel võib olla kuni 7500 K (kuumem kui Päikese pinnal). Vahevöö alaosa koosneb arvatavasti peamiselt ränist, magneesiumist ja hapnikust koos mõningase raua, kaltsiumi ja alumiiniumi lisandiga. Vahevöö ülaosa koosneb põhiliselt oliviinist and püroksiinist (raud/ magneesium silikaadid ), kaltsiumist ja alumiiniumist. Meie teadmised Maa sisemusest on saadud ainult maavärinate võnkeid uurides. Vahevöö ülaosa koostisest saame teada, uurides vulkaanidest pinnale kerkivat laavat, enamik Maast on aga ligipääsmatu. Maakoor koosneb peamiselt kvartsist (ränidioksiid) ja teistest silikaatidest nagu päevakivi.
Maakoore paksus varieerub : olenevalt kohast on see erinev- ookeanide all on skitosfäär õhem, maismaa all paksem .
„Maa orbiit on praktiliselt ringikujuline, keskmine kaugus Päikesest 150 miljonit kilomeetrit (1 a.ü.). Tiirlemisperiood 365 ööpäeva, 6 tundi, 8 minutit, 38 sekundit, ümber Päikese liigub kiirusega 30km/s. Maa ekvaator moodustab ekliptikaga 23°27´ nurga, mistõttu saab kord üks, kord teine poolkera Päikeselt rohkem valgust ja tänu sellele vahelduvad meil ka aastaajad .
Atmosfäär, mis üle 3 miljardi aasta tagasi koosnes ammoniaagist, kloorist, metaanist ja vesinikust, on Maa ajaloo vältel väga mitmete tegurite, sealhulgas bioloogiliste protsesside ja isegi inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Maa atmosfääri põhiosa koosneb praegu lämmastikust - 78%, hapnikku on 21%, ülejäänud gaase tunduvalt vähem (süsihappegaasi näiteks 0, 03%).“
„Maa atmosfäär on eluslooduse tekk ja kaitsekilp. Atmosfäär kaitseb Maad külma eest öösel ja liigse sooja eest päeval, ta on päästvaks soomuseks meteoriitide ja mitmesuguste kiirguste vastu. Suur osa Päikeselt Maale saabuvast soojusest kiirgub ju maailmaruumi tagasi. Tänu sellele püsib temperatuur Maa pinnal meie jaoks mõistlikkuse piires. Päikese kiirgusest kõige ohtlikuma- ultraviolettkiirguse eest kaitseb meid atmosfääri osoonikiht . Praegu tuntakse muret sellesse tekkivate aukude pärast.
Omapäraseks kaitsekilbiks on ka magnetväli. See kaitseb meid päikesetuule eest.“
Maa keemiline koostis (massi järgi):
34.6% rauda
29.5% hapnikku
15.2% räni
12.7% magneesiumi
2.4% niklit
1.9% väävlit
0.05% titaani
„Alates Maast on kõigil planeetidel kaaslased. Maal on kaaslaseks Kuu, üks suuremaid kaaslasi Päikesesüsteemis. Kuu pinnavorme näeb juba palja silmaga, teleskoop toob neid nähtavale veelgi rohkem. Kuud iseloomustab rõngasmägede -- meteoriidikraatrite rohkus . Et Maa ja Kuu asuvad kosmoses samas piirkonnas, tähendab kraatrite suurem tihedus nende paremat säilivust Kuul. See on seletatav nii tuule- kui vee-erosiooni puudumisega kogu Kuu ajaloo vältel; ka vulkaanilise tegevuse jälgi pole kraatritega kaetud aladel märgata. Atmosfäär Kuul puudub ja sellest tulenevalt pole võimalik ka vedela vee olemasolu.“
Veel andmeid Maast:
raadius: 6371 km (keskmine raadius, meie planeet on veidi lapik );
mass: 5, 97 * 10²¹ tonni;
keskmine tihedus: 5, 52 g/cm³;
raskuskiirendus: 9, 8 m/s²;
paokiirus: 11, 2 km/s
 
3. 4. Marss
Päikesest lugedes neljas planeet, meie naaberplaneet Marss paistab silma oma punaka värvitooniga. Seetõttu on teda teiste taevakehade seast kerge ära tunda. Kuna tal on hõre ja läbipaistev pilvitu atmosfäär, teeb see ta teleskoobiga hästi vaadeldavaks. Punase värvi tõttu on teda peetud sõjajumala planeediks (sõjajumalad: Kreekas- Ares , Roomas- Marss.)
Marsi avastamisest saadik on püütud leida tõendeid elu olemasolust Marsil. Põhjus, miks arvatakse Marsil elu olevat, on tema soodne kaugus elu võimalikkuseks Päikesest ning tähtsaks argumendiks on ka planeedi õhkkond. Samuti on täheldatud erinevaid pinnamoodustiste värvi ja kontrasti muutusi. Neid seostatakse taimede kasvuga. Lisaks on avastatud ka kanaleid ning iidseid jõesänge, kuid sellest ja kõigist tehtud katsetest hoolimata pole elust Marsil tänini mingeid kindlaid tõendeid. Kõige olulisemateks vastuargumentideks elu olemasolule planeedil osutusid aga automaatjaamade poolt tehtud rõhu, temperatuuri ja atmosfääri koostise määrangud, mis näitasid maiste elusorganismide eksisteerimise võimatust Marsil.
„Marss on väga ebatasane planeet. Suurim kõrguste vahe on 27 km. Seal võib kohata nii liiva- kui kivikõrbeid, kus kraatrid on harvad . Huvitavad ja mõistusliku päritoluga on voolava vee jäljed, suuremad ja väiksemad veesängid. Praegusel ajal leidub vett ainult jää või auruna . Arvatakse, et kui kogu Marsil olev jää sulaks, siis polaaraladelt pärinev vesi kataks planeedi pinna 10 meetri paksuse kihina. Teise sama mõõtu kihi peaks andma igikeltsast pärinev vesi. Keemiliste elementide otsimise käigus leidis „Viking 1“ maandumispaiga pinnaseproovist 12- 15% rauda, 13- 15% räni, 3- 8% kaltsiumi, 2- 7% alumiiniumi ja 2- 5% titaani. Samuti avastati vettsisaldavaid rauaoksiide, mis annavadki planeedile punaka värvuse.“
Marsi atmosfäär on hõre, 95% sellest moodustab süsinikdioksiid, mingil määral leidub ka veeauru, hapnikku, süsinikoksiidi ja vesinikku. Atmosfääri rõhk muutub aastaajast olenevalt 600-650 Pa piires. Temperatuur muutub ekvaatoril vahemikus –73 kuni +16ŗC. Poolustel võib temperatuur langeda kuni –133ŗC.
Marsil ei ole globaalset magnetvälja.
Nii nagu Maal, on ka Marsil kaaslased. Need on Phobos (Hirm) ja Deimos (Õudus). Võrreldes Maa kuuga on Marsi kaaslased erinevad.
Mõlemad Marsi kaaslased on halli värvi ja nende tolmune pind on täis erineva suurusega kraatreid. Phobosel on aga veel ka piklikud vaod . Nad paiknevad üheskoos, kattes üle poole kuu pinnast. Nende pikkus ulatub kümnetesse kilomeetritesse, laius on 100-200 meetrit ja sügavus 20-90 meetrit. Vagude päritolu on siiani ebaselge . Ka Phobose ja Deimose elulugu pole teada, nad võivad olla nii Marsi poolt haaratud asteroidid kui ka endisaegse Marsi rõnga jäänukid.“ Avastati need 1877 . aastal, kuid ka 150 aastat varem ilmunud "Gulliveri reisides" on Marsi kaks kaaslast ära mainitud . Nii oma kujult kui ka suuruselt meenutavad nad rohkem asteroide, kui korralikke kuusid: Phobose läbimõõt on 14 km, Deimosel 8 km. Kaugus Marsist on Phobosel 9000 km ja Deimosel 23000 km. Ümber Marsi teevad nad tiiru vastavalt 7 tunni ja 39 minutiga ja 1 päeva 6 tunni ja 21 minutiga.
Marsi statistilised andmed:

• raadius: 3395 km (0, 53 Maa raadiust)
  
• mass: 6, 42 * 1020 tonni (0, 1 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 3, 95 g/cm3 (0, 72 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 3, 7 m/s2 (0, 45 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 5, 0 km/s (0, 45 Maa paokiirust
  

3. 5. Jupiter
Jupiter on meie planeedisüsteemis viies, seejuures esimene hiidplaneet nii järjekorra kui ka suuruse mõttes. Päikesest keskmiselt 5, 2 a. ü. kaugusel asuv heleda ja püsiva valgusega Jupiter liigub tähtede vahel soliidse aeglusega, nii nagu ongi kohane roomlaste peajumala nime saanud planeedile. Eesti rahvaastronoomias peeti Kuu läheduses paiknevat heledat tähte Kuusulaseks. Kui viimane kõndis peremehe (Kuu) ees, olid head ajad- peremees otsis sulast ; otsis aga sulane peremeest, olid teadagi halvad ajad. Sellist planeeti, mis Kuuga kaasas liigub, muidugi olemas ei ole. Kuusulase osas esinesid juhuslikult tema lähedusse sattunud planeedid või heledad kinnistähed. Nii alandati roomlaste peajumal eestlaste poolt aeg- ajalt Kuusulaseks.
Heleduselt on Jupiter neljas objekt taevas (pärast Päikest, Kuud ja Veenust; mõnikord on Marss samuti heledam). Teda teatakse juba esiajaloolisest ajast peale. Galileo avastus 1610. aastal, Jupiteri nelja suure kuu Io, Europa, Ganymede ja Callisto (praegu tuntud kui Galileo kuud), oli esimene keskliikumise avastamine, mis silmnähtavalt ei koondunud Maale. See oli tähtis punkt Kopernikuse planeetide liikumise heliotsentrilise teooria kasuks; Galileo avameelse toetuse pärast Kopernikuse teooria kasuks arreteeriti ta Inkvisitsiooni poolt. Teda sunniti lahti ütlema oma veendumustest ja vangistati kogu tema ülejäänud eluks.
Jupiter koosneb umbes 90% vesinikust ja 10% heeliumist metaani, vee, ammoniaagi ja "kivimi" lisandiga. See on koostiselt väga lähedane algsele Päikese udukogule, millest moodustus terve Päikesesüsteem. Saturn'il on sarnane koostis, aga Uraan'il ja Neptuun'il on palju vähem vesinikku ja heeliumi.
Jupiteril on arvatavasti kivisest materjalist tuum ulatudes kusagil 10 kuni 15 kordse Maa-massini.
Tuuma peal asub põhiline osa planeedist vedela metallilise vesiniku kujul. Selline kõige tavalisema elemendi eksootiline kuju on võimalik ainult üle 4 miljonilise baarise rõhu all, nagu on Jupiteri (ja Saturni) sisemuses. Vedel metalliline vesinik koosneb ioniseeritud prootonitest ja elektronidest (nagu Päikese sisemus, aga palju madalamal temperatuuril). Jupiteri sisemise temperatuuri ja rõhu juures on vesinik vedelik, mitte gaas . Ta on Jupiteri magnetvälja elektrijuht ja allikas. See kiht sisaldab arvatavasti ka natuke heeliumi ja lisandina erinevaid "jääsid".
Jupiteri kuud on: Metis ,Adrastea, Amalthea, Thebe, Pasiphae, Europa, Ganymede, Callisto, Sinope, Himalia, Lysithea, Elara, Ananke, Carme, Io ja Leda .
3. 6. Saturn
Saturn on kuues planeet Päikesest ja suuruselt teine.
Tema orbiit erineb vähe ringikujulisest, kaugus Päikesest on 1427 miljonit kilomeetrit (9, 5 a.ü.), tiirlemisperiood 29, 5 aastat. Automaatjaama "Voyager" andmetel on Saturni pöörlemisperiood 10 tundi ja 39 minutit. Oma koostiselt sarnaneb ta Jupiterile, kuid on sellest veelgi hõredam.Saturni silmapaistvaim detail on teda ümbritsev rõngas, mida esmakordselt nägi Galilei, kuid esimesena sai rõngaste olemusest aru hollandlane Christiaan Huygens .Saturni rõngaste süsteem koosneb praegu teadaolevalt seitsmest rõngast, mida nimetatakse vastavalt kas A, B, C, D, E, F või G rõngaks. Kolm esimest on ka Maalt nähtavad. Saturni rõngad koosnevad väikestest tükkidest, millest igaüks tiirleb iseseisvalt ümber planeedi.
Saturni (ja teiste Jupiterilike planeetide) rõngaste päritolu on teadmata. Kuigi neil võisid olla rõngad juba moodustumise ajast peale, ei ole rõngaste süsteemid stabiilsed ja peavad olema (edasiminevate) protsesside tulemusena taastekkinud, arvatavasti suuremate satelliitide lagunemisel.
Saturni nähtav pind on tunduvalt rahulikum ja kontrastidevaesem kui Jupiteri oma. Ka Saturni keeristormid pole nii võimsad kui tema suurel naabril. Saturnil on vaadeldud suurt valget laiku, mis ilmub umbes iga 30 maise aasta järel ehk siis kord Saturni aastas. Saturn on kahjuks nii kaugel, et maiste teleskoopidega tema pilvkatet uurida pole perspektiivikas.
Oma kaaslaste arvu poolest edestab Saturn Jupiteri: seni on tal avastatud 18 kuud.
Satrurni kuud on: Pan, Atlas , Prometheus, Pandora , Epimethus, Janus , Mimas, Enceladus, Tethys, Telesto, Calypso, Dione, Helene, Rhea , Titan, Hyperion, Iapetus, Pheobe ,
Nagu Jupiter, koosneb Saturngi umbes 75% vesinikust ja 25% heeliumist ning väikese lisandina veest, metaanist, ammoniaagist ja "kivimist" - see on sarnane ürgsele Päikese udukogu koostisele , millest moodustus Päikesesüsteem.
Saturn'i sisemus on sarnane Jupiter'i omale koosnedes kivisest tuumast, vedela metallilise vesiniku kihist ja molekulaarse vesiniku kihist. Samuti on olemas erinevaid jääsid.
Nagu teistel Jupiterlikel planeetidel on Saturnil oluline magnetväli.
Öises taevas on Saturn kergesti märgatav isegi paljaste silmadega . Kuigi ta pole ligilähedaseltki nii hele kui Jupiter, on teda kerge identifitseerida kui planeeti kuna ta ei "vilgu" nagu tähed. Rõngad ja suuremad kaaslased on nähtavad väikese astronoomilise teleskoobiga.
Veel andmeid Saturnist:

• raadius: 60100 km (9, 4 Maa raadiust)
  
• mass: 5, 68 * 1023 tonni (95 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 0, 7 g/ cm3 (0, 13 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 11, 2 m/ s2 (1, 2 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 37 km/ s (3, 3 Maa paokiirust)
  

3. 7. Uraan
Uraan on seitsmes planeet Päikesest ja suuruselt kolmas ( diameetri järgi). Uraan on diameetrilt suurem kuid massilt väiksem kui Neptuun.
Uraan on oma nime saanud Uranos järgi. Uranos oli kreeka taevajumal, esimeste elusolendite - titaanide ja kükloopide isa ja peajumal Zeusi vanaisa.
Uraan, esimene moodsal ajal avastatud planeet, avastati juhuse tõttu William Herschel poolt, kui ta uuris taevast teleskoobiga 13. märtsil 1781 . aastal; algul ta arvas , et see oli komeet . Teda on tegelikult nähtud palju kordi varem, kuid ignoreeritud kui lihtsalt üht tähte.
Uraani kaugus Päikesest on 19, 2 aü. ja tiirlemisperiood 84 aastat. Maaga võrreldes on ta ruumalalt ja massilt 15 korda suurem.
Uraan koosneb põhiliselt kivimist ja erinevatest jäädest, ainult umbes 15% vesinikust ja vähesest heeliumist (vastandina Jupiterile ja Saturnile , kus on peamiselt vesinik). Uraan (ja Neptuun) on paljuski sarnased Jupiteri ja Saturni tuumale ilma massiivse vedela metallilise vesiniku katteta. Näib et Uraanil ei ole kivist tuuma nagu Jupiteril ja Saturnil ning, et tema materjal on rohkem või vähem ühtlaselt jaotunud.
Uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani.
Uraani sinine värvus on ülemistes atmosfäärikihtides metaani poolt neelatava punase valguse tagajärg. Seal võib olla värvilisi vööte nagu Jupiteril, aga nad on vaatlemise eest peidetud pealasuvate metaanikihide poolt.
Nagu teistel gaasilistel planeetidel on ka Uraanil rõngad. Sarnaselt Jupiterile, on nad väga tumedad , aga koosnevad, nagu ka Saturnil, üsna suurtest osakestest, mille diameetrid ulatuvad kuni 10 meetrini, ja lisaks peenikesest tolmust. Teatakse 11 rõngast, kõik väga ähmased; heledaimat tuntakse kui Epsilon rõngast. Uraani rõngad olid esimesed, mis avastati pärast Saturni rõngaid. See oli märkimisväärse tähtsusega, kuna sellest ajast alates me nüüd teame, et rõngad on planeetide üldiseks (tavaliseks) tunnuseks, mitte üksinda Saturnile omane iseärasus.
Uraani magnetväli on veider, sellepärast, et ta ei ole koondunud planeedi keskmesse ja on kaldunud peaaegu 60 kraadi pöörlemistelje suhtes. See on arvatavasti tekitatud liikumiste poolt Uraani suhteliselt sügavates madalikes.
Nii nagu teistel hiidplaneetidel, on ka Uraanil kaaslased. Uraani kuud on: Cordelia, Ophelia , Bianca, Cressida, Desdemona, Juliet, Portia, Rosalind , Belinda, Puck, Miranda, Ariel , Umbriel, Titania . Oma nimed on need saanud erinevatest Shakespeare 'i ja Pope'i kirjutistest.
Uraan on väga selgetel öödel napilt nähtav ka palja silmaga. Teda on üsna kerge märgata binokliga (kui sa tead täpselt kuhu vaadata). Väike astronoomiline teleskoop näitab väikest ketast .
Andmeid Uraanist:

• raadius: 24500 km (3, 8 Maa raadiust);
  
• mass: 8, 6 * 1022 tonni (14, 5 Maa massi);
  
• keskmine tihedus: 1, 58 g/ cm3 (0, 29 Maa keskmist tihedust);
  
• raskuskiirendus: 10, 4 m/s2 (1, 05 Maa raskuskiirendust);
  
• paokiirus: 22 km/s (2 Maa paokiirust)
  

3. 8. Neptuun
Neptuun on kaheksas planeet Päikesest ja suuruselt neljas (diameetri järgi). Neptuun on diameetrilt väiksem, kuid massilt suurem kui Uraan.
Oma nime on ta saanud Vana- Rooma merejumala Neptuuni (Kreekas: Poseidoni) järgi.
„Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile: läbimõõt 0,96, mass 1,2, tihedus 1,3 Uraani omast. Sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast). Neptuuni kaugus Päikesest on kolm korda suurem kui Saturnil (ja 1,5 korda suurem kui Uraanil); sellega rikub ta ära hiidplaneetide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal. Ka selle planeedi täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu.“
Orbiit on Neptuunil praktiliselt ringikujuline, kaugus Päikesest 4, 5 miljardit km (30 a.ü.), ühe tiiru ümber Päikese teeb ta 164, 8 aastaga. Pöörlemisperiood on Neptuunil 15 tundi ja 48 minutit. Erinevalt Uraanist pöörleb Neptuun tiirlemise suunas. Viimane asjaolu eristaski neid astronoomide silmis 1989. aastani, sest mõlemad planeedid on enam - vähem ühesuurused ja suure kauguse tõttu paistavad küllalt sarnased. Siis aga jõudis Neptuuni juurde "Voyager 2" ja näitas Uraanist hoopis erinevat pilti. Neptuuni gaasilisel pinnal oli näha mitmeid pilvevööte ja kaks tumedat laiku, millest suurem sai endale kohe nimeks Suur Tume Laik. See laik aga ei olnud nii püsiv, kui Jupiteril asuv tuntuim atmosfäärikeeris: 1994. aastal tehtud piltidel seda enam näha ei olnud. Põhjust, miks Uraani ja Neptuuni atmosfäärid nii erineva aktiivsusega on, kindlalt veel ei teata. Arvatakse, et põhjus peitub Neptuuni suuremas tiheduses. Magnetväli on aga Neptuunil tunduvalt nõrgem kui Uraanil. Nagu Jupiteril ja Saturnil, on Neptuunil sisemine soojusallikas - see kiirgab kaks korda rohkem energiat kui ta saab Päikeselt.
Neptuuni koostis on arvatavasti sarnane Uraani koostisele: mitmesugused "jääd" ja kivimid koos umbes 15% vesiniku ja vähese heeliumiga. Nagu Uraanil, aga erinevalt Jupiterist ja Saturnist, pole tal arvatavasti eristatavat sisemist kihistust, tal on pigem rohkem või vähem ühetaoline koostis. Aga kõige tõenäolisemalt on seal kivisest materjalist väike tuum (umbes Maa massiga). Tema atmosfäär koosneb põhiliselt vesinikust ja heeliumist väikese metaani lisandiga.
Neptuuni sinine värvus on punase valguse neelamise tulemus metaani poolt atmosfääris.
Neptuunil on ka rõngad. Maapealsed vaatlused näitasid ainult ähmaseid kaari terviklike rõngaste asemel, aga Voyager 2'e fotod näitasid, et nad on terviklikud rõngad heledmate kohtadega. Üks rõngastest paistab olevat veidra põimunud struktuuriga.
Neptuuni magnetväli on, nagu Uraanil, veidralt orienteeritud ja arvatavasti tekitatud juhtiva materjali (nähtavasti vee) liikumisest tema keskmistes kihtides.
Neptuuni on võimalik vaadata binokliga, aga kindlasti on vajalik suur teleskoop, kui tahad näha ka midagi muud peale pisikese ketta.
 
Andmeid Neptuunist:

• raadius: 25100 km (3, 93 Maa raadiust)
  
• mass 1, 03 * 1023 tonni (17, 23 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 2, 3 g/cm3 (0, 4 Maa tihedust)
  
• raskuskiirendus: 14 m/s2 (1, 2 Maa raskuskiirendust)
  
• paokiirus: 25 km/s (2, 2 Maa paokiirust)
  

 
 
3. 9. Pluuto
Pluuto on kaugeim planeet Päikesest (tavaliselt) ja kaugelt väikseim. Pluuto on väikseim seitsmest päikesesüsteemi kuust (Kuu, Io, Europa, Ganymede, Callisto, Titan ja Triton).
Oma nime on Pluuto saanud Vana- Rooma allmaailmajumala Pluuto (Kreekas- Hades) järgi.
Kuidas Pluuto avastati? „Varsti pärast Neptuuni avastamist ilmnes , et ainult tema poolt tekitatud häiritustest ei piisa Uraani liikumise ebakorrapärasuste seletamiseks. Kõige tõsisemalt tegelesid selle probleemiga ameerika astronoomid Percival Lowell (1855-1916) ja William Pickering (1858-1938), kes kumbki püüdsid häirituste põhjal arvutada tundmatu planeedi orbiiti ja seega ka arvatavat asukohta taevavõlvil. Otsingud tulemusi ei andnud. P. Lowell pärandas üle miljoni dollari tema poolt asutatud ja tema nime kandvale observatooriumile Flagstaffis ( Arizona ) "Planeet X" (nagu Lowell seda nimetas) otsimiseks. Kuna Lowell'i lesk vaidlustas selle otsuse ning kohtuskäimine võttis üle kümne aasta, sai observatoorium otsingutega alustada alles 1929. aastal. Sellele tööle võeti noor, ilma erihariduseta amatöörastronoom Clyde Tombaugh (1906-1997), kellele sai seetõttu vähem palka maksta. Järgmisel aastal saatiski teda edu. Uurides 18. veebruaril 1930 eelmisel kuul Kaksikute tähtkuju piirkonnas tehtud fotosid, leidis ta neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale. Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi poolt ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ja 25-naelase preemia ka stipendiumi koduosariigi Kansase ülikoolilt astronoomilise hariduse omandamiseks. Vana-Kreeka allilmajumala nime pakkus uuele planeedile esimesena 11-aastane inglise koolitüdruk Venetia Burney.“
Pluuto on ainuke planeet, mida ei ole külastanud ükski kosmoselaev. Isegi Hubble Kosmose Teleskoop suudab näidata ainult suurimaid pinnale iseloomulikke jooni.
Pluutol on ka üks kaaslane Charon .
Pluuto orbiit on väga ekstsentriline. Mõnikord on ta lähemal Päikesele kui Neptuun (see on olnud nii 1979. aastast peale ja kestab kuni 1999 aastani). Pluuto pöörleb ümber oma telje vastupidises suunas kui suurem osa teistest planeetidest.
Pinna temperatuur Plutol pole täpselt teada, kuid ta on arvatavasti 35 ja 45 Kelvini vahepeal (-228 kuni -238 C).
Pluuto koostis on teadmata, aga tema tihedus (umbes 2 gm/cm3) näitab, et ta koosneb nähtavasti 70% kivimitest ja 30% jää segust sarnanedes palju Triton'le. Heledad piirkonnad pinnal paistavad olevat kaetud lämmastiku jääga, sisaldades väikese osana (tahket) metaani ja vingugaasi. Pluto pinna tumedate alade koostis on teadmata, kuid seal võivad toimuda kosmiliste kiirte poolt juhitud fotokeemilised reaktsioonid.
Vähe teatakse Pluuto atmosfäärist, aga arvatavasti koosneb peamiselt lämmastikust koos mõningase vingugaasi ja metaani lisandiga. Pinna rõhk on ainult mõni mikrobaar - see on äärmiselt hõre. Pluuto atmosfäär võib eksisteerida gaasina ainult siis, kui Pluuto on oma periheelioni lähedal; enamuse ajast Pluto pika aasta kestel on atmosfääri gaasid külmunud jääks.
Pluuto kõige iseloomulikum erinevus teiste planeetide suhtes on peale tema väiksuse ka erandlikult suur kalle Maa orbiidi suhtes.
Andmeid Pluutost:

• raadius: 1137 km (0, 18 Maa raadiust)
  
• mass: 1, 4 * 1019 tonni (1/418 Maa massi)
  
• keskmine tihedus: 2, 2 g/ cm3 (0, 4 Maa keskmist tihedust
  

Kokkuvõte
Päikesesüsteem on asi, millest võiks rääkima ja kirjutama jäädagi. Võib lõputult spekuleerida selle üle, kas on olemas veel teisi planeetide süsteeme vms üle. Igatahes on tegu köitva ja ma usun, et paljudele huvi pakkuva teemaga, millest ka teised asjahuvilised võiksid kirjutada.
Kasutatud materjalid 

http://www.solarviews.com/eng/sun.ht m

http://www.solarviews.com/cap/index/solarsystem1.html (pilt)